Monday 26 September 2016

Uus kodu Newmanis ja töö, töö, töö

Viimane kuu on mul möödunud kenasti. Ilmad muutuvad vaikselt soojemaks ning hommikud pole enam lõdisema ajavalt jahedad. Kuulsin uudistest, et sel aastal olevat Lääne-Austraalias olnud 18.viimase aasta jooksul kõige märjem ja külmem talv. Kõige külmem olevat olnud -4C. Kuna lõpuks on saabumas suviseselt kuum hooaeg, siis turiste on aina vähem ja vähem ning seega on ka meil tööd vähem. Prügikastid on tühjad ning tihtipeale sõidame neist lihtsalt mööda ning vaatame vaid korraks sinna sisse. Mida soojemaks läheb ilm, seda enam pidavat meil olema teeäärseid peatusi, et koristada ära kuumast katki läinud rehvijuppe. Siiani pole ma veel väga suurt erinevust märganud aga ka ilmad pole veel tõeliselt kuumaks muutunud.

Kuna tööd on aina vähem, siis peame oma töötundide kokkusaamisesse loovamalt suhtuma. Sõidame aina aeglasemalt, peatume aina väiksema prahi pärast, teeme mitmeid erinevaid söögipause. Muidugi peseme ja puhastame rekkat ning laeme rahulikult oma tööinfot tahvelarvutisse (see tüütu tegevus võtab mõnikord lausa paar tundi aega). Lisaks kulub teatav aeg muidugi endiselt ka paberitööle. Mõnel päeval oleme töötunde saanud juurde aidates Tedi suunapostide paigaldamisel. Mõnikord korrastame mitteametlikke parklaalasid. Mõnikord sõidame paarkümend kilomeetrit rohkem, et lihtsalt roadhouses wc-d külastada, käsi pesta ja lõunaks miskist nosimist leida. Nii need päevakesed venivad. Mulle see meeldib. Tina aga eelistab päevi, kus me reaalselt ka tööd teeme ning seda tunnetame.

Kuna me teeme mõndasid teid või teelõike vaid korra nädalas, siis on tõeliselt tore vaadata, kuidas loodus sellise lühikese ajaga muutub. Vaated muutuvad iga korraga aina maalilisemaks, sest erinevad lilled ja põõsad on puhkenud õide. Mõni neist lõhnab ergutavalt ja virgastavalt ning mõni tõeliselt mesimagusalt. Lisaks kasvavad teeäärtes suured tossuseened. Lausa arusaamatu, kuidas nad enda ümber oleva tugeva pinnase endast eemale tõukavad ja siis nii suureks kasvavad. Mõned neist on lausa peaaegu poole jalgpalli suureused.

24.augusti õhtul tulid meile Newmani külla kolm meie suuremat bossi, kes meid (mind, Tinat, Richardit, Harleyt ja Tedi) Purple pubisse mõnele joogile ja õhtusöögile viisid. Seda selleks, et meie meeskond olevat võitnud turvalisuse auhinna, sest meil olevat väga väike õnnetuste arv ning me täitvat igapäevaselt kenasti kõiki vajalikke pabereid. Õhtusöögiks telliti suured pizzad ning kõik sujus üsna kenasti. Ega me väga kauaks välja ei jäänudki, sest meil kõigil olid järgmisel päeval tööpäevad. Hommikul tegid need kolm meest meile ettekande turvalisusest ning peale seda saime jälle pabereid täita ning testiküsimustele vastata. Lisaks tehti meist kõigist meie auhinnatrofeega pilti. Ma pole päris kindel, kuhu see üles läheb/läks.

Nüüdseks oleme Tinaga ka uude elukohta kolinud. Selleks, et me oma pisikesse majja sisse saaksime kolida pidi TLC ehk meie tööandja meile nende majja ka uue mööbli muretsema. Mõned asjad tellisime Newmanist (suured voodid ja madratsid, laud ja toolid, telekalaud ning diivan). Ülejäänule sõitsime 27.augustil järgi 450km kaugusele South Hedlandi. Selleks otsustasime töötada kuni Redmontini ning sõita sealt lihtsalt 150km oma rekkaga edasi Hedlandi.

