Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 6

Kirjatuvid liiguvad siiakanti suht aeglaselt. Nimelt sain ühel ilusal õhtul oma isalt kaardi, sõbrapäeva kaardi. Kiri jõudis Eestist minuni täpselt kolme nädalaga... Seega oli sõbrapäev küll möödas, kuid kaardi saamine rõõmustas mind siiski väga-väga! Nüüd on Eestiteemaline kaart minu toapoolel mulle toredasti nähtaval kohal.

Ükspäev oli meil tuppa tulles 41°C sooja. Ma ei oska arvata, palju seda õues päikse käes oli... Palju igatahes... Peaaegu, nagu saunas. Kui tööd ei pea tegema, siis on mõnus. Tänu oma suht logule konditsioneerile suutsin toa köögipoole temperatuuri saada alla 37°C peale. Coca-Cola ja Fanta maitsevad siin kümme korda paremini, kui Eestis. Meil kulub sarnast jooki kahepeale umbes 2,5 liitrit päevas. Kui olen mangopuude vahel viis tundi töötanud, siis kulub mul kaks liitrit siirupivett (jah, puhas vesi pole endiselt mu lemmik, va. kui ta oleks jääkülm, mida siin on raske saavutada). Siiani on mu päevane joomisrekord peaaegu 5 liitrit vedelikku. Kusjuures kuna ma higistan kõik välja, siis päeva jooksul ei pea isegi wc-sse minema.

Sain lõpuks ka oma pangakaardi kätte. Nüüd pean veel ootama, et vanuse tõestamise kaart koju saabuks ning seejärel võingi hakata lubasid tegema.

Kuna mangopuudega saime töö lõpetatud, siis nüüd oleme kaks päeva töötanud elektriliinidealuse maa korrastamisega. Nimelt peab Taavi trimmeri või mootorsaega puid/põõsaid maha võtma ning mina pean need oksad siis hunnikusse tassima. Seejärel tuleb need hunnikust autokasti upitada. Upitada seepärast, et isegi, kui ma oma kaks kätt üles tõstan, ei ulatu ma autokasti ääreni. Seega pean neid oksi viskama. Kui seda päevläbi teha, siis on käelihased lõpuks ikka päris valusad. Kui me olime esimesel päeval sedasi tükk aega vaeva näinud, siis otsustati, et see töö võtab meil liiga palju aega ning toodi mingi väike traktorilaadne asi, mis lükkas lihtsalt puud kokku ning tõstis autokasti. Seega olime suht niisama töötanud. Kuna mul polnud enam isegi oksi tõsta, siis istusin niisama päikse käes ning jälgisin, et kui kuskil on miskit teha, siis aitan. Eriti palju miskist teha polnud. Järgmisel päeval ütles ülemus mulle, et isegi, kui mul midagi teha pole, pean siiski midagi tegema. Kasvõi minikoksakesi kokku korjama, sest ma saan ju selle aja eest palka. Saan aru sellest küll aga no väga mõttetu on oma energiat lihtsalt niisama kulutada. Siinkohal meenutan, et sooja on kõvasti üle 40°C ning varju pole kuskile minna, sest päike paistab praktiliselt päev läbi lagipähe (mitte nurga all nagu meil Eestis).
Teisel päeval pidime bambusevõsa maha võtma ning neid hunnikutesse panema. Bambus kasvab jube tihedalt ning sinna, kust Taavi oli juba ära niitnud, ei tahtnud isegi saabastega astuda, sest väga tugevad orad jäid tihedalt püsti ning välja sikutades poleks ma üldse tahtnud nende otsa kukkuda. Käed, jalad on mul nagunii kriimustusi täis. Selline tunne on, nagu mul oleks kodus kass aga pole...
Seega on mul selline tunne, et praegune töö on kõige raskem. Ootan juba aega, kui saame traktoriga teele minna, sest siis mul on seal konditsioneer ning elu peaks tunduma lihtsam. Reedel tegime tööd kella 7-16:30ni (ehk 9,5 tundi). Tuleb tunnistada, et mul oli vahepeal orjatöölisest Ida-Eurooplase tunne peal. Ja seda selle kõige halvemas mõistes. Nemad said vähemalt vahepeal autodes või traktorites end maha jahutada, kuid meie pidime päev läbi õues passsima. Meie tööautoks on pisike kahekohaline väikese kastiga Suzuki, millel pole konditsioneeri, sest istmete taga pole isegi seina vaid on mingi tilpnev riie. Igatahes otsustasin ma ühel hetkel, et tahan õhku. Seega sõitsin autoga kaks ringikest ning soe tuul puhus mu peale. Päris hea tunne oli!  Isegi teistel töölistesl tundus meist vahepeal kahju olevat ning nad imestasid, et meil on ülikooliharidus ning me teeme sellist tööd. Ma ise selle üle ei imesta, sest kuigi ma vahepeal vingun olen selle kogemuse üle siiski väga õnnelik. Tunnen, et iga päev annab mulle nii palju juurde. Õnneks saame me meie mõistes head palka ka...

Kui koju jõudsime, siis ülemus küsis, kuidas ma end tunnen. Ütlesin, et olen väsinud. Ta vastas selle peale: "Girl, we need to toughten you up!" (et ta peab mind ikka vastupidavamaks ja tugevamaks muutma). Mind?! Sellist lauset poleks ma küll oodanud. Enda arvates olen üks vastupidavamaid ja tugevamaid neiusid üldse oma tutvusringkonnas...

Nonii blogi kirjutamise vahepeal pesin pesu. Läksin pesu kuivama viima ja seda masinast välja võttes avastasin, et üks konn oli masinasse jäänud ning nüüd polnud temast eriti palju järgi jäänud... Kusjuures enne pesu masinasse panemist ma tõmbasin kõik nurgad käega üle, et ega seal kedagi peidus pole... Huuuh, kui vastik! Nüüd eemaldasin konnalaiba ning jupid ja panin linad uuesti pesema... Väkkk!

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 5

Käisime Taaviga laupäeval India ookeanis ujumas. Väga mõnus oli. Tundub, et olen hakanud siinse soojusega liigagi ära harjuma, sest mul oli veest väljas olles tuule käes jahe. Kusjuures liiv oli nii kuum, et paljajalu ei saanud kohapeal seista vaid tuli muudkui ringi hüpata. Pean etteruttavalt ütlema, et suutsin end ka veidi ära põletada (justnimelt selle osa, mis oli veest väljas). Peale ujumist läksime auto juurde tagasi ja tahtsime hakata kodu poole sõitma aga auto otsustas, et ta ei lähe enam käima. Proovisime uuesti ja uuesti aga tulutult.

Helistasime ülemusele, et saada ta naise telefoni numbrit, kuid kuna ta ise oli linnast ära. Loomulikult polnud tal levi. Seejärel helistasime Jaanusele, kes soovitas meil helistada nende kohalikule sõbrale Rossile. Talle siis helistasimegi ning õige pea oli ta juba meie juures ning võttis meie auto oma auto taha ja sõitsime tema juurde. Seal nad Taaviga proovisid seda putitada ja mutitada ning lõpuks suure pusimise peale said nad ka auto tööle. Sõitsime koju ning olime rõõmsad, et Ross meid aitas.
Pühapäeval tahtis Taavi auto käitumist vaadata ning sõitis sellega veidi. Veidi sellepärast, et juba mõne kilomeetri pärast (just siis, kui ta hakkas tagasi keerama), ütles auto jälle üles. Sain seda teise auto taga vedada. Jälle uus kogemus juures. Nüüd siis hetkel kasutame ühte ülemuse autodest. Õnneks maksab ta isegi bensiini kinni, sest ma pean endiselt sõitmist harjutama. Tore!
Mangopuudest ära saetud okste väljatirimisega oleme nüüdseks oma töö lõpetanud. Ülemus ja ta naine käisid meile peale, et teeksime oma tööd kiiremini. Nimelt olevat see ühe päeva töö. Ma ise arvasin, et ehk saame veidi alla kahe nädalaga tehtud (arvestades, et töötame 5 tundi nädalas E-R). Kui oli tarvis ühe päevaga valmis teha, mis seal siis ikka. Selge on see, et kiiremini tehes langes aga töö kvaliteet päris korralikult ning me ise polnud tehtud tööga üldse rahul.
Ükspäev avastasime majast armsa sisaliku. Kusjuures pildil pole küll näha aga ta saba on kolm korda sama pikk, kui ta ise.

