Wednesday 17 April 2013

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 27

Eelviimasel nädalavahetusel enne Carnarvonist ärasõitmist olid Lihavõtted. Värvisime Kaubiga koos juba neljapäeva õhtul rõõmsalt mune ning Simon kinkis mulle nunnu šokolaadijänku. Kui ma selle külmikusse panin, siis ta hiljem ütles, et mu jänku olevat ta lehtsalatit söönud. Ma rõõmustasin ja ütlesin, et siis ta ju kasvabki suuremaks.

Kuna siin saadi vabaks lausa neli päeva (reedest esmaspäevani). Esmaspäev oli vaba, sest üks nn. punane püha oli ju pühapäeval ning sellevõrra saadakse siis siinmaal lisa vaba päev. Koolilastel ja õpetajatel oli vaba ka teisipäev. Seega neljapäeva õhtul läksime Simoniga Mitchi juurde, kelle kogu suguvõsa oli talle külla tulnud. Ta mõlemad õed on hetkel rasedad ning ühel nendest keelati lennukiga lendamine ära ning teda seal polnud. Ema, isa, vanaema, õde, õemees ja veel trobikond muid sugulasi olid aga kõik kohal. Nad olid eriti armsad ja sõbralikud ning nautisid basseini ääres olemist täiega. Võrreldes tüüpilise Eesti perega on siinsed pered palju lähedasemad ning omavaheline läbisaamine tundub olevat märgatavalt parem. Pole vahet, kui vana keegi on vms. Kõik istuvad rõõmsalt teineteise seltsis, joovad, naeravad ja naljatavad. Osadega nendest läksime hiljem koos veel Troppysse tantsima.

Troppys kohtasin Kirki, kutti kellega kohtusin mõned päevad peale Simoniga tutvumist. Ka Simon nägi mind temaga tol korral rääkimas. Tol hetkel ta rääkis, et ta on küll pärit Carnarvonist aga töötab mujal ning paar päeva peale seda pidi ta mõneks kuuks jälle eemale minema. Umbes nädal pärast seda nägin teda jälle, kuid ta ei öelnud mulle tsau vastu. See juhtus veel mõnel korral ning hakkasin juba imestama, et kas ta on tõesti palju nõmedam, kui ma arvasin või ta lihtsalt ei tunne mind ära. Ma ei lasknud end sellest siiski eriti häirida. Igatahes nüüd tuli ta ise minuga rääkima ning kui ma küsisin, miks ta mind enne vältinud on, siis olid ta silmad imestusest väga suured ning ta ütles, et ta pole mind näinud, sest pole ju Carnarvonis sellest ajast peale viibinud. Kui rääkisin talle, et olen teda korduvalt näinud, siis ta küsis, kas ma äkki olen näinud ühte teist kutti, kes näeb lihtsalt tema moodi välja ning samaaegselt suunas mu pilgu sellele teisele tüübile. No täitsa lõpp aga nad on nii ühesugused! Kui nad on kõrvuti, siis on lihtne vahet teha aga no eraldi võttes küll mitte. Ka Simon oli alati arvanud, et see teine kutt on tema. Seepeale saime kõik kõvasti tükk aega naerda.

Reedel sõitsime Simoniga kaheks ööks Miaboolya Randa. Sõitsime tükk maad mööda liivast randa ning jäime sinna isegi korraks kinni. Kogu kolme päeva jooksul ei näinud me ühtegi inimest. Vaid üks helikopter lendas suht madalalt üle meie peade. Käisime kalal, jalutamas ja ujumas ning tegime lõket. Uskumatu oli vaadata, kuidas kitsed õhtuti ookeani äärde kõmpisid ja sealset soolast vett jõid. Hommikul olid meie laagriplatsi ääres koerajäljed. Tõenäoliselt käis dingo meid uudistamas.


