Wednesday 1 June 2016

Minu sünna, farmi päev ning muidugi ka loomade sügamine

Minu sünnipäeva eelõhtul läksime Simoniga jälle basseinidesse ujuma ja saunadesse logelema. See tekitab alati sellise hea enesetunde ning sedasi on kohe eriliselt mõnus sünnipäevale vastu minna. Eelmisel aastal käisime ju mu sünnipäeva päeval Rakvere SPAs Simoniga lõõgastumas ning kuna see oli nii mõnus, siis tundus hea mõttena mõnevõrra seda traditsiooni jätkata.

Seekord nägime basseinides ka peaaegu kümmet Eesti kutti. Imelik on see, et olen Perthis olles näinud umbes kahtekümmet Eesti kutti ning vaid ühte tüdrukut. Millest see küll võiks tingitud olla?!


Koju jõudes sundisid Kaspar ja Simon mind oma tuppa minema ja sinna ka jääma. Seda selleks, et nad meisterdasid terve õhtu köögis mulle torti. Isegi kui mul kõht tühjaks läks ei lubatud mind kööki ning mulle toodi toiduvärvidega värviliseks muudetud juusturöstsaiu. Ilmselgelt hakkas mul üksi toas igav ning otsustasin mõneks ajaks magama jääda. Olin juba teadlik nende "salajasest" plaanist, et nad mind uue päeva saabudes õnnitlema tulevad...


Ühel hetkel äratasidki nad mind küünalde ja säraküünaldega kaunistatud tordi ning sünnipäevalauluga. See oli neist nii armas! Lisaks kinkisid nad mulle lilli ning Simonilt sain suure karbi, kuhu oli peidetud heeliumit täis suur läbipaistev sünnipäevaõhupall, mille sees oli lille ning liblika kujuline õhupall ning mille all rippusid veel neli värvilist õhupalli ning värvilised nöörid. No ja unustada ei saa ka siin väga populaarseid sünnipäevamütsikesi.
Tordiks olid nad teinud Kirju koera põhjaga šokolaaditordi, mille vahel olid maasikad, vaarikad ning soolane karamell. Nad olid sellega väga hästi hakkama saanud ning rõõmustasin väga. Ühtlasi kinkis Simon mulle ka Louie Theroux'i Austraalia külastusele 23.septembriks piletid.

Louie on nimelt BBCle hästi paljudel erinevatel teemadel dokumentaale tegev mees, kelle saateid meile Simoniga väga meeldib vaadata. Tema dokumentaalid võivad rääkida tõepoolest kõigest: alates ufodest ja erinevatest uskumustest kuni kulturistide, iluoperatsioonide hullude või swinger-pidudeni välja. Tal on hea huumorisoon ning selle kõige juures suudab ta jääda alati väga neutraalseks ning tõesti proovida aru saada põhjustest, miks inimesed ühte või teist asja teevad. Selleks, et paremini mõista, katsetab ta üldjuhul ka ise neid erinevaid asju/elustiile. Väga põnev! Ootame juba tema jutušhowd. Seda eriti veel ka selle pärast, et see on tema esimene sellelaadne šhow ning see saab alguse justnimelt Perthist ning liigub siis edasi teistesse Austraalia suurlinnadesse. Kuna Perthi esimene jutušhow müüdi välja eriti kiiresti, siis otsustati lisada veel üks šhow ja see on ka see, millele meie lähme.



Järgmisel päeval ehk minu sünnipäeval plaanisime Simoniga minna terveks nädalavahetuseks Willowbrook Farmi karavanparki telkima. See asus meist vaid tunniajase autosõidu kaugusel Moore'i jõe ääres ning arvasime, et tegemist on pisikese farmi juurde kuuluva ööbimiskohaga. Kohale sõites selgus siiski, et tegemist ei olnud nii pisikese kohaga, sest seal oli ööbimas kokku ehk umbes sada inimest. Ega meil muidugi selle vastu väga midagi ei olnud, sest meie olime ikka oma platsil oma pisikese telgiga. Kuigi teadsime, et tegemist on lemmikloomasõbraliku karavanpargiga, olime siiski üllatunud, kui paljudel inimestel olid koerad kaasas. Meile see muidugi meeldis.

