Unustasin eelmise postituse lõppu lisada, et 17.11.2016 sain Austraalia valitsuselt uue e-maili ning nad soovisid, et ma oma ajutiselt partnerviisalt üle päris viisale läheksin ning sellega seoses pidin neile taaskord terve hunniku pabereid saatma. Alguses tundus, et see ei saa olema nii hull ning olin ka kuulnud, et taastõendamiseks pole nii palju pabereid vaja. Ma eksisin...
Kui veidi enne jõule end paberite ajamiseks kokku võtsin, siis selgus, et pean taaskord sisestama hulga infot. Seda alates kahest uuest soovituskirjast Austraallastelt, kes meie suhte siirusesse usuvad kuni minu viimase kahe aasta reisimisteni ning seekord ka kuupäevalise täpsusega erinevate töökohtadeni välja. Kusjuures kuna töötasin Eestis ju projektipõhiselt, siis sain sinna kirja panna ikka eriliselt pika loendi oma töödest ning tööülesannetest. Muidugi pidin lisama ka hetked kui olin töötu ning selle põhjused. Minu puhul oli põhjuseks kahe projekti vaheline puhkenädal ning Austraalias olles juba see, et ei suutnud Perthis sobilikku (püsi)tööd leida. Lisaks pidi Simon kirjutama pikalt ja laialt meie suhtest, selle majanduslikust, sotsiaalsest, emotsionaalsest ja ka majapidamislikust küljest ning muidugi ka tuleviku väljavaadetest. Ka mina pidin uuesti sama jutu kirjutama kuid seekord keskendudes sellele, mis on muutunud alates sellest kui esmakordse partnerviisa kätte sain. Muidugi ei saa ära unustada seda, et pidin taaskord sisestama hunniku dokumente, et meie väiteid tõestada (ühised (üüri)lepingud, reisid, pangakontod jne.,jne.). Lisaks muidugi ka kinnitatud dokumendid meie sõpradelt, kes avaldused kirjutasid (seekord Tina ja Mitch), nende isikut tõendavad dokumendid ja ka tunnistus nende Austraalia kodakondsusest.
Kogu selle paberimajanduse juures oli ainuke tore asi see, et uuele viisatasandile üleminekuks ma uuesti raha maksma ei pidanud. Esitasin oma viimased dokumendid jõulude ajal ning väidetavalt on ooteajaks umbes aasta. Eks paistab.
Kusjuures kõige sellega tegeledes sain taaskord tõestust siinsetest probleemidest tehnikavallas. Nimelt oli mul tarvis skaneerida terve suur hunnik pabereid ning soovisin, et need pandaks mulle mälupulgale. Esimesena läksin seda katsetama raamatukokku. Seal öeldi, et nad saavad dokumendid saata mulle vaid ükshaaval mailile. Seda ei soovinud ma mitmel põhjusel. Esiteks on siinne Internet mul pulgaga liiga kallis ja kui ma seda otseselt ei vaja, siis üritan lisakulusid vältida. Teiseks oleks see olnud ilmselgelt liiga tüütu ja aeganõudev. Seepeale suunas raamatukogutädi mind kõrvalasuvasse tööagentuuri. Ka sealne naine ütles mulle sama, mis raamatukogutädi. Otsustasin veel viimase variandina katsetada turismiinfo keskust. Õnneks seal mul vedas ning sealne naine tegi ära minu koopiad ning pani need kenasti mu mälupulgale. Uskumatu, kui keeruliseks siin on pisikesed asjad aetud.
Mõned kuud tagasi sain Perthi koju postkasti mitmeid meenutusi, et osaleksin immigrantide uuringus. Alguses ma ei viitsinud seda teha kuid lõpuks otsustasin siiski selle ära täita. Tegemist oli anonüümse küsitlusega kuid esmakordselt küsiti minult minu viisa asjadega seoses minu haridustaset. See näitab taaskord kui väheoluliseks siinmaal selliseid pabereid peetakse. Tähtsam on kogemused ja oskused. Kuid samas on ülimalt olulised igasugused tervise- ja turvalisusega seotud paberid.
Kui veidi enne jõule end paberite ajamiseks kokku võtsin, siis selgus, et pean taaskord sisestama hulga infot. Seda alates kahest uuest soovituskirjast Austraallastelt, kes meie suhte siirusesse usuvad kuni minu viimase kahe aasta reisimisteni ning seekord ka kuupäevalise täpsusega erinevate töökohtadeni välja. Kusjuures kuna töötasin Eestis ju projektipõhiselt, siis sain sinna kirja panna ikka eriliselt pika loendi oma töödest ning tööülesannetest. Muidugi pidin lisama ka hetked kui olin töötu ning selle põhjused. Minu puhul oli põhjuseks kahe projekti vaheline puhkenädal ning Austraalias olles juba see, et ei suutnud Perthis sobilikku (püsi)tööd leida. Lisaks pidi Simon kirjutama pikalt ja laialt meie suhtest, selle majanduslikust, sotsiaalsest, emotsionaalsest ja ka majapidamislikust küljest ning muidugi ka tuleviku väljavaadetest. Ka mina pidin uuesti sama jutu kirjutama kuid seekord keskendudes sellele, mis on muutunud alates sellest kui esmakordse partnerviisa kätte sain. Muidugi ei saa ära unustada seda, et pidin taaskord sisestama hunniku dokumente, et meie väiteid tõestada (ühised (üüri)lepingud, reisid, pangakontod jne.,jne.). Lisaks muidugi ka kinnitatud dokumendid meie sõpradelt, kes avaldused kirjutasid (seekord Tina ja Mitch), nende isikut tõendavad dokumendid ja ka tunnistus nende Austraalia kodakondsusest.
Kogu selle paberimajanduse juures oli ainuke tore asi see, et uuele viisatasandile üleminekuks ma uuesti raha maksma ei pidanud. Esitasin oma viimased dokumendid jõulude ajal ning väidetavalt on ooteajaks umbes aasta. Eks paistab.
Kusjuures kõige sellega tegeledes sain taaskord tõestust siinsetest probleemidest tehnikavallas. Nimelt oli mul tarvis skaneerida terve suur hunnik pabereid ning soovisin, et need pandaks mulle mälupulgale. Esimesena läksin seda katsetama raamatukokku. Seal öeldi, et nad saavad dokumendid saata mulle vaid ükshaaval mailile. Seda ei soovinud ma mitmel põhjusel. Esiteks on siinne Internet mul pulgaga liiga kallis ja kui ma seda otseselt ei vaja, siis üritan lisakulusid vältida. Teiseks oleks see olnud ilmselgelt liiga tüütu ja aeganõudev. Seepeale suunas raamatukogutädi mind kõrvalasuvasse tööagentuuri. Ka sealne naine ütles mulle sama, mis raamatukogutädi. Otsustasin veel viimase variandina katsetada turismiinfo keskust. Õnneks seal mul vedas ning sealne naine tegi ära minu koopiad ning pani need kenasti mu mälupulgale. Uskumatu, kui keeruliseks siin on pisikesed asjad aetud.
