Ikka töö ja töö Newmanis

Kuna Tina läks kuus nädalat kestvale puhkusele, siis saadeti Foss Hedlandist tagasi Newmani teda asendama. Olime just tema kohta Tinaga sooviavalduse andnud ning rõõmustasin, et nad otsustasid meie soovidega arvestada ning just Fossi tagasi saatsid. Seda selleks, et tean, et Fossile meeldib siin töötada ning lisaks tunnen end temaga kindlamini kui mõne uue töölisega, kellele oleksin pidanud õpetama kõiki asju tegema (alates paberitööst ja tahvelarvutist kuni reaalse tööni välja). Foss on seda aga juba mitu aastat teinud ning teab kõike. Tahvlearvutiga pean siiski enamasti mina tegelema aga peale närvirakkude kulimise ei ole see minu jaoks probleemiks.

17.09 hommikul Auski Roadhouse’st välja sõites selgus, et Fossi ei saadetagi tööautoga Newmani vaid, et Colin viib ta Hedlandist Redmontini ning sealt peame meie Tinaga ta oma rekka peale korjama. Seega pakkisime oma tahvelarvuti istmete keskelt kokku ning tegime kesmise autoistme lahti, et talle ruumi teha. Sõit Newmani sujus hästi kuniks märkasin teel õnnetust, mille pärast olin sunnitud ka peatuma. Nimelt olevat hobutreiler teelt välja sõitnud ning seejärel tagant tulev rekka olevat hobuse (või kaks) alla ajanud. Kui meie kohale jõudsime, siis nägime vaid kummuli olevat treilerit ning pikka road-traini, mida minema hakati pukseerima. Keegi meile õnnetuse kohta väljakutset ei olnud teinud. Ma parem ei hakka detailidesse laskuma aga veetsime kohapeal umbes pool tundi ning suudnusime siis edasi kodu suunas. Mis seal täpsemalt juhtus jääb meile vist alatiseks segaduseks, sest väidetavalt olevat treileris olnud kokku kuus hobust. Kuidas nad sinna üldse ära mahtusid, miks nad teelt välja sõitsid ning kuhu ülejäänud neli hobust kadusid, ei oska ma öelda.

Tagasisõites pidime veel korra teel peatuma, sest nägime ühte meest maantee ääres jalutamas. Selgus, et tema buss olevat kaks päeva varem katki läinud ning et talle lubati alles sel päeval järgi tulla. Andsime talle pudelivett ning jätisme ta oma jalutuskäiku nautima. Nägime tema bussi alles paar kilomeetrit eemal.

Kuna Ted pidi kaheks nädalaks koju minema, siis saadeti mõned päevad peale Fossi tulekut Hedlandist ka Bob tagasi Newmani. Ta oli ka paar nädalat varem Newmanis Harleyt asendamas käinud (kui Harley Richardit asendas). Jube segane aga nii need asjad siin toimivad. Igatahes palus Ted, et ma tema äraoleku ajal ka tema majal silma peal hoiaksin ning seal aegajalt tulesid põlema käiksin panemas. Õnneks elab Ted samas linnaosas, kus mina ja seega tegin seda hea meelega.

Seega töötan nüüd Tina äraoleku ajal koos nelja mehega. Nad on kõik väga toredad. Põhilise töö teen koos Fossiga, kes ei tundu kuidagi tahtvat pensjonile jääda. Kuna ta elab hetkel seal, kus meiegi enne elasime, siis saab ta ka endiselt restoranis söömas käija. Ta on alati nii armas, et toob mulle igapäevaselt sealt wrape, croissante, jogurteid, küpsiseid vms. ning mõnikord õhtuti isegi jäätist. Seega ei pea ma nüüd jälle söögi pärast muretsema ega endale võileibu tööle kaasa meisterdama.

Kuna me peame Fossiga ka meie tööautot jagama ning tema elab keskusest veidi eemal, siis on auto üldjuhul tema käes. See tähendab seda, et igal hommikul peale restorani hommikusööki tuleb ta minu juurest läbi ning viib mind kenasti tööle. Peale tööd toob ta mind aga jälle koju tagasi. Seega on ta justkui minu isiklik autojuht. Ta on isegi nii armas, et ootab alati kuniks ma oma koduuksest sisse saan. Temaga töötamise ainukeseks miinuseks on see, et ta kipub parklates töötegemist veidi liiga tõsiselt võtma ning mõnikord kaob ta kuskile põõsaste vahele täiesti ära. Ta ütles, et Tina olevat temaga koos töötamise alguses pakkunud, et nad peaks Fossi ümber nööri siduma, sest siis ei saaks ta rekkast näiteks kaugemale kui 50meetrit minna. Ma leidsin, et see on imeliselt hea idee. Siiani pole me seda siiski veel rakendanud.

Tegelikult on Fossiga tore koos töötada. Ta on väga muhe ja sõbralik mees ning kuna ta on ka palju traktoriga muru niitnud (mitte küll kunagi nii laia niidukiga kui mina), kuid igatahes on meil tänu sellele palju ühiseid teemasid, mida arutada. Näiteks mõtlesime ükspäev selle üle, mida on kõige vahvam niiduki all katki teha. Tema arvas, et tulekustuteid ja mina arvasin, et patju. Mõlemal juhul käib pauk ning ringi lendab valge tolm. Väga lõbus!

Ühel päeval viis Foss mind meie Kumarina maanteest umbes paari kilomeetri kaugusel olevat veeauku vaatama. Ta ütles, et ei ole seda kunagi kuivana näinud kuid me pole kindlad, kuidas see vesi seal sedasi püsib. Isegi siis, kui rekkad sealt maanteetöödeks vett pumpasid, polevat veetase väga palju vähenenud. Oli näha, et lehmad käivad seal tihti oma janu kustutamas.

Olen unustanud mainida aga ka Tinaga käisime ükskord oma rekkaga maanteelt eemal ühte rada avastamas. Minu arvates oleks see tee olnud sobilik 4ratta veolisele masinale aga Tina arvas, et saame rekkaga ka mindud. Ja muidugi saimegi. Sõitsime mööda põnevat rada umbes kilomeetri või kaks ning keerasime siis tagasi. Oli väga vahva vaheldus. Tõendusmaterjaliks ma siia neid pilte hetkel siiski üles ei pane. Ehk teen seda mõne aja pärast. Ei tahaks pahandustesse sattuda, kui keegi neid siin nägema peaks.

Nüüd veidi aga ka meie Auski Roadhouse’s ööbimiste kohta... Nimelt oleme siiani Tinaga seal ööbimas käinud umbes igal teisel nädalal kuid kuna meil on nüüd lisa parkimis/puhkeala, mida peame korras hoidma, siis suutsin Richardile selgeks teha, et oleks hea, kui saaksime roadhouse’s igal nädalal ööbida. Lisaks 200km kütuse- ning ajasäästmisele tähendab see meile seda, et saame nüüdsest korra nädalas jälle korralikult süüa ning see makstakse meile kõik kenasti kinni. Olen rahul!

Auskis käimise boonuseks on mulle ka see, et mulle meeldib sealsel prügimäel käia, sest seal tuleb rekka üsna korraliku kallaku peal alla tagurdada, prügi välja kallutada ning siis ilma tagasiveeremata mäest üles sõita. See on mulle alati omamoodi põnevaks väljakutseks. Võrreldes esimeste kordadega, olen nüüdseks kõvasti paremaks saanud kuid väike värin on ikka alati sees, sest kohe kuidagi ei tahaks oma prügi otsa vajuda. Seda eriti siis, kui nad on seda seal parasjagu põletanud ning koht veel kohati tossab. Vaevalt, et see rehvidele hästi saaks mõjuda.

Vahepeal toimus meil ka umbes pooleteist tundi kestev kursus sellest, kuidas käsitsi erinevaid asju tõsta (manual lifting) ning selle kõige juures oma selja eest hoolitseda ning õnnetusi vältida. Kuna kõiksugused koolitused kuuluvad tööaja alla, siis saime selle eest muidugi ka palka. Füsioterapeudist Claire oli kaasa toonud selgroo näidise ning näitas sinise õhupalli näol, kuidas lülidevahelised diskid erinevatele liigutustele mõjuvad. Hiljem tahtis ta näha, kuidas me oma rekkatesse sisse ja välja ronime, seal istume ning milliseid erinevaid võtteid oma tööks kasutame. Muidugi pidime täitma ka testi, millele temaga koos vastused leidsime. Tegelikult oli kursus vahelduseks üsna tore ega olnud igav ja tuim.

