Tuesday 27 March 2012

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 11

Homme hommikul (4.04.2012) kell 8 istun oma suurde majaautosse ning hakkan teokombel oma majaga koos ringi sõitma. Nimelt liigume umbes 500km põhjasuunas ning juba neljapäeva hommikul kell 7 algab minu esimene päris tööpäev mu punase traktori roolis. Lõpuks ometi saan hakata neid Austraalia tühjasid maanteedeääri niitma.

Seoses sellega, et ma Carnarvonist ära lähen, muutub suhteliselt olematuks ka minu (Interneti) leviala. Kuigi minu Interneti- ja telefoniteenuste pakkujaks on Telstra (Eesti mõistes EMT), pole sellest eriti kasu, sest linnadest väljaspool on levi siin lausa olematu. Nimelt hakkame umbes kümne päeva või kahe nädala tagant sattuma "linnadesse", kus peaks olema ka levi. See sama päev on ka minu ainuke vaba päev (võin unustada nädalavahetused, pühad jms.). Kogu minu elu hakkab koosnema pikkadest tööpäevadest (7-16:30). Sellel samal vabal päeval pean jõudma pesta oma pesu, käia poes, et täiendada järgmise reisi toiduvarusid ja tegema kindlasti veel sadat tähtsat toimetust. Lisaks peaksin jõudma ka veidi puhata ning Internetis käia. Eks paistab, kas ja kui palju ma seal siis nüüdsest olema hakkan, kuid kõiksugused e-mailid jms. asjad on endiselt ja alati oodatud ning teevad mu tuju kindlsati heaks. Ärge siis pahandage, kui minu käest kiireid ega sisutihedaid vastuseid ei saa. Mõtlen teile ikka ja alati!

Nüüd veel paar sõna sellest, mis ma siin korda olen saatnud. Ükspäev käisime kohalikus pizzakohas ning tellisime sealt endale pizzat. Maitses päris hästi ning mu kõht oli hiljem ilmselgelt liiga täis. Kuna täna on meie viimane võimalus nautida seda vähestki tsivilisatsiooni, siis plaanime minna ja õhtuks uuesti pizzat osta. Ka jäätist nautisin täna täiega. Poest tuleb meil tuua tegelikult väga palju asju. Nimelt pidime tegema toidunimekirja järgmiseks kümneks päevaks. Midagi ei tohi olla liiga vähe ega liiga palju, sest üleliigset ruumi pole ning külmik on tilluke. Üks näide meie toidukogustest. Näiteks on ülemus arvamusel, et me peame sööma vähemalt kolm puuvilja päevas. See meeldib mulle ning tähendab, et peame ostma kümneks päevaks 93 puuvilja. 93 selleks, et kui mõni läheb halvaks. Kaasa ei saa osta asju, mis kaua ei püsi, seega on eelistatud näiteks õunad, apelsinid jms. Väga hea asi on see, et ülemus maksab kogu meie toidukraami kinni ning tööd tehes meil raha praktiliselt kuluma ei hakka, sest ka elamine on ju tasuta. Kuna välja ka kuskile minna ei saa (pole ju kuhugi minna, kui asud keset pärapõrgut), siis on see ideaalne võimalus veidi Vääna remondi jaoks koguda.

Sunday 25 March 2012

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 10


Kuna olen enne rasket tööd hetkel nautinud puhkust, siis pole ma ka midagi erilist korda saatnud. Proovin end iga päev veidi siiski liigutada ka ning olen käinud jões ujumas, ookeanis surfilauaga möllamas või jõusaalis ning poksikotte tagumas. Ükspäev käisin isegi jooksmas.

