Koduses Carnarvoni linnakeses on vahelduseks päris tore tagasi olla. Esimestel päevadel tegime veel veidi niitmistööd ning sellele järgnes umbes nädalane paus tööst. Küll oli hea magada ja puhata. Nujah, esimestel päevadel tegin tegelikult ka päris palju koristustöid, sest meie koduke vajas seda juba hädasti.
Tulime tagasi just enne Kevini ja Peta 38.pulma-aastapäeva (15.aug.). Tegin neile selle puhul kirju koera koogi. Teadsin, et see Kevinile maitseb, aga Peta polnud seda veel saanud. Kuna järgmisel päeval ütles Kevin, et ta olevat tahtnud mulle ka koogist tüikese tuua aga see oli juba otsa saanud, siis eeldan et Petale igati meeldis. Seda väitis ta ise muidugi ka. Üldiselt tundub, et me oleme Taaviga Kevini üdini tervisliku toitumise põhimõtteid veidi muutnud. Seda näitab nimelt näiteks see, et peale minu sünnipäeva avastas Kevin, et traktoris päeval koogikest süüa on päris hea. Peale seda oleme hakanud poest ostma puuviljakeekse või mingeid muffineid. Mulle sobib! Ühel päeval käisime lausa kiirtoitu söömas.
Meie farmi lähedal on maasikafarm, kust käin endale aegajalt maasikaid ostmas. Neid ei anna poe maasikatega võrreldagi. Nad on seest punased ning mõnusalt magusad. Samas Eesti maasikatega ma neid täitsa võrrelda siiski ei tahaks. Olen enda jaoks avastanud ka uued puuviljad tamarillod. Need meenutavad välimuselt veidi punast ploomi ning maitsevad ehk tikri moodi. Jube head igatahes. Meie farmis on hetkel veel alles mõned jube magusad apelsinid ning kõrval farmis kasvavad greibid. Kevin lubas mul greibiraksus käia...
Ühel päeval käisime Taaviga hiljuti avatud Carnarvoni kosmonautikamuuseumis. See oli suhteliselt pisike ning sisaldas suurel hulgal stende. Kahjuks oli suhteliselt vähe välja pandud erinevaid põnevaid masinaid jms. Toreda üllatusena nägin kosmonautidele mõeldud pakendatud šokolaaditükkidega jäätist. Vot selliseid asju süüakse seal kaugel-kõrgel.
Ühel teisel päeval läksime Taaviga Gwoonwardu Mia aborigeenide pärandi ja kultuurikeskusesse. Seal oli palju põnevaid kunstiteoseid, alates piltidest kuni värvitud emu munadeni. Päris põnev oli ning kavatsen sinna kindlasti millalgi tagasi minna.
Päev peale Carnarvoni tagasijõudmist teatas Kevin mulle, et kui ma soovin, siis võin tema ja Peta väikest Suzukit kasutada. See auto seisab muidu niisama ning on neil olemas vaid selleks, kui teine Suzuki, mida Taavi töötegemiseks kasutab, peaks katki minema. Loomulikult olin igati rahul ja õnnelik ning lõin masina kenasti läikima. Auto oli musta värvi ning pukakas-oranži jutiga. Nägi selline veidi kuri välja. Umbes nädal peale seda palus Kevin mul ja Taavil mõlemad Suzukid kollaseks värvida. Alustasime nn. Taavi valge autoga ning seejärel tegin enda oma ka ilusaks. Kuna Kevinile polnud valiteet eriti oluline, siis värvisime neid pintslitega. 
Arvasin, et tulemus saab olema suht kole ja jutiline aga asi pole üldse hull. Mõlemad autod särvad nüüd nagu päike. Lisaks värvisime veel veljed pihustiga valgeks. Mulle jubedalt meeldib aga Taavi pole eriti õnnelik tulemuse üle. Me Petaga leidisime, et peaks autodele veel lillekesed ka peale joonistama ja siis oleks ideaalne.