Kuna kursuse juures viibis ka meie turvalisuse ülemus Greg, siis rääkis ta meile loo ühest mehest, kes mõni nädal varem olevat pidanud esimest korda elus rekkat treileri pealt maha tagurdama ning kuna ta oli üksi (tal oleks pidanud olema kaasas teine inimene, kes väljas suunda juhendab), siis ronis ta tagurdades korduvalt kabiinist välja, et vaadata, kas kõik rattad lähevad sinna kuhu vaja. Viimasel korral välja ronides ei taibanud ta, et allapoole tagurdades oli ta tõusu peal ning samm rekkast välja ronimiseks oli kõrgem kui tavaliselt, seega hakkas ta kukkuma ning haaras siis viimasel hetkel rekka trepist kinni. Trepil olid aga libeduse vältimiseks teravad hambulised augud sees ning ta jäi oma sõrmusega sinna kinni. Kogu tema keharaskus jäi sõrme külge ning kui ta lõpuks arsti juurde sai, siis jäi ta kahjuks oma sõrmest ilma. Tegelikult oleks ta pidanud kindaid kandma aga tundub, et ta ei teinud seda. Nüüdsest on meil kõigil sõrmuste ja muude ohtlike ehete kandmine keelatud. Fossiga hiljem seda arutades mõtlesime, et ehk see sõrmus hoopis päästis ta elu, sest kui ta oleks seljaga maha sealt kukkunud, siis oleks ta võinud ka oma pea päris korralikult ära lüüa. Selge on see, et ükskõik kui ettevaatlik sa ka ei oleks, õnnetusi juhtub ikka.

Vahepeal olen olnud ka väga tubli ning kogu meie uue elamise eriti puhtaks küürinud. Isegi aknad, lambikuplid ja kirjakasti pesin puhtaks. Olen enda saavutuse üle uhke.

Olin oma sünnipäevaks saanud Simonilt Louie Theroux šhow piletid, kuid kuna elan ja töötan nüüd Newmanis, siis ei saanud ma kahjuks 1200km eemal asuvasse Perthi sellele üritusele minna. Õnneks oli samal ajal Perthi tulnud Simoni ema oma sõbrannaga ning seega sai Simon sellele šhowle koos oma emaga minna. Mul oli tõsiselt kahju, et ei saanud nendega koos aega veeta, kuid Tinaga minu situatsiooni arutades arvasime, et kui oleksin soovinud vaba nädalat, siis oleks mulle ehk öeldud, et ma ei pea hiljem tagasi tööle tulemise pärast muretsema. Tina olevat sellist asja ennegi juhtumas näinud ning kuna ma ei tahtnud, et see nädal mulle mu töökoha maksaks, siis otsustasin puhkuse idee vahele jätta. Keerulisemaks tegi asja just see, et see oli samal ajal Tina puhkusega, millest ta juba aasta olevat ette teatanud. Mis parata, kõiki häid asju korraga lihtsalt ei saa.

Nädal pealse seda saingi oma tasu kätte, sest Richard küsis minu käest, kes sooviksin pikemaks ajaks siia Tinaga tööle jääda. Loomulikult olin sellega kohe nõus. Ma täpselt ei tea, mida see pikem aeg tähendab aga kuna mulle tehakse tahvelarvuti kasutamiseks eraldi isiklik Maanteeameti kasutajakonto, siis loodan, et senikauaks, kuniks ükskord tagasi Eestisse otsustan kolida.

Seega minu kuu aja pikkusest tööst on saanud nüüd püsiv töökoht. Rõõmustan selle üle väga. Tegelikult sai see kõik juhtuma ka lisaks sellele, et Harley vend, kes algselt pidi hakkama Tinaga koos töötama, ei läbinud oma arstlikku(narko)testi. Mulle seda testi siiani ei ole tehtud aga mõnikord hommikuti peame kõik alkotesti tegema ning alkomeetrisse puhuma. Kõik on siiani ilusaid nulle puhunud.

Vahepeal vahetati ära ka meie rekka tuuleklaas ning nüüd ei ole selles hetkel enam ühtegi häirivat mõra. Senikaua, kui seda peaaegu viis tundi tehti, üritasime me Fossiga endale tööhoovis tegevust leida aga kuna seda väga ei olnud, siis lobisesime niisama. Küll on vahva selliste ootamiste eest palka saada.

Lisaks on meie rekka taaskord käinud hoolduses ning jääb nüüd ootama oma uut hooldust 5000km pärast. Need saavad meil aga üsna kiiresti täis ning seega saab neid hooldusi meie rekkale teha ikka üsna tihti.

Kuna elame ikkagi rauamaagi kaevanduse linnakeses, siis olen maanteel märganud eriliselt palju suuri road-traine, mis tassivad üüratustes kogustes lõhkeainet. Kui linnas olles kuuled midagi kõuemürina taolist ning kõik veidi väriseb, siis ilusa ilma puhul pole kahtlustki, et tegemist on järjekordse kaevanduses toimuva õhanguga. Natuke aega hiljem on kaevanduse suunas näha punakas-pruuni tolmupilve.

Seekord lisan siia lõppu mõned pildid suurtest rekkatest, mis tassivad veelgi suuremaid kaevanduse masinaid. Selliseid laiveoseid kohtab ikka praktiliselt igapäevaselt ning sel juhul peab kogu vastutulev liiklus end teeäärtesse peatuma seadma. Mõned neist on lausa nii laiad, et neid on keeruline üle sildade vedada. Tänu neile on maanteel tihti ka päris palju väikseid teesuuna viitasid pikali või kõverad. Nende parandamine ei ole raske kuid on tüütu. Nagu juba varem olen maininud, siis tegelevad sellega põhiliselt Ted ja Harley kuid mõnel oma lühemal tööpäeval me aitame neid.

Läbitud teekond:

Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Newmani lennujaam -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km, veidi Roy Hill’ist edasi kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km, veidi Roy Hill’ist edasi kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman (2.10.2016).

Uus kodu Newmanis ja töö, töö, töö

Viimane kuu on mul möödunud kenasti. Ilmad muutuvad vaikselt soojemaks ning hommikud pole enam lõdisema ajavalt jahedad. Kuulsin uudistest, et sel aastal olevat Lääne-Austraalias olnud 18.viimase aasta jooksul kõige märjem ja külmem talv. Kõige külmem olevat olnud -4C. Kuna lõpuks on saabumas suviseselt kuum hooaeg, siis turiste on aina vähem ja vähem ning seega on ka meil tööd vähem. Prügikastid on tühjad ning tihtipeale sõidame neist lihtsalt mööda ning vaatame vaid korraks sinna sisse. Mida soojemaks läheb ilm, seda enam pidavat meil olema teeäärseid peatusi, et koristada ära kuumast katki läinud rehvijuppe. Siiani pole ma veel väga suurt erinevust märganud aga ka ilmad pole veel tõeliselt kuumaks muutunud.

Kuna tööd on aina vähem, siis peame oma töötundide kokkusaamisesse loovamalt suhtuma. Sõidame aina aeglasemalt, peatume aina väiksema prahi pärast, teeme mitmeid erinevaid söögipause. Muidugi peseme ja puhastame rekkat ning laeme rahulikult oma tööinfot tahvelarvutisse (see tüütu tegevus võtab mõnikord lausa paar tundi aega). Lisaks kulub teatav aeg muidugi endiselt ka paberitööle. Mõnel päeval oleme töötunde saanud juurde aidates Tedi suunapostide paigaldamisel. Mõnikord korrastame mitteametlikke parklaalasid. Mõnikord sõidame paarkümend kilomeetrit rohkem, et lihtsalt roadhouses wc-d külastada, käsi pesta ja lõunaks miskist nosimist leida. Nii need päevakesed venivad. Mulle see meeldib. Tina aga eelistab päevi, kus me reaalselt ka tööd teeme ning seda tunnetame.

Kuna me teeme mõndasid teid või teelõike vaid korra nädalas, siis on tõeliselt tore vaadata, kuidas loodus sellise lühikese ajaga muutub. Vaated muutuvad iga korraga aina maalilisemaks, sest erinevad lilled ja põõsad on puhkenud õide. Mõni neist lõhnab ergutavalt ja virgastavalt ning mõni tõeliselt mesimagusalt. Lisaks kasvavad teeäärtes suured tossuseened. Lausa arusaamatu, kuidas nad enda ümber oleva tugeva pinnase endast eemale tõukavad ja siis nii suureks kasvavad. Mõned neist on lausa peaaegu poole jalgpalli suureused.

24.augusti õhtul tulid meile Newmani külla kolm meie suuremat bossi, kes meid (mind, Tinat, Richardit, Harleyt ja Tedi) Purple pubisse mõnele joogile ja õhtusöögile viisid. Seda selleks, et meie meeskond olevat võitnud turvalisuse auhinna, sest meil olevat väga väike õnnetuste arv ning me täitvat igapäevaselt kenasti kõiki vajalikke pabereid. Õhtusöögiks telliti suured pizzad ning kõik sujus üsna kenasti. Ega me väga kauaks välja ei jäänudki, sest meil kõigil olid järgmisel päeval tööpäevad. Hommikul tegid need kolm meest meile ettekande turvalisusest ning peale seda saime jälle pabereid täita ning testiküsimustele vastata. Lisaks tehti meist kõigist meie auhinnatrofeega pilti. Ma pole päris kindel, kuhu see üles läheb/läks.

Nüüdseks oleme Tinaga ka uude elukohta kolinud. Selleks, et me oma pisikesse majja sisse saaksime kolida pidi TLC ehk meie tööandja meile nende majja ka uue mööbli muretsema. Mõned asjad tellisime Newmanist (suured voodid ja madratsid, laud ja toolid, telekalaud ning diivan). Ülejäänule sõitsime 27.augustil järgi 450km kaugusele South Hedlandi. Selleks otsustasime töötada kuni Redmontini ning sõita sealt lihtsalt 150km oma rekkaga edasi Hedlandi.