Nüüd aga veidi veel meie koertest. Nägin, kuidas Misty kaevas ja tuhnis mangopuude all ning midagi nätsutas. Natukese aja pärast tegi seda jälle. Seekord olin aga lähemal ning oma suureks ebameeldivaks üllatuseks nägin ta suust välja tilpnemas hiire saba. Hetk hiljem oli hiir juba söödud. Ma olen suht veendunud, et nad pole kassid vaid ikka koerad...

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 4

 

Vastlapäeval ostsin poest muffineid ja panin nendele moosi ning vahukoort. Päris head olid aga ega nad väga vastlakukli moodi tegelikult polnud. Vastlaliug jäi kah sel aastal tegemata...

Vastlapäevale järgnes kohe aga järgmine tähtis päev - Eesti Vabariigi aastapäev! Vastupidiselt teile, ei saanud mina vaba päeva luksust nautida. Mul oli siiani alles üks Kalevi valge šokolaad mustikatükikestega. Otsustasin, et see oli igati sobiv päev, et see ära süüa. Lisaks tegin ka maasikamoosi-banaani küpsisetorti vahukoorega. Mulle meeldis. Erinevad tähtpäevad on ikka toredad asjad, kahju lihtsalt, et mul neid siin eriti kellegagi tähistada pole, sest Taavil on kahjuks vist suht ükskõik mis päev parasjagu on. Mõtlesin juba, et järgmisena on ees ootamas naistepäev. Eks pean siis ka endale mingi koogi tegema vms.

Ühel päeval sadas meil vihma ja tööpäeva algus lükkus kella seitsmelt kella kümnele. Olin jube rõõmus, et sain üheksani magada... Eestis rõõmustasin, kui sain kaheteistkümneni magada...

Reede õhtul otsustasime sõita linna ja vaadata, mis seal toimub. Nagu arvasimegi, oli kõik justkui välja surnud. Isegi Hiiul on tänavatevahel rohkem elu, kui siin kesklinnas. Poe esine pole populaarne koht (nagu Viru Keskus). Leidsime vaid ühe hosteli baari, kus paistis olevat päris palju inimesi. Seekord ei viitsinud seda kohta uurima minna aga järgmisel korral vast tahan ikka sisse ka minna. Jube tühi linnake ikka...
Vahepeal tunnen end justkui selles jutus, kus Pelle avastas äkki, et on terves maailmas üksi. Alguses oli jube tore. Ta sõi kommipoes komme ning hullu hunniku jäätist. Seejärel läks lõbustusparki jne. Aga lõpuks sai ta aru, et kõigel sellel pole tähtsust, kui seda pole kellegagi jagada. Ühel hetkel ta ärkas üles ning avastas, et ta oli vaid und näinud. Teda rõõmustas, et ta pere ja sõbrad olid endiselt alles ning ta polnudki maailmas üksi.
Olen rõõmus, et meil on siin koerad, kellega saan aegajalt mängida. Nad on nii toredad. Nimedeks on Misty, Rifa ja Smokey. Isegi eesti keelest saavad aru. Kui palun neil istuda, siis istuvad ja kui küsin, kus on pulk, siis üks neist toob mulle kohe pulga. Tahaks nad lausa kaasa võtta, kui me siit ära tööle sõidame. Kaks neist tulevad tavaliselt hommikuti meiega koos mangopuude juurde tööle kaasa. Mul on tunne, et nad on pandud meid luurama, et me ikka tööd teeksime. Aga pulgaga mängides, on nad suht kergesti mõjutatavad. Ööseti magavad meie majakese all või lähedal. Tõesti toredad tegelased!
Ahjaaa, linnas sõites küsis Taavi mu käest, kas ma olen siin kordagi politseid näinud. Ütlesin, et pole. Vähem, kui poole tunni pärast nägime politseiautot. See hakkas meid jälitama. Ühel hetkel vilgutas tuledega. Jäime seisma. Taavilt küsiti lubasid ja ta pandi puhuma. Seejärel lasti meil edasi sõita. Meie autost ka veidi. Taavi ostis Kristiinalt ja Jaanuselt nende vana auto ära. Selleks on Ford Falcon. Kui käisime autot Taavi nimele registreerimas, siis sai ta lihtsalt mingi kahtlase pisikese tseki ning see tõendabki, et tema on autoomanik. Kahtlane.
Tahame endiselt endale teha lubasid, et sõita suure autoga. Selleks peame enne oma tavalised load ümber tegema. Ja selleks on tarvis tervet hunnikut erinevaid tõendeid, pabereid. Näiteks pass, juhiluba, aadressi tõendav paber tööandjalt ning pangalt, pangakaart ja lisaks pidime 25$ eest tegema endale vanusetõendi. Selleks oli tarvis passi ning pangakaarti (õnneks sobis ka Eesti oma, sest siinset pole ma endiselt veel kätte saanud). Umbes kümne päeva pärast saadetakse meile postkasti paber, mis tõestab, et me oleme tõepoolest 26 aastased. Täiesti uskumatu, kui keeruliseks ja mõtetuks on asjad siin aetud.

Terve nädala olen jälle töötanud mangopuude vahel. Suht tüütu aga saan hakkama. Vähemalt olen saanud kinnitust sellele, miks mul oli Eestis peaaegu kümme erinevat töökohta. Ikka justnimelt selleks, et mul kõigest kõrini ei saaks. Kui ühte asja enam teha ei viitsinud, siis tegin teist või kolmandat jne. Valikuvõimalusi peab olema, muidu tekib masndav rutiin, mida ma üldse ei salli.

Avastamisrõõmu aga jätkub mulle siia piisavalt. Nimelt avastasin, et valged linnud, kes siin suurte parvedena ringi lendavad, on papagoid. Seega on need papagoiparved. See kõlab mulle sama uskumatult nagu Malaysias olnud palmimets. Nii äge!

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 2

Reedel läksid Kristiina ja Jaanus ära. Kahju oli. Nende maja tundub kuidagi nii tühi nüüd. Igatsen neid juba, sest mitmekesi koos oli ikka ju lõbusam. Meile Taaviga pakuti varianti, et võime nüüd vagunelamust majja kolida, kuid oleme oma väikese toakesega juba suht harjunud ning majas elutsevad konnad ja muud putukad pole mulle eriti meeltmööda. Lisaks oleksime pidanud oma asju välja hakkama kolima ning nädala-paari pärast peaksime need jälle tagasi tassima, sest siis lähme siit ära tööd tegema. Seega elame ikka oma vagunelamus edasi.

Laupäeval olin ma nii tubli. Koristasin suure hoolega meie vagunelamut. Tassisin kõik nõud jms. kraami majja, kus on vesi ning pesin kõik kenasti puhtaks. Lisaks pesin kõik pesu puhtaks. Ma pole juba ammu nii palju ühe päeva jooksul koristanud.

Kuulsime laupäeval kohalikust raadiost, et meil on siin linnas olemas ka kino. Otsustasime siis pühapäeval kinno The Muppets'it vaatama minna. Kino toimub igal reedel-laupäeval-pühapäeval. Igal päeval näidatakse üks seanss ühte ja sama filmi. Järgmisel nädalal on uus film. Kinosaal on samaaegselt ka teatrisaal ning konverentsiruum. Kohti oli päris palju. Äkki mingi 300. Inimesi oli umbes 30. Filmi näidati suht väiksel ekraanil ning pildikvaliteet polnud just üleliia hea. Pilt muudkui kõikus ning vahepeal jäi mulje, et keegi hoiab ise seda asja käes, mis filmi näitab.

