Fotod uues asukohas

Kui oled huvitatud minu seikluste piltide vaatamisest, siis albumit saab nüüdsest jälgida uues asukohas. Selleks vajuta siia. Kui valida sealt valikuna Show All, siis on kenasti kõik fotod järjest näha. Toredat vaatamist!

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 23

Selle aasta viimase niitmistöö tegime Exmouthis. Täpsemalt oli seal tarvis elektriliinide alt saada lahti erinevatest puudest-põõsastest. Töö nägi välja sedasi, et Kevin lükkas puud-põõsad Bobcatiga pikali ning tassis meile veidi lähemale. Seejärel saagis Taavi need saega veidi väiksemaks ning mina tõstsin need omakorda purustusmasinasse. Seega jäi kõigest lõpuks alles vaid hunnik saepurust veidi suuremaid tükikesi. Seejärel tuli veidi trimmerdada ning viimasena piserdasime kogu ala üle mürgiga, et taimed sinna tagasi ei kasvaks.

Kuigi me tegime tööd Exmouthis, siis laagris asusime mitu päeva järjest linnast siiski eemal peaaegu rannaliival. Vaade oli super ning hommikuti oli võimalik nautida päikest, mis tõusis punase kerana otse ookeanist. See oli nädal, kus ma nägin neljal päeval päikesetõusu (umbes 5:20). Ma arvan, et seda pole mu elus enne kordagi ette tulnud. Õhtuti oli teises suunas võimalik vaadata muidugi ka päikseloojangut. See oli umbes see aeg, kui me grillisime ning õhtust sõime. Esimest korda elus olen nüüdseks ära proovinud ka grillitud austrid. Proovisin neid nii tobasco kui ka sidrunhappega. Päris head olid. Meenutasid mulle veidi ehk tigude maitset. Kuigi neid elab siin päris paljudes kohtades, siis elusana ma neid siiski süüa ei sooviks.

Kui töö sai tehtud käisime veidi Exmouthis ringi ning seejärel viis Kevin meid Cape Range Rahvusparki. Reaalselt tähendas see kosutavat ujumist ning rannaliival lesimist. Snorgeldamas käies nägin umbes meetri pikkust kilpkonna ookeanis ringi ujumas. Ta justkui lendles vees. Minust ei lasknud ta end üldse häirida vaid jätkas merepõhjast millegi söömist ning vahepeal tõusis pinnale, et õhku ahmida. Lisaks nägin ka ilusat eresiniste triipudega raid merepõhjas. Küll oli tore päev!

Tagasiteel külastasime Nigaloo Mereparki ja seal asuvat majakat. Seejärel suundusime Coral Baysse, mis jättis minusse taaskord kustumatud mälestused ja sügavad tunded. Nimelt oli see ehk isegi suurepärasem koht, kui Shark Bay, sest sealset mereelustikku võrreldakse lausa Suure Korallrahuga. Kuna Taavit sellised asjad miskipärast üleliia ei huvita, siis seekord otsustas Kevin endale (taaskord) snorgeldusvarustuse osta ning seega ei pidanud ma enam üksi merepõhja avastama. Kuigi ilm oli pilvine ning korallid ei paistnud üleliia värvilised, siis nende suurus ning kalade rohkus oli lihtsalt hämmastav. Siinne mereelustik on ikka tõeliselt põnev ning teistsugune maailm.

Hommikul, kui hakkasime tagasi Carnarvoni poole suunduma, kuulas Kevin raadiost uudiseid, et saada teada, kas maantee on taasavatud. Nimelt oli see mõned päevad suletud, sest seal põles. Õnneks saime siiski kenasti kodu poole suunduda. Vahepeal sõitsime läbi päris suitsuselt ja tolmuselt alalt. Leeke ma siiski kuskil ei näinud. Põnev oli.

Elu Carnarvonis on aga samuti vägagi mõnus. Ühel toredal nädalavahetusel näiteks käisime Simoniga ta sõbra Michi juures basseinipeol. Raske on kirjeldada tunnet, kui viibid koos uute toredate sõpradega ning kuum päike paistab ja sa oled kaelast saati jahutavas besseinivees, rüüpad karastavat jooki ning naudid vaadet rohelistele palmipuudele... Lihtsalt ideaalne!

Paar päeva enne Taavi Eestisse minemist pakkus Ross välja, et võiksime minna koos õhtust sööma. Käisime Gassy restoranis. Söök oli muidugi igati maitsev. Lisaks oli Ross võtnud salaja kaasa Taavi kingitud Vana Tallinna pudeli ning lisasime seda veidi oma Coca Colale. Küll see lõhnas ja maites hästi...

Lisaks olen ära proovinud mulle täiesti tundmatu puu vilja, mida kutsutakse siin Aasia maasikaks. See on seest valge ning maitselt meenutab ehk veidi tähtvilja. Külmikust võttes on see mahlane vili eriti hea kosutus keset kuuma päeva. Huvitav, kuidas selle päris nimi on?!

5.detsembril tulid lõpuks ometi Carnarvoni tagasi ka Kristiina ja Jaanus. Neid oli tõeliselt tore jälle näha. Ja nad tõid mulle päris kodumaise kamašokolaadi! Kuna järgmisel päeval pidi Taavi ära lendama, siis pakkusid Peta ja Kevin välja, et võiksime kõik minna nende juurde õhtusele BBQle. See oli järjekordne mõnus õhtu. Hommikul sõidutasin Taavi lennujaama. Ka Ross ja Kevin tulid teda ära saatma. Mingil taaskord mulle vist eluaegseks mõistatuseks jääval põhjusel ei pidanud Taavi aga mind isegi sedavõrd oluliseks, et mulle headaega öelda. Peale Rossi ja Kevini käepigistust kõndis ta lihtsalt minema ega vaadanud hetkekski minu poole. Jäin käed laiali kallit oodates imestunult seisma... Ei Ross ega Kevin osanud midagi selle peale kosta vaid tegid mulle mõlemad ise kalli. Nendele saadetud sõnumite kaudu sain hiljem ka teada, et ta oli järgmisel päeval kenasti Eestimaale jõudnud.

Eestlasi olen viimasel ajal näinud aina rohkem ja rohkem. Nägin postkontoris kahte Eesti tüdrukut ning seejärel Kristiinale ja Jaanusele külla minnes sain tuttavaks nende kahe tuttava Allan'i ja Valloga. Kuna nad polnud kängurusid veel näinud, siis käisime koos vaatamas kuidas elavad kohalikud kodustatud kängurud. Samal õhtul võtsime kaasa ka Rossi ning läksime kõik koos kalale. Kinni õnnestus meil püüda kolm kala, kelle me kõik olime sunnitud tagasi viskama, sest nad olid liiga väiksed või söögiks kõlbmatud. Nägime muulil seistes ja kala püüdes mitme meetri pikkust kollaka mustriga mürgist veeussi. Ma polnud neid kunagi enne näinud. Ütleme nii, et snorgeldades temaga kokku puutuda väga ei tahaks. Mis siis, et ma tean, et nad on inimesele ohutud, sest nende suu on nii pisike, et nad ei saa meid hammustada.