Tore oli jälle oma otsest ülemust Timi, ta naist Robinit ning nende tütreid Bree’d ja Satcey’t ning poega Jamey’t näha. Õhtusöögiks viis Robin mind, Tinat ja oma tütreid välja Ibise restorani, kus meie joogid ja söögid TLC poolt kinni maksti. Veidi tegi mind kurvameelseks tol õhtul vaid see, et oleksin väga tahtnud hoopis suurel Õpilasmaleva 50.juubelipeol viibida. Smilersi Vääna-Jõesuu Muinastulede kontserdist, mis toimus samal õhtul, oleksin Eestis olles nagunii sünnipäevapidustuste tõttu pidanud ilma jääma. Nüüd jäin aga mõlemast ilma. Eks kõike head korraga ka ei saa. Tegelikult oli aga õhtu tore. Ööbima pandi meid just nendesse tubadesse, mille ma oma esimestel tööpäevadel meeletu tolmukihi alt pidin päästma. Olin rahul, et olin head tööd teinud.

Kui õhtusöögi veetsime kenas restoranis, siis hommikusöögiks läksime ka restorani – kiirtoidu restorani McDonalds... Ilmselgelt polnud see minu valik aga see selleks... Peale seda läksime meie uude majja veel mööblit ning igasugu tarbeesemeid ostma (alates kapikestest kuni tekkide, voodiriiete, riidepuude ja vaipadeni välja). Eraldi käisime ostmas ka külmkappi ning pesumasinat. Teleka saime Jamie käest. Kõik ostud maksti meile muidugi kinni. Kuna maja on üüritud TLC poolt, siis nemad maksavad kõik meie kulutused kinni (alates üürist (mis on $250 ehk 172Euri nädalas - ja see on odav, sest meile pakuti ka teist samasugust majakest, mille omanik soovis $350 ehk 240Euri nädalas) kuni vee- ja elektriarveteni). Seega on meie pisike majake nüüd täis uhiuusi asju. Täitsa luks värk ikka.

Kui pühapäeval Hedlandist tagasi Newmani jõudsime, siis laadisime kogu oma kraami uude koju maha ning läksime oma endisesse elukohta, et seal oma kraam kokku pakkida ning uude koju viia. Seega juba sama päeva õhtul ehk 28.augustil kolisimegi oma uude majja Tinaga sisse.

Enne täielikku sissekolimist otsustasime Tinaga veel viimast korda ka restorani õhtusöögile minna. Võtsin sealt veel mitmeks päevaks söögikraami kaasa ka, sest majja kolimise miinusteks on see, et me ei saa enam restoranis tasuta söömas käija vaid peame oma söögi ise muretsema. Tegelikult polegi see väga suureks miinuseks, sest kaheksa nädalaga olin suutnud juurde võtta koguni neli kilo... Nautisin sellest iga suutäit aga nüüd tegelen sellest lahtisaamisega. Esimene kilo on juba nuudlite- ja kiisuppide söömisega õnneks kadunud.

Majja sissekolimine sujus kenasti. Panime juba esimesel õhtul enamuses oma kapikestest/laudadest kokku ning ma ühendasin suurima rõõmuga meie uue pesumasina ka soojaveekraaniga. Tina küll arvas, et selleks pole vajadust aga mina ei kavatse enam oma asju külma vee sees loksutada.

Meie uue kodu miinuseks on veel ka see, et peame seda jagama pisikeste, umbes poole peopesa suuruste, konnapoiste ja -tüdrukutega, kes aegajalt ei-tea-kust välja ilmuvad. Mõnikord pean Tinat aitama ning neid kinni püüdma ning õue viima. Olen oma vannitoas nüüdseks kõik augud kinni teipinud ning dušinurga põrandal on mul šhampoonipudel äravoolu augu peal. Mõnikord leian neid wc-potist, kui sealt vett lasen. Nad lihtsalt ujuvad mööda torusid üles aga kuna ma panen alati poti kaane kinni, siis ei saa nad vähemalt sealt välja hüpata.

Veel üheks miinuseks majas elamise puhul on see, et peame nüüd hommikuti tööle sõitma ning õhtul sealt ka tagasi sõitma. Muidugi saame endiselt kasutada oma Toyota tööautot, mille kütus meile endiselt kinni makstakse. Õnneks on Newman piisavalt pisike ning sõitudeks ei kulu üldiselt rohkem kui 10-15minutit. Ka poed, külaliskeskus ja Purple pubi asuvad nüüd meile palju lähemal. Tina on hakanud ka igapäevaselt Radio Hill Lookoutile ronima, sest meie maja lähedalt jookseb rada ning trepp, mis viib kenasti mäest üles. Pärast tööpäeva ma seda teha ei viitsi aga nädalavahetustel on see täiesti ok.

Veidi ka meie majakesest täpsemalt. Meie maja numbriks on 13, mis on ühtlasi ka minu sünnikuupäev. Maja asub korralikus linnaosas (kui seda nii saab nimetada), kus asub veel umbes 50 sarnase välimusega veidi suuremat või väiksemat majakest. Majad on kõik üsna uued, ilusad ja paistavad puhtad.

Kuigi tegemist on majaga, siis suuruselt meenutab see pigem suuremat sorti korterit. Meil on kaks suurt magamistuba ning kaks eraldi wc-d ja duširuumi. Lisaks piklik köök-elutuba ning pisike hoovike ja kitsuke katusealune auto jaoks.

Meie magamistubades on suured maast laeni lükandustega kapid, mille usteks on suured peeglid. Küll ma olin neid igatsenud. Oma pisikeses toas elades olin enne vägagi rahul olnud kuid nüüd on ikka ruumi palju rohkem ning olemine märgatavalt kodusem.

Meie esimene öö uues kodus möödus igati mõnusalt, kuid samal ööl varastati meie tööhoovist (ja endisest elukohast) Harley isiklik sõiduauto ära. Nimelt oldi mindud meie köök/kontorisse ning sealsest sahtlist võtmed võetud ning siis minema sõidetud. Teepeal olevat peatutud bensukas, et sealt 12liitrit kütust varastada (paak oli täis ning rohkem sinna ei mahtunud). Kui Harley järgmise päeva hommikul politseisse helistas, siis öeldi, et tema auto on juba kõrvalasulast (umbes 200km kauguselt Nullagine’st) leitud. Tõenäoliselt oli aborigeenidel lihtsalt vaja ühest linnaksesest teise sõita. Igatahes peame nüüdsest pidevalt väravaid ja uksi lukustama. Kuna enne ei olevat neil probleeme olnud, siis üldjuhul seda ei tehtud.

Meie esimesteks külalisteks on olnud Ted, Caspar, Richard ja Foss. Ted tõi meile ka paar plastikust tooli, mida nüüd oma pisikeses hoovikeses saame kasutada. Kokkuvõttes oleme mõlemad Tinaga oma uue elamisega igati rahul.

Veidi ebameeldivamatel teemadel ka... 31.augustil said Harley ja Ted öise väljakutse, sest rekka olevat teel ümber läinud. Täpsemalt olevat 44aastane Roy Hill kaevanduse superviisor sõitnud Newmanist öösel (Marble Bari teel) kaevanduse suunas ning oma Toyotaga otsa sõitnud lehmale, kes seda õnnetust üle ei elanud. Peale seda olevat mees helistanud kaevandusse ning palunud endale järgi tulla. Teenindusrekka sõitiski talle järgi ning mingil põhjusel jäi rekkajuht superviisori auto juurde ning mees ise hüppas rekkarooli ning põrutas üksinda edasi. Me täpselt ei tea, miks rekkajuht soovis või nõustus keset ööd superviisori auto juurde jääma.Igatahes sai superviisor rekkaga sõita vaid umbes 10km, sest siis suutis ta rekkaga teelt välja sõita ning selle kummuli keerata. Kuna ta ei kasutanud turvavööd, siis lendas ta pea ees asfalti ja ei jäänud kahjuks elama.

Umbes paar tundi hiljem olevat see mees, kes tema auto juures ootas, helistanud kaevandusse ning küsinud, miks keegi talle ikka järgi pole tulnud. Seega sõitsid kaevandusest järgmised mehed välja ning leidsid teelt ümber läinud rekka ja selle mehe laiba. Siiani ei oska keegi öelda, mis täpselt juhtus. Võimalik, et see mees oli purjus, sai lehmaga kokkupõrkel auto õhupatjadest peapõrutuse ja vajus lihtsalt roolis ära või ehk oli isegi liiga unine ning jäi lihtsalt magama või sõitis kurvis liiga kiiresti või proovis veel mõnest lehmast/kängurust mööda sõita ning rullus seepärast üle katuse. Küsimusi tekitab ka see, miks ta selle teise mehe oma atoga keset ööd väga harva kasutatava maantee äärde jättis koos lehma laibaga. Keegi ei tea ja võimalik, et ei saagi teada. Igatahes oleks ta pidanud hommikul kell neli oma vahetust alustama aga seda ei juhtunudki. Temast jäid maha naine ja laps(ed). Nii ehk ei ole ilus öelda aga me kõik siin arutasime, et vast olevat kuskilt kõrgemalt määratud, et ta seal teel sel ööl hukkub. Lehma alla ajamine oli lihtsalt hoiatuseks. Tegelikult oleks ta superviisorina pidanud hoopis teistmoodi käituma, sest oleks pidanud maanteel varitsevaid ohte paremini teadma. Täpsem inglisekeelne uudislugu on leitav SIIT.