Õhtu saabudes läksime ühise lõkke äärde ning rääkisime seal erinevate inimestega veidi juttu. Nad tundusid olevat positiivselt üllatunud, kui kuulsid, et otsustasime mu sünnat tähistada telkimise ning looduse ja loomade läheduses viibimisega.


Õhtusöögiks tegi Simon mulle gaasigrilli peal erinevaid mereande ning muidugi üllatas ta mind veel erinevate toredate kingitustega ning säraküünalde ja õhupallidega. Eriliseks maiuspalaks oli meil kaasa võetud ka viimane jupp minu Eestist toodud suitsujuustu patsist ning mu issi saadetud karuliha konserv soolaküpsistega. Muidugi sai kõrvale ka libistatud veidi vahuveini, muud veini ja ka Vana Tallinnat. Ilm oli külm ning tuli ju soe ikkagi sees hoida.

Kuigi mul polnud väga palju levi, olin siiski ka oma sülearvuti kaasa võtnud, sest tahtsin ka oma vanematele ja vanaemale helistada. Nende häält oli muidugi nagu alati väga tore kuulda. Mis siis, et levi pooled sõnad tihti ära suutis hakkida.


Olin oma sünnaks saanud seekord ka uskumatult palju toredaid pakikesi ning vahvaid kaarte. Olen nende üle väga rõõmus ja igati tänulik. Tore, et mul on nii armsad sõbrad ja pere. Eesti maiustusi jagub mul nüüd küll tükiks ajaks ning mu vanemad on vist aru saanud, et mul on siin Perthis jahe, sest sain endale kena salli ning sossud magamissokid. Mõlemad leiavad peaaegu igapäevaselt kasutust. Rene, Ruth ja Marge olid lisaks muule saatnud mulle ka Ruthi poolt Vääna rannast korjatud pisikesi kivikesi, et mul siin kaugel veidi kodusem oleks olla. Väga armas neist!


Kuna meie farmi saabumise ajaks oli päike juba loojumas, siis polnud meil aega tegeleda eriti muuga, kui panna telk üles.  Seega otsustasime alles järgmisel päeval farmiümbrust ja nende loomi vaatama minna. Nimelt on neil seal lisaks koerale ka lambad, alpaka, lehmad ning kuked/kanad/pardid/papagoi ja muud tiivulised. Sügamiseks laskis end piisavalt lähedale kahjuks siiski vaid koer ja mõned lambad. Oleksin jubedalt tahtnud seda pehmet alpakat silitada aga ta ei paistnud ei minust ega mu pakutavast porgandist väga huvitatud olevat.


Kuigi varahommikul sadas vihma, siis meie ärkamise ajaks oli see õnneks üle jäänud ning isegi päike piilus vahepeal pilvede vahelt välja. Seega olime kõigega väga rahul, sest kella kahest oli meil plaanitud 1800 Trail Rides'iga Moore'i jõe äärne pooleteisetunnine rahulik ratsamatk. Alguses öeldi meile telefonitsi, et matkalisi võib kokku olla umbes kuus kuni kaheksa aga meie suureks rõõmuks selgus, et sellele matkale olime minemas vaid mina ja Simon ning muidugi ka meie matkajuht. Kuna Simon polnud hobuse seljas lapsest saadik olnud, siis pidime siiski säilitama suhteliselt rahulikku tempot kuid õnneks saime ikka veidi ka kohati traavi sõita. Kuna ma olin keskmise hobuse seljas, siis kahjuks ma ei näinud, kuidas Simonil mu seljataga selle traaviga lood olid, kuid selga ta jäi ning rahule jäi ka. Ütles isegi hiljem, et seda oleks võinud rohkem olla.


Matk ise kulges mööda Moor'i jõe kaldaid ning meie rõõmustuseks saime korduvalt ka läbi jõe jalutada. Meie hobused olid väga kuulekad ja tublid ning kõik sujus tõeliselt mõnusalt ja kenasti. Ainuke imelik hetk oli siis, kui jõudsime juba tund peale matka algust tagasi alguspunkti ning meie giid meid tänama hakkas. Simon küsis siis, miks meie matk pool tundi lühemaks osutus, kui lubatud ning seepeale ütles meie giid, et tavaliselt võtab see alati poolteist tundi aega aga me saime miskipärast kiiremini hakkama. 
Kuna me paistsime mõlemad pettunutena, siis pakkus ta seepeale, et võib meiega veel lisaks väikese ringi teha. Muidugi me tahtsime seda ning seega saime õnneks ikkagi veel pool tundi hobuse seljas veeta. Kokkuvõttes jäime muidugi mõlemad kogemusega väga rahule ning peale matka läksime ja jagasime kõigi hobuste vahel kaasa toodud porgandikoti ära. Neile tundus maitsevat.