Mõned päevad hiljem käisin ka Simoniga koos kalal ning tulemus oli suht sama. Lisaks paarile kalale, kelle ta kinni püüdis ja taas lahti lasi, suutis ta kinni püüda ka väikse mudavähi, kes mulle paistis päris suur (suurem, kui minu peopesad). Tuleb välja, et oma sõrgadega on ta vabalt võimeline näiteks näpu otsast murdma. Ka tema lasksime tagasi vette. Hoolimata Simoni õpetustele ei õnnestunud minul ka seekord midagi kätte saada. Selle eest said kalakesed kogu meie sööda rõõmsasti ära süüa.

Vahepeal oli Jaanusel sünnipäev ning selle puhul oli Kristiina teinud pizzat ning sõime seda, ning loomulikult ka kooki, Rossi hoovis koos Allani ja Valloga. Nägime sel päeval hoovis ringi siblamas ka sinikeel sisalikku, kelle rahulikku laupäevast pärastlõunat me veidi häirisime. Aga ta oli ju nii nunnu ja põnev. Tema seljal olevast mustrist on inspiratsiooni saanud arvatavasti ka aborigeenikunst.

Lisaks läksime üheks ööks  Kristiina ja Jaanusega Blowholes'i päikest, snorgeldamist ja laisklemist nautima. Küll on tore üle pika aja reaalsete inimestega eesti keeles lobiseda.

Nüüdseks olen ära proovinud ka kallurautoga sõitmise. Sellest masinast võiks kokku tekitada ka maanteerongi. Seega nüüd tean umbkaudu, milline võiks olla tunne sellega sõita. Rasket polnud midagi, sest tegemist oli automaatse käiguvahetusega ning mina pidin vaid kõrgelt alla vaatama ning teepeal püsima. Kevin ütles, et ma sõidan esmakordselt uue masinaga paremini kui tema seda teeks. See kõlas mulle erilise komplimendina ning arvan endiselt, et peaksin millalgi need maanteerongi load ka ära tegema.

Ühel toredal päeval tuli Ross minu juurde ning palus, et ma aitaksin tal kaks õitsevat põõsast maha istutada. Eesmärk oligi see, et mina need ta hoovi istutaksin, sest nagu ta ütles, siis nüüdsest olen jätnud endast maha toreda jälje Austraaliamaale. Siiani olen ju pidevalt kõike niitnud, saaginud ja mürgitanud. See oli nii armas ja tore tema poolt!

Meil paistab endiselt päike ning käes on suvi (siin on suvekuudeks detsember, jaanuar ja veebraur). Poodidesse minnes on imelik kuulata jõululaule ning näha jõulukaunistusi. Mõned majad on tulukeste ja erinevate kaunistustega lausa kaetud (nagu filmides). Mul pole mittemingisugust jõulutunnet peal. Loodan, et see siiski tuleb, kui on õige aeg käes. Käisin ükspäev Simoniga ühe hästi toreda tüdruku Heatheri juures ja ta näitas meile õhinaga oma jõulukaunistusi ja kuuske. Kuidagi väga harjumatu on selliseid asju suvel näha.

Samuti käisime Simoniga Torppy jõulupeol. Rahvast oli palju ning enamuses olid ka vastavalt teemale riietunud. Tegelikult on päkapikumütsiga soojal suveõhtul ikka päris palav olla... Üks tüdruk oli end lausa kulla ja karraga kuusepuuks ehtinud. Kujutan ette, et see oli suht ebamugav kuid nägi välja igati tore. Õhtu oli väga mõnus ning üle pika aja sain tantsida sedavõrd palju, et rohkem poleks vist jaksanudki. Selliseid mõnusaid väljaskäimisi Simoni ning minu uute sõpradega on olnud tegelikult päris palju ning tunnen end igati õnneliku ja rahulolevana, sest nad on kõik nii toredad ja sõbralikud. Heather võrdleb Carnarvoni Kodus ja Võõrsil sarjaga, kus kõik tunnevad kõiki kuid samas on palju neid, kes lihtsalt tulevad ja lähevad. Ma ei taha mõelda ajale, kui pean siit ära minema ning nad kõik maha jätma. Samas saan siis näha neid, keda hetkel väga igatsen.

Kuigi viibin kaugel, siis oma südames ja mõtetes olen eriti just jõulude ajal siiski kodus, Eestimaal! Suurimad tänud neile, kes on mulle kaartide-kingituste näol jõulutunnet ja ilusaid soove saatnud! Kaardid on mul kõik kenasti nähtaval, voodikohal asuval riiulil. Jube tore on vaadata külmkappi ning näha seal Eestimaiseid šokolaade, karuliha konservi jms.. Aitäh-aitäh-aitäh ning imeilusat jõuluaega ja rõõmsat aasta vahetumist kõigile!!!

Läbitud teekond: Carnarvon -> Exmouth -> Cape Range National Park -> Nigaloo Marine Park -> Coral Bay -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon.

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 22

Käisime vahepeal jälle nädalakese tööd tegemas. Seekord käisime maailmapärandisse kuuluvas Shark Bays, mis on koduks ka mitmele taime- ja loomaliigile, mida pole kusagil mujal maailmas. See oli parim teekond, kus me oleme töötanud. Maantee oli mõnusalt käänuline ja künklik ning jooksis mööda maaliliste vaadetega kaunist ja päikselist ookeaniäärt. Rahulikult muru niites märkasin äkki endast mööduvat autot, mille kastis oli mitu kaamelit. Nendega tehtavat rannas lõbusõite. Ümberringi oli tihti näha rõõmsaid ning nunnukaid suuremaid ja väiksemaid kängurusid, emusid, lambaid, sisalikke... Üks minust pikem bungara loivas eriti rahulikult üle maantee. Kui jooksin õue teda pidlistama, oli ta muidugi hetkega kadunud. Kevin arvas, et on täiesti reaalne, et ma lihtsalt ei märganud teda, sest ta sulandus ühe koha peal seistes loodusesse.

Mõnel õhtul jäime laagrisse kõrgematesse kohtadesse ning siis oli hommikul eriti mõnus avada karavani aknad ja uks ning näha tõusvat päikest ja lõputut ookeani. Hoolimata sellest, et olin endiselt veidi haige, käisin igal õhtul peale tööd selles imeilusas sini-sinises ookeanis ujumas. Ühel õhtul jäi ujumine lühikeseks, sest väidetavalt olevat seal nähtud veeussi. Tulin veest välja. Hiljem Kevin rääkis, et nad võivad küll olla mürised aga nende suu on nii väike, et nad ei suuda inimest hammustada.