1.septembri hommikul saime ka mina ja Tina väljakutse ning meil paluti lihtsalt kohale minna, veidi liikluskontrolli teha ning maanteel olevatesse loikudesse kruusa puistada, et selle libedust vähendada. Ted ja Harley olevat terve öö liikluskontrolli teinud. Tegelikult ei ole mul endiselt liikluskontrolli pabereid aga erandjuhtudel võin hädaväljakutsetel Tinaga siiski koos töötada. Kui mind otsustatakse siiski pikemalt siia tööle jätta, siis arvatavasti tahetakse varsti, et ma ka liikluskontrolli paberid endale ära teeks. Lähim koht nende saamiseks on Karrathas ehk veidi üle 600km kaugusel. Eks paistab kas ja millal nad mind sinna saadavad.

Tänu erinevatele Reservpäästerühma koolitustele ja õppustele on mul tegelikult üsna huvitav jälgida, kuidas siin erinevate õnnetusjuhtumitega toime tullakse. Minu suureks üllatuseks selgus aga, et Tina pole kunagi sellistel teemadel mingeid erikoolitusi saanud. Kunagi poe juhatajana töötades olevat ta õppinud tulekustutit kasutama. Isegi esmaabikoolitus olevat tal aegunud. Arvestades kõiki neid siinseid ohutusnõudeid, mida peame täitma, ei saa ma aru, kuidas sellised minu arvates nii elementaarsed asjad siin nagu suurt rolli ei tundu mängivat. Nüüd olevat ta järgmisele esmaabikoolitusele kirja pandud. See saab arvatavasti toimuma umbes kuu/kahe pärast.

Sama päeva õhtul otsustas meie auto aku üles öelda ega tahtnud meid enam koju viia. Õnneks on meie kõrvalhoovis mehhaanikud, kes meile kiiresti uue aku paigaldasid ning nüüdsest meil enam auto käivitamisega probleeme ei ole olnud. Rõõmustasime, et see probleem ei tekkinud meil hommikul, kui kiiresti väljakutsele pidime sõitma.

Nüüd aga rõõmsamatel teemadel edasi. Nimelt otsustasime oma töö produktiivsuse parandamiseks vahepeal jälle Auski Roadhouses ööbida, sest sellega säästame hommikuti 200km sõidu sellesse kohta, kust töötegemist peaksime alustama. Seekordne kogemus oli ülimalt hea, sest kuna praktiliselt kõik nende toad olid erinevate (tee)tööliste poolt välja müüdud, siis pandi meid Tinaga suurtesse motellitubadesse, kus oli üks suur kahene voodi ning üks ühene voodi. Lisaks eraldi köök mitte lihtsalt tilluke kööginurk. Mul oli raskusi otsustada, millises voodis magada. Kapist leidsin lisatekke ning riiulist isegi piibli. Suurest telekast mängisid lausa neli telekanalit. Laes oli ringi tiirlev ventilaator. Me oleks võinud Tinaga ka samas toas ööbida kuid see polnud meile ette nätud. Seega saime eraldi oma luksusi nautida. Tina ütles, et enne polevat ta veel nendes tubades kunagi ööbinud. Õhtusöögiks tellisime mõlemad jälle grillitud lõhet, sest see on lihtsalt niivõrd maitsev. Muidugi tegime taaskord Tinaga kokkuleppe, et mina võtan oma toa arvele kaks pudelit vett ja tema võtab kaks koogitükki (õhtu- ja hommikusöögiks) ning siis hiljem sain mina tema koogitükid endale ja tema minu veepudelid endale. Mulle sobib kraanivesi ka kenasti. Seega saime jälle korralikult süüa ning mõtleme nüüd, et kuna me enam restorani õhtusööke ei saa, siis peaksime ehk hakkama tihedamini Auskis käima, sest seal makstakse meil endiselt kõik kinni ning siis saame korralikult süüa vahepeal.

Hommikul enne tööleasumist leidsime meie rekka kojameeste vahelt suure šokolaadi, mille Tina üks tuttavatest meile sinna oli jätnud. Küll oli vahva üllatus!

Caspar, meie üks suurematest superviisoritest, juba ka teab et me enam ei käi restoranis söömas ja seega on ta meile Newmanis olles restoranist mandarine, küpsiseid, jogurteid jms. toonud. Ta isegi pakkus, et peaksime mõne söögitalongi võtma, et end veidi hea töö eest poputada. Siiani ei ole me seda siiski teinud, sest tunneme, et meil pole seda tegelikult vaja. Tegelikult on aga väga tore, kuidas meie eest siin ikka nii kenasti hoolitsetakse. Võimalik, et asi on ka selles, et naisi töötab siin ikkagi väga vähe... Me oleme rahul!

Söögi teemal veel niipalju, et me endiselt jätkame Tinaga oma traditsiooni ning käime korra nädalas bensukast endale jäätisekokteile tellimas. Valikus on vanilje, maasika, banaani, šokolaadi ja karamelli kokteilid. Mõnikord ei söö me isegi lõunat, sest ootame pikkisilmi oma suuri jäätisekokteile. Ühel päeval kui Tina oli end pool päeva näljutanud, siis teatati meile aga et neil olevat jäätis otsas... Mismõttes otsas?! Kuidas see saab võimalik olla?! No ma tean küll, kuidas see otsa saab aga sellises kohas see küll juhtuda ei tohiks. Tina ütles, et see olevat juba kolmas kord kui ta oma jäätisekokteilist ilma jääb, sest paaril korral olevat neil piim otsas olnud. Uskumatu!

Nädal pärast seda saime oma kokteilid kätte ning kuna kell oli tööpäeva lõpetamiseks liigselt varajane, siis otsustas Tina lõunapausi ajal mulle näidata lähedalasuvat hobuküla, kus kõik (võiduajamiste) hobused elavad. See on tõeliselt armas linnaosa, kus loomad jalutavad mööda teed ringi ning suksudele saab mõnusalt pai teha. Küll oli tore vaheldus. Arvan, et hakkan seal tihedamini jalutamas käima.

Vahepeal olen korda ajanud ka oma siinsed maksupaberid ning oma maksud kenasti tagasi saanud. Nimelt tehakse seda siin üldiselt juulikuus.

Ühel päeval sain ka üle pika aja bobcatiga sõitmist proovida. See aga ei tulnud mul kohe üldse välja, sest ma ei osanud seda isegi paremale ega vaskule keerata. Ainult otse ja tagasi oskasin sõita ning kopaga mängida. Kuna ma olin enne ainult Kevini bobcatiga sõitnud, siis eeldasin, et nende juhtpuldid on samasugused. Selgus, et ei ole. See, millega nüüd sain sõita oli täiesti ebaloogiline. Kui Kevini omal oli üks kang kopa liigutamiseks ning teine masina liigutamiseks, siis selle puhul tuli kasutada kõige tegemiseks mõlemat kangi. Jube ebaloogiline ja segane. Tinal tuli see kenasti välja aga ta oli muidugi seda ka enne proovinud. Tedi vaadates tundus see kõik aga eriliselt lihtne olevat. Ta ütles mulle, et kui ta vahepeal olevat pidanud sellise bobcatiga töötama nagu Kevinil on, siis polevat ta samuti tükk aega aru saanud, mis ta tegema peab, sest kõik olevat justkui valesti olnud. No eks paistab, ehk saan veel millalgi sellega sõitmist katsetada.

Bobcati pidi Ted tol päeval kasutama aga selleks, et kaevata üüratu auk ning siis sinna sisse meeletu kogus rehve ja rehvijuppe lükata. Nimelt asus maanteelt veidi eemal mitteametlik parkla, kuhu aastate jookusul oli tekkinud rehvide prügila. Kui need sinna auku lükati siis mõtlesin, et millal need sealt küll ära haihtuvad. Selleks kulub vast tuhandeid aastaid. Ei tea, kas keegi kunagi üldse taipab, mis seal maapõues peidus võib olla.

Tööst veel niipalju, et meile on tekkinud juurde veel üks uus parkla/puhkeala (Two Camel Creek). Kokku on neid nüüd 46 ja 21 neist teeme ühe päeva jooksul. Ülejäänud teistel päevadel. Seega on meil üks väga kiire päev ning neli rahulikku (pikamaa)sõidu päeva.

Lisaks tuli välja, et enam TLC Hedlandist prügirekkat ei omagi, sest selle konkursi võitis mingi teine firma. Kuna osad parklatest on sellised, mida tuleb korrastada paar korda nädalas, siis nüüd me huviga jälgime, kuidas nad oma osaga tööst hakkama saavad.