Mõned päevad enne, kui Peta ja Kevin kodust ära läksid, suundusime Taaviga jälle jõe poole. Kuna tee sinna on üle liivavälja, kus pole ühtegi inimest, siis olen tihtipeale sinna jalutanud bikiinides. Peta aga nägi mind ja hakkas kohe küsima, et kus mu müts on. Küsisin naerdes, et kas ma rätiku võin pähe siduda. Tema aga nõudis, et ma paneksin mütsi pähe, sest muidu põletan näo ära ja võin kuumarabanduse saada jne. Ma vihkan seda mütsi kandmist suvisel ajal. Tunnen, kuidas mu aju juustepahmaka ning mütsi all keeb. Kui mütsi pole peas, siis vähemalt tunnen väikest tuulekest üle pea liikumas. Läksin siis tuppa ja võtsin mütsi. Järgmisena sai Taavi sama asja pärast õiendada. Ka tema võttis mütsi. Nii me siis rõõmustasime Petat sellega, et kandisme mõlemad kenasti mütsi. Tundsin end nagu väike laps, kes saab sellise asja pärast õiendada. Ka Kevin õiendab pidevalt minuga samal teemal ning ähvardab, et kaebab mu emale ära. Ma pole talle maininud, et mu ema arvas, et pidev päiksekreemi kasutamine ei saa ju ka nahale kasulik olla. Nimelt arvavad Kevin ja Peta, et ma kasutan igapäevaselt kenasti päiksekreemi. Tegelikult kasutasin seda esimestel nädalatel ning peale seda vaid siis, kui olen end veidi ära põletanud ning et siis enam hullemaks asi ei läheks, määrin seda peale. Tegelikult pean tunnistama, et olen selle päikese teemaga ikka väga tubli olnud, sest ma pole kordagi korralikult ära põlenud.
Eestis põlen tunduvalt rohkem. Tegelikult pole ma siin ka kordagi pikutades päikest võtnud. Siin lihtsalt tean, et kui täna päikest ei saa, siis homme ikka saan veidi jälle juurde. Eestis aga tuleb ju neid väheseid päikselisi päevi võimalikult hästi ära kasutada.

Tööd tehes olen sunnitud kandma mütsi, kindaid ning saapaid. Mitte ükski neist ei seostu mulle päikese ja suvega.
Ükspäev tahtis Taavi poodi minna ning pakkus, et viib mind selleks ajaks ookeanisse ujuma. Olin loomulikult kohe nõus. Kui olin autost välja saanud ja randa jalutanud, siis hakkas kohe muidugi sadama, müristama ning välku lööma. Olin oma surfilauaga terves rannas üksi. Vihma sadas nii kõvasti, et mul oli valus (see oli võrreldav teravate raheteradega). Seisin seal tuule ja tormi käes ning mõtlesin mida teha. Otsustasin siiski korraks ujuma minna. Selleks ajaks, kui Taavi mind jälle auto peale korjas, olid kõik mu asjad läbimärjad. Olime kodust ära olnud vaid kokku ehk tund aega, kuid autoteed olid üleujutatud ning ma imestan, et me kuskile teepeale ei jäänud oma pisikese autoga. Nüüd saan aru, miks kõigil kohalikel mingid maasturi moodi asjad on. Vahepeal oli reaalselt selliseid hetki, kus olin veendunud, et kui oleksin autoukse lahti teinud, siis oleks vesi meile sisse voolanud. Enne koju jõudmist tuleb meil läbida ka veidi alla kilomeetrine liivatee, mis oli samuti väga märg. Auto oli aga ääretult tubli ning viis meid kensati koju. Eestis pole ma sellist vihma kordagi näinud.

See, et vihma sajab, ei tähenda, et siin oleks külm. Sooja on ikka +25-+30kraadi. Jama on aga selles, et see vihm sajab mulle aknast sisse ja voolab mööda seina otse voodisse. Akna kinnipanemisest pole kasu. Pean sellest oma ülemusele rääkima, sest sedasi täitsa igapäevaselt olla ei tahaks.


Veel üks ebameeldiv asi juhtus siin nende suurte vihmadega. Nimelt hommikul vara, kui olin mõnusas poolunes, hüppas mulle äkki konn näkku. Väga ebameeldivalt külm ja niiske tunne oli. Karjatasin ja hüppasin voodist püsti. Taavi ei teinud teist nägugi. Püüdsin siis konna kinni ja viskasin õue. Hommikul küsisin Taavilt, et kas ta ei kuulnud, kui ma karjatasin. Ta ütles, et kuulis küll aga ei viitsinud reageerida. No mida?!?!?!

Nagu eelnevatest lõikudest võis lugeda, on meil alanud sügis. Tänu Eestis toimuvale kevadisele kellakeeramisele pole meie ajavahe enam kuus tundi vaid on nüüd kõigest viis tundi. Meie siin kella ei keeranud, sest siin on päeva pikkuse erinevus talvisel ja suvisel ajal vaid üks tund. Seda ei anna võrreldagi Eesti pimedate talvede ja mõnusalt valge ajaga jaanipäeva kandis.