Kuna Kaubi on olnud väga tõrges ega ole meiega koos kordagi välja tulnud, siis esmaspäeval otsustasime tema viginat eirata ning ta lihtsalt autopeale korjata ning Chinaman Pooli ujuma minna. Kuna sealne vesi polnud üleliia kutsuv, siis sõitsime veidi edasi ning ligunesime seal. Peale seda
sõitsime koos Mitchi juurde. Istusime veidi seal ning seejärel korjasid Mitch ja Jen oma koerad kokku ning sõitsime kõik üheskoos randa sulistama. Veidi aja pärast viis Jen siiski oma koera, Faith'i, koju tagasi, sest ta ei tahtnud eriti sõna kuulata. Max ja Jarey aga nautisid
ujumist täiega. Imelik on see, et basseinis nad eriti ujuda ei taha. Kuigi kõik olid pikast nädalavahetusest suht väsinud, oli siiski kokkuvõttes päris tore päev.
 

Õhtul läksime Simoni, Mitchi ja Jeniga koos pubisse õhtust sõõma. Juba päeval küsis Simon naljatades mu käest, kas ma plaanin õhtul mereande tellida ning õhtul söömas olles mainis Mitch, et ma tellin ainult meretoitu endale alati. No aga mis ma teha saan, et see siin nii palju paremini maitseb, kui meil Eestis?!

Mõned päevad hiljem läksime Kaubiga peale tööd jälle randa ujuma, kuid võtsime seekord mu surfilaua ka kaasa. Nimelt polnud ta kunagi surfilauaga möllanud ning seega arvasin, et selleks oleks viimane aeg. Ega me muidugi sellega surfata ei oska aga lõbus on ikka.

Mõned päevad enne Carnarvonist ärasõitmist kolisime oma tiguautoga Kevini ja Peta hoovi elama, et Kevin saaks seda hooldada. Tegime veel viimaseid ettevalmistusi enne esmaspäevast (8.04) ärasõitu. Nüüdseks on Kaubi kätte saanud oma rekkaload ning läbinud edukalt ka esmaabi kursuse.

Viimasel nädalavahetusel enne niitmistöö algust sõitsime Simoni, Mitchi, Jeni, Jarrad'i, Abraham'i, Zack'i ja ta tüdrukuga Blowholesi. Abraham ja Jarrad on mõlemad Cheryli pojad. Arvan, et Ab on umbes 11 ja Jarrad 14. Nad on mõlemad hästi toredad ja jutukad. Sõitsime kõik koos kolme autoga liivadüünide vahel küngastest üles
ja alla ning kõik oli väga vahva, kuniks Zack auto meie ees kinni pidas ning sellest jahipüssiga väljus. Simon küll proovis oma kätega mu silmi kinni panna aga nägin ja kuulsin siiski, kuidas ta kolme lasuga lõpuks kitse ära tappis. Seejärel hakkasid mu pisarad voolama ning Simon sõidutas mind kaugele eemale ning proovis maha rahustada. Lõpuks see peaaegu õnnestus ning sõitsime tagasi teiste juurde. Kuna ma ei näinud kitselaipa autokastis, siis uurisin, mis kitsest sai. Tuli välja, et Zack oli kitse tapnud vaid selleks, et oma neljakuusele puudlimoodi kutsikale jalast kont närimiseks anda... Ma saan aru küll, et tegemist on sissetoodud loomadega, kes siin liigselt paljunevad aga tappa loom lihtsalt tema jala pärast on mu arvates ikkagi vale. Ma muutusin jube mõtlikuks ja Mitch tuli ning tegi mulle kalli ning isegi Jarrad tuli ning küsis mu käest, kas ma pole tõesti kunagi midagi sellist näinud. Otsustasin siiski, et ei lase sel kogu oma viimast vaba nädalavahetust häirida lasta. Siiski pean tunnistama, et olin veidi rõõmsam, kui Zack ja ta tüdruk ööseks Blowholesist ära läksid. Kui sellest kitseteemast hiljem Heatheri ja Cale'iga rääkisin, siis nad igati mõistsid mind ning arvasid lisaks, et oleks olnud kena meid vähemalt sellest kõigest ette hoiatada.
 

