ROC Race ja muu elu

Olen nüüdseks ka oma seekord Austraalias veedetud aja jooksul esimese päeva tööd teinud. Minu esimene töökoht oli ROC Race'il, mis on 5km pikkune lõbus takistusrada, mis koosneb erinevatest täispuhutavatest ning tihtipeale ka veega seotud takistustest (sealhulgas ka üks maailma suurimast täispuhutavast "kaasaskantavast" veeliumägedest). Südnmuse idee on alguse saanud telesaatesarjast Wipeout. Seda just selleks, et inimestel oleks võimalus sellist lõbusat takistusrada läbida ning tunnetada, kui lihtne või keeruline see neile tundub. Jooks ei toimu aja peale kuid muidugi ei keela keegi ise aega jälgida. Perthis toimus see üritus esimest korda. Asukohaks oli Gloucester Pargi hipodroom. Siinkohal ka pisike tutvustav video selle kohta:

Kohe, kui nägin töökuulutuste portaalis seda pakkumist teadsin, et pean nendega ühendust võtma. Alguses ei vastatud mulle tükk aega ning siis lõpuks sain vastuse, et nad ootavad mind tööle. See oli tegelikult ka esimene tööpakkumine, kuhu otsustasin üldse kandideerida ning seega olin tulemusega ülimalt rahul. Oleksin seda tööd tahtnud teha ka ilma töötasuta kuid veelgi paremaks muutis asja see, et nad tahtsid selle eest ka palka maksta.

Ootasin suure elevusega 3.aprilli, et sellele suurüritusele tööle minna. Ma polnud ju siiani ühestki suurüritusest väljaspool Eestit töölisena osa võtnud. Kohale jõudes täitsin ära maksupaberid ning sain endale erkkollakas-rohelise ROC Race vabatahtliku t-särgi. Miks meid vabatahtlikeks kutsuti, kuigi selle eest rohkem kui miinimumpalka saime, seda ma ei oska öelda.

Seejärel pakuti meile snäkke (muffineid, müslibatoone, komme, puuvilju ja vett) ning samaaegselt jaotati ära erinevate takistuste peale. Mind pandi koos ühe teise tüdrukuga Taevakõrguse (Sky High) takistuse peale. Tuli välja, et see tüdruk oli ka eelmisel päeval seal tööl olnud ning aidanud 11 tundi järjest erinevaid takistusi püsti panna. Ta ütles, et ta tegelikult ei teadnudki, kuhu ta täpsemalt kandideeris ning kui oleks seda varem teadnud, siis poleks arvatavasti seda teinud. Lisaks pidi ta ka kolmapäeval 9 tunniks neile appi minema, et asju kokku pakkida, kuigi ta seda eriti ei oodanud. Olin isegi veidi kade ta peale, sest ma oleksin suurima hea meelega ning rõõmuga seda tööd teinud. Tundub, et ta valiti neid ülesandeid täitma lihtsalt juhuse tahtel, sest ta ütles, et alguses arvas temagi, et töötab vaid ühel päeval, kuid siis saadeti talle e-mail ja küsiti, kas ta on huvitatud lisapäevadest. Asjade ülespanemise päeval olevat meiesuguseid vabatahtlikke olnud vaid kümmekond. Ürituse põhipäeval, ehk siis, kui minagi seal olin, oli meiesuguseid töölisi kokku ehk umbes sada, kuid võin ka täiega eksida siinkohal.

Kui olime teada saanud, kuhu takistusele keegi läheb ning olime kõik koondunud aedikuvahedesse, mille alguses oli meie takistuse nimi, siis hakati meid golfiautodega erinevatesse kohtadesse laiali vedama. Muidugi sõitis meie juht läbi tee ääres asuvast seebimullimerest. Minu jaoks oli algus ideaalne! Mu partner ei paistnud seda samapalju nautivat.

Kui olime oma takistuse juurde jõudnud, siis öeldi meile, et üks meist peaks jääma takistuse ette ning jälgima, et sinna ei läheks korraga peale rohkem kui kaheksa inimest ning teine peab olema takistuse keskel ning jälgima, et kõik oleks turvaline ja ok. Mu kaaslane ütles, et ta eelistaks olla maapeal ning mina õnneks tahtsingi väga batuudile ronida ning seal ringi hüpelda, sest see tundus mulle märgatavalt lõbusamana.

