Alustamiseks sobib vist järjekordselt aknaklaaside teema... Nüüdseks olen suutnud ära lõhkuda ka oma traktori tagumise aknaklaasi. Neid on siiani enne mind Kevinil katki läinud tema mäletamist mööda vaid üks. Tegelikult seda tööd tegema hakates kartsin just selle akna pärast, sest sinna neid kive ikka lendleb. Tagurdasin aeglaselt posti suunas, kuni äkki käis kõva pauk ning kilde lendas igas suunas. Üks lendas isegi mulle silma lähedale ning suutis lausa verepiisa välja pigistada. Päris jube. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui see mulle silma oleks lennanud. Seda kõike tehes suutsim maha sõita ka ühe pisikese teeäärse posti. Kevin säilitas endiselt rahu ning ütles, et ma läheksin koju.
Ka järgmise päeva veetsin kodus. Tundsin, et on imelik, kui Kevin ja Taavi teevad tööd aga mina magan ja lebotan ning saan selle eest palka (sest seda makstakse meile tehtud kilomeetrite pealt). Seega pesin ja küürisin meie seapesa veidigi kenamaks.
Oma tiguauto aknaklaasi kolm mõra võin vist ka enda peale võtta... Nimelt sõitis meist suur autorong mööda ning pildus kivikesi meie suunas. Ka Kevini suure auto esiklaasil on nüüd sellest mõrad.
Erinevaid asju läheb seega endiselt pidevalt katki. Näitena nelja aknaklaasi (plus mõradega aknaklaasi) kõrvale võin tuua korduva lõikuri siduri katki minemise. Virutades lõikuriga vastu suuri kive on mul õnnestunud ka selle tera paaril korral pooleks saada. Lisaks läks katki ka mingi jublakas, mis takistab lõikuril vasakule-paremale kõikumist. Tunnen end veidi paremini, kui ka Kevini traktoril asjad katki lähevad. Näiteks sõitis ta üle mingi ora ning tegi õlivärgelduse katki. Lisaks läks katki ka kütusepaak.
Uuele aknaklaasile pidin järgi sõitma Newmani. Otseloomulikult ühendasin jublakate toomise lõbuga ehk külastasin ka kohalikku kaubanduskeskust ning turismimajaest, kus asus õues ka väike vanade tööstusmasinate muuseum. Kahju oli sellest, et ma olin seal üksi ning ega ma kõigist asjadest väga aru ei saanud, mille jaoks need mõeldud olid. Aga põnev oli vaadata ikkagi!
Kütusepaaki pidime parandama minema oma laagriplatsist umbes 300km augusel asuvasse Karrathasse. Kevin võttis mind igaks juhuks kaasa ning Taavi jäi laagrit valvama. Samal ajal, kui kütusepaaki parandati, sõitsime kaubanduskeskusesse ning ostsin sealt endale kaua otsitud uue veekindla ja ilusa käekella.
Kui paak sai parandatud, läksime ööseks Kevini ja Peta poja Danieli (Dan) ning ta tüdruku Elisabethi (Elle) juurde. Dan oli Perthis õppimas aga Elle oli kodus. Kui Kevin oli magama läinud, siis rääisin Elle'iga veel tükk aega juttu. Ta on minust aasta noorem ning meil oli palju teemasid, millest rääkida. Oleksime vist võinud hommikuni lobiseda, kui ta poleks pidanud tööle minema ning ma poleks tahtnud veel Internetivõimalusi ära kasutada. Olin nende majas alles teine külaline, kes seal ööbis. Minu toas oli lai kaheinimese voodi (ma polnud nii suures voodis peale kodust lahkumist maganud) ning kõrvaltoas asus vannituba koos vanniga. 
