Siin-seal ja igalpool nr. 2

      Paar päeva enne jõule (21.12) korraldas Debbie kogu oma tänava naabritele väikeste snäkkidega õhtusöögi. Kokku oli üle 40 inimese. Tuli välja, et ka siin tänaval elab väga rahvusvaheline seltskond: inglased, poolakad, venelased, itaallased, prantslased jne. No ja mina, kui eestlaste esindaja. Kõik tundusid väga toredad. Üks naine, kellega pikemalt juttu jäin rääkima oli Siberi lähedalt pärit. Debbie tuli ja ühines ka meie vestlusega. Teema läks sujuvalt ilmalt alkoholi peale. Rääkisime nimelt, et siin on nii soe ja et Eestis on külm ning Siberis vast veelgi külmem. Tädi ütles, et tegelikult pole seal nii hull midagi. Kõik olevat lihtsalt vähese alkoholi viga. Debbie vaatas tiba imelikult. Mina naersin. Tädi rääkis, et nemad hakkavad alkoholi jooma juba nii väksena kui võimalik. Ja viina ei jooda mitte pitsist vaid klaasist ikka. Seepeale küsis Debbie minult, et kas meil on kah samamoodi. Ma ütlesin, et nii hull vist pole aga sinna kanti kipub asi olema küll. Debbie naeratas viisakalt ja küsis tädilt, et kui tihti ta siis praegu alkoholi tarbib. Tädi vastas, et naps peab päevas ikka olema. Seepeale Debbie jälle naeratas, kuid ei julgenud või ei tahtnud minule sama küsimust esitada. Arvas, et äkki vastan talle, et ma igal õhtul oma toas üksi joon. Hehheeee, nii lõbus oli! See tädi oli üldse väga tore. Pakkus mulle, et ma peaksin siin kooli minema ja kraadi saama. Ma siis mainisin, et mul on juba olemas. Siis ta pakkus, et peaksin magistrantuuri minema. Ütlesin, et mul on see kah olemas. Ta ei suutnud seda ära uskuda ning hiljem kuulsin teda üllatusega sellest teistelegi rääkivat. Kaisa ütles, et siin polegi koduperenaistel mingeid kraade ning nähtavasti selleks kõik nii üllatunud olidki.

      24-ndal ärkasin selle peale, kui Annabelle mu uksele koputas ning küsis, kas ma tahaksin nendega koos uisutama minna. Nimelt olevat neil üks pilet üle ning nad hakkavat kohe-kohe minema. Loomulikult olin nõus. Jõululaupäeval uisutamas käimine on nende pere traditsioon ning seda pidavat paljud tegema. Seekord läksime Somerset'i uisuplatsile, mis asus suurte majade vahel õues. Meenutas veidi meie vanalinna uisuplatsi. See olevat selline kallis koht, kuhu tuleb mitu kuud varem piletid ära osta. Piletid on kellaajalised ja kehtivad tund aega. Seega iga tunni tagant käib masin platsi üle ning laseb uued inimesed sinna peale. Muidu oli kõik väga tore aga seal oli ilmselgelt liiga palju inimesi korraga. Ma ei saanud kuidagi hoogu kätte ning venisin lihtsalt teiste järel. Pere imestas mu uisutamise oskuse üle - ma ju olen seda ikkagi ülikoolis õppinud! Hahaaaa!

      Jõululaupäeval mul erilist jõulutunnet polnud. Olin küll oma tuppa väikese jõululauakese katnud aga polnud ju lund ega midagi... Emme saatis mulle aga terve õhtu erinevaid telefoniga tehtud fotosid endast, Kreemist ja sellest, kuidas mu Eesti kodu jõulude ajal välja näeb. See oli nii tore, et lõpuks saingi jõulutunde kätte. Päeval käisime Kaisaga veel poes süüa ostmas ning õhtu veetsime tema juures. Kaisa küpsetas ahjukartuleid, hapukapsast ja vorstikesi. Viimased õnnestus tal sedavõrd hästi ära kõrvetada, et need nägidki välja nagu verivorstid. Kõik maitses ülihästi! Kuna ma süüa teha ei oska, siis oli minu ülesandeks hõõgvein valmis meisterdada. Kaisa arvas, et ma ei oska küll süüa teha aga alkoholist tean kõike. Kui ta alguses ütles, et võtab ainult ühe klaasi, siis hiljem tuli ikka välja, et võttis rohkem. Arvan, et tuli päris hea välja. Istusime veidi aega köögis koos ta venelastest majakaaslastega ning seejärel läksime tema tuppa ja rääkisime niisama juttu. Jõuluvana tõi mulle ühe toreda mängu, mida olin tahtnud ning kommi (mida alati tahan). Seega olin igati rahul ja õhtu oli tore!

      Inglased tähistavad jõule alles 25ndal. Seega oli mulle ka järgmine päev jõulupäev. Kuusealune oli kinke täis. Kuusk oli päris, kuid mitte selline, nagu me Eestis tavaliselt harjunud oleme. Pigem midagi nulu laadset. Lapsed said igasugu vidinaid - Oliver sai näiteks oma tuppa väikse külmkapi, mis oli sokolaadi täis. Teised said kah igasugu i-pod'e jms. Mina sain slanket'i. See olevat selle aasta Inglismaa popim jõulukink. See on selline fliisist tekk, millel on varukad. Neil olevat mingi kõnekäänd, et "istuvad teleka ees nagu kartulid" vms. ja siis selle tekikese sees olevat eriti hea kartulit mängida. Mina oma kartulikoore värvi juustega sobin sinna sisse veel eriti hästi. Tegelikult said kõik teised kah sellised tekikesed. Kõikidel erinevat värvi. Minu oma ongi kartuli või siis Kreemi värvi. Tore asi, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma selle koju toon. Tõin ju just Eestist oma hommikumantli ja väikse punase tekikese siia... Kui kingid olid avatud, siis hakkasime sööma. Nende traditsiooniks on küpsetada kalkunit. Kui sellele oleks veidi maitseaineid kah lisatud, siis oleks päris hea olnud. Aga oli lihtsalt normaalne. Siis on neil kombeks cracker'eid katki teha. Need on sellised kommi välimusega jullakad, mille mõlemast otsast peab keegi kinni võtma ning siis tõmbama. Ühele jääb kätte ainult "kommi" ära keeratud paberi ots ning teisele "komm" koos teise otsaga. "Kommi" sees on õhukesest paberist värviline kroonike, mis pannakse pähe. Ja nad kõik panidki need rõõmsasti pähe! Ma panin ka aga polnud selle üle sedavõrd õnnelik, kui nemad. Siis on "kommi" sees veel väike kingitus. Mina sain kolm pisikest kruvikeerajat. Teised said näiteks südamekujulise võtmehoidja, miniatuurse kaardipaki, täringu, mini-toomino jne. Lisaks on seal sees veel väike paber, kus on kirjas mõni naljakas küsimus ning siis vastus sellele.

      26.detsemberil algavad siin mega suured allahindlused. Kõik asjad antakse peaaegu niisama ära. Käisime Kaisaga selles suures kaubanduskeskuses. Sain endale ühe kampsiku ja särgi ning teksad. Oleksin endale väga palju rohkem asju ostnud aga ma pean ju pidevalt mõtlema, et kuidas neid Eestisse tagasi toimetada. Tean, et kunagi tasuks siia tulla shopping tripile peale jõule. Uskumatud hinnad lihtsalt! Siinjuures tuleb veel meelde tuletada, et siin on riided ju niigi palju odavamad, kui meil. Peale jõule pole hindasid ollagi.

Siinkohal soovin kõikidele lugejatele vahvat, lõbusat, toredat ning naerurohket aasta vahetumist!!!

