Aeg möödub jube kiiresti ning mida ilusamaks muutuvad õues ilmad, seda vähem viitsin ma arvuti taga passida ning kirjutada. Nüüd aga jällegi minu tegemistest...
Käisin Tomekiga kinos "Single Man" filmi vaatamas. Suht aeglane ja igav oli. Aga kahjuks miskist muud paremat ka sel hetkel vaadata polnud.
Veel käisin vahepeal
Williamiga Piccadillis Troccaderos bowlingut ja muid mänge mängimas. Väidetavalt on see üks maailma suurimaid sisetingimustes asuv meelelehutus koht. Seal asuvad kõiksugused erinevad poed, toitlustusasutused, mängusaalid, kino jne.
Kuna Ellie käib
näiteringis, siis läksin perega vaatama ka tema koolinäidendit "The Witches" Putney High Schoolis. Kui paar peategelast välja arvata, siis kõigil teistel (umbes 40 õpilasel) olid suhteliselt väikesed lisaosad. Nende hulka kuulus ka Ellie. Näidend iseenesest oli tore ja lõbus, kuid pean mainima, et Eestis tundub olevat näiteringide tase kõrgem. Seda vähemalt minu kogemuste põhjal. Imelikuks tegi nende näidendi see, et kui näitlejad omavahel millestki rääkisid, siis vaatasid nad pigem publikusse, kui teineteisele otsa. Alguses kartsin, et ehk ei saa paljust aru, mida nad räägivad, sest siinsed teismelised räägivad kohati justkui oma inglise keelt. Nende hääldus on lihtsalt jube raskesti arusaadav mõnikord. Aga tuli välja, et neid oli suudetud panna rääkima korralikku keelt ning mul polnud arusaamisega mingeid probleeme. Üldkokkuvõttes oli loomulikult vahva näha, kuidas siin noortenäidendid välja näevad.
Debbiele paistab meeldivat aegajalt õhtusööke korraldada, kuhu ta kutsub kas oma naabreid või laste sõprade vanemaid vms. Eks see annab talle vist võimaluse asjadega võimalikult palju kursis olla. Ühel õhtul olid meil külas Oliveri parim sõber Jim ning ta ema. Debbie nimetab Jimi mõnikord lausa isegi oma teiseks pojaks, sest ta peaaegu elavat meie juures. Õhtusöök läks üldiselt hästi aga mind paneb siiani tõeliselt hämmastama, kuidas on võimalik, et 500ml jäätisetopsiukust jätkub kuuele inimesele ning seda jääb veel ülegi... Ma oleksin olnud suuteline kõik selle ise ära sööma ja seda absoluutselt ilma pingutuseta...
Lõpuks ometi õnnestus mul end ka ajutise patsiendina kirja saada. Selleks polnud vaja midagi muud, kui minna ühte teise polikliinikusse ning Kaisa lauset, et ma elan temaga koos. Asi nimelt selles, et tema postiaadressina on arstikeskuses siiani sama aadress, mis minul. Ja oi, kui palju me Kaisa ja Debbiega proovisime mind seal teises arstikeskuses sügisel kirja saada ning seda kõike täiesti tulutult. Vähemalt nüüd seda muret enam pole.
Käisin Tomekiga kinos "Single Man" filmi vaatamas. Suht aeglane ja igav oli. Aga kahjuks miskist muud paremat ka sel hetkel vaadata polnud.