Ühel nädalavahetusel käisime Tina ja ta endise töökaaslase Bradiga (nad töötasid prügirekkal koos umbes kuu aega) Capricorni pubis õhtust söömas. Ma ei teadnudki enne, et seal on lisaks bensukale ka selline võiks öelda, et lausa peidetud oaas. Kui see ei asuks meist 15km kaugusel, siis käiksime seal vasti isegi tihedamini. Õhtu möödus kenasti.

Nüüd veidi ühest Sydneyst pärit mehest, kes meilt maanteel olles abi palus. Nimelt olime teel tagasi Newmani, kui see mees meie kõrval peatus ning küsis, kuidas ta Onslow’sse pääseks. Onslow asus meist peaaegu 700km kaugusel. Ta teatas, et ta olevat oma sõitu alustanud Hedlandist ning ta GPS olevat lolliks läinud ning teda valesti suunanud. Väga valesti, sest ta oleks pidanud jätkama sõitu rannikuäärset maanteed pidi ning ta oleks jõudnud umbes 530km pärast kohale. Nüüd oli ta aga sisemaal ning väga kaugel oma sihtkohast. Ma ei oska öelda, kui kaugele ta oli enne sõitnud, kui ostsustas tagasi keerata. Ta kurtis, miks kuskil Onslow silte pole. Aga Onslow on suht pisike koht ja kõigepealt oleks ta pidanud Hedlandist välja sõites hoidma Karratha peale ja alles siis Onslow silte otsima. Newmani kandis pole neid kohe kindlasti. Tundub, et kaarti ta enne oma sõidu alustamist üldse ei vaadanud vaid usaldas oma GPSi täielikult. Võin öelda, et ma eksin küll tihti ära kuid nii eksinud pole ma veel kunagi olnud. No vähemalt on tal nüüd lõbus lugu jutustada. Kuna tal oli veel vaid paar tundi päikesevalgust järgi jäänud, siis ma ei oska öelda, kuhu ta ööbima otustas jääda. Ööseti sõitmisi üritatakse siin üldjuhul vältida, sest loomi on teedel tõepoolest üsna palju liikumas. Vaid mõned rekkajuhid kihutavad 110km/h ning kutsuvad lehmi lamavateks politseinikuteks, kes vaid hetkeks nende kiirust vähendavad.

Ühel päeval pidi meie suur turvalisuse boss Greg tulema ja meile evakuatsiooniõppuse korraldama. Imestasin, et meile selleks eelnevalt mingit koolitust ega juhendeid ei antud. Kuna Harley asendas parasjagu Richardit, siis küsis ta minu ja Tina käest vaid seda, kas teame, kus kogunemispunkt asub. Igatahes kuulsime järgmisel hommikul köögis pabereid täites õues mingit pasunat. Mina isiklikult mõtlesin, et keegi lihtsalt lollitab ja tahab teisi varastel hommikutundidel veidi enam ärkvele saada. Täitsime oma pabereid edasi.

Umbes veerand tundi pärast seda läksime oma hommikusele koosolekule ning selgus, et Greg ei olevat meile koolitust tegema tulnud. Harley oli ta autot eelneval õhtul pubi juures näinud ning me eeldame, et ta oleks pidanud meid ja ennast puhuma panema aga kuna ta poleks ehk seda läbinud, siis ehk ta selleks ei ilmunud ka välja. Igatahes pidi seega Harley ise koolituse läbi viima. Selgus, et see pasuna puhumine tähendas hoiatust ning seda, et oleksime pidanud kõik evakuatsioonipunkti suunduma ning oma nimede järgi allkirjad andma. Siinkohal mainin, et meid on sealses tööhoovis üldjuhul kokku vaid viis tükki. Igatahes andsime siis Harleyle paberitele allkirjad, kus seisis, et me olevat erakordselt hästi oma harjutusega hakkama saanud. Nüüd peame lihtsalt järgmiseks korraks teadma, mida tegema peame juhul, kui keegi peaks meile uue õppuse korraldama. Minu ootused õppustele on siiski aga kõvasti kõrgemad. Lihtsalt pasuna peale kogunemispunkti kogunemine ja seal allkirja andmine ei kuulu minu arusaamise järgi kuidagi mingi õppuse alla.

Vahepeal ööbisime veel ühe korra Auski Roadhouse'is. Seekord küsis Tina omanikult, kas saaksime ehk jälle nendes ilusates ja suurtes tubades ööbida. Omanik ütles alguses, et need on kõik välja üüritud kuid tuli siis siiski kahe motellivõtmega tagasi. Tegelikult polnud need siiski välja müüdud ning olime väga rahul, et saime veel ühe öö luksusi nautida.

Kui oma asju tuppa viisime, siis märkasime, et minu tuba ei olnud koristatud. Kuna oli näha, et väiksemas voodis ei olnud magatud, siis mõtlesin, et ei hakka lihtsalt ühe öö pärast lärmi tõstma, sest saime niigi head toad. Ja imelik on nagu kurta ka, kui me tegelikult ise nende eest isegi ei maksa. Pealegi pole need toad kunagi laitmatu puhtusega hiilanud ning sügavkülmiku osa ei vaevu keegi vist kunagi sulatama, sest need on alati nii jääd täis, et sinna ei mahukski midagi panema.

Sellest hoolimata otsustas Tina koristamata toast siiski roadhouse's töötavatele tüdrukutele mainida ning nad olid väga üllatunud ning andisd mulle kohe rõõmuga uue toa. Seega pidin oma asjad kokku pakkima ja uude tuppa kolima. Eelmise toa juures meeldis mulle aga see, et mul oli seal ka koduloom - umbes 10cm pikkune nunnu geko. Tema ringisiblimisi oli üsna põnev jälgida.

Nüüd veidi lindudest. Ühel päeval avastasin, et Kumarina Roadhouse'i juures on päris mitu linnupuuri. See on siinsetes roadhouse'ides üsna tavaline tegelikult. Minu vahvaks üllatuseks elab seal ka üks valge kakaduu, kes ütleb viisakalt tere (Hello!) ning palub sügamist (Have a scratch!). Kui näpu tema sulgede vahele lükkad, siis vajub ta pea mõnust allapoole ning ta on ilmselgelt rahul. Seega käin nüüd alati Kumarinas käies teda sügamas.

Siia lõppu lisan veel mõned fotod Austraalia suurimast ning ühtlasi ka kaitsealusest röövlinnust, kiilsaba kotkast (wedge-tailed eagle). Nende tiivasiruulatus võib olla lausa kuni 2,84meetrit ning kõrguseks 1,06meetrit. Kaaluvad nad mõnikord isegi üle 5kg. Näeme neid siin üsna tihti ning neid on väga põnev jälgida.

Läbitud teekond:

Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Redmont -> Wedgefield -> Port Hedland -> Wedgefield -> South Hedland -> Wedgefield -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 50km enne Kumarina Roadhouse’i -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Newman -> Capricorn’i pubi -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Redmont -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> 40km Auski suunas -> Newman -> Auski Roadhouse (16.09.2016).

Karijini Rahvuspargis Simoniga jm.

Ühel päeval nägin endast mööda sõitmas Tivoli inimesi, kellega olin enne koos töötanud. Lehvitasin neile ning proovisin ka raadiosidet saavutada kuid see ei õnnestunud, sest Liami rekkas oli see ikka endiselt katki. Arvasin, et nad lähevad Tom Price kuid minu üllatus oli õhtul suur, kui töölt tagasi sõites Newmanis nende reklaamplakateid nägin. Nimelt pidi nende šhow toimuma antud neljapäevast laupäevani. Kuna mul olid pikad tööpäevad, siis otsustasin nendega kohtumise justnimelt nädalavahetuseks jätta.

Eriti vahva oli selle kõige juures see, et see osutus ühtlasi ka nädalavahetuseks, mil Simon mulle 1200km kauguselt Perthist autoga Newmanisse külla tuli. Otsusatasin isegi oma laupäevase tööpäeva Fossile anda, et saaksime siis Simoniga mõneks päevaks aja maha võtta.

Reede õhtul oligi Simon mind minu kodus ees ootamas. Olin talle eelnevalt öelnud, kust ta mu toa võtmed leiab jne.. Igatahes oli teda jube tore muidugi üle pika aja jälle näha. Samal õhtul otsustasime minna Tivolile.

Kõige esimesena sattusime jutustama minu endise ülemuse Mitchiga. Tuli välja, et nende Tom Price Show oli ära jäänud ning nad olid otsustanud selle asendada Newmaniga. Ka Carnarvoni ei plaaninud nad järgmisena minna vaid otsustasid selle asemel hoopis Mount Magnetis oma šhow teha. Seega neile veidi vaheldust. Tundus, et neil läheb kõik kenasti. Lobisesin paljude oma endiste töökaaslastega ning kuna Mitch andis meile tasuta erilised külastajapiletid, siis saime ka erinevatel atraktsioonidel sõita.