Varsti hakkasidki esimesed jooksjad saabuma. Mõned neist olid riietunud erilisemalt kui teised. Näiteks pingviinideks. Tundus, et meestele meeldisid nännikioskist soetatavad värvilised pool-läbipaistvad seelikud rohkem kui naistele. Hüplesin koos jooksjatega rõõmsalt batuudil ning imestasin, kuidas osad inimesed lausa lendlesid läbi meie takistuse ning kuidas teised olid jällegi vägagi ettevaatlikud. Naljakas oli vaadata paarikesi, kus mees jooksis takistuse kiirelt läbi taipamata, et ta naine ronimisel veidi ehk abi vajaks. Tegelikult said kõik väga hästi hakkama. Mõnel võttis lihtsalt rohkem aega, kui teisel.

Ohtlik oli see, kui mõni otsustas teha keelatud saltosid või kui mõni otsustas peale alla hüppamist sinna pikutama jääda, sest järgmised tulijad nägid neid alles liiga hilja. Veidi ohtlik oli ka see, kui mõni oma päikseprillid või nokamütsi ära kaotas ning otsustas tagasi batuudile minna, kuid seda mitte uuesti alustades vaid lihtsalt tagasi hüpeldes. Õnneks siiski midagi väga hullu ei juhtunud. Üks naisterahvas nikastas kahjuks oma puusa ära, kui üritas takistusest üles ronida ning nägin teda peale meie takistust esmaabisse suundumas.

Kuna erinevad stardid olid antud juba hommikust peale ning minu vahetus algas pärastlõunal, siis ei kestnud see lõbu minu jaoks üleliia kaua. Veidi enne kella kuute olid kõik jooksjad meie takistuse läbinud ning pidime oma takistuse ümbert prahi (põhiliselt veepudelid) kokku korjama ning lisaks tassima hunnikutesse kõik takistust ümbritsevad ja suunavad viidad ning torbikud. Seejärel pidime umbes pool tundi niisama istuma ja ootama, kuniks meile jälle golfiautoga järgi tuldi.

Oleksime võinud vahepeal kasvõi kõik takistused läbida kuid minu partner ei soovinud ühtegi läbida. Otsustasin ise siiski mõned neist järgi katsetada, kuid tühjadel batuutidel üksi hüpelda polnudki nii lõbus. Mul oli kahju, et ma ei suutnud õigel ajal Simonit veenda, et ta ka sellele tööle oma resümee saadaks. Tuli välja, et päris mitmed Simoni töökaaslased olevat jooksu läbinud ning mingil hetkel mõtles Simongi seda teha, kuid kui sai teada, et ma seal töötan, siis otsustas, et oleks ehk nõme, kui ma teenin päevaga sama palju kui tema sel päeval kulutaks. Oleks ta aga minuga koos tööle tulnud, siis oleksime mõlemad ehk raha teeninud ning saanud koos takistusi läbida. Hiljem ta kahetses seda ning ütles, et oleks tegelikult väga tahtnud minuga tööle kaasa tulla.

Kuna jooksud olid läbi saanud, siis järgmisena pidime asju kokku pakkima ning atraktsioonidest vett ja õhku välja laskma ning neid kuivatama hakkama. Olime kaheksase vabatahtlike pundiga abiks kahel mehel, kes meid aitasid ja juhendasid. Kõik toimus väga lihtsalt, loogiliselt ja rõõmsas tujus.

Üks meestest oli üllatunud, kui hakkasin ise pardikõnnakul (või siis minu arvates traktori jälgi tehes  - sest just sellised jääksid jäljed liivale või lumele) batuudist õhku välja suruma. Natukese aja pärast õpetas ta seda ka teistele. Tegelikult olin seda teinud täiesti intuitiivselt, sest alles hiljem meenus mulle, et Õllesummeril ja Õlletoobril töötades pidime ka oma balloonidest ja telkidest just sedasi kõndides õhku välja suruma.

Kui kell sai 20:30, siis tänati meid korralikult ning öeldi, et kahjuks on meie tööpäev tänaseks läbi ning peame minema ning enne ära minemist veelkord allkirja andma, et siis teataks meile palka maksta.