Igal neljapäeva õhtul viiakse meie suur prügikast 700.meetri kaugusele teeäärde. See on koerte jaoks vist lemmik nädalapäev, sest siis ajab Kevin kaks koera autosse ning ühe noorema ja kärsituma autokasti ning seejärel sõidetakse üheskoos prügi ära viima. Koertele jubedalt meeldib see lõbusõit. Mulle jälle meeldib seda alati pealt vaadata, sest see on lihtsalt nii armas. Koerad paistavad ülimalt rahulolevad ja õnnelikud.
Kui Eestis on augustikuu, siis saab ööseti pimedas vaadata taevasse ning näha palju-palju tähti langemas. Siin see nii pole. Väidetavalt pole neil ühtegi kuud, mil oleks langeivaid tähti näha rohkem, kui tavaliselt. Olen neid ikka näinud siin langemas mõnikord ning siis ilusaid soove soovinud... Mõned on juba täide läinud aga mõned on veel ootel.
Esimesel vabal nädalavahetusel (reedest esmaspäevani) lubasid Kevin ja Peta mul minna nende Blowholes'i kuur-suvilasse. Taavi ei soovinud minuga ühineda, sest seal polevat telekat ega Internetti. Seega sain veidi aega olla täitsa üksi. Päeval vedelesin rannas ning ujusin ja snorgeldasin. Küll see veealune maailm koos kalade ja korallidega on ikka põnev! Õhtuti jalutasin ookeani ääres ning vaatasin päikeseloojangut. Nii hea oli olla. Laupäeval tulid sinna ka Dan ja Elle koos oma koertega. Sõitsime üheskoos eemalolevasse tühjemasse randa, et koerad saaksid seal liiva ja vee sees möllata. Osa teest sõitsime sinna sedasi, et Dan juhtis ja meie Ellega istusime autokastis ning nautisime tuult ning veini-õlut. Õhtul grillisime ja rääkisime juttu. Tore oli vahelduseks suhelda uute tuttavatega.
Blowholesis veetsime Taavi, Kevini ja Petaga veel kaks toredat nädalavahetust. Nimelt tahtsid Kevin ja Peta oma kuur-suvilat veidi kenamaks teha ning tegelesime nendel päevadel vana värvi maha hõõrumise ja uue peale kandmisega. Kui enne oli majake kollane, siis nüüd on see sinine ning näeb tänu uuele värvile palju parem välja. Selge on see, et ega me kogu seda aega töö tegemisele ei kulutanud. Ilmselgelt käisin ma igal vabal võimalusel rannas ujumas ja snorgeldamas. Ostsin endale Kevini soovitusel isegi lestad. Ma polnud nendega kunagi ujunud, kuid olen oma ostuga igati rahul. Nendega on palju mõnusam. Kui ma esimest korda nendega ujuma läksin, siis tahtsin ujuda ühe rannale lähedal asuva pisikese kalalaevukese juurde. Miskipärast otsustasin siiski ümber. 
Ujusin rõõmsalt, kuni minu eest ujus umbes viie meetri kauguselt mööda veel rõõmsama näoga minust umbes kolm korda suurem tegelane. See oli päris ehmatav tunne. Kuigi olin suhteliselt kalda ääres, siis keerasin hetega otsa ringi ning ujusin täie hooga kaldale ning lõpetasin selleks õhtuks oma ujumise. Alguses Kevin arvas, et äkki see oli hai, sest nad pidavat kalalaevukeste läheduses ujuma, sest tunnetavad seal verd. Uhhhh, ma ei uju kunagi ühegi laevukese juurde... Samas ta arvas, et siis oleksid kalalaevukese mehed mind kindlasti hoiatanud. See tegelane tundus mulle siiski olevat sõbralik ja ma ei arvanud väga, et see oleks olnud hai. Delfiin nagu ka mitte. Hiljem Kevin rääkis nende kalalaevukese meestega ja tuli välja, et tegemist oli merilehmaga. Neid polevat siin üleliia palju aga nad on sõbralikud ning toituvad ainult taimsest kraamist. Seda tegelast oli näha laevukese lähedal ka järgmisel päeval. Veidi kaugemal ookeani peal oli iga päev näha möllamas suuri vaalaskalu. Enamasti nad üleni veest välja ei hüppa, nagu filmides aga korra olen näinud ka seda. Kõigepealt nägin suurt veepurskkaevu ning seejärel ilusat vaala ookeanisügavusest välja hüppamas. Imeline!