Kõige vahvamad olid muidugi kummiäärtega kokkupõrkavad autod. Mingil mullegi arusaamatul põhjusel suutis Simon mind veenda Gravitronile kaasa minema. Otsustasin minna kõige keskele kontrollpunkti ja seal Borisega sõidu ajal lobiseda. Esimesed sekundid olid toredad kuid siis hakkas mul kõik sees kõik keerlema ja pidin silmad kinni panema. Sedasi silmad kinni ja lauale toetudes rääkisin Borisega juttu ning ta muudkui küsis, kas ma tahan, et ta Gravitroni peataks. Nii hulluks aga asi siiski ei läinud.

Järgmisena läksime kõige hullemini keerutava atraktsiooni ehk Zipperi juurde. Suutsin Simonit veenda sinna peale minema. Mina isegi ei mõelnud sinna sisse ronimisele. Lobisesin pigem juhtpuldis oleva Keviniga. Ühel hetkel kuulsime, kuidas Simon mulle karjus: „You’re a *****!” Naersin kõht kõveras, sest ta ei kasuta praktiliselt kunagi selliseid väljendeid. Kevin arvas, et ta peab selle eest maksma ning kui aeg täis sai, siis laskis ta teistel Zipperilt maha tulla kuid jättis Simoni ikka oma kohale. Hoidis teda tükk aega kõige kõrgemal ning hakkas siis keerutama ühes ja teises suunas. Veidi aja pärast hakkas meil temast kahju ja siis me lasksime tal välja tulla. Nalja jagus tükiks ajaks. Esimest korda üle pika aja suutis miski ka Simonil südame pahaks ajada. Aga tean, et osa temast tegelikult nautis seda.

Jalutasime veel veidi ringi ning lobisesime minu endiste töökaaslastega ning ootasime ära ka 21:00 toimuva ilutulestiku, mis osutus taaskord väga kenaks. Nautisime seda kuni lõpuni ning seejärel jalutasime tagasi koju.

Hommikul ärkasime üles ning hakkasime oma asju pakkima, et sõita Karijini Rahvusparki. Enne minekut käisime veel ka Newmani külaliskeskuses, milles pidin veidi pettuma, sest võrreldes mitme aasta tagusega olid nad oma hoovist lahti saanud suurest osast huvitavatest kaevandusmasinatest ning asendanud selle ruumi pisikeste majakestega ööbimiseks. Õnneks olid siiski kõige suuremad monstrummasinad alles.

Peale külaliskeskuse külastust käisime kiiresti poes ning ka bensukas, kust peale kütuse ka jäätisekokteile ostsime. Nimelt on meil siin kombeks end igal nädalal end ühe jäätisekokteiliga kostitada. Need on siin üllatavalt jäätiseliselt paksud ja maitsvad ning kuna ma polnud sellel nädalal veel ühtegi saanud, siis otsustasin ka Simonile neid tutvustada.

Teel linnast välja sõitsid meile ka Tina ja Foss vastu. Lehvitasime neile ning jätkasime oma teekonda umbes 200km kaugusel asuva rahvuspargi suunas. Tunnike enne päikeseloojangut jõudsimegi kohale. Selgus, et telkimis/karavanikohad olid kõik täis ning viidad suunasid meid ajutisele telkimisalale. Küsisin Simonilt naljatades, et huvitav kas neil on ajutise ajutine telkimisala ka olemas. Kohale jõudes selguski, et ka ajutine telkimisala oli täis ning meid suunati ajutise ala kõrval asuvale järgmisele ajutisele telkimisalale. Sinna sõit möödus meil üsna põnevalt, sest Simonil õnnestus meie pisike auto kõhuga vastu maas asuvat muhku sõita ning siis sinna kinni jääda. Tundub, et ta unustas hetkeks, et ta ei sõida kõrgemat sorti neljaveolise masina roolis. Nii naljakas oli näha, kuidas kõik ühtäkki pool jooksuga oma telkidest ja karavanidest välja tulid ning meie auto reaalselt üheskoos tagant õhku tõstsid ja Simoni koos autoga sealt jamast välja lükkasid. Tundus nagu oleksid kõik need inimesed juba tükk aega oodanud, et kuskil miskist põnevat juhtuma hakkaks. Seega oli meie telklasse sisenemine üsna tähelepanuäratav.

Seejärel panime kiiresti oma telgi üles ning läksime enne täieliku pimeduse saabumist veel väikesele jalutuskäigule ümbruskonda. Seejärel istusime niisama ning nautisime teineteise seltskonda.

Hommikul pakkisime oma asjad kokku, et minna ajutise ajutiselt telkimisalat päris telklasse. Saime omale oma koha ning panime telgi üles ja suundusime rahvusparki avastama. Nimelt polnud Simon enne kunagi Karijinis käinud ning mina pidin seega meie matkajuht olema, sest olen seal üsna korduvalt käinud.

Esimesena vaatasime kaljusid erinevatelt vaateplatvormidelt ning seejärel hakkasime mööda treppe allapoole kuristikku ronima. Esimeseks peatuspaigaks oli Fortescue Falls ehk kaunis juga. Muidugi otsustasime sinna ka ujuma minna. Vesi oli tegelikult seal üllatavalt soe.

Seejärel tahtsime minna Circular Pool’i kuid selgus, et seal olevat juhtunud mingi õnnetus ja seepärast ei lubatud kedagi sinna minna. Ootasime tunnikese, kuid otsustasime siis oma teekonda Fern Pool’ini jätkata. Tegime vahepeal veel mõned peatused ning nautisime ilusaid vaateid ja loodust.

Fern Pool oli taaskord väga-väga külm, sest sinna ei paista peaaegu kunagi päike peale. Hoolimata sellest suutis Simon mind ka sinna vette meelitada, sest ma olevat teda ju üle-eelmisel õhtu Zipperile minema sundinud. No päris nii see nüüd ka ei olnud aga igatahes tegime mõlemad oma pisikese ujumise ka seal ära. Seejärel suudnusime kiiresti oma matkaga tagasi päikese kätte, et seal veidi end soojendada. Sooja saime ka treppidest ülesronimisega.

Seejärel jalutasime tagasi oma telkimiskohta ning nautisime niisama olemist. Järgmisel hommikul ärkasime kell 8, kui kuulsime enda telgi kõrval mingit askeldamist. Tuli välja, et kuigi meie välja registreerimise aeg oli kella kümnest, oldi meie telkimisala juba ühele saksa paarikesele välja müüdud. Väga imelik, sest meile tegelikult öeldi, et kui enne kümmet ütleme, et soovime veel üheks ööks sinna jääda, siis see olevat võimalik. Kuigi me seda ei tahtnud, siis häiris siiski see, et meie koht oli juba välja müüdud. See paarike ei saanud korralikult oma telki üles panna, sest meie auto oli tagapool ning nad pidid enne telgi kinnitamist ootama kuniks me enda oma kokku pakkisime ning autoga eest ära sõitsime. Hommikusöögiks tegime pannkooke ning suundusime seejärel tagasi läbi kauni Fern Pooli Circular Pooli suunas.

Nägime seal puude otsas rippumas ja omavahel jutustamas kümneid ja kümneid suuri lendrebaseid (umbes meetrise siruulatusega nahkhiiri) ning vees tuhandeid pisikesi kalu. Õnneks olid mul kalakesed ka eelmisest korrast meeles ning olin neile saiakukli kaasa võtnud. Seega sain neid veidi aega sööta ning hüpata iga kord kui nad mu vees ligunevaid varbaid kõditasid.

Peale seda otsustasime ka sinna ujuma minna. Vesi oli üsna jahe kuid mitte meeletult külm. Ujusime pisikese kose alla ning mõtlesime kõikidele nendele kaladele, kes meiega koos ujusid. Oli vahva. Peale seda ronimime taaskord pikkadest treppidest üles ning suundusime Karijini külaliskeskusesse. Seepeale olimegi aga sunnitud hakkama vaikselt tagasi Newmani suunas sõitma.

Newmanis pakkisime oma asjad lahti ning läksime koos Radio Hill vaateplatvormile päikeseloojangut vaatama.

Seejärel läksime Red Sands pubisse paarile joogile ning The Palms restorani õhtusöögile. Selgus, et meie töökohast saadud õhtusöögipiletid on väärt $33 (22,23EUR) ning hommikusöögipiletid $17,50 (12EUR). Arvestades sellega, kui palju selle eest süüa saab ning asju kaasa võtta saab, on see ikka väga hea hind.

Tegelikult peale kella kuute õhtul ei tohiks sealt teatud kappidest enam toitu kaasa võtta. Ma ei tea miks. Igatahes oleme Tinaga seda sellest hoolimata alati teinud. Ütlesin Simonile, et saan seda ka tema eest teha, sest ta ei tea, kus miski asub. Kohe, kui olin kapist esimese piruka võtnud tuli aga üks teenindajatest minu juurde ning ütles, et peale kuute ei tohi sealt süüa kaasa võtta. Sellest hoolimata lubas ta selle piruka mul alles jätta. Andisn selle Simonile ning peale seda pole ma julgenud enam sealt kappidest pärast nende sulgemist midagi võtta. Seega on Tina nüüd hakanud meile mõlemale ise sealt lõunasööke võtma. Me lihtsalt ei lõpeta alati tööd piisavalt varakult, et enne kuute sinna jõuda.