Kuigi ma pole üle poole aasta saanud vannimõnusid nautida, hoidsin end siiski tagasi ega läinud sinna, sest magamiseks oli jäänud vaid kolm tundi. Nende maja on üks nendest paljudest, mida veetakse suurte autorongidega. Maja on kokku pandud kolmest sellisest suurest majajupist ning näeb väga kena välja. Seal oli palju ruumi ning kõik oli kena ja korras. Ümber maja on neil pisike aiake, kus joosevad ringi kaks kuue aastast koera: kelpi Bundy (Elle oma) ja bulldog Samuel (Sam, kes on Dani oma). Jube nunnukad! Öösel magavad teineteise kaisus patjade peal ning tekkide all.
Minu imeilus arusaam sellest, et Austraalias paistab alati kuum päike on nüüdseks purustatud... Kätte on jõudnud talv ning ühel hommikul ärgates selgus, et voolik, kust hambapesuvesi tuleb, on jääs... Õues oli -3kraadi. Toas oli umbes samapalju ning hingeõhk oli väljahingates kena suitsuna näha... Kuigi temperatuurid võivad langeda alla nulli ning mõnel tõeliselt erandjuhul võib tekkida maha ka härmatis, siis lund ei saja siin kunagi. Miks see nii on, seda ma ei tea. Kevin proovis seda mulle korduvalt seletada kuiva õhuga jms. aga no mulle jäi see ikkagi müstikaks. Härmatist võib näha sedavõrd harva, et Dan rääis mulle suure õhinaga, kuidas ta Perthis olles seda esimest korda elus nägi (ta on 34 aastane). Õnneks on päeval siiski ilmad kenad ning temperatuurid tõusevad umbes +20kraadini. Tuul teeb olemise muidugi jahedamaks.
Ühel ilusal vabal päeval lubas Kevin meil magada seni, kuni soovime. Kuna ta ise on väga varajase ärkamisega, siis umbes kell üheksa ei pidanud ta enam vastu ning hakkas õues tööd tehes kolistama-põristama. Tegelikult olin juba enne seda ärkvel. Peale tõusmist ja söömist suundusime autoga Nullagine linnakesse. See on jube pisike asula, kus elab
mõnisada inimest. Käisime vaateplatvormil, kust oli kogu linnakeses toimuv nagu peopesapealt näha. Meie ümber oli täielik vaikus. Mitte midagi ei toimunud. Suutsime tuvastada külastuse ajal umbes kümme inimest. Käisime ka kohalikus poekeses, kust vaatasid meile vastu tühjad riiulid. Veel eelmisel aastal olevat poeke olnud täis kõiksuguseid põnevaid asju. Seejärel tuvastasime ka teise poekese. See poeke jääb mulle igati positiivsena meelde, sest neil oli seal šokolaadikülmkapp, mis oli eranditult ainult head kraami täis. Lisaks müüdi seal ka jäätist, mida Kevin meile rõõmsasti ostis. Mõnus!
Tundub, et Kevinile meeldis minu jaanipäeval grillimise idee, sest oleme peale seda mitmel korral veel lõket teinud ning grillinud. Ükskord grillisime lisaks muule kraamile ka kammkarpe. Ma polnud neid kunagi enne söönud. Need maitsesid nagu meretoit ikka ning üks osa sellest meenutas ka munamaitset. Mulle meeldis.
Ühel vabal päeval läksime Kalgan Pool'i, kus jalutasime niisama ringi ning mina hüppasin muidugi ka jääkülma vette korraks ujuma. Turistid olevat Taavilt küsinud, kas ma olen hull. Ta vastas jaatavalt. Eks vist nii on jah... Aga see oli nii mõnusalt värskendav. Peale seda grillisime Kevini kaasaskantava grilli peal vortikesi ning nautisime lõunat. Seejärel sõitsime Fortesque jõe äärde, kus polnud jõest näha midagi peale liivase jõesängi. Eükalüptipuudel, mis noorematena meenutavad kaugeltvaadates veidi meie kaski, lendasid ringi erinevad linnukesed. 