Tore oli jälle oma otsest ülemust Timi, ta naist Robinit ning nende tütreid Bree’d ja Satcey’t ning poega Jamey’t näha. Õhtusöögiks viis Robin mind, Tinat ja oma tütreid välja Ibise restorani, kus meie joogid ja söögid TLC poolt kinni maksti. Veidi tegi mind kurvameelseks tol õhtul vaid see, et oleksin väga tahtnud hoopis suurel Õpilasmaleva 50.juubelipeol viibida. Smilersi Vääna-Jõesuu Muinastulede kontserdist, mis toimus samal õhtul, oleksin Eestis olles nagunii sünnipäevapidustuste tõttu pidanud ilma jääma. Nüüd jäin aga mõlemast ilma. Eks kõike head korraga ka ei saa. Tegelikult oli aga õhtu tore. Ööbima pandi meid just nendesse tubadesse, mille ma oma esimestel tööpäevadel meeletu tolmukihi alt pidin päästma. Olin rahul, et olin head tööd teinud.

Kui õhtusöögi veetsime kenas restoranis, siis hommikusöögiks läksime ka restorani – kiirtoidu restorani McDonalds... Ilmselgelt polnud see minu valik aga see selleks... Peale seda läksime meie uude majja veel mööblit ning igasugu tarbeesemeid ostma (alates kapikestest kuni tekkide, voodiriiete, riidepuude ja vaipadeni välja). Eraldi käisime ostmas ka külmkappi ning pesumasinat. Teleka saime Jamie käest. Kõik ostud maksti meile muidugi kinni. Kuna maja on üüritud TLC poolt, siis nemad maksavad kõik meie kulutused kinni (alates üürist (mis on $250 ehk 172Euri nädalas - ja see on odav, sest meile pakuti ka teist samasugust majakest, mille omanik soovis $350 ehk 240Euri nädalas) kuni vee- ja elektriarveteni). Seega on meie pisike majake nüüd täis uhiuusi asju. Täitsa luks värk ikka.

Kui pühapäeval Hedlandist tagasi Newmani jõudsime, siis laadisime kogu oma kraami uude koju maha ning läksime oma endisesse elukohta, et seal oma kraam kokku pakkida ning uude koju viia. Seega juba sama päeva õhtul ehk 28.augustil kolisimegi oma uude majja Tinaga sisse.

Enne täielikku sissekolimist otsustasime Tinaga veel viimast korda ka restorani õhtusöögile minna. Võtsin sealt veel mitmeks päevaks söögikraami kaasa ka, sest majja kolimise miinusteks on see, et me ei saa enam restoranis tasuta söömas käija vaid peame oma söögi ise muretsema. Tegelikult polegi see väga suureks miinuseks, sest kaheksa nädalaga olin suutnud juurde võtta koguni neli kilo... Nautisin sellest iga suutäit aga nüüd tegelen sellest lahtisaamisega. Esimene kilo on juba nuudlite- ja kiisuppide söömisega õnneks kadunud.

Majja sissekolimine sujus kenasti. Panime juba esimesel õhtul enamuses oma kapikestest/laudadest kokku ning ma ühendasin suurima rõõmuga meie uue pesumasina ka soojaveekraaniga. Tina küll arvas, et selleks pole vajadust aga mina ei kavatse enam oma asju külma vee sees loksutada.

Meie uue kodu miinuseks on veel ka see, et peame seda jagama pisikeste, umbes poole peopesa suuruste, konnapoiste ja -tüdrukutega, kes aegajalt ei-tea-kust välja ilmuvad. Mõnikord pean Tinat aitama ning neid kinni püüdma ning õue viima. Olen oma vannitoas nüüdseks kõik augud kinni teipinud ning dušinurga põrandal on mul šhampoonipudel äravoolu augu peal. Mõnikord leian neid wc-potist, kui sealt vett lasen. Nad lihtsalt ujuvad mööda torusid üles aga kuna ma panen alati poti kaane kinni, siis ei saa nad vähemalt sealt välja hüpata.

