Siin-seal ja igalpool nr. 2

      Paar päeva enne jõule (21.12) korraldas Debbie kogu oma tänava naabritele väikeste snäkkidega õhtusöögi. Kokku oli üle 40 inimese. Tuli välja, et ka siin tänaval elab väga rahvusvaheline seltskond: inglased, poolakad, venelased, itaallased, prantslased jne. No ja mina, kui eestlaste esindaja. Kõik tundusid väga toredad. Üks naine, kellega pikemalt juttu jäin rääkima oli Siberi lähedalt pärit. Debbie tuli ja ühines ka meie vestlusega. Teema läks sujuvalt ilmalt alkoholi peale. Rääkisime nimelt, et siin on nii soe ja et Eestis on külm ning Siberis vast veelgi külmem. Tädi ütles, et tegelikult pole seal nii hull midagi. Kõik olevat lihtsalt vähese alkoholi viga. Debbie vaatas tiba imelikult. Mina naersin. Tädi rääkis, et nemad hakkavad alkoholi jooma juba nii väksena kui võimalik. Ja viina ei jooda mitte pitsist vaid klaasist ikka. Seepeale küsis Debbie minult, et kas meil on kah samamoodi. Ma ütlesin, et nii hull vist pole aga sinna kanti kipub asi olema küll. Debbie naeratas viisakalt ja küsis tädilt, et kui tihti ta siis praegu alkoholi tarbib. Tädi vastas, et naps peab päevas ikka olema. Seepeale Debbie jälle naeratas, kuid ei julgenud või ei tahtnud minule sama küsimust esitada. Arvas, et äkki vastan talle, et ma igal õhtul oma toas üksi joon. Hehheeee, nii lõbus oli! See tädi oli üldse väga tore. Pakkus mulle, et ma peaksin siin kooli minema ja kraadi saama. Ma siis mainisin, et mul on juba olemas. Siis ta pakkus, et peaksin magistrantuuri minema. Ütlesin, et mul on see kah olemas. Ta ei suutnud seda ära uskuda ning hiljem kuulsin teda üllatusega sellest teistelegi rääkivat. Kaisa ütles, et siin polegi koduperenaistel mingeid kraade ning nähtavasti selleks kõik nii üllatunud olidki.

      24-ndal ärkasin selle peale, kui Annabelle mu uksele koputas ning küsis, kas ma tahaksin nendega koos uisutama minna. Nimelt olevat neil üks pilet üle ning nad hakkavat kohe-kohe minema. Loomulikult olin nõus. Jõululaupäeval uisutamas käimine on nende pere traditsioon ning seda pidavat paljud tegema. Seekord läksime Somerset'i uisuplatsile, mis asus suurte majade vahel õues. Meenutas veidi meie vanalinna uisuplatsi. See olevat selline kallis koht, kuhu tuleb mitu kuud varem piletid ära osta. Piletid on kellaajalised ja kehtivad tund aega. Seega iga tunni tagant käib masin platsi üle ning laseb uued inimesed sinna peale. Muidu oli kõik väga tore aga seal oli ilmselgelt liiga palju inimesi korraga. Ma ei saanud kuidagi hoogu kätte ning venisin lihtsalt teiste järel. Pere imestas mu uisutamise oskuse üle - ma ju olen seda ikkagi ülikoolis õppinud! Hahaaaa!

      Jõululaupäeval mul erilist jõulutunnet polnud. Olin küll oma tuppa väikese jõululauakese katnud aga polnud ju lund ega midagi... Emme saatis mulle aga terve õhtu erinevaid telefoniga tehtud fotosid endast, Kreemist ja sellest, kuidas mu Eesti kodu jõulude ajal välja näeb. See oli nii tore, et lõpuks saingi jõulutunde kätte. Päeval käisime Kaisaga veel poes süüa ostmas ning õhtu veetsime tema juures. Kaisa küpsetas ahjukartuleid, hapukapsast ja vorstikesi. Viimased õnnestus tal sedavõrd hästi ära kõrvetada, et need nägidki välja nagu verivorstid. Kõik maitses ülihästi! Kuna ma süüa teha ei oska, siis oli minu ülesandeks hõõgvein valmis meisterdada. Kaisa arvas, et ma ei oska küll süüa teha aga alkoholist tean kõike. Kui ta alguses ütles, et võtab ainult ühe klaasi, siis hiljem tuli ikka välja, et võttis rohkem. Arvan, et tuli päris hea välja. Istusime veidi aega köögis koos ta venelastest majakaaslastega ning seejärel läksime tema tuppa ja rääkisime niisama juttu. Jõuluvana tõi mulle ühe toreda mängu, mida olin tahtnud ning kommi (mida alati tahan). Seega olin igati rahul ja õhtu oli tore!