Järgmisel varahommikul oligi minu mõnus puhkus läbi ning Simon pidi tagasi Perthi suunas hakkama sõitma. Seekord otsustas ta selle ühe päevaga ära sõita ning mitte kuskile telkima jääda. Mina aga läksin taaskord rekkarooli ning sõitsin tol päeval uuesti Tinaga Karijini suunas, et sealseid prügikaste tühjendada.

Kui Simon tagasi Perthi jõudis, siis olevat ta ülemus talle teatanud, et tal ei ole talle enam tööd pakkuda. Usun, et osaliselt olen selles mina süüdi, sest peale seda, kui ta ülemus minuga ebameeldivalt käitus, siis polevat ka Simoni ja Chrisi suhted enam ilmselgetel põhjustel samad olnud. Õnneks leidis Simon aga üsna kiiresti juba uue ajutise töö. Ajutise seepärast, et ta tahab Perthis veeta veel aega kuniks ta ema ja tema sõbranna oma Euroopa reisilt tagasi tulles Perthi talle külla lähevad ning peale seda mõtleb ta hakata oma asju kokku tõmbama ning siis ehk minule lähemal kuskile ehk tööd otsima hakata. Seda muidugi eeldusel, et ma selleks ajaks tean, mis plaanid mu tööandjatel minuga olema saavad.

Nüüd aga muudest asjadest... Iga viie aasta tagant toimub Austraalias suur rahvaloendus, millest ka mina seekord 9.08.2016 osa sain võtta. Esimest korda huvituti siinmaal ka minu haridustasemest. Lisaks küsiti ka milline on minu kodune keel. Pidin selle üle veidi mõtlema, sest mul tekkis küsimus kus on kodu. Kas Newmanis? Perthis või siis ikkagi Eestis? Viimane kindlasti. Perth vast ka. Newman ehk mitte niiväga. Igatahes otsustasin, et isegi, kui ma otseselt kellegegi Eesti keelt Austraalias elades väga ei räägi, siis kasutan oma siinsetes kodudes Skype’i ja seal räägin ikkagi ka eesti keelt. Seega sain ka rõõmuga selle kirja panna. Lisaks uuriti muidugi ka kust ma pärit olen, kui vana olen, kust on minu vanemad pärit jne.. Lisaks uuriti muidugi ka seda kas otsin parasjagu tööd, milline on minu sissetulek jne.. Kõige naljakam oli see, kui küsiti minu inglisekeele oskuse kohta. Inglannast Tina oli vastanud „väga hea”, uus-meremaallasest Foss oli vastanud „hea”. Järgmiseks variandiks oli „mitte hea” ja „üldse mitte”. Ma ei tahtnud kuidagi oma tasemeks panna „mitte hea” ega ka mitte „hea”. Seega arutelus Tinaga otsustasime, et „väga hea” on mulle igati sobiv vastusevariant. Ilmselgelt parem, kui Fossi inglisekeel – vähemalt paberite järgi. Tegelikult muidugi kaugeltki mitte. Ma ei saa tegelikult siiani aru, miks ta sinna „hea” märkis.

Keelest veel niipalju, et olen vast ennegi oma blogis maininud, et austraallased ei oska oma emakeelt kirjutada. Seda tõdesin taaskord ükspäev, kui inglannast Tina, uus-meremaallasest Foss ning austraallasest Richard ei suutnud kolmepeale välja mõelda, kuidas kirjutatakse inglise keeles sõna „legitiimne” (legitimate). Kui Simoniga nende arutelu kuulsime, siis läksin ja kirjutasin selle neile paberile ja nad olid üllatunud, kui tänu arvutile taipasid, et mul oli õigus. Uskumatu. Aga tähthaaval sõnu öelda ma ei oska ja ma ei saa ka eriti aru, kui seda tehakse, sest seda ma miskipärast koolis ei õppinud. Ma ei näe sõnu oma peas aga nad on kuidagi koostöös minu käega ning siis käsi kirjutab selle õigesti välja üldjuhul. Keeruline seletada.

Vahepeal veel veidi söögist. Nimelt pean lihtsalt mainima, et 17.08 oli meie restoranis Mehhiko õhtu ning kõik töölised olid taaskord vastavalt riietatud. Toidud olid küll maitsvad kuid pean tunnistama, et ootasin siiski rohkem vürtsikamaid asju.

Tegelikult on lood nii, et me ei saa neid restoranisööke enam väga pikalt nautida. Nimelt on Tina juba üle aasta unistanud, et saaks meie pisikestest tubadest välja kolida ja oma majas elada. Nüüd ongi asi lõpuks niikaugele jõudnud, et käisime Tinaga erinevate maakleritega Maanteeametile maju vaatamas. Ühes majas oli isegi bassein aga kuna see kogu maja oli liiga suur ning lisaks oli seal väga vanaaegne õhukonditsioneerisüsteem, siis jäi see basseiniga maja mõnda teist omanikku ootama. Leidsime aga hoopis uued majakesed sealkandis, kus ka Ted elab. Koht on hea, sest see on lähedal nii turistiinfokeskusele, poele kui ka muudele asjadele. Maja numbriks on 13, seega mulle sobib (minu sünnipäeva number ikkagi).

Sinna majja sissekolimise hetkest ei ole meile aga enam ette nähtud tasuta sööke. Seega peame hakkama ise oma toidu eest muretsema. Mõnesmõttes rõõmustan selle üle, sest see pidev hea ja veelgi parema söömine ei ole mulle just kõige paremini mõjunud. Peaaegu kaks kuud lõputult jäätist ja muud jätavad paraku oma jälje/talje. Seega ongi hea aeg minna tagasi mulle niiväga tuttavate kiirnuudlite- ja suppide ning võikude juurde.

Sinna majja sissekolimine tähendab lisaks ka seda, et peame hakkama tööle minekuks ja sealt tulekuks veidi aega kulutama. Enam ei saa lihtsalt minut enne tööpäeva algust uksest välja jalutada. Sõit pole aga õnneks pikk (umbes 10 minutit). Lisaks tähendab majja kolimine ka seda, et peame hakkama ise enda järelt koristama ning voodilinu vahetama. Olen juba kogu selle luksusega nii ära harjunud, et tegelikult olen mina siin pisikeses toas vägagi rahul. Samas saan aru, miks Tina tahab siit eemale kolida. Vabadel päevadel on ikka üsna tüütu, kui teised hommikul tööle lähevad: jutustavad ja oma rekkaid käivitavad. Mõnikord tulevad mõned inimesed isegi tööpäevadel meie kööki ilmselgelt liiga vara ning hakkavad seal siis kolistama. Lisaks saab meil majas olles ka kindlasti rohkem ruumi olema.

Eelmisel nädalavahetusel sõitsid Tina ja Foss Hedlandi, sest Foss pidi sinna niitma minema ning Tina meile majja erinevaid asju ostma minema. Läksime enne seda veel koos hommikusöögile ning seejärel sain terve nädalavahetuse suht rahulikult omaette veeta.

Fossil paluti kõik oma asjad kaasa pakkida ning see tähendas minujaoks seda, et saan veel mõneks ajaks siia tööle jääda. Samas ei tea vist keegi täpselt, kui kauaks siia jään, sest eelmisel nädalal tegi Richard Harley vennaga tööintervjuu. Nimelt olevat kõik jubedalt Harley töö ja motiveerimisoskustega rahul ning nad vast loodavad, et ka ta vend on samasugune ning seega oleks neile hea tööline. Me Tinaga pole päris kindlad, kas töö prügirekkal oleks 19 aastasele noormehele siiski õige koht, sest patrullrekkal või kuskil mujal oleks ta arvatavasti palju kasulikum ning saaks teha rohkem ehk talle motiveerivamat ja füüsilisemat tööd. Aga eks paistab, mis sellest kõigest saab.

Natukene meie igapäevasest tööst ka. Olen juba maininud, et paberitööd jagub meile piisavalt ning et peame kõiksugused tee äärest üles korjatud asjad täpselt kirja panema (SLK (Straight Line Kilometre) ja teeäär (vasak või parem – see äär kus asuvad SLK postid on vasak ehk nr.1 teeäär)) ning leitud asja kogus ning olemus.

Õnneks on lõpuks korda saanud ka meie rekka tahvelarvuti ning saame kõik asjad nüüd sinna sisse märkida. Harjumusest kirjutame siiski asju endiselt üles ka märkmikusse. Igatahes teeb korras olev tahvelarvuti töö osaliselt mugavamaks (SLKsid on lihtne märkida) ja osaliselt tüütumaks (võtab aega). Üldiselt teeme nii, et see kes on parasjagu roolis täidab ka tahvelarvutit ning teine läheb vajadusel rekkast välja rehvijuppe vms. korjama. Neid viimaseid on soojemate ilmade saabumisega aina rohkem leida. Kusjuures meie meeskonna number tahvelarvutis on 6, mis on ühtlasi ka minu üks õnnenumbritest – seega väga lihtne meelde jätta.

Olen vist unustanud mainida aga mõnes parklas peame tegema ka fotokaga enne ja pärast fotosid, sest nad tahavad teada, kas üles pandud prügi maha viskamise eest trahviga ähvardavatest siltidest on kasu või mitte. Jälle üks asi, mis kulutab veidi meie aega.