Ühel päeval tegime lühikese peatuse Hamelini merendus loodusreservi alal, kus elutsevad stromatoliidid, kes on üks esimesi elusorganisme maamuna peal (fossiilijäänuste järgi umbes 3,5 billionit aastat tagasi). Päris vägev värk! Need nägid välja nagu kivid aga on tegelikult suht pehmed.

Shark Bays on toimiv selline asi nagu Projekt Eden, mille eesmärgiks on taastada poolsaarel endine haruldane looduslik ökosüsteem. Nimelt on rebased, metskassid ja muud loomad välja tõrjunud seal algselt elanud liigid ning nüüd proovitakse nende arvukust erinevate moodustega kontrolli all hoida. Poolsaarelt on välja viidud tuhandeid metsikuid kitsi ja lambaid. Üles on seatud lõksud ning kasutusel on erinevad mürksöödad (näiteks jänestele ja rebastele), mis toimivad ainult teatud liikidele. Poolsaarel on nüüdseks taasasustatud kuus enne seal väljasurnud liiki, kes nüüd seal rõõmsasti oma elu naudivad. Lisaks on poolsaarele ehitatud ühest äärest teise ulatuv 3,4km pikkune ja 2,4meetri kõrgune elektriaed. Autode ülesõidu kohale on paigaldatud spetsiaalne liikumisandur, mis teeb kurja koera häält. Kuna aina rohkem turiste on avastanud need "haukuvad" postid, siis on sinna nüüd ehitatud pärast ülesõitu ka teelaiendus.

Ma pole vist enne maininud aga mõnes istanduses on kuulda kotkahelisid. Need on sinna paigaldatud, et hoida eemal väiksemaid linde ning ühtlasi vast ka närilisi.
  

Peatusime ka Merekarbi ranna lähedal. See oli tõeliselt vahva koht, sest liiva asemel täitsid maad umbes viie meetri sügavuseni ulatuvad miljonid pisikesed valged teokarbid, mis on sinna kogunenud 4000 aasta jooksul ning see protsess jätub praegugi. Veidi oli tunne nagu oleks lumi maas. Neid teokarpe isegi kaevandatakse seal ning kokkupressitult on neist võimalik ehitada lausa maju. Hetkel kaevandatakse neid vaid kohalike ajalooliste ehitiste taastamiseks. Kahjuks oli rannas vesi suht madal aga eriti lahe oli päikeseloojangul ujuda ning merekarpe peosisse võttes neid rõõmsalt sillerdavasse vette laiali visata.

Viimasel niitmistöö päeval suutsin oma niiduki alt läbi lasta kängurulaiba... Nimelt oli ta posti taga muru sees peidus ning liiklust jälgides ei jõudnud ma seda märgata... Vägagi ebameeldiv oli tulemust näha... Kui ma sellest hiljem Kevinile ja Taavile rääkisin, siis Kevin ütles, et ma olevat samal päeval ka emu oma niiduki alt läbi lasknud. See oli aga alusetu süüdistus, sest see emu oli juba päris räsitud olukorras ning pea kehast eemal juba siis, kui mina sinna jõudsin...

Kui olime oma niitmistööga valmis saanud, siis võtsime pool päeva vabaks ning Kevin viis meid Denham'i ning Monkey Mia'sse. Denham on pisike ja armas linnake, kus on asub näiteks merearpidest ehitatud restoran, mis olevat alati rahvast täis. Monkey Mia on aga koht, kus randa astudes oli mul tunne, et olen jõudnud paradiisi: särav päike, palmipuud, sini-sinine ookean erinevate paadikestega ning inimesed seda kõike rahulikult nautimas. Lisaks on see koht tuntud ka selle poolest, et hommikuti toimub seal delfiinide söötmine. Nad pidavat rõõmsasti randa ujuma ja siis saab neile head-paremat sööta. Mina muidugi ühtegi delfiini ei näinud. Aga me nägime ringi ujumas merikilpkonna ning Taavi leidis autost pisikese raagritsika, mida ma tükka aega käes hoidsin, et ta siis hiljem kenasti põõsasse oma elu nautima jätta. Igatahes on Monkey Mia selline koht, kuhu ma tahan kindlasti veel tagasi minna.

Arvan, et ma olen ikka üks tõeliselt õnnelik inimene, kes saab selliste uskumatute kogemuste eest raha!

Olles rõõmsalt tagasi Carnarvonis sain reaalselt aru, et pean jälle üksi välja minema, et endale uusi sõpru tekitada. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi elus üksi väljas käinud aga siinolles on seda nüüd mõned korrad ette tulnud. Õnneks pole ma kunagi kauaks üksi passima jäänud ning olen leidnud inimesi, kellega pikemalt või lühemalt juttu ajada. Siiani on mul kahju, et mu üks pisike sõpruskond tagasi Perthi pidi sõitma...

Niisiis läksin jälle üksi välja. Kolmapäeviti peaks siin olema Backpackeri hostelis backpackerite õhtu. Muidu on see koht tavaliselt õhtuti vist kinni. Tuli välja, et seal polnud peaaegu kedagi ning kogu linn oli taaskord suht tühi. Siiski otsustasin kõige rohkem inimesi sisaldavas baaris (Tropicana Tavernis ehk The Troppys) veidi aega veeta. Üsna pea sain tuttavaks ühe väga kena ja toreda austraallasega, kelle nimi on Simon. Ta on hästi sõbralik ning mul on tunne, et ta tunneb siin kõiki, nii nooremaid kui ka vanemaid. Isegi aborigeenid, kes üldjuhul hoiavad pigem omaette, tulevad talle tšau ütlema ning juttu ajama. See on jube tore, sest nüüdseks on ta mind tutvustanud väga paljudele oma sõpradele ning mu elus on jälle sees veidi mulle omasem rütm. Troppys, mis mingil määral meenutab ehk hästi veidikene klubi, on ranged reeglid terrassil joomise ja suitsetamise kohta, sest ainult teatud terrassil olevatele laudadele on omandatud vastav litsents. Baari omanikuks on mees, kes on alati isiklikult ja pidevalt terve õhtu valvelolekus ning kutsub vajadusel inimesi korrale. Sealjuures on  ta siiski tore ja sõbralik.

Lisaks eelpoolmainitud kohtadele on siin veel kaks kohta, kus saab õhtuti aega veeta: Gascoyne Hotel ehk The Gassy (enne töötasid seal kaks tüdrukut Eestist) ja Carnarvon Hotel. Olen hakanud vaikselt aru saama, kuidas siinne ööelu toimib. Näiteks tean nüüd, et siin ei müüda baarides üldjuhul šotte. Mis tähendab, et isegi viski keeratakse kokku näiteks Coca Colaga... Lisaks tean seda, et siidripudeliga ei tohi turvamees inimesi õue lubada, sest avalikus kohas alkoholitarbimine on keelatud. Miks selle eest baar ning turvamees vastutama peab, ei oska ma öelda.