Veel üheks miinuseks majas elamise puhul on see, et peame nüüd hommikuti tööle sõitma ning õhtul sealt ka tagasi sõitma. Muidugi saame endiselt kasutada oma Toyota tööautot, mille kütus meile endiselt kinni makstakse. Õnneks on Newman piisavalt pisike ning sõitudeks ei kulu üldiselt rohkem kui 10-15minutit. Ka poed, külaliskeskus ja Purple pubi asuvad nüüd meile palju lähemal. Tina on hakanud ka igapäevaselt Radio Hill Lookoutile ronima, sest meie maja lähedalt jookseb rada ning trepp, mis viib kenasti mäest üles. Pärast tööpäeva ma seda teha ei viitsi aga nädalavahetustel on see täiesti ok.


Veidi ka meie majakesest täpsemalt. Meie maja numbriks on 13, mis on ühtlasi ka minu sünnikuupäev. Maja asub korralikus linnaosas (kui seda nii saab nimetada), kus asub veel umbes 50 sarnase välimusega veidi suuremat või väiksemat majakest. Majad on kõik üsna uued, ilusad ja paistavad puhtad.


Kuigi tegemist on majaga, siis suuruselt meenutab see pigem suuremat sorti korterit. Meil on kaks suurt magamistuba ning kaks eraldi wc-d ja duširuumi. Lisaks piklik köök-elutuba ning pisike hoovike ja kitsuke katusealune auto jaoks.
Meie magamistubades on suured maast laeni lükandustega kapid, mille usteks on suured peeglid. Küll ma olin neid igatsenud. Oma pisikeses toas elades olin enne vägagi rahul olnud kuid nüüd on ikka ruumi palju rohkem ning olemine märgatavalt kodusem.

Meie esimene öö uues kodus möödus igati mõnusalt, kuid samal ööl varastati meie tööhoovist (ja endisest elukohast) Harley isiklik sõiduauto ära. Nimelt oldi mindud meie köök/kontorisse ning sealsest sahtlist võtmed võetud ning siis minema sõidetud. Teepeal olevat peatutud bensukas, et sealt 12liitrit kütust varastada (paak oli täis ning rohkem sinna ei mahtunud). Kui Harley järgmise päeva hommikul politseisse helistas, siis öeldi, et tema auto on juba kõrvalasulast (umbes 200km kauguselt Nullagine’st) leitud. Tõenäoliselt oli aborigeenidel lihtsalt vaja ühest linnaksesest teise sõita. Igatahes peame nüüdsest pidevalt väravaid ja uksi lukustama. Kuna enne ei olevat neil probleeme olnud, siis üldjuhul seda ei tehtud.

Meie esimesteks külalisteks on olnud Ted, Caspar, Richard ja Foss. Ted tõi meile ka paar plastikust tooli, mida nüüd oma pisikeses hoovikeses saame kasutada. Kokkuvõttes oleme mõlemad Tinaga oma uue elamisega igati rahul.

Veidi ebameeldivamatel teemadel ka... 31.augustil said Harley ja Ted öise väljakutse, sest rekka olevat teel ümber läinud. Täpsemalt olevat 44aastane Roy Hill kaevanduse superviisor sõitnud Newmanist öösel (Marble Bari teel) kaevanduse suunas ning oma Toyotaga otsa sõitnud lehmale, kes seda õnnetust üle ei elanud. Peale seda olevat mees helistanud kaevandusse ning palunud endale järgi tulla. Teenindusrekka sõitiski talle järgi ning mingil põhjusel jäi rekkajuht superviisori auto juurde ning mees ise hüppas rekkarooli ning põrutas üksinda edasi. Me täpselt ei tea, miks rekkajuht soovis või nõustus keset ööd superviisori auto juurde jääma.Igatahes sai superviisor rekkaga sõita vaid umbes 10km, sest siis suutis ta rekkaga teelt välja sõita ning selle kummuli keerata. Kuna ta ei kasutanud turvavööd, siis lendas ta pea ees asfalti ja ei jäänud kahjuks elama.