Vaaladest veel niipalju, et ühel päeval tuli Kevin jalutuskäigult ning teatas Petale, et ta oli rannas näinud vaala junne. Peta läks jube ähmi täis ja küsis, kui suured need olid ja kas ta ikka võttis need kaasa. Kevin oli need randa jätnud. Seepeale käskis Peta meil minna ja need ära tuua. Nimelt on vaalapabulad väga väärtuslik kaup ning nende eest on võimalik saada palju raha. Leidsime pabula üles ning viisime Petale, kes oli väga rõõmus. Pabul ise näeb välja nagu musta värvi kummist jullakas.
Kuur-suvila all elab veidi rohkem kui meetri pikkune bungara (ma ei tea, kes ta Eesti eeles on). Igatahes on see üks suur ja ilus sisalik. Ta on hästi julge ning tihti võtab inimestest mõne meetri kaugusel olles rõõmuga päikest. Kui talle siiski läheneda, siis jookseb ta jube kiiresti maja alla tagasi. Ta on jube tore!
Lisaks olen nüüdseks näinud ära ka Bobtail sisaliku (jälle ma ei tea, kuidas teda Eesti keeles kutsutakse). Tegemist on väga rahuliku ja aeglase ning veidi paksu loomakesega, kellel oleks nagu saba otsast ära hammustatud. Lisaks on tal sinine keel. Kuna ta on aeglane ja suhteliselt sõbralik, siis on teda võimalik lausa kätte võtta. Teda tuleb lihtsalt kinni hoida sedasi, et ta ei saaks hammustada, sest ta hoidvat oma lõugadega jube kaua kinni ega lase lahti. Kuna ta kael on lühike, siis pole tema kinnihoidmine üleliia keeruline. Jube nunnukas tegelane taaskord!
Blowholesis olles oleme Taavi ja Keviniga ka kalal käinud. Hoolimata sellest, et Kevin peab end heaks kalameheks, pole me Taaviga näinud teda kordagi ühtegi kala kätte saamas. Samamoodi juhtus ka seekord. Aga niisama istuda on ka tore. Ükskord enne koju tagasisõitmist viis Kevin meid autoga erinevaid rannikuäärseid kohti vaatama. Nägime kõrgeid järsakuid, kust Kevin kunagi, kui ta veel päästerühma töödega tegeles, allalaskumisi ning päästetöid harjutas. Lisaks käisime vaatamas karile jooksnud laeva jms. Küll puhkus on ikka mõnus aeg!
Nädala sees oleme aga nüüd kenasti juba paar nädalat tööd teinud. Nimelt korrastame Carnarvonis elektriliinide aluseid. Traktoriga pole siin midagi teha, sest seal kasvavad suured põõsad ja puud. Enamuses sellest tuleb eemale tassida pisikese aga võimsa Bobcati tõstukiga. Mõnes kohas on aga tarvis lausa suurt traktor-koppa, mis kogu jamast lahti saab. Ühes kohas oli liinide alune täis kõikvõimalikku sodi (alates vanadest roostetanud autodest ja pliitidest kuni aspestist torudeni). Siin tegeletakse probleemiga märgatavlt erinevalt, kui Eestis. Nimelt kaevati hästi suur auk ning maeti see kõik sinna sisse. Liiv lükati peale ning varsti kasvab seal muru ning keegi ei oska isegi aimata, mis seal maa all peidus on...