Veel käisin vahepeal
Williamiga Piccadillis Troccaderos bowlingut ja muid mänge mängimas. Väidetavalt on see üks maailma suurimaid sisetingimustes asuv meelelehutus koht. Seal asuvad kõiksugused erinevad poed, toitlustusasutused, mängusaalid, kino jne.Kuna Ellie käib
näiteringis, siis läksin perega vaatama ka tema koolinäidendit "The Witches" Putney High Schoolis. Kui paar peategelast välja arvata, siis kõigil teistel (umbes 40 õpilasel) olid suhteliselt väikesed lisaosad. Nende hulka kuulus ka Ellie. Näidend iseenesest oli tore ja lõbus, kuid pean mainima, et Eestis tundub olevat näiteringide tase kõrgem. Seda vähemalt minu kogemuste põhjal. Imelikuks tegi nende näidendi see, et kui näitlejad omavahel millestki rääkisid, siis vaatasid nad pigem publikusse, kui teineteisele otsa. Alguses kartsin, et ehk ei saa paljust aru, mida nad räägivad, sest siinsed teismelised räägivad kohati justkui oma inglise keelt. Nende hääldus on lihtsalt jube raskesti arusaadav mõnikord. Aga tuli välja, et neid oli suudetud panna rääkima korralikku keelt ning mul polnud arusaamisega mingeid probleeme. Üldkokkuvõttes oli loomulikult vahva näha, kuidas siin noortenäidendid välja näevad.Debbiele paistab meeldivat aegajalt õhtusööke korraldada, kuhu ta kutsub kas oma naabreid või laste sõprade vanemaid vms. Eks see annab talle vist võimaluse asjadega võimalikult palju kursis olla. Ühel õhtul olid meil külas Oliveri parim sõber Jim ning ta ema. Debbie nimetab Jimi mõnikord lausa isegi oma teiseks pojaks, sest ta peaaegu elavat meie juures. Õhtusöök läks üldiselt hästi aga mind paneb siiani tõeliselt hämmastama, kuidas on võimalik, et 500ml jäätisetopsiukust jätkub kuuele inimesele ning seda jääb veel ülegi... Ma oleksin olnud suuteline kõik selle ise ära sööma ja seda absoluutselt ilma pingutuseta...
Lõpuks ometi õnnestus mul end ka ajutise patsiendina kirja saada. Selleks polnud vaja midagi muud, kui minna ühte teise polikliinikusse ning Kaisa lauset, et ma elan temaga koos. Asi nimelt selles, et tema postiaadressina on arstikeskuses siiani sama aadress, mis minul. Ja oi, kui palju me Kaisa ja Debbiega proovisime mind seal teises arstikeskuses sügisel kirja saada ning seda kõike täiesti tulutult. Vähemalt nüüd seda muret enam pole.
Vahepeal e
lasin 17 päeva Wimbeldonis ning olin koeravalvaja perele, kes ise läksid Lõuna-Aafrikasse reisima. Nimelt on see pere Kaisa poolt hoitavate laste pere naaber ning neil oli äkki tarvis kiiresti kedagi, kes nende kümne kuust West Highland White Terrier Hamley't hoiaks, sest keegi teine hüppas viimasel hetkel alt ära. See kutsa on täiega armas, kui ta magab, sest ta võtab oma mänguasja esimeste käppade vahele kaissu ning toetab siis pea selle peale. Jube nunnu! Seega läksin seda tööd tegema rõõmuga. Maja oli veelgi suurem ja uhkem, kui see, kus muidu elan. Pealegi oli kogu maja ainult minu päralt. Sain nautida filmiõhtuid ning seda, kuidas Tomek mulle süüa tegi. Küll mulle ikka meeldivad mehed, kes oskavad ja tahavad süüa teha ning saavad sealjuures sellega ka hästi hakkama. Lisaks jõudsime Xicoga kaugemale ka mu CV valmistamisel. Küll oli imelik näha inimese nägu, kes pole enne korralikku hõõgveini saanud. Nimelt ei suutnud ta kuidagi aru saada, miks ma veini potti kallan ning seda siis kuumaks ajan ning sinna veel igasugu muid asju sisse panen. Veel imelikumaks muutus ta nägu siis, kui ma oma klaasi põhjast mandlid ja rosinad ära sõin. Kuigi ta seda püüdlikult jõi, siis usun, et ma teda sellega järgmisel korral ei piina. Veel sain seal olles nautida Kaisaga hoovis päevitamist ning ka koos koertega jalutamas käimist.