Üleeile õhtul pikutasin ning hakkasin just magama jääma. Äkki kuulsin krõbistamist. Mõtlesin, et eks see on mõni putukas ja küllap ta suundub valguse suunas, mitte minu voodisse. Nimelt on meil on toas satelliittelefon ja kui see laeb, siis on ta rohelist värvi. Kuna see on minust eemal, siis olin suht rahulik. Siis aga sain aru, et heli tuleb veidi kaugemalt ning püsib samas kohas. Mõtlesin siis, et äkki on meil mõni prussakas vms. tegelane end sellili keeranud ja üritab nüüd püsti end saada. Võtsin julguse kokku ja panin taskulambi tööle (Taavi magas). Kartsin täiega, et see putukas lendab minu suunas aga mulle vaatas otsa hoopis väike hall hiireke. Ta ei lasknud end minust üleliia segada. Seisin hetke ja mõtlesin, mida teha. Otsustasin Taavi üles ajada. Ta ei saanud tükk aega aru, mis värk on ning ütles, et ma püüaks ta ise kinni. Tegin suht ebarahulolevaid häälitsusi, kuid ta pikutas ikka edasi. No mis mul siis ikka üle jäi. Võtsin panni. Mitte selleks, et teda sellega lömastada vaid ikka selleks, et püüda ta panni alla kinni. Muidugi see ei õnnestunud mul, sest hiir oli päris kiire ning jooksis külmakapi taha peitu. Istusin lootusetu näoga voodile ja valgustasin oma lambiga põrandat... Taavi ütles, et ma läheks magama. Ma aga üritasin talle selgeks teha, et ei taha nii väikses toas koos hiirega olla. Oleks ta olnud puuris, siis oleks ok. Istusin voodil edasi ja Taavi keeras teise külje. Olin suht pettunud... Oma suureks rõõmuks avastasin, et Melari oli arvuti taga. Kurtsin talle oma rasket elu. Siis võtsin oma teki, padja ja läpaka ning otsustasin oma autoelamust majja kolida. Kuna mul toas polnud levi, siis istusin maja ette ning rääkisime Skypes mingi 5-6 tundi, kuni mul hakkas päike tõusma... Mind lihtsalt ei ahvatlenud idee minna majja magama, sest seal on jube palju konnasid ja muid putukaid. Vahepeal käis Taavi mulle teatamas, et hiiri on vähemalt kaks ning üks neist oli talle voodisse roninud. See tundus ka teda häirivat ning ta kolis majja. Mõtlesin, et valguse saabudes on hiired end ära peitnud ja saan ikkagi automajja magama minna. Läksin sinna. Rääkisime ikka veel juttu Melariga ning ühel hetkel vaatas jälle üks hiireke mulle rõõmsalt keset tuba vastu. Ta ei kavatsenudki lasta end minust häirida. Alles siis, kui hakkasin kätega plaksutama, läks ta eemale. Kui Melari oli mind järjekordselt maha suutnud rahustada, siis otsustasin minna majja magama. Kuna kell oli juba seitse hommikul, siis saingi magada vaid kaks tundi, sest teised ärkasid ja tahtsid majas ringi asjatada. Vot selline tore öö oli mul. Järgmisel päeval pani Taavi meie tuppa hiirelõksud üles ja saime hiired kätte ka. Mul oli küll jube kahju nendest aga ma tõepoolest ei soovinud nendega nii väikest elamispinda jagada.

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 1

Eelmiseks neljapäevaks-reedeks oli ülemus meile plaaninud esmaabikoolituse. Koolitus toimus Carnarvonis St. John'i kiirabimajakeses. Koolitatavaid oli kokku üheksa (viis meest ja neli naist). Koolitusel saime endale päris isiklukid elustamisnukud. Minu oma nimi on Wilson (nagu Tom Hanks'i sõber filmis Kaldale uhutud). Koolitus ise oli tore aga mõned vaatenurgad olid loomulikult võrreldes Päästerühmas õpituga erinevad. Sellega olen juba tegelikult harjunud, et kõik esmaabikoolitajad omavad asjadele erinevaid vaatenurki ning päris 100% õigeid tegutsemisviise vist nagu polegi.
Näiteks olen mina õppinud väga suure vaevaga ja ettevaatlikult panema kaelalahast. Siin aga päris kaelalahast näppida ei antudki. Võeti hoopis ajaleht, volditi see kokku, pandi kolmnurkrätik sellele ümber ning seejärel keerati kuidagi kaela ümber. Selge on see, et see ei hoidnud eriti midagi... Eestis õpitust rohkem keskenduti loomulikult erinevatele putukahammustustele, ussihammustustele ning veeelukate hammustustele/põletustele. Kui ma õigesti mäletan, siis väidetavalt elab Austraalias 12 kõige mürgisemat madu... Kuna koolitaja teadis, mis tööd ma tegema hakkan, siis koolituse lõpus pidin lahendama situatsiooni, kus üks mees oli saanud ussilt hammustada. Pidin lihtsalt ta pikali panema, rahustama ja jala alates ussihammustusest ülespoole korralikult kinni siduma (jättes varbad vabaks). Iga natukese aja tagant korrutati meile, et kui võimalik, siis tuleb kindlasti kannatanule hapniku anda (balloonist siis). Situatsioone pidime nende kahe päeva jooksul lahendama päris mitmeid ning isegi kunstverd saime kasutada. Mulle meeldis.