Kuna enamuses tööst tuleb ära teha Bobcatiga, mida juhib Kevin, siis on meil Taaviga elu päris kerge ning me ei pea peaaegu midagi tegema. Mõnikord tuleb midagi saagida või tõsta ja tassida. Mina pean vahepeal ka pambusevõrseid ning eukalüptipuu kände pihustiga mürgitama. Põhiliselt pean aga raadiosidega Kevinit hoiatama teel olevatest masinatest ning muudest üldistest ohtudest (maast välja paistvad torud, kaevud, jms.). Elu on harjumatult lihtne. Lisaks õpetas Kevin ka mind Bobcatiga sõitma. See tundub veelgi kergem, kui traktori juhtimine. Praktiliselt kogu tegevus toimub kahte juhtkangi liigutades ja nende peal asuvat paari nuppu vajutades. Jube mõnus. Veelgi mõnusam on istuda kopa peal ja lasta end sihtkohta sõidutada. Mõniord oleme töötanud farmide lähedal, kus omanikud on meile pakkunud banaane või kirsstomateid. Njämmm.
Päikesega on lood hetkel sedasi, et olen temaga väga rahul. Hetel pole veel tohutult palav aga on aru saada, et kevad on käes. Tekikuhi mu voodis muudkui õheneb ja õheneb.
Ühel päeval rääkis Kevin meile ühe põneva ja meile lausa uskumatu fakti. Nimelt nii nagu Eestiski on siin võimalik võtta pangast laenu pannes oma maja panti. Aga siin on võimalik panti panna ka meie mõistes herneid toetavad kepid. Need on siin väga väärtuslikud ning neid kasutatakse üldiselt farmis mitu aastat järjest. Üldiselt olevat nad tehtud mingist spetsiaalsest puust, mis ei mädane nii kiiresti. Loomulikult ei toestata nendega vaid herneid vaid ka kõiksuguseid muid taimi. Üks selline kepp võib Kevini hinnalgul maksta rohkem kui Euro.
Läbitud teekond: Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon (kolm korda).
Tulime tagasi just enne Kevini ja Peta 38.pulma-aastapäeva (15.aug.). Tegin neile selle puhul kirju koera koogi. Teadsin, et see Kevinile maitseb, aga Peta polnud seda veel saanud. Kuna järgmisel päeval ütles Kevin, et ta olevat tahtnud mulle ka koogist tüikese tuua aga see oli juba otsa saanud, siis eeldan et Petale igati meeldis. Seda väitis ta ise muidugi ka. Üldiselt tundub, et me oleme Taaviga Kevini üdini tervisliku toitumise põhimõtteid veidi muutnud. Seda näitab nimelt näiteks see, et peale minu sünnipäeva avastas Kevin, et traktoris päeval koogikest süüa on päris hea. Peale seda oleme hakanud poest ostma puuviljakeekse või mingeid muffineid. Mulle sobib! Ühel päeval käisime lausa kiirtoitu söömas.
Meie farmi lähedal on maasikafarm, kust käin endale aegajalt maasikaid ostmas. Neid ei anna poe maasikatega võrreldagi. Nad on seest punased ning mõnusalt magusad. Samas Eesti maasikatega ma neid täitsa võrrelda siiski ei tahaks. Olen enda jaoks avastanud ka uued puuviljad tamarillod. Need meenutavad välimuselt veidi punast ploomi ning maitsevad ehk tikri moodi. Jube head igatahes. Meie farmis on hetkel veel alles mõned jube magusad apelsinid ning kõrval farmis kasvavad greibid. Kevin lubas mul greibiraksus käia...