Seal elades pidin loomulikult ka aegajalt kodus käima, et oma riietetriikimise, merisea eest hoolitsemise ning ka lastehoidmise kohustust täita. Ükskord kutsus Roger mind koju asju triikima ning avastasin, et triikida oli mulle jäetud asju, mida ma juba olin triikinud ning lisaks paar tõenäoliselt pesemata asja ning tema kaks triiksärki. Kuna kõik triikimiseks tarvilikud asjad olid välja tõstetud, siis eeldan, et ta oli proovinud särke ise triikida aga kuna see ei olnud õnnestunud, siis kutsus ta mind koju. Ka triikimismasin oli kuidagi katki läinud ning ei tahtnud auru välja ajamist lõpetada...
Labrador Dixi
ega käin nüüd regulaarselt igal teisipäeval ja neljapäeval jalutamas. Ühel päeval andis omanik mulle sellise pikaks mineva jalutusrihma, lootuses et see on ehk parem. Rohkem ma seda rihma suurte koertega kasutada ei taha, sest kui ta oli piisavalt kaugel ja äkki tõmbama hakkas, siis polnud mul jõudu, et teda tagasi hoida ning ta tõmbas mu pikali. Üks pere jooksis kohe mu juurde ja mees hakkas pärima, et kas kõik on ikka ok. Üks naine jooksis mu koerale järgi ning püüdis ta kinni. Alguses arvasin, et mul on küünarnukist kont kuskilt katki, sest ma ei saanud üldse kätt liigutada. Veidi aja möödudes asi siiski paranes ning tõusin püsti ja viisin koera koju. Nimelt olin ma suutsnud kukkuda täpselt närvi peale ning seega kadus ka jõud käest ära. Päris keeruline oli rattaga hiljem koju saada, sest vasakus käes polnud üldse jõudu, et midagi teha või hoida. Terve küünarnukk koosnes mul tükk aega suurest sinikast ning ka nahk oli katki. Ühtlasi suutsin ka oma õla vägagi paigast ära kukkuda. Omanik muudkui vabandas ja küsis, et kas ma ikka tahan üldse edaspidi ta koera jalutada. Loomulikult tahan ja teen seda siiani.
Munadepühade puh
ul ostsin Poola poest munalikööri ning jõime selle rõõmsasti Tomekiga koos ära. Enne pühasid otsisin poest ka valgeid mune aga siin müüakse ainult pruune. Seega pidin nendega leppima ja v
ärvisin pühapäeval neid. Kaisa oli kahjuks sel ajal Hispaanias ning seega temaga koos seda teha ei saanud. Ühtlasi käisin ka Easter Skatel, kus paljud olid kenasti jänkudeks, tibudeks, porganditeks jms. riietunud. Ise olin otseloomulikult jänku. Kahjuks on mu enamuses Playboy asjdest kodus... Aga rullitada oli tore nagu alati. Kahjuks ei saanud ma peale seda peole minna, sest pidin minema koju koera hoidma... Nimelt polnud Hamley kunagi üle 4 tunni üksi kodus veetnud. Pean tunnistama, et nüüd on see aeg tunnikese võrra pikemaks veninud tänu mulle...
Ilmad on aina ilusamad ja ilusamad ning olen korduvalt end suutnud päikse käes ära kõrvetada. Müstikaks on mulle see, kuidas siinsed inimesed ka pargis (siinses mõistes peaaegu rand) istudes ikka särkide ja pükstega olla tahavad. Olen end oma bikiinides kohati suht paljana tundnud no aga mul on ju palav ja ma tahan pruuniks saada... Päikse käes ning tuulevarjus on mõnel päeval isegi arvatavasti üle 30 kraadi sooja olnud.