Siin-seal ja igalpool nr. 1

      Pühapäeval (6.12.2009) käisime Kaisa ja Ingaga Londoni Eesti Seltsi poolt korraldatud traditsioonilisel Jõulupeol Notting Hill’is Ukraina Majas. Miks Ukraina majas, pole mul õrna aimugi. Rahvast oli kokku kuskil veidi üle saja. Üllatusesinejaks oli Hannah, kes laulis peale oma laulude ka mõned jõululaulud. Söögiks olid verivorstid, hapukapsas ja kartulisalat. Magustoiduks keeks ja piparkoogid. Kõik olevat kohale toimetatud Eestist ja maitses siinsete maitsetute toitude kõrval ülihästi. Enne äraminemist pistsime toiduülejääke endale ka kotti - üks korraldajatädidest  soovitas meil seda teha ja ega me vastu ka ei vaielnud. Mina võtsin kolm verivorsti ja kaks tükikest keeksi. Jõulupeol käis kohal ka jõuluvana ja toimus loterii. Mina otseloomulikult midagi ei võitnud aga Kaisa võitis viiesti piletist kolmega. Ta sai endale viinapitsid, kaks Eestipärast diivanipadjapüüri ning Hannahi autogrammiga plaadi. Kusjuures talle ei pidavat lotoõnn kunagi naeratama. Ja ega neid kingitusi üleliia palju kah polnud. Mitte üle kahekümne. Igatahes läheb tal üldse viimaselajal kuidagi super hästi kõik.

      Kogu üritus oli väga tore ja mõnus, kuid tegi ka veidi kurvaks, sest mõistsin, et see on esimene aasta, kui ma jõulusid oma perega veeta ei saa. Pealegi on siin ju 24.detsember täiesti tavaline päev. Eks peame selle siis ise erilisemaks tegema.

      13-ndal detsembril käisin Londoni Eesti Majas jõululõunal. Seekord verivorsti küll polnud aga selle eest oli väga maitsev liha, hapukapsas, kartulid ja magustoit. Käisin seal koos oma sõbra Henrikuga, kes elab Lõuna-Inglismaal. Polnud teda vist mitu aastat näinud. Aga nii nagu eelmisel korral võitis Kaisa viiest lotopiletist kolmega, siis seekord võitis temagi kolmega. Mulle hakkab tunduma, et olen kuidagiviisi teistele hakanud õnne tooma. Mulle endalegi üllatusena võitsin seekord ise kah kahe piletiga. Sain pakitäie väikseid kaneelisaiakesi ning puuvilja korvi. Kuigi korv küsiti mu käest õhtu lõpus tagasi... Ja mina veel lootsin, et saan oma piparkoogid sinna hiljem sisse panna. Kohapeal oli võimalik osta ka Eesti retsepti järgi valmistatud vormileiba. Loomulikult ostsin endalegi ühe. Jube hea on.

      Sama päeva hommikul tegin Henrikule ekskursiooni ja näitasin Big Pen'i jms. Kogemata sattusime kokku ka eestlastega. Naise ja ta pojaga, kes elavad Inglismaal varsti juba aasta. Rääkisime paar sõna juttu ja liikusime edasi. Siiani pole ma kogemata siin veel ühegi eestlasega kokku sattunud. Õhtul peale jõululõunat käisime ka Tower Bridge juures. Ma polnud ise kah seal enne kunagi käinud ja see oli päris suur ja lahe. Kõndisime sealt üle. Kuna metroo öösel enam ei sõitnud, siis pidime kodu poole bussiga minema. Olin ise kah üllatunud, et me ei eksinud kordagi ära. Ja ma polnud üleliia kaines olekus...

15-ndal detsembril käisin Tomekiga Londoni suurimas jäähallis uisutamas. See oli tõepoolest väga suur. Kahjuks oli seal parasjagu mingi algajate trenn käimas ning üle poole väljakust oli meie jaoks suletud. Õnneks nad siiski lõpetasid varsti ja seejärel võisime igalpool uisutada. Kuna see oli nii suur, ei pidanud ka pidevalt keeramiseks pidurdama. Rahvast oli kah suht vähe. Vist sellepärast, et see asub kesklinnast suht kaugel - Streatham'is. Aga seda mõnusam oligi, sest ei pidanud muretsema, et kellelegi otsa koperdad. Niisiis oli väga lahe ja  ma ei kukkunud kordagi!

Jamad pagasiga

      Eestis oli nii tore!!! Meeletult hea oli üle pika aja oma peret ja sõpru näha. Miski polnud eriti muutunud. Kõik olid sellised nagu alati. Tore oli saada teada, et minu blogi loevad ka sellised inimesed, kellega ma igapäevaselt ei suhtle. Ja neid on üllatavalt palju. Oleksin ma seda enne teadnud, oleksin oma kirjutatud tekstid ikka enne üles riputamist üle kah lugenud. Aga kui loetakse, siis järelikult on ok. Siinkohal tervitused kõigile lugejatele!
      Londonisse tagasitulemine ei sujunud just kõige paremini, sest lennujaamas olin sunnitud üksinda kurvalt pagasilintide ääres seisma ning oma pagasit ootama, mis ei tulnud ega tulnud... Ps. Kui mu esimest sissekannet loete, siis märkate, kuidas ma ka eelmisel korral Londonisse jõudes pikkisilmi oma pagasit ootasin. Seega ma ootasin rahulikult. Ühel hetkel polnud aga enam minu lennu inimesi. Lint jooksis tühjalt. Siis hakkasid järgmise lennu kohvrid tulema. Sain aru, et nüüd on jälle jama. See oli siis 2.detsembri õhtu. Järgmisel päeval helistasin igas suunas ning sain teada, et mu pagas oli Tallinnasse maha jäänud ning olevat seal kell üks lennukile pandud. Seega oleks see pidanud kell kaks siin olema. Kell kuus polnud keegi mulle ikka veel helistanud ja helistasin siis ise. Seepeale teatati mulle, et kohver on jah lennujaamas ning küsiti, et millal ma sellele järgi soovin tulla. Kuna sinna minek oleks läinud mulle maksma 400 krooni ja terve päeva, siis ütlesin, et nende ülesandeks on ikka kohver tasuta minuni toimetada. Seepeale nad laususid, et kohver tuuakse ära järgmiseks päevaks (s.o. 4.dets.). Olin siis päev läbi kodus ja ootasin. Kohvrit polnud aga kusagil. Õhtul proovisin jälle lennujaama helistada. Keegi ei tahtnud mu kõnele vastata või oli telefon lihtsalt kinni. Ja nii umbes kaks tundi jutti. Jätkasin helistamist hommikul. Sain lennujaama kätte ja mul soovitati veel mujale helistada. Helistasin. Mulle öeldi, et kui kohver ei tulnud eile, siis tuleb see tõenäoliselt sama päeva pärastlõunaks (s.o. 5.dets.). Õhtuks kohvrit ikka polnud. Helistasin aga kontor oli vist suletud, sest keegi ei vastanud. Pühapäeva hommikul proovisin jälle sinna helistada. Minu üllatuseks võeti mu kõne vastu. Rääkisin siis jälle kord oma probleemi ära ning mulle öeldi, et kohver tuuakse pühapäevase päeva jooksul ära. Ega ma seda eriti ei uskunud. Kell kolm päeval läksin kodust ära ja olin veendunud, et pean esmaspäeval jälle helistama hakkama. Aga oh imet! Kui ma õhtul koju jõudsin, avastasin ma, et minu kohver oli mulle pühapäeva pärastlõunal lõpuks ometi koju ära toodud. Kõik oli terve ja korras ning midagi polnud ka puudu. Niisiis olen rahul ja hakkan nüüd kindlustusega mässama. Niisiis võttis kohvri tagasisaamine aega neli pikka päeva, kuigi oli Londonis juba  teisel päeval.
      Peale selle, et mu suure kohvriga olid jamasid, siis jätkus neid ka käsipagasile. Nimelt murdus metroo pealt Londoni kodu poole suundudes mu väikese kohvri üks ratastest keset autotee ületamist äkki alt ära. Ma polnud selleks hetkeks veel poole tee pealgi ning umbes pool tundi vantsimist ootas ees. Kohver tuikus täiega ning läks aegajalt ümber. Väga tüütu oli! Ühel hetkel veidi enne koju jõudmist kukkus kohver jälle ümber ning käest kah ära. Vihastasin ja sõimasin seda kohvrit seal tühjal tänaval omaette. Ühel hetkel avastasin, et üks naine seisis ja askeldas naerdes oma auto juures. Ega ta aru ei saanud, mida ma olin öelnud aga eks hääletoonist ja kehakeelest piisab. Vabandasin siis ilusti ja läksin ise kah irvitades edasi.

