Monday 5 January 2015

Partnerviisa


Kõik sai alguse sellest, kui ühel toredal õhtul Keviniga peale tööpäeva rekka kõrval istusime ning ma taaskord Simonist lobisesin. Kevin tahtis teada, mis meist siis saab kui mu viisa läbi saab. Kuigi see idee mulle ei meeldinud, olin alati arvanud, et peale mu teise aasta töö- ja puhkeviisa aegumist saabki kõik läbi, sest arvasin et suhte põhise viisa saamiseks peab olema abielus või omama ühist last. Kumbki neist ei olnud mul plaanis.

Seepeale ütles aga Kevin, et tema teadvat ühte tüdrukut, kes neil farmis töötas ning taotles mingit viisat, mille puhul ta ei olnud oma kaaslasega abielus. Idee mulle küll meeldis aga arvasin endiselt, et vast Kevin on millestki valesti aru saanud. Otsustasin seda teemat siiski uurima hakata...

Mõned päevad hiljem leidsin Austraalia immigratsiooni kodulehelt, et Kevinil võiski õigus olla. Infot oli aga lõputult palju. Mõned päevad sellestki hiljem otsustasin postitada küsimuse Facebooki Eestlased Austraalias gruppi, et veidi abi saada. Kohe suunatigi mind pika arutelu peale, mis sisaldas üle tuhande kommentaari. Teatavasti sain ma peale tööpäeva elektrit ja seega ka arvutit (ilma selleta ta mul vastu ei pea) kasutada vaid paar tundi õhtu jooksul.

10.aprill 2013 ei tundnud ma end päevasest tööst eriti väsinuna ning otsustasin peale õhtusööki kohe hakata neid kommentaare lugema. Lugesin ja lugesin ja lugesin ja ikka veel lugesin... Ühel hetkel tormas meie karavani uksest sisse eriti vihane Kevin, kes ei saanud aru, miks ma kell üksteist õhtul ikka elektrit kasutan ja juba ammu ei maga. Tema nimelt läheb kell kaheksa magama. Selle suure kisa peale ärkas ka Kaubi üles. Ta ei saanud üldse aru, mis toimub, kuigi Kevini arvates segasin ma sellega ka Kaubi und. Kaubi siiski arvas, et tema und segas Kevini karjumine. Lõpuks läks maruvihane Kevin siiski tagasi magama ning ma läksin ja lülitasin generaatori välja. Olin suht šhokis, sest ei arvanud, et ta nii vihaseks võiks selle peale saada. Peale umbes tunnikest sosistamist õnnestus Kaubil mind siiski õnneks maha rahustada. Iroonia selle kõige juures seisneb selles, et vaid viis/kümme minutit pärast Kevini ärkamist oleksin ma nagunii arvuti kinni pannud, sest olin oma lugemisega peaaegu lõpetanud ning kirjutasin vaid endapoolset kommentaari lisaks.

Kui ma järgmisel päeval üritasin Kevinile seletada, miks ma senikaua ärkvel olin, siis ei olnud ta selle üle endiselt õnnelik, sest arvas, et tänu sellele olen ma järgmisel päeval liiga unine ega ole ohtlikuks tööks piisavalt tähelepanelik. Eks ma saan temast aru aga samas enamuses tööandjatel pole õrna aimugi, mida nende töötajad peale tööd teevad või kas nad üldse kodus magavad. Lõpuks suutsin siiski Kevinile selgeks teha, et mul ei ole ju muud vaba aega ega vabasid päevi, mil saaksin selliste asjadega tegeleda. Kui olin talle veel rääkinud, asjadest millest targemaks sain, siis rahunes ta lõpuks muidugi maha.

Sain teada, et on olemas partnerviisa, mille põhiliseks tingimuseks on vähemalt aastane kooselu oma partneriga. Tuli välja, et abielu ei aitaks asjale kaasa, sest taotletav viisa oleks ikka sama. Kiiremini oleks sama viisat võimalik olnud saada vaid kolme või enama ühise lapse puhul. Kuna elasime tööst vabal ajal Simoniga juba mõnda aega enamasti koos, siis tundus see variant meile sobivat. Lisainfot küsisin ka Kristilt, kes oli selle üle tuhande kommentaariga Facebooki vestluse algatajaks. Ta oli väga abivalmis ning julgustav. Veidi hiljem selgus, et ka mu hea sõbranna Helen, kes on austraallasega abielus, oli parasjagu seda viisat taotlemas. Ka tema aitas mind infoga väga palju.

Selgus, et mul oleks olnud võimalik jääda peale teise aasta töö- ja puhkeviisa lõppemist edasi Austraaliasse üleminekuviisa peale ning jääda sinna oma uue viisa vastust ootama. Ooteaeg partnerviisa saamiseks on koguni umbes aasta või kaks. Selle aja jooksul ei oleks ma saanud Austraaliast lahkuda järjest kauemaks kui kolmeks kuuks. See ei olnud mulle aga piisav, sest kuigi ma oma sealset elu väga nautisin, siis südames igatsesin siiski nii väga koju, et näha oma pere ja sõpru. Ja kolmest kuust ei oleks mulle piisanud. Seega olin otsustanud, et kui ma viisataotluse üldse sisse annan, siis teen seda tagasi kodumaal olles. 

Olin uue viisa ideest jube elevil, kuid ei tahtnud Simonile sellest kuidagi telefoniteel rääkida. Infot oli liiga palju ning minu pärapõrgus olev peaaegu olematu levi oleks arvatavasti poole sellest ära söönud. Samas sain aru, et kui Simonile ka see idee sobib, siis peaksime hakkama kiiremas korras erinevaid asju korraldama. Ma ei teadnud, kas saan uuesti töölt koju kuu või lausa mitme kuu pärast. Seega otsustasin siiski mõne päeva pärast veidi parema leviga kohas sellel teemal Simoniga rääkida.

Tuli välja, et tallegi meeldis see mõte väga ning et ta olevat midagi isegi sellest viisast ennegi kuulnud. Otsustasime, et teeme kõik selleks, et meil oleks võimalik peale aastast koosolemist seda viisat taotleda, kuid kui me seda siiski teha ei soovi, siis pole me ju ka midagi kaotanud. Selleks hetkeks olime me koos olnud tegelikult vaid viis kuud. Jube raske on ju ette teada, mida me aasta pärast teha tahame või ei taha.

Simoni eelmine ülemus Josh pakkus, et ta võiks mulle mingit tööd anda ning siis mind sponsoreerida ning oleksin saanud tänu sellele veidi vabama liikumisvõimaluse, kuid samas oleksin olnud sama töökohaga mitmeks aastaks seotud. Mulle väga ei meeldi kellelegi midagi nii pikaajalist lubada. Äkki tekivad minus selle ajaga mingid muud ideed, mida siis ei saa tänu sellele teostada. Seega olin pakkumise üle küll väga meelitatud, kuid ütlesin sellest siiski ära. Pealegi on partnerviisa tingimused mulle sobilikumad.

Selleks, et partnerviisat taotleda, tuleb mitme erineva nurga alt tõestada, et suhe on tõepoolest kestnud üle aasta ning et sellel on jätkusuutlikust. Põhilisteks tõestusdokumentideks on ühine üürileping ning pangaarve. Seega palusin Simonil end tema juurde ametlikult sisse lasta kirjutada  ning avasime ka ühise pangaarve, kuhu hakkasime iga nädal mõlemad $25 kasvama panema. Leppisime kokku, et see on meie ühine säästukonto ning et me kumbki ei võta sealt raha välja. Nende kahe asja ajamine polnud aga üleliia lihtne, sest mul ei olnud võimalik minna Carnarvoni allkirju andma ning digiallkirjadest pole nad seal midagi kuulnud. Õnneks juhtus aga nii, et mingil põhjusel (ei mäleta, kas sadas vihma või läks meil mingi traktori jubin jälle katki) pidime korraks tagasi Carnarvoni minema. Minu suureks rõõmuks võttis Kevin mind kaasa, et saaksin oma paberimajandust hakata korda ajama.

Carnarvonis rääkisin nendel teemadel ka oma kohalike sõpradega, kes tegelikult tänu Simonile olid kogu teemast juba teadlikud. Tuli välja, et ka nendest mõned olid selle viisa taotlemise ette võtnud või juba läbi teinud. Nad kõik kinnitasid, et see on meil väga hea mõte ning olid rõõmsad, et me sellise valikuvariandi endale võimalikuks olime otsustanud teha. Paljud pakkusid, et võivad hea meelega meile vajadusel abiks olla. Seda oli meil ka vaja.

Selleks, et mind Simoni juurde üürikorterisse sisse kirjutada oli mul vaja soovitajaid, kes kinnitasid, et olen usaldusväärne inimene. Palusin abi Jenilt ja Heatherilt. Oleksin hea meelega palunud ka Mitchi, kuid arvasime Simoniga, et ehk ei ole kõige parem kui üks paarike (Mitch ja Jen) teist paarikest (meid) soovitab. Igatahes olid Heather ja Jen hea meelega nõus meid aitama. Lisaks oli vaja soovitust ka tööandjalt, kes kinnitaks püsivat töökohta. Kevin oli muidugi hea meelega nõus mind aitama.

Alguses arvasin, et tegemist on lihtsalt mingi formaalsusega paberil, kuid mõned päevad peale avalduse sisse andmist helistatigi nii Kevinile, Heatherile kui ka Jenile ning küsiti minu kohta küsimusi. Jen ütles, et ta ei ole enne kunagi kedagi kuhugi soovitanud ning seega oli tal õpetajale kohaselt pikk ilus tekst minu kiitmiseks välja mõeldud. Tegelikult olevat aga küsitud suhteliselt üldiseid küsimusi ning kui ta oma ilusat juttu rääkima hakkas, siis teda katkestati poole pealt ning öeldi, et sellest piisab. Muidugi olin neile kõigile abi eest väga tänulik. Umbes nädala pärast saingi üürilepingule alla kirjutada.

Teadsime, et olime tegelikult oma paberimajanduse ajamisega siiski mõned kuud hiljaks jäänud, sest ma pidin ju jaanuari lõpus Austraaliast viisa lõppemise tõttu lahkuma. Seega paberite järgi vaadates ei saanud me kuidagi koos elada üle aasta (aprillist jaanuari lõpuni). Samas oleks ju olnud kahtlane, kui me oleks kuu peale tutvumist hakanud kohe selliseid pabereid ajama. Jäime lootma (ja loodame siiani), et meie põhjendustest saadakse siiski aru.

Sõprade abi oli meil vaja ka edaspidi, sest üheks suhte tõelisuse määrajaks on austraallaste kirjutatud soovituskirjad. Välismaalased võisid ka kirjutada, kuid seda ei oleks arvestatud väga tõsiselt. Minu taaskordseks rõõmuks pean ütlema, et minu parimateks sõpradeks olidki sattunud just kohalikud inimesed. Teiste seljakotiränduritega suhtlesin üldiselt palju vähem. Soovituskirju olid nõus kirjutama isegi inimesed, kellega ma vaid mõned korrad juttu olin rääkinud. Seda tõenäoliselt suuresti tänu sellele, et Simon nende kõigiga nii hästi läbi saab. Olin tõeliselt meelitatud, kui mitmed inimesed sellest kuuldes ise seda pakkuma tulid. Kuna vaja oli kahte soovituskirja, siis otsustasin paluda Jeni ja Kevinit, kes olid mõlemad kohe nõus mind aitama.