      Inglased tähistavad jõule alles 25ndal. Seega oli mulle ka järgmine päev jõulupäev. Kuusealune oli kinke täis. Kuusk oli päris, kuid mitte selline, nagu me Eestis tavaliselt harjunud oleme. Pigem midagi nulu laadset. Lapsed said igasugu vidinaid - Oliver sai näiteks oma tuppa väikse külmkapi, mis oli sokolaadi täis. Teised said kah igasugu i-pod'e jms. Mina sain slanket'i. See olevat selle aasta Inglismaa popim jõulukink. See on selline fliisist tekk, millel on varukad. Neil olevat mingi kõnekäänd, et "istuvad teleka ees nagu kartulid" vms. ja siis selle tekikese sees olevat eriti hea kartulit mängida. Mina oma kartulikoore värvi juustega sobin sinna sisse veel eriti hästi. Tegelikult said kõik teised kah sellised tekikesed. Kõikidel erinevat värvi. Minu oma ongi kartuli või siis Kreemi värvi. Tore asi, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma selle koju toon. Tõin ju just Eestist oma hommikumantli ja väikse punase tekikese siia... Kui kingid olid avatud, siis hakkasime sööma. Nende traditsiooniks on küpsetada kalkunit. Kui sellele oleks veidi maitseaineid kah lisatud, siis oleks päris hea olnud. Aga oli lihtsalt normaalne. Siis on neil kombeks cracker'eid katki teha. Need on sellised kommi välimusega jullakad, mille mõlemast otsast peab keegi kinni võtma ning siis tõmbama. Ühele jääb kätte ainult "kommi" ära keeratud paberi ots ning teisele "komm" koos teise otsaga. "Kommi" sees on õhukesest paberist värviline kroonike, mis pannakse pähe. Ja nad kõik panidki need rõõmsasti pähe! Ma panin ka aga polnud selle üle sedavõrd õnnelik, kui nemad. Siis on "kommi" sees veel väike kingitus. Mina sain kolm pisikest kruvikeerajat. Teised said näiteks südamekujulise võtmehoidja, miniatuurse kaardipaki, täringu, mini-toomino jne. Lisaks on seal sees veel väike paber, kus on kirjas mõni naljakas küsimus ning siis vastus sellele.

      26.detsemberil algavad siin mega suured allahindlused. Kõik asjad antakse peaaegu niisama ära. Käisime Kaisaga selles suures kaubanduskeskuses. Sain endale ühe kampsiku ja särgi ning teksad. Oleksin endale väga palju rohkem asju ostnud aga ma pean ju pidevalt mõtlema, et kuidas neid Eestisse tagasi toimetada. Tean, et kunagi tasuks siia tulla shopping tripile peale jõule. Uskumatud hinnad lihtsalt! Siinjuures tuleb veel meelde tuletada, et siin on riided ju niigi palju odavamad, kui meil. Peale jõule pole hindasid ollagi.

Siinkohal soovin kõikidele lugejatele vahvat, lõbusat, toredat ning naerurohket aasta vahetumist!!!