Ahjaaa, üks asi veel, mis meile esmaabikoolitusel räägiti. Nimelt tuleb alati võtta kannatanult allkirjaga tunnistus, sellest mis, kus, kellega ja millal juhtus ning millist esmaabi anti. See tagab selle, et mind hiljem näiteks kohtusse ei kaevataks. Meile toodi näide ühest hästi paksust naisest, kes vajas esmaabi. Talle anti külliliasend, kuid ta ei saanud hingata. Esmaabiandja lõikas ta kalli 40$ rinnahoidja katki, et naine saaks korralikumalt hingata. Hingamine muutus normaalsemaks ja naine taastus. Hiljem kaebas naine oma esmaabiandja peale ning nõudis, et talle makstaks tema kallis rinnahoidja kinni. Vot sellised on siin lood.
Nädalavahetusel käisime Kristiina, Jaanuse ja Taaviga kodust umbes 100km kaugusel mere ääres asuvas ülemuse suvilas. Sõna suvila seostub mulle küll Vääna ja veel mõne sarnase armsa majakesega, kuid siin see päris nii pole. Suvilad olid seal plekikuurid. Sellised suht kahtlased ning meenutasid Maardus asuvat külakest. Mõnel oli vana autoelamu. Kõikidel kuuridel olid isegi numbrid peal. Meie kuuril oli kolm tuba. Kaks magamistuba ning köök-suurtuba. Elektrit seal pole. WC asub teises kuurikeses. Magamistuppa sisenedes leidsin sealt kena suht suure ämblikulaiba. Jaanus teatas mulle, et see polevat mürgine aga nad hüppavad päris kõrgele. Hüppavad ämblikud, jess?! Õhtul nägin, et igas toanurgas olid ämblikuvõrgud. Üks selline veidi süütuma väljanägemisega ämblik oli elus ka. Jaanus päästis mind õnneks sellest ämblikust. Mõtlesin, et magan üleni magamiskotis ning siis saan ehk hakkama. Plaanisin isegi pea sinna sisse panna aga loomulikult hakkas mul seal esimese minuti möödudes tohutult palav. Tegin veidi lukku lahti, veidi veel ja siis veel veidi. Lõpuks magasin lihtsalt magamiskoti peal ning hoidsin veidi seda ka enda peal. Ei saaks öelda, et ma just üleliia hästi magasin. Nägin mingeid erinevaid õudukaid kah unes...
Aga nüüd sellest, mis seal suvilaskäimises head oli. See asub India ookeani ääres ning selleks, et nahk muutuks soolaseks, ei pea isegi ujuma minema. Kohtades, kus on enne olnud vesi ja see on ära kuivanud, võis näha soola maas. See sillerdas kenasti ning paistis välja nagu jää. Kõigepealt käisime vaatamas vett pritsivaid auke. Need on sellised kohad, kus vee ja õhu koostoimel purskub koopast tulev vesi maapeal olevast kivist välja. Suht segane ja keeruline seletus aga see oli päris tore vaatepilt. Vesi oli muidugi mõnusalt soe. Kuna olin kaasa võtnud ka oma snorgeldamise varustsuse, siis sain ka seda katsetada. Veealune elu on ikka hämmastavalt põnev. Kõik need ilusad värvilised kalad, korallid ja muud tegelased. See oli nii tore! Siiski pean mainima, et Egiptuses oli veelgi ilusam, sest seal olid värvid kohe eriti kirevad. Nägin ujudes ka oma lemmik koer-kala. Nad on nii ägedad ja paksud ning nende nina on täitsa nagu koera koon. Peale nende saime koos ujuda ka haibeebi ning raidega. Jesss! Päris jube oli vaadata, kui nad meie lähedal olid aga kui meie neile midagi ei tee, siis ei pidavat ka nemad meid kiusama. Kõige rohkem kartsingi just maha astumist, sest mõned tegelased võivad end liiva ja korallide vahel peita. Lisaks nägin veel meeletult palju nunnusid meresiilikesi. Ma ei teadnudki, et nad võivad kasvada suure täispuhutava palli suuruseks. Olen alati arvanud, et nad on pisikesed. Veidi pelgasin ka hoovuseid aga kõik oli tegelikult vägagi ok.
Peale ujumaskäimist läksime Kristiinaga jalutama. Kõndisime kohaliku majaka juurde. See asus küngaste vahel ning suht kõrgel. Vaade oli väga mõnus, kui veidi harjumatu, sest seal tõepoolest polnud ühtegi puud.
Kristiina ja Jaanus ning ülemus ja ta naine käskisid meil ujuda särkidega. Tegelikult nad ütlesid, et me peaksime ujuma ujumissärkidega, mis kaitsevad UV eest. Kuna neid meil pole, siis panime korraliku kreemikihi peale (ma pole kunagi niipalju päiksevastast kreemi pannud endale peale) ning tavalised särgid selga. Lõpptulemus oli see, et õhtuks oli ära põlenud vaid mu nägu, sest unustasin sinna kreemi panna. Pean tunnistama, et olin pettunud, sest tahaksin ikka pruunimaks saada. Teisel päeval otsustasin särgi küll selga panna, kuid kreemi panin ainult näkku. Ikka ei põlenud ma ära. Kui hiljem koju tagasi jõudsime, siis vaatas ülemus meid üle ning oli rõõmus, et me polnud ära põlenud.

Söögitegemisega on lood nii, et peame Taaviga õhtusööke ise tegema, sest Kristiina ja Jaanus üritavad oma aasta jooksul kogunenud jääke ära süüa. Esimesena üritasime teha pannkooke. Või noh, tegelikult tegi pigem Taavi...  Igatahes suutsime soolaste pannkookide meisterdamisega läbi raskuste hakkama saada (esimest kahte pannkooki ei soovinud koerad ka...). Teisel korral otsustasime samuti lihtsama asja kasuks ning tegime (pigem tegi Taavi jälle) praetud kartuleid ja liha. Suht nätske ja veidi toores oli see värk, sest meil polnud pannile kaant peale panna... Järgmisena on plaanis teha kana, sest meil on külmikus poolik kana...

Ma olen alati mõelnud, et küll võib olla ebameeldiv kanade ja kalade puhastamine, sest siis on neil veel täitsa looma kuju ja see ei seostu mulle mõnusalt maitsva lihaga. Igatahes olen alati need tegevused sujuvalt kellegi teise kraesse lükanud. Seekord aga polnud mul võimalust, sest Kristiina lihtsalt ütles, et nii Marju, nüüd lõika kana pooleks ning pese see ära. Ma ei tahtnud väga tibi muljet jätta ning tegin nii nagu ta käskis. Proovisin mitte mõelda sellele, et mingi aeg tagasi see kana jooksis kuskil ringi... Olin enda üle uhke, sest sain sellega hakkama. Kala puhsatamisega oli sama lugu. Jaanus püüdis merest kalu ning sain proovida nende puhastamist. Suht ebameeliv tegevus aga sain jällegi hakkama.

Veidi meeldivatest söökidest. Ananassid maitsevad siin meeletult magusalt ning nad pole üldse hapud ega tee suud katki. Aprikoosid sulavad suus ning kookospähklid on ka maitsvad. Kunagi väiksena olin proovinud kookospähkli piima, kuid ma ei mäletanud, mis maitsega see on. Nüüd tean, et see on pool-läbipaistev vedelik, mis maitseb suht läilalt ning väikeses koguses on see päris hea (palju seda seal sees nagunii pole).

Eelmisel nädalal saime ülemuselt mõlemad tšeki 200$. See ei olnud palk vaid lihtsalt elamisraha. Päris tore! Tegelikult on ta meisse päris palju juba investeerinud. Ostsime tema raha eest endale terasninadega töösaapad (Taavi omad maksid mingi 159$, minu omad 129$) ja töömütsi (umbes 30$). Lisaks on ta kinni maksnud kõik meie koolitused (ühe koolituse hind: esmaabi 199$, industriaalalal töötamise tunnistus 90$ ja liikluskontrolli baaskursuse erinevad koolitused (55+30+140+120=345$). Viimased kaks koolitust tuli läbida Internetipõhiselt. Seega olen saanud päris palju õppida ka. Ees on mind veel ootamas meie mõistes C-kategooria autojuhilubade tegemine. Selleks pean läbima kaks teooriatesti ning praktika. Kohe, kui peaksin oma pangakaardi kätte saama, lähen autokooli. Nimelt ei saa seda teha ilma, et mul oleks olemas pangakaart (kuigi ma sellega maksma ei pea).

Alates esmaspäevast oleme iga päev ka tööd pidanud tegema. Nimelt oleme puhastanud mangopuid okstest, mis nende pügamisel on tekkinud. Taavil on muidugi keerulisem ülesanne. Ta peab puude otsast oksi kuidagi kätte saama. Mina korjan pigem puu alla jäänud suuremaid oksi (mis kohati meenutavad väikseid puid). Tööriistadeks on meil reha ja konks. See konks on hea, sest tänu sellele ei pea ma iga oksa pärast kummardama, vaid tirin ja tõmban neid oma konkskäega. Tööpäev algab meil kell seitse ning lõpeb juba kell 12. Ega eriti rohkem ei jaksaks ka. Peame veel siinse kliima jms. tingimustega harjuma. Ma ei saa täitsa aru, kuidas seda oleks võimalik teha 8-10 tundi.

Carnarvon

1.veebruari pärastlõunal jõudsime lõpuks ometi oma uude kodulinna Carnarvoni. Lennukist maha astudes nägime juba kaugelt aia tagant Kristiinat ja Jaanust rõõmsalt meile lehvitamas. Lennujaam on siin tilluke majake. Pagasi saime kätte õuest. Ja juba algaski autosõit meie uue kodu suunas...

Siin on mõnusalt soe ja päike paistab. Mõnel päeval on veidi ka pilvi olnud. Kahel päeval on sadanud ka vihma. Ühel korral veidi tibutas aga teine kord ikka ikka korralikult. Kui tibutas, siis nägin ka esimest korda siin olles vikerkaart korraks. Ilus oli. Siin oli üks jõesäng, mis oli päev enne meie saabumist täiesti kuiv, kuid kui me tulime, siis oli see meie mõistes juba täiesti normaalne suuremat sorti jõgi. Möödus veel paar päeva ning nüüd on jõgi tõusnud nii kõrgele, et sealt läbi minev kõrgemal asetsev tee on ka vee all. Linna tuleb nüüd minna ringiga. See jõgi pidavat tõusma, sest kuskil kaugemal sajab vihma. Eks paistab, kui kõrgele see siis lõpuks tõuseb. Kui poleks ise näinud, siis ei usuks.