Umbes paar tundi hiljem olevat see mees, kes tema auto juures ootas, helistanud kaevandusse ning küsinud, miks keegi talle ikka järgi pole tulnud. Seega sõitsid kaevandusest järgmised mehed välja ning leidsid teelt ümber läinud rekka ja selle mehe laiba. Siiani ei oska keegi öelda, mis täpselt juhtus. Võimalik, et see mees oli purjus, sai lehmaga kokkupõrkel auto õhupatjadest peapõrutuse ja vajus lihtsalt roolis ära või ehk oli isegi liiga unine ning jäi lihtsalt magama või sõitis kurvis liiga kiiresti või proovis veel mõnest lehmast/kängurust mööda sõita ning rullus seepärast üle katuse. Küsimusi tekitab ka see, miks ta selle teise mehe oma atoga keset ööd väga harva kasutatava maantee äärde jättis koos lehma laibaga. Keegi ei tea ja võimalik, et ei saagi teada. Igatahes oleks ta pidanud hommikul kell neli oma vahetust alustama aga seda ei juhtunudki. Temast jäid maha naine ja laps(ed). Nii ehk ei ole ilus öelda aga me kõik siin arutasime, et vast olevat kuskilt kõrgemalt määratud, et ta seal teel sel ööl hukkub. Lehma alla ajamine oli lihtsalt hoiatuseks. Tegelikult oleks ta superviisorina pidanud hoopis teistmoodi käituma, sest oleks pidanud maanteel varitsevaid ohte paremini teadma. Täpsem inglisekeelne uudislugu on leitav SIIT.


1.septembri hommikul saime ka mina ja Tina väljakutse ning meil paluti lihtsalt kohale minna, veidi liikluskontrolli teha ning maanteel olevatesse loikudesse kruusa puistada, et selle libedust vähendada. Ted ja Harley olevat terve öö liikluskontrolli teinud. Tegelikult ei ole mul endiselt liikluskontrolli pabereid aga erandjuhtudel võin hädaväljakutsetel Tinaga siiski koos töötada. Kui mind otsustatakse siiski pikemalt siia tööle jätta, siis arvatavasti tahetakse varsti, et ma ka liikluskontrolli paberid endale ära teeks. Lähim koht nende saamiseks on Karrathas ehk veidi üle 600km kaugusel. Eks paistab kas ja millal nad mind sinna saadavad.

Tänu erinevatele Reservpäästerühma koolitustele ja õppustele on mul tegelikult üsna huvitav jälgida, kuidas siin erinevate õnnetusjuhtumitega toime tullakse. Minu suureks üllatuseks selgus aga, et Tina pole kunagi sellistel teemadel mingeid erikoolitusi saanud. Kunagi poe juhatajana töötades olevat ta õppinud tulekustutit kasutama. Isegi esmaabikoolitus olevat tal aegunud. Arvestades kõiki neid siinseid ohutusnõudeid, mida peame täitma, ei saa ma aru, kuidas sellised minu arvates nii elementaarsed asjad siin nagu suurt rolli ei tundu mängivat. Nüüd olevat ta järgmisele esmaabikoolitusele kirja pandud. See saab arvatavasti toimuma umbes kuu/kahe pärast.

Sama päeva õhtul otsustas meie auto aku üles öelda ega tahtnud meid enam koju viia. Õnneks on meie kõrvalhoovis mehhaanikud, kes meile kiiresti uue aku paigaldasid ning nüüdsest meil enam auto käivitamisega probleeme ei ole olnud. Rõõmustasime, et see probleem ei tekkinud meil hommikul, kui kiiresti väljakutsele pidime sõitma.

Nüüd aga rõõmsamatel teemadel edasi. Nimelt otsustasime oma töö produktiivsuse parandamiseks vahepeal jälle Auski Roadhouses ööbida, sest sellega säästame hommikuti 200km sõidu sellesse kohta, kust töötegemist peaksime alustama. Seekordne kogemus oli ülimalt hea, sest kuna praktiliselt kõik nende toad olid erinevate (tee)tööliste poolt välja müüdud, siis pandi meid Tinaga suurtesse motellitubadesse, kus oli üks suur kahene voodi ning üks ühene voodi. Lisaks eraldi köök mitte lihtsalt tilluke kööginurk. Mul oli raskusi otsustada, millises voodis magada. Kapist leidsin lisatekke ning riiulist isegi piibli. Suurest telekast mängisid lausa neli telekanalit. Laes oli ringi tiirlev ventilaator. Me oleks võinud Tinaga ka samas toas ööbida kuid see polnud meile ette nätud. Seega saime eraldi oma luksusi nautida. Tina ütles, et enne polevat ta veel nendes tubades kunagi ööbinud. Õhtusöögiks tellisime mõlemad jälle grillitud lõhet, sest see on lihtsalt niivõrd maitsev. Muidugi tegime taaskord Tinaga kokkuleppe, et mina võtan oma toa arvele kaks pudelit vett ja tema võtab kaks koogitükki (õhtu- ja hommikusöögiks) ning siis hiljem sain mina tema koogitükid endale ja tema minu veepudelid endale. Mulle sobib kraanivesi ka kenasti. Seega saime jälle korralikult süüa ning mõtleme nüüd, et kuna me enam restorani õhtusööke ei saa, siis peaksime ehk hakkama tihedamini Auskis käima, sest seal makstakse meil endiselt kõik kinni ning siis saame korralikult süüa vahepeal.