Viies nädal Londonis

      Esmaspäeval ja kolmapäeval käisin koolis. Jällegi oli tore!

      Teisipäeval käisin uuesti Camdenis turul. Ohhh, oleks mul ainult palju raha, siis ma ostaksin sealt endale ja oma sõpradele/sugulastele terve hunniku asju... Õhtul pidin lastega kodus olema. Kui nüüd täpsem olla, siis olin lastega kodus ka kolmapäeva-, neljapäeva- ning reede õhtul...

      Neljapäeval käsisme Kaisaga kohalikus jõusaalis ja ujulas. tasuta proovipäeval. Ülimõnus oli end üle pika aja jälle korralikult liigutada. Tekitas siukest sõltuvustunnet nagu kunagi, kui jõusaalis käisin. Igatahes tahaksin seal väga käima hakata, sest see asub mu kodust kõigest viie minuti kaugusel ning pean veelkord mainima, et enesetunne oli nii hea.Veetsin seal pool päeva, tehes vastupidavus-ja jõuharjutusi, ujudes, vesiaeroobikat tehes, ning auru- ja tavalist sauna nautides. Vahepeal vedelesin niisama nn. mullivannis, kus küll mulle eriti polnud aga vesi oli mõnusalt soe. Järgmisel päeval lihased valutasid ja oli tunda, et olin trenni teinud. Mõnna!

      Reedel käisin Westfield'i Shopping Center'is ning õhtul olin lastega kodus. Pidin lastele ka süüa tegema. Midagi keerulist polnudki. Pidin mingeid kalapulkade moodi kana asju lihtsalt ahjus soojendama. Panin kenasti ahju ja kui neid siis ümber keerama läksin, siis sain aru, et see must alus, kus peal nad olid, oli ära sulanud. Minu suureks rõõmuks polnud see sulanud ei panni- ega toidu enda külge. Aga terve köök oli plastmassi sulamise haisu täis. Peitsin selle plastikaluse prügikastisügavustesse, et pereema sellest kunagi teada ei saaks. Veidi aja pärast kutsusin lapsed sööma. Toit söödi ilusti ära ning Oliver isegi kiitis mind hea toidutegemisoskuse eest... Mul endal oli aga päris häbi  ja naljakas! Olulise vahemärkusena lisan, et ma poleks seda musta alust muidu ahju pannud, kui ma poleks eelmisel päeval samasuguse välimusega alusega lasanjet teinud. Ja seda alust oli täitsa ok ahju panna. Kust ma siis peaksin teadma, millist plastikust musta alust võib ahju panna ja millist mitte?! Keeruline... Minust vist kokka ei saa. Kahju, et kokandusoskused geneetiliselt päritavad pole - siis oleksin ehk enda vanaema suurepäraseid oskuseid endalegi veidi saanud...

      Laupäeval käisin Kaisa juures ja laenasin temalt kohvri. Üritasin asju kah pakkida. Õhtul oli kaksikutel terve kari sõbrannasid külas. Annabelle oli ostnud oma ema teadmata endale uue topi, mis kattis kinni vaid ta rinnad. Kõht oli paljas. Ellie teadis seda ja palus Annabellel oma dressipluusi eest veidi avada, et ta seda näeks. Debbie oli samal ajal tüdrukute suunas seljaga ja pesi nõusid. Loomulikult juhtusin mina seda kõike pealt nägema. Tüdrukud hakkasid hirmsasti mind sõnatult kehakeelega ema seljataga paluma, et ma sellest talle ei räägiks. Loomulikult ma ei hakanud rääkima. Ja nii nad siis läksidki varsti välja - ema arvates dressides... Nii lõbus!

      Pühapäeval sadas jubedalt vihma ning polnud erilist tuju midagi teha. Läksime Kaisaga kinno Dwilight'i vaatama. Film oli jama aga poolpaljad musklis kutid tegid selle vaadatavaks. Peale seda läks Kaisa ära ning mina jäin veel järgmistki filmi vaatama. Seekord katastroofifilmi 2012. See oli märgatavalt parem ja huvitavam. Kusjuures siin on kinos võimalik peale ühe filmi ära vaatamist veel järgmiseidki vaadata, sest inimesi lastakse sisse ja välja samadest ustest ning filmisaalide koridorid on ühised. Loomulikult nii ei tohiks teha aga noh... Esimese filmi jaoks ostsin ma endale korralikult pileti ning ka teist filmi käisin piletiga vaatamas... Aga seekord Kaisa piiramatu külastajakaardi abiga... Noh, nii ei tohiks kah teha... Aga mis parata...

      Ootan meeletult Eestisse minemist ning oma pere ja sõprade nägemist! Tahan nii väga juba oma pisikest sametist kutsut sügada... Ühtlasi ootan ka oma väiksesse mereäärsesse majja minemist... ja oma voodis magamist... Hmmm... Kusjuures ma võin öelda, et ma pole kunagi enne reisimas olles sellist tugevat tunnet tundnud, et tahaksin nii väga koju minna... Nähtavasti muudab siinkohal mu tundeid just see, et ma pole Inglismaal vaid reisimas vaid siiski elamas. Igatahes on huvitav seda kogeda.

Neljas nädal Londonis

      Tundub, et varsti polegi midagi siia igapäevaselt huvitavat kirjutada... Esmaspäeval käisin koolis inglise keelt õppimas. Eelmisel nädalal olin Lower-Intermediate ja sel nädalal juba Upper-Intermediate. Pean tunnistama, et sealgi polnud üleliia raske aga pidin juba veidi mõtlema ikka ka. Enam ei tundnud ma end klassi geeniusena. Seekord oli toredam, sest ma ei pidanud enam meeletut vaeva näegma, et mõne inimese inglise keelest üldse midagi aru saada. Mängisime erinevaid mänge ning inimesed, kes seal käivad on märgatavalt nooremad, kui eelmises klassis.

      Bussiga sõitmisest veidi... Bussiga sõites tuleb esimese asjana siin meeles pidada, et busse tuleb siin "kinni püüda" nagu meil marsasid. Muidu juhtub nii, et buss sõidab sinust lihtsalt mööda ja sina jääd kurvalt järgmist ootama (arvake ära, palju mul seda juhtunud on?!). Ja siis peab bussis olles olema teadlik kaameratest (neid on palju), mis seal üleval on. Bussijuht näeb oma ruumis kõiki kaamera vaateid. Reisijad näevad erinevaid kaadreid kordamööda väikestest telekatest Ja neid on vist paar tükki. Seega ei tasu tükk aega näpuga katkist hammast näppida vms. teha!

      Teisipäeval oli ilm pilves ning vahepeal sadas ka vihma ning ma ei tahtnud õue minna. Tegelesin oma CV inglise keelde tõlkimisega. Päris keeruline oli.

      Kolmapäeval käisin jälle koolis inglise keelt õppimas. Õpetajaid on meil päris palju erinevaid ning pooleteise tunni jooksul annab tundi neist kaks - kõigepealt üks, siis teine. Nad on kõik lausa üleliia toredad - miks küll Eestis neid niipalju pole...