Edaspidi pidime hakkama alles hoidma erinevaid tõestuspabereid selle kohta, et me tõepoolest koos elame. Sinna alla kuulusid erinevad ametlikud kirjad (pangalt, maksuametilt, pensionifondist jne.). Lisaks pidime säilitama kahele nimele tulnud kirju (üürilepingu paberid, ühise pangakonto väljavõtte kokkuvõtted jne.). Olin end lisanud ka meie korteri elektrifirma lepingule, kuid arveid saatsid nad siiski vaid ühele (Simoni) nimele. Muidugi pidime alles hoidma ka isiklikke kirju, kaarte ja pakkide tõendeid. Samuti pidin muutma enda aadressi erinevate asutuste nimekirjades (poe kliendikaart, lennufirma kliendikaart jne.). Muidugi ei tohi unustada ka arsti juurde antud aadressi ega maksupaberitel olevat aadressi. Lisaks pidin saatma kirja juhilubadel aadressi muutmise taotluseks (Austraalia juhilubadel on kirjas ka kodune aadress), mille kinnitusena sain kirjaga koju tavalisest paberist kleepeka, mille pidin oma vanade lubade peale kleepima. Seega aadresside muutmisega seoses oli asjaajamist küll ja veel.

Kui olin tagasi Eestisse jõudnud selgus, et nüüdsest saab partnerviisat taotleda ka Interneti vahendusel ning ma ei pea kogu säilitatud paberkraami kuskile pakiga saatma hakkama. Olin selle üle väga rõõmus. Juba mõned kuud pärast koju jõudmist hakkasin asju täpsemalt uurima ning tegin Austraalia immigratsiooniameti kodulehel online avaldusega algust. Selleks pidin endale muidugi kõigepealt kasutaja looma jne.

Ühist koosolemist pidime viisataotluses tõendama näiteks pangaväljavõtete abil, sest sealt on võimalik näha, kes millal näiteks poes käis. Nimelt on viisaküsimustes eraldi lahter selleks, et seletada kuidas toimib paari rahade jaotus (kes maksab üüri; kes maksab elektri; kes maksab Interneti; kes maksab telefoni; kes maksab toidu; kes maksab väljaskäimised; kes maksab reisid jne.). Muidugi oleme üritanud teha kõike võimalikult võrdselt, kuid paberite peal seda tõestada ei ole niivõrd kerge.

Ühiste reiside puhul pidime alles hoidma piletid, kus olid peale trükitud meie mõlema nimed. Meie puhul näiteks lennupiletid Sydneyst Perthi. Oleksime võinud need ju eraldi ka osta, kuid vaid viisale mõeldes tegime nii, et ostsime mõlemad korraga. Lihtsalt selleks, et meie mõlema nimi oleks sama paberi peal. Sama käib ka reisikindlustuse kohta. Muidugi on olulised ka hilisemad lennupiletid, millega me saame tõestada, et Simon on mul Eestis külas käinud. Seda pidi lisaks tõestama ka tema pangaväljavõte.

Eraldi suur lahter oli viisa taotluses ka selle jaoks, et ma saaksin lahti kirjutada, milline on meie koduste tööde jaotus (kes teeb süüa, kes peseb nõusid, kes koristab jne.). Selle kõige tõesust võidakse uurida intervjuul. Samuti võivad nad siis uurida, kuidas on meie teadmised teineteise lapsepõlvest, perest jms. Loomulikult pidime ära märkima ka ühised huvid.

Seega pidin enne Austraaliast äraminekut arvestama võimalusega, et tulen sinna veel tagasi. See tähendas seda, et pidin pikendama oma pangakaart nii, et see kehtiks võimalikult kaua peale minu äraminekut. Samuti pidin pikendama oma juhiluba võimalikult pikaks ajaks.

Enne Austraaliast äraminekut müüsin ka oma Fordi Simonile, kuid paberite peale panime kirja, et mina olen nüüdsest kasutaja ning Simon omanik. Seda jälle selleks, et viisaga saaks tõendada, et meil on ühist vara. Selle kohta pidime muidugi lisaks eraldi ametlikku väljavõtet paluma, kus meie mõlema nimed peal oleksid.

Loomulikult pidime me mõlemad Simoniga laskma enda erinevatest dokumentidest (passid, juhiload jne.) koopiad teha ning siis nende õigsust laskma kinnitada. Viimane on õnneks Austraalias väga lihtne ning tasuta. Kuna Simoni sünnitunnistusest olid pärast üleujutust järele jäänud päris kahtlase välimusega räbalad, siis lasksime Sydneys talle uue teha. Enda sünnitunnistusest sain Eestis inglisekeelse väljavõtte ning siis pidin seda notariaalselt kinnitama, mis meil maksab muidugi üsna palju.

Selleks, et tõendada, kui tubli kodanik ma olen, tegin väljavõtte nii Austraalia politseiregistrist kui ka meie Eesti omast. Viimaseid väljastatakse mingil põhjusel vaid eestikeelseid ning see tähendas, et pidin selle laskma tõlkida ning seejärel notariaalselt kinnitada.

Kuna Austraalias olles selgus, et spetsiaalselt enne Eestist lahkumist tellitud ID-kaart on vigaste turvaelementidega vms., siis ei saanud ma seda juba tükk aega pangatehingute tegemiseks kasutada. Arvain, et see vahetatakse mul Eestis uue vastu välja. Selgus, et neil oli see tarvis lihtsalt hetkeks oma masinasse pista ning midagi uuendada. Uut kaarti ma ei saanud. Kuna ma aga olin arvanud, et saan uue kaardi, siis ei olnud ma selle koopiat Austraalias tasuta kinnitada lasknud. Nüüd pidin koopia õigsust siin tasuliselt kinnitama.

Muidugi pidin tegema ka uue passipildi, sest see ei tohtinud olla vanem kui pool aastat.

Peale erinevate dokumentide alleshoidmist, kopeerimist, kinnitamist jne. pidime me leidma tõestust ka sellele, et me oleme olnud omavahel pidevas kontaktis (muidugi ka peale seda kui ma Austraaliast ära kolisin). See tähendab telefoni väljavõtteid (mida ei olnud üleliia kerge saada, sest meil on mõlemal kõnekaardid), sõnumite väljavõtted (taaskord keeruline ettevõtmine, sest me ei tahtnud neile saata oma isiklike sõnumite sisu vaid seda, et oleme neid saatnud. Taaskord teostatav!), e-mailid, kirjad ja postipakikinnitused ning muidugi Skype kõnede väljavõtted. Tuleb välja, et Skypelt Skypele tehtavate kõnede puhul on väljavõtte saamine üsnagi keeruline ning vajab eraldi programmi.

Lisaks pidime saama kinnitusi sellele, et meil on ühiseid sõpru, kes on teadlikud meist kui paarist. Siinkohal saatsime immigratsiooniametile väljavõtteid meie ühistest Facebooki sõpradest, sündmustest millest oleme koos osa võtnud jne. Heather pakkus, et ta võib hakata meile väljamõeldud kutseid ja kaarte saatma. Tegelikult oligi tarvis, et oleks näha, et me oleme käinud ühistel sünnipäevadel, bbq-del vms. Kuigi fotosid, kui tõendeid väga ei tahetud, otsustasin siiski viisa jaoks ka ühe failina väikese kokkuvõtliku albumi saata. Ikka sellise, kus me oleme koos peal meie peredega ning sõpradega või lihtsalt kahekesi.

Kuna Simoni isa pakkus, et võiks ka meile soovituskirja kirjutada, siis võtsime selle pakkumise muidugi hea meelega vastu. Meie suhte kohta kinnituskirja kirjutasid lisaks ka Jen ja Kevin. Nad pidid panema kirja, kuidas ning täpselt kui kaua nad meid mõlemat tunnevad ning mida arvavad meist ja meie suhtest. Nad kõik pidid kinnitama ka seda, et on austraalia kodanikud (sünnitunnistuste koopiatega). Kuna Kevinil polnud õrna aimugi, kus ta sünnitunnistus oli, siis oli ta isegi valmis endale uut taotlema. Ta ütles, et oleks seda nii ehk naa tahtnud teha aga nüüd oli konkreetne põhjus. Need kirjad pidid kinnitama kohalikud allkirja õigusega tähtsad inimesed (arst, jurist, pangatöötaja, õpetaja, politsei vms.), kes samuti pidid kirja panema oma kontaktandmed.

Selle protsessi käigus selgus, et mul on Jeniga veel üks naljakas seos, (peale ühise sünnikuupäeva ja aasta ning selle, et me mõlemad töötame õpetajana). Nimelt on Jen sündinud St. Anne haiglas. Teatavasti on minu ema nimi Ann.

Kuna tegemist on partnerviisaga, siis muidugi küsiti ka elementaarseid asju nagu seda, kus ja millal me kohtusime, millal otsustasime et oleme paar ning millal algas de facto suhe (kooselu). Kõik ikka kuupäevalise täpsusega. Pidime siinkohal mõned kuupäevad lihtsalt omavahel kokku leppima, sest alati pole ju asjadel konkreetseid kuupäevi. Aga nüüd on! No ja muidugi pidime lisama kirjajupi selle kohta, kuidas meie suhe on ajaga arenenud ning millised on meie tulevikuplaanid.

Viisasse tuli näiteks sisestada oma vanemate ning õdede-vendade andmed, eelnevad de facto suhted, kaasa immigreeruvad pereliikmed ja riigid kus olen elanud üle aasta. Olin rõõmus, et ma elasin Inglismaal alla aasta, sest muidu oleks mul olnud vaja ka sealt karistusregistri andmete väljavõtet. Lisaks pidin kuupäevalise täpsusega panema kirja kõik riigid, mida olen viimase kümne aasta jooksul külastanud. See viimane osutus mulle üsna keeruliseks ettevõtmiseks, sest ma olen teatavasti päris palju ringi reisinud. Õnneks on mul alles vanad märkmikud, kust sain kõik täpselt teada. Tegelikult ma ei saa aru, miks neil selliseid asju on nii täpselt teada on vaja... Samas vaevalt nad hakkaksid uurima, kas ma ikka tõesti kuskil käisin või mitte. Õnneks oli seal palju asju, mis minu puhul ei kehtinud ning seega sain lihtsamini edasi minna.

Kuna Simon eeldas, et ta peab veidi rohkem viisasse panustama, kui ta tegelikult pidi, siis otsustas ta immigratsiooniametile ka isikliku kirja kirjutada, mille oma avaldusele lisasin.

Enne viisataotluse lõpetamist pidin kinnitama näiteks, et olen nõus Austraalia kommete ja väärtustega, et ei lähe sinna arstiabi saamise eesmärgil jne.

Kui olin taotluse lõpuks sisse andnud selgus, et olin paljusid asju teinud ilmaasjata, sest näiteks dokumentidest sooviti online avalduse puhul vaid originaali koopiat (ilma selle tõelisuse kinnituseta). Samas olin pigem rahul, et olin valmistunud veidi enamaks.

Tööd dokumentidega jagus mulle siiski piisavalt, sest pidin arvestama sellega, et ma ei saa viisataotlusele lisada üle 60 dokumendi ning ükski dokument ei võinud olla suurem kui 5MB (kokkupakitud failid ei sobinud). Seega sain teha palju tööd failide ühendamise, väiksemaks muutmise jms.. Tänu sellele õppisin arvutiga üsna palju uusi asju tegema.

Peale taotluse eest tasumist sain teada, et pean minema ka arsti juurde ülevaatusele. Seda võib Eestis teha vaid üks kliinik, sest neil on Austraaliaga mingid eraldi kokkulepped. Minu rõõmuks asub see koht Tallinnas ning endiselt ka sama koha peal, kus kunagi oma esimese viisa jaoks kopsuröntgeni käisin tegemas. Seekord vajati aga enamat. Pidin kaasa võtma paberid oma prillide kohta, rääkima neile oma üldisest enesetundest ja tervisest ning sellest kas kasutan mingeid ravimeid. Üle küsiti minu kaal ja pikkus ning mõõdeti vererõhku. Samuti pidin andma veeniverd, millest võeti HIV ning vist ka süüfilise test. Lisaks pidin jälle minema kopsuröntgenit tegema ning andma põletike testi jaoks uriiniproovi. Selle viimase kohta oleksid võinud nad mind varem hoiatada, sest käisin spetsiaalselt enne arsti juurde minemist wc-s ära. Seega sain hiljem ooteruumis nende veeautomaati tühjendada ja oodata. Vastuvõtus istuv tüdruk soovitas mul wc-s kraanivesi voolama jätta ning lihtsalt oodata. Õnneks sain lõpuks kõik proovid antud. Viimasena tehti minust veel kohapeal arstipaberitele lisatav dokumendifoto. Juba paar päeva hiljem olid tulemused Austraalia poole teele saadetud ning tundub, et kõik oli ok.