See sügise värk pole aga üldse tore. Mulle ikka meeldis see päikseline aeg. E
nam ei hoia me konditsioneeri pidevalt sees ning toakraadiklaas näitab umbes +30kraadi. On tunda, et läheb jahedamaks (võrreldes üle +40ga on see jahe). Mu varbad külmetavad aegajalt ning magan tekiga. Kui Eestis algab sügis, siis tähendab see seda, et muru läheb kollaseks ja kuivab ära. Siin tähendab see aga hoopiski seda, et rohi hakkab lõpuks ometi kasvama. Imelik onju!

Kui nüüd selliste asjade peale jutt juba läks, siis ka kalender algab siin "valesti". Nimelt on esimeseks päevaks pühapäev. Kokkuvõttes on
kõik tagurpidi: kevad-sügis, autoliiklus, kalendrialguspäevad jne. Samas on see loogiline, sest olen ju teiselpool maakera ning siin peabki kõik teistpidi olema.

Natukene siinsetest majadest. Tundub, et enamuses inimesed on mingil hetkel oma elust elanud karavanis ning peaaegu kõigil on need ka kuskil hoovis olemas. Elumajad on suhteliselt väiksed ning peaaegu eranditult ühekordsed. Kahekordseid maju olen näinud ülivähe. Paljud inimesed elavad Eesti mõistes plekk-kuurides. Siiski leidub ka korralikumaid kiv
ist maju. Puidust maju siin pole. Seda ka ilmselgetel põhjustel, sest siin pole puid, millest neid ehitada. Puit on väga kallis.

Telekast veidi. Väga palju näidatakse siin igasuguseid vanu filme ja sarju (Star Wars, MacGyver, Knight Rider, Love Boat, väga vanad ja uued Home And Away osad jne.). Reklaamid on siin vähemalt iga kümne minuti tagant ning kestavad üldiselt mõned minutid. Seega on neid siin kõvasti tihedamini, kui Eestis. Tihtipeale algab reklaam 30sekundit kuni minut enn
e filmi lõppemist. Reklaamid ise on ka kahtlased. Vähe on Eestis populaarseid pesupulbrireklaame. Samas on jube palju erinevaid reklaame tehnikast, mehaanikast, ehitusest (nt. muruniidukid, kopad, tõstukid, erinevad õlid jms.). Lisaks on ka reklaamid, mis on suunatud justkui tervetele eluviisidele (Spice Girl Mel B, kes võttis kaalus alla; naine, kes räägib maksa tervisest jne.). Lisaks veel reklaamid koopiamasinatest, turvaustest-akendest jne. Mitte just üleliia põnev.
Kui täna juba jutt eluolule läks, siis nüüd oleks aeg kirjutada söögist. Jäätisevalik on väike. Vahvlijäätist on võimalik osta ainult suurtes 5-10pakkides aga kuna meil külmikus nii palju ruumi pole, siis see jääb ära. Tavaline jäätis on pisikese 200ml topsi sees (maksab umbes 2$). Õnneks müüakse ühes kohas ka pehmet masinajäätist. Kahjuks küll ainult vanilje oma (ma muidu eelistan vanilje-šokolaadi segu). Söögi puhul järgmine asi, mis meenub on kondenspiim. Seda on siin ka õnneks müügil. Lisaks avastasin ka kondenspiimale sarnases purgis oleva karamelli. Ma pole seda küll veel avanud aga olen veendunud, et see maitseb suurepäraselt. Arvan, et järgmisena võiksin rääkida värsketest asjadest. Siin müüakse ka kohalikke maasikaid. Ma pole neid ostnud, sest need näevad välja nagu karbis müüdavad Hispaania maasikad ning on suht kallid. Peaksin uurima, millal neil maasikahooaeg algab. Imelik on see, et kiivid on sisse toodud Itaaliast (mitte siit ega Uus-Meremaalt). Banaanid kasvavad siin aastaringselt ning maitsevad uskumatult hästi. Kuigi võiks arvata, et siinsed puu- juurviljad on odavad, pole see siiski nii. Nimelt toetatakse kõrgete hindadega kohalikku farmindust jms. Seega ma ei saa öelda, et oleskin end igasugu värsketest asjadest lolliks söönud. Imelik on see, et me pole suutnud kummastki poest (meil on siin kaks toidupoodi), leida kirsimoosi. Üks purk oli ja see oli eriti kallis. Kuigi känguruliha on tavalisest lihast veidi kallim, oleme seda nüüdseks siiski juba korduvalt söönud, sest see maitseb päris hästi ning tuleb ju seda võimalust siinolles ära kasutada. Üldiselt müüakse siin väga palju Austraalia ja Inglismaa tooteid, kuid nagu juuresolevalt pildilt võib näha, müüakse siin isegi meile tuttavat kukesuppi. Siinolles maitses see eriti hästi. Kuna olen suutnud poest isegi midagi leivasarnast leida, siis sain ka seda kõrvale nosida.

Friday 16 March 2012

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 9

Ükspäev käisime kohalikus jõusaalis. Arvasin, et see on arvatavasti suht jura. Jõudsime kohale ja seal polnud mitte kedagi. Uksed olid lahti. Tegime sedasi kahekesi vähemalt pool tundi trenni, kuni lõpuks mõned inimesed juurde tekkisid (umbes kümme). Raha tuleb seal jätta lihtsalt ühte rahakarpi. Mina olin tubli ja tegingi seda aga kuna Taavil polnud täpset summat, siis ta jättiski maksmata. Jõusaalis oli päris palju erinevaid masinaid ning minu suureks rõõmuks olid seal ka poksikotid ning kindad täiesti olemas. Jalakaitsmeid küll polnud aga sain ilma ka hakkama. Jama oli ainult selles, et need poksikotid asusid õues päikse käes. Ega neid kaua taguda ei jaksanud, sest väga palav hakkas. Aga tunne oli jube hea. Käisin seal neid mitu korda tagumas. Igatsen ikka nii väga oma trenni. Kahju, et siin pisikeses linnakeses keegi MMA ega BJJ ei tegele... Mingil hekel tuli paarile kutile eratrenni tegema üks kutt, kes kandis TapouT'i särki (firma, mis tegeleb MMA riietuse jms.). Ilmselgelt jäi ta mulle just selle särgi pärast silma. Kuna ta aga andis trenni, siis polnud ta üleliia jutukas. Jõusaali kõrval asub sisetingimustes rulluisuplats ning seal on olemas ka igasugu erinevad treeningvahendid (alates rööbaspuudest ja kitsest kuni hüppenööride ja erinevate pallideni välja). See keskus peaks olema ühtlasi ka noortele suunatud vabaajategevuste sisustamiseks. Kahju oli näha, et see oli nii tühi ja vaikne, sest kõik võimalused on siin tegelikult olemas (ainuke jama osa on pesemisruumid).
Minu elu on hetkel suht igav ja väga rahulik. Ülemus ja ta naine sõitsid nädalaks-kaheks ära ning oleme nüüd siin pärapõrgus kahekesi (vahepeal käib õhtuti mingi mees maja üle vaatamas, koeri toitmas jne.). Niitmistöö ja vaba aja täielik puudumine hakkab pihta kuu lõpust. Senikaua naudin magamist ja lebotamist. Käime ujumas, proovin surfilauaga möllata, passin arvutis, lahendan Rubiku kuubikut jne. Kusjuures selle viimasega olen niikaugele jõudnud, et koos oma pisikese paberile kirjutatud spikriga olen võimeline kuubiku viie minutiga kokku panema. Varsti panen peast kokku ja veelgi kiiremini. Tehke järgi!

Ükspäev jões ujumas käies nägin viite musta luike seal sulistamas. Proovisin küll neile lähemale ujuda aga nad läksid siis eemale. Ilusad olid!

Ahjaaa, minu käest on korduvalt küsitud, et kas ostsin endale surfilaua. Ei ostnud. Kristiina ja Jaanus leidsid selle tööd tehes tee äärest ning jätsid selle nüüd meile. Jama on aga selles, et see on edasijõudnute surfilaud, mis on mõeldud veidi teistsuguste lainete jaoks. See aga tähendab, et sellega õppimine on eriti keeruline. Internetist leitud õpetuste põhjal üritan praegu sellel istumist selgeks saada. Püsti suudan püsida umbes pool sekundit ning järgmisel hetkel kiljun ja siis olen juba vee all. Aga mulle meeldib, sest see on nii lõbus.