Õhtul istusime jälle koos teiste inimestega lõkke ääres ning rääkisime juttu ja grillisime vahukomme. Õhtusöögiks olid taaskord maitsvad mereannid.


Pühapäeva hommikud algavad Willowbrook Farmis traditsiooniliselt 9:20 lehmakella helistamisega ning 9:30 ühisele lauale toodavate ise tehtud soojade karaskipallide ning moosi ja vahukoorega. See on soovijatele tasuta. Kõik see meenutas mulle veidi meie vastlakukleid aga karaskid ise maitsesid muidugi hoopis teistmoodi. Lisaks tõid farmi omanikud kõrvalt farmist saadud suure kastitäie sidruneid ning ütlesid, et me kõik võtaks neid niipalju kaasa kui soovime, sest nemad neid küll ära ei jaksa süüa. Kuna ka karaskeid jäi päris palju üle, siis võtsime kaasa kaks karaskit ning kaks sidrunit.


Peale maitsvat hommikusööki käisime veel korra loomi vaatamas ning seejärel pakkisime oma asjad kokku ja hakkasime vaikselt kodu suunas sõitma. Enne kojusõitu tegime ka mõnetunnise peatuse Moore'i jõe suudmes.
Nautisime vaateplatvormilt ookeanivaadet ning tegime oma varbad märjaks nii jõevees kui ka ookeanivees. Viimane osutus märgatavalt külmemaks, kuid kumbki ei tõmmanud meid ujuma. Kuna päike paistis ning peale jäätisesöömist tuli meil uni peale, siis laotasime oma piknikulina muru peale ning tegime väikse kosutava lõunauinaku. Peale seda suundusime edasi kodu suunas ning tegime vaid väikse jalutuskäigupeatuse Janchep'i Rahvuspargis (kuhu plaanime kunagi ehk ka pikemalt tagasi minna) ning käisime poes.
Koju jõudes puhus Simon mulle veel õhupalle täis ning minu sünnipäeva nädalavahetus oligi saanud ilusa lõpu.

Simoni töökaaslane olevat juba nädal aega muudkui aevastanud ning ka Simon oli mulle maininud, et tunneb end veidi imelikult. Esmaspäevaks oligi gripp käes ning ta otsustas mitte tööle minna. Olin rõõmus, et see oli suutnud end terve nädalavahetuse tagasi hoida.

Sama päeva õhtuks (16.mail) oli Kaspar endale ostnud lennupiletid Brisbane'i, sest peale minu leitud telkide kokkupanemise töö ei tundunud keegi teda endale tööle soovivat. Sama probleem on tagalikult ka minul, sest keegi ei viitsi isegi mailidele vastata ning CVde ning resümeede vorpimine tundub kohati lausa ajaraiskamisena. See mure pole vaid meil kahel vaid sellest räägitakse ka üldisemalt ning kohati seostatakse seda valmistele eelneva ajaga. Ma ei oska selle kohta eriti midagi arvata. Kusjuures mulle saadeti ka valitsuselt kiri, et miks ma pole valimisnimekirjas.  Ma ei tea, kust nad oma infot võtavad aga nad peaksid teadma, et ma ei ole siiski Austraalia kodanik. Igatahes tundub, et olen sunnitud töö pärast vähemalt mõneks ajaks Perthist ära minema, sest linnast eemal tunduvad võimalused olevat veidi paremad. Eks paistab. Igatahes üritame mõlemad ikka edasi.


Kui Kaspari lennujaama viisime, siis nägime eemalt ka pühapäeval sinna maandunud maailma raskeimat ja pikimat lennukit, mis oli Perthi mingi ülisuure generaatori toimetanud. Vajutades SIIA LINGILE võid lennuki kohta täpsemalt lugeda. Minu suureks üllatuseks selgus, et lennuk on ehitatud juba 1988 aastal Ukrainas.

Seega oli Kaspar meie juures elanud veidi enam kui kuu aega ning selleks korraks oligi tema Perthi seiklus läbi saanud.