Seega kokkuvõtlikult võin öelda, et tegemist on meeletult suure paberimajandusega, mille õigsuse reaalses kontrollimises ma sügavalt kahtlen. Kogu selle materjali mõttega ja süvitsi läbitöötlemine võiks võtta ühel inimesel vähemalt nädala. Ma kipun arvama, et nad vaatavad lihtsalt üle, kas kõik vajalikud kinnituspaberid on olemas ning loevad ehk mõned faktid läbi.

Kuna kogu värk läks nii detailseks, siis oli meil Simoniga kohati väga keeruline mõnele küsimusele vastata ning olime sunnitud midagi võimalikult loogilist sinna välja mõtlema. Arvan, et kõik need detailid ei saa suhte tõesust kinnitada. Aga samas saan aru, et tõenäoliselt on palju olnud neid, kes on tahtnud lihtsalt saada endale viisat ning seega seda süsteemi ära kasutanud. Mõned aastad tagasi olevat asjad käinud palju kergemini ning kordades kiiremini.

Kogu see viisa jamandus oli nagu järjekordne ülikooli lõputöö kirjutamine. Ega ma kõiki asju ei viitsinudki siia hakata kirja panema ning mõned asjad olen kindlasti ise ka ära unustanud, sest asjaajamist on jätkunud tükiks ajaks. Teades, kui palju see vaeva nõuab, siis ma ei usu, et väga paljud kes päriselt suhtes ei ole, viitsiksid seda lihtsalt viisa saamise eesmärgil läbi teha. See on lihtsalt liiga detailne, tüütu ja aeganõudev.

Viisa peale kulunud rahasummadest ei taha ma üldse rääkidagi, sest kaudseid (austraalia juhiloa pikendamine viieks aastaks, vist sadade paberite printimine, info saamiseks väliskõnede tegemine jne.) ning otseseid (viisa taotlus ise, tervisetõend, karistusregistrite väljavõtted jms.) kulusid oli ilmselgelt väga palju. Võin aga rõõmuga öelda, et sellest aastast tõusid viisade hinnad ning tänu oma tõelisele kiirustamisele ning enese kokkuvõtmisele detsembrikuus õnnestus mul säästa $1545 (1042EUR). Olen uhke ja õnnelik!

Nüüdseks olen oma viisataotluse sisse andnud ning pean vaid vastust ootama. Mulle peaks kuu/kahe jooksul määratama ametnik, kes minu paberitega tegelema hakkab ning siis on võimalik, et pean veel midagi lisama või tõendama. Vastuse peaksin saama aasta/kahe pärast ning seejärel on mul õigus Austraalias edasi olla ja töötada. Mõned aastad peale seda võiksin soovi korral endale isegi Austraalia passi ning kodakondsust taotleda. Siinkohal aga ütlen siiski kõikide rahustuseks, et ega ma enam kaks aastat järjest küll Austraalias olla ei tahaks. See oli ikka liiga pikk aeg. Minu kodu on siiski Eestimaal. Tahaksin lihtsalt veel mõned aastad Austraalias elada ja töötada ning siis vaadata mis edasi saab. Eestimaal!!!

Siia lõppu lisan aga ühe kirjajupi, millega vägagi nõus olen:

Sunday 4 January 2015

Singapur, London ja kodune Tallinn 2014


Lend Sydneyst Singapuri sujus väga kenasti (29.012014). Istusin akna all ning nautisin kauneid kõrgeid vaateid kuivale ja punasele Austraaliale. Lendasin üle isegi Austraalia südames asuvast Alice Springs'ist. Kuna pilvi ei olnud, siis olid vaated väga selged ning istusin seda nautides ja oma mõtteid mõeldes tunde. Vedas mul ka sellega, et minu kõrval ei istunud mitte kedagi. Seega olid kolm istet täiesti minu päralt ning sain mõnusalt laiutada. Süüa sain väga korralikult lausa kahel korral. Mõned asjad (pähklipaki jms.) panin isegi kotti, et neid hiljem nosida. Ka alkohol oli taaskord vaid nupuvajutuse kaugusel ning tasuta. Kahjuks pidin seekord aga leppima vaid ühe jäätisega. Need on need üksi reisimise negatiivsemad pooled...


Kui mul vahepeal igav hakkas, siis avastasin eesistuja seljatoel asuvat ekraani, kuulasin muusikat, vaatasin mõne filmi ning kuulasin/vaatasin infot erinevate reisisihtpunktde kohta. Samuti sai seal vastata viktoriiniküsimustele. Muidugi valisin riigiks Austraalia. Vastasin endalegi üllatuslikult päris paljudele küsimustele õigesti. Tean, et kaks aastat tagasi oleksin ma neile valesti vastanud.


Vahepeatuseks olin valinud Singapuri, sest olin asju uurides saanud teada, et seal pakutakse läbilendavatele turistidele tasuta linnaekskursioone. Olin plaaninud nii, et mu peatus oleks võimalikult pikk. Seega sain seal veeta peaaegu terve päeva. Linn tundus õhust vaadates jube suur. Ilm ei olnud enam nii päikseline ning näha oli ka pilvi.

Lennujaamas broneerisin endale kell 15:30-17:00 toimuva ekskursiooni ning viisin oma asjad pakihoidu. Minu ees oli veel umbes viis inimest ning eeldasin, et järjekorraga läheb kiiresti kuid ma eksisin. Seisin seal vähemalt pool tundi. Minu taha kogunev järjekord koosnes juba rohkem kui kümnest inimesest. Mõned andsid alla ning läksid koos oma kodinatega ära. Lõpuks sain siiski oma asjad ära anda.


Lennujaamast väljudes löödi meile tempel passi ning meid suunati jube kõrge ekskursioonibussi peale. Meid oli veidi üle poole bussitäie (kõik muidugi istusid). Bussiga sõidutati meid mööda linna ringi ning samal ajal rääkis giid meile oma riigi ajaloost, kommetest jms.
Kõik oli väga tore ja põnev aga mulle osutus suureks probleemiks meie giidist arusaamine. Ma sain tema kõva aksendiga inglise keelest aru, kui talle otsa vaatasin ning huulte liikumist, näoilmet ja kehakeelt jälgisin aga kui aknast välja vaatasin, siis kadus üle poole tekstist minu jaoks ära. Seega pidin valima, kas vaatan, milline on Singapuri linn või hoopis kuulan selle kohta. Otsustasin teha vahepeal ühte ning siis teist.

Umbes kahekümneks minutiks lubati meid ka bussist välja, et nende kuulsaimatest vaadetest fotosid teha. Sain taaskord kinnitust sellele, et ma eelistan ikka kellegagi koos ringi reisida. Polnud kedagi, kellega oma mõtteid jagada ega kedagi kes minust pilte klõpsiks. Selleks, et ikka tõendada, et olen Singapuris viibinud palusin teistel turistidel endast ikkagi ühe pildi teha.


Kuna saabumas oli Hiina uus aasta, siis olid mõned linnaosad vastavalt ka kaunistatud. Üldiselt jäin ekskursiooniga väga rahule. Arvan, et sellised lühikesed tutvustavad ekskursioonid võivad paljudele läbi lendavatele turistidele tekitada tahtmist tagasi tulla, et rohkem näha. Kuigi kõik oli tore, siis tahaksin ma pigem näha kohalikku loodust kui järjekordset suurlinna. Samas olen kindel, et läheksin samale ekskursioonile järgmisel korral uuesti. Siis aga valiksin õhtuse linna tutvustuse.


Kui olin ekskursioonilt tagasi lennujaama jõudnud jalutasin seal ringi. Erinevate terminalide vahet sain sõita tasuta sky-train'iga. Terminalides ootajatele oli tehtud erinevaid sise-aedasid.
Kõige rohkem meeldis mulle liblikaruum, kus sai vähem või rohkem õitsevate taimede vahel ringi jalutada ning vaadata erinevaid ilusaid liblikaid ringi lendamas. Samuti oli näha ka liblikaks saamise erinevaid staadiume.
Läbi kahe korruse ehitatud ruumi oli tehtud ka midagi kose laadset. Veetsin selles soojas ruumis üsna tükk aega. Seejärel läksin ja istusin telekat vaatama.
Nimelt olid lennujaamas üleval telekad, mis näitasid erinevaid kanaleid ning saadete heli tuli tugitooli sisse ehitatud kõlaritest. Valisin nurgakese, kus jooksid loodussaated. Toolid olid magamiseks äärmiselt ebamugavad ning väikeseks uinakuks seadsin end pikali hoopis ühele pingile. Kui kõht läks tühjaks sõin ära oma lennukist saadud toidu ning ostsin vedi isegi juurde. Lõpuks õnnestus mul hõivata ka üks pikutustool, kus magasin kuni hommiku saabumiseni. Minu lend Singapurist Londonisse väljus kell 9:15.


Lend sujus taaskord kenasti ning istusin jälle endale ihaldatult aknaalusel kohal. Vaated olid jällegi väga kaunid ning näha oli ka lumiseid mäetippe. Enam ei saanud neid vaateid nautida niikaua nagu Austraalia kohal lennates, sest aina enam oli taevas ka pilvi.
Kui olime jõudnud Euroopa kohale, olid allpool näha vaid pilved. Olin nii väsinud, et vaatasin terve lennu jooksul vaid mõne filmi ning ülejäänud aja magasin. Kell 15:00 (kohaliku aja järgi, 30.01.2014) maandusin vihmases ja sombuses Londonis.

Pidin Williamiga kell 18:00 London Bridge Stationis kokku saama aga kuna ta töökoosolek venis pikale, siis kohtusime alles poolteist tundi pärast seda. Ma ei saanud aru, mis on juhtunud ilmaga... Plusskraade oli vaid vaevu kümme ning iga hingetõmbega tõmbasin endasse niisket külmust. Võrreldes end valgenahaliste inimestega tundsin end nahavärvilt pigem rohkem sarnasena Williamiga.

Õhtu veetsime Williami juures kodus. Sydneyga võrreldes oli mul ajaerinevus 11 tundi ning mul oli jube uni, kuid William ei lubanud mul magama minna vaid käskis mul oma seiklustest jutustada kuni keskööni (mis minu jaoks tähendas juba südapäeva). Tegelikult olen talle selle eest väga tänulik, sest kuigi ma magasin järgmisel päeval umbes kolmeni, siis sain oma ajavahe probleemist üle sellesama ühe ööga. Järgmise päeva õhtuks olin juba üsna normaalses olekus ning läksime kohalikku pubisse.

1.veebruaril sain Kaisaga Paddingtonis kokku. Ma ei olnud teda lausa kaks ja pool aastat näinud ning olin jube rõõmus, kui teda lõpuks ometi uuesti nägin. Miski ei olnud muutunud ning meil oli ikka nii paljust lobiseda ja tundus nagu me polekski nii kaua teineteisest eemal olnud. Läksime Richard'i juurde õhtusööki tegema. Teda ennast kahjuks kodus polnud aga nägin teda juba järgmisel päeval, kui olin otsustanud minna pühapäevasele rulluisutamise üritusele (Sunday Stroll), millel Londonis elades võimaluse korral alati käisin.

Kuna ma ei olnud juba kaks ja pool aastat rulluiskudega (üherealistega) sõitnud, siis ootasin seda väga. Sain nõusse ka Williami, Kaisa ja Tomeki, kes enam erinevatel põhjustel väga tihti ise ka uisutamas pole käinud. Tomekit polnud ma näinud sellest ajast peale, kui kunagi Londonist tagasi Eestisse kolisin. Seega lausa kolm ja pool aastat. Hyde Parki jõudes kohtusin ka Nic'i, Arnau, Doron'i ja Paul'iga, kes siiani rohkem või vähem uisutamas käivad. Uisutades erinevate inimestega lobisedes tekkis minus tunne nagu ma polekski vahepeal kuskil ära olnud. Kõik tundus olevat väga sarnane sellele, mis oli siis kui ma Londonist ära kolisin. Muidugi oli palju inimesi, kes olid uisutamas ning keda ma ei tundnud aga isegi läbitav teekond oli üks nendest, mida kindlasti olin ka enne läbinud. Seega sain üle pika aja jälle pilgu peale visata Big Benile jms.