Mõned kuud tagasi sain Perthi koju postkasti mitmeid meenutusi, et osaleksin immigrantide uuringus. Alguses ma ei viitsinud seda teha kuid lõpuks otsustasin siiski selle ära täita. Tegemist oli anonüümse küsitlusega kuid esmakordselt küsiti minult minu viisa asjadega seoses minu haridustaset. See näitab taaskord kui väheoluliseks siinmaal selliseid pabereid peetakse. Tähtsam on kogemused ja oskused. Kuid samas on ülimalt olulised igasugused tervise- ja turvalisusega seotud paberid.
Mingi imenipiga suutsime enamuses Simoni kraamist mahutada ära minu tuppa, kolaruumi ja kasutuseta seisvasse kappi. Rõõmustasin väga, et Simon lõpuks siia jõudis.
Tuletõrje tegi vahepeal ka vastutuled, et tõkestada tule edasist levikut. Mõnikord arvestasid nad tullesuunaga valesti ning see ei toiminud. Mõnikord läks kõik plaanipäraselt. Need olid üldjuhul ka hetked, mil leegid tõusid üsna suurteks ning kuumus kasvas niigi tulises Austraalias veelgi suuremaks.
Nüüd veidi jälle Simoni kolimise ja töö teemadest. Nimelt suutis ta juba teisel päeval Newmanis olles endale töö leida. Hetkel töötab ta firmas nimega Wideglide ning teeb seal igasuguseid erinevaid asju (alates masinate juhtimisest, põlenud maja lammutamisest kuni aborigeenikommuunis Jigalongis koolile aia ehitamiseni välja). Üldiselt on ta rahul, kuid alati võiks ju midagi paremat olla.
Rendifirmaga on meil olnud algusest peale pidevalt erinevat asjaajamist... Nimelt algas asi sellega, et nad oleks pidanud meie maja enne kolimist ilusti laskma koristajal puhtaks teha, kuid hoolimata sellest, et nägime seal isegi koristajat sees askeldamas, siis tegelikult polnud ta seal eriti midagi teinud. Kuna Perthis oldi Simoni üüripinnaga eriliselt ranged, siis võtsime sarnase suhtumise ka siin. Seletasime miks me seda teeme ning palusime koristajal tagasi tulla. Kui aus olla, siis endiselt suurt vahet polnud ning hakkasin ikkagi ise maja pesema ja koristama. Isegi sibulakoored olid ikka veel eelmisest kasutajast kappi jäänud. Ja koristaja ütles meile, et oli õhukonditsioneeride filtrid ära puhastanud kuid kui need avasin, siis oli selge, et seda polnud juba kaua keegi teinud.
Jõuludest saadik pole me siiani saanud nn. üleandmise akti, kus oleks kirjas, mis on korteri vead (kriimustused, katkised asjad jne.). See aga tähendab, et kuna me seda paberit siiani allkirjastanud pole, siis juhul kui me peaks ise midagi kuskil näiteks kriimustama, siis saame neile öelda, et see oli juba enne seal. Lisaks pole nad siiani suutnud lisada minu nime üürilepingutele. Seda hoolimata sellest, et andsime neile alguses kohe meie mõlema andmed. See on minu jaoks oluline põhiliselt viisapaberimajanduse põhjustel.
Siiani on vahetamata vannitoa eriliselt lihtsalt avatav lukk. Nimelt olevat seadused nende majade ehitamise ajal olnud teised, kuid nüüdseks pole tegelikult seadusega lubatud üürida korterit, millel on selline lukk. Sama probleem oli meil ka Tinaga jagatavas korteris. Selle vahetamine võttis samuti mitu kuud aega.
Kõige enam ajab meid aga närvi see, et kinnisvarafirma saatis meile veearve, mis sisaldas ilmselgelt liiga suuri numbreid ning olid tekitatud tänu sellele jooksvale duššile. Väidetavalt oli meie päevane veekasutus keskmiselt 4197liitrit päevas. Ja siinkohal rõhutan, et Simon ei kolinud otsekohe uude kohta sisse ning oli enamuses ajast kodust ära tööl Jigalongis ning mina elasin sel ajal Tina juures.
Kusjuures ütlesime kohe alguses kinnisvarafirmale, et me ei taha seda veearvet saada. Veefirma ütleb, et kuna näidud võeti kuu enne Simoni lepingut, siis peab ta maksma vaid seal elatud suhtelise päevade summa eest, jagatuna selle teise inimese meeletu veetarbimisega. Ilmselgelt polnud me sellega nõus. Oleme pidanud sellega seoses tegema liigagi palju kõnesid ja asju selgitama kuid tundub, et nüüd on asi siiski lahenduse leidnud, sest rohkem nad meid sellega tüüdanud ei ole. Eks paistab, mis järgmine arve toob.
Kokkuvõttes on meil nüüdseks õnnestunud saada suurematest asjadest täitsa tasuta diivan, baaritoolid ja õuelaud. Simoni ülemus andis meile niisama ära ka kasutuna seisva BBQ, millel polnud peale tolmukihi midagi häda. Lisaks otsustas Simon meie ära kolivatelt vastasnaabritelt osta ühe ümmarguse laua. Arvame, et ega meil väga palju midagi enamat vast vaja ei olegi.
Seoses kolimisega tahan siinkohal natuke kirjutada ka meie Interneti teemadel. Nimelt soovisin oma Perthi Interneti üle kanda Newmani. Minu Internetipakkujaks on Belong, mis töötab siinses parimas ehk Telstra võrgus. Perthis oli mul nende arvtes praeguse aja kõige parem Internet (NBN põhine), kuid nüüd olin sunnitud sammu tagasi astuma ning nõustuma telefoni põhise (ADSL) ühendusega. Kuigi kvaliteet läks alla, läks hind aga üles ($45lt (32,2EURi) $55le kuus (39EURi). Newmanis lihtsalt pole veel NBNi ja seega saavad nad selliseid trikke endale lubada. Olenemata kõigest on see siiski minu jaoks kõvasti odavam kui Telstra Internetipulk (12GB $180 (129EURi) eest). Seega ei pea ma nüüd jälle enam oma mahu pärast muretsema, sest saan 100GB kuus ning peale seda muutub Internet lihtsalt aeglaseks.
Kuigi olen tulemusega igati rahul, siis kirjutan ma sellest selleks, et rääkida Belongi klienditeenindusest. Nimelt anti mulle ja ka Simonile pidevalt erinevat infot ning nad ei tundunud ise ka teadvat, kas meie üleminek on võimalik või mitte. Üks klienditeenindaja ütles ühete ja teine teist. Seega proovisime neile korduvalt sama küsimusega helistada, et saada parimat võimalikku lahendust. Jama on aga selles, et nenile helistamine võtab tavaliselt aega umbes tund aega, sest vähemalt pool tundi tuleb olla kindlasti telefoni otsas ootejärjekorras ning muusikat kuulata.
Kui saime lõpuks selgeks, et saame enda Interneti Perthist üle tuua, siis pakuti mulle selle teostamiseks järgmisel nädalal päeva, mis mulle kodus olemiseks ei sobinud. Nimelt eeldavad nad, et oled sel päeval kodus kas hommikupoolikul (8-12:00) või pärastlõunal (12-16:00). Palusin, et nad tõstaksid minu tehnikuga kohtumise päeva esmaspäevaks, sest siis olen nagunii töölt vaba. Järgmine esmaspäevane aeg oli aga alles kolme nädala pärast. Seega pidin jälle ootama. Kui lõpuks aeg kätte jõudis, siis selgus, et sellel naisterahval oli mu kodus vaja veeta veidi vähem kui viis minutit... Nujah, mis siis ikka... Paari tunni möödudes helistas naisterahvas mulle tagasi ja ütles, et kõik on temapoolt korras ning kui mul ikka Internetti pole, siis peaksin Telstra asemel Belongi pöörduma. Kuna Belong oli mulle juba öelnud, et neil võtab Interneti sisselülitamine aega kuni 48 tundi, siis jäin neilt sõnumit ootama. Sain sõnumi juba samal õhtul, kuid Internetti ikka polnud.
Simoni töökaaslane soovitas meile nende abiliinile helistades valida valikutes, et soovin uue kliendina liituda, sest siis vastavat nad kiiremini, kui tunni pärast. Täesti uskumatu aga üks mees vastas Simoni kõnele 15sekundi pärast. See ajas omajagu närvi, sest me olime enne tunde ja tunde toru otsas istumisele raisanud. See meesterahvas aga ütles, et ta ei saa meid aidata, sest tal pole vastavat tehnikat seal. Sellest hoolimata sai ta meie murest aru ning ütles, et uurib asja. Juba kümme minutit peale seda sain kõne, et ta olevat mulle maili ning sõnumi saatnud instruktsioonidega, mida pean tegema, et NBNilt üle ADSLile minna. Kõik oli tegelikult üsna lihtne kuid ma ei oleks seda täitsa ise osanud teha. Päev hiljem oli ta mulle veel helistanud, tõenäoliselt et küsida, kas saime Interneti tööle. Kuna ma olin teeninduspiirkonnast väljas, siis ei saanud talle aga vastata. Nüüd õnneks toimib kõik jälle kenasti. Lisaks õnnestus Simonil meile saada ühe kõne jooksul ka tasuta Interneti kuu. Seega kokkuvõttes jäin siiski üsna rahule. Siin lihtsalt ei toimi asjad nii kiiresti nagu Eestis ja olen sellest juba ammu aru saanud. Isegi Simon ei saa aru, kuidas on võimalik, et meie pisike riik on paljudes asjades nii palju edasiarenenum kui heaoluriik Austraalia. Eriliselt meeldib talle, kuidas me enam elektrinäite ei pea teatama, sest need on kauglugemisel ning kuidas ma saan oma telefonist iga kell kasvõi praeguse hetke Vääna elektri tarbimist vaadata.
Asjadest ja rahast rääkides tahan peatuda ka siinse suure poeketi Woolworths teemal. Nimelt rääkis mulle Tina, et neil on poes selline seisukoht, et kui sa peale ostmist oma tšekilt vea avastad, siis ei anna nad sulle tagasi vaid kahe summa vahele jäänud summat vaid saad asja endale täiesti tasuta ning lisaks tagastatakse sulle ka kogu selle asja soetamisele kulunud summa. Olen nüüd lausa hasartlikult temaga alati tšekke lugenud ning siiani olen juba kolmel korral umbes kuuest poeskäigust tasuta asju saanud. Võidusumma on hetkel umbes $13 ehk 9,5 EURi + tasuta esemed, mille eest ma tasuma ei pidanud. Tina on sedasi aja jooksul ikka päris palju võitnud. Küsisin Simonilt, miks ta seda mulle kunagi ei olnud maininud ja selgus, et ta ei teadvadki sellest midagi. Igatahes on selge, et see summa on parem minu taskus kui suure poeketi taskus.
Nüüd aga veidi ka vahepeal tööst. Tööd on suvisel hooajal meil üsna vähe, sest turiste on äärmiselt vähe. Suur-suur enamuses meie ajast kulub päevas niisama ringi sõitmisele. See on muidugi alati nii kuid nüüd on asi peaaegu sedasi, et me väga nagu muud ei teegi. Parklasse sisse sõites sõidame sealt minuti pärast tihtipeale ilma peatumatagi välja.
Ühel päeval kui korrastasime Marble Bar'i maanteed, siis palus üks Tina tuttav meid, et me läheks korrkas teelt kõrvale ning tuleks läbi seal asuvalt kaevanusalalt. Nimelt ehitati seal mingeid teid. Tina teine tuttav viis meid oma veerekkaga sõitma ning see oli mulle jälle uus kogemus, sest ma polnud enne kunagi üheski istunud. See oli toredaks pisikeseks vahelduseks meie päeval.
Meie päevades kipub ikka aegajalt mingeid erinevusi olema. Mõnikord on toredaks vahelduseks isegi see, kui saame oma tööd teha autoga. Vahepeal oli meie rekka siduriprobleemide tõttu paranduses ja siis saime lausa mitu päeva auto ja treileriga tööd teha. Mingil põhjusel tundus see kuidagi eriliselt kerge olevat. Tõenäoliselt selleks, et maanteel näiteks rehvijuppide üleskorjamiseks peatudes on rekkast väljaronimine ikka märgatavalt rohkem aega- ja energiat nõudev.
Tööst vabal ajal oleme ka Simoni, Tina ja Richardiga käinud veidi ringi sõitmas ning ka üksteise juures õhtusöökidel. Esimene selline istumine toimus meil Richardi juures, kus ta meile BBQ kala pakkus. Lisaks nautisime ka krabisid ja krevette. Kõik tema enda püütud. Ohhhh, kui väga mulle ikka need Austraalia mereannid maitsevad. Neid lihtsalt ei saa võrrelda kuidagi nende asjadega, mida meil Eestis pakutakse. Kuna Richardil on bassein, siis lisaks lobisemisele ja söömisele saime ka mõnuga seal liguneda. Küll oli hea üle pika aja vees solistada ja möllata.
Hoolimata sellest, et me Tinaga töötame TLC heaks, siis oli meid ikkagi kutsutud 3.detsembril Ventia jõulupeole. Nii tobe, kui see ka pole aga pidime selle eest maksma osalustasu, kuid samaaegselt maksti meile 5+5 tunni eest, et me sinna 450km kaugusele ja hiljem tagasi sõidaksime. Seega meil polnud selle vastu otseloomulikult midagi. Minemas oli meie kogu Newmani grupp: mina, Tina, Richard, Harley ja Ted ning muidugi ka Simon ning Harley girlfriend Christina.
Kuna meie töörekkasse ei ole lubatud võtta reisijaid, kellel pole läbitud meie Ventia tööohutuse kursust, siis pidid Simon ja ka Harley girlfriend Christina sõitma sinna oma autoga. Siinkohal mainin vahele, et Christina läbib praegu erinevaid kursuseid, et hakata BHP kaevanduses nende suurte kaevanduskalluritega sõitma.
Meie tuba nägi välja veidi ehk vanaaegne aga oli siiski ok. Ok ei olnud aga see, kui ma dušši all olles tundsin, et miski ronib mu jalga pidi üles. Selleks oli suur peaaegu 10cm pikkune pruun prussakas. Kiljusin ja hüplesin korralikult ning kui Simon oli sellest suurest prussakast lahti saanud, siis leidsime vannitoast veel ühe väiksema prussaka. Siinkohal pean siiski rõhutama, et siinkandis on siiski üsna normaalne, et sul on toas mingid putukad. See ei tähenda seda, et su kodu oleks must. Nad lihtsalt tulevad õuest nagu meil mõnikord sipelgad. Samas ei rõõmusta ma nende nägemise üle just üleliia.
Kui olin pesemas lõpuks ära käinud ja teiste juurde välja läksin, siis Andrew juba naeris selle loo üle ja noris mu kallal, sest Simon olevat talle sellest suht kohe ette kandnud. Nimelt rääkis ta kõigile kuidas ma prussakat nähes praktiliselt lambi otsa kõlkuma hüppasin.
Lisaks tavalisele hommiku- ja õhtusöögile ning kaasavõetavale lõunasöögile oli meile ette nähtud ka ühine jõulusööming. Lisaks pakuti ka piiramatus koguses õlut ja siidrit. Programmis ei olnud üleliia palju midagi ette nähtud. Peeti kõne, mis venis erinevate tänusõnade pärast kuidagi üsna pikale ning häiriv oli see, et nimeliselt tänati vaid kontoritöötajaid. Isegi superviisoreid ei toodud välja. Samas vist iga kontoritöölise kohta öeldi midagi head.
Muud programmi väga ei olnudki ning ülejäänud õhtu sujus lihtsalt erinevate inimestega suheldes. Mingil hetkel otsustas üks seltskond minna Micki juurde. Meie seekord sinna minna ei viitsinud ja istusime seega Simoniga niisama ja lobisesime maast ja ilmast.
Lisaks käisime Simoniga ratastega ka 18.12 toimunud tasuta Newmani avaliku basseini jõulupeol. Seal pakuti kõigile pisikesi wrappe ja ka kooki. Lastele olid täis puhutud mitmed atraktsioonid, mis siis vees hulpisid. Peale ujumise võtsime päikest ning nautisime niisama pühapäevast olemist.
Vahepeal mainisin, et pidime taaskord töö pärast Hedlandis käima. Kui päris aus olla, siis osutus see absoluutselt mõttetuks reisiks, sest me ei saanud oma tahvelarvutite ja internetipulkadega tehtud seda, mida vaja. Osalt ka seetõttu, et Richard ei tundunud lihtsalt selleks piisavalt motiveeritud olevat. Samas mulle muidugi meeldib vahepeal seal käija, sest see on lihtsalt toredaks vahelduseks ning üldjuhul saame ka umbes tunnikese, et sealsetes poodides ringi vaadata. No ja muidugi makstakse meile selle eest, et sinna sõidaksime. Lisaks juhtus seekord ka nii, et TLC jõulupidu pidavat olema üks päev enne meie sinnaminekut. Kui nad meie tulekust aga kuulsid, siis lükati see ühe päeva võrra edasi.
Peale õhtusööki käisime korraks Tinaga poes ning suundusime edasi jõulupeole. Seal oli kokku ehk umbes 20 inimest. Tim grillis liha ning ta tütred olid salati valmistanud. Sõime veidi ja lobisesime niisama ning läksime seejärel tagasi oma ööbimiskohta. Oli tore õhtupoolik aga ei midagi üleliia erilist. Kõige toredam oli vast teada saada, et Tim olevat mind tööle võtnud suurelt ka tänu minu lojaalusesle karnevali ülemusele Mitchile. Seda hoolimata sellest, et Timi pakutu oli sada korda parem. Ma lihtsalt olin juba ju Mitchile lubanud, et sõidan ta rekkaga Broomi. Tal oleks olnud paari päevaga Hedlandist raske kedagi minu asemele leida. No ja kui päris aus olla, siis lisaks olin ma ju ka alati tahtnud Broomi minna. Seega oli see igati ideaalne olukord. Tim aga hindavat mind seepärast nüüd seda enam.
23.12 hommikul lendas Tina hommikul Newmanist Perthi oma pere juurde, et seal siis kenasti oma jõule tähistada. Ta jäi sinna kuni 27.12 ning kõik need vahepealsed päevad saime Simoniga siiski veel Tina ja minu majas jõule tähistada. Nimelt sai Simon ka töölt poolteist nädalat vabaks. Seda küll suht sunduslikult, sest jõulude ajal neil tööd ei olnud. Mina küsisin vabaks vaid 24.12, sest siin pole see päev ju mingi erilise tähendusega. Minule on aga ilmselgelt just see kõige olulisem päev. Enne Tina tagasitulekut sain veel ka ühe päeva üksinda rekkaga töötada. Mõnesmõttes oli see vahelduseks päris tore.
Olime küll mõelnud, et ehk võiksime sel aastal jõulud veidi teistmoodi vastu võtta ning minna telkima, kuid kuna mul oli liiga palju paberimajandust tarvis viisa jaoks korda ajada, siis otsustasime siiski Newmani jääda.
Seejärel hakkasime ettevalmistusi tegema Simonile harjumuspäraseks jõulutraditsiooniks ehk jõululõunaks. Selleks puhuks küpsetas ta meile kalkunit ning selle kõrvale nautisime värsket salatit krevettide ja kalmaariga ning muidugi ka suitsusinki. Tegelikult alustasime oma sööki austrite söömisega. Nimelt külastab meie linnakest aegajalt mereandide rekka ja olime sealt siis endale enne jõule erinevaid meelepäraseid kostitusi ostnud. Siinkohal mainin, et selliseid erinevaid rekkaid käib siinsetes väikelinnades üsna tihti. Alates siis lihunikurekkast kuni autosisustuse või ehete rakkani välja (kus saab lisaks ehete parandusele neid ka muidugi osta).
Siinkohal tahan korraks peatuda ka päkapikkude ja Jõuluvana teemal. Nimelt olen aina enam aru saanud, et muu maailm ei teagi seda, et päkapikud detsembris (ja mõnikord isegi ka üllatuslikult muul ajal) akende taga piiluvad ja siis sussi sisse maiuseid jätavad. Meil siin Simoniga käisid päkapikud ikka väga regulaarselt. Isegi Tinal käisid nad aegajalt.
Lisaks rääkisin Tinale ka sellest, kuidas meil Jõuluvana ikka jõuluõhtul laste juures käib ja neid alati näha tahab. Lihtsalt mõnikord on tal nii kiire, et ta kõigini ei jõua ja vaid siis jätab ta oma koti kinkidega kuuse alla. Tina rääkis, kuidas ta oma lapsepõlvest mäletab, et Jõuluvana oli ikka alati vaid kaubanduskeskustes. Mulle kõlas see kuidagi kurvana. Sain aru, et suur osa maailmast ei näegi Jõuluvana oma kodudes. Sellest on kahju. Tinale meeldis meie komme väga ning lisaks meeldis talle see, et lapsed peavad terve detsembrikuu laule, tantse ja luuletusi õppima, sest ilma nendeta pakke kätte ei saa. Ta arvas, et see on palju parem ning tekitab lastes suuremat tänulikkust kui see, kui nad hommikul lihtsalt pakke avama jooksevad. Muidugi meeldis talle kuulda ka päkapikkudest. Lisaks rääkisime muidugi Simoniga talle ka seda, kuidas me tõesti päris Jõuluvanal eelmisel aastal Soomes külas käisime. Tina ütles, et ta tahaks ka väga sinna minna.
Kui Jõuluvana oli Tinale toonud Tallinna kalendri, siis tekkis temas suurem huvi Eesti vastu ning ta ütles, et ta tahaks mulle sinna ükspäev väga ka külla tulla. Loodame, et ta seda ka teeb.
Juba mõned päevad peale seda oligi aeg aastavahetuspeoks. Sel puhul otsustasime Simoni ja Tinaga minna kohalikku Newmani klubisse. Selleks, et sinna sisse saada peab olema klubi liige või peab keegi klubi liikmetest sind sisse kirjutama. Selleks leidis Simon sealse töötaja, kes päeval ütles, et ta on nõus meid sisse kirjutama. Õhtul kohale jõudes aga ei näinud me teda kuskil ning seega pidime veel kolme naisega järjekorras ootama ning lootma, et meid sisse lastaks. Lõpuks õnnestus Simonil see naine üles leida ning me pääsesime sisse. Täiesti uskumatu lugu ikka. Ma ei mäleta, et ma oleks enne kuskil sedasi ukse taga pidanud ootama. Ehk ainult vaid inimesi täis Londoni klubides, kuid ka sinna pääseb üldjuhul siiski üsna kiiresti sisse.
Ainukese positiivse üllatusena jäigi mulle sellest klubist meelde see, et nad müüvad seal Taanis valmistatud Sommersby mustsõstra siidrit. Mujal olen siin vaid õuna ja pirni omasid näinud. Olin neid mustsõstra siidreid igatsenud.
Aasta esimene päev kulus meil traditsiooniliselt poole päevani magamisele. Peale seda helistasime mõlemad Simoniga oma perele. Simoni ema rääkis, et nad olevat telekast vaadanud Robbie Williamsi kontserti, mis olevat filmitud Eestis. Lisaks kontserdile olevat seal näidatud ka Tallinnat ja räägitud veidi Eestist. Olin selle üle igati positiivselt üllatunud.
Peale seda pidi Simon minema Jigalongi aborigeenikogukonda, kus ta oma tööga pidi kolme nädala jooksul sealsele koolile aia ümber ehitama. Mõnikord käis ta ka nädalavahetusteks sealt kodus ning paaril korral ei saanud nad sinna tööle tagasi minna, sest seoses suurte vihmadega olid teed sulgetud. Eriti muidugi see tee, mis Jigalongi viib, sest see on pinnasekatteta. Ükskord sinna minnes õnnestus neil rekkaga ka sinna päris lootusetult kinni jääda. Järgmisel päeval bobcatiga väljakaevamist teostades jäi ka see mudasse kinni. Mõned päevad hiljem, kui ilmad olid veidi paremad olnud, õnnestus neil siiski mõlemad masinad mudast kätte saada. Tänu halvale ilmale ei saanud nad muidugi ka oma tööd teha ning kokkuvõttes on erinevatel põhjustel tema kolme nädalasest tööst saanud juba enam kui kaks kuud pikk töö.
Peale uue aasta esimest töönädalat tuli Andrew meile Hedlandist külla. Käisime tema ning Tinaga firma kulul õhtust söömas ning lisaks võtsime ka mõned joogid ja mängisime lähedalasuvas pubis piljardit. Lausa uskumatu aga pidin neid mõlemat tükk aega veenma, et meil ei ole vaja sinna minna autoga ning et meil pole ka tagasiminekuks vaja taksot. Jalutuskäigu kauguseks on vähem kui 600meetrit.
Mõned tunnid hiljem olin arstidega kokku leppinud, et lähen oma kängurut lutitama. Nad palusid mind veidi oodata ning seega istusin toolile ja ootasin. Lõpuks tuli üks naine ja võttis mu selja tagant kapinupu otsast koti, milles mu pisike känguru parasjagu vist magas, sest mul polnud õrna aimugi, et ta mulle nii lähedal viibis.
Seejärel õpetas see naine mulle kuidas kängurubeebit selliliasendis hoida ning kuidas käsi üle silmade panna ning siis suu avada ja pudel suhu lükata. See oli tema teine kord lutipudelist piima joomiseks. Nimelt tuleb neid vastavalt vanusele toita iga kahe või nelja tunni tagant (tema puhul kahe tagant). See kõik oli mulle nii uus ja ülimalt põnev ja tore kogemus. Pisike känguru jõi mu süles ilusti piima ning jäis siis lutipudel suus magama. Küll ta oli ikka armas! Seejärel õpetas arst mulle selgeks, kuidas kängurubeebit pissima ja kakama panna ning teda puhastada. Kui sellega hakkama olin saanud, siis võeti puhas turukott, pandi sinna sisse väike tekike ning soojaveepudel ning siis minu armas känguru.
Järgmised päevad olid mul tööl üsna pikad ning seega ei saanud ma teda peale seda enam lutitama minna. Kaks päeva peale tema leidmist olin oma kõneposti saanud Newmnain loomaarstidelt teate, et nad on minu kängurule leidnud hooldaja. Kui sain töölt vaba hetke, siis käisin arstidelt tema kohta täpsemalt küsimas ning tuli välja, et ta olevat saadetud Tom Price'i (linnake 280km kaugusel) loomaarstidele.
13.02 helistasin neile ning minu üllatuseks võttis vastu naine, kes hoolitses minu känguru eest. Kui siinsed arstid olevat ta nimetanud Asteroid'iks, siis temani see info vist ei jõudnud ja ta kutsub teda Alfie'ks. Newmani arstid ütlesid mulle, et nad hakkavad nüüdsest kängurunimesid tähestikulises järjekorras panema ning tema oli esimeseks A-ks.
Naine Tom Price'st ütles, et känguru on tublisti kasvanud ning sööb nüüd vaid iga nelja tunni tagant. Ta kaaluvat juba kilo rohkem ehk 2,4kg. Tagasi loodusesse lastakse nad siis, kui nad on 10kg rasked. Lisaks olevat tal kodus ka mitu sõpra, kellega ta koos mängida saab. Nimelt soovitataksegi hooldajatel võtta koju korraga vähemalt kaks känguru (samast liigist ja umbes sama vanused), sest siis nad õpivad käituma nagu kängurud. Muidu võib juhtuda, et neil tekib probleeme identiteediga ning nad võivad arvata, et on inimesed või koerad vms.. Hooldaja peab nõustuma hoolimata oma kiindumusest looma, et ta on nõus ta umbes aasta pärast tagasi loodusesse laskma. Sinna lastakse kängurud koos oma sõpradega, et nad siis loodetavasti grupis olles paremini alguses hakkama oskaksid saada.
Richard rääkis meile ka keeristormidest ning ütles, et mida aeglasemalt need end mere peal koguvad, seda ohtlikumad need on. 14km/h liikuv keeristorm olevat kiire. 5km/h liikuv keeristorm aga aeglane ja võimalik, et rannikule jõudes ka laastavate tagajärgedega. Rõõmustan, et me rannikust siiski üsnagi eemal elame.
Veebruari alguses saime Simoniga üllatuse, sest Jõuluvana oli meile kirja saatnud. Nimelt oli meil siinses postkontoris enne jõule üleval spetsiaalne postkast, kuhu sai Jõuluvanale kirja jätta. Simon saatsi talle väga armsa kaardi, kus ta lisaks ka vabandas tema ees, et me seekord talle külla tulla ei jõua aga ütles kui väga meile eelmisel aastal tema juures meeldis. Nüüd oli Jõuluvana meile siis vastanud. Kui nüüd päris aus olla, siis olime sisimas veidi pettunud, sest kaart ei olnud saadetud Soomest vaid hoopis siinse postkontori poolt. Meil on isegi tunne, et meie kaart ehk ei väljunudki Austraaliast. Hoolimata kõigest oli see siiski tore selline üllatus saada.
Samal nädalavahetusel (05.02) olime ka Tina ja Richardiga plaaninud taaskord Richardi autoga väiksele ringisõidule minna. Seekord viis ta meid kohta, mida siin rannaks (The Beach) kutsutakse. Tegemist on Fortescue jõe sängiga ning rannaks kutsutakse seda arvatavasti seepärast, et sealne pinnas paistab olevat üsna liiva sarnane. Veekogu oli üsna kitsas ja madal ning mul õnnestus ilma oma lühikesi pükse märjaks tegemata teisele kaldalegi jalutada. Vesi oli mõnusalt soe ning liiv varvaste all mõnus.
Need mõlemad kohad olid muidugi jälle sellised, kuhu tavalise autoga ligi ei pääseks. Seega olime Simoniga taaskord väga rõõmsad, et saime minna ning uusi kohti näha. Peale ringisõitmist tegime väikese sissepõike ka hobukülla ning vaatasime sealseid loomi. Richard ütles, et mingil hetkel olevat ta seal elanud ning tal oli samuti mitu hobust olnud. Mul on tõsiselt kahju, et ta enam seal ei ela.
Õhtul olime kutsunud Richardi ja Tina enda juurde BBQ õhtusöögile. Nimelt tahtis Simon oma uut BBQd katsetada ning kuna nüüd oli ka meie kord neid endale külla kutsuda, siis leidsimegi, et selleks oli hea põhjus. Seekord tegi süüa Simon. Eks siis järgmisel korral teen mina midagi Eestipärasemat ehk.
Tina oli kaasa toonud šokolaadiküpsised/koogikesed, mida siis soojendatult magustoiduks koos jäätisega sõime. Need olid eriliselt magusad ja head. Kaks tükki jäid aga järgi. Ühe neist sõin järgmisel päeval ära ning teise hoidsin alles juhuks, kui Tina seda tahab. Ta ütles, et ta arvatavasti seda ei taha. Mõtlesin, et kannatan järgmise nädalavahetuseni ning kui ta seda endiselt ei ole ära söönud, siis panen selle ise nahka. Päev enne nädalavahetust märkasin hommikul, et koogitükk oli köögist kadunud. Mainisin seda Tinale ja ta ütles, et ta olevat selle prügikasti visanud. Mida?! Miks?! Eiiiiii!!! Tundsin, et mul oli lausa valus sellele mõelda. Kuidas ta võis?! See oli ju küpsiselaadne kook, millega poleks isegi kuu hiljem vist midagi juhtunud. Ta arvas, et see oli kuivanud. Mina arvasin, et mikrolaineahi ning veidikese jäätist oleks asja peaaegu värskeks muutnud. Oeh, mõnikord ma lihtsalt ei mõista teda...
Nüüd siia vahepeale veel mõni huvitav tähelepanek. Nimelt kui sa oled koolilaps, siis ei ole sa koolitundide ajal lubatud kaubanduskeskustesse ning kui koolilaps seal ka viibib, siis teendndada teda ei tohi. Sellega vast üritatakse ära hoida popitamist.
Nagu olen juba korduvalt maininud, siis vahepeal on meil siin üsna palju vihma sadanud. Vahepeal oli seda sadanud lausa nii palju, et Richard ütles meile hommikusel koosolekul, et ta mind ja Tinat meie rekkaga tööle ei saadagi. Seega pidime 9.02 lihtsalt niisama tööhoovis passima ja justkui tegema nägu, et me ootame ilma paranemist. Tina ei oska niisama istuda ja seega hakkasime tegema asju, mida sealsed koristajad peaksid tegema. Nimelt puhastasime ära osa tööhoovi katusealusest, kus oli üsna palju ämblikuvõrke. Puhastamine tähendas siis veidikest tuuseldust harjaga ning veidikest veega möllamist voolikuga. Enamuses ajast istusime siiski lihtsalt niisama. Sel hetkel soovisime mõlemad, et me elaks jälle sealsetes eluruumides, sest siis saaksime ootamisega samaaegselt oma asju teha.
Palka peame me saama vähemalt kaheksa töötunni eest ning seega istusime seal peaaegu kella üheni ning alles siis läksime minema (kuigi siis oli möödunud vaid seitse töötundi). Sama oli tegelikult ka jõulude ajal, mil meil oli sedavõrd vähe tööd, et saime kõigega nii palju varem valmis ning seega saime palka edasi veel ka siis, kui juba kenasti kodus olime. See on eriliselt hea tunne. Kahjuks ei juhtu seda üleliia tihti. Ja lisaks tundub, et Richard ei taha meid väga ka täitsa niisama koju lasta. Samas oleme õnnelikud, et ta ei pane meid näiteks garaazi koristama vms. tegema.
Vahepeal rääkisin ka Keviniga, sest ta oli taaskord uute tööliste otsingul. Ma ei saa aru, miks minu eestlastest sõbrad sellest ideaalsest kogemusest kinni ei haara. Ma tõesti ei mõista seda. Siinkohal pean silmas neid, kes pole veel viisa jaoks liiga vanad ning kellel pole veel perekonda (sest see teeks sellise ringireisimise tõepoolest keerukaks).
Siinkohal tahan ära mainida ka seda, et Austraalias plaanitakse Töö
– ja Puhkeviisa vanusepiiri tõsta 30lt
eluaastalt 35le eluaastale. Seda plaaniti teha juba selle aasta algusest, kuid uut otsust veel siiski vastu ei võetud. Kuna neid seaduseid võidakse siin muuta iga poole aasta tagant, siis uueks võimaluseks on juuli algus. Kui see vanusepiirang tõesti kõrgemale tõstetakse, siis on minu poolt küll suurim
soovitus neile, kes pole seda veel teinud, tulla ja elada aasta/kaks
kodumaalt eemal. See on lihtsalt liiga hea võimalus, et seda
lihtsalt käest lasta. Selle ajaga õpib ja näeb nii palju, saab
juurde uusi toredaid sõpru ning on võimalik enda panagkonto
vaatamisest teha endale üsnagi rõõmustav ülesanne. Muidugi ei saa
unustada ka mõnusalt sooja päikest ning seda, kuidas kõik kodune
võib hakata tunduma eriliselt armas ja kallis. Kellegagi koos
reisimine on muidugi alati lihtsam ja üldjuhul ka parem, kuid
teadmine, et saad ka täiesti üksi võõras riigis kenasti hakkama,
on tegelikult üsna mõnus. Peab lihtsalt olema piisavalt
pealehakkamist, et leida endale uusi sõpru, tutvusi ja sealkaudu
tuleb üldjuhul ka töö. Vaated avanevad ja maailmapilt ning
suhtumine paljudesse asjadesse muutub. See annab tuhandeid ilusaid mälestusi,
millele ükskord tagasi vaadata. Aga kokkuvõttes peaksid ikkagi
kodumaale tagasi tulema, sest ma olen veidi isekas ega taha oma sõpradest
täitsa ilma ka jääda.
Nüüdseks on Kevin vist endale uue eesti paarikese leidnud ja tuleb välja, et enne Austraaliasse tulemist olevat nad lugenud mitmeid erinevaid blogisid, sealjuures ka minu oma. Nüüd kui nad Kevini juurde tööle sattusid, siis viisid nad otsad omavahel kokku ning said aru, et tegemist on selle inimesega, kellest nad enne olid lugenud. Saatus on ikka põnev. Kui te endiselt seda blogi loete, siis siinkohal teile suurimad tervitused ning loodan teiega millalgi varsti kohtuda. Ilmselgelt teate te minust 100 korda rohkem, kui mina teist. Oleks tore ka teie lugu kuulata.
Sõbrapäevanädalaks lendas Tina jälle Perthi. Seekord sai ta tänu Simoni teadmistele eriti odavad lennupiletid. Nimelt oli Simon Facebookist lugenud, et kohalik firma, Lend Lease, lennutab oma töölisi esmaspäeviti ning kui neil on lennukis vabu kohti, siis saavad neid lende endale broneerida ka tavainimesed. Kuna Tina võttis vabaks terve nädala, siis saigi ta esmaspäeval Newmanist välja lennata ning järgmisel esmaspäeval tagasi lennata. Pilet maksis rohkem kui poole vähem ($110 ehk 80 EURi) kui tavalendude puhul. See on isegi odavam kui autoga sõites. Seega Tina oli igati rahul.
Richard on meile juurde tekitanud ka uue tööülesande. Nimelt palus ta meil veebruari alguses tööhoovi istutada umbes kümme tšillipipra taime. Nüüdsest peame neid igapäevaselt kastma ning punased tšillid Richardile sügavkülma koguma.
Kui Tina puhukuse nädal oli möödas ning ta tuli Perthist tagasi, siis otsustasin, et ka mul oleks igati sobilik aeg nädalakeseks puhkust võtta. Pealegi sai Foss sedasi veel nädalakeseks Newmani jääda.
Puhkuse ajal ei teinud ma eriti peale magamise, sõprade ja perega lobisemise midagi. Lisaks sain ära sorteeritud oma fotod ning kirjutatud ka oma ajast maha jäänud blogi. Olin rõõmus, et sain lihtsalt niisama olla ja oma asju teha. Olin seda vajanud.
05:50 olin ikka veel ärevil ega olnud magama saanud. See oli esimene kord, kui kuulsin Tinat hommikul autot tagurdamas, et tööle minna. Rõõmustasin, et mul oli puhkus. Alles umbes kell seitse hommikul sain magama, kuigi olin päikesetõusu ajal kuulnud, et mu toas on siristamas veel üks kilk. Ma lihtsalt ei suutnud tema asukohta selgeks teha ning seega mässisin end teki sisse suurde kookonisse ja veensin end, et olen lihtsalt õues telkimas. Kui mu telgipõhi poleks nii must olnud, siis oleksin arvatavasti selle voodisse üles pannud.
Lisaks oli mul üks suur putukas ka veel söögitoa ja suure toa vahelise lambi sees. Ta hüples seal mitu päeva kuniks Simon tagasi tulles ta sealt õue laskis. Mina sinna lae alla ronima ei hakanud, sest kui ta oleks mulle peale hüpanud, siis oleksin koos tooli ja putukaga arvatavasti sealt alla kukkunud.
Ma siiani ei saa päris aru, kuidas nad mulle tuppa said. Magamistoas olid nad arvatavasti seepärast, et see oli ainuke tuba, kus tükk aega tuli põles ning hiljem see esimene kilk otsustas mu läpaka valguse peale mulle voodisse ronida. Kusjuures ta oli selleks hetkeks, kui ma teda märkasin, juba üle minu roninud.
See rohelus on küll väga kena aga sellega kaasnevad putukad mulle ikka kohe üldse ei meeldi. Eriliselt ei meeldi nad mulle minu magamistoas. Pean siiski tunnistama, et mõned mardikad on eemalt vaadates päris kenad. Osad on lausa kuldsed ja säravad või isegi pärlmutter toonides.
Peale puhkuse ajal lebotamise kolisin ka veel mõned oma asjad Simoni juurde. Täielikult seda kolimist siiski veel ette ei võtnud, sest plaanisin oodata, kuniks ta Jigalongis tööga ühele poole saab ja siis loodetavasti püsivamalt Newmanis tööd saab teha.
Nädalavehtuseks tuli Simon taaskord koju ning seega saime ka temaga koos niisama logeleda. Lisaks käsime ka ratastega tema ülemuse, Zacki, 57.sünnipäevapeol. Ma vist enne pole maininud aga Simoni töökoht on minu töökoha naabriks. Tina tegelikult soovitas Simonil sinna küsima minna ja nii ta sinna sattuski.
Veidi veel ka Tinast. Nimelt on ta hetkel pooleli töökohavahetus protsessiga. Nimelt pakuti talle jaanuari lõpus tööd Ventia poolt. Nad olevat enne ka Timi ja Andrew käest küsinud, kas nad oleksid nõus kui Tina hakkaks TLC asemel hoopis Ventiale töötama. Töö iseenesest jääb samaks. Lihtsalt tööandja muutub. Kuna Tina on seda juba kaua aega lootnud ja oodanud, siis ütles ta kiiresti jah. Sellega kaasneb küll veidi väiksem tunnipalk kuid kõvasti suuremad boonused (tööriided ja saapad, jõuluboonused, puhkuserahad, rahad haigeks jäämise ajaks, kõvasti paremad summad väljakutsetele reageerimiseks ning erinev palk nädalavahetustel ja riiklikel pühadel töötamiseks (1,5x palk laupäeviti ja 2x palk pühapäeviti), ületunnid peale 8.töötundi jne.). Kokkuvõttes tähendab see Tinale palgatõusu. Lisaks kaasneb sellega ka suurem kindlustunne, et teda ei paluta minna tööle kuskile mujale midagi muud tegema ning võimalus hiljem ehk üleviimist paludes ka Perthile lähemal töötada. Lisaks kehtib nende leping 2018 aasta märtsini, seega on tal seniks kindel töökoht olemas. TLC lepingut uuendatakse loodetavasti juba augusti lõpus.
Temale on need suurteks boonusteks ning olen rõõmus, et ta selle pakkumise sai. TLCst läks Ventiale üle veel neli inimest, sh. Ruffie. Eks ma oleksin ka muidugi seda pakkumist tahtnud saada aga kuna ma pole siin veel Tinaga võrreldes piisavalt kaua töötanud, siis seekord seda mulle veel ei tehtud. Varsti-varsti saan olema meie viiesest Newmani grupist ainuke, kes töötab veel TLCle. See tähendab, et pean hakkama teatud pabereid nüüd üksi täitma ning lisaks saan endale vastutuse ka TLC tööauto eest, mille siis justkui ainult enda kasutusse saan. Tõenäoliselt võtab Ventia üle ka meie TLC maja.
Praeguseks on Tina läbinud ka Ventia poolt nõutud väga põhjaliku tervisekontrolli, mille muidugi tulevane töökoht kinni maksis. Kontroll sisaldas füüsilisi katseid (raskuste tõstmist, vastupidavust, tasakaalu kontrolli, kehahoiaku ülevaatamist jne.) ning ka erinevaid teste (silmanägemine, kuulmine, kopsumaht, uriinitest, narkotest, vererõhk jne.). Talle öeldi, et ta on oma vanuse kohta 110% terve.