Ühtlasi nägime ka vikeraarelindu, kelle sulestik meenutab tõepoolest vikerkaart. Jube ilus! Sellised päevad on nii toredad ning annavad alati jõudu, et rutiinses tööelus hakkama saada. Samas on ka tööpäevadel mõnikord toredaid üllatusi varuks. Näiteks annavad mulle alati enerigat ringi hüplevad kängurud või suured kotkad.
Vahepeal oli Taavil sünnipäev. Ta ei paistnud olevat huvitatud selle tähistamisest ning seega oli meil tavaline tööpäev. Eelmisel õhtul olin talle teinud kirju koera koogi ning öösel viisin ta autosse terve hunniku igasuguseid komme, mida olin näinud, et ta poest on eelnevalt ostnud. Loodan, et talle meeldis.
Kevin käib igal hommikul umbes 45minutisel jalutuskäigul, et end vormis hoida ning on mulle tihti rääkinud, et ma peaksin temaga kaasa minema, sest ta näeb varahommikuti alati erinevaid loomakesi ja muud põnevat. Minu jaoks on need kellaajad aga müstiliselt varajased ning ma pole temaga suutnud kaasa minna. Ühel hommikul otsustasin temaga siiski ühineda ning ärkasin lausa 5:30. Ta oli ilmselgelt üllatunud. Jalutasime suhteliselt veel ööpimeduses mööda tühja ja vaiset maanteed, kuni äkki kuulsin hobuste kabjaplaginat. Veidi aja pärast ületasid hämarat maanteed umbes kümmekond kaunist metsikut hobust koos oma varssadega. Kevini vilistamise peale üks hobune peatus hetkeks, vaatas meid ning seejärel jooksis edasi. See oli kuidagi lausa muinasjutuliselt meeldejääv hetk. Seejärel jalutasime lehmade sorteerimise aediku juurde. Olin selliseid siiani vaid telekast näinud. Seal Kevin seletas mismoodi lehmasid sorteeritakse ning kuidas aedikud toimivad. Tihtipeale aetakse lehmi aedikutesse lausa helikopteritega. 
Lisaks nägime veel sadu kakaduusid puudel magamas ning vaikselt ärkamas. Meie jalutuskäik kestis lausa poolteist tundi ning olin väga õnnelik, et sundisin end üles ärkama, sest nägin jälle niipalju uut ja põnevat. Lisaks pidi Kevin traktoried putitama ning ma sain veel tunnikeseks voodisse tagasi pugeda.
Ühes oma eelnevas blogisissekandes kirjutasin, et nägin miraaži. Tol korral nägin tühja kohta seal, kus oli tegelikult loodus. Sel korral nägin aga mäge seal, kus seda Kevini sõnul tegelikult polnud. Imelik.
Kui nüüd veidi minu isiklikumast elust kirjutada, siis võin öelda, et sain endale kuskilt külge mingi imeliku nahalööbe. See oli ainult mu reite peal ning seega mul pole õrna aimugi, millest see tekkis (kas sõin midagi või puudutasin midagi või oli see millegi tolm, ma ei tea). Igathes olid mu reied paistes ning pisikesi punaseid ülimalt sügelevaid punnikesi täis. Lisaks muutus nahk väga kuivaks. Peta saatis igasuguseid erinevaid kreeme mulle ja ma sõin allergiavastasied tablette aga lõpuks aitas ikkagi Peta isiklik retseptiravim, mis toimis peale ühekordset pealemäärimist. Kui ma ainult teaks, millest see tekis, siis hoiduksin sellest tulevikus... Hetel pean lihtsalt lootma, et see ei tule tagasi.
Ahjaaa, ükspäev otsustas mingi tüüp oma erakopteriga roadhous'i lõunat minna sööma... Miks ka mitte...