Peale uisutamist viisime Kaisaga laenutatud uisud tagasi Club Blue Room'i, kust ma kunagi oma uisuvarustusegi olin ostnud. Seejärel pidin Kaisale head aega ütlema, sest ta pidi rongiga tagasi koju Plymouth'i sõitma. Me Tomekiga jalutasime aga Monkey Bar'i, kuhu uisutajad peale sõitu nüüd kogunevad. Nimelt erineb see sellest pubist, kus me kunagi käisime. Seal lobisesin vanade ja uute tuttavatega tükk aega, kuni otsustasime väiksema seltskonnaga sealt umbes kümnekesi edasi Jaapani söögikohta minna. Muidugi selgus kohale jõudes, et koht on rahvast täis ning pidime lausa ukse taga järjekorras ootama. Rahvast oli arvatavasti sedavõrd palju tänu Hiina uue aasta saabumisele. William vigises ja ütles, et ta pole kunagi ühegi koha pärast nii pikas järjekorras seisnud. Naersime ta üle, sest tegelikult pidime ootama vaid umbes 20minutit. Kokkuvõttes jäime rahule, sest süüa saime palju ning koht oli ka üsnagi soodne.

Olin tegelikult üsna veendunud, et jään pärast uisutamist haigeks, sest olin ikkagi harjunud palju soojema kliimaga ning ma ei uskunud, et jaheda õhu sissehingamine mulle midagi head teha saaks. Olin küll enam-vähem soojalt riides aga mõtteis olin valmis haigestuma. Minu suureks rõõmuks tundisn end aga ka järgmistel päevadel täiesti hästi ning sain aru, et puuviljadest ning päikesest saadud vitamiinid olid kenasti oma tööd tegemas. Kindlasti aitas kaasa ka see, et keerasin Williami juures radiaatori eriti sooja peale ning tundsin end taas nagu Austraalias.

Järgmisel päeval läksin Piccadilly'sse spordipoodi šhoppama ning peale seda sain Vauxhall'is Ruthiga kokku. Kui olime temaga veidi lobisenud ühines meiega ka Kaspar. Neid mõlemat oli tore üle pika aja jälle näha.

Ka järgmine päev sisaldas šhoppamist. Seekord Westfield'is. Lõunaks sain Arnauga Covent Garden'is kokku. Sõime ning lobisesime niisama. Õhtul läksime Williamiga veidikeseks pubisse.


Loomulikult lobisesin Londonis olles Skype vahendusel korduvalt ka Simoni ning teistega Carnarvonist. Ostsin Sydney Eesti majast mitu pudelit Vana Tallinnat. Ühe neist jõime Sydneys olles Simoni ja ta sõpradega ära, ühe kinkisin enne äraminekut ta isale ning kolmanda saatsin Jeni'iga oma teistele Carnarvoni sõpradele. Kui Simon oli ka tagasi koju jõudnud, siis saatsid nad selle joogi degusteerimisest muidugi mullegi erinevaid toredaid pilte.

Kuna mul oli enne Eestimaisesse külmusse naasmist tarvis teha üsna palju šhoppamist, siis ka järgmisel päeval läksin poodlema. Seekord Stradtfordi. Kui aus olla, siis ma pigem vaatasin ringi, kui ostsin midagi. Järgmisel päeval käisin läbi ka oma suurest lemmikust Camden Town'ist. Ma lihtsalt polnud kaua aega suurtes poodides/turgudel ringi hulkunud ning arvatavasti just tänu sellele tundus see ka üsna meeldiva tegevusena. Sydneys oleks saanud küll šhopata aga meil oli seal palju põnevamaidki asju teha.


7.veebruari õhtul sain uuesti Ruthi ja Kaspariga kokku ning käisime üheskoos Dallas Buyers Club'i kinos vatamas, mis räägib loo mehest, kellel diagnoositakse HIV/AIDS. Jäime filmiga kõik rahule. Peale filmi vaatamist läksime üheskoos Vietnaami kohta sööma ning juttu ajama.


Järgmiseks õhtuks oli William plaaninud välja mineku minu ja veel mõne oma sõbrannaga. Kõigepealt käisime söömas ning siis läksime Grace baari, kus kunagi ammu Kaisaga Tomeki sünnipäeval käisime. Koht tundus olevat sellest ajast veidi muutunud ja mitte paremuse poole.
Tore oli see, et neil olid sel õhtul live-esinemised, kuid kui aus olla, siis kestsid etteasted veidi liiga kaua. Kõige toredam oli vast lühemapoolne brasiilia tantsuetteaste.

Järgmisel päeval pesin ja pakkisin asju ning valmistusin lõpuks ometi tagasi koju lendama. Kui saabusin Londonisse, siis tundus mulle sealne kümne kraadine soe väga külmana, kuigi tegelikult ju teadsin, et kümme plusskraadi peaks olema üsna hea talve kohta. Samal ajal oli Eestis miinuskraade umbes kahekümne kandis. Lausa hirmuga mõtlesin, kuidas ma seal hakkama saan, kui mulle juba kümme plusskraadi meeletu külmana tundusid. Minu suureks rõõmuks olid nende kahe nädalaga aga Eestis olnud külmakraadid vähenenud ning nüüd oli kraadiklaas umbes nulli lähedal. Seega teadsin, et kojuminek ei saa olema selline külmašhokk nagu algselt kardsin.

10.veebruari hommikul tahtsin minna oma lennupileteid välja printima ning selgus, et see ei olegi nii lihtne. Plaanisin need Williami kodu lähedal asuvas ülikooli raamatukogus välja printida kuid sealt öeldi mulle, et raamatukogu ning sealseid arvuteid saavad kasutada vaid kohalikud õpilased. Ühtegi suuremat poodi sealkandis ei asu. Mõtlesin juba, et pean linna sõitma aga õnneks avas kohalik mobiilipood just oma uksed ning nad lubasid mul oma arvutist mu pileti välja printida. Eks ma sain siis taaskord kinnitust sellele, et ei tasu asju viimasele hetkele jätta. Aga õnneks läks kõik siiski kenasti.

Kui Sydneyst Londonisse oli mul lubatud lennata 30kg pagasiga, siis Londonist Eestisse oli mul lubatud lennata kahe 20kg pagasiga. Lisaks muidugi käsipagas. Nimelt olin enda lennule pagasit lisanud, sest ma poleks kuidagi suutnud oma 30kg kotti muuta 20kg. Seega oli mul suur matkakott, väike seljakott ning suur üle õla pandav spordikott. Õnneks aitas William mu bussipeale, kuid bussilt maha minnes tuli mul lennujaamas ikka ise ringi taaruda. Suur matkakott oli mul seljas, väike (aga tehnikat täis ja väga raske) kott kõhu peal ning spordikott ühe külje peal. Mõtlesin, et vist oleks kergem tasakaalu pidada, kui mul oleks veel üks spordikott, mida saaks visata teisele poole üle õla. Nägin arvatavasti üsna koomiline välja. Olin jube rõõmus, kui sain suure matkakoti ning spordikoti lõpuks ära anda.

Lend tagasi Eestisse kujunes võrreldes eelnevate lendudega üsna ebamugavalt. Nimelt oli lennuk inimesi täis ning puudusid igasugused mugavused. Meile ei antud süüa ega padjakesi või tekikesi. Kui aus olla, siis just sellel lennul oleksin neid viimaseid eriti tahtnud, sest olemine oli üsna jahe. Muidugi puudusid ka ekraanid, millelt filme vms. vaadata. Aga ega nendelt lühikestelt odavlendudelt ei tasugi vist midagi üleliia erilist oodata. Mõtlesin tillukesele lennukile, mis mind kaks aastat tagasi Perthist Carnarvoni viis ning mulle meenus, et isegi seal anti meile padi ning kahel korral kommi. Jah, söök, jook ja magamine on mulle üsnagi südamelähedased teemad!


Tegelikult oli mul sellest kõigest seekord aga suhteliselt ükskõik. Osa lennust magasin ning teise osa mõtlesin suure ootusega, kuidas kohe-kohe Tallinnas maandun ning oma vanemaid näen. Lõpuks maandusingi oma kallis kodulinnas Tallinnas. Küll oli tore lugeda jälle eestikeelseid silte. Kuni maandumise hetkeni olid minu mõtted tihti pigem inglisekeelsed, kuid nii imelik, kui see ka pole, taipasin kohe peale maandumist, et mõtlen jälle eesti keeles. Eks siinkohal aitasid kaasa ka needsamad eestikeelsed tekstid ning eestlased, keda minu ümber oli taaskord harjumatult palju. Oma rõõmuks sain mõlemad pagasid üsna kiiresti kätte.


Seejärel justkui lendlesin oma raskete kottidega, naeratus kõrvuni ning süda ärevusest värisemas, mulle juba tuttavate liikuvate uste suunas. Ja seal nad olidki: mu armsad emme, issi ja mulle veidi ootamatu ja igati toreda üllatusena ka kallid Kristjan ja Maria.
Nendest hetkedest on säilinud paar väga udust fotot, mille mu issi oma telefoniga tegi. Vist veidi liigselt värisevate kätega. Hoolimata väljas olevatest miinuskraadidest oli minus kirjeldamatult hea ja soe tunne. Lihtsalt nii tore oli lõpuks üle rohkem kui kahe aasta taas kodus olla, et rõõmupisarad tikkusid silma!

Järgmised päevad, nädalad ja isegi kuud möödusid veidi segaduses olles, kuid tõeliselt rõõmsate ning südamlike taaskohtumistega oma vaneama ning teiste sugulastega, Ladaga ning erinevate lähedasemate ja kaugemate sõpradega. Sompus ilm ja pimedus mind ei masendanud ning isegi külmetuseni kulus mitu kuud.

PS. Suured tänud kõigile, kes on mu seiklustele vähemal või rohkemal määral kaasa elanud!!! Kuigi kirjutan seda blogi peamiselt selleks, et ma ise asju ära ei unustaks, on alati tore teada, kui ka keegi teine sellest mingit rõõmu/vaheldust saab. Aitäh!!!

PPS. Lähiajal on tulemas veel üks blogijupp, mis keskendub minu püüdlustele uut Austraalia viisat saada.


Läbitud teekond: Sydney -> Singapur -> London -> Tallinn.

Saturday 3 January 2015

NSW ja Sydney nr. 4

Olime küll Sydneys olles külastanud üsna miteid loomparke, kuid Simon tahtis ikka veel ühte minna. Ta rääkis, et olevat seal käinud kui oli väike ning see olevat olnud küll üsna pisike kuid väga põnev, sest seal olevat saanud loomasid ka katsuda. Kui olime jõudnud Featherdale (Wildlife Park) loomaparki Doonside'is nägime, et selle pileti hind on üsna kõrge, kuid kuna olime juba seal, siis otsustasime siiski sisse minna. Ja me ei pidanud kahetsema!

Featherdale on just Austraaliapärastele loomadele pühendatud loomapark, mis oma olemuselt meenutas mulle väga suurt varianti Nõmme Loodusmajast. Nimelt käib seal koos alla 15 aastastele mõeldud loomaring ning lisaks saab sinna minna klassiekskursioonidele ning ühtlasi saab osasid nende loomi endale erinevate ürituste raames mõneks ajaks külla kutsuda. Lisaks võimaldatakse ka lastel seal oma sünnipäevasid pidada. Super mõnus loodushariduskeskus! Töötaksin selles loomapargis jube hea meelega!