Tuesday 13 March 2012

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 8

Ühel tööpäeval avastasin, et olen end korralikult katki teinud, sest jalast jooksis täiega verd. Imestasin, et kuidas ma seda ei tundnud ning hakkain haava otsima. Selgus, et ma ei olnud end katki teinud. Lihtsalt higi voolas mööda jalga ning kuna siinne liiv on pigem rauapuru, siis on ka kogu tolm punane. Ja kuna ma olin väga tolmune ning higine, siis paistiski nagu oleksin end katki teinud. Igatahes olin rõõmus, et kõik oli ok.

Olen nüüdseks ära proovinud ka känguruliha. See on selline hästi tumepunane ning ei sisalda peaaegu üldse rasva. Maitseb veidi metslooma liha moodi. Selline nätske aga hea. Väidetavalt ei tuleks seda täitsa läbi küpsetada, kuid kuna mulle verine liha ei meeldi, siis enda tüki küpsetasin ikka kenasti ära.

Ükspäev ringi sõites nägin üle tee minemas umbes kümmet emupoega. Nad olid umbes inimese pikkused ning seega minu mõistes päris suured, kuid ülemus ütles, et need on siiski pojad alles.
Peale viite sõidutundi suure c-kategooria autoga sooritasin edukalt ka sõidueksami ning võin nüüd nendega sõita. Kuigi Eesti lubadele on mul märgitud, et pean sõites kandma prille, siis siin ei pea ma väidetavalt seda tegema, sest peale nägemiskontrolli öeldi, et mu nägemine olevat parem, kui keskmisel inimesel. Ma siiski arvan, et kannan sõites prille edasi. Kokkuvõttes võin öelda, et lubade tegemine käis kõik tegelikult päris kiiresti ning lihtsalt. Vajas lihtsalt harjutamist. Minu ja Taavi õppesõidud läksid ülemusele maksma 780$. Autokooli õpetajaks oli mul tore mees nimega Kevin. Ta on hästi sõbralik ja rahulik. Põhitööna tegeleb ta tegelikult hoopis aborigeenidele töö otsimisega. Pidavat väga raske ja väljakutsuv töö olema, sest aborigeenid eriti ei taha tööd teha ning kipuvad liiga palju alkoholi tarbima. Nad saavad sedavõrd palju toetusrahasid, et sõidavad siin taksodega ringi jne.

Nüüd, kui load on olemas, avastasime, et kui meil on aasta need load olemas olnud, siis võime teha endale road train'i load (kuni 53m). Plaan on igatahes hea!

Esimene katsetus surfilauaga möllata on mul ka nüüdseks tehtud. See pole pooltki nii kerge, kui filmides tundub. Esimestel hetkedel jäi mulje, et laud on nagu jonnipunn. Laud ei tahtnud kuidagi mind endale peale lubada. Ta on väga libe ning libisesin muudkui maha. Suure veenmise ja sõbrustamise peale suutsin niikaugele jõuda, et püsin sellel kõhuli ka suurte lainete puhul peal. Sõudmisega on suht keeruline. Püstitõusmisele ei saa ma veel mõeldagi. Igatahes oli see kõik väga lõbus. Taavi sikutas mind veidi sügavamale vette ja ma siis üritasin ranna suunas sõuda. Ega tal see ka palju paremini välja ei tulnud. Õnneks polnud rannas kedagi meie katsetuste üle irvitamas. Plaanin nüüd kuskilt Internetiavarustest selgeks teha, mismoodi see kõik tegelikult toimima peaks. Kahjuks mul siin hetkel ühtegi kena surfikutti mind õpetamas pole...