Aprilli alguses alustatud niitmistööga oleme nüüd lõpuks ometi jõudnud tagasi oma kodulinnakesse Carnarvoni ning saame nautida puhkamist ja magamist. Mõnna!
Läbitud teekond: Newman -> Nullagine -> Kalgan Pool -> Capricorn Roadhouse -> Newman -> 10km enne Kumarina Radhouse -> Newman -> Tom Price -> Paraburdoo -> Nanutarra -> Pannawonica -> Minilya -> Carnarvon.
Ka järgmise päeva veetsin kodus. Tundsin, et on imelik, kui Kevin ja Taavi teevad tööd aga mina magan ja lebotan ning saan selle eest palka (sest seda makstakse meile tehtud kilomeetrite pealt). Seega pesin ja küürisin meie seapesa veidigi kenamaks.
Oma tiguauto aknaklaasi kolm mõra võin vist ka enda peale võtta... Nimelt sõitis meist suur autorong mööda ning pildus kivikesi meie suunas. Ka Kevini suure auto esiklaasil on nüüd sellest mõrad.
Erinevaid asju läheb seega endiselt pidevalt katki. Näitena nelja aknaklaasi (plus mõradega aknaklaasi) kõrvale võin tuua korduva lõikuri siduri katki minemise. Virutades lõikuriga vastu suuri kive on mul õnnestunud ka selle tera paaril korral pooleks saada. Lisaks läks katki ka mingi jublakas, mis takistab lõikuril vasakule-paremale kõikumist. Tunnen end veidi paremini, kui ka Kevini traktoril asjad katki lähevad. Näiteks sõitis ta üle mingi ora ning tegi õlivärgelduse katki. Lisaks läks katki ka kütusepaak.
Uuele aknaklaasile pidin järgi sõitma Newmani. Otseloomulikult ühendasin jublakate toomise lõbuga ehk külastasin ka kohalikku kaubanduskeskust ning turismimajaest, kus asus õues ka väike vanade tööstusmasinate muuseum. Kahju oli sellest, et ma olin seal üksi ning ega ma kõigist asjadest väga aru ei saanud, mille jaoks need mõeldud olid. Aga põnev oli vaadata ikkagi!Kütusepaaki pidime parandama minema oma laagriplatsist umbes 300km augusel asuvasse Karrathasse. Kevin võttis mind igaks juhuks kaasa ning Taavi jäi laagrit valvama. Samal ajal, kui kütusepaaki parandati, sõitsime kaubanduskeskusesse ning ostsin sealt endale kaua otsitud uue veekindla ja ilusa käekella.
Kui paak sai parandatud, läksime ööseks Kevini ja Peta poja Danieli (Dan) ning ta tüdruku Elisabethi (Elle) juurde. Dan oli Perthis õppimas aga Elle oli kodus. Kui Kevin oli magama läinud, siis rääisin Elle'iga veel tükk aega juttu. Ta on minust aasta noorem ning meil oli palju teemasid, millest rääkida. Oleksime vist võinud hommikuni lobiseda, kui ta poleks pidanud tööle minema ning ma poleks tahtnud veel Internetivõimalusi ära kasutada. Olin nende majas alles teine külaline, kes seal ööbis. Minu toas oli lai kaheinimese voodi (ma polnud nii suures voodis peale kodust lahkumist maganud) ning kõrvaltoas asus vannituba koos vanniga. Kuigi ma pole üle poole aasta saanud vannimõnusid nautida, hoidsin end siiski tagasi ega läinud sinna, sest magamiseks oli jäänud vaid kolm tundi. Nende maja on üks nendest paljudest, mida veetakse suurte autorongidega. Maja on kokku pandud kolmest sellisest suurest majajupist ning näeb väga kena välja. Seal oli palju ruumi ning kõik oli kena ja korras. Ümber maja on neil pisike aiake, kus joosevad ringi kaks kuue aastast koera: kelpi Bundy (Elle oma) ja