Pargis on palju erinevaid linde (papagoid, pingviinid, emud, kaasuarid, öökullid jne.), roomajaid (maod, sisalikud, krokodillid, kilpkonnad jne.) ning muidugi ka imetajaid (sipelgasiilid, dingod, nahkhiired jne.).
Ära ei saa unustada ka kukkurloomi (koaalad, kängurud, vombatid, Tasmaania kuradid jne.). Lisaks on olemas ka erinevad koduloomad (kitsed, lambad jne.).
Muidgi on igalpool palju põnevaid stende. Näiteks saab võrrelda enda pikkust täiskasvanud emu ning isase punase känguruga, kelle mõlema keskmine pikkus on koguni 180cm.


Põhiliselt kängurudele ja vallabidele oli pargist võimalik osta ka jäätisetopsikutäis rohelist kraami, mida nad peaksid sööma. Topsikutäis maksis vaid ühe dollari ning raha tuli panna karpi kapi kõrval. Kapp ise oli lahti ning kõik toimis aususe peale. Meil Eestis see süsteem arvatavasti ei toimiks. Ostsime kaks topsikut. Tegelikult tuli aga välja, et kängud ei olnud sellest rohelisest kraamist üldse huvitatud, sest seda oli kogu maa täis ning nendel ilmselt kõhud täis. Neid huvitas hoopis rohkem see jäätisetopsiku vahvlist osa. Seda tahtsid nad väga hea meelega nosida. Seega kallasime rohelise kraami ühte nende toidunõusse ning andsime neile pisikesi tükikesi oma topsikutest. Ega nad ahned polnud vaid ampsasid ise topsiku küljest tillukesi ampsukesi.


Nendest topsikutest olid huvitatud ka teised elukad. Eriti pealetükkivaks osutusid kiirete nokalöökidega emud, kes samuti tükikesi himustasid. Jagasime oma topsikuid nii paljudega kui võimalik.


Emud ja vallabid jooksid mööda parki täiesti vabalt ringi. Kui nad ei soovinud, et neid segataks, siis olid neil muidugi oma aedikud ja majakesed olemas, kuhu inimestel ei lubatud minna. Nad olid sellest igati teadlikud, sest magavad loomad olid just seal. Teised aga lunisid inimestelt jäätisetopsikuid või sügamist. Mõned vallabid meenutasid oma käitumiselt koeri. Kui neid sügada, siis hakkasid nende käpakesed kaasa liikuma ning kui sügatav koht polnud just see päris õige, siis suunasid su käe sinna kuhu vaja. Isegi silmad vajusid vahepeal kinni.

Featherdale loomapargis oli tore ka see, et teatud kellaaegadel võis minna kuulama talitajate jutustusi enda loomadest. Selle kohta teatati infot ka kõlaritesse, seega ei olnud muret et midagi soovitut nägemata jääks. Selleks, et kindlustada külalistele loomade parim nägemine, anti neile juttude ajal süüa. Ükski lugu ei kattunud ajaliselt teistega. Sedasi võis pargis veeta lausa terve päeva, vaadates ja kuulates erinevaid põnevaid jutukesi.


Näiteks võis jutte kuulamas käia pisikeste pingviinide juures, kes nagu nimigi ütleb on pingviiniliikidest kõige väiksem, kaaludes kõigest kuni 1kg ning kasvades ainult 40-45cm pikkuseks.
Samal ajal, kui hooldaja nendest rääkis kogunesid kõik pingud tema ümber, et süüa saada. Räägiti, et pingviinid on väga monogaamsed ning valivad omale partneri kogu eluks. Paarid on loomapargis märgistatud sama värvi jalarõngastega.


Samuti sai käia kuulamas lugusid sipelgasiilidest. Muidugi räägiti alguses kõigile vähegi loodusest huvitatud austraallastele teada faktist, nimelt sellest, et sipelgasiil ning nokkloom on maailmas ainukesed imetajad, kes munevad.
Sipelgasiil muneb oma muna otse kukrusse, kus umbes kümme päeva hiljem koorub ka pisike loomake. Saime teada, et sipelgasiilidel pole üldse hambaid. Süües suurel määral termiite tõmbavad nad toidu oma pika kleepuva keelega suhu ja lömastavad selle oma suulae vastu katki ning neelavad seejärel alla. Loomapargis anti neile süüa midagi, mis meenutas hakkliha. Kuna pargis soovisid sellest toidust osa saada ka kõverate pikkade nokkadega iibised (keda on linnas kõik kohad täis), siis oli sipelgasiilidele leiutatud spetsiaalne toidukauss, mille kaas meenutas välimuselt kivi ning mille sisse olid tehtud pisikesed augud, kust vaid nende pikad ja sirged ninad sisse mahtusid.


Lisaks käisime kuulamas ka seda, mida lendrebaste kohta räägiti. Samal ajal mugisid nemad rõõmuga viinamarju, sest just puuviljadest nad toituvadki. Saime teada, et kui lendrebasel sünnib poeg, siis ta moodustab tiibadest kausi, kuhu poeg turvaliselt kukkuda saab. Ja kui lendrebasel keerata pea ülespoole, siis tunneb ta end nagu siis, kui meie oleme pea alaspidi.


Väga põnev oli vaadata ja kuulata ka seda, mida räägiti Tasmaania Kuradist. Nimelt on nad suurimad elavad lihasööjad kukkurloomad (kaaludes 6-14 kilo ning kasvades 80-90cm kõrguseks), kes üldiselt toituvad raipest, mille leiavad üles tänu oma suurepärasele haistmismeelele. Neil on suured kihvad nii ülemises kui ka alumises lõualuus. Kuraditel sünnib lausa umbes 40 poega, kuid kuna emasel on vaid neli nibu, siis jääb üldiselt neist ellu vaid kuni neli. Nõrgemad süüakse teiste poolt kukrus ära, et saada vajalikke proteiine.

Viimastel aastakümnetel on Tasmaania kuradite arvukus kõvasti vähenenud. Seda suuresti tänu haigusele, mida kutsutakse kuradite näo kasvaja haiguseks (Devil Facial Tumour Disease), mis nakkub põhiliselt sülje ja hammustuste kaudu. Haigus tekitab nende näole ja kaelale suuri valulikke kasvajaid, mis ei lase neil süüa ega juua. Haigus lõppeb tavaliselt umbes kolme kuu pärast loomakese suremisega nälga.


Nüüd aga veidi rõõmsamatel teemadel edasi. Nimelt nägime me ka seda, kuidas koaalasid kaalutakse. Kaalumiseks on spetsiaalsed mugavaks istumiseks disainitud kaalumispuud, kuhu nad veidikeseks istuma pannakse ning siis kõik tulemused kenasti üles kirjutatakse.
Koaalade osa pargist on juttudeks valmis iga hetk, sest seal on alati keegi, kes on valmis külalistele koaalat tutvustama. Kui meie sinna sattusime, siis meil vedas, sest peale meie polnud ühtegi teist külastajat näha ning üks sealsetest töötajatest rääkis meiega hea meelega tükk aega juttu. Ta oli nii entusiastlik, jutukas ja sõbralik ning tegi meist meie fotokatega nii palju pilte, et hiljem oli nendest lausa raske valikut teha. Siinkohal mainin veel ära, et teistes loomaaedades oli ka võimalik koaalade või madude vms. koos pilte lasta teha, kuid seda tehti profesionaalikaameraga ning see maksis korralikke summasid.

Nüüd koaaladest... Tihtipeale arvatakse, et koaalad on karud kuid tegelikult on nad siiski kukkurloomad. Teine ekslik fakt on see, et mõned inimesed usuvad, et koaalad on eukalüptilehtede söömisest pideva "auru" all, kuid tegelikult sisaldab eukalüptus nii vähe energiat, et nad ongi sunnitud päevas isegi 18-20 tundi magama. Selleks on ka nende eelpool mainitud kaalumispuud ehitatud selliselt, et nad saaksid end seal mugavalt tunda. Koaalad söövadki ainult eukalüptipuu lehti. Ja sealjuures ainult teatud liiki eukalüptipuud sobivad. Nimelt on nende seedimissüsteem selline, mis ei lase end eukalüptipuu lehtede toksiinist segada. Väike koaala alustab aga eukalüptipuu lehtede söömist algselt veidi teisel kujul. Nimelt selleks, et enda seedimissüsteem täielikult välja arendada söövad nad umbes kuus nädalat oma ema väljaheiteid.


Vombatid on üsna jässakad (kaaludes umbes 30kg) taimetoidulised kukkurloomad, kelle karv oli mulle üllatuslikult eriliselt mõnus ja pehme. Nad olid nii armsad, et oleksin võinud neid vist terve päeva sügada.
Kui nad oma urgudes magavad, siis viskavad nad end tihti sellili, väikesed jalakesed taeva poole. Põnevad on nad ka sellepärast, et nende kukkur on suunaga eest tahapoole. Seda selleks, et ta kaevates sinna mulda ja muud kraami sisse ei kraabiks. Vombatiliike on tänapäeval alles vaid kolm ning need kõik elavad Austraalias ning on kaitse all. Kahjuks jäävad paljud neist ka auto alla. Kui see juhtub, siis on ka autojuhil jama käes, sest nad on nii tugeva kehaehitusega, et jätab mulje nagu sõidaks üle suure kivi.


Loomapargis oli olemas ka roomajate maja (maod, sisalikud jne.) ning soolavee krokodill, kes on maailma suurim roomaja. Nad võivad elada nii soolases kui ka magevees ning ujuda ringi mööda ookeani. Kahjuks jäime nendest juttudest sel päeval ilma (sest nendest räägiti hommikupoole) ning vaatasime neid niisama.

Kuulmata jäid meil lood ka pelikanidest, sest nendestki oli räägitud hommikul. Õnneks nägime ära siiski need loomad, kes meid rohkem huvitasid.


Kõige rohkem oli kahju, et jäime ilma juttudest dingode kohta. Lisan siia nende kohta veel niipalju, et usutakse, et dingod on Aasiast Austraaliasse sisse toodud vähemalt 3500 aastat tagasi.
Kuna ta on sisse tood kunagiste meremeeste poolt, siis tekitab see ka paljudes küsimusi, kas dingo ikka on Austraalia looduses metsik või siiski sissetoodud liik. Üldiselt arvatakse, et siiski pigem on ta metsik, kuid vaidlusi ning erinevaid seisukohti on palju. Suur osa inimestest peab sissetoodud liikideks pigem neid, kes on Austraaliasse toodud peale 1788 aastat, kui Sydneysse loodi esimene eurooplaste asula. Kodukoertega võrreldes hauguvad nad palju vähem ning pigem urisevad ja uluvad. Neil sünnib aastas vaid üks pesakond.


Põnevatest loomadest, keda ma aastaid tagasi poleks osanud unistadagi paitada võin nüüd rõõmuga nimetada sipelgasiili (okkaline), vallabi (pehme aga samas üsna tugev karv), vombati (mõnnalt pehme ja sile), emu (pehmed suled) ning koaala (polnud üldsegi nii pehme, kui olin terve elu arvanud. Tegelikult meenutas ta karv mulle lambavilla).


Olin Featherdale'i loomapargist väga vaimustunud ning rõõmus, et Simon veenis mind sinna minema. Kui olime oma esimese ringiga lõpetanud tegime pargile veel teisegi kiire ringi peale, et kiiresti veel üks pilk kõigele peale visata. Kui võimalik, siis tahaksin sinna kindlasti kunagi tagasi minna.


Kui olime loomapargis jalutamisega lõpetanud suundusime lähedalasuvasse Hiina aeda jalutama. Aed võttis enda alla üsna suure maa-ala ning osa sellest läbisime ka autoga.
Aeda olid ehitatud erinevad värvilised väravad, paviljonid ning sillakesed. Vees ujusid linnukesed. Muidugi oli sinna istutatud ka palju erinevaid taimi. Üldiselt nägi park väga kena ja hoolitsetud välja ning kuskil polnud näha prügi.