      Õhtul käisime Kaisa ja ta kahe sõbra - Mital'i ja William'iga - kinos Harry Brown'i vaatamas. Ma pole tükk aega juba nii depressiivset filmi näinud. Tegelikult oli film hea. Rääkis see vanemast mehest ja jõugust, kes inimesi terroriseeris. Kõik see leidis aset loomulikult inglismaal. Kui mehele polnud enam kedagi jäänud (gänkstade tõttu jäi ta naine voodihaigeks ja suri; laps suri samas tulistamises, olles alles vankris; ta parim sõber pussitati surnuks), siis otsustas ta oma sõjaväeoskuste baasil kogu kambast lahti saada. Kuigi see kõlab hetkel eriti ebareaalselt, siis film oli üles ehitatud nii, et see tundus tõene. Peale filmi teatati mulle, et see linnaosa ei asugi minu kodust niiväga kaugel ning et õhtul ei tasuks sinna minna. Aga asi polevat ikkagi nii hull, kui filmis. Ühesõnaga omamoodi shokiteraapia jätkub... Uskumatu lihtsalt, kui palju mõttetuid inimesi siin maailmas on... Sellistele linnaosadele tuleks trellid ümber ehitada, sest kõik seal on kriminaalse minevikuga. Nautigu seal siis oma heroiini. No ja need, kes pole, tuleks siis sealt kiiremas korras evakueerida.

      Töö otsimise ja leidmisega on jamasti. Kuigi olen õppinud psühholoogiat ja rekreatsioonikorraldust ning viimasel alal ka mõningast kogemust oman, siis siin ei tähenda see suht midagi. Arvasin, et kõige parem oleks mul siin laste või noortega töötada, sest seda olen juba mitu aastat Eestis erinevates kohtades järjepidevalt teinud. Tuleb aga välja, et siinsed lapsed on nännipunnid, kes ei saa endaga ka 10.aastaselt veel hakkama. Mäletan, kui ma umbes selles eas koos oma sõpradega Väänas hakkasin käima... Siin vajavad nad aga pidevat hoolt ja tähelepanu. Enne 14.aastaseks saamist ei tohi lapsed siin üksinda kodus olla. Ma käisin esimeses klassis, kui hakkasin peale kooli üksi bussiga vanaema juurde sõitma... Ühesõnaga on siinsed nõudmised lastega tegelemiseks märgatavalt erinevad, kui meil. Helth ja Safety teemast vist juba kuskil eespool veidi rääkisin. No ja siis veel see asi, et ma polevat piisavalt energiline, naerusiune ja entusiastlik... Kui ma Eestis erinevates koolides lastele lemmikloomade pidamisest käisin rääkimas, siis pidid õpetajad mulle pidevalt kirjalikku tagasisidet andma. Need eelnevalt mainitud omadused olid minu puhul siis just eriti tihti välja toodud - ja seekord positiivsete omadustena... Võibolla olen siis eneselegi märkamatult masendunud ja tõsine... Või olen Eestlaste mõistes rõõmsameelne aga inglaste mõistes melanhoolne... Ma ei tea. Võibolla on inglased lihtsalt pideva keep-smiling'uga harjunud. Mulle aga meeldib naeratada siis, kui selleks on põhjust. Üldiselt leian seda põhjust enda arvates päris tihti. Võibolla pole see aga keep-smiling vaid inglaslik viisakus. Kaisa keelab mul aga selle pideva Eestiga võrdlemise ära. Muuga mul võrrelda pole... Ohhh... igatahes on mul veel palju õppida ja pean tunnistama, et see pidev inglisekeelne suhtlus uute inimestega, võõras ümbruskond (kus ma pidevalt ära eksin), sõpradest ja perest eemalolek ning absoluutselt ilma sissetulekuta olek on väsitav küll. But i won't give up - no way!!!

      Neljapäev ja reede olid mõlemad ühed unised ja uimased päevad. Vihma sadas ning polnudki mingit tahtmist midagi teha. Olin nii tubli ja triikisin terve hunniku pesu mõlemal päeval ära. Reedel käisime õhtul veel ka jääuisutamas. See oli hästi mõnus nagu ikka. Kuna sealsamas kohas sai mängida mitmesuguseid erinevaid mänge (ja lisaks veel bowlingut), siis mängisime ka õhuhokit, mis on täiesti hasarti tekitav mäng! Peale seda läksime veidikeseks ka ühte pubisse.

      Laupäeval käisin Kaisa juures ning ta nägi tükk aega vaeva, et mu vigaselt tõlgitud CV-d normaalsemaks saada. Seejärel tuli Kaisa meile ja seletas, kust ja kuidas merisea ning hiire puuri puhastada tuleb. Õhtu veetsin lastega kodus.

      Pühapäeval läksime Kaisaga British Museum'isse. Kahjuks läks Kaisa aga peaaegu kohe peale sinna jõudmist ära, sest tahtis uisutama minna. Mina aga kõndisin seal päris mitu tundi ringi. Seal oli väga huvitav. Eriti meeldis mulle loomulikult Egiptuse osa. Seal oli palju erinevaid asju, alustades sarkofaagidest ja muumiatest ning lõpetades igapäevaeluks vajalike esemetega. Ainuke asi, mis mulle seal muuseumis ei meeldinud on see, et sedelid, mis rääkisid asja olemusest ja ajaloost olid väga pisikeses kirjas. Üldiselt jäin aga väga rahule. Õhtul seiklesin üksi mööda linna ringi ega eksinudki ära ning läksin õige bussi peale - olen enda üle uhke! Sellest fotost veel niipalju, et see läks mulle kalliks maksma. Kaisa ütles: "Nüüd hüppa!" Ja mida mina loll tegin?! Hüppasin otseloomulikult. Aga kontsadega pole kõige taibukam hüpata! Ühesõnaga hetk peale seda fotot olin ma suutnud katki teha oma uued teksad, käeketi ning ka oma randme ja põlve ära põrutanud. Isegi verd oli näha!

      Kommetest niipalju, et nii nagu filmidest on näha, ei võta keegi majja sisenedes esikus jalatseid ära. Olgu ilm milline tahes. Põrandatel on vaibad, mis on maas kinni ja neid kuidagi kloppida ei saa. Puhastatakse neid tolmuimejaga ning umbes korra aastas keemiliselt. Alguses oli see minu jaoks üsnagi harjumatu ning kippusin automaatselt jalatseid ära võtma. Nüüd olen sellega harjunud. Olen rõõmus, et mu ema mulle karvased Kreemi-sussid siin käimiseks soetas. Sokkis väga ringi käima ei kutsu, kuigi ega peale vaadates ei tundugi must olevat. Veidi imelikuks pean ka seda, et kuigi meil on majas kamin, pole ma kuu aja jooksul kordagi näinud, et seda köetaks. Peale selle, et see teeks toa soojaks on see ju ka niisama mõnus. Igatsen oma Vääna kaminat!

Kolmas nädal Londonis

      Esmaspäeval üritasin juba mitmendat korda end siia arsti juurde registreerida. Järgmisel korral vist ehk juba õnnestub. Kusjuures siinne arstiabi on ikka veidi kahtlane, sest kõikide muredega tuleb minna perearsti juurde, kes ei taha kedagi eriti spetsarstide juurde saata, sest perearstid teenivad ise ravides rohkem. Ja hambaarsti hindadest ma parem ei hakka kirjutamagi, sest need on lausa üüratud. Tõenäoliselt tuleb siin valutava hambaga käituda nii nagu Tom Hanks "Cast Away" filmis - ise kiviga välja lüüa!

      Eluolu koha pealt veel niipalju, et nii nagu Eestis käivad prügikastidest hulkuvad koerad ja kassid toitu otsimas, nii käivad siin rebased. Mõnikord pidavat nad lausa mitmekesi olema. Rohkem pidavat neid näha olema öösiti. Mina olen siiani näinud ühte.