bulldog Samuel (Sam, kes on Dani oma). Jube nunnukad! Öösel magavad teineteise kaisus patjade peal ning tekkide all.Minu imeilus arusaam sellest, et Austraalias paistab alati kuum päike on nüüdseks purustatud... Kätte on jõudnud talv ning ühel hommikul ärgates selgus, et voolik, kust hambapesuvesi tuleb, on jääs... Õues oli -3kraadi. Toas oli umbes samapalju ning hingeõhk oli väljahingates kena suitsuna näha... Kuigi temperatuurid võivad langeda alla nulli ning mõnel tõeliselt erandjuhul võib tekkida maha ka härmatis, siis lund ei saja siin kunagi. Miks see nii on, seda ma ei tea. Kevin proovis seda mulle korduvalt seletada kuiva õhuga jms. aga no mulle jäi see ikkagi müstikaks. Härmatist võib näha sedavõrd harva, et Dan rääis mulle suure õhinaga, kuidas ta Perthis olles seda esimest korda elus nägi (ta on 34 aastane). Õnneks on päeval siiski ilmad kenad ning temperatuurid tõusevad umbes +20kraadini. Tuul teeb olemise muidugi jahedamaks.
Ühel ilusal vabal päeval lubas Kevin meil magada seni, kuni soovime. Kuna ta ise on väga varajase ärkamisega, siis umbes kell üheksa ei pidanud ta enam vastu ning hakkas õues tööd tehes kolistama-põristama. Tegelikult olin juba enne seda ärkvel. Peale tõusmist ja söömist suundusime autoga Nullagine linnakesse. See on jube pisike asula, kus elab
mõnisada inimest. Käisime vaateplatvormil, kust oli kogu linnakeses toimuv nagu peopesapealt näha. Meie ümber oli täielik vaikus. Mitte midagi ei toimunud. Suutsime tuvastada külastuse ajal umbes kümme inimest. Käisime ka kohalikus poekeses, kust vaatasid meile vastu tühjad riiulid. Veel eelmisel aastal olevat poeke olnud täis kõiksuguseid põnevaid asju. Seejärel tuvastasime ka teise poekese. See poeke jääb mulle igati positiivsena meelde, sest neil oli seal šokolaadikülmkapp, mis oli eranditult ainult head kraami täis. Lisaks müüdi seal ka jäätist, mida Kevin meile rõõmsasti ostis. Mõnus!Tundub, et Kevinile meeldis minu jaanipäeval grillimise idee, sest oleme peale seda mitmel korral veel lõket teinud ning grillinud. Ükskord grillisime lisaks muule kraamile ka kammkarpe. Ma polnud neid kunagi enne söönud. Need maitsesid nagu meretoit ikka ning üks osa sellest meenutas ka munamaitset. Mulle meeldis.
Ühel vabal päeval läksime Kalgan Pool'i, kus jalutasime niisama ringi ning mina hüppasin muidugi ka jääkülma vette korraks ujuma. Turistid olevat Taavilt küsinud, kas ma olen hull. Ta vastas jaatavalt. Eks vist nii on jah... Aga see oli nii mõnusalt värskendav. Peale seda grillisime Kevini kaasaskantava grilli peal vortikesi ning nautisime lõunat. Seejärel sõitsime Fortesque jõe äärde, kus polnud jõest näha midagi peale liivase jõesängi. Eükalüptipuudel, mis noorematena meenutavad kaugeltvaadates veidi meie kaski, lendasid ringi erinevad linnukesed. 
Ühtlasi nägime ka vikeraarelindu, kelle sulestik meenutab tõepoolest vikerkaart. Jube ilus! Sellised päevad on nii toredad ning annavad alati jõudu, et rutiinses tööelus hakkama saada. Samas on ka tööpäevadel mõnikord toredaid üllatusi varuks. Näiteks annavad mulle alati enerigat ringi hüplevad kängurud või suured kotkad.