Nüüdseks
olen jõudnud ära käija veel ühes muuseumis. Seekord siis Teadusmuuseumis koos Russelliga. Muuseum oli tore aga oleksin tahtnud sinna minna mõne eesti keelt rääkiva inimesega, kes oleks osanud mulle ka midagi tarka rääkida. Kuidagi ei viitsi ju neid tekste asjade kõrvalt lugeda. Pealegi pole minu teaduslik inglisekeel just üleliia hea. Aga põnev oli ikka. Seal olid autod, lennukid, laevamaketid, raketid, kodumehhaanika jms. Kuna ilm oli jällegi ilus, siis üleliia kaua aega me muuseumis olemisele raisata ei tahtnud ning läksime Hyde Parki frisbyt mängima. Nimelt oli Russellil kaasas väga tore lendav taldrik. Tore sellepärast, et selle ääred olid tehtud mingist pehmest plastikust või silikoonist vms. Point selles, et seda polnud üldse valus kinni püüda ja mulle see täiega meeldis.
Suviti toimub Londonis lisaks Friday Night Skatele ja Sunday Strollile ka Wednesday Night Skate. See on kiiruselt pühapäevase ja reedese vahepealne. Katsetasin seda ja see meeldis mulle isegi palju rohkem, kui pühapäevane. Vähemalt sai hoo korralikult sisse. Nüüd plaanin millalgi ka reedeõhtust rulluisutamist katsetada.
Kuna Russell õpib treeneriks vms. ning tal on tunniplaanis ka massaaz, ning varsti on tulemas ka eksam, siis oli tal otseloomulikult tarvis kedagi, kelle peal harjutada. Mina ei ütle kunagi massaazist ära ning nüüd ta siis harjutabki vähemalt korra nädalas seda minu peal. Jõusaalis on kenasti olemas ka massaazilaud ja puha. Seega lausa ideaalne viis, kuidas kedagi aidata.
Lisaks käisime
Kaisaga ükspäev ka Greenwich'is, kus asub Kuninglik Observatoorium, kust saab alguse aja nullpunkt. Seal on isegi jutt maha joonistatud. Observatoorium ise on täis igasuguseid erinevaid ajamõõtmise instrumente jms. Observatoorium asub suures pargis, milles on ka vaateplatvorm, kust on näha peaaegu kogu Londoni linn.
Märkimisväärne
on ka Kaisa sõbra Francesco soolaleivapidu, kus Kaisaga käisime... Teemaks oli "Arstid ja õed". Enamuses inimesi oli loomulikult ka vastavalt end riidesse pannud. Nii ka meie. Õhtu oli igati tore ja lõbus...
Ühel päeval otsustasime Kaisaga ratastega minna vaatama Indiast väljaspool asuvat suurimat hindu templit - Swaminarayan Hindu Templit. See oli väga ilus nii seest kui ka väljast. Miskipärast polnud seal peaaegu üldse inimesi ning lubatud oli minna vaatama vaid väga piiratud territooriumi. Sellest oli kahju, sest hoone ise oli suur. Sel päeval sõitsime ratastega maha umbes 30km ja hoolimata sellest, et mu põlved sellega ei nõustu, oli tunne hea.