Siin-seal ja igalpool nr. 1

      Pühapäeval (6.12.2009) käisime Kaisa ja Ingaga Londoni Eesti Seltsi poolt korraldatud traditsioonilisel Jõulupeol Notting Hill’is Ukraina Majas. Miks Ukraina majas, pole mul õrna aimugi. Rahvast oli kokku kuskil veidi üle saja. Üllatusesinejaks oli Hannah, kes laulis peale oma laulude ka mõned jõululaulud. Söögiks olid verivorstid, hapukapsas ja kartulisalat. Magustoiduks keeks ja piparkoogid. Kõik olevat kohale toimetatud Eestist ja maitses siinsete maitsetute toitude kõrval ülihästi. Enne äraminemist pistsime toiduülejääke endale ka kotti - üks korraldajatädidest  soovitas meil seda teha ja ega me vastu ka ei vaielnud. Mina võtsin kolm verivorsti ja kaks tükikest keeksi. Jõulupeol käis kohal ka jõuluvana ja toimus loterii. Mina otseloomulikult midagi ei võitnud aga Kaisa võitis viiesti piletist kolmega. Ta sai endale viinapitsid, kaks Eestipärast diivanipadjapüüri ning Hannahi autogrammiga plaadi. Kusjuures talle ei pidavat lotoõnn kunagi naeratama. Ja ega neid kingitusi üleliia palju kah polnud. Mitte üle kahekümne. Igatahes läheb tal üldse viimaselajal kuidagi super hästi kõik.

      Kogu üritus oli väga tore ja mõnus, kuid tegi ka veidi kurvaks, sest mõistsin, et see on esimene aasta, kui ma jõulusid oma perega veeta ei saa. Pealegi on siin ju 24.detsember täiesti tavaline päev. Eks peame selle siis ise erilisemaks tegema.

      13-ndal detsembril käisin Londoni Eesti Majas jõululõunal. Seekord verivorsti küll polnud aga selle eest oli väga maitsev liha, hapukapsas, kartulid ja magustoit. Käisin seal koos oma sõbra Henrikuga, kes elab Lõuna-Inglismaal. Polnud teda vist mitu aastat näinud. Aga nii nagu eelmisel korral võitis Kaisa viiest lotopiletist kolmega, siis seekord võitis temagi kolmega. Mulle hakkab tunduma, et olen kuidagiviisi teistele hakanud õnne tooma. Mulle endalegi üllatusena võitsin seekord ise kah kahe piletiga. Sain pakitäie väikseid kaneelisaiakesi ning puuvilja korvi. Kuigi korv küsiti mu käest õhtu lõpus tagasi... Ja mina veel lootsin, et saan oma piparkoogid sinna hiljem sisse panna. Kohapeal oli võimalik osta ka Eesti retsepti järgi valmistatud vormileiba. Loomulikult ostsin endalegi ühe. Jube hea on.

      Sama päeva hommikul tegin Henrikule ekskursiooni ja näitasin Big Pen'i jms. Kogemata sattusime kokku ka eestlastega. Naise ja ta pojaga, kes elavad Inglismaal varsti juba aasta. Rääkisime paar sõna juttu ja liikusime edasi. Siiani pole ma kogemata siin veel ühegi eestlasega kokku sattunud. Õhtul peale jõululõunat käisime ka Tower Bridge juures. Ma polnud ise kah seal enne kunagi käinud ja see oli päris suur ja lahe. Kõndisime sealt üle. Kuna metroo öösel enam ei sõitnud, siis pidime kodu poole bussiga minema. Olin ise kah üllatunud, et me ei eksinud kordagi ära. Ja ma polnud üleliia kaines olekus...

15-ndal detsembril käisin Tomekiga Londoni suurimas jäähallis uisutamas. See oli tõepoolest väga suur. Kahjuks oli seal parasjagu mingi algajate trenn käimas ning üle poole väljakust oli meie jaoks suletud. Õnneks nad siiski lõpetasid varsti ja seejärel võisime igalpool uisutada. Kuna see oli nii suur, ei pidanud ka pidevalt keeramiseks pidurdama. Rahvast oli kah suht vähe. Vist sellepärast, et see asub kesklinnast suht kaugel - Streatham'is. Aga seda mõnusam oligi, sest ei pidanud muretsema, et kellelegi otsa koperdad. Niisiis oli väga lahe ja  ma ei kukkunud kordagi!

Jamad pagasiga

      Eestis oli nii tore!!! Meeletult hea oli üle pika aja oma peret ja sõpru näha. Miski polnud eriti muutunud. Kõik olid sellised nagu alati. Tore oli saada teada, et minu blogi loevad ka sellised inimesed, kellega ma igapäevaselt ei suhtle. Ja neid on üllatavalt palju. Oleksin ma seda enne teadnud, oleksin oma kirjutatud tekstid ikka enne üles riputamist üle kah lugenud. Aga kui loetakse, siis järelikult on ok. Siinkohal tervitused kõigile lugejatele!
      Londonisse tagasitulemine ei sujunud just kõige paremini, sest lennujaamas olin sunnitud üksinda kurvalt pagasilintide ääres seisma ning oma pagasit ootama, mis ei tulnud ega tulnud... Ps. Kui mu esimest sissekannet loete, siis märkate, kuidas ma ka eelmisel korral Londonisse jõudes pikkisilmi oma pagasit ootasin. Seega ma ootasin rahulikult. Ühel hetkel polnud aga enam minu lennu inimesi. Lint jooksis tühjalt. Siis hakkasid järgmise lennu kohvrid tulema. Sain aru, et nüüd on jälle jama. See oli siis 2.detsembri õhtu. Järgmisel päeval helistasin igas suunas ning sain teada, et mu pagas oli Tallinnasse maha jäänud ning olevat seal kell üks lennukile pandud. Seega oleks see pidanud kell kaks siin olema. Kell kuus polnud keegi mulle ikka veel helistanud ja helistasin siis ise. Seepeale teatati mulle, et kohver on jah lennujaamas ning küsiti, et millal ma sellele järgi soovin tulla. Kuna sinna minek oleks läinud mulle maksma 400 krooni ja terve päeva, siis ütlesin, et nende ülesandeks on ikka kohver tasuta minuni toimetada. Seepeale nad laususid, et kohver tuuakse ära järgmiseks päevaks (s.o. 4.dets.). Olin siis päev läbi kodus ja ootasin. Kohvrit polnud aga kusagil. Õhtul proovisin jälle lennujaama helistada. Keegi ei tahtnud mu kõnele vastata või oli telefon lihtsalt kinni. Ja nii umbes kaks tundi jutti. Jätkasin helistamist hommikul. Sain lennujaama kätte ja mul soovitati veel mujale helistada. Helistasin. Mulle öeldi, et kui kohver ei tulnud eile, siis tuleb see tõenäoliselt sama päeva pärastlõunaks (s.o. 5.dets.). Õhtuks kohvrit ikka polnud. Helistasin aga kontor oli vist suletud, sest keegi ei vastanud. Pühapäeva hommikul proovisin jälle sinna helistada. Minu üllatuseks võeti mu kõne vastu. Rääkisin siis jälle kord oma probleemi ära ning mulle öeldi, et kohver tuuakse pühapäevase päeva jooksul ära. Ega ma seda eriti ei uskunud. Kell kolm päeval läksin kodust ära ja olin veendunud, et pean esmaspäeval jälle helistama hakkama. Aga oh imet! Kui ma õhtul koju jõudsin, avastasin ma, et minu kohver oli mulle pühapäeva pärastlõunal lõpuks ometi koju ära toodud. Kõik oli terve ja korras ning midagi polnud ka puudu. Niisiis olen rahul ja hakkan nüüd kindlustusega mässama. Niisiis võttis kohvri tagasisaamine aega neli pikka päeva, kuigi oli Londonis juba  teisel päeval.
      Peale selle, et mu suure kohvriga olid jamasid, siis jätkus neid ka käsipagasile. Nimelt murdus metroo pealt Londoni kodu poole suundudes mu väikese kohvri üks ratastest keset autotee ületamist äkki alt ära. Ma polnud selleks hetkeks veel poole tee pealgi ning umbes pool tundi vantsimist ootas ees. Kohver tuikus täiega ning läks aegajalt ümber. Väga tüütu oli! Ühel hetkel veidi enne koju jõudmist kukkus kohver jälle ümber ning käest kah ära. Vihastasin ja sõimasin seda kohvrit seal tühjal tänaval omaette. Ühel hetkel avastasin, et üks naine seisis ja askeldas naerdes oma auto juures. Ega ta aru ei saanud, mida ma olin öelnud aga eks hääletoonist ja kehakeelest piisab. Vabandasin siis ilusti ja läksin ise kah irvitades edasi.