Järgmisel hommikul kirjutasin jooksu korraldajatele kui väga mulle meeldis nende heaks töötada ning palusin, et nad annaks mulle teada, kui mõni asjade kokkupakkijatest peaks alt ära hüppama. Nad vastasid mulle üsna kiiresti ning tänasid mind veelkord suure töö eest, mis ma nende heaks tegin ning ütlesid, et võtavad minuga kindlasti ühendust, kui mõni töövahetus peaks vabanema. Kahjuks seda siiski ei juhtunud. Lisaks mainisid nad, et ootavad minuga kohtumist nende järgmistel üritustel. Mulle jäi veidi arusaamatuks, kas selle all mõeldi järgmise aasta ROC Race või hoopis midagi muud. Igatahes rõõmustaksin, kui nad peaksid minuga kunagi veel ühendust võtma, sest ma ei tundunud hetkekski, et teen tööd. Ilmselgelt pidin jälle tõdema, et psühholoogia erialalt rekreatsiooniõpingute jätkamine oli ainuõige otsus.

Varsti on ROC Race juba Ameerikas ning kes teab, ehk kunagi ka Eestis.

Töö teemadel veel... Olen nüüd mõnda aega tegelenud selle otsimisega, kuid kuna Simoni ülemus oli Simonile juba terve aasta korduvalt rääkinud ja lubanud, et kui ma Austraaliasse tulen, siis saan tema juures kindlasti tööd, siis ma tegelikult mõttes valisin töökuulutusi lugedes, kas töötaksin pigem Simoniga ta ülemuse heaks või teekskin midagi muud. Olen üsna paljudesse kohtadesse siiski oma resümeesid saatnud kuid kahjuks ei vaevuta mulle isegi tagasi kirjutama. Teadsin, et Simonil oli parasjagu vähem tööd, kuid samas teadsin, et see peaks iga hetk muutuma ning siis saan talle appi minna.

Ühel päeval ütleski Simon, et neil on aina rohkem ja rohkem tööd ning me peaksime minema mulle töösaapaid ostma, sest võib juhtuda, et mind on talle järgnevatel päevadel appi vaja. Käisime kahes poes ning lasksime teisest poest mulle järgmiseks päevaks sobivas numbris terasninade ning nende kaitsmetega korralikud töösaapad tellida. Olen nendega väga rahul.

Millega ma aga rahul pole on see, et tuleb välja, et Simoni ülemus otsustas siiski, et ta ei peaks mind tööle võtma. Seda põhjusel, et olen naissoost! Ma olen täitsa kindel, et ta oli sellest teadlik alates sellest hetkest, kui Simon talle kunagi minust rääkis. Ta arvab, et mulle või Simonile oleks ebameeldiv, kui ma töötaksin ainult meestest koosnevas kollektiivis. Misasja?! Simonil pole sellega probleemi ning mulle meeldibki meestega rohkem koos töötada kui naistega. Igatahes ei saa ei mina ega Simon aru, miks Chris üldse korduvalt mulle tööd lubas, kui seda tegelikult tõsiselt ei mõelnud.

Nüüd ta väidetavalt tundvat end halvasti selle pärast ning olevat Simonile andnud ühe õunaistanduse numbri, kus pidevalt töölisi vajatakse. Aga see asub praktiliselt kahe tunnise sõidutee kaugusel meist. Ilmselgelt ei taha ma selle peale kulutada ei oma aega, energiat ega kütust. Seega pean nüüd ikkagi ise kuskilt midagi muud otsima hakkama. Eriti nõme on selle kõige juures see, et oleksin võinud praegu rõõmsalt Keviniga traktoriga niitmas olla ning korralikult teenida, kuid ütlesin sellele pakkumisele (ja veel mõnele teisele) ära, sest teadsin, et mul on Perthis Simoniga koos hea töökoht ootamas. Aga noh, olgu sellega nii nagu on...

Veidi töövälistel teemadel ka... Kuna laigud minu käsivarrel ning õlal hakkasid suurenema, siis tuli Simon heale mõttele, et peaksime ehk minema basseini ning sauna. Tean, et tegemist pole nakkava asjaga, seega selle pärast ei pidanud muretsema. Valisime Beatty Park basseini, sest neil on nii aurusaun kui ka tavaline saun. Lisaks madalale klooriveega sisebasseinile on neil ka soolane suur ja sügav välibassein. Peale selle veel ka korralik hästi suur välibassein. Sisebasseinid on soojendatud veega ning väga mõnusad. Peale basseinide on neil ka paar veeliumäge ning mullivann. 