Taaskordsel väljaskäimise õhtul, kui hakkasin rattaga kodupoole väntama, avastasin et keegi (tõenäoliselt aborigeenid) oli mu rattakesega "mängimas" käinud. Ratas oli teises asendis ning lukk ei tahtnud hästi keerata. Olin rõõmus, et nii mu kiiver kui ka ratas olid alles. Väntama hakates kukkusin suht hetke pärast ümber ning tegin katki nii oma põlve kui ka käe. Nimelt oli ratas täiesti viltu ning ei sõitnud minu soovitud otsesuunas vaid eelistas keerata paremale. Simoni abiga saime selle siiski terveks. Ilmselgelt olen peale seda vahejuhtumit hakanud oma rattakese pärast rohkem muret tundma ning õhtuti välja minnes olen selle jätnud Simoni juurde. Ta elab mõnusasti linna suht keskel ning ma ei pea muretsema, et keegi mu ratast endale ihaldab. Eriti mõnusaks teeb mulle hetel muidugi väljaskäimise juures asjaolu, et mul on jälle puhkus ning saan magada just niipalju kui vajalikuks pean.

Ühel õhtul läksime Simoniga ühe ta sõbra Macca juurde, kes korraldas kolme iirlannast tüdruku äraminemis BBQ. Need tüdrukud olid totaalse probleemi ees oma pagasitega, sest neil oli riideid ja muud kraami kogunenud kohe eriti palju. Kui ma sain õigesti aru, siis proovivad nad leida Perthis tööd ning saada sponsorlusleping, et edasi Austraaliasse jääda. Kokkuvõttes oli BBQ õhtu väga mõnus. Igal korral, mil Simoniga väljas olen käinud, olen saanud juurde uusi tuttavaid. See meenutab mulle veidi aega, kui Kaisa mind Londonis oma uisutajatest sõpradele tutvustas. Jama on nimelt selles, et nimede ja nägude meeldejätmine on mu suht nõrk külg... Ja neid on nii palju... Õnneks on Simon alati valmis mind aitama ning seletab mulle erinevaid suhteid jms. Samas on täiesti uude ning suhteliselt kinnisesse seltskonda sissesulamine siiski ka veidi keeruline, sest mitte kõik pole üleliia avatud mõttele, et keegi nendega lisandub. Seda näen lihtsalt kõrvalt aga ise seda otseselt tundnud nagu pole. Tean ühte tüdrukut, kes proovivat samuti nende seltskonnaga ühineda aga mingil põhjusel ei meeldivat ta kellelegi. Ma ei tea täpselt, kas ta on ka midagi teinud või tegemata jätnud, et teda vältida proovitakse. Samas olevat mina täiesti tore ning mul pole siiani ühtegi probleemi õnneks olnud. Vastupisi, nii põnev ja vahva on!

Sealsamas BBQ õhtul suudeti avastada uus seos minu nimega. Olen täiesti harjunud sellega, et mulle hakatakse Super Mario laule laulma või mind Super Marjuks kutsutakse. Samuti olen harjunud sellega, kui mind Martšjuks kutsutakse, sest just nii tahavad võõramaalased seda hääldada kirjapildi järgi. Samuti pole mulle üllatus, kui mu nime jäetakse meelde süsteemil: Mar + you. Seekord sain aga täiesti uue seose osaliseks: Marry you. Sellest tekitati omakorda edasi: Marry you, no marry me! Ja seda nalja jagus tükiks ajaks. Päris lõbus!

Kui mu käest küsitakse, mis tööd ma teen, siis on isegi siinsed inimesed veidi üllatunud, kui räägin oma punasest traktorist ja maanteedeäärte niitmisest. Nad nimelt on alati arvanud, et seda tööd teeb mõni suure õllekõhuga karvane mees. Sellest on asi siiski üsna kaugel. Lisaks küsitakse mu käest tihti, kelle juures ma töötan ning päris mitmel korral on oldud üsna teadlikud, kellest ma seejärel räägin. Väikelinna värk. 

Kes on kursis minu vanemate blogisissekannetega, need ehk mäletavad, et Londonis elades suutsin ma oma hamba pooleks hammustada... Seekord läks täpselt samamoodi, sest just seesama hammas läks mul mõned päevad tagasi šokolaadi hammustades katki... Nüüdseks on kõik jälle korras, sest olen külastanud kohalikku hambaarsti. Nii õde kui ka mustanahaline hambaarst olid õnneks väga toredad ning muutsid mu olemise suht talutavaks. Isegi haiget eriti ei tehtud. Pähe anti päikseprillid, et valgustite valgus silmi ei pimestaks ning peakohal laes võisin vaadata hommikusi telekasaateid. Kõik oli väga super. Ainult arve polnud super... Peaaegu 250EURi ühe hamba eest on ikka paljuvõitu, mis siis, et ta tegi röntgeni ja pani mingi poldi sinna sisse jne... Loodan osa sellest läbi kindlustuse siiski tagasi saada. Arst teatas mulle, et mul on veel vähemalt kuus auku, mis vajaksid veel parandamist... Ma ei saa aru, mis värk on, sest üldiselt mul pole viimastel aastatel üle ühe augu aastas tekkinud. Ja vähem kui aasta eest käisin Eestis kontrollis ning kõik oli ok... Igatahes otsustasin, et kui midagi otseselt valutama ei hakka, siis proovin selle hammasteparandamise jätta selleks ajaks, kui tagasi Eestisse jõuan. Siin on see ikka rõvedalt kallis...

Läbitud teekond: Carnarvon -> Shark Bay (Hamelin Pool Marine Nature Reserve -> Shell Beach -> Whalebone Bay -> Denham -> Money Mia) -> Carnarvon.

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 21

Viimased kaks nädalat on möödunud tohutu kiirusega. Eks nii vist kipub minema, kui kõik läheb hästi ning naeratus on pidevalt huulil. Enamuses ajast olen puhanud, kuid vahepeal olen mõned päevad ka tööd teinud. Peaaegu igapäevaseks on kujunenud jõusaalikülastamine ning jalgrattasõit. Lisaks suhtlen aktiivselt Kierani ja ta kolme toreda töökaaslasega (Shane'i, Rob'i ja Cody'iga).  Nad on kõik jube toredad. Jama on ainult selles, et nad on reaalselt iga päev 7-17 (või lausa 19):00 tööl ning vabasid päevi pole. Nad sukelduvad ja ehitavad vee all ning see on päris väsitav. Päike aga särab ning elu on eriti ilus! Tore on üle pika aja väljas käia ning inimestega suhelda ja südamest naerda nii, et põselihased valutavad. Oleme saanud tuttavaks ühe kohaliku toreda taksojuhiga, kes on siin Carnarvoni linnakeses sellega tegelenud juba 30 aastat. Pärit on mees tegelikult Slovakiast või kuskilt sealtkandist. Ta juba teab, et meile on tarvis suuremat taksot, kuhu ka minu jalgratas sisse mahuks. Lausa raske uskuda, et ta seda tööd siin nii kaua on teinud... Mõnel hommikul rattaga kodu suunas vändates on tunne, nagu oleksin kuskil filmis: kõrvus kumiseb iPodist tulev hea muusika; nunnukad jänkud hüplevad üle tee; linnud lendavad üle pea ning laulavad; inimesed ütlevad tere ning lehvitavad ja olemine on kuidagi eriti mõnusalt vaba. Need on need hetked, millest tuleb ammutada jõudu, et saada hakkama keerulisematel aegadel ning tööd tehes. Peale kuut töönädalat Carnarvonis, on nad nüüd kahjuks tagasiteel oma kodulinna Perthi...