Järgmisel päeval plaanisime jälle telkima minna. Seekord suundusime autoga Jenolan'i koobaste suunas. Sinna me esimesel õhtul kohale ei plaaninudki jõuda. Sõites sain teada, et kuna NSV on suhteliselt künklik, siis olid rekkatele mõeldud spetsiaalsed pidurduskünkad juhuks, kui pidurid peaksid ehk alt vedama. Vastupidiselt alla suunduvale teele suunduvad need liivased teerajad ülespoole ning seega on valmis probleemset sõidukit peatama. Teepeal leidsime ka toreda kommipoe, kus müüdi tuhandeid erinevaid komme (alustades minu rusikast suurematest pulgakommidest ning lõpetades minu peast suuremate nööbikommideni). Suutsime end seal üsna hästi üleval pidada ning lahkusime vaid mõne kommipakiga.

Ööbimiskohaks leidsime endale umbes poolel teel asuva mõnusa koha Lithgow lähedal Lyell järve äärses karavanpargis. Loomulikult oli seal võimalik ka telkida. Enne karavanparki sissesõitmist käisime vaatamas ka kohalikku tammi.
Pakkisime oma asjad lahti ning seadsime Simoni telgi moodi magamiskoti üles ning seejärel lasksime autol täispuhutava kummipaadi täis puhuda ning läksime sellega ümbrust avastama.
Simoni Sydneys olev kummipaat on meie Carnarvoni omast veelgi suurem ning tal on isegi kaks patja, millega saab oma olemise eriti mõnusaks teha. Lisaks saab proovida patju vee alla lükata ning siis nende peale istuda või seista.
See viimane on suhteliselt keerukas aga ülimalt lõbus tegevus. Vesi oli mõnusalt soe ning vaated meie ümber eriti rahulikud ja ilusad. Isegi pilved kadusid ära ning päike tuli välja.
Kordamööda paadi taga jalgadega mootori tööd tehes jõudsime oma telkimiskohast üsna kaugel asuva teise kaldani. Vahepeal muidugi pikutasime ja lebotasime niisama paadis.
Teiselt kaldalt leidsime suured kivid ning eriti suured ning magusalt maitsvad põldmarjad. Tuleb välja, et põldmarjad on ka Austraaliasse sisse toodud ning seetõttu inimesed ei armasta neid üleliia. Meile maitsesid need aga väga hästi. Sõime neid ikka peotäite kaupa ning korjasime pikaks tagasisõiduks paati kaasagi.

Ühel hetkel märkasime, et päike hakkab vaikselt loojuma ning kuna meil oli veel terve tee tarvis tagasi sõita, siis oligi aeg peale väikest pikniku ning kosutavat magustoitu põldmarjade näol, tagasi minna.
Kuna ma olin enne Simonile mingil energiat täis hetkel väitnud, et jäksaksin üksi ka tagasi meid sõidutada, siis tahtis ta seda muidugi näha. Ja ega ma mingi nõrk ei ole, et oleksin oma kaotust tunnistanud. Nii sõidutasingi ta rõõmsalt teise kaldasse ning olin enda üle muidugi ülimalt uhke.


Kui olime tagasi oma laagriplatsile jõudnud hakkas Simon kala püüdma ning mina aitasin sellele lihtsalt mõttes kaasa. Kui ma õigesti mäletan, siis mu mõttetööst eriti kasu ei olnud, sest kala me sel õhtul ei saanud. Õnneks oli meil muud toidukraami piisavalt kaasa varutud.


Kuna karavanpargis oli võimalik kasutada ka dušše, siis läksime õhtul pesema. Teepeal nägime päris mitut vallabit ringi kekslemas. Meid oli juba vastuvõtus hoiatatud, et pesemisel kuuma vee saamiseks tuleb masinasse sisestada 20mündiseid. Selle eest sai vist pool minutit või minuti sooja veega pesta. Teoreetiliselt! Kui mina oma mündi sisse panin sain ikka ainult külma vett. Õhtu polnud üleliia soe ning oleksin hea meelega veidi sooja vee all tahtnud seista. Aga pidin leppima kiire külma veega pesemisega. Kui olin lõpetanud ning naiste pesuruumist välja tulnud nägin Simonit, kes teatas, et küll oli ikka mõnus sooja veega end pesta. Tema muidugi sel hetkel ei teadnud, et mina olin pidanud külma vett taluma. Ta küll pakkus, et võiksin meeste pesuruumi kasutada, sest seal polevat nagunii kedagi kuid olin juba ka külmaga hakkama saanud ning ei viitsinud uuesti pesema minna. Olin lihtsalt veidi pettunud selles süsteemis.


Hommikul sõitsime edasi Jenolan'i koobaste juurde. Istusime sealsete piknikulaudade taha ning nautisime hommikusööki. Ilm oli eriliselt jahe ning udune. Kirevad papagoid tahtsid meie söögist osa saada ning lendasid selleks eriti julgelt käe peale või isegi pähe.
Olin rõõmus, et mul kapuuts peas oli, sest muidu oleksid nad ehk oma küünistega mu juustesse kinni jäänud. Tõenäoliselt võivad nad kohalike jaoks olla umbes sama tüütud kui Eestis tuvid, kuid meile nad meeldisid. Peale hommikusööki suundusime kohalikku infokeskusesse. Selle lähedal asub ka ühe korra uuesti üles ehitatud ning nüüd renoveeritud tõeliselt kena puhkemaja.

Kui olime endale pärastlõunaseks ekskursiooniks piletid soetanud, siis suundusime ümbruskonda uudistama. Matkaraja ääres nägime ka 1908 aastal ehitatud tammi, tänu millele saadakse seal ka hüdroelektri energiat. Kõrvalasuva sinise järve toon tulenevat lahusunud lubjakivi osakestest.

Jenolan'i koopastik on Austraalia suurim ning tuntuim koobastik, mis avastati aborigeenide poolt umbes 9000 aastat tagasi, kuid eurooplaste poolt alles 1838 aastal. Kõige tuntuim ongi vast koht, kust saab siseneda erinevatesse koobastesse, sest see on nagu suur looduslik tunnel, mille seest sõidavad isegi autod läbi.

Olles umbes 340 millionit aastat vanad, usutakse, et see on vanim avatud koopasüsteem maailmas. Koopal on teadaolevalt 350 sissepääsu, kuid arvatakse, et neid on tegelikult veelgi rohkem.
Usutakse, et tegemist ei olegi paljude erinevate koobastega vaid pigem suure koobaste süsteemiga ning, et kõik koopad on kuidagipidi omavahel seotud. Uute koobaste avastamine toimub veel tänapäevalgi. Samas on ka koopaid, mis on vajunud unustustehõlma ning mida nüüd taasavastatakse. Nimelt olevat tänapäeval mitmel korral oldud rõõmus uue koopa avastamise üle ning siis veidi hiljem oli leitud seinalt eelnevate avastajate nimetähed ning kuupäevad.

Külastajatele on avatud üksteist erinevat koobast, mis enamuses asuvad tegelikult maa peal kõrgete kaljude sees. Maa-alustes koobastes on vesi sees ning sealseid koopaid alles avastatakse sinna sukeldudes.

Alles hiljuti, 2007aastal leiti Jenolan'i koobastest diprotodon'i (suurima kunagi elanud kukkurlooma) fossiiliks muutunud lõualuu, mis arvatakse olevat umbes 20 000- 40 000 aastat vana.


Kell 13:30 algas meie kahe tunnine ekskursioon Jõe koopasse (River Cave). Valisin selle koopa, sest see oli kõige madalamal asuv koobas ning tahtsin näha koopas voolavat jõge ning seisva veega tiigikesi. Lisaks oli see koobas kõige pikem (1271m) ning vajas väidetavalt läbimiseks pingutust (lubades selle läbida 1298 sammuga). Ja kolmandaks põhjuseks oli see, et Jõe koopasse minekuks tuli läbida osa ka Luckas'e koopast. Ma ei teadnud mida täpselt oodata. Olin põnevil.

Koopasse sisenemiseks tuli masinale oma piletit näidata. Umbes nii nagu tavaliselt kinno minnes. Meie giidiks osutus vanemapoolne mees, kes põhiliselt rääkis eriti lihtsaid lugusid lastele. Lapsi meie grupis üleliia palju polnud. Usun, et ta teadis kindlasti palju, kuid oleksin tahtnud, et ta meile ka rohkem neid teadmisi edasi annaks.
Koopasse jõudes oli minu jaoks mõningaseks pettumuseks see, et koopad olid nii hästi LED tuledega valgustatud, et hetkekski ei tekkinud väiksematki kõheduse tunnet. Samas oli tänu hästi paigutatud valgusele hästi näha asju, mida muidu poleks näinudki. Nimelt lülitas giid vastavalt vajadusele erinevaid lampe põlema. Kui me olime koopast läbi läinud, kustutas ta seal kõik tuled ning meie taha jäi maha pilkane pimedus.


Koopa kohta oli kirjutatud, et selle läbimine nõuab pingutust ning kui ei ole enda võimetes kindel, siis pigem valida mõni teine koobas. Tegelikult polnud asi üldse nii hull. Me ei pidanud kuskilt keerulisemast kohast üle ronima ega läbi pugema. Ronimiseks kasutasime tavalisi treppe. Kõige raskem oli ehk üles ronida kahest üsna järsust redelist. Temperatuur koobastes olevat olenemata aastaajast alati +15 kraadi.


Kuigi ma oleksin tahtnud koopasse minna palju vähema rahvaga (meid oli umbes 25) ning oleksin soovinud ka veidi närvikõdi, siis tegelikult jäin ikkagi väga rahule. Koopad olid täis tuhandeid stalagTiite (tilguvad Taevapoolt) ja stalagMiite (kasvavad Maapoolt), kui need kokku saavad, siis moodustavad nad samba.

Mitte väga ammu lubati inimestel koobastest murda suveniirideks tükikesi, kuid nüüd on isegi lubjaformatsioonide katsumine keelatud. Õnneks on aru saadud, et nende kasvamine ja kujunemine võtab väga palju aega. Meile näidati kohti, kust neid ära on murtud ning samuti kohti, kus neid on palju katsutud. Viimased neist olid muutunud tumedaks ja koledaks.


Inimestele meeldivat kasutada oma kujutlusvõimet ning anda erinevatele tekkinud kujunditele põnevaid nimesid, näiteks minarett (Minaret), hiiglaslik sall (Giant Shawl), kuninganna baldahiin (Queen's Canopy),  suur sammas (Grand Column) jne.. Nimetuste andmine on tähtis ka koobaste avastajatele, sest erinevad kujud on justkui teemärkideks ning aitavad veidi aru saada, kus parasjagu viibitakse.

Styx maa-alune jõgi tundus silmale nähtavalt täiesti liikumatu veega olevat. Sügav Peegelduste tiik (Pool of Reflactions) oli saanud oma nime igati õigustatult. Jõe ääres kõndides jäin meelega meie ekskursioonigrupis tahapoole, sest ma ei suutnud vastu panna vajadusele seda vett katsuda ning sinna tillukesi laineid tekitada... 

Üsna varsti saigi ekskursioon läbi. Jalutasime veel veidi ringi ning istusime Sinise Järve ääres, sest olime teada saanud, et seal elavat haruldased nokkloomad. Kahjuks meil neid märgata ei õnnestunud. Selle eest nägime aga veekilpkonna ringi ujumas ning oma asju ajamas.

Olime otsustanud öö veeta koobaste lähedal telkides. Seega suundusime oma asju üles panema. Kohe oma tulevase telkimiskoha kõrval nägime Lyre lindu ringi jalutamas. See lind on Austraalias tuntud, kui teiste lindude ning muude helide imiteerija. Nii kuulsimegi teda tegemas mitmesuguste erinevate lindude hääli. Mõnikord oskavad nad imiteerida isegi mootorsaage jms.. Olin rõõmus, et teda vabas looduses kohtasin. Lisaks olid meie laagriplatsil ka taaskord punased papagoid.

Kui olime oma laagri üles seadnud otsustasime minna ümbruskonnaga tutvuma. Meie laagriplats asus üsna kõrgel ning plaanisime alguses tagasi allapoole minna. Ostes pileti ükskõik millisesse koopasse saab tavaliselt kaasa lisapileti külastamaks Nettle koobast, kuid meie sealviibimise ajal olevat see kahjuks suletud. Otsustasime minna uurima, kui suletud see tegelikult on ning kas sinna saab ehk ikka kuidagi sisse minna.

Suundudes mäest alla nägime palju kauneid vaateid. Raske oli ette kujutada, et mäed meie jalge all on täis erinevaid põnevaid koopaid ning seal elavaid loomakesi. Põhiliselt elavad seal nahkhiired ja erinevad selgrootud. Paljud neist ei elavat mitte kusagil mujal maailmas. Meie nägime oma jalutuskäigul vaid paari vallabit.


Oma avastusretke ajal ronisime mitmest avausest sisse ning leidsime eest traataia, mis piiras meie edasi minemist. Põnev oli ikkagi. Kujutasime ette, kuidas inimesed ja loomad on nendes koobastes peavarju otsinud ning tõenäoliselt ka maganud. Ka Nettle koopas ei pääsenud me eriti kaugele, sest uksed olid suletud.


Pimedus oli saabumas ning suundusime tagasi oma laagriplatsile. Olime lauale ning selle ümber jätnud maha poolikuid viinamarju. Seda selleks, et meelitada sinna opossumeid. Kui telgi juurde jõudsime, siis nägimegi ühte puu otsas istumas. Hommikuks olid kõik meie puuviljajupid ära söödud.


Peale õhtusööki otsustasime veel veidi ringi jalutada. Võtsime oma taskulambid kaasa ning suundusime seekord mäest ülespoole. Proovisime taskulampe mitte kasutada ning kõndisime praktiliselt täielikus pimeduses. Tegime seda muidugi mööda rada, sest ega me ära ka ei tahtnud eksida. Nägime, kuidas öösel on kaljud kenalt kollakalt valgustatud. Kõik nägi selline veidi müstiline välja. Eriti peale päevast koopaskäiku ning peale seda, kui olin nänud, kui põnev nendes käikudes võib olla.

Hommikusöögiks soojendasime kaasa võetud grillil liha ning sõime hamburgeri moodi võileibu. Öö ja hommik olid udused ja külmad. Kuigi meie lähedal asusid ka pesemisruumid keeldusin ma sinna minemast. Liiga eredalt oli veel meeles eelmine õhtu, kui olin sunnitud end külma veega pesema. Otsustasin, et saan ilma ka hakkama. Peale söömist pakkisime oma asjad autosse ning suundusime külaliskeskuse juurde, et sealt lähedalt kell 11:30 järgmisele koopatuurile minna.

Kuna meil oli veel veidi vaba aega, siis jalutasime taaskord Sinise Järve äärde lootuses seal nokklooma näha. Istusime seal tükk aega ning äkki nägimegi nokklooma ringi ujumas. Me ei suutnud oma silmi ära uskuda.
Olime nii rõõmsad, sest isegi Simon polevat kunagi enne nokklooma vabas looduses kohanud. Neid inimesi on üldse vähe, sest nokkloom elab vaid Austraalia idarannikul ning koduriigist loomade väljaviimine on täielikult keelatud. See tähendab seda, et neid pole võimalik mujal isegi loomaaedades näha. Tundsin end eriti õnnelikuna.

Seekord otsustasin Lucas'e koopa kasuks, sest see oli pikkuselt teine koobas (860m ning lubades 910 sammu, sealjuures 252 trepiastet Katedrali kambrisse). Taaskord paluti arvestada oma võimetega ning kahtluste korral soovitati pigem valida mõni kergemini läbitav koobas. Me ei kahelnud. Samal ajal öeldi, et kui kõikidest koobastest tuleks valida ainult üks, siis oleks see oleks kõige soovituslikum. Lisaks olevat see kõige enam külastatavaim koobas. Suures osas kindlasti ka tänu sellele eelmisele lausele.

Meie pooleteise tunnise ekskursiooni giidiks oli seekord üks umbes minu vanune tüdruk, kes rääkis nii palju huvitavamaid asju ning oli sealjuures hästi rõõmsameelne ja entusiastlik. Esmamulje oli kohe palju parem. Piiksutasime oma piletid ukse juures jälle läbi ning suundusime edasi koopasse. Seekord oli grupis ehk isegi 60 inimest.


Üldiselt olid koopad veidi sarnased, kuid see koobas oli mõnes kohas eriti suur ja kõrge. Kõrgeim koht Katedraali kambris (Cathedral Chamber) on isegi 54 meetrit kõrge. Lisaks on kamber ka hästi suur ning tänu sellele peetakse seal tihti erinevaid üritusi (pulmad, kontserdid jne.). Öeldakse, et sealne akustika on maailma parimate seas.

Ühel hetkel ütles giid meile, et ta kustutab nüüd kõik tuled ära. Lihtsalt selleks, et me näeksime, kui pime seal tegelikult on. Pimedus oli tõepoolest täielik. Isegi siis, kui silmad justkui ära harjusid, ei olnud näha väikseimatki valgusekiirt. Seejärel hakkas kuskil nurgas vaikselt muusika mängima ning süttis valgusetäpike. Vaikselt muutus hämar tuluke aina heledamaks. Lisandusid teised tulukesed koopa erinevates osades. Muusika muutus valjemaks ning mulle tuli lausa kananahk peale. Lõpuks oli terve kamber kenasti valgustatud ning kõik kaunid koopakristallid särasid oma ilus. See oli tõeliselt kirjeldamatu ja kena.


Seejärel suunas meie giid oma rohelise laserkiire kõrgel asuva väikese auguni ning ütles, et usutakse et just sealt august avastati Katedrali koobas esmakordselt eurooplaste poolt 1860 aastal. Peaaegu võimatu oli ette kujutada, kuidas paar meest seal oma algse varustusega ning küünalde valgel ringi roomasid ning siis äkki sellise kõrge servani jõudsid... Giid rääkis, kuidas algsed koopa avastajad pidid olema eriti ettevaatlikud, et mitte oma valgust libisedes või muul moel kustutada, sest siis oli neil jama käes. Lisaks pidid nad arvestama ka sellega, et ega nad koopasse eriti kauaks ei saanud jääda, sest suuremate koguste toidu kaasa tasimine teeb ju avastusretke keeruliseks.

Ühes kohas, kust pidime treppidest alla ronima näitas giid meile kõrval asuvat algset alla minemise rada. Nimelt olevat kunagised koopaavastajad samuti mõnikord ekskursioone teinud ning kuna siis puudusid seal trepid, tuli end mööda maad alla libistada. Vahepeal olid kukkumised üsna kõrged. Eeldan, et neil olid ikka mingid köied küljes. Kui olime trepist alla jõudnud olime Jenolan'i koobaste suurimas kambris, mis olevat lausa väikese jalgpalliväljaku suurune.

Saime  teada, et tänu maapinna ning koobaste pidevale liikumisele võivad koopas moodustunud lubjakivisambad ka ise katki murduda. Eriti põnev oli seda nähtust vaadata Murdunud Samba (Broken Column) näitel, sest selle puhul oli hästi näha, kui palju olid maa ja koobas ajaga omavahel nihkesse läinud.


Kuna ta oli meie ekskursiooniga saanud ühele poole varem kui arvas, siis otsustas ta meid viia korraks ka kõrvalepõikele ühte teise koopa osasse, mis tegelikult pole avalikkusele avatud. See on ruum, kus oli eriti palju stolagmiite/stolagtiite ja sambaid. Väga kaunis!


Veel veidi edasi minnes rääkis meie giid meile loomadest, kes õnnetul kombel mõnikord Jenolan'i koobastesse kukuvad ning siis sinna lõksu jäävad. Üks selline koopa osa olevat avastamisel olnud täis erinevate loomade luusid, kuid need olevat sealt kõik ära viidud. Praegu lamab seal sümboolselt vombatiskelett.


Enne koopast väljaronimist oli viimaseks atraktsiooniks tavaliste tulede asemel üks koopanurk valgustatud erinevate värviliste tuledega. Lausa uskumatu, kui palju võib asju muuta tänu erinevale valgusele.


Jäin teise koopakülastusega palju rohkem rahule, kui esimesega. Mõnikord on raske aru saada, kui palju õige giid niigi põnevas kohas asju veelgi paremaks saab teha.


Kui olime ka teises koopas jalutamise lõpetanud läksime uuesti Sinise Järve äärde lootuses uuesti nokklooma näha. Ega ma väga ei usunud, et meil uuesti sedasi veab, kuid meie suureks rõõmuks nägime nokklooma endiselt vees ringi ujumas. Nad on ikka nii põnevad loomakesed.


Seejärel hakkasime autoga vaikselt tagasi kodu suunas sõitma. Me polnud veel kaugele jõudnudki, kui nägime teeäärse puhkeala ääres vallabit istumas. Peatasime auto kinni ning ta istus ikka sama targalt edasi. Teda ei tunduvat üldse häirivat see, et me tema kõrvale sõitsime. Arvatavasti oleks ta ehk isegi pai lubanud endale teha. Jätsime ta oma mõtteid edasi mõtlema ning suundusime ise edasi.


Teel koju märkasime ilusad udused vaated kaugustesse. Enne kojujõudmist tegime veel kiire peatuse Duddawarra silla juures, mille alt voolab läbi Cox'i jõgi, mis jookseb enne läbi ka Jenolan'i koobastest. Seejärel suundusime väsinuna koju.
24.jaanuari hommikul ärkasime varakult, sest plaanisime minna Manly Ocean World'i. Sõitu sinna suunas alustasime taaskord rongiga ning peale seda saime uuesti praamiga mööda jõge sõita. Seekord nägime suhteliselt lähedalt ka jõesuuet ning kauguses asuvat ookeani.


Ookeanimaalimas olid muidugi taaskord erinevad kalad, korallid, meduusid, kilpkonnad jne. Samas polnud see koht eriti suur ning saime selle läbi kõnnitud isegi vähem kui tunniga. Kõige meeldejäävam oli taaskord tunneli moodi akvaarium, kus ujusid suured haid, raid, kilpkonnad ja kindlasti veel midagi. Veel jäid meelde ka pisikesed pingviinid, kelle tegemisi me tükk aega jälgisime.


Sealsest suveniiripoest leidsime ka kuulsa austraallaste leiutise, korgimütsi, mida ma Lääne-Austraalias kuskil müügil polnud näinud. Põhimõtteliselt on tegu kauboimütsiga, millele on ümberringi nööri otsa riputatud veinikorgid. Need pidavat liikudes kärbseid eemale peletama. Üsna koomiline.


Kui olime Ookeanimaalimas ringi vaatamisega lõpetanud, suundusime Simoniga Manly promenaadile ning laenutasime sealt rulluisud. Simon polnud aastaid nendega sõitnud, kuid kunagi olevat ta just kaherealiste rullidega osanud sõita. Otsustasin, et kuna ma polnud kaherealistega ka umbes kümme aastat sõitnud, siis võiks pigem need laenutada ning katsetada. Tuli välja, et ma ei osanud nendega ikka üldse sõita. Hoog oli väike ning tasakaal olematu. Samas polnud Simoni oskused minu omadest eriti paremad... Kui lugeda kokku kukkumisi, siis temal oli neid kordades rohkem.
Samas suutsin mina ühest künkast alla libisedes kõva häält teha ning kätega vehkides inimesed enda eest eemale peletada. Üks mees haaras küll teepeal mul käest kinni aga ei suutnud mu hoogu peatada. Lõpuks peatasin end meelega aiale otsa sõites, sest nägin, et kaugemal oli liiga palju rahvast ning aimasin, et see ei oleks saanud hästi lõppeda. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas see peatamine nendega tegelikult käib... Seega oli väga lõbus!

Kui olime uisutamise lõpetanud saime Annega kokku. Kolasime temaga kohalikes surfipoodides ringi ning seejärel ostsime koos külmunud jogurti poest jogurtit, mis maitses umbes nagu masinajäätis. Enne valiku tegemist lubati meil topsikutesse kraanidest lasta väikseid törtsukesi, et saaksime otsustada, milliseid maitseid me eelistame. Mõtlesime, et oleksime võinud sedasi pikka aega "maitsta" ja siis öelda, et me ikka ei soovigi midagi osta, sest ei suutnud seda kõige õigemat maitset leida. Tegelikult otsustasime siiski oma topsikutesse mitmeid erinevaid maitseid lasta.