Kui Blowholesis saabus õhtu, siis lubas Mitch Abrahamil ja Jarradil oma autoga veidi ringi sõita. Kui Ab autoga tagasi tuli ning ukse kinni pani läks ukseklaas täiesti kildudeks. Ta ei löönud ust pauguga kinni ega midagi. Seal polnud enne isegi mingit pragu olnud. Olime kõik väga üllatunud. Eks seal järelikult ikka mingi pinge enne oli, et see nii kergesti katki läks. Hommikul ärkasid kõik jube vara üles (mingi seitsme ajal) ning seejärel läksid osad meist snorgeldama. Vesi oli aga suht sogane ning otsustasime üsna pea hoopis tagasi Carnarvoni sõita.

Lisaks tundub, et mu lotoõnn on võtmas positiivset suunda, sest kui ostsin poest Laupäevase loto kaks piletit, siis ühega neist õnnestus mul lausa 11,70$ võita. Mis siis, et üks pilet maksis 8$... Kusjuures väga suurt võitu ma kätte poleks saanudki, sest selleks peab olema Austraalia kodanik...

Viimasel õhtul enne niitma minemist otsustasin lõpuks avada oma isa poolt mulle jõuluks saadetud Karuliha konservi. Kui Simon konservi oma külmikus nägi, siis ta alguses ei suutnud tükk aega uskuda, et tegemist on tõepoolest karulihaga. Ta ütles, et ta pole kunagi elus isegi mõelnud sellele, et ta võiks kunagi karuliha süüa. Kui olime konservi avanud viisime tükikese ka ta naabrile Graig'ile, kes oli selle üle jube rõõmus. Ta on selline hästi pikk ja suur mees, kelle häält on alati jube kaugele kuulda. Ja sealjuures on ta hästi sõbralik ja jutukas. Hiljem tuli spetsiaalselt veel mulle kalli tegema ning enne ärasõitu kõike head soovima. Nii armas temast. Simoni arvates polnud selles midagi üllatavat, sest ma meeldivat siin ju kõigile. Sellised laused teevad tööleminemise eriti keeruliseks.

Heather arvab, et ma olevat justkui Austraaliasse loodud jääma, sest ma sobivat siia nii hästi (oma pruuni päevitusega muidugi). Ta on veendunud, et üle kolme kuu ma Austraaliast eemal viibida ei suuda. Ta arvab, et ma peaksin siia jääma isegi siis, kui mul Simoniga midagi välja ei peaks tulema. Üks teine tüdruk Erin pakkus isegi vaid kolm nädalat. Ka Kevin ütles, et ma olevat selle aastaga Austraalia elustiilist hästi aru saanud ning siia kenasti sisse sulanud. Ta arvab, et on tore, et ma suhtlen eelkõige kohalikega ning hoian oma rahvuskaaslastest veidi pigem eemale. Tegelikult ma lausa eemale ei hoia aga arvan lihtsalt, et nendega saan ma Eestis elades ka suhelda. Ühel päeval arutasime Simoni ja mu teiste uute sõpradega igasugu asju ja nad arvasid, et ma pole nende arvates backpacker. Kui ma ütlesin, et ma ju ikka olen backpacker, siis nad ütlesid, et ma olen palju enamat, sest ma olen nende sõber. Nad on ikka kõik nii-nii armsad! Aga siiski tahan viisa lõppedes Eestisse minna. Samas oleks siia ju tore millalgi tagasi tulla. Eks paistab... Sinna on liiga palju aega.

Esmaspäeval pakkisin oma viimased asjad kokku ning peale suuremat sorti toiduasjade poodlemist suunudsimegi Kevini ja Kaubiga Karratha suunas teele. Kuna me kogu maad poole päevaga maha ei jõudnud sõita, siis tuli osa maast läbida veel ka teisipäeva hommikul. Kui olime jõudnud sinna, kust me oma niitmisööga peale pidime hakkama, sõitsime kõik koos autoga edasi Karrathasse, sest seal pidime me saama sissejuhatava koolituse osaliseks. Üks noor tüdruk sirvis väljaprinditud slaide ning luges mõned neist vurinal ette. Eksamiküsimused olid meil kõigil kolmel nina all ning ma kirjutasin kõik täiesti avalikult Kevini pealt maha. Seejärel spikerdas Kaubi minu pealt maha. Ja pool tundi hiljem võisimegi juba edasi suunduda.

Kevin otsustas meid viia Dampier'isse, kus tegeletakse paljuski soola valmistamisega. Lisaks on seal suur gaasimaardla, mille taga kivistel küngastel asub vist tuhandeid kivisse raiutud hästi vanasid kivimaalingid. Ühe koha peal ringi kõndides võis näiteks leida kümneid ja kümneid kilpkonna kujutisi. Neid on aga kõiki nii palju,
et paistab, et nendest üleliia palju kahjuks ei hoolita. Kevin ütles, et paljud Dampieris elavatest inimestest ei teagi nende olemasolust. Täitsa uskumatu, kuidas inimestel oli kunagi aega selliseid asju kividesse toksida. Eks osad aborigeenid teevad seda tõenäoliselt siiamaani. Lisaks on Dampier tuntud sellepoolest, et
sealt oli pärit ka Austraalias ning maailmas ringi reisinud Red Dog. Enne filmi vaatamist teadsin asjadest vaid üldiselt aga nüüd on arusaam ikka palju parem. Seega on filmide vaatamisest ikka kasu ka.

Esimesed kaks õhtut teepeal olles grillisime krevette ning kana. Küll olid maitsvad. Lisaks olin natuke jätnud alles ka karuliha, et Kaubi ning Kevin saaksid ka seda proovida. Me kõik arvame, et see maitseb suht veisekonservi moodi. Selle heas mõttes. Liha maitses väga hästi aga otseselt mingit erilist spetsiifilist karuliha maitset me ei suutnud eristada. Ahjaaa, Simon ja ta naaber Graig läksid vaidlema, kumb saab konservipurgi endale. Otsustasin selle siiski Simonile jätta, sest ta tahtis seda juba siis, kui alles seda avama hakkasin.

Kolmapäeval pidi algama meie esimene tööpäev. Tööd sain teha koguni pool tundi, sest siis hakkas mu niiduk trikke tegema ning otsustas mitte sõna kuulata. Sõitsime tagasi laagrisse ning Kevin putitas seda terve päeva aga korda ikka ei saanud. Tegelikult oli mul selle suhtes halb eelaimdus juba olemas, sest kui Carnarvonis üle pika aja oma traktoriga proovisõitu tegin, siis juhtus sama lugu. Kevin küll arvas, et oli asja korda saanud aga tundub siiski, et kahjuks mitte. Selge on see, et misiganes kellelgi meist kolmest kuskil katki läheb, siis olen selles kuidagi mina süüdi. Olen selle süüdistusega juba ammu harjunud.

Ilmad on siinpool palju palavamad ning toas näitab kraadiklaas ikka üle +40C. Kaubi tõi mulle kenasti vähemalt üle aasta kasutamata seisnud tooli mulle õue. Mõni hetk hiljem lagunes tool koost ära. Nimelt oli tooliriie pealt päiksega sedavõrd ära pleekinud, et ma praktiliselt istusin sellest läbi. Ma irvitasin nii kõvasti, sest ma vist pole siiani oma mäletamist mööda ühtegi tooli kunagi katki istunud. Ükskord on ikka esimene kord...