      Teisipäeval üritasin jälle arsti juurde end kregistreerida - tulutult. Kaisa käis minul külas ja mina käisin temal uues kodus külas. Kadestan teda, sest tal on oma toas mitu peeglit - mul aga ainult üks väiksem, kui 10cm läbimõõduga taskupeegel. Tegelikult oli tore!

      Kuigi ma riputan blogi üles korra nädalas, siis üritan siia ikka igapäevaselt midagi mustandina kirjutada. Nüüd paistab, et sõnasin jälle ühe asja ära, kui enne hambaarstidest kirjutasin... Nimelt on mul mingi totaalne jama hammastega... Halloweeni ööl murdus mul pulgakommi lutsutades kihva pealt kate ära. Teisipäeva õhtul sõin granadilli ja kihvast järgmine hammas  (see, mis on kaugemal) praktiliselt kukkus otsast ära. Pool on veel alles ja seal on suur tume auk sees. Õnneks miski ei valuta. Ostsin mingit spetshambapastat ja suuvett endale ka.  Helistasin kindlustusse ja registreerisin oma õnnetuse. Kolmapäeval teatasid nad mulle, et mu hammaste murdumine kuulub küll kindlustusjuhtumi alla, kuid nad hüvitavad sellest ainult 1200 krooni. See on siin aga kõigest probleemi selgeks tegemise ehk kontrolli hind - siinsed hambaarstid nõuavad meeletuid summasid. Kuna siin läheks asi ikkagi hullumeelselt kalliks, siis olen sunnitud tulema Eestisse ja seal laskma kõik korda teha. Niisiis 24.november kuni 2.detsember viibin Eestimaal ja saan ka kogu lörtsist ja lägast osa...

      Kolmapäeval käisin South Thames Collage's oma esimeses inglise keele tunnis. Tundsin end seal aga liiga targana ja nüüd lähen järgmisel nädalal järgmisesse gruppi edasi. Kool oli tore ja inimesed sõbralikud. Tekkis lausa tahtmine seal tihedamini, kui kaks korda nädalas käia. Uurisin siis igasuguseid kursuseid, mida seal veel läbi viiakse aga jama on selles, et need kõik algasid loomulikult septembris. Vähemalt saan esmaspäeviti ja kolmapäeviti nüüd inglise keelt juurde õppimas käia. Kusjuures enne kooli minemist tahtsin endale suurt ruudulist kaustikut osta - terve kaubanduskeskuse peale suutsin leida ainult ühe variandi ruudulisi kaustikuid. Joonelisi ja valgeid oli aga oi-oi, kui palju...

      Nüüd veidi elust ja ilusatest autodest. Ma pole kogu oma elu jooksul näinud vist nii palju ja kenasid sportautosid, kui ma olen siin paari nädalaga märganud. Tahaks endalegi mõnda neist. Aga mina pean ikka bussis loksuma. Õnneks küll kahekordses. Kusjuures busse tuleb siin "kinni püüda" justkui meil marsasid. Kuna ma mõnikord selle ära unustan, siis on juhtunud, et buss sõidab minust lihtsalt mööda - ebaõnn! Metrooga on tore sõita, sest seal maa all võib ühe piletiga kasvõi päev läbi ekselda. Lennukeid lendab siin kah niipalju, et taevas on pidevalt näha tavaliselt kahte korraga. Mõndadel politseinikutel veab, sest nemad saavad hobusega ringi sõita. Ratsapatrull on siin täiesti tavaline nähtus. Esimesl päeval olin küll üllatunud, kui nad mu uuest kodust mööda kappasid. Politseinikest veel niipalju, et nad on siin hästi viisakad ja ütlevad alati kõigile tere. Mulle see meeldib!

      Nii nagu meil luusivad pimedatel öötundidel prügikastide juures hulkuvad koerad ja kassid, on siin linnarebased. Kui esimest korda oma kodu lähedal rebast nägin, siis ei suutnud seda ära uskudagi. Mõnikord pidavat nad lausa mitmekesi ringi tuuseldama ja kui nad on eriti hoos, siis ei pruugi nad inimese tulemist märgatagi. Parem on neist siiski eemale hoida.

      Neljapäev... Tallinnas tuli lumi maha!!! Meil oli ka jama ja pilves ilm ning kõigest 13 kraadi sooja... Lootsin Bryan Adamsit kohata, sest tal oli juubel - aga seekord ei õnnestunud mul teda õnnitleda ja seega ei saanud teda ka oma sarmiga uusi laule kirjutama inspireerida...

      Reedel käisin Kaisaga Victoria ja Alberti kunstimuuseumis, mis oli jällegi meeletult suur. Ei tea, kas paari tunniga veerandigi jõudsime läbi käia. Seal oli kunsti selle kõige laiemas mõistes. Olid vaibad, riided, nõud, mööbel, fotod, maalid, ehted, riided jne. jne. Õhtul pidin jälle kodus lapsi valvama. Skautidesse seekord ei läinud, sest ilm oli nii nõme ja vihma sadas.

      Laupäeva hommikul aitas Kaisa mul töö otsimisega tegeleda. Kui nüüd aus olla, siis tegi tema enamuses minu eest ära. Tunnen end siin kuidagi väga saamatuna. Ja see on minu jaoks midagi uut! Isegi need asjad, millega Eestis olen piisavalt palju tegelenud on siin hoopis midagi uut - ja alati sealjuures üldse mitte huvitavat. Ei teagi, mida ilma Kaisa abita siin teeksin... Ta on parim!

      Õhtul läksin perega Oliveri kooli, sest seal tähistati Bonfire õhtut. Neil lastakse nimelt rakette 5.novembril (ja ka sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel). Nagu meil vana-aasta õhtu umbes. Koolihoov oli rahvast täis - väidetavalt peaaegu 4000 inimest. Njah, siinsed koolihoovid on loomulikult üüratult suured ka! Lavadel esinesid bändid ja muud esinejad. Inimesed olid rõõmsad. Enne, kui üritus peale hakkas nautisime hõõgveini, mis meenutas hetkega mulle jõulusid... Küll oli hea! Lisaks pandi mind kiiresti burgereid ja hot-doge valmistama. Kusjuures see polnud üldse keeruline, sest sai tuli lihtaslt pakist välja võtta ning sinna vahele vastavalt kas kotlett või vorst surada. Polnud just üleliia hõrgutavad aga tühja kõhuga maitses hästi. Siis aga hakkas üritus päriselt peale. Ma poleks seda vist osanud uneski näha... Umbes 20minutit lasti taevasse meeletu kogus rakette. Kusjuures kõik see toimus muusika taustal ning sellega samas rütmis. See oli unustamatult kaunis vaatepilt!

      Peale ilutulestikku läksin Kaisa poolakast sõbra Tomeki sünnale linna. Märkimisväärne on ka see, et metrooga linna minnes ei eksinud ma kordagi ära (korraks meelega vales peatuses maha minemine, et kaarti vaadata, ei loe ju). See oli lahe õhtu ühes baaris, kus jällegi sai ka tantsida. Kui see koht kinni pandi, siis läksime osade inimestega veel edasi tantsima. Kaisa kahjuks ei tulnud. See klubi, kuhu läksime oli väga suur ja sisaldas mitmel korrusel erineva muusikaga ruume. Siinseid klubisid ei anna ikka Eesti omadega võrreldagi. Muusika on märgatavalt parem. Jama on ainult see, et inimesi on ka märgatavalt rohkem ning seega on liigutamisruumi vähesevõitu. Usun, et see päev oli minu siin veedetud päevade hulgast siiani kindlasti parim!

      Pühapäeval lebotasin ja magasin peaaegu kogu päeva. Eestis oli isadepäev. Neil siin on see mingil muul ajal. Enne Eestist ära minemist andsin oma issile kingituse, mille lubasin alles isadepäeval avada. See oli Aegna raamat. Tean, et ta tahtis seda, sest peale suvel minuga saarel ringi tuuseldamist hakkas tallegi see koht sügavamat huvi avaldama. Seda raamatut ei müüdud eriti kuskil ja ma nägin vaeva, et seda saada. Olin kingitusega ise nii rahul, kuni hetkeni, kui mu isa mulle nädal aega tagasi maili saatis ja teatas, et ta leidis poest Aegna raamatu ja ostis selle endale ning kavatseb selle nüüd ribadeks lugeda. Tore-tore! Igatahes sai ta endale nüüd teise samasuguse Aegna raamatu. Ta saatis maili, et oli väga üllatunud ning nüüd saan mina vist tema vana raamatu endale. Kokkuvõttes ostsime teineteisele sama raamatu - kas pole mitte armas!

Teine nädal Londonis

      Esmaspäeval käisin päev läbi Euroopa ühes suurimas Shopping Centeris Westfield'is. Põhimõtteliselt on see jaotatud kaheks osaks, kus ühes on tavalised poed ja teises kõik firma- ja disainiriided, mis on meeletult kallid. Sinna viimasesse ma ei jõudnud isegi vaatama minna, sest kõndisin kuni pimedani selles esimeses pooles ringi. Kahjuks pidin üldiselt pettuma, sest minu stiili jaoks seal eriti riideid pole. Igavad ning ühesugused riided on! Aga sain kolm paari teksaseid, mis maksid sama palju, kui meil oleks maksnud üks paar ning mõne topi ja käekotiga sama värvi punased kinnised kingad. Imelik oli seal see, et mõndade poodide ees olid järjekorrad (nagu filmides on näha, kui keegi tahab mõnda kallisse klubisse sisse saada) ning turvamehed lasksid inimesi ükshaaval sisse. Kahtlane! Aga koht  ise oli meeletult suur.

      Riided jms. on siin Eestiga võrreldes tõesti palju odavam. Toit ja teenused (nt. juuksur) ning transport on aga märgatavalt kallim. Näiteks maksab siin ühe nädala bussikaart umbes 300kr. Kuukaarte pole. Sinna sisse ei kuulu metrood ega rongid, millega saab kaks-kolm korda kiiremini sihtpunkti.  Üks metroopilet maksab aga peaaegu 40 krooni. Söök on siin igalpool täiesti maitsetu ning ei tahagi seda eriti. Asi võib küll väga hea välja näha, kuid maitset pole ollagi. Leivast võin ainult und näha. Igatsen oma vanaema küpsetisi ning ema tehtud pühapäevahommikusi pannkooke!

      Inglise keelega on mul päris hästi. Mitmed  pole uskunudki eriti, et ma alles siia tulin. Ka Debbie oli Kaisale mu inglise keelt kiitnud. Ise saan aga küll aru, et ega see nüüd kõige parem ikka pole. Valin rääkimiseks kergemad sõnad ja teemad. Aga tunnen, et rääkimine läheb veidi juba paremaks küll. Enam ei pea enne rääkimist nii palju mõtlema. Saatsin kooli maili, et kas saaksin keeleõppega liituda aga nad pole mulle millegipärast vastanud. Tõenäoliselt selleks, et praegu on vaheaeg. Tegelikult tundub mulle, et ega siia tulnud inimesed ei viitsigi väga keeleõppele pühenduda. Paljud, kes on siin aastaid olnud ei oska keelt. Ajavad oma asju ning oskavad keelt minimaalselt. Nagu mõned venelased meil vms.

      Teisipäeval ja kolmapäeval ei teinud ma eriti midagi, sest pere läks Monakosse ning Kaisa maale lapsi hoidma. Seega olin üksi kodus, magasin poole päevani, käisin vannis, tegelesin blogiga, pesin pesu ja avastasin muid kodumasinaid ning asju.

      Neljapäeval käisime Kaisa ja ta sõpradega mingi stand up show telelinastusel. Saime kohad täiesti taha ritta - õnneks polnud seal ka eriti midagi vaadata. Kust kanalilt ja millal seda näha saab, seda ma ei tea aga meid pole nagunii seal peal. Saal oli meeletult suur ja meenutas veidi teatrit. Rõdud ja puha. Inimesi oli kah jube palju. Meil vist polegi nii suurt saali. Tavaliselt peetakse seal kontserte. Kuigi seal oli huvitav, siis tegelikult see oli mõnesmõttes jama kah, sest nad rääkisid jube kiiresti, tormasid oma jutuga ette ja siis rääkisid jälle vana asja edasi jne. ning see tegi mul arusaamise raskeks. Kuna mulle tegelikult eriti sedasorti naljad ei istu ka, siis polnud mul sedavõrd lõbus, kui teistel. Samas ma ei kahetse, et läksin. Kaisa arvas, et ma peaksin enne ära minemist jälle sinna minema, et siis võrrelda oma inglise keelest arusaamise taseme muutust. See on päris hea mõte. Eks paistab.

      Reedel aitasin Kaisal kolida ning koristasin tuba. Sain lõpuks oma asjad kappidesse ja riiulitesse oma tahtmist mööda ära panna. Tõstsin ka veidikene tuba ümber ning tegin suurpuhastust. Õhtul pidin lastega kodus olema ja otsustasin nendega koos jälle skautidesse minna. Päris tore oli jälle ning õppisin ühe väga toreda mängu kah juurde, mida kindlasti malevas teha plaanin.

      Laupäeval  käisime ühel suurel turul, kust võib leida tõeliselt vahvaid ja toredaid asju. Oleksin tahtnud suurt osa turust endale osta aga hoidsin enda tagasi ega soetanud endale midagi. Üks tüüp küpsetas turul banaane ja tegi siukseid väga häid magustoite. Lasksime Kaisaga endale teha maasikate ja banaaniviiludega magustoidu, mis oli kaetud piimasokolaadi ja valge sokolaadiga ning peale oli puistatud mandleid ja veel mingit pähklipuru ning vahukommi tükikesi. Vot see oli alles korralik magustoit! Kusjuures see oli serveeritud banaanilehtedel. Mul tekkis lausa äriidee sellega seoses - peaks ise hakkama ka banaane küpsetama ja nende eest Vääna rannas raha nõudma! Kui turult tagasi hakkasime minema, avastas Kaisa, et keegi on ta ratta ära varastanud., kuigi see oli kenasti lukuga kinni pandud. Nii nõme ikka!

      Kuna reedel vastu laupäeva oli Halloweeni öö, siis läksime Halloween Skatele, mis läbis erinevaid vaatamisväärsusi, kus turistid armastavad käia. Sõitsime suures kolonnis ning autoteed pandi meie tuleku ajaks kinni. Turistidel fotokad välkusid ja sain end tunda nagu superstaar. Korraldajatel olid kõlarid seljas ja muusika mängis - alustades Jacksoni Thrilleriga, mis mul meele kohe väga heaks tegi. Sõitsime umbes kolm tundi, mis sisaldas veerandtunnist pausi sõidu keskel. Lõpppunktiks oli bubi, kus sai ka tantsida. Otseloomulikult olid kõik riietatud erinevatesse huvitavatesse kostüümidesse ja nägid päris jubedad välja. Ise olin nõid - tõenäoliselt on mind raske piltidelt ära tunda, sest mul on endalgi sellega probleeme. Peolt tagasi tulles tegi Kaisa jälle mulle sokiteraapiat, kui pidime läbi linna bussipeatuse poole ekslema ning seda loomulikult rulluiskudel ning otseloomulikult jällegi vahepeal autode vahel suskides. Võimalik, et ta tahab minust lahti saada...

      Pühapäev kujunes rahulikuks. Ärkasin kell üks selle peale, kui Oliver mu uksele koputas ning küsis, kas ma sooviksin lõunat süüa. Lõuna või hommikusöök - vahet pole ju! Ja umbes samas meeleolus päev ka jätkus...

Esimene nädal Londonis

       Minu seiklus üksinda Londonisse algas lennujaamast. Lennukis olid silmad punased ja valusad ning uni tuli kergesti peale. Õnneks istusin kahe suhteliselt kena kuti vahele. Ühega neist sain peale ärkamist jutu peale ka. Nimelt lendas temagi esimest korda Londonisse ning ei teadnud, kuidas lennujaamas kõik toimib. Niisiis ühendasime oma jõud ning hakkasime peale maandumist lennujaama avastama. Standstedi lennujaam on nii suur, et seal sõidetakse rongiga, mis käib iga mõne minuti tagant. Kui olime passe näidanud jne., siis hakkasime oma pagasit otsima. Jaan sai oma asjad kohe kätte. Minu omaga, nagu alati, läks tükk aega. Õnneks see siiski lõpuks saabus. Seejärel hakkasime mu seljakotti kilest välja võtma. See kõlab kergesti, kuid polnud seda üldse, sest nuga meil ju polnud ning seda oleks olnud ka kahtlane välja võtta. Lõpuks saime mu koti kätte tänu Jaani võtmete teravusele. Koti selga saamine oli ka omaette tegevus, sest 20kg on ikkagi päris palju. Õnneks seljas kott enam nii raske ei tundunudki - tundsin ennast nagu kilpkonn... Seejärel otsisime üles bussipiletite müügiputka ning sealt jätkasin oma reisi jälle üksi. Bussireis kestis üle pooleteise tunni ning ma olin viimane, kes maha läks. Bussipeatuses ootasin Kaisat ja pereema Debbie't ning peale sõnumi saatmist nad tulidki. Seejärel sõitsime mu uude Londoni koju...
      Siisnsed majad näevad kõik ühtemoodi välja. Kõik on tehtud tellistest ning paljud neist on ehitatud teinetise otsa. Igal majal (ka meie omal) on taga pisike hoov. Pole nii nagu meil, et maja asub keset hoovi. Nagu meiegi maja on enamuses majad kolmekorruselised. Niisiis elan ma endiselt kolmandal korrusel. Õnneks on treppe siiski märgatavalt vähem. Kuna majad on nii sarnased, siis olen rõõmus, et neil on vähemalt numbrid seal peal olemas! Selge on see, et see pole mingi agul... Isegi Hugh Grant pidi suhteliselt meie lähedal elama... Pole paha! Tahaksni nüüd välja uurida, kus Bryan Adamsi Londoni kodu täpsemalt asub...
      Minu tuba on umbes sama suur nagu kodus aga tundub märgatavalt väiksem, sest see on katusetuba ning seinad on kõverad. Lõpuks ometi on mul ka katuseaken!
      Esimesel päeval sebisime Kaisaga mulle uue telefoninumbri. Nimelt läksime poodi ja Kaisa küsis klienditeenindajalt sellist paketti, kus pole kuutasusid vms. ning peab maksma selle eest, mida kulutad - põhjuseks tõi ta rõõmsalt selle, et mul pole ju sõpru!  Käisime ka Kaisa eestlasest sõbrannal Ingal sünnipäeva puhul külas. Õhtul oli perekondlik "teretulemast" õhtusöök koos perega, kus elab pereema Debbie ning tema poeg Oliver (15aastane) ning kaksikutest tütred Annabelle ning Ellie (13aastased). Koduloomadena elavad siin ka merisiga ja hiir, kelle eest mina hoolitsema pean - ilmselgelt see meeldib mulle. Tüdrukud olid mulle ka tervituseks kahepeale koogi küpsetanud. Poiss ka. Seega kokku kaks väga magusat kooki! Mulle sobis! Üldiselt võetakse mind siin ka juba peaaegu nagu pereliikmena ning tunnen end väga hästi. Pereema soovibki, et prooviksin tema ja ta perega võimalikult lähedaseks saada. Siiani olen nendega ka igal õhtul koos õhtusööki söönud jne.
      Kolmandal päeval läksime rattaga Kaisa lapsi hoidma - see oli jube! Kaisa muudkui suskas nende autode vahel. Tagasi pidin õhtul ise tulema - pimedas. Kuigi tuli minna praktiliselt ainult otse, suutsin ikkagi ära eksida, sest läksin ringteelt mingit vale rida pidi ning ühel hetkel ei teadnud ka seda, kust tulin. Pimedas on kõik teistmoodi ju ka. Siin ei tohi jalgradadel rattaga sõita. Kaisa sai ükskord selle eest trahvi, kui täiesti tühja kõnniteed pidi sõitis. Ikka autode kõrval ja vahel ning tagurpidise liiklusega. Ühesõnaga mulle siin rattaga sõitmine eriti ei meeldi.
      Samuti ei tohi siin rattaga isegi ühes suures pargis - kõik asjad on health and safety. See on nagu Ameerikas vist siin. Näiteks ei tohi õpetaja kääre lauale jätta, kui ise ära läheb klassist, sest keegi võib nendega viga saada. Asi on lausa naeruväärne, sest lehest lugesin, kuidas keegi tegi nalja ja leiutas küpsiste söömise instruktsiooni, kuid nalja hakati nägema väga olulisena, sest paljud on kukkunud küpsiseni ulatuda proovides või sellele astudes. Ajuvaba!
      Samal päeval käisime ka Looduse Ajaloo Muuseumis. See oli meeletult suur ja ülilahe. Meenutas veidi Energeetikamuuseumit ja Tervishoiumuuseumit Eestis aga oli kordi ja kordi võimsam. Kahjuks väsisid lapsed kiiresti ära. Lähen millalgi uuesti sinna. Seal olid isegi suure dinosauruste skeletid ja liikuvad dinosaurused oma elusuuruses. Igasuguseid asju sai näppida ja katsetada. Tõeliselt lahe!
      Autoga pole mul siin mitte mingit tahtmist niipea sõita. Kõik on tagurpidi ja autosid on palju ning eksimisvõimalusi tuhandeid. Kusjuures esimese päeva hommikul, kui Kaisaga ringi jalutasime, nägin rohelist Honda Streami! Siis tekkis küll tunne, et lükkan onu autost välja ja lähen tema asemele. Aga rool oli valel pool...
      Neljandal päeval käisime Kaisa ja tema poolt hoitavate lastega Londoni Akvaariumis. See oli väga super! Seal oli kõikvõimalikke mereelukaid - alates merihobustest ja korallidest kuni haide ja raideni. Viimaseid saime isegi katsuda ühes basseinis (need polnud mürgised). Tundusid siuksed tigude moodi pehmed ja ligased, kuid veidi karedad ka. Pärastlõunal jalutasime mööda kuulsaid tänavaid ja kohti. Nägin lõpuks oma silmaga ära, selle, mida inglise keele õpikutes näha on: Big Ben, Buckinghami palee, Westminister Abbey, London Eye jne. Viimasega plaanin millalgi sõitma ka minna. Ahjaaa, imelik on siin see, et lastevankritele ja invaliididele pole üldse mõeldud - pole kaldteid ega rööpaid. Mõnes kohas saab liftiga minna.
      Veidike veel üldisest eluolust...
      Koolisüsteem on siin erinev. Riigikoolides käivad üldiselt vaesemad lapsed ning välismaalased, kes paljud ei oska inglise keeltki. Seega on ka tase madal, sest õpetajad ei saa ju õpetada, kui osa klassist temast midagi aru ei saa. Üldiselt käivad lapsed siin erakoolides. Erakoolid on aga põhiliselt poistel ja tüdrukutel eraldi. Riigikoolides on kõik koos. Hetkel on siin vaheaeg (mõnes koolis kaks nädalat, mõnes üks - samal ajal nagu meilgi).