Ühel ööl sadas väljas vihma. See oli jube harjumatu aga mõnus. Meenutas Eestit ning tekitas veidi igatsust Väänas vihmarabina kuulamise järele...

Samas, esmakordselt Austraalias veedetud aja jooksul, võin öelda, et olen veidi haige. Tundub, et mingi kevadviirus, sest tööd tehes suutsin kahjuks nakatada ka Kevinit ning tema kaudu Petat. Nädal hiljem ka Kieranit. No mis parata... Ma arvasin alguses, et lihtsalt külmetasin end. Õnneks midagi hullu pole. Esimesel päeval oli väike palavik ja kurk valus ning köhisin. Tavaliselt kaasneb mul köhaga alati nohu aga seda õnneks ei tulnud. Usun, et ujumine ja rattaga sõitmine ning tööl ja väljas käimine ei aita paranemisele kaasa aga sellest hoolimata ei taha ma terve päev kodus ka passida.

2.novembril oli kogu Carnarvoni linnake täis põnevaid liivas sõiduks kohandatud autosid, motikaid jms. Nimelt saab siit alguse Gascoyne Dash, mis on motospordiüritus, kus sõidetakse põhiliselt Gascoyne jõe liivasel alal. Kunagi sõideti seal võidu paatidega aga kuna jõgi voolab üliharva, siis nüüd sõidetakse seal põhiliselt autode ja motikatega.

Esmaspäeval sõidame jälle niitma ning teeme seda vist peaaegu terve kuu. Detsembris algab kuum suvi ning siis tuleme jälle Carnarvoni tagasi.

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 20

Tundub, et plaanid ei lähe alati täitsa nii nagu me ise tahame ning sellest sõltuvalt tuleb tekitada uusi plaane. Nimelt Harri siiski ei saa Austraaliasse tulla ning tegelen nüüd järjekordselt siia uue inimese leidmisega...

Vahepeal käisime Taaviga jälle kinos. Kuna siin erilist filmivalikut pole (nädalavahetustel üks film), siis  seekord läksin vaatama filmi Ted. Muud ei oska eriti öelda aga oli vaadatav, üks kord.

Juunikuu lõpus otsustas mu Telstra Internetipulk ühel päeval lihtsalt minuga koostöö lõpetada. Arvuti lihtsalt ei tundnud teda enam ära. Õnneks olime lähenemas South Hedlandi ning viisime pulga seal garantiisse. Pulk võeti vastu ning öeldi, et nad kontrollivad ja parandavad seda umbes kuus nädalat ning seejärel annavad mulle asjast teada ja võin pulgale samasse poodi järgi minna. Kevin seletas siis, et me ei ole South Hedlandi tagasi tulemas ning liigume tööd tehes sealt ainult eemale ning küsis, kas nad saaksid pulga ehk koju saata, sest meie pisikeses Carnarvoni linnakeses Telstra esindust pole. Kuigi Kevin oli väga nõudlik, siis sellest siiski asja ei saanud. Kõige nõmedam on see, et asenduspulka nad mulle ka ei pakkunud. Üle kuu aja täiesti ilma Internetita ei tundunud mulle ka ahvatleva variandina ning olin sunnitud neilt ostma uue pulga. Kevin korraldas asja nii, et tänu ta pojale sain pulga siiski mitu-mitu kuud hiljem rõõmsasti kätte. Nad olid pulga välja vahetanud. Nüüd on mul kaks toimivat Internetipulka... Üks neist seisab kenasti karbis.

Oktoobri keskel sai meie liinidealune töö praeguseks läbi ning hetkel naudime tõenäoliselt mõne nädala veel puhkamist. Kuna Kevinil ja Petal meile tööd pole pakkuda, siis nad soovisid, et me koliksime mõneks ajaks oma tiguautoga kuskile karavanparki. Eks nad vist tahavad veidi rohkem privaatsust. Kui olime sellest rääkinud Rossile, siis pakkus ta juba hetk hiljem, et võiksime kolida tema hoovi. Mõtlesime selle üle veidi ning juba varsti kolisimegi oma tiguautoga tema hoovi. Lisaks saame kasutada ka tema hoovis tühjalt seisvat maja. Maja on aga sõna otseses mõttes tühi. Seal puudub mööbel. Siiski on seal olemas midagi, mida olen peale Eestist ärasõitmist väga igatsenud. Nimelt on seal vann!

Kevin tegi korda ka ühe vana seisva jalgratta ning andis selle mulle kasutada. See on lausa super, sest Rossi juures elades oleme me peaaegu linnas ning ratas annab mulle väga palju vabadust juurde. Lisaks asub jõusaal meist nüüd peaaegu üle tee.

Juba esimesel õhtul, kui olime Rossi juurde kolinud, sõitsin oma rattaga linnapeale kolama. Loomulikult küsiti mu käest pubisse sisenedes jälle dokumenti (alla 18. ei lubata ju). Kuigi oli reedeõhtu, siis oli pubi suhteliselt tühi. Otsustasin jalutada teise pubisse ning vaadata, mis seal toimub. Ja juba jooksis mulle järgi üks kena ja tore šotlasest kutt, kelle nimi on Kieran. Tuli välja, et ta on suelduja ning et tal pole üldiselt ka kellegagi peale oma töökaaslaste suhelda ning see tähendas seda, et me muudkui lobisesime ja lobisesime kõiksugustest põnevatest asjadest. Nüüdseks oleme hakanud väga hästi läbi saama. Jama on ainult selles, et ta on Carnarvonis tööl vaid mõne nädala ning siis sõidab Perthi tagasi. Seejärel veedab mõne nädala seal ning siis tuleb veel paariks nädalaks tagasi Carnarvoni tööle. Tõenäoliselt olen mina selleks ajaks aga tagasi niitmistööl... No mis seal ikka, vähemalt on praegu tore ja ma tunnen üle liigagi pika aja, et mul on peale tööelu ka midagi muud teha.

Pubis olles tegin veel ühe toreda avastuse. Nimelt töötavad seal kaks toredat eestlannat. Tõeliselt lahe tunne on saada meeldivat eestikeelset teenindust kuskil maailma teises otsas ning täielikus pärapõrgus. Olen veendunud, et isegi Eestis on kohti, kus teenindatakse vene keeles. Seega elu Carnarvonis polegi nii hull: puhus, päike, rand ja lõbus elu!

 

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 19

Saatsin oma teise aasta viisataotluse kenasti Internetiavarustesse teele ning kahe nädala pärast (isegi päev varem), sain selle kinnitatud! Seega nüüd võin Austraalias viibida kuni 30.jaanuar 2014. Pean tunnistama, et ma polnud väga arvestanud võimalusega, et mu viisataotlust ei rahuldata. Pidevalt mõtlen asjadele, mida järgmisel aastal teha tahaksin. Nüüdeks on selgunud ka see, kes minuga järgmisel aastal siin koos elab ja töötab, kui kõik läheb plaanipäraselt muidugi. Selleks on Harri (mu hea sõber ning eks-kutt). Ta peaks siia tulema detsembri lõpus või jaanuaris. Ootan seda juba väga. Detsembri keskel peaksid ka Kristiina ning Jaanus turismiviisaga mõneks kuuks Austraaliasse tulema. Ootan jubedalt ka nende taasnägemist.

Ühel laupäevaõhtul näidati kinos filmi Magic Mike. Film räägib meesstripparitest. Loomulikult otsustasin seda vaatama minna. Sisu oli suht igav aga silmailu oli selle eest vägagi palju. Seega kokuvõttes jäin igati rahule. Filmi oli vaatama tulnud päris palju inimesi (alla saja ikka). Enamuses neist muidugi naised. Peale filmi läsin ning jalutasin veidi linnas ringi ning kuulsin kahes baaris muusikat. Käisin neis mõlemas korraks sees ning kuna ühes oli lausa bänd esinemas, siis otsustasin, et käin korraks kodus, vahetan riided ning lähen tagasi peole. Seal oli päris palju isegi noori inimesi ning mind tõmbas igati sinnasuunas. Jõudsin tagasi koju ning proovisin võimalikult vaikselt oma asju teha, sest Taavi juba magas. Veidi aja pärast läksin tagasi linna. Kui olin kohale sõitnud, sain Taavilt sõnumi, et Peta muretseb minu ja auto pärast. Peale mõne sõnumi saatmist suudnusin sama targalt koju tagasi. Kodus ootas mind Peta, kes rääkis mulle, kuidas aborigeenid tühjasid autosid rüüstavad ning üksi ringi jalutavaid inimesi tüütavad ja mõnikord lausa peksavad. Tema kolmest pojast kaks olevat neilt peksa saanud... Tundsin end nagu 15.aastane, kes on oma vanematelt auto varastanud, et öösel nende teadmata peole minna... Tegelikult oli tal muidugi õigus ja ega ma ei teadnud enne, et see asi on nii hull. Lihtsalt jube kahju oli, sest ma nii tahtsin välja minna. Peta aga suht keelas mul üksi ööseti kuskile minemise ja ega ma enam väga ei taha enam üksi minna ka. Jama on selles, et Taavi pole huvitatud kuskile sedasi välja minema ja seega olen jälle nagu lõksus. Pean ootama, kuni Harri siia tuleb! Usun, et tema tuleb minuga hea meelega kaasa.

Ühel õhtul käisime Taaviga kohalikus söögikohas Old Post Office Cafes pizzat söömas. Seda kohta kiideti ka Lonely Planetis. Jäin igati rahule, sest pizza maitses hästi ning magustoit oli suur ning magus.

Ühel päeval sain ära proovida ka pärlkana muna. Tavaliselt munevad pärlkanad kõik oma munad samasse kohta aga mingil põhjusel oli üks muna sellest pesast eemal ning Kevin lubas mul selle endale võtta. Praadisin muna ära ning proovisin. Pean tunnistama, et see maitses täpselt sama hästi nagu tavaline kanamuna.

Kokandusteemal veel niipalju, et tänu mu vanaema kirjaga saadetud retseptile oskan nüüd täitsa iseseisvalt teha ka koduseid pelmeene. Maitsevad need ilmselgelt ülihästi!

Lisaks käisime Taaviga ükspäev kinos Bourne Legacy filmi vaatamas. Olen neid eelmiseid osasid näinud ning arvasin, et oleks tore ka see ära vaadata. Esimene film mulle täitsa meeldis aga mida aeg edasi, seda juramad need mulle tunduvad ning see viimane oli minu arvates tore vaid üheks korraks vaatamiseks.


Ühe paha asjaga olen ka hakama saanud... Nimelt sõitsin kogemata ühest musta värvi umbes meetri pikkusest maduussist autoga üle... Ma nägin teda liiga hilja. Arvasin alguses, et see on mingi kilekotijupp vms. Seejärel jäin lootma, et ta sai kohe surma aga Kevin ütles mulle hiljem, et ta olevat näinud kuidas uss oli teisel pool teed keras ning turistid tegid temast pilti. Järgmisel päeval oli ta sealsamas teeääres aga pulksirge ning surnud... Tundsin end nii halvasti, kuigi see oli mürgimadu ning tema hammustus oleks suutnud mind saata mitmeks kuuks Perthi haiglasse. Siinne haigla on nimelt selline, kus tehakse vaid väiksemaid asju. Kui on midagi tõsist, siis lennutatakse haiged Perthi.

Ühel päeval saime töö osas veidi vaheldust ning pidime elektriliinideaeluse maa puhastamise asemel hoopis apelsinipuid noortest kasvudest puhastama. See oli vahelduseks päris mõnus ja tore töö. Vahepeal käisid Peta ja Kevin Geraldtonis ning see tähendas meile vabasid päevi. Täpsemalt tähendas see seda, et me töötasime sel nädalal vaid ühe päeva. Puhata on tore!

Kuna tundub, et me oleme veel kuni oktoobri lõpuni vähemalt Carnarvonis, siis otsustasin endale teha jõusaali kuukaardi. Nüüd siis proovin peaaegu igapäevaselt end seal veidi liigutada. Ilmselgelt mõjub see enesetundele väga hästi.

Vahepeal oleme ikka pühapäeviti käinud Rossil külas ning temaga koos pannkooke söönud. Ross on selles suhtes naljakas mees, et tal on küll hoovis maja ning raha tundub tal ka olevat aga hoolimata sellest elab ta siiski kuuriall olevas karavanis. See lihtsalt olevat mugavam ning kõik asub käe-jala juures. Ilmselgelt on tal muidugi õigus aga veidi naljakas on siiski mõelda, et maja seisab lihtsalt tühjana. Ükspäev rääkis ta meile ka sellist asja, et Lääne-Austraalias on üle 65aastastele pensionäridele ette nähtud igal aastal üks tasuta edasi-tagasi lend Perthi. Päris tore ju!

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 18

Koduses Carnarvoni linnakeses on vahelduseks päris tore tagasi olla. Esimestel päevadel tegime veel veidi niitmistööd ning sellele järgnes umbes nädalane paus tööst. Küll oli hea magada ja puhata. Nujah, esimestel päevadel tegin  tegelikult ka päris palju koristustöid, sest meie koduke vajas seda juba hädasti.

Tulime tagasi just enne Kevini ja Peta 38.pulma-aastapäeva (15.aug.). Tegin neile selle puhul kirju koera koogi. Teadsin, et see Kevinile maitseb, aga Peta polnud seda veel saanud. Kuna järgmisel päeval ütles Kevin, et ta olevat tahtnud mulle ka koogist tüikese tuua aga see oli juba otsa saanud, siis eeldan et Petale igati meeldis. Seda väitis ta ise muidugi ka. Üldiselt tundub, et me oleme Taaviga Kevini üdini tervisliku toitumise põhimõtteid veidi muutnud. Seda näitab nimelt näiteks see, et peale minu sünnipäeva avastas Kevin, et traktoris päeval koogikest süüa on päris hea. Peale seda oleme hakanud poest ostma puuviljakeekse või mingeid muffineid. Mulle sobib! Ühel päeval käisime lausa kiirtoitu söömas.

Meie farmi lähedal on maasikafarm, kust käin endale aegajalt maasikaid ostmas. Neid ei anna poe maasikatega võrreldagi. Nad on seest punased ning mõnusalt magusad. Samas Eesti maasikatega ma neid täitsa võrrelda siiski ei tahaks. Olen enda jaoks avastanud ka uued puuviljad tamarillod. Need meenutavad välimuselt veidi punast ploomi ning maitsevad ehk tikri moodi. Jube head igatahes. Meie farmis on hetkel veel alles mõned jube magusad apelsinid ning kõrval farmis kasvavad greibid. Kevin lubas mul greibiraksus käia...

Ühel päeval käisime Taaviga hiljuti avatud Carnarvoni kosmonautikamuuseumis. See oli suhteliselt pisike ning sisaldas suurel hulgal stende. Kahjuks oli suhteliselt vähe välja pandud erinevaid põnevaid masinaid jms. Toreda üllatusena nägin kosmonautidele mõeldud pakendatud šokolaaditükkidega jäätist. Vot selliseid asju süüakse seal kaugel-kõrgel.

Ühel teisel päeval läksime Taaviga Gwoonwardu Mia aborigeenide pärandi ja kultuurikeskusesse. Seal oli palju põnevaid kunstiteoseid, alates piltidest kuni värvitud emu munadeni. Päris põnev oli ning kavatsen sinna kindlasti millalgi tagasi minna.

Päev peale Carnarvoni tagasijõudmist teatas Kevin mulle, et kui ma soovin, siis võin tema ja Peta väikest Suzukit kasutada. See auto seisab muidu niisama ning on neil olemas vaid selleks, kui teine Suzuki, mida Taavi töötegemiseks kasutab, peaks katki minema. Loomulikult olin igati rahul ja õnnelik ning lõin masina kenasti läikima. Auto oli musta värvi ning pukakas-oranži jutiga. Nägi selline veidi kuri välja. Umbes nädal peale seda palus Kevin mul ja Taavil mõlemad Suzukid kollaseks värvida. Alustasime nn. Taavi valge autoga ning seejärel tegin enda oma ka ilusaks. Kuna Kevinile polnud valiteet eriti oluline, siis värvisime neid pintslitega. Arvasin, et tulemus saab olema suht kole ja jutiline aga asi pole üldse hull. Mõlemad autod särvad nüüd nagu päike. Lisaks värvisime veel veljed pihustiga valgeks. Mulle jubedalt meeldib aga Taavi pole eriti õnnelik tulemuse üle. Me Petaga leidisime, et peaks autodele veel lillekesed ka peale joonistama ja siis oleks ideaalne.

Igal neljapäeva õhtul viiakse meie suur prügikast 700.meetri kaugusele teeäärde. See on koerte jaoks vist lemmik nädalapäev, sest siis ajab Kevin kaks koera autosse ning ühe noorema ja kärsituma autokasti ning seejärel sõidetakse üheskoos prügi ära viima. Koertele jubedalt meeldib see lõbusõit. Mulle jälle meeldib seda alati pealt vaadata, sest see on lihtsalt nii armas. Koerad paistavad ülimalt rahulolevad ja õnnelikud.

Kui Eestis on augustikuu, siis saab ööseti pimedas vaadata taevasse ning näha palju-palju tähti langemas. Siin see nii pole. Väidetavalt pole neil ühtegi kuud, mil oleks langeivaid tähti näha rohkem, kui tavaliselt. Olen neid ikka näinud siin langemas mõnikord ning siis ilusaid soove soovinud... Mõned on juba täide läinud aga mõned on veel ootel.

Esimesel vabal nädalavahetusel (reedest esmaspäevani) lubasid Kevin ja Peta mul minna nende Blowholes'i kuur-suvilasse. Taavi ei soovinud minuga ühineda, sest seal polevat telekat ega Internetti. Seega sain veidi aega olla täitsa üksi. Päeval vedelesin rannas ning ujusin ja snorgeldasin. Küll see veealune maailm koos kalade ja korallidega on ikka põnev! Õhtuti jalutasin ookeani ääres ning vaatasin päikeseloojangut. Nii hea oli olla. Laupäeval tulid sinna ka Dan ja Elle koos oma koertega. Sõitsime üheskoos eemalolevasse tühjemasse randa, et koerad saaksid seal liiva ja vee sees möllata. Osa teest sõitsime sinna sedasi, et Dan juhtis ja meie Ellega istusime autokastis ning nautisime tuult ning veini-õlut. Õhtul grillisime ja rääkisime juttu. Tore oli vahelduseks suhelda uute tuttavatega.