Neljapäeva hommikul tuli Kevin mind äratama ning teatas, et ta ei saa mu traktorit korda teha ning me lähme tagasi Carnarvoni. Olin hetkega ärkvel ning valmis minekuks. Kell neli pärastlõunal olime tagasi kodulinnas ning mõni tund hiljem juba olime Simoni ja teiste sõpradega koos väljas. Kõik olid taaskord väga üllatunud, kui mind nägid, sest ma olen juba umbes kuu aega öelnud, et see saab olema mu viimane nädalavahetus Carnarvonis. Meie minek aga muudkui venis edasi ning nüüd, kui ma isegi mõned päevad eemal viibisin, siis olin juba jälle seal tagasi. Küll oli hea tunne. Sain aru, et see on tõepoolest mu armas Austraalia kodulinnake. Mul on vedanud, et mu ümber on seal nii palju toredaid inimesi.

Kui Graig Simonilt küsis, mida ma tagasi linnas teen, siis ta vastas, et ma polevat Marry-You vaid tema kaksikõde Marry-Me. Seepeale lisasin, et mul on ka kolmas õde Marry-Her. Hiljem mõtlesin, et mul võiks olla ka vend Marry-Him. Ühesõnaga mu nimi on endiselt jututeemaks. Lisaks ütles Mitch, et tema kutsuvat mind mõnikord Smiley'ks, sest ma muudkui naeran ja naeratan. Nunnu!


Tagasi Carnarvonis olles käisime pubis ja Troppys ning jalutasime mere ääres ning One Mile Jettyl. Seekord õnnestus mul isegi esmakordselt sealset rongikest näha. Tavaliselt on ta alati oma kodukeses peidus olnud. Lisaks istusime ühel õhtul eriti pikalt Heatheri juures, kus olid ka muidugi Simon, Cale, Mitch ja Jen. Oli hästi mõns õhtu minu kõige armsamate siinsete sõpradega.

Jen olevat ükspäev tahtnud näha Simoni erinevaid plastikkaarte ning leidis ta rahakotist minu tehtud piraadiload. Kõigil olevat jube palju nalja sellega olnud. Seepeale võttis Jen selle kooli kaasa, lisas minu joonistatud Legomehe pildi asemele Simoni päris foto ning lamineeris loa ära. Nüüd näeb see eriti äge välja. Oleks ma teadnud, et see nii populaarseks osutub, oleksin sellega veidi rohkem vaeva näinud.

Lisaks avastasin, et Simoni üks kuldkala pole enam musta värvi vaid pigem kuldne. Ta olevat ise ka seda vaadanud ja arvas, et ma olevat kala ära vahetanud. Mina arvasin jälle, et tema oli seda teinud. Aga tundub, et nad siiski vist on võimelised ajaga värvi muutma.

Laupäeva hommikul sain teada, et pühapäeval sõidame tagasi Karratha suunas, sest traktor olevat korras. Jama oli see, et teised plaanisid siis taaskord Mitchi paadiga sõitma minna. No eks siis mõnel järgmisel korral, kui tagasi tulen. Lisaks peab Simon nüüd üksi Mitchi ja Jeni koerte eest hoolitsema, sest nad lähevad taaskord ära... Raske on minna eemale, kui kõik lõbus ja tore jääb maha ning ees ootavad eriti pikad ja väsitavad tööpäevad ning töökuud.

Esmaspäeval oligi meie esimene korralik päev tööl. Tegelikult oli päris tore tagasi traktoriroolis olla. Saab jälle oma mõtteid mõelda ning veidi rahulikumat elu elada. Samas on see ka väga rutiinne... Aga eks ma olen sunnitud sellega ka sel aastal ära harjuma. Kaubil on muidugi hetkel raskem kui mul, sest ta peab selle siinse eluga alles harjuma. Aga usun, et ta on tubli ja saab kenasti hakkama.

Asjadest, mida meie Eestis nii iseenesest mõistetavalt kõik teame... Nimelt kõik me teame, et lumepalli saab teha vaid sulalumega ning väga külma ilmaga pole see võimalik. Siin seda üldiselt ei teata ning see kõlab neile nii üllatavalt.


Läbitud teekond: Carnarvon -> Miaboolya Beach -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon -> Karratha -> Dampier -> Carnarvon -> Karratha.