lasin 17 päeva Wimbeldonis ning olin koeravalvaja perele, kes ise läksid Lõuna-Aafrikasse reisima. Nimelt on see pere Kaisa poolt hoitavate laste pere naaber ning neil oli äkki tarvis kiiresti kedagi, kes nende kümne kuust West Highland White Terrier Hamley't hoiaks, sest keegi teine hüppas viimasel hetkel alt ära. See kutsa on täiega armas, kui ta magab, sest ta võtab oma mänguasja esimeste käppade vahele kaissu ning toetab siis pea selle peale. Jube nunnu! Seega läksin seda tööd tegema rõõmuga. Maja oli veelgi suurem ja uhkem, kui see, kus muidu elan. Pealegi oli kogu maja ainult minu päralt. Sain nautida filmiõhtuid ning seda, kuidas Tomek mulle süüa tegi. Küll mulle ikka meeldivad mehed, kes oskavad ja tahavad süüa teha ning saavad sealjuures sellega ka hästi hakkama. Lisaks jõudsime Xicoga kaugemale ka mu CV valmistamisel. Küll oli imelik näha inimese nägu, kes pole enne korralikku hõõgveini saanud. Nimelt ei suutnud ta kuidagi aru saada, miks ma veini potti kallan ning seda siis kuumaks ajan ning sinna veel igasugu muid asju sisse panen. Veel imelikumaks muutus ta nägu siis, kui ma oma klaasi põhjast mandlid ja rosinad ära sõin. Kuigi ta seda püüdlikult jõi, siis usun, et ma teda sellega järgmisel korral ei piina. Veel sain seal olles nautida Kaisaga hoovis päevitamist ning ka koos koertega jalutamas käimist.Seal elades pidin loomulikult ka aegajalt kodus käima, et oma riietetriikimise, merisea eest hoolitsemise ning ka lastehoidmise kohustust täita. Ükskord kutsus Roger mind koju asju triikima ning avastasin, et triikida oli mulle jäetud asju, mida ma juba olin triikinud ning lisaks paar tõenäoliselt pesemata asja ning tema kaks triiksärki. Kuna kõik triikimiseks tarvilikud asjad olid välja tõstetud, siis eeldan, et ta oli proovinud särke ise triikida aga kuna see ei olnud õnnestunud, siis kutsus ta mind koju. Ka triikimismasin oli kuidagi katki läinud ning ei tahtnud auru välja ajamist lõpetada...
Labrador Dixi
ega käin nüüd regulaarselt igal teisipäeval ja neljapäeval jalutamas. Ühel päeval andis omanik mulle sellise pikaks mineva jalutusrihma, lootuses et see on ehk parem. Rohkem ma seda rihma suurte koertega kasutada ei taha, sest kui ta oli piisavalt kaugel ja äkki tõmbama hakkas, siis polnud mul jõudu, et teda tagasi hoida ning ta tõmbas mu pikali. Üks pere jooksis kohe mu juurde ja mees hakkas pärima, et kas kõik on ikka ok. Üks naine jooksis mu koerale järgi ning püüdis ta kinni. Alguses arvasin, et mul on küünarnukist kont kuskilt katki, sest ma ei saanud üldse kätt liigutada. Veidi aja möödudes asi siiski paranes ning tõusin püsti ja viisin koera koju. Nimelt olin ma suutsnud kukkuda täpselt närvi peale ning seega kadus ka jõud käest ära. Päris keeruline oli rattaga hiljem koju saada, sest vasakus käes polnud üldse jõudu, et midagi teha või hoida. Terve küünarnukk koosnes mul tükk aega suurest sinikast ning ka nahk oli katki. Ühtlasi suutsin ka oma õla vägagi paigast ära kukkuda. Omanik muudkui vabandas ja küsis, et kas ma ikka tahan üldse edaspidi ta koera jalutada. Loomulikult tahan ja teen seda siiani.Munadepühade puh
ul ostsin Poola poest munalikööri ning jõime selle rõõmsasti Tomekiga koos ära. Enne pühasid otsisin poest ka valgeid mune aga siin müüakse ainult pruune. Seega pidin nendega leppima ja värvisin pühapäeval neid. Kaisa oli kahjuks sel ajal Hispaanias ning seega temaga koos seda teha ei saanud. Ühtlasi käisin ka Easter Skatel, kus paljud olid kenasti jänkudeks, tibudeks, porganditeks jms. riietunud. Ise olin otseloomulikult jänku. Kahjuks on mu enamuses Playboy asjdest kodus... Aga rullitada oli tore nagu alati. Kahjuks ei saanud ma peale seda peole minna, sest pidin minema koju koera hoidma... Nimelt polnud Hamley kunagi üle 4 tunni üksi kodus veetnud. Pean tunnistama, et nüüd on see aeg tunnikese võrra pikemaks veninud tänu mulle...Ilmad on aina ilusamad ja ilusamad ning olen korduvalt end suutnud päikse käes ära kõrvetada. Müstikaks on mulle see, kuidas siinsed inimesed ka pargis (siinses mõistes peaaegu rand) istudes ikka särkide ja pükstega olla tahavad. Olen end oma bikiinides kohati suht paljana tundnud no aga mul on ju palav ja ma tahan pruuniks saada... Päikse käes ning tuulevarjus on mõnel päeval isegi arvatavasti üle 30 kraadi sooja olnud.