Praeguseks on Tina läbinud ka Ventia poolt nõutud väga põhjaliku tervisekontrolli, mille muidugi tulevane töökoht kinni maksis. Kontroll sisaldas füüsilisi katseid (raskuste tõstmist, vastupidavust, tasakaalu kontrolli, kehahoiaku ülevaatamist jne.) ning ka erinevaid teste (silmanägemine, kuulmine, kopsumaht, uriinitest, narkotest, vererõhk jne.). Talle öeldi, et ta on oma vanuse kohta 110% terve.
Kui mu puhkus oli läbi saanud läks Foss Newmanist ära tööle Karrathasse ning nädal peale seda teehooldusrekkale Nanutarrasse, kus talle pakuti pikemaajalist tööd. See on hea.
Kui Simon peale nädalavahetust taas Jigalongi läks, siis kolisin jälle mõneks ajaks tagasi Tina juurde elama, Ta tunnistas mulle, et tal olevat Fossiga trimmerdades kogemata õnnestunud kiviga rekka vasakule kõrvalistuja aknaklaasile pihta saada ning see olevat katki läinud. Selle parandus võttis aega üle nädala ning selle aja saime tööd teha taas autoga. Vahelduseks on see täitsa meeldiv. Ühtlasi õnnestus Tinal termiidipesast üle sõites lahti saada ka meie porilapakast.
Nüüd kirjutan aga veel ühe põneva loo. Nimelt märkasin Auski Roadhouse'st Hedlandi suunas asuvas esimeses vasakpoolses parklas Tinaga veebruari alguses ühte valget lauda. Kuna see asus aga keset suurt poriloiku, siis jäi see mitu nädalat kuivemaid ilmasid ootama. Alles Fossiga töötades (17.02) otsustasin minna ja selle üles korjata. Minu üllatus oli aga suur kui avastasin arvutilaua riiulist terve hunniku väga personaalseid asju (üks kuldkett tekstiga "ema", üks südamega hõbekett, maksupaberid, pangaväljavõtted, tšekid, arved, märkmik, fotod, laste joonistused ja meisterdised, fotokas, mälupulk, mälukaart, erinevad juhtmed, CDd jne.).
See kõik tundus mulle liiga kahtlasena, sest keegi ei jätaks ju ometi selliseid asju endast maha. Eriti veel sellisesse pärapõrgu parklasse. Lisaks paberimajandusele leidsin ka selle naise Inglise juhiloa (ta on sündinud minust üks päev hiljem ehk 14.05 ning ka viis aastat enne mind). Üritasin teda Internetiavarustest üles leida kuid see ei osutunud nii lihtsaks. Peale suuremat paberite sorteerimist sain aru, et ta on abielus ning nime vahetanud. Sealt edasi oli minu detektiivitöö juba lihtne. Leidsin Amanda üles Facebookist ning saatsin talle kirja, et olen leidnud tema asjad ning küsisin, mis ta soovib, et ma nendega teeksin. Siinkohal pean mainima, et kõik ta asjad olid läbimärjad, sopased ja osaliselt juba kaetud ka hallitusega.
Minu suureks rõõmuks vastas ta mulle kohe ning ütles, et ta ei suuda uskuda, et ma temaga sellisel teemal ühendust võtsin. Nimelt olevat nad Perthist Port Hedlandi kolinud (1650km) ning palunud mingil kolimisfirmal oma asjad hoiulaost endale kohale toimetada. Lisaks sellele, et nad nõudsid algselt kokkulepitud $3000 (2145EURi) asemel $4000 (2860EURi) olid nad suutnud kuskile ära kaotada ka üsna palju asju (seesama arvutilaud, kallid köögitarvikud ja isegi alkohol). Laua leidsin ma 260km enne Port Hedlandi. Ja mulle ei jäänud muljet, et see oleks niisama rekkalt maha kukkunud, sest see oli üsnagi muru sees. Usun, et see oli sinna parklasse kellegi poolt tõstetud. Kuidas mingi firma saab aga väita, et nad ei tea, mis selle naise asjadega juhtus, seda ma ei tea. Tegelikult on see kõik ikka vägagi arusaamatu lugu. Mingi sisetunne olevat Amandale öelnud, et ta ei maksaks veel kogu nõutavat summat firmale ära ning nüüd on ta rahul, et ta seda ei teinud, sest vastasel juhul oleks tal olnud raskem kaebust esitada.
Igatahes saadan need asjad nüüd postiga Amandale Port Hedlandi, et tal oleks mingitki tõestusmaterjali. Kahjuks ei olnud ma piisavalt taibukas, et leiukohast pilti oleksin teinud. Ma tõesti ei oska öelda miks. Igatahes oleme nüüd selle naisega kontaktis ning ootan põnevusega, et saada teada, mida kolimisfirma selle kõige peale oskab kosta.
Siia lõppu lisan veel mõned arvutused. Nimelt alustasin ma Newmanis tööd 5.06.2016. Sel hommikul oli meie rekka odomeetri näiduks 378050 ning töötunde oli tal tehtud 8381,7. 07.03.2017 odomeetri näiduks on 448395km ning töötunde on kokku 9946,9. See aga tähendab, et kaheksa kuu (ehk 35 nädala) jooksul oleme maha sõitnud 70345km ning istunud rekkas 1565,2tundi. Keskmiselt tähendab see, et nädalas sõidame maha umbes 2010km ning veedame rekkas 44.72tundi. Lisanduvad siia muidugi autoga sõidetud kilomeetrid ning töötunnid, mil me otseselt rekkat ei kasuta. Seega saan öelda, et isiklikult sõidan maha nädalas umbes 1000km ning teise 1000 sõidab maha Tina. Mulle meeldib!
Siia lõppu lisan pildi meie tänavast ühel varahommikul, mil Simoni juurest tööle minekuks Tina juurde läksin.
Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 10km enne Karijini turn off'i -> Newman -> Marble Bar Road (kuni tee lõpus oleva kaevanduseni ja sealne väike ekskursioon) -> Marandoo (Karijini National Park) -> 100km Newmanist Hedlandi suunas -> Sylvania -> Newman -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Two Camel Creek -> Hedland (South Hedland <->Wedgefield) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> 15km Newmanist Marble Bar Road'il -> Newman -> 50km Newmanist Hedlandi suunas -> Newman -> 20km Auski'st edasi -> 15km Marble Bar Road'il Newmanist välja -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 15km Newmanist Kumarina suunas -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Hedland (South Hedland <->Wedgefield) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Auski Roadhouse -> Newman -> 20km enne Kumarina Roadhouse'i -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 80km) -> Newman -> Chichester Truck Bay -> Newman -> Repeater nr. 8 -> Ophtalmia Dam -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Newman -> Kumarina -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Area C -> Newman -> Kalgan Pool -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Chichester Truck Bay -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 20km enne Kumarina Roadhouse'i -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 110km, kuni lennujaamani) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Karijini National Park turn off -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman (22.01) -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 20km enne Kumarina Roadhouse'i -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> 100km Kumarina suunas -> Newman -> 85km Hedlandi suunas -> Newman -> 15km enne Karijini National Park'i turnoff'i -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman (29.01) -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> umbes 15km enne Karijini National Park turn offi -> Newman -> The Beach (Fortescue Riverbed) -> Round Hill -> Newman (6.02) -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 95km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 15km enne Karijini turnoffi -> Newman -> Capricorn -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 5km enne Auski Roadhouse'i -> Newman -> Capricorn -> Newman (22.02) -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 5km enne Auski Roadhouse'i -> Newman (6.03).