Hommikul enne tööleasumist leidsime meie rekka kojameeste vahelt suure šokolaadi, mille Tina üks tuttavatest meile sinna oli jätnud. Küll oli vahva üllatus!

Caspar, meie üks suurematest superviisoritest, juba ka teab et me enam ei käi restoranis söömas ja seega on ta meile Newmanis olles restoranist mandarine, küpsiseid, jogurteid jms. toonud. Ta isegi pakkus, et peaksime mõne söögitalongi võtma, et end veidi hea töö eest poputada. Siiani ei ole me seda siiski teinud, sest tunneme, et meil pole seda tegelikult vaja. Tegelikult on aga väga tore, kuidas meie eest siin ikka nii kenasti hoolitsetakse. Võimalik, et asi on ka selles, et naisi töötab siin ikkagi väga vähe... Me oleme rahul!

Söögi teemal veel niipalju, et me endiselt jätkame Tinaga oma traditsiooni ning käime korra nädalas bensukast endale jäätisekokteile tellimas. Valikus on vanilje, maasika, banaani, šokolaadi ja karamelli kokteilid. Mõnikord ei söö me isegi lõunat, sest ootame pikkisilmi oma suuri jäätisekokteile. Ühel päeval kui Tina oli end pool päeva näljutanud, siis teatati meile aga et neil olevat jäätis otsas... Mismõttes otsas?! Kuidas see saab võimalik olla?! No ma tean küll, kuidas see otsa saab aga sellises kohas see küll juhtuda ei tohiks. Tina ütles, et see olevat juba kolmas kord kui ta oma jäätisekokteilist ilma jääb, sest paaril korral olevat neil piim otsas olnud. Uskumatu!

Nädal pärast seda saime oma kokteilid kätte ning kuna kell oli tööpäeva lõpetamiseks liigselt varajane, siis otsustas Tina lõunapausi ajal mulle näidata lähedalasuvat hobuküla, kus kõik (võiduajamiste) hobused elavad. See on tõeliselt armas linnaosa, kus loomad jalutavad mööda teed ringi ning suksudele saab mõnusalt pai teha. Küll oli tore vaheldus. Arvan, et hakkan seal tihedamini jalutamas käima.


Vahepeal olen korda ajanud ka oma siinsed maksupaberid ning oma maksud kenasti tagasi saanud. Nimelt tehakse seda siin üldiselt juulikuus.

Ühel päeval sain ka üle pika aja bobcatiga sõitmist proovida. See aga ei tulnud mul kohe üldse välja, sest ma ei osanud seda isegi paremale ega vaskule keerata. Ainult otse ja tagasi oskasin sõita ning kopaga mängida. Kuna ma olin enne ainult Kevini bobcatiga sõitnud, siis eeldasin, et nende juhtpuldid on samasugused. Selgus, et ei ole. See, millega nüüd sain sõita oli täiesti ebaloogiline. Kui Kevini omal oli üks kang kopa liigutamiseks ning teine masina liigutamiseks, siis selle puhul tuli kasutada kõige tegemiseks mõlemat kangi. Jube ebaloogiline ja segane. Tinal tuli see kenasti välja aga ta oli muidugi seda ka enne proovinud. Tedi vaadates tundus see kõik aga eriliselt lihtne olevat. Ta ütles mulle, et kui ta vahepeal olevat pidanud sellise bobcatiga töötama nagu Kevinil on, siis polevat ta samuti tükk aega aru saanud, mis ta tegema peab, sest kõik olevat justkui valesti olnud. No eks paistab, ehk saan veel millalgi sellega sõitmist katsetada.