Veel veidi ka meie maitseelamuste katsetustest. Nimelt ostsime jälle poest mingi imeliku vilja, mida me enne märganudki ei olnud. Tegemist oli Aztec'i viljaga. Ma parem ei hakkagi selle nime tõlkimist proovima. Igatahes oli vili poest ostes väga kõva ning meenutas veidi ehk õuna. Kui mõned päevad hiljem oma sünnipäeval vilja katsusin, siis pidid mu sõrmed peaaegu sellest läbi minema, sest see oli laual seistes nii pehmeks läinud. Seda me olimegi tegelikult oodanud, sest vilja kõrvalt saadud infopaberikesel ütles õpetus, et vili on valmis, kui ta on mõnusalt pehme. Söödavad on nii koor kui ka sisemus.
Sees on tal mitu üsna suurt kivi ning maitselt meenutas see mulle kõige enam veidi läilat kookost. Tekstuurilt oli tegemist aga millegi väga pehme ning praktiliselt suus sulavaga. Mulle igatahes meeldis ning mul poleks midagi selle vastu, kui neid rohkem oleks müügil.


Nädalavahetusel peale minu sünnipäeva ning ühtlasi ka minu emme sünnipäeval läksime Simoniga ookeani äärde, sest oli lubatud suurt tormi ning õue minnes nägime tõesti palju maha kukkunud lehti, oksi ja isegi puid. Randa jõudes saime aru, et lained olid tõepoolest väga suured. Peale meie oli rannas ning muulil uudishimulikke jalutajaid päris palju. Rõõmustain, et ma kaugemal paistvate laevade peal ei pidanud olema, sest ma ei taha mõeldagi, kui ebameeldivalt ma end seal oleksin tundnud.
Tuul keerutas liiva üles nii kõvasti, et see tegi näole lausa haiget ning kui ka vihma hakkas sadama, siis vihmapiisad tundusid veel eriliselt valusatena. Jalutasime veidi ringi ning otsustasime seejärel kohvikusse sooja minna. Õhtul otsustasime enda ülessoojendamiseks soojamasina tööle panna ning tellida vürtsikat Hiina toitu.


Ühel õhtul otsustasime Simoniga peale jõe äärset jalutuskäiku ronida meie maja lähedal asuva "vaateplatvormi" otsa. Tegelikult on see ehitis mõeldud nendele, kes plaanivad sinna krundile omale korterit osta, sest siis nad saavad ronida kõrgete tellingute peale, et näha umbes oma tulevasest korterist avanevat vaadet. Selleks, et sinna pääseda pidime muidugi enne aia alt/pealt läbi/üle ronima. Vaade platvormilt oli isegi parem, kui olin arvanud, sest kaugusest oli näha ka Perthi südalinn. Meie enda maja tundus ülevalt vaadates nii tillukene.

Sellega seoses meenus mulle, et meie naaber rääkis, et maja, kus me hetkel elame oli vaid mõned aastad tagasi tegelikult hotell olnud. Seega võib öelda, et mõnesmõttes elame me hotellis.

Veidi ühest uskumatult toredast kokkusattumusest ka. Nimelt olime Simoniga  autoga just oma maja eest välja sõitnud, kui nägime kogemata Carnarvonist tuttavaid Lynsey't ja Lammie't  oma pisikeste beebidega. Lynsey elab juba tükk aega Perthis kuid Lammie elab tegelikult endiselt Carnarvonis. Oli tore neid üle pika aja näha ning veidi nendega lobiseda.


29.mail toimus Gidgegannup'i linnakeses farmi päev (Small Farm Field Day) ning kuna nende reklaam oli meis huvi äratanud, siis otsustasime Simoniga sinna ka minna. Kuna ilm oli ilus ja päiksepaisteline, siis otsustasime hommikusöögiks teha teepeal asuvas pargis pisikese pikniku ning alles peale seda täis kõhuga laadale liikuda.


Sissepääs maksis $10, kuid oli seda väärt, sest veetsime seal terve päeva. Kohe sissepääsu kõrval tervitasid meid kolm kahe küüruga kaamelit, kellega lõbusõite tehti ning nende lähedal oli aedikutes hästi palju erinevaid alpakasid. Sealsamas toimusid ka nende võistlused, mis veidi oma olemuselt mulle koeranäitusi meenutasid. Lihtsalt omanikel oli rihma otsas alpaka. Muidugi võis neid ka sügada ning see oli eriliselt mõnus, sest nad on nii uskumatult pehmed.