Elame hetkel oma vagunelamus, mille tagaotsas on kaks voodit (vasakpoolne on minu oma) ning telekas ja konditsioneer, keskel kööginurk ja laud ning ukse juures külmkapp, sügavkülm ning dušinurk. Hetkel meil siin sees vett pole ning käime pesemas kuuriall asuvas vannitoas. Ei saa öelda, et elaksime eriti luksuslikes tingimustes aga kõik vajalik on olemas. Võrreldes nendega, kes elavad kuskil räpastes hostelites, mis kubisevad lutikatest, on meil väga hästi läinud. Olen rahul, kuigi alguses paistis see kõik veidi hirmutav. Nüüdseks olen aga hakanud harjuma. Oma asju saame hoida voodi all olevates kastides ning mõnel riiulil. Ega mul väga palju asju polegi aga Kristiina juba aitab mind sel teemal ning annab mulle iga natukese aja tagant jälle mingeid riideid või vidinaid, mida nad enam ei vaja, sest nad lähevad siit ise varsti ära. Nii tore on uusi asju saada!

Selge on see, et riideid tuleb mõnikord pesta ka. Siin aga ei pesta riideid kuskil sooja veega (masinas siis). Riided pidavat jääma suht mustaks. Ega see nüüd meie mõistes täitsa külm vesi ka pole, sest seda siin eriti pole (kui just vett külmikusse ei pane). Naudin siis viimaseid päevi oma mõnusalt puhtaid riideid, mis mul veel alles on jäänud. Kui riided kuivama panna, siis tuleb need jätta kindlasti pahempidi, sest muidu pleekivad nad jube ruttu ära. Kusjuures paljud siinsed riided on UV-kaitsega. Kaitse tugevust näitavad numbrid (alates 40st ülespoole on ok). Eriti oluline on see näiteks mütsidel. Tavalistest riietest võtab päike läbi.

Olen proovinud päiksega vaiksemalt tutvust teha ning hoidnud end tagasi, sest muidu kõrbeksin koledasti ära. Tõenäoliselt see siiski varsti millalgi juhtub. Kusjures Perthis põles mul üks õlg ära. Näha nagu polnudki eriti midagi aga valus oli mitu päeva. Imelik. Loomulikult olen selle ajaga ikka korralikult jumet juurde saanud, kuid Kristiina ega veel vähem Jaanusega ei taha ma end siiski hetkel võrrelda. Arenguruumi on kõvasti.

Loomadest. Meil on siin kolm koera. Kaks neist on sinised Austraalia karjakoerad ning üks on veidi punase Austraalia karjakoera sarnane vanem krantsistõugu kutsa, kellel on suus vaid neli hammast. Nad on kõik äärmiselt sõbralikud ning rõõmsad, eriti kui neile süüa anda või pulka visata. Võrreldes nende Austraalia karjakoertega, kellega mina olen Eestis harjunud (suht kurjad ja isepäised), on nad ikka hoopis teistsugused. Toredad ja seltsivad kutsad! Lisaks on meil veel kanad, kuked ja mingid mulle tundmatud kanadest suuremad linnud, kes jooksevad mööda õue ja puudeoksi ringi. Igalpool võib kohata suuri rohutirtsusid. Just selliseid, nagu meil võib harva näha. Need mitme cm-sed. Aga siinsed on hallikad ning väga aktiivsed. Muudkui hüppavad ringi. Tegelikult võiks lausa öelda, et lendavad ringi, sest nad on nagu väikesed linnukesed ja lendavad päris kaugele. Koertele meeldib neid närida. Lisaks on siin palju pisikesi konnasid. Päeval pole neid näha, kuid õhtul ronivad nad (vanni)tuppa. Selle pisikese ruumi peale (koos wc-ga) on neid seal tavaliselt vähemalt üle kümne. Nad istuvad wc-potis ka. Alguses ei julgenud ma korralikult vett peale lasta ning lasin vaikselt seda, et neid mitte veega alla lasta ja ära tappa. Hiljem tuli aga välja, et nad just sealt potist tulevadki tihti. Neile meeldivat ujuda. Potist võivad mõnikord ussid ka tulla... Kristiinal ja Jaanusel on toas pisike hiireke. Teepeal nägin lehmi ja hobuseid. Ka pisikest sisalikku olen näinud. Rohkem loomi ma veel kahjuks kohanud pole. Jep, ei ühtegi känguru veel...

Puuviljadest. Siin on palju erinevaid maitsvaid puuvilju. Hetkel on läbi saanud just mangohooaeg, kuid mõned neist on siiski veel puude otsas alles. Kristiina tegi meile mangodegusteerimisõhtu, kus saime maitsta seitset erinevat sorti. Pean tunnistama, et Eestis olles mulle mangod eriti ei maitsenud aga siin on nad head. Magusad ja mõnusad ainult üks sort oli nendest, mis mulle eriti ei meeldinud. See oli seest oranzika värvusega. Teised on kollakad. Eriti meeldisid mulle veidi tsitrusemaitselised mangosordid. Sortide nimesid ma ei mäleta. Banaanid maitsevad siin ka väga hästi. Arbuus oli suht tavaline. Ananassi pole ma veel jõudnud lahti lõigata. Tomatid on tavalised.

Söömisest. Õhtusööki sööme koos Kristiina ja Jaanusega. Kristiina on nii armas ja õpetab mind kokkama. Ta on suurepärane õpetaja. Ta on rahulik ega irvita mu üle. Räägib kõigest detailideni ning seletab. Ühel päeval istus ta tükk aega meie vagunis ja luges ette asju, mida mul tööle minnes on tarvis poest osta. Samuti panime kirja terve hunniku erinevaid retsepte. Jälle väga detailselt, sest muidu ma ju unustan kõik ära. Lisaks õpetas ta mulle salvrätikutest laevukesi tegema. Minust võib veel ideaalne koduperenaine saada sedasi...

Nii tore, olen uhke enda üle ja väga tänulik talle. Tegelikult neile mõlemale. Nad on meid ikka väga palju aidanud kõigega. Alati vastasid meie küsimustele, kui me veel Eestis olles midagi teada tahtsime ning nüüd tuleb infot vahepeal liigagi palju. Proovime osakestki sellest meelde jätta. Neile iseenesest võetavaid asju peame meie alles õppima. Kõige elementaarsem näide: Autot ei tohi parkida kookospalmi alla, sest muidu võib meid tagasitulles oodata väga mõlkis ja katkine auto! Lisaks proovime veidikenegi selgeks saada seda, kus miski meie linnakeses asub ning mida kukilt osta tuleks. Uut infot on meeletult ja kuigi see on vahepeal väsitav on see siiski kõik nii põnev. Meil on nii palju veel õppida!