Vahepeal oli Taavil sünnipäev. Ta ei paistnud olevat huvitatud selle tähistamisest ning seega oli meil tavaline tööpäev. Eelmisel õhtul olin talle teinud kirju koera koogi ning öösel viisin ta autosse terve hunniku igasuguseid komme, mida olin näinud, et ta poest on eelnevalt ostnud. Loodan, et talle meeldis.Kevin käib igal hommikul umbes 45minutisel jalutuskäigul, et end vormis hoida ning on mulle tihti rääkinud, et ma peaksin temaga kaasa minema, sest ta näeb varahommikuti alati erinevaid loomakesi ja muud põnevat. Minu jaoks on need kellaajad aga müstiliselt varajased ning ma pole temaga suutnud kaasa minna. Ühel hommikul otsustasin temaga siiski ühineda ning ärkasin lausa 5:30. Ta oli ilmselgelt üllatunud. Jalutasime suhteliselt veel ööpimeduses mööda tühja ja vaiset maanteed, kuni äkki kuulsin hobuste kabjaplaginat. Veidi aja pärast ületasid hämarat maanteed umbes kümmekond kaunist metsikut hobust koos oma varssadega. Kevini vilistamise peale üks hobune peatus hetkeks, vaatas meid ning seejärel jooksis edasi. See oli kuidagi lausa muinasjutuliselt meeldejääv hetk. Seejärel jalutasime lehmade sorteerimise aediku juurde. Olin selliseid siiani vaid telekast näinud. Seal Kevin seletas mismoodi lehmasid sorteeritakse ning kuidas aedikud toimivad. Tihtipeale aetakse lehmi aedikutesse lausa helikopteritega. Lisaks nägime veel sadu kakaduusid puudel magamas ning vaikselt ärkamas. Meie jalutuskäik kestis lausa poolteist tundi ning olin väga õnnelik, et sundisin end üles ärkama, sest nägin jälle niipalju uut ja põnevat. Lisaks pidi Kevin traktoried putitama ning ma sain veel tunnikeseks voodisse tagasi pugeda.Ühes oma eelnevas blogisissekandes kirjutasin, et nägin miraaži. Tol korral nägin tühja kohta seal, kus oli tegelikult loodus. Sel korral nägin aga mäge seal, kus seda Kevini sõnul tegelikult polnud. Imelik.
Kui nüüd veidi minu isiklikumast elust kirjutada, siis võin öelda, et sain endale kuskilt külge mingi imeliku nahalööbe. See oli ainult mu reite peal ning seega mul pole õrna aimugi, millest see tekkis (kas sõin midagi või puudutasin midagi või oli see millegi tolm, ma ei tea). Igathes olid mu reied paistes ning pisikesi punaseid ülimalt sügelevaid punnikesi täis. Lisaks muutus nahk väga kuivaks. Peta saatis igasuguseid erinevaid kreeme mulle ja ma sõin allergiavastasied tablette aga lõpuks aitas ikkagi Peta isiklik retseptiravim, mis toimis peale ühekordset pealemäärimist. Kui ma ainult teaks, millest see tekis, siis hoiduksin sellest tulevikus... Hetel pean lihtsalt lootma, et see ei tule tagasi.
Ahjaaa, ükspäev otsustas mingi tüüp oma erakopteriga roadhous'i lõunat minna sööma... Miks ka mitte...Aprilli alguses alustatud niitmistööga oleme nüüd lõpuks ometi jõudnud tagasi oma kodulinnakesse Carnarvoni ning saame nautida puhkamist ja magamist. Mõnna!
Läbitud teekond: Newman -> Nullagine -> Kalgan Pool -> Capricorn Roadhouse -> Newman -> 10km enne Kumarina Radhouse -> Newman -> Tom Price -> Paraburdoo -> Nanutarra -> Pannawonica -> Minilya -> Carnarvon.