Blowholesis veetsime Taavi, Kevini ja Petaga veel kaks toredat nädalavahetust. Nimelt tahtsid  Kevin ja Peta oma kuur-suvilat veidi kenamaks teha ning tegelesime nendel päevadel vana värvi maha hõõrumise ja uue peale kandmisega. Kui enne oli majake kollane, siis nüüd on see sinine ning näeb tänu uuele värvile palju parem välja. Selge on see, et ega me kogu seda aega töö tegemisele ei kulutanud. Ilmselgelt käisin ma igal vabal võimalusel rannas ujumas ja snorgeldamas. Ostsin endale Kevini soovitusel isegi lestad. Ma polnud nendega kunagi ujunud, kuid olen oma ostuga igati rahul. Nendega on palju mõnusam. Kui ma esimest korda nendega ujuma läksin, siis tahtsin ujuda ühe rannale lähedal asuva pisikese kalalaevukese juurde. Miskipärast otsustasin siiski ümber. Ujusin rõõmsalt, kuni minu eest ujus umbes viie meetri kauguselt mööda veel rõõmsama näoga minust umbes kolm korda suurem tegelane. See oli päris ehmatav tunne. Kuigi olin suhteliselt kalda ääres, siis keerasin hetega otsa ringi ning ujusin täie hooga kaldale ning lõpetasin selleks õhtuks oma ujumise. Alguses Kevin arvas, et äkki see oli hai, sest nad pidavat kalalaevukeste läheduses ujuma, sest tunnetavad seal verd. Uhhhh, ma ei uju kunagi ühegi laevukese juurde... Samas ta arvas, et siis oleksid kalalaevukese mehed mind kindlasti hoiatanud. See tegelane tundus mulle siiski olevat sõbralik ja ma ei arvanud väga, et see oleks olnud hai. Delfiin nagu ka mitte. Hiljem Kevin rääkis nende kalalaevukese meestega ja tuli välja, et tegemist oli merilehmaga. Neid polevat siin üleliia palju aga nad on sõbralikud ning toituvad ainult taimsest kraamist. Seda tegelast oli näha laevukese lähedal ka järgmisel päeval. Veidi kaugemal ookeani peal oli iga päev näha möllamas suuri vaalaskalu. Enamasti nad üleni veest välja ei hüppa, nagu filmides aga korra olen näinud ka seda. Kõigepealt nägin suurt veepurskkaevu ning seejärel ilusat vaala ookeanisügavusest välja hüppamas. Imeline!

Vaaladest veel niipalju, et ühel päeval tuli Kevin jalutuskäigult ning teatas Petale, et ta oli rannas näinud vaala junne. Peta läks jube ähmi täis ja küsis, kui suured need olid ja kas ta ikka võttis need kaasa. Kevin oli need randa jätnud. Seepeale käskis Peta meil minna ja need ära tuua. Nimelt on vaalapabulad väga väärtuslik kaup ning nende eest on võimalik saada palju raha. Leidsime pabula üles ning viisime Petale, kes oli väga rõõmus. Pabul ise näeb välja nagu musta värvi kummist jullakas.

Kuur-suvila all elab veidi rohkem kui meetri pikkune bungara (ma ei tea, kes ta Eesti eeles on). Igatahes on see üks suur ja ilus sisalik. Ta on hästi julge ning tihti võtab inimestest mõne meetri kaugusel olles rõõmuga päikest. Kui talle siiski läheneda, siis jookseb ta jube kiiresti maja alla tagasi. Ta on jube tore!

Lisaks olen nüüdseks näinud ära ka Bobtail sisaliku (jälle ma ei tea, kuidas teda Eesti keeles kutsutakse). Tegemist on väga rahuliku ja aeglase ning veidi paksu loomakesega, kellel oleks nagu saba otsast ära hammustatud. Lisaks on tal sinine keel. Kuna ta on aeglane ja suhteliselt sõbralik, siis on teda võimalik lausa kätte võtta. Teda tuleb lihtsalt kinni hoida sedasi, et ta ei saaks hammustada, sest ta hoidvat oma lõugadega jube kaua kinni ega lase lahti. Kuna ta kael on lühike, siis pole tema kinnihoidmine üleliia keeruline. Jube nunnukas tegelane taaskord!

Blowholesis olles oleme Taavi ja Keviniga ka kalal käinud. Hoolimata sellest, et Kevin peab end heaks kalameheks, pole me Taaviga näinud teda kordagi ühtegi kala kätte saamas. Samamoodi juhtus ka seekord. Aga niisama istuda on ka tore. Ükskord enne koju tagasisõitmist viis Kevin meid autoga erinevaid rannikuäärseid kohti vaatama. Nägime kõrgeid järsakuid, kust Kevin kunagi, kui ta veel päästerühma töödega tegeles, allalaskumisi ning päästetöid harjutas. Lisaks käisime vaatamas karile jooksnud laeva jms. Küll puhkus on ikka mõnus aeg!

Nädala sees oleme aga nüüd kenasti juba paar nädalat tööd teinud. Nimelt korrastame Carnarvonis elektriliinide aluseid. Traktoriga pole siin midagi teha, sest seal kasvavad suured põõsad ja puud. Enamuses sellest tuleb eemale tassida pisikese aga võimsa Bobcati tõstukiga. Mõnes kohas on aga tarvis lausa suurt traktor-koppa, mis kogu jamast lahti saab. Ühes kohas oli liinide alune täis kõikvõimalikku sodi (alates vanadest roostetanud autodest ja pliitidest kuni aspestist torudeni). Siin tegeletakse probleemiga märgatavlt erinevalt, kui Eestis. Nimelt kaevati hästi suur auk ning maeti see kõik sinna sisse. Liiv lükati peale ning varsti kasvab seal muru ning keegi ei oska isegi aimata, mis seal maa all peidus on...

Kuna enamuses tööst tuleb ära teha Bobcatiga, mida juhib Kevin, siis on meil Taaviga elu päris kerge ning me ei pea peaaegu midagi tegema. Mõnikord tuleb midagi saagida või tõsta ja tassida. Mina pean vahepeal ka pambusevõrseid ning eukalüptipuu kände pihustiga mürgitama. Põhiliselt pean aga raadiosidega Kevinit hoiatama teel olevatest masinatest ning muudest üldistest ohtudest (maast välja paistvad torud, kaevud, jms.). Elu on harjumatult lihtne. Lisaks õpetas Kevin ka mind Bobcatiga sõitma. See tundub veelgi kergem, kui traktori juhtimine. Praktiliselt kogu tegevus toimub kahte juhtkangi liigutades ja nende peal asuvat paari nuppu vajutades. Jube mõnus. Veelgi mõnusam on istuda kopa peal ja lasta end sihtkohta sõidutada. Mõniord oleme töötanud farmide lähedal, kus omanikud on meile pakkunud banaane või kirsstomateid. Njämmm.

Päikesega on lood hetkel sedasi, et olen temaga väga rahul. Hetel pole veel tohutult palav aga on aru saada, et kevad on käes. Tekikuhi mu voodis muudkui õheneb ja õheneb.

Ühel päeval rääkis Kevin meile ühe põneva ja meile lausa uskumatu fakti. Nimelt nii nagu Eestiski on siin võimalik võtta pangast laenu pannes oma maja panti. Aga siin on võimalik panti panna ka meie mõistes herneid toetavad kepid. Need on siin väga väärtuslikud ning neid kasutatakse üldiselt farmis mitu aastat järjest. Üldiselt olevat nad tehtud mingist spetsiaalsest puust, mis ei mädane nii kiiresti. Loomulikult ei toestata nendega vaid herneid vaid ka kõiksuguseid muid taimi. Üks selline kepp võib Kevini hinnalgul maksta rohkem kui Euro.

Läbitud teekond: Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon (kolm korda).