Saunas sattusime juttu rääkima ühe austraallasest mehega, kes elavat kusagil pärapõrgus ning nautivat täiega veemõnude luksust. See olevat tema elu esimene saunaskäik. Tuli välja, et saunas viibis ka üks soome paarike, kellega me siis võidu sellele mehele erinevatest saunakogemustest rääkisime (soolasaun, saunast lumme hüppamine jne.). Tundus, et sellele mehele väga meeldis nendes saunades, sest me nägime teada korduvalt nende kahe sauna vahet kõndimas. Veel olid saunas kaks venelast. Eks veel mõned kohalikud (nagu Simon) olid ka sinna ära eksinud. 

Nautisime erinevaid basseine ning saunasid kokku umbes kolm tundi, kuni koht kinni pandi. Olime ühed viimased, kes sealt ära läksid. Kuna pilet sinna on suht odav ($11.50 vähem kui 8 EURi) ning jäime mõlemad väga rahule, siis plaanime basseinikülastuse tihedamini ette võtta. Enne ühele kohale kindlaks jäämist tahame aga mõnda erinevat kohta katsetada.

Kusjuures 29.juunil 1973 esines Beatty Park basseinide juures Jackson 5. Vot nii!

Ja ma ei tea, kas saunast ning ujumisest või kallist kreemist, mis mu arst mulle samal ajal välja kirjutas aga mu nahk näeb taaskord praktiliselt normaalne välja. Olen väga rahul.

Ja nüüd ühest asjast, mis mulle siinsetes lemmikloomapoodides üldse ei meeldi. Nad hoiavad siin umbes ruutmeetristes läbipaistvates kastides müügiks olevaid koeri ja kasse. Eriti kurb on vaadata nurgas istuvaid üksikuid kutsikaid. Siis tuleb aga keegi, kes nad ära ostavad, sest neil on ehk neist kahju ning pood saab jälle uusi ja uusi juurde võtta. Simon ütles, et selle keelustamine on olnud korduvalt aruteluks. Hetkel on see veel siiski lubatud.

Edasi aga jälle positiivsematel teemadel. Söök on ikka hea teema ning selle võtangi järgmiseks ette. Nimelt on  minu suureks rõõmuks Perthis üsna mitmest poest võimalik osta Riia sprotte. Hinnaks on umbes $2.50 ehk veidi alla 2 EURi. Endiselt on müügil ka Eestis valmistatud soolased Holland House heeringa rullmopsid, mis maksavad umbes $6 ehk 4 EURi.

Liasks müüakse poes ka Austraalias valmistatud Läti-stiilis maksapasteeti, mis maitseb ka üsna okeilt, sest muid tavalisi pasteete eriti ei ole. Maksab see umbes £2 ehk 1,34 EURi.

Ühel päeval märkas Simon puuvilja/juurviljapoes taaskord midagi, mida me kunagi proovinud ei olnud. Seekordseks viljaks oli Aafrika päritolu sarvikmelon (horned melon) ehk kiwano. Mingil määral meenutas vilja välimus meile ka eelmisena proovitud draakonivilja. Seest nägi kiwiano aga hoopis teistsugune välja. Nimelt on ta täis seemneid, mis meenutavad ehk meloni omasid ning nende ümber on tatjas-rohekas lima. Maitselt otsusasime, et see meenutab ehk veidi värsket kurki ning järelmaitse veidi ehk banaani. Hiljem lugesin, et nii arvavad ka eksperdid. Maitse polnud halb aga ei olnud ka midagi üleliia erilist. Seemnete rohkus oli veidi häiriv, kuid otsustasime ka need ära süüa. Võimalik, et me rohkem seda vilja enam ei osta aga oli põnev proovida.

Söögist veel niipalju, et leidsime ühe poe, kus müüakse tõepoolest igasugust erinevat liha (alates lambahakklihast ja munanditest kuni lehma keele, känguru sabade ning emuvorstikesteni välja). Tegelikult oli poes muidugi ka igasugust täiesti tavalist lihakraami. Kuna lambamunandid ei tundunud meile kohe üldse isuäratavatena, siis otsustasime proovida emuvorstikesi. Grillisimegi neid siis ühel õhtul oma BBQl. Juba enne grillimist meenutasid need oma tumeda olekuga meile verivorste, kuid maitse oli muidugi hoopis teistsugune. Ned olid sellised veidi ehk kuivad aga samas sellise tummisema maitsega. Sobisid meie arvates eriti hästi kokku punase veiniga. Jäime rahule!