Thursday 8 March 2012

Muinasjutt

Järgnev peatükk on pühendusega kallile Mariale. Need, kes ei tea, siis tema kommentaar, minu ühele postitusele oli alljärgnev.
Maria Vita: "Aga enamikel inimestel ei teki võimalust konna pesumasinas pesta - ja ära siis unusta, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks! Sul on nii nii palju asju, mida tulevikus oma lastelastele rääkida kui väänas kamina ees istute ja pehme fliistekk ümber sooja kakaod joote :) Ma lugesin su hiirepostitust alles nüüd, aga see oli lihtsalt liiga armas. Itsitasin siin vaikselt omaette. Kas sa lasteraamatuid ei ole mõelnud kirjutama hakata " Kreete ja hiirepoiss Nipsu" võiks nt su debüütraamatu nimi olla. Miks Nipsu - sest mul ei tulnud hetkel midagi paremat pähe. Aga teeme nii, et Nipsu elu ei lõpe Taavi seatud hiirelõksus, vaid nad saavad hoopis Kreetega parimateks sõpradeks ja astuvad koos Kängurudemaa ohtudele ja seiklustele vastu :)".
Lisasin esimesse peatükki ka Marjamaa I malevarühmas (2011) olnud kujutletava koera Peedu, kes polnud minu initsiatiivil ameerika kokkerspanjel. Mina arvasin alguses, et ta on krants. Hiljem sain teada, et pole.
Võibolla see eelnev oli veidi segane sissejuhatus nendele, kes on teemast kauged aga siin on siis esimene katsetus kirjutada midagi lasteraamatu või muinasjutulaadset...



Matk Juustumäele (6.03.2012)

Kord elas seitsme maa ja mere taga ühel suurel päikesepaistelisel saarel tüdruk nimega Kreete, tema kujutletav ameerika kokkerspanjel Peedu ning hiirepoiss Nipsu. See saar ei olnud täitsa tavaline saar. See oli võlusaar, kus kõik oli võimalik...
Ühel õhtul istusid Kreete, Peedu ja Nipsu palmi all ning mõtlesid, mida põnevat nad võiksid järgmisel päeval teha. Nipsu arvas, et nad võiksid minna kuskile jalutama. Kreete mõtles veidi ning pakkus, et nad võiksid minna matkale Juustumäele. Nipsu polnud kunagi Juustumäe juures käinud, kuid ta oli sellest väga palju toredaid lugusid kuulnud. Ka Peedu polnud seal käinud ning nii nad siis otsustasidki, et kohe järgmisel hommikul nad sinna lähevadki. Nipsu muutus kogu sellest ideest väga elevile ning ta ei suutnud terve öö rahulikult magada. Juba hommikul vara, kui päike alles hakkas vaikselt palmimetsa tagant oma kiirtega välja piiluma, oli Nipsu minekuks valmis ning äratas üles ka Kreete ja Peedu. Kuigi neile kummalegi ei meeldinud vara ärgata, andis neile Nipsu elevil piiksumine sedavõrd palju energiat, et nad ajasid end voodist püsti. Nad sõid hommikust, pakkisid oma asjad ning hakkasid juustumäe suunas jalutama. Mägi oli kaugel, kuid koos lõbusasti nalja tehes ning naerdes möödus aeg kiiresti.
Ühel hetkel tahtis Nipsu näha, kui kaugel on see mägi, millest Kreete ja Peedu muudkui rääkisid. Ta ronis pisikese kivi otsa, tõusis kikivarvukile ning ajas kogu oma keha nii sirgu kui jaksas. Nipsu silmad muutusid  suuremaks kui kunagi varem ning nendest säras justkui päikesena vastu Juustumäe kollakas kuma. Nipsu oli küll kujutanud ette, et mägi on suur aga seda, et see on nii suur, poleks ta osanud ka unes näha. Nad jooksid kõik rutuga mäe suunas ning ühel hetkel avastasidki end mäel ronimas. See oli aga väsitav ning nad otsustasid veidi puhata ja süüa. Süüa tuli Juustumäel loomulikult juustu. See maitses tühja kõhuga eriti hästi. Nipsu muudkui siblis ringi ning näris veidi siit, siis sealt ning igaltpoolt mujalt ka. Ühel hetkel tundis ta, et kõht on juustu täis. Ta taarus tagasi Kreete ja Peedu juurde, kes hakkasid Nipsut nähes kõvasti naerma. Nimelt oli Nipsust saanud üks suur karvane pallike. Ta kõht oli otsast otsani juustu täis. Ainult pisikesed käpad ning ninaots paistsid kasuka seest. Nipsu ei jaksanud enam liikuda ning istus maha. Kohe, kui ta istus hakkas ta aga kiiresti-kiiresti mäest allapoole veerema. Kreete ja Peedu ehmatasid ning proovisid Nipsut kinni püüda. Nipsu piksus ning oli väga hirmunud. Õnneks oli Juustumägi pehme ning peale pikka veeremist jäi ta lõpuks seisma. Peedu haaras ta õrnalt hammaste vahele ning viis Kreetele, kes muretses, kas hiirekesega on ikka kõik korras. Nipsu aga magas juba. Kreete pani hiirekese oma taskusse ning nad hakkasid kodu poole jalutama. Koju jõudes pani Kreete Nipsu tema tillukesse voodisse ning tõmbas tekigi peale. Olles veidi veel juttu rääkinud läksid ka Peedu ning Kreete magama.
Hommikul ärkas Nipsu jälle esimesena ning kõndis vaevaliselt kööki istuma. Süüa ta ei tahtnud vaid istus seal, kuni ka Kreete ja Peedu lõpuks üles tõusnud ning ütles neile, et ta ei kavatse enam kunagi nii palju juustu korraga süüa...