Ühel päeval käisime Taaviga hiljuti avatud Carnarvoni kosmonautikamuuseumis. See oli suhteliselt pisike ning sisaldas suurel hulgal stende. Kahjuks oli suhteliselt vähe välja pandud erinevaid põnevaid masinaid jms. Toreda üllatusena nägin kosmonautidele mõeldud pakendatud šokolaaditükkidega jäätist. Vot selliseid asju süüakse seal kaugel-kõrgel.Ühel teisel päeval läksime Taaviga Gwoonwardu Mia aborigeenide pärandi ja kultuurikeskusesse. Seal oli palju põnevaid kunstiteoseid, alates piltidest kuni värvitud emu munadeni. Päris põnev oli ning kavatsen sinna kindlasti millalgi tagasi minna.
Päev peale Carnarvoni tagasijõudmist teatas Kevin mulle, et kui ma soovin, siis võin tema ja Peta väikest Suzukit kasutada. See auto seisab muidu niisama ning on neil olemas vaid selleks, kui teine Suzuki, mida Taavi töötegemiseks kasutab, peaks katki minema. Loomulikult olin igati rahul ja õnnelik ning lõin masina kenasti läikima. Auto oli musta värvi ning pukakas-oranži jutiga. Nägi selline veidi kuri välja. Umbes nädal peale seda palus Kevin mul ja Taavil mõlemad Suzukid kollaseks värvida. Alustasime nn. Taavi valge autoga ning seejärel tegin enda oma ka ilusaks. Kuna Kevinile polnud valiteet eriti oluline, siis värvisime neid pintslitega. Arvasin, et tulemus saab olema suht kole ja jutiline aga asi pole üldse hull. Mõlemad autod särvad nüüd nagu päike. Lisaks värvisime veel veljed pihustiga valgeks. Mulle jubedalt meeldib aga Taavi pole eriti õnnelik tulemuse üle. Me Petaga leidisime, et peaks autodele veel lillekesed ka peale joonistama ja siis oleks ideaalne. 
Igal neljapäeva õhtul viiakse meie suur prügikast 700.meetri kaugusele teeäärde. See on koerte jaoks vist lemmik nädalapäev, sest siis ajab Kevin kaks koera autosse ning ühe noorema ja kärsituma autokasti ning seejärel sõidetakse üheskoos prügi ära viima. Koertele jubedalt meeldib see lõbusõit. Mulle jälle meeldib seda alati pealt vaadata, sest see on lihtsalt nii armas. Koerad paistavad ülimalt rahulolevad ja õnnelikud.Kui Eestis on augustikuu, siis saab ööseti pimedas vaadata taevasse ning näha palju-palju tähti langemas. Siin see nii pole. Väidetavalt pole neil ühtegi kuud, mil oleks langeivaid tähti näha rohkem, kui tavaliselt. Olen neid ikka näinud siin langemas mõnikord ning siis ilusaid soove soovinud... Mõned on juba täide läinud aga mõned on veel ootel.
Esimesel vabal nädalavahetusel (reedest esmaspäevani) lubasid Kevin ja Peta mul minna nende Blowholes'i kuur-suvilasse. Taavi ei soovinud minuga ühineda, sest seal polevat telekat ega Internetti. Seega sain veidi aega olla täitsa üksi. Päeval vedelesin rannas ning ujusin ja snorgeldasin. Küll see veealune maailm koos kalade ja korallidega on ikka põnev! Õhtuti jalutasin ookeani ääres ning vaatasin päikeseloojangut. Nii hea oli olla. Laupäeval tulid sinna ka Dan ja Elle koos oma koertega. Sõitsime üheskoos eemalolevasse tühjemasse randa, et koerad saaksid seal liiva ja vee sees möllata. Osa teest sõitsime sinna sedasi, et Dan juhtis ja meie Ellega istusime autokastis ning nautisime tuult ning veini-õlut. Õhtul grillisime ja rääkisime juttu. Tore oli vahelduseks suhelda uute tuttavatega.