Lisaks alpaka šhowle toimusid ka noortele mõeldud teatevõistluse moodi võistlused hobustel ning demonstreeriti lammaste pügamist ja sai katsuda ning vaadata erinevaid madusid ning näha palju erinevaid kanu/kukki ja muid linde. Kohal oli ka aedik erinevate pisemate loomadega, keda võis sügamas ja paitamas käija (merisead, küülikud, pisike põssa, kitsed, vasikas,  pardid, kanad, mingid erilised tuvid jms.) . Ära ei saa unustada ka kitsi, veiseid, laamasid ja kõiki teisi toredaid loomakesi.
Lisaks demonstreeriti ka karjakoerte tööd ning nende õpetamist. Nimelt olevat karja ajav kelpi tahetud magama panna, sest tema endine omanik arvas, et koer on hull. Tegelikult oli tal lihtsalt tarvis oma energiat kulutada ning praegune omanik näitas, kui hästi koer tegelikult sõna kuulab ning seletas lihtsmaid nippe, kuidas ta oma karjakoeri treenib (pika rihma otsas ootamist ning ühe korraga enda juurde kutsumist jne.). Olin tema suhtumisega asjadesse igati nõus ning seda oli väga põnev jälgida. Lisaks mainis ta, et endine omanik tahtvat nüüd oma koera tagasi saada aga loomulikult ei plaanivat ta seda teha.


Peale loomade oli laadal näha muidugi ka erinevaid farmides vajaminevaid masinaid (alates traktoritest kuni suurte puulõhkumismasinateni välja). Väikese pettumuse valmistas see, et söögikraamile oli tähelepanu pööratud väga vähe. Olime lootnud endale osta palju värskeid puu- ja juurvilju, kuid neid polnud laadal üldse. Lahkusime laadalt ühe suitsetatud küüslaugu, paki maitseainete ning pudeli veiniga. Lisaks saime mõlemad ühest telgist ka terve hunniku kinkekotikesse pakitud erinevat tasuta nänni (putukatõrjevahend, koerakujuline massaažipall, harilik pliiats, kustukumm, joonlaud ning lausa 4GB mälupulk).


Kuna kõikidel piltidel, mida Gidgegannupi kohta nägime, oli kujutatud üks tillukese astanguga jõgi, siis otsustasime muidugi ka seda vaatama minna. Kujutasime ette, et kui ilm oleks palav, siis oleks seal vees üsna mõnus istuda. Seekord piirdusin aga vaid näpuga vee katsumisega.


Seejärel otsustasime enne kojusõitu veel 30km edasi Toodyay linnakesse sõita, sest meie naaber oli seda meile soovitanud ning ütles, et tegemist on üsna vana linnaga. Linnake oli üsna pisike kuid omanäoline. Lisaks vanale telefoniputkale (mis enam ei toimi) oli seal ka vana veejoomise purskkaev (jessas, kuidas neid bubbler'e Eesti keeles kutsutaksegi?!). Linnakese tegi armsaks see, et praktiliselt kõik postid (tänavapostid, majade sambad vms.) olid kaunistatud kootud värviliste varrukatega, mis reklaamisid peagi toimuvat käsitööfestivali.
Kõige suuremaks üllatuseks leidsime linnakesest suure jõulude teemalise poe. Kuna me olime sinna sattunud pühapäeva õhtul, siis oli pood kahjuks juba suletud aga muidu on pood avatud lausa igapäevaselt kell 9-17:00. Lisaks teatasid sildid akendel, et nende Internetipoest võib asju soetada iga kell. 
Mind lausa huvitab, kui palju aastaringselt jõulu asju ostetakse, sest vaadates poe suurust ning sisu, tundus et neil läheb väga hästi. Vaateakendelt oli näha erinevaid päkapikke, jõulutulukesi, kuuski jms.. Üsna harjumatu vaatepilt maikuu lõpus. Peale pisikest jalutuskäiku linnakeses suudnusime tagasi kodu suunas.

Siia lõppu lisan veel ühe pildi papagoist, kes ei tundunud minu lähedusest end väga häirida laskvat.


Läbitud teekond: Perth -> Neergabby (Willowbrook Farm) -> Perth -> Gidgegannup -> Toodyay -> Perth.