Saturday 3 March 2012

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 7

See nädalavahetus oli meil päris pikk, sest esmaspäev oli siin püha. Keegi ei paistnud eriti teadvat, mis püha see on. Hiljem selgus, et mingi tööpüha vms. Pühapäeval käisime jälle kinos. Sellenädalaseks filmiks oli War Horse (Sõjaratsu). Film oli küll suht masendav aga siiski väga hea.
Sain lõpuks kätte kõik oma vajalikud dokumendid, paberid ning tõendid. See tähendas seda, et sain ära teha ka oma autokooli teooriaeksamid (tavaline auto+suur c-kategooria). Mõlemal eksamil hiilgasin oma teoreetiliste teadmistega (30st 30 ja 10st 10 õiget vastust). Eks paistab, kuidas see kõik praktikas väljendub... Olen saanud ühe õppetunni ning selle jooksul pidin õppima selle suure autoga topeltsidurdamist jms. Päris palju asju tuleb meeles pidada. See pole ikka päris samamoodi, nagu tavalise autoga sõitmine. Eks pean veel õppima ning harjutama.
Naistepäev möödus mul igavalt. Küpsetasin endale valmistaignast küpsiseid ning võtsin tassikese Austraalia valget veini nende kõrvale. Päris hea oli.

See nädal on möödunud suhteliselt kiiresti, sest meil pole hetkel tööd ning peame ootama, et saaksime tõenäoliselt 18.märtsil asuda siit teele, et hakata niitma Lääne-Austraalia maanteede äärte tuhandeid kilomeetreid... Usun, et niites ja ühe koha peal istudes hakkan igatsema töötamist mangopuude vahel ning bambusevõsas.
Minu kolm põhilist siiatulemise eesmärki olidki ju ringi reisimine, uued kogemused ja raha. Seda tööd tehes saan seda kõike piisavalt. Ühel hetkel lihtsalt uute kogemuste osa jääb paratamatult väiksemaks. Londonisse minnes oli mu üheks eesmärgiks leida endale võimalikult palju uusi sõpru, tuttavaid ning saada hakkama keskkonnas, kus ma kedagi (peale Kaisa) ei tunne. Siin on asi vastupidi. Proovin hakkama saada keskkonnas, kus mul pole eriti kellegagi suhelda. Mõnikord lausa imestan, kuidas Taavi suudab pidevalt nii vait olla... Eks ma olen ka proovinud nüüd rohkem keskenduda enda mõtetele jne. aga nagu Roosi arvas, siis tõenäoliselt teen kogu selle räägimata olemise aja koju jõudes kiiresti tasa.

Tore uudis on ka see, et Taavi sai oma auto jälle korda ning loodame, et see nii ka jääb.

Olen unustanud kirjutada veel ühest oma avastusest, mille tegin juba tükk aega tagasi. Nimelt ei teadnud ma, et kui palmipuude eest ei hoolitse, siis näevad nad välja sellised suured mütakad nagu kõrvaloleval pildil.

Lihavõttepühad on vist lähenemas, sest nägin ükspäev maja lähedal jänkut ringi hüppamas.