Blowholesis veetsime Taavi, Kevini ja Petaga veel kaks toredat nädalavahetust. Nimelt tahtsid Kevin ja Peta oma kuur-suvilat veidi kenamaks teha ning tegelesime nendel päevadel vana värvi maha hõõrumise ja uue peale kandmisega. Kui enne oli majake kollane, siis nüüd on see sinine ning näeb tänu uuele värvile palju parem välja. Selge on see, et ega me kogu seda aega töö tegemisele ei kulutanud. Ilmselgelt käisin ma igal vabal võimalusel rannas ujumas ja snorgeldamas. Ostsin endale Kevini soovitusel isegi lestad. Ma polnud nendega kunagi ujunud, kuid olen oma ostuga igati rahul. Nendega on palju mõnusam. Kui ma esimest korda nendega ujuma läksin, siis tahtsin ujuda ühe rannale lähedal asuva pisikese kalalaevukese juurde. Miskipärast otsustasin siiski ümber. 
Ujusin rõõmsalt, kuni minu eest ujus umbes viie meetri kauguselt mööda veel rõõmsama näoga minust umbes kolm korda suurem tegelane. See oli päris ehmatav tunne. Kuigi olin suhteliselt kalda ääres, siis keerasin hetega otsa ringi ning ujusin täie hooga kaldale ning lõpetasin selleks õhtuks oma ujumise. Alguses Kevin arvas, et äkki see oli hai, sest nad pidavat kalalaevukeste läheduses ujuma, sest tunnetavad seal verd. Uhhhh, ma ei uju kunagi ühegi laevukese juurde... Samas ta arvas, et siis oleksid kalalaevukese mehed mind kindlasti hoiatanud. See tegelane tundus mulle siiski olevat sõbralik ja ma ei arvanud väga, et see oleks olnud hai. Delfiin nagu ka mitte. Hiljem Kevin rääkis nende kalalaevukese meestega ja tuli välja, et tegemist oli merilehmaga. Neid polevat siin üleliia palju aga nad on sõbralikud ning toituvad ainult taimsest kraamist. Seda tegelast oli näha laevukese lähedal ka järgmisel päeval. Veidi kaugemal ookeani peal oli iga päev näha möllamas suuri vaalaskalu. Enamasti nad üleni veest välja ei hüppa, nagu filmides aga korra olen näinud ka seda. Kõigepealt nägin suurt veepurskkaevu ning seejärel ilusat vaala ookeanisügavusest välja hüppamas. Imeline!
Vaaladest veel niipalju, et ühel päeval tuli Kevin jalutuskäigult ning teatas Petale, et ta oli rannas näinud vaala junne. Peta läks jube ähmi täis ja küsis, kui suured need olid ja kas ta ikka võttis need kaasa. Kevin oli need randa jätnud. Seepeale käskis Peta meil minna ja need ära tuua. Nimelt on vaalapabulad väga väärtuslik kaup ning nende eest on võimalik saada palju raha. Leidsime pabula üles ning viisime Petale, kes oli väga rõõmus. Pabul ise näeb välja nagu musta värvi kummist jullakas.
Kuur-suvila all elab veidi rohkem kui meetri pikkune bungara (ma ei tea, kes ta Eesti eeles on). Igatahes on see üks suur ja ilus sisalik. Ta on hästi julge ning tihti võtab inimestest mõne meetri kaugusel olles rõõmuga päikest. Kui talle siiski läheneda, siis jookseb ta jube kiiresti maja alla tagasi. Ta on jube tore!
Lisaks olen nüüdseks näinud ära ka Bobtail sisaliku (jälle ma ei tea, kuidas teda Eesti keeles kutsutakse). Tegemist on väga rahuliku ja aeglase ning veidi paksu loomakesega, kellel oleks nagu saba otsast ära hammustatud. Lisaks on tal sinine keel. Kuna ta on aeglane ja suhteliselt sõbralik, siis on teda võimalik lausa kätte võtta. Teda tuleb lihtsalt kinni hoida sedasi, et ta ei saaks hammustada, sest ta hoidvat oma lõugadega jube kaua kinni ega lase lahti. Kuna ta kael on lühike, siis pole tema kinnihoidmine üleliia keeruline. Jube nunnukas tegelane taaskord!