Õppimisest. Lapsed läksid just kooli eelmisel nädalal, sest neil sai suvepuhkus läbi. Siin on tegelikult suvekuudeks detsember, jaanuar ja veebruar. Meie peame aga ka õppima hakkama. Nimelt peame ära tegema Eesti mõistes C-kat. autojuhiload (siinses mõistes HR ehk Heavy Rigid), et kogu oma autoelamute jms. sõidukitega maanteedel liigelda. Kusjuures siin tähendab tegelikult C-kat. tavalist autoluba (c nagu car). Neljapäeval-reedel lähme esmaabikoolitusele. Sõitma pean ma õppima ka traktoriga, sest just sellega hakkan ma ju tööle. Kui keegi veel ei tea, siis hakkan traktoriga maanteede äärtest muru niitma. Oma traktoriga tegin tutvust juba kolmandal siinolemise päeval. Traktor on ilus ja punane. Ikka selline suur, mitte mingi väike murutraktor. Traktori taga on suur niitmisjulla, mida ma veel pole jõudnud eriti kasutama õppida. Traktoriga sõitmine polegi tegelikult väga keeruline. Tal on neil pedaali. Kaks nendest on pidurid. Üks ühe ratta jaoks ning teine teise jaoks. Hetkel on nad ühe jublakaga ühendatud, sest mul pole tarvis end tõenäoliselt nii äkki ringi keerata, et peaksin seda ainult ühte ratast pidurdades tegema. Pedaale üldiselt eriti kasutama ei peagi. Traktoril on viis käiku, kuid iga käik jaguneb veel kolmeks (kilpkonna pilt, mingi vahepealse looma pilt ja jänese pilt). Isegi pidurdada ning tagurpidi-edaspidikäiku saab sisse lülitada vaid nuppu kasutades. Seega väga mugav. Ka suunatuli on sel traktoril kenasti vasakul pool. Minust paremal asuvad lõikuri kangid. Neid ma hetkel veel väga kasutada ei oska. Pean veel õppima manööverdamisi, sest traktor ise on kitsam, kui minu taga asuv suur lõikur. Sõitma pean aeglaselt, mingi 20-30km/h max, sest see on meie töötamiskiirus.

Ühel päeval lubas ülemus mul esmakordselt proovida ka "tagurpidise" autoga sõitmist. Jube harjumatu ikka on teise käega käike vahetada ning suunda näidata. Isegi kojamehed käivad teistpidi. Õnneks pedaalid asetsevad samas järjekorras. Sõitsime veidi mööda maanteed ning seejärel keerasime pisikestele auklikele radadele. Taavi rõõmustas oma off-road värgi üle. Ma ei osanud seda niiväga nautida. Muudkui jupsi ja vaheta esimese ja teise käigu vahel. Loomulikult suri auto mõned korrad ikka välja ka, kui hakkasin tagurdama. Kõige toredam kogu selle sõidu juures oli see, et mulle ei tulnud kordagi ühtegi autot vastu. Ülemus ütles, et eks ta ikka viib mind millalgi linnavahele ka sõitma, siis pean nende "valelt" poolt vastutulevate autodega ära harjuma.

Ülemusest. Ülemuse nimi on Kevin ning tema naine on Peta. Nad on toredad ja sõbralikud inimesed. Kevin on väga abivalmis ning mõistlik ja on siiani suutnud jääda igati rahulikuks, kui on mind sõitma õpetanud. Ta ütles, et kui meie Taaviga enam seda tööd mingil hetkel teha ei taha ning ära lähme, siis tema enam ka ei viitsi ning jääb vist pensjonile või teeb midagi muud kodule lähemal. Ta on seda niitmisetööd teinud juba umbes 15 aastat. Suht tüütu aga tundub, et talle siiski meeldib.

Austraaliamaa, Perth

Lõpuks ometi jõudsime Austraaliamaale. Kartsin veidi piiril toimuvat kontrolli. Olin küll üritanud kõik oma toidu ära süüa, kuid ikka oli seda mul veel kotis alles... Lennukis saime täitmiseks paberid, kus olid küsimused erinevate asjade kohta, mida kotis kaasa võiksime viia. Kahtluse korral tuli märkida, et sul on see olemas. Mul oli päris mitme asja suhtes kahtlusi (nt. oli küsimus pähklite kohta ja ma kartsin, et mu sokolaad võib neid sisaldada). Seega oli mu lehekesel päris palju linnukesi märgitud. Taavil oli üks. Esimeses passikontrollis vaatas tõsise pilguga vanem onu mu paberi üle ja joonistas sinna mingeid numberid jms. Tundsin, kuidas mu süda sees tagus. Mõtlesin, et kuidas need narkot üle vedavad inimesed suudavad küll rahulikuks jääda, kui ma oma sokolaadi pärast põen. Nojah, seejärel tahtsime seista pikka järjekorda, kuid üks tädi suunas meid teise järjekorda (küsis enne veel, et kas reisime koos, tänu sellele sai ka Taavi minuga koos erateeniduse). Sõbralik naisterahvas palus meil oma kodinad lauale asetada. Küsis seejärel iga küsimuse kohta ükshaaval ning ma siis rääkisin ükshaaval, et mul on maiustused ja vitamiinid ja peavalurohud jms. kaasas. Ta muudkui noogutas ega palunud mul isegi kotti lahti võtta. Seejärel pääsesimegi teiselepoole piirikontrolli. Uskumatu aga me pääsesime pikkadest järjekordadest ega pidanud isegi turvaväravatest läbi minema. Võisin kõik oma sokolaadid jms. kaasa võtta. Kujutasin juba ette, kuidas neid suure hooga pugima hakkan, sest ega väärt kraami ei saa ju ära visata. Siiani mõtlen, et kas meil vedas seal lennujaamas või ongi see kontroll nii lihtne ning hirmujutud põhinevad nendel üksikutel eranditel, keda on korralikumalt kontrollitud. Mulle isegi räägiti, kuidas jalatsite tallaaluseid kontrollitakse, et ega seal mingeid võõramaiseid seemneid poriga kaasa pole tulemas. Kõik hirmud olid õnneks täiesti asjatult.

Õues oli mõnusalt kuum ja kuiv ning päike paistis sinises taevas. Avastasime, et kõik hostelid olid samaks õhtuks broneeritud või maksid liiga palju. Otsustasime ööbida lennujaamas. Taavi polnud sellega üleliia rahul... Varsti oligi õhtu käes. Tõmbasin end ühele pikale pehmendustega pingile kerra. Varsti tundsin, et mul on jahe. Panin pusa t-särgile peale. Ikka oli jahe. Vahetasin t-särgi pikkade varrukatega soojema särgi vastu (mida arvasin, et ehk kunagi siin ei kasuta), jätsin pusa peale ning panin sokid jalga. Ikka oli külm. Panin jope selge. Ikka oli külm. Panin teise paari põlvikuid jalga ning laotasin käterätiku ning salli oma teksade peale. Ikka oli külm. Mul enam soojemaid riideid polnud. Taavi andis oma jope. Tundsin end suht kahtlaselt. Nagu mõni kodutu, kes pingil magab ja on end suure kihi riiete sisse mähkinud aga ma ei lasknud end sellest häirida. Lõpuks hakkas aga veidi soojem ning jäin hommikuni magama. Nimelt olid need toolid asetatud ventilaatorite alla ning asusid lisaks ka pikas koridoris. Tuuletõmbus oli ebameeldivalt jahe. Proovisin ka öösel õue minna lootuses, et seal on soojem, kuid ka seal ol tuul tõusnud ning palmipuud õõtsusid jahedama tuulekese käes.

Hommikul ärgates viisime pagasi kappi ning tahtsime bussiga Perthi kesklinna sõita. Muidugi jäime bussist maha. Õnneks aga tuli üks taksojuht ja ütles, et kahekesi taksoga linna- ja tagasisõit maksab umbes sama palju, kui bussiga. Mõtlesime küll sellele, et kas me sel juhul tagasi tuleva bussipeatuse üles leiame, kuid otsustasime siiski mugavuse kasuks, sest teadsime ka kohta, kuhu täpselt minema pidime. Nimelt esimene tähtis asutus oli Immigratsiooniamet, kust tahtsin oma passi viisaklepsu saada. Selgus aga, et antud aadressil polnud mingi Immigratsiooniametit vaid hoopis kaubamaja. Kaubamajast ostsin endale kõnekaardi ning kohaliku netipulga, millele tuleb samuti nagu kõnekaardile vajaduse järgi raha peale laadida. Õnneks märkasin varsti infopunkti ning küsisin sealt Immigratsiooniameti kohta abi. Meid suunati õigesse kohta edasi. Seal läks väga kiiresti ning saime oma kleepsud kätte. Seejärel suundusime kohalikku panka, et omale konto avada. Meid teenidas tore meesterahvas, kuid mingil põhjusel selgus hiljem, et ta oli meie pangakaardid saatnud sinnasamasse panka. Seda hoolimata sellest, et me ütlesime, et lendame järgmisel päeval Perthist Carnarvoni ning soovime kaartidele sinna järgi minna. Apsakast saime teada täiesti juhuslikult, sest minu e-mailile ei tulnud kinnitavaid maile (Taavile tulid). Läksime siis Carnarvonis panka ja saime teada, et mu e-maili aadressiks oli pandud perekonnanimi+eesnimi, mitte eesnimi+perekonnanimi. Jutu käigus selgus, et kaardid tulevad Perthi pangakontorisse ning nüüd pidime tellima uued siia Carnarvoni.