Nüüdseks
olen jõudnud ära käija veel ühes muuseumis. Seekord siis Teadusmuuseumis koos Russelliga. Muuseum oli tore aga oleksin tahtnud sinna minna mõne eesti keelt rääkiva inimesega, kes oleks osanud mulle ka midagi tarka rääkida. Kuidagi ei viitsi ju neid tekste asjade kõrvalt lugeda. Pealegi pole minu teaduslik inglisekeel just üleliia hea. Aga põnev oli ikka. Seal olid autod, lennukid, laevamaketid, raketid, kodumehhaanika jms. Kuna ilm oli jällegi ilus, siis üleliia kaua aega me muuseumis olemisele raisata ei tahtnud ning läksime Hyde Parki frisbyt mängima. Nimelt oli Russellil kaasas väga tore lendav taldrik. Tore sellepärast, et selle ääred olid tehtud mingist pehmest plastikust või silikoonist vms. Point selles, et seda polnud üldse valus kinni püüda ja mulle see täiega meeldis.Suviti toimub Londonis lisaks Friday Night Skatele ja Sunday Strollile ka Wednesday Night Skate. See on kiiruselt pühapäevase ja reedese vahepealne. Katsetasin seda ja see meeldis mulle isegi palju rohkem, kui pühapäevane. Vähemalt sai hoo korralikult sisse. Nüüd plaanin millalgi ka reedeõhtust rulluisutamist katsetada.
Kuna Russell õpib treeneriks vms. ning tal on tunniplaanis ka massaaz, ning varsti on tulemas ka eksam, siis oli tal otseloomulikult tarvis kedagi, kelle peal harjutada. Mina ei ütle kunagi massaazist ära ning nüüd ta siis harjutabki vähemalt korra nädalas seda minu peal. Jõusaalis on kenasti olemas ka massaazilaud ja puha. Seega lausa ideaalne viis, kuidas kedagi aidata.
Lisaks käisime
Kaisaga ükspäev ka Greenwich'is, kus asub Kuninglik Observatoorium, kust saab alguse aja nullpunkt. Seal on isegi jutt maha joonistatud. Observatoorium ise on täis igasuguseid erinevaid ajamõõtmise instrumente jms. Observatoorium asub suures pargis, milles on ka vaateplatvorm, kust on näha peaaegu kogu Londoni linn.Märkimisväärne
on ka Kaisa sõbra Francesco soolaleivapidu, kus Kaisaga käisime... Teemaks oli "Arstid ja õed". Enamuses inimesi oli loomulikult ka vastavalt end riidesse pannud. Nii ka meie. Õhtu oli igati tore ja lõbus...Ühel päeval otsustasime Kaisaga ratastega minna vaatama Indiast väljaspool asuvat suurimat hindu templit - Swaminarayan Hindu Templit. See oli väga ilus nii seest kui ka väljast. Miskipärast polnud seal peaaegu üldse inimesi ning lubatud oli minna vaatama vaid väga piiratud territooriumi. Sellest oli kahju, sest hoone ise oli suur. Sel päeval sõitsime ratastega maha umbes 30km ja hoolimata sellest, et mu põlved sellega ei nõustu, oli tunne hea.