      Ilmad on siin siiani väga super olnud! Siin on palju soojem (10-20 kraadi) ning mitmel päeval on isegi päike paistnud. Päikse käes on kampsikuga isegi palav ning jäätis maitseb hästi. Kusjuures mõnes hoovis kasvavad isegi palmid. Olenemata sellest hakatakse siin juba jõuludeks valmistuma ning päris paljude toitlustusasutuste peal on meelde tuletused, et oleks aeg oma jõuluõhtusöögi plaanid ära teha ning ajad broneerida.
      Viiendal päeval käisin kohalike skautidega tutvumas. Seal käivad noored poisid ja tüdrukud vanuses 10-20 aga tegelikult seal vist nii vanasid ikka pole. Kogu tegevus toimus ühes kirikus, mis on seestpoolt võimlaks muudetud. Saali eesruumis olid meie asjad ning saalis mängiti erinevaid liikumismänge. Seda kõike veab seal eest üks vanem mees Rob, kuid teda abistavad veel paar meest. Kuna skaudid maksavad osaluse eest kuus vaid sümboolse summa, siis on ka eestvedajad pigem vabatahtlikud vist. Kokkuvõttes mängivad nad seal kaks tundi erinevaid spordimänge. Päris tore oli aga naljakaks kiskus siis, kui hakati andma käsklusi: "Ühte ritta paigale!", "Parem pool!", "Vasak pool!" jne. Ühel hetkel jooksid aga kõik korraldajad uksest välja, sest mingi varas oli tulnud uksest sisse ning kohvri varastanud. Õnneks vargad ehmusid, kui nägid, et neid märgati ning viskasid kohvri maha ja jooksid minema. Health and Safety põhjustel ei tohi välisust lukustada, sest äkki tekib tulekahju vms. Nad on ikka tõeliselt hullud nende asjadega, sest seavad end sedasi pigem ohtu. Selliseid asju üldiselt siinkandis ei juhtuvat. Eelmine kord olevat olnud eelmisel aastal. Üldiselt oli skautide liider tore ja sõbralik ning ütles, et kui tal midagi pähe tuleb, mida ma teha saaksin, siis annab mulle teada. Ise usun, et ega seal pole eriti midagi teha, sest kolm inimest kuni 50 inimese peale on täiesti piisav, sest tavaliselt on neid märgatavalt vähem kohal. Ehk saan mõnes laagris aidata. Eks paistab.
      Kuuendal päeval käisime Kaisaga poodides ning õhtul läksime ta kurdist sõbranna sünnale. Teel sinna ostsime Kaisaga Eestlaslikult pudeli roosat veini ning hakkasime seda kõrrega tühjendama. Kusjuures siinkohal tuleb mainida, et siinsetes bussides on iga nurga peal kaamerad ning bussijuht ning ka teised reisijad võivad neid vaadata, kui tahtmist on. Buss oli suht tühi ning aegajalt oli kaamerast näha, kuidas me üritasime varjatult seda veinipudelit ära lahendada.
      Sünnipäeva peeti ühes pubis. Seal olime paar tundi ning koos mõndade inimestega suundusime sealt edasi tantsima. Kohal olles saime teada, et see koht pannakse kohe varsti kinni ning ega seal mingit erilist tantsimist kah polnud. Pigem oli see ikkagi toitlustuskoht. Kui koht kinni pandi, siis külmetasime tükk aega maja ees, sest keegi ei suutnud otsustada, kuhu edasi võiks minna. Seejärel tuli kellegi briljantne idee - lähme geibaari! Ütlen ausalt, et see mõte ei tundunud mulle kõige parem olevat. Teel sinna möödusime igasugusest rahvast - alates suudlevatest pededest ja transvestiitidest kuni täiesti normaalsete inimesteni välja.  Mõne aja pärast olime aga kohal. Ülemisel korrusel oli baar ning all tantsiti. Baaris oli päris palju ka naisi, seega ei näinud me sealolemises probleemi. Kuigi ega ma ei saa ka öelda, et mulle oleks seal meeldinud. Kui ka Kaisa ühel hetkel avastas, et oleme terves suures tantsusaalis ainukesed naised, siis jooksime sealt kiiresti välja. Nalja, kui palju! Mul oli suht kõrini sellest ühest kohast teise minemisest, sest kõik kohad olid olnud liiga mõtetud ning sinna minemine oli võtnud tavaliselt kauem aega, kui kohapeal olemine.
      Miskise massihüpnoosi tagajärjel suundusime geibaarist osade inimestega edasi korralikku klubisse. Sinna sõitsime taksoga. Kusjuures siinsetes taksodes on kolm rida. Esimeses istub taksojuht läbipaistva seina taga ning teises ja kolmandas reisijad. Kusjuures teine ja kolmas rida istub näoga teineteise poole (niisiis sõidab teine rida sõidusuunale vastupidises asendis). Klubi oli väga super ning muusikavalik märgatavalt parem, kui meie omades. Põrandale aga küll koperdada poleks tahtnud, sest need kleepusid nii hirmsasti, et raske oli jalgu liigutada. Märkimisväärne oli ka üks tüüp, kes oli endale kassi vurrud ette joonistanud ja arvas, et ta on õhtu staar. Ta liikus sedasi, et lükkas kõik üleolevalt endast eemale ning ronis pidevalt maast kõrgemal asetsevate tantsu- platvormide ning postide otsa, et seal siis oma hämmastavat tantsuoskust demostreerida. Kusjuures ma ei kuulnud, et ta oleks kordagi kellegagi midagi rääkinud. Meil oleks selline kutt nähtavasti kelleltki oma suhtumise pärast päris kiiresti kolki saanud. Tüüp sai mu käest ka laksu vastu vahtimist kirja, kui proovis pluusi eemale kiskudes mu dekolteesse pilku heita.
      Kui klubi sulges, siis hakkasime kodu poole minema. Teepeal tahtis Kaisa bussipeatuses vaadata, millise bussiga me minema peaksime ning üks naine läks lausa raevu. Hoolimata sellest, et Kaisa oli viisakas hakkas naine lihtsalt lambist mölisema, et mida kuradit need sakslastest muulased siin teda segavad, sest see on tema riik jne.
      Lõpuks jõudsime aga ilusti koju. Igatahes jääb mulle mulje, et Kaisa üritab mind Londoni ellu sulandada läbi kultuurishoki teraapia - ja see toimib! Terve London on täis nii palju erinevast rahvusest inimesi, et tekib tunne nagu oleksin ühel meeletult suurel noorsoovahetusel, kuhu kõik on kokku tulnud. Tegelikult paistavad siin kõik päris sõbralikud olevat.
      Kuuendal päeval käisime Kaisaga rulluiskudega sõitmas ning ta sõbra ning sõbranna soolaleival. Ma poleks uskunud, et rullidega sõitmine võib niivõrd kergesti ära ununeda. Olen jääuiskudega igal talvel sõitnud ja seda isegi ülikoolis õppimas käinud, kuid rulluiskudega polnud ma juba paar aastat sõitnud. Arvasin, et nendega sõitmine on siiski suht sarnane ning, et mul ei teki probleeme, sest mõne aasta eest sain sellega ikka pärist hästi hakkama. Nüüd olin aga nagu lehm libedal jääl - käed-jalad laiali ja kisa iga konaruse peale. Hea, et tänavatel on siiski päris palju poste... Mäest alla sõitmine ei tundunud üldse nauditavana. Kaisal paistis igatahes naljakas olevat.

      Kokkuvõttes jäin oma esimese nädalaga Londoni suurlinnas igati rahule ja mõistsin, et mul on siin elamiseks ikka väga palju veel õppida tarvis, et seda kõike mõista.