Saan aru, et ruttasin oma jutuga pisut ette. Kirjutan veel Perthist veidi. Nimelt on see uskumatult armas ja tore linnake. Seal on suured majad, mille kõrval on armsad pargikesed palmipuudega. Meres ujuvad suured meduusid. Käisime terve päeva linnas ringi. Lõpuks aga väsisime ära ning kuna taksojuht oli meile näidanud, kust lennujaama buss tagasi läheb, siis otsustasime selle peale minna. Bussijaamas aga öeldi, et nemad küll ei oska öelda, kust läheb buss lennujaama. Üks onu seletas siis, et buss nr. 37 viib Austraalia siselendude lennujaama ning sealt saaksime juba taksoga odavamalt edasi sõita (ka meie taksojuht oli seda bussi lisaks maininud). Hakkasime siis juhatatud suunas minema ning lõpuks leidsime ka õige bussipeatuse üles. Bussis pidime maksma 3,80$. Siinkohal tahan veel mainida, et bussis on kasutusel Londoniga sarnane süsteem, kus kohalikud saavad magnetkaardile raha laadides bussiga sõita. Kaart tuleb bussi eestuksest sisenedes vastu ühte jublakat panna ning tagumisest uksest väljudes tuleb samuti sarnast jublakat puudutada. Londonis tuleb maksta ühe sõidu eest, hoolimata, kui mitu peatust sõidad ning tagumise ukse juures jublakat puudutama ei pea. Usun, et Austraalia süsteem on parem, sest sõites vaid mõne peatuse on see mõistlikum Niisiis hakkasime suunduma lennujaama suunas, kuid see buss tegi nii suuri ringe, et jäin seal korduvalt magama, kuigi tahtsin tegelikult aknast välja vaadata ja näha kohalikku elu. Jõudsime lõpuks siis siselendude lennujaama ning sealt läksime juba tasuta lennujaamadevahelise bussiga edasi sinna, kust hommikul olime alustanud.

Lennujaama bussifirmaga linna- ja tagasisõit oleks meile kahele kokku maksma läinud 59$ aga suutsime säästa ning kulutada vaid 48$. Nüüd aga teame, et lennujaamast on võimalik sõita üksinda edasi tagasi vähem, kui 8$, kui kasutada kohalikku ühistranspori süsteemi ning lennujaamadevahelisi tasuta busse. Kokkuvõttes olin rahul, sest olin kulutanud siiski vähem, kui algselt oli plaanis. Lisaks polnud meil kulutusi ööbimiskohale. Sel õhtul olin magamiskoha valikul veidi targem ning läksin kohviku taga nurgas asuvale diivanile magama. Jube mugav oli aga öösel läks ikkagi jahedaks. Õnneks siiski mitte nii külmaks, et oleksin pidanud jälle Taavi jopet laenama.

Hommikul tõusin kell 6. Väga närvi ajas see teadmine aga uni oli läinud. Ajavahe vist toimis. Olin mõne tunni üleval ning magasin siis veel veidi. Päeval suundusime bussiga siselendude lennujaama poole. Jõudsime kenasti kohale ja saime teada, et peame sealt umbes 20minutit tagasi kõndima, et jõuda sellesse kohta, kust meie lend läheb. Mis seal siis ikka, võtsime oma asjad selga ja suundusime oma terminali suunas jalutama. Kott seljas on ikka päris palav. Kusjuures nüüd tuleb meelde üks tähtis asi, mida enne ei maininud. Minu seljakott kaalus alla 12kg, Taavi oma oli 16! Ja ta muudkui noris enne reisi mu asjade pakkimise oskamatuse üle. Kokkuvõttes saan ma päris väheste asjadega ikka hakkama. Tore on see, et nüüd saan päris mitu kilo asju siit tagasi ka viia. Pean mainima, et neid juba koguneb...

Peale väga higistama ajavat ja palavat jalutuskäiku lennujaama suunas, jõudsime kohale. Registreerisime end ära ning jäime ootama oma lendu. Meil oli kaks valikut, kas peame minema esimesest väravast või teisest väravast (kõrvuti asetsevad uksed, mis viisid mõlemad samasse kohta õue). Siinkohal mainin, et Malaysias oli meie väravaks 35C - seega oli neid seal palju. Õues asus lennuväli, kus olid erinevad pisikesed ja veel pisemad lennukid. Tegin veel nalja, et lähme kümnele inimesele mõeldud eralennukiga. Njah aga nii see peaaegu oligi, sest meie lennukis oli veidi üle 30 koha ning reisijaid oligi täpselt 10. Ühes reas oli kolm kohta, üks üksik ja teiselpool kaks kõrvuti kohta. Geraldtonis tegime veel vahemaandumise ning võtsime sealt veel kolm inimest juurde, kes meiega koos Carnarvoni tulid. Kõik vist tundsid teineteist. Kusjuures lennu kogupikkus oli umbes 900km vist. Istusime eelviimases reas ning meie taga polnud kedagi. Lennuk krigises ja kragises, eriti meie tagant. Selle jaoks anti meile isegi kõrvatropid. Samuti pakuti juua ning jagati kommi ning küpsiseid. Kes tahtsid, said endale padja ka. Mina muidugi tahtsin, sest uni oli jällegi nii suur... Tunnistan, et magasin ühe kommi jagamise maha kahjuks...

Malaysia

Sõit Londonist Malaysiasse kestis 12:20 ning pikkuseks oli 11 873km, kiirus ületas vahepeal 900km/h. Arvasin, et see saab olema palju raskem aga suurest väsimusest jäin kiiresti magama (lend toimus öösel). Isegi padi ja tekk anti meile. Lennuk oli väga suur. Ma polnud vist kunagi nii suurega lennanud. Sellel oli koguni kaks korrust. Istmeid oli ühes reas üheksa, kui palju neid ridasid oli, ei oska ma öelda. Igatahes palju. Tundus, et kõik kohad olid täis. Toolide vahe oli minu jaoks täiesti ok. Iga tooli seljatoe küljes oli pisike telekaekraan, kust võis puldi abil endale sobivat meelelahutust leida (palju erinevaid filme, muusikat, mänge, uudiseid, keeleõpet, kultuuriinfot, lennuinfot jms.). Süüa ja juua saime väga palju, lisaks veel snäkid. Andestamatuna tundub mulle see, et magasin jäätise maha... Tore oli aga see, et isegi alkohol oli tasuta. Võtsin hea meelega mõned topsikud veinikest.

Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis seiklesime tükk aega lennujaamas ringi, sest ei saanud aru, kust välja saab minna. Ühel hetkel avastasime end kõndimast tühjas koridoris, kust jalutas meile vastu vormiriides automaadiga hirmuäratav mees. Ma ei julgenud talle otsagi vaadata. Lõpuks avastasime, et kõigepealt tuleb istuda aerotrainile (õhurongile?!), sellega siis saime kenasti teise terminali, kust saime taotleda kohaliku viisa, et minna linna (oleksime võinud sinna jääda kuni 90.päevaks).