Bobcati pidi Ted tol päeval kasutama aga selleks, et kaevata üüratu auk ning siis sinna sisse meeletu kogus rehve ja rehvijuppe lükata. Nimelt asus maanteelt veidi eemal mitteametlik parkla, kuhu aastate jookusul oli tekkinud rehvide prügila. Kui need sinna auku lükati siis mõtlesin, et millal need sealt küll ära haihtuvad. Selleks kulub vast tuhandeid aastaid. Ei tea, kas keegi kunagi üldse taipab, mis seal maapõues peidus võib olla.

Tööst veel niipalju, et meile on tekkinud juurde veel üks uus parkla/puhkeala (Two Camel Creek). Kokku on neid nüüd 46 ja 21 neist teeme ühe päeva jooksul. Ülejäänud teistel päevadel. Seega on meil üks väga kiire päev ning neli rahulikku (pikamaa)sõidu päeva.

Lisaks tuli välja, et enam TLC Hedlandist prügirekkat ei omagi, sest selle konkursi võitis mingi teine firma. Kuna osad parklatest on sellised, mida tuleb korrastada paar korda nädalas, siis nüüd me huviga jälgime, kuidas nad oma osaga tööst hakkama saavad.


Ühel nädalavahetusel käisime Tina ja ta endise töökaaslase Bradiga (nad töötasid prügirekkal koos umbes kuu aega) Capricorni pubis õhtust söömas. Ma ei teadnudki enne, et seal on lisaks bensukale ka selline võiks öelda, et lausa peidetud oaas. Kui see ei asuks meist 15km kaugusel, siis käiksime seal vasti isegi tihedamini. Õhtu möödus kenasti.

Nüüd veidi ühest Sydneyst pärit mehest, kes meilt maanteel olles abi palus. Nimelt olime teel tagasi Newmani, kui see mees meie kõrval peatus ning küsis, kuidas ta Onslow’sse pääseks. Onslow asus meist peaaegu 700km kaugusel. Ta teatas, et ta olevat oma sõitu alustanud Hedlandist ning ta GPS olevat lolliks läinud ning teda valesti suunanud. Väga valesti, sest ta oleks pidanud jätkama sõitu rannikuäärset maanteed pidi ning ta oleks jõudnud umbes 530km pärast kohale. Nüüd oli ta aga sisemaal ning väga kaugel oma sihtkohast. Ma ei oska öelda, kui kaugele ta oli enne sõitnud, kui ostsustas tagasi keerata. Ta kurtis, miks kuskil Onslow silte pole. Aga Onslow on suht pisike koht ja kõigepealt oleks ta pidanud Hedlandist välja sõites hoidma Karratha peale ja alles siis Onslow silte otsima. Newmani kandis pole neid kohe kindlasti. Tundub, et kaarti ta enne oma sõidu alustamist üldse ei vaadanud vaid usaldas oma GPSi täielikult. Võin öelda, et ma eksin küll tihti ära kuid nii eksinud pole ma veel kunagi olnud. No vähemalt on tal nüüd lõbus lugu jutustada. Kuna tal oli veel vaid paar tundi päikesevalgust järgi jäänud, siis ma ei oska öelda, kuhu ta ööbima otustas jääda. Ööseti sõitmisi üritatakse siin üldjuhul vältida, sest loomi on teedel tõepoolest üsna palju liikumas. Vaid mõned rekkajuhid kihutavad 110km/h ning kutsuvad lehmi lamavateks politseinikuteks, kes vaid hetkeks nende kiirust vähendavad.

Ühel päeval pidi meie suur turvalisuse boss Greg tulema ja meile evakuatsiooniõppuse korraldama. Imestasin, et meile selleks eelnevalt mingit koolitust ega juhendeid ei antud. Kuna Harley asendas parasjagu Richardit, siis küsis ta minu ja Tina käest vaid seda, kas teame, kus kogunemispunkt asub. Igatahes kuulsime järgmisel hommikul köögis pabereid täites õues mingit pasunat. Mina isiklikult mõtlesin, et keegi lihtsalt lollitab ja tahab teisi varastel hommikutundidel veidi enam ärkvele saada. Täitsime oma pabereid edasi.