Blowholesis olles oleme Taavi ja Keviniga ka kalal käinud. Hoolimata sellest, et Kevin peab end heaks kalameheks, pole me Taaviga näinud teda kordagi ühtegi kala kätte saamas. Samamoodi juhtus ka seekord. Aga niisama istuda on ka tore. Ükskord enne koju tagasisõitmist viis Kevin meid autoga erinevaid rannikuäärseid kohti vaatama. Nägime kõrgeid järsakuid, kust Kevin kunagi, kui ta veel päästerühma töödega tegeles, allalaskumisi ning päästetöid harjutas. Lisaks käisime vaatamas karile jooksnud laeva jms. Küll puhkus on ikka mõnus aeg!
Nädala sees oleme aga nüüd kenasti juba paar nädalat tööd teinud. Nimelt korrastame Carnarvonis elektriliinide aluseid. Traktoriga pole siin midagi teha, sest seal kasvavad suured põõsad ja puud. Enamuses sellest tuleb eemale tassida pisikese aga võimsa Bobcati tõstukiga. Mõnes kohas on aga tarvis lausa suurt traktor-koppa, mis kogu jamast lahti saab. Ühes kohas oli liinide alune täis kõikvõimalikku sodi (alates vanadest roostetanud autodest ja pliitidest kuni aspestist torudeni). Siin tegeletakse probleemiga märgatavlt erinevalt, kui Eestis. Nimelt kaevati hästi suur auk ning maeti see kõik sinna sisse. Liiv lükati peale ning varsti kasvab seal muru ning keegi ei oska isegi aimata, mis seal maa all peidus on...
Kuna enamuses tööst tuleb ära teha Bobcatiga, mida juhib Kevin, siis on meil Taaviga elu päris kerge ning me ei pea peaaegu midagi tegema. Mõnikord tuleb midagi saagida või tõsta ja tassida. Mina pean vahepeal ka pambusevõrseid ning eukalüptipuu kände pihustiga mürgitama. Põhiliselt pean aga raadiosidega Kevinit hoiatama teel olevatest masinatest ning muudest üldistest ohtudest (maast välja paistvad torud, kaevud, jms.). Elu on harjumatult lihtne. Lisaks õpetas Kevin ka mind Bobcatiga sõitma. See tundub veelgi kergem, kui traktori juhtimine. Praktiliselt kogu tegevus toimub kahte juhtkangi liigutades ja nende peal asuvat paari nuppu vajutades. Jube mõnus. Veelgi mõnusam on istuda kopa peal ja lasta end sihtkohta sõidutada. Mõniord oleme töötanud farmide lähedal, kus omanikud on meile pakkunud banaane või kirsstomateid. Njämmm.Päikesega on lood hetkel sedasi, et olen temaga väga rahul. Hetel pole veel tohutult palav aga on aru saada, et kevad on käes. Tekikuhi mu voodis muudkui õheneb ja õheneb.
Ühel päeval rääkis Kevin meile ühe põneva ja meile lausa uskumatu fakti. Nimelt nii nagu Eestiski on siin võimalik võtta pangast laenu pannes oma maja panti. Aga siin on võimalik panti panna ka meie mõistes herneid toetavad kepid. Need on siin väga väärtuslikud ning neid kasutatakse üldiselt farmis mitu aastat järjest. Üldiselt olevat nad tehtud mingist spetsiaalsest puust, mis ei mädane nii kiiresti. Loomulikult ei toestata nendega vaid herneid vaid ka kõiksuguseid muid taimi. Üks selline kepp võib Kevini hinnalgul maksta rohkem kui Euro.
Läbitud teekond: Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon (kolm korda).