Malaysias oli väga soe ja tohutult niiske (jõudsime sinna õhtul). Otsustasime bussiga ka Kuala Lumpuri linna sõita vaatama. Esimesed toredad avastused olid tohutult suured palmimetsad ning tagurpidi upakil olev kuu. Sõit linna võttis umbes tunnike. Laupäeva õhtu kohta oli seal kõik päris tühi. Hiljem tuli välja, et buss ei viinudki meid täitsa kesklinna vaid sattusime India linnaossa. See oli päris põnev aga varsti olid juba kõik kohad meil selged ning minna polnud enam eriti kuhugi. Kesklinn asus aga nii kaugel, et sinna poleks jaksanud jalutada. Oleksime vist pidanud tegema veidi rohkem eeltööd. Kõik kohad olid täis meeletult kõrgeid majasid. Muudkui vaatasin ja imestasin. Nende majade vahel jooksid rõõmsalt ringi rotid, tarakanid ja nunnud sisalikud. Vahepeal sattusime mingitesse eriti vaiksetesse kohtadesse, kus mulle ööpimeduses eriti ei meeldinud olla lumivalge ja blond... Õnneks läks siiski kõik hästi. Otsustasime ööseks lennujaama tagasi sõita. Meil oli kenasti bussiplaan ka kaasas. Buss aga ei tulnud ega tulnud. Läksin uurima ja selgus, et buss läheb alles kell 5 hommikul. No meil oli seega umbes 5 tundi aega... Meile antud graafiku järgi pidid bussid peaaegu iga tunni tagant käima... Istusime siis tühjas bussi-rongiterminalis. Tundus, et varastamisega neil vist probleeme väga pole, sest kõik poekesed terminalis olid lihtsalt heal juhul kaetud mingi riidega. Meile harjumatu aga tegelikult nii asi peakski ju olema. Tahtsime wc-sse minna, kuid seal oli tuli kustus ning raha vastuvõtvat tädi ka polnud. Nii me siis võtsime oma moblad välja ning läksime nende valguses. Tundsin end nagu murdvaras - aga wc-s?! Muidugi jõudsin terminalis vahepeal ka mõne uinaku teha, kuid õnneks veidi peale viite saabus ka meie buss. Saime kenasti tagasi lennujaama ning jõudsime oma järgmisele lennule, mis suundus juba teiselepoole ekvaatorit kaugele Austraaliamaale Perthi. Lend sinna kestis 5:20 ning oli kõigest 4802km pikk. Lennuk oli ehk veidi väiksem, kuid kõik mugavused olid samasugused. Nagu ikka, jäin ruttu magama...

Tagasi Londonis 2012

Ja taaskord kiskus mind miski kodust eemale. Ma ei teagi, mis see oli, sest kõik oli ju tegelikult väga hästi. Sel hetkel, kui sain Kristiinalt 29.09.2011 maili pakkumisega minna Austraaliasse tööle, käis mul peas justkui mingi klõps ära ja teadsin koheselt, et tahan minna. Saatsin talle kohe ka sellekohase maili ja nii see läkski. Algne plaan oli Austraaliasse minna koos Kaisaga, kuid kahjuks sain teada, et minu kaaslaseks peab siiski olema keegi meessoost. Mõningate kaalumiste, valikute ja otsuste tagajärjel tuli minuga kaasa mu naabripoiss Taavi. Olen ise juba väiksest peale tahtnud Austraaliasse minna. Seda juba siis, kui keegi mu sõpradest polnud sellest eriti midagi kuulnudki. Mina aga teadsin kängurutest ja päikesesoojusest. Nüüd on muidugi Austraaliasse minemine suhteliselt tavaline nähtus. Siiski pean tunnistama, et esmakordseks pikemalt kodust äraminekuks ma siiski Austraaliat valida ei julgenud ning jäin tol korral siiski veidi turvalisema variandi Inglismaa juurde.

Teadsin kohe, et Austraaliasse tahan lennata läbi Londoni. Eestimaalt lahkumine oli kurb, masendav ja pisaraterohke, kuid juba Londonis tundsin end palju paremini. Justkui oleksin üle pika aja oma teise kodusse saabunud. Vastupidiselt külmale ja lumisele Eestimaale oli seal päikseline, umbes 10 soojakraadi, roheline muru ning õitsevad võõrasemad, krookused jm. taimed. Pooleteise aasta jooksul, mil ma sealt eemal olin olnud, polnud peaaegu midagi muutunud. Üks väga kõrge ja suur maja oli juurde kerkinud.

Jube tore oli üle pika aja näha Williamit ja oma teisi sealseid sõpru. Kahjuks ei õnnestunud mul sel korral oma kullakallist Kaisat näha, sest ta elab Plymouthis. Õnneks saime aga mitu tundi telefoni otsas lobiseda. Eestlastest kohtasin ma seal veel oma endist trennikaaslast Kaisat ja sõbrannat Ruthi. Ka neid oli loomulikult väga meeldiv näha. Londonis olles käisin lausa kahel korral suures Westfieldi kaubanduskeskuses vesistamas (ega ma midagi osta ei saanud, sest Austraaliasse lendavad kilogrammid olid loetud).

Peaaegu igal õhtul käisin kuskil ka väjas. Tore oli üle pika aja näha sealseid avatud ja sõbralikke inimesi. Mõnus oli tantsida Soho klubis, kus on koos palju erinevaid inimesi ning nii põnev oli neid jälgida (väga purjus volüümikas mustanahaline tüdruk, kes klubist lõpuks välja visati; seda sama tüdrukut sebida üritanud kahtlane tagasihoidliku välimusega tüüp; kena välimusega mees, kes tõepoolest üldse tantsida ei osanud ning kes sebis endale suhteliselt ebameeldiva välimusega naise, sest rohkem "üleliigseid" naisi klubis enam polnud; kontsadel tuigerdavad tibid jne. - okei, tundub, et meelde jäid vaid veidrikud aga tegelikult oli seal palju-palju toredaid inimesi ikka ka).


Lisaks käisin ka kinos filmi Haywire vaatamas. Seda tegin Williami soovil, sest mulle tundus see juba alguses jama. Peale filmi tunnistas ka tema, et see oli mõttetu ning peategelane (kena välimusega tibi) on nii paljuks enamaks võimeline. Põnev oli vaadata mõndasid võtteid, mis ta tegi aga muu oli täielik jama.




Londonis olles käisin ka ühega nendest koertest jalutamas, kellega kunagi seal jalutasin ning kelle omanike majas veidi üle poole kuu elasin. Nimelt läksin Hamleyga Wimbeldoni parki jalutama. Tema omanikud on hästi toredad ja sõbralikud ning jalutades tundsin end justkui jälle tagasi oma endises elus olevat. Tekkis tunne, et pean varsti ratta selga hüppama ning minema koju oma pere riideid triikima. Õnneks seda siiski tegema ei pidanud ja võisin rahulikult oma toimetustega jätkata. Kusjuures isegi makstud sain selle väikese jalutuskäigu eest (10£). Ma tegelikult ei oodanudki seda, sest ma ise tahtsin ju teda jalutama viia.


Minu nädalake Londonis möödus kiiresti ning juba oligi jälle aeg minna lennujaama suunas. Arvestasin lennujaama minemiseks kaks tundi aega. Sõitsin kenasti metrooga õiges suunas ning täpselt üks peatus enne minu peatust muudeti metroo suund ära ning pidin maha minema. Tuli välja, et ka eelmised metrood olid ümber suunatud, sest minuga samasse lennuterminali minejaid oli peatuses päris palju. Üks mees ütles, et on seal juba kaks tundi oodanud. Mul tekkis hirm, et jään lennust maha (lennu väljumiseni oli jäänud kaks tundi). Jalgsi sealt minna poleks saanud, sest see on ikka kaugel ja ma oleks kindlasti ära eksinud, sest pole seal enne käinud. Metroos levi polnud ning kuskile helistada ka ei saanud. Metroost igaks juhuks välja ka ei julgenud minna, ei tahtnud ju kogemata maha jääda. Ka järgmine metroo, mis tuli, suundus valesse kohta. Õnneks siiski sellest järgmisega sain kenasti lennujaama ning kohtusin seal juba ka Taaviga. Jõudsime kenasti oma lennule. Londonist lahkumine kurvastas mind, sest sain aru, et oligi käes hetk, kus suundun oma kallist kodumaast veelgi kaugemale...