Jalutasime oma külmunud jogurtitega mööda rannaäärt, lobisesime ning mõtlesime sellele, millal me jälle kohtume. Nimelt pidin mina juba mõne päeva pärast Austraaliast ära lendama ning teadsin, et taaskordse kohtumiseni Annega kulub üsna pikk aeg. Olin väga rõõmus, et teda ja Mihklit Sydneys olles üle pika aja näha sain.


Kui olime Annele head aega öelnud suundusime uuesti praami peale, et minna tagasi kesklinna. Tundus, et toimumas olid purjekate päevad vms., sest neid oli nii palju.
Ilm oli muutunud halliks ja vihmaseks aga sõit tagasi linna oli ikkagi tore. Kuigi olin juba palju kordi ooperimaja, silda ja linna siluetti näinud, ei tundunud mulle sellest küllat saavat ka sompus ilmaga.


Kuigi olime järjekordsest pikast päevast väsinud ning ilm oli udune ja vihmane, suutsin Simonit veenda veel kord Sydney Centrepointi seekord veidi teistsugust vaadet nautima minema.
Nimelt saime eelmisel korral piletid, mis lubasid kümne järgneva päeva jooksul taaskülastust vaid $5 eest. Kuigi seekord ei õnnestunud meil seal päikseloojangut näha, ootasime siiski ka pimeduse saabumise ära. Arvan, et see oli ilus punkt minu Sydney kesklinna külastusele.

Järgmisel päeval läksime Simoni ja ta emaga teist korda Simoni venna lapsi Väikeste Atleetide üritusele vaatama. Seejärel läksime veidikeseks ta venna perele külla. Maja ette sõites õnnestus Simoni emal sõita üle kellegi maha kukkunud laadijast ning selle nagad läbisid rõõmsasti ka autorehvi. Kui selle eemaldasime kuulsime tugevat sisinat ning seejärel hakkasime kiiresti tagavara rehvi alla panema. Kui olime Simoni venna perele ka head aega soovinud suundusime Simoni ja ta emaga kaubanduskeskusesse, kus Simoni ema aegajalt massaažisalongis massaažis käib. Saime kõik pool tunnikest mudimist nautida. Peale seda läksime kolmekesi kodu lähedal asuvasse pubisse lõunat sööma. Koju jõudes oli olemine nii hea, et pidime väikese lõunauinaku tegema.


Õhtul läksime jälle Renee ja Craig'i juurde veidikeseks istuma. Ka neile tuli selleks korraks head aega soovida... Sellest oli kahju, sest nende juures käisime me õhtuti üsna tihti istumas, lobisemas, basseinis müramas, koertega mängimas, viirpapagoisid vaatamas jne.
Neist said selle lühikese aja jooksul ka mulle head sõbrad. Kusjuures siinkohal võiks ehk ära mainida, et selle kuu jooksul käis nende kaheteist aastane tütar Regina erinevates tantsuproovides ning pääses esinema Sydney Ooperimajas toimuvale etendusele, kus ta vist siiani peaosalise õena esineb.


Siia vahepeale veel sellest, et leidsin meie Sydney kodukandi lähedal asuvast alkoholipoest ka kõige kallima veini, mida sedasi tavapoes müügil olen näinud. Harjumatul kombel oli pudel ühe liitrine. Maksis pudel $1600 (umbes 1100EURi). Jätsime seekord ostmata.

26.jaanuaril on Austraalia päev. Enne Sydneysse minemist mõtlesin, et tahaksin nii aastavahetuse kui ka Austraalia päeva veeta südalinnas, kuid peale aastavahetust ma uuesti linna ilutulestikku vaatama minna siiski ei soovinud. Otsustasime Simoni, ta parima sõbra James'i ning tema sõbrannaga minna hoopis Panther's klubisse. Tegemist on suure hoonega, kus on palju erinevaid söögikohti, kasiino ning pubid. Väljas oli lastele lastenurk, kus nad said batuudil hüpata ning poniga sõita.


Lisaks oli seal järve ääres võimalik mängida veegolfi. Ma polnud sellest enne kuulnudki. Nimelt olid vee ääres eraldi boksid, kuhu võis siseneda üks inimene korraga. Kaasa anti väike ämbritäis golfipalle (umbes 25) ning ülesandeks oli lüüa golfipall vastu enda valitud erinevaid punkte andvate tabloode, mis asusid vees. Sain teada, et golfimäng ei olegi nii kerge. Mulle osutus keeruliseks isegi golfipallile pihta löömine, tabloodest polnud mõtet unistadagi. Vette löödud golfipallid jäid mööda järve(äärt) ujuma ning keegi pidi neid siis sealt hommikuti püüdmas käima. Vahelduseks päris tore mäng.


Rahvast oli väga palju. Õhtupimeduse saabudes, vist umbes kell üheksa, toimus üle järve vaadeldav ilutulestik. See kestis üsna tükk aega ning pean tunnistama, et jättis minusse paremad mälestused, kui aastavahetus kesklinnas. Ööseks sõitsime James'i vanemate majja (neid ei olnud seal). Maja oli tõeliselt suur ning palju ei puudunud, et ma oleks seal ära eksinud. Küll oli hea vahelduseks magada õhukonditsiooniga jahedas toas.


Järgmisel päeval viis James meid koju tagasi ning juba lõunal läksime Simoniga kinno The Wolf of Wall Street filmi vaatama. Jäime mõlemad filmivalikuga rahule. Peale filmi vaatamist otsustasime minna bowlingusse.

Tuli välja, et Simon pole aastaid seda mänginud, sest keegi ei tahtvat temaga mängida (Carnarvonis meil bowlingut ei olnud). Mina ikka tahtsin. Kohale jõudes avastasime, et neil oli ka lasersõja mäng eriti odavalt pakkuda. Seda polnud minagi üsna mitu aastat mänginud. Meid lasti mängu mängima kahekesi üsna suurde ruumi. Vahepeal kaotasime pimedas ruumis teineteist luurates täiesti ära. Kui mäng sai läbi, olime mõlemad ringijooksmisest väsinud. Oli väga lõbus! Peale seda mängisime muidugi ka mõned mängud bowlingut. Ja ma võitsin!

Peale mänge läksime veel poodi, et osta vajalikku kraami kartulisalati ning võileivatordi tegemiseks. Õhtu kuluski meil nende valmistamisele, sest järgmisel õhtul oli plaanis Simoni vanematega koos õhtust süüa.

Viimasel päeval pakkisime mõlemad Simoniga asju, käisime poodidest veel viimaseid vajalikke asju soetamas ning kohtusime pubis Simoni isa sõprade ning kogemata ka Troyga. Peale mõnda tunnikest seal suundusime koju õhtusöögile. Tundus, et Simoni vanematele meie tehtud kartulisalat ja võileivatort igati maitsesid. Jääke saime ka hommikul enne lennujaama sõitu sisse pugida. Ilmselgelt polnud tegemist just kõige rõõmsama õhtuga, sest kuigi ma ootasin väga koju minemist, oli siiski raske lahkuda.

Aga kui nüüd asju kokku võtta, siis jäin oma Sydney reisiga väga rahule. Kindlasti tegi selle eriti heaks just see, et minu õnneks on Simon just sealt pärit. Plaanisin ju Sydney kaudu tagasi lennata juba enne Austraaliasse minekut. Nüüd aga sain Sydneyt nautida rohkem kui kuu aega ning just tänu Simonile nägin ma kohti, kuhu ma omal käel ei oleks kunagi osanud minna ning seega nägin nii palju enamat, kui lihtsalt tavaline turist. Lisaks sain tuttavaks paljude toredate inimestega.


Viimane hommik saabus meil väga vara, sest äratus oli juba umbes kell kolm. Minu äralend oli 7:40. Simon lendas tagasi Lääne-Austraaliasse mõned tunnid peale seda. Simoni isa viis meid varahommikul lennujaama ning saime seal veel kahekesi veidi aega parajaks teha. Kuniks oligi aeg peale tõeliselt toredat kahte aastat Austraaliast lahkuda... Olin samaaegselt nii rõõmus ja kurb.

Õppisin nende kahe aastaga nii palju ning ma ei kahetse hetkekski, et Austraaliasse mineku otsuse tegin! Ma kohtusin nii paljude erinevate inimestega, kellest paljudest said mulle lähedased sõbrad või midagi enamatki. Ma nägin kohti, mida poleks enne osanud endale uneski ettegi kujutada. Ma nautisin kõrgeid kaljuvaateid nii kaljude servalt kui ka selle põhjas olevast külmast veest. Ma elasin pärapõrgus, kus ei olnud kohati isegi AM raadiolevi. Ma käisin igapäevaselt olematute põõsaste taga veelgi olematus wc-s. Ma külmetasin ning olin palavusest lolliks minemise äärel. Ma nägin väga kuulsaid kohti ja kohti, kuhu pole arvatavasti ükski eestlane sattunud. Ma pesin end igapäevaselt vaid viie liitri veega ning korra nädalas sain juuste pesemiseks lisa viis liitrit. Ma nägin paljusid loomi, kelle olemasolust ma enne teadlikki polnud. Ma nägin vabas looduses nokklooma, kaamleid, metsikuid hobuseid, dingosi, kilpkonnasid, känguruid, emusid, kakaduusid, papagoisid, värvilisi linnuparvi jms. Ma olen proovinud umbes kahtekümmet erinevat mangoliiki ning tean umbes, kuidas nende puude eest hoolitseda tuleb. Ma olen söönud kilode viisi erinevaid värskeid puuvilju. Ma olen söönud põnevaid toite (alustades krokodilli- ning kängurulihast ning lõpetades Vegemite'ga) ning õppinud isegi veidi enam ise süüa tegema. Ma olen looduses elavale delfiinile kala söögiks andnud. Ma ujusin koos värviliste korallide, haide, veelehma, veekilpkonnade, kaheksajala ning armsate kalakestega sillerdavas ning soojas ookeanis. Ma nautisin elu palmide all basseinis ujudes. Ma põletasin end päikse käes ära. Ma sain meduusilt kõrvetada. Ma õppisin sõitma mitme treileriliste rekate, kallurautode ning traktorite, bobcatide, tõstukite jms. Ma elasin aasta otsa 17meetrises karavanis, millega peaaegu igapäevaselt ringi sõitsin. Ma sain aru, kui hea on tegelikult elada voolava veega korteris. Ma õppisin kasutama hakkemasinat, mootorsaage, trimmereid jms. Ma mõistsin, mis tunne on elada täielikus eraldatuses koos kolme inimesega ning sain aru, kui väga ma enda ümber sõpru vajan. Ma sain aru, kui raske ja samas kui kerge on endale tundmatus kohas üksi olles sõpru leida. Ma tantsisin ja pidutsesin varaste hommikutundideni. Ma tegin igapäevaselt kümme tundi päevas tööd ja ma magasin võõramaiste tähtede all. Ma valasin higi, pisaraid ja verd ning naersin põselihaste valutamise ja pisarateni... Ma avastasin kõike seda, mida Austraalial oli mulle pakkuda.

Aitäh suur ja kauge saar ning selle toredad elanikud! Need on mälestused, mis ei unune kunagi! Ning suured tänud Kristiinale ja Jaanusele, kes mind teiste Austraaliasse soovijate hulgast välja valisid! Ja muidugi tänud kõigile, kes mu seiklustele ühel või teisel moel kaasa elasid. Eriti suured tänud mu perele ja sõpradele, kes mulle alati toeks on olnud!


Läbitud teekond (lisa eelmistele blogipostitustele ning endiselt veidi segamini):
Sydney (Doonside; Manly; Penrith; Mount Druitt; Surrey Hills)
Lake Lyell
Blue Mountains: Jenolan  Caves (River Cave (River Styx ja Pool of Reflactions); Lucas Cave).