Umbes veerand tundi pärast seda läksime oma hommikusele koosolekule ning selgus, et Greg ei olevat meile koolitust tegema tulnud. Harley oli ta autot eelneval õhtul pubi juures näinud ning me eeldame, et ta oleks pidanud meid ja ennast puhuma panema aga kuna ta poleks ehk seda läbinud, siis ehk ta selleks ei ilmunud ka välja. Igatahes pidi seega Harley ise koolituse läbi viima. Selgus, et see pasuna puhumine tähendas hoiatust ning seda, et oleksime pidanud kõik evakuatsioonipunkti suunduma ning oma nimede järgi allkirjad andma. Siinkohal mainin, et meid on sealses tööhoovis üldjuhul kokku vaid viis tükki. Igatahes andsime siis Harleyle paberitele allkirjad, kus seisis, et me olevat erakordselt hästi oma harjutusega hakkama saanud. Nüüd peame lihtsalt järgmiseks korraks teadma, mida tegema peame juhul, kui keegi peaks meile uue õppuse korraldama. Minu ootused õppustele on siiski aga kõvasti kõrgemad. Lihtsalt pasuna peale kogunemispunkti kogunemine ja seal allkirja andmine ei kuulu minu arusaamise järgi kuidagi mingi õppuse alla.


Vahepeal ööbisime veel ühe korra Auski Roadhouse'is. Seekord küsis Tina omanikult, kas saaksime ehk jälle nendes ilusates ja suurtes tubades ööbida. Omanik ütles alguses, et need on kõik välja üüritud kuid tuli siis siiski kahe motellivõtmega tagasi. Tegelikult polnud need siiski välja müüdud ning olime väga rahul, et saime veel ühe öö luksusi nautida.

Kui oma asju tuppa viisime, siis märkasime, et minu tuba ei olnud koristatud. Kuna oli näha, et väiksemas voodis ei olnud magatud, siis mõtlesin, et ei hakka lihtsalt ühe öö pärast lärmi tõstma, sest saime niigi head toad. Ja imelik on nagu kurta ka, kui me tegelikult ise nende eest isegi ei maksa. Pealegi pole need toad kunagi laitmatu puhtusega hiilanud ning sügavkülmiku osa ei vaevu keegi vist kunagi sulatama, sest need on alati nii jääd täis, et sinna ei mahukski midagi panema.
Sellest hoolimata otsustas Tina koristamata toast siiski roadhouse's töötavatele tüdrukutele mainida ning nad olid väga üllatunud ning andisd mulle kohe rõõmuga uue toa. Seega pidin oma asjad kokku pakkima ja uude tuppa kolima. Eelmise toa juures meeldis mulle aga see, et mul oli seal ka koduloom - umbes 10cm pikkune nunnu geko. Tema ringisiblimisi oli üsna põnev jälgida.



Nüüd veidi lindudest. Ühel päeval avastasin, et Kumarina Roadhouse'i juures on päris mitu linnupuuri. See on siinsetes roadhouse'ides üsna tavaline tegelikult. Minu vahvaks üllatuseks elab seal ka üks valge kakaduu, kes ütleb viisakalt tere (Hello!) ning palub sügamist (Have a scratch!). Kui näpu tema sulgede vahele lükkad, siis vajub ta pea mõnust allapoole ning ta on ilmselgelt rahul. Seega käin nüüd alati Kumarinas käies teda sügamas.


Siia lõppu lisan veel mõned fotod Austraalia suurimast ning ühtlasi ka kaitsealusest röövlinnust, kiilsaba kotkast (wedge-tailed eagle). Nende tiivasiruulatus võib olla lausa kuni 2,84meetrit ning kõrguseks 1,06meetrit. Kaaluvad nad mõnikord isegi üle 5kg. Näeme neid siin üsna tihti ning neid on väga põnev jälgida.




















Läbitud teekond:
Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Redmont -> Wedgefield -> Port Hedland -> Wedgefield -> South Hedland -> Wedgefield -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 50km enne Kumarina Roadhouse’i -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Newman -> Capricorn’i pubi -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Redmont -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> 40km Auski suunas -> Newman -> Auski Roadhouse (16.09.2016).