16.08 palus Richard meil tavapärase Marandoo prügiringi asemel hoopis Marble Bar Road ette võtta, sest sel päeval pidavat mingi minister seda teed kasutama. Meil paluti üles korjata kõik, mis silma torkab. Õnneks on see meie lühim maantee ning seega on meil alati aega, et seda korras hoida. Samas on selge, et lausa iga purgi või pudeli pärast me siiski peatuma ei hakka. Tore oli aga see, et seekord saime oma teekonda mööda Marble Bar Roadi jätkata ka peale seda kohta, kustmaalt maanteel teekatet enam pole. Täpsemalt saime sõita mööda Roy Hill kaevandusest kuni raudteeni. See oli minu jaoks põnev vaheldus, sest ma polnud seal kunagi käinud. Vaated olid hoopis teistsugused. Palju väiksemat sorti künkaid.

Loodusest veel niipalju, et olen märganud, kuidas siinsed „valged” kakaduud alati kell 06:10 meie majast oma parvega mööda lendavad. Nende järgi saaks peaaegu kella õigeks panna. Neile on see muidugi seotud päikesetõusuga. Vahva! Kahju ainult, et nad siin sellest punakaspruunist tolmust nii koledad välja näevad.

Lindudest veel niipalju, et ühel päeval õnnestus mul kahjuks ühest tuvist üle sõita. Nimelt lendas ta mulle maanteel lihtsalt rataste alla. Ta sõber oli piisavalt kiire ning lendas mööda kuid tema kahjuks mitte. Nägin vaid sulgi lendamas oma peeglist... Kahju temast...

Natuke veidi mõnele ehk ebameeldivast teemast... Nimelt nägime ühel hommikul teeääres tõenäoliselt allaaetud ning vast aborigeenide poolt tükkideks lõigatud lehma. Enamuses olid nad endaga kaasa viinud, kuid ülejäägi ümber oli vähemalt kolm dingot ning kotkad ja varesed. Peatusime ning jälgisime tükk aega nende tegevust. Oli väga põnev ja huvitav vaadata, kuidas üks dingodest oma leidu sakutas ja nautis. Õhtuks polnud lehmast enam väga midagi järgi jäänud kuid üks dingo oli endiselt seal ning linnud olid parasjagu oma osa nautimas.

Lindude teemal veel veidi. Nimelt, kui kuskil on Austraalias õues tilkuv kraan ning selle all pisike alus, siis see on mõeldud just lindudele või teistele loomakestele joomiseks. Keegi ei jäta kraani tilkuma kogemata vaid meelega. Mulle see mõte väga meeldib. Niisamuti võib linnas näiteks poekeste ees näha koertele mõeldud joogiveekausikesi.

Tagasi aga töö teemadele. Ühel päeval paluti meil minna Auski Roadhouse kõrval olevale mitteametlikle rekkaparklale tööle, et sealsed megasuured rehvid sissepääsudele meie rekkaga ette lohistada (Bobcat keeldus koostööst). Saime seda tööd teha koos Harley ja Tediga ja see oli päris tore, sest antud rehvid olid seal seisnud vast aastaid ning olid kodudeks üsna mitmele ämblikule. Nii naljakas oli vaadata, kuidas alati üsna flegmaatiline Ted poisilikult hüppas, kui ämblike nägi. Kui tavaliselt on suurimaks hüplejaks Tina, siis seekord olin temas pettunud, sest ta näis liiga rahulik. Üsna koomiline on mõnikord vaadata, kuidas ta käsi vehkides mõnda rehvi ümber keerab, sest ehk seal on mõni pikakoibne sees peidus.

Tööd tehes olen märganud, et siinsed inimesed raiskavad ikka jube palju toidukraami. Tihtipeale on ära visatud terved kotitäied pealtnäha täiesti kõlbulikke apelsine/mandarine või kratuleid/sibulaid. Arvame, et ehk inimesed lihtsalt ei viitsi neid koju tagasi kaasa tassida.

Jälle väike teemavahetus... Olen nüüdseks aru saanud, miks tuleb siin autod alati tagumikuga maja suunas parkida. Sellekohased sildid on üleval väga paljudes kohtades ning seda selleks, et kui midagi juhtub, siis saab sealt ilma tagurdamata kiiresti välja sõita. Teine põhjus on see, et kui mõned inimesed lähevad väga vara tööle, siis ei häiri nad teisi oma piiksuva tagurdamisega. Vot nii.

Ühel päeval saadeti meid taaskord Auski Roadhouse’i komandeeringusse. Seekordne kogemus ei olnud nii hea, kui eelmine. Nimelt avades külmkapi selgus, et seal ootas mind kinnine kuid aegunud piimapakk ning sügavkülm oli totaalselt jääs. Õnneks polnud mul vaja seda kasutada. Otsustasin üle pika aja telekat vaadata aga selgus, et mu telekapult ei tööta. Loksutasin siis veidi patareisid ning sain selle uuesti tööle. Sellest polnud aga abi, sest mu telekal polnud signaali mitte ühegi kanali jaoks. Tinal olevat kõik kenasti toiminud. Peale selle vaatasid kapist mulle vastu kellegi vanad sokid ning WC-s ei tahtnud vesi korralikult alla minna. Lisaks ei suutnud soojendussüsteem mu tuba piisavalt soojaks kütta ning viimased tunnid hommikust veetsin üleni teki all olles, sest ma ei suutnud end motiveerida voodist välja minema, et midagi sooja selga panna.

Mõtlesin, et küll oleks nõme, kui ma siia puhkama oleksin tulnud ning ise selle kinni oleksin pidanud maksma. Eriliselt nõmedaks teeks sel juhul ka asjaolu, et väga paljud töölised ärkavad puhkajatega võrreldes ikka väga nõmedalt vara üles ning hakkavad siis oma tubades kolistama. Ma tõesti loodan, et nad majutavad töölised ja turistid siiski kuskile eraldi soojakutesse.

Samal ajal ööbis meie läheduses ka Caspar, meie üks suurematest töödejuhatajatest. Tema oli aga oma toaga üsna rahul, sest leidis oma voodi alt kellegi akupanga. Kuna tema seda ei vajanud ning mul on neid juba kaks tükki, siis andisme selle Tinale.

Tuli välja, et Tinal oleks seda akupanka hädasti tol ööl vaja olnud, sest ta telefoni aku oli tühjaks saanud. Ühel hetkel kuulis ta kuidas keegi läks pessu ning käis wc-s jne.. Ta eeldas, et hommik on käes ning pani riidesse, pesi hambad ning pani näkku kreemi. Seejärel suundus ta rekkasse. Seal vaatas ta meie töötelefoni, mis teatas talle, et kell on vasrti üks öösel! Ilmselgelt oli ta üsna vihane enda peale ning suundus tagasi voodisse. Seal üritas ta pool tundi leida kohta, kust töötelefonil saaks hommikuks äratust panna. Lõpuks andis ta alla, sest ei suutnud seda leida. Hommikul mulle seda lugu rääkides naersin kõht kõveras ning vaatasin seda telefoni. Mul võttis aega umbes 10sekundit, et talle alarmi asukoht tuvastada. Vähemalt järgmine kord ta teab, kus see asub, ehk.

Kuigi meie ööbimine Auskis ei möödunud seekord nii nauditavalt, siis toidud on seal endiselt väga maitsvad. Caspar sai küll kana asemel lambaprae aga no see selleks. Tina ei suutnud jälle ära uskuda, kuidas ma suutsin kogu oma suure taldrikutäie toitu ära süüa. Ta ei mõista, kuhu see mul mahub. Seekord ei saanud ta aru, miks ma isegi sidrunilõigu ära sõin, sest need polevat ju söömiseks mõeldud (siin kipuvad kõik nii arvama). Mulle see aga piiratud kogustes väga maitseb. Eriti teades, kui palju see vitamiine sisaldab. Minu rõõmuks võttis Tina oma nimele ka lisa koogitükid ning mina talle vastutasuks pudelivett. Väga kasulik vahetus minu arvates. Ühe juustukoogitüki andsime hiljem meist mööda sõitvale Fossile, kes selle üle väga rõõmustas. Ülejäänud koogitükke sain nädalavahetusel nautida.

Ahjaaa, seda unustasin ka mainida, et Auskis hommikusööki tellides küsis teenindaja minu käest, kus toas ma viibin ning kinnituseks vajas ka mu nime. Seepeale küsis ta mu käest, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Seepeale ütles ka tema, et on Eestist pärit. Selgus, et samuti Tallinnast. Ta tegevat seal oma 88 farmipäeva.

Just eelmisel päeval oli Tina palunud mul mõned laused eesti keeles rääkida. Nüüd sai ta aga kuulda kuidas ma reaalselt seda kellegagi ka räägin. Igatahes oli tore Anne-Maiga tuttavaks saada.

Läbitud teekond:

Newman -> Karijini National Park (Fortecue Falls, Fern Pool, Circular Pool) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognilini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road to Roy Hill camp railway -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Auski Roadhouse -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman.