Friday 29 April 2016

ROC Race ja muu elu

Olen nüüdseks ka oma seekord Austraalias veedetud aja jooksul esimese päeva tööd teinud. Minu esimene töökoht oli ROC Race'il, mis on 5km pikkune lõbus takistusrada, mis koosneb erinevatest täispuhutavatest ning tihtipeale ka veega seotud takistustest (sealhulgas ka üks maailma suurimast täispuhutavast "kaasaskantavast" veeliumägedest). Südnmuse idee on alguse saanud telesaatesarjast Wipeout. Seda just selleks, et inimestel oleks võimalus sellist lõbusat takistusrada läbida ning tunnetada, kui lihtne või keeruline see neile tundub. Jooks ei toimu aja peale kuid muidugi ei keela keegi ise aega jälgida. Perthis toimus see üritus esimest korda. Asukohaks oli Gloucester Pargi hipodroom. Siinkohal ka pisike tutvustav video selle kohta:



Kohe, kui nägin töökuulutuste portaalis seda pakkumist teadsin, et pean nendega ühendust võtma. Alguses ei vastatud mulle tükk aega ning siis lõpuks sain vastuse, et nad ootavad mind tööle. See oli tegelikult ka esimene tööpakkumine, kuhu otsustasin üldse kandideerida ning seega olin tulemusega ülimalt rahul. Oleksin seda tööd tahtnud teha ka ilma töötasuta kuid veelgi paremaks muutis asja see, et nad tahtsid selle eest ka palka maksta.


Ootasin suure elevusega 3.aprilli, et sellele suurüritusele tööle minna. Ma polnud ju siiani ühestki suurüritusest väljaspool Eestit töölisena osa võtnud. Kohale jõudes täitsin ära maksupaberid ning sain endale erkkollakas-rohelise ROC Race vabatahtliku t-särgi. Miks meid vabatahtlikeks kutsuti, kuigi selle eest rohkem kui miinimumpalka saime, seda ma ei oska öelda.

Seejärel pakuti meile snäkke (muffineid, müslibatoone, komme, puuvilju ja vett) ning samaaegselt jaotati ära erinevate takistuste peale. Mind pandi koos ühe teise tüdrukuga Taevakõrguse (Sky High) takistuse peale. Tuli välja, et see tüdruk oli ka eelmisel päeval seal tööl olnud ning aidanud 11 tundi järjest erinevaid takistusi püsti panna. Ta ütles, et ta tegelikult ei teadnudki, kuhu ta täpsemalt kandideeris ning kui oleks seda varem teadnud, siis poleks arvatavasti seda teinud. Lisaks pidi ta ka kolmapäeval 9 tunniks neile appi minema, et asju kokku pakkida, kuigi ta seda eriti ei oodanud. Olin isegi veidi kade ta peale, sest ma oleksin suurima hea meelega ning rõõmuga seda tööd teinud. Tundub, et ta valiti neid ülesandeid täitma lihtsalt juhuse tahtel, sest ta ütles, et alguses arvas temagi, et töötab vaid ühel päeval, kuid siis saadeti talle e-mail ja küsiti, kas ta on huvitatud lisapäevadest. Asjade ülespanemise päeval olevat meiesuguseid vabatahtlikke olnud vaid kümmekond. Ürituse põhipäeval, ehk siis, kui minagi seal olin, oli meiesuguseid töölisi kokku ehk umbes sada, kuid võin ka täiega eksida siinkohal.

Kui olime teada saanud, kuhu takistusele keegi läheb ning olime kõik koondunud aedikuvahedesse, mille alguses oli meie takistuse nimi, siis hakati meid golfiautodega erinevatesse kohtadesse laiali vedama. Muidugi sõitis meie juht läbi tee ääres asuvast seebimullimerest. Minu jaoks oli algus ideaalne! Mu partner ei paistnud seda samapalju nautivat.
Kui olime oma takistuse juurde jõudnud, siis öeldi meile, et üks meist peaks jääma takistuse ette ning jälgima, et sinna ei läheks korraga peale rohkem kui kaheksa inimest ning teine peab olema takistuse keskel ning jälgima, et kõik oleks turvaline ja ok. Mu kaaslane ütles, et ta eelistaks olla maapeal ning mina õnneks tahtsingi väga batuudile ronida ning seal ringi hüpelda, sest see tundus mulle märgatavalt lõbusamana.


Varsti hakkasidki esimesed jooksjad saabuma. Mõned neist olid riietunud erilisemalt kui teised. Näiteks pingviinideks. Tundus, et meestele meeldisid nännikioskist soetatavad värvilised pool-läbipaistvad seelikud rohkem kui naistele. Hüplesin koos jooksjatega rõõmsalt batuudil ning imestasin, kuidas osad inimesed lausa lendlesid läbi meie takistuse ning kuidas teised olid jällegi vägagi ettevaatlikud. Naljakas oli vaadata paarikesi, kus mees jooksis takistuse kiirelt läbi taipamata, et ta naine ronimisel veidi ehk abi vajaks. Tegelikult said kõik väga hästi hakkama. Mõnel võttis lihtsalt rohkem aega, kui teisel.
Ohtlik oli see, kui mõni otsustas teha keelatud saltosid või kui mõni otsustas peale alla hüppamist sinna pikutama jääda, sest järgmised tulijad nägid neid alles liiga hilja. Veidi ohtlik oli ka see, kui mõni oma päikseprillid või nokamütsi ära kaotas ning otsustas tagasi batuudile minna, kuid seda mitte uuesti alustades vaid lihtsalt tagasi hüpeldes. Õnneks siiski midagi väga hullu ei juhtunud. Üks naisterahvas nikastas kahjuks oma puusa ära, kui üritas takistusest üles ronida ning nägin teda peale meie takistust esmaabisse suundumas.


Kuna erinevad stardid olid antud juba hommikust peale ning minu vahetus algas pärastlõunal, siis ei kestnud see lõbu minu jaoks üleliia kaua. Veidi enne kella kuute olid kõik jooksjad meie takistuse läbinud ning pidime oma takistuse ümbert prahi (põhiliselt veepudelid) kokku korjama ning lisaks tassima hunnikutesse kõik takistust ümbritsevad ja suunavad viidad ning torbikud. Seejärel pidime umbes pool tundi niisama istuma ja ootama, kuniks meile jälle golfiautoga järgi tuldi.


Oleksime võinud vahepeal kasvõi kõik takistused läbida kuid minu partner ei soovinud ühtegi läbida. Otsustasin ise siiski mõned neist järgi katsetada, kuid tühjadel batuutidel üksi hüpelda polnudki nii lõbus. Mul oli kahju, et ma ei suutnud õigel ajal Simonit veenda, et ta ka sellele tööle oma resümee saadaks. Tuli välja, et päris mitmed Simoni töökaaslased olevat jooksu läbinud ning mingil hetkel mõtles Simongi seda teha, kuid kui sai teada, et ma seal töötan, siis otsustas, et oleks ehk nõme, kui ma teenin päevaga sama palju kui tema sel päeval kulutaks. Oleks ta aga minuga koos tööle tulnud, siis oleksime mõlemad ehk raha teeninud ning saanud koos takistusi läbida. Hiljem ta kahetses seda ning ütles, et oleks tegelikult väga tahtnud minuga tööle kaasa tulla.


Kuna jooksud olid läbi saanud, siis järgmisena pidime asju kokku pakkima ning atraktsioonidest vett ja õhku välja laskma ning neid kuivatama hakkama. Olime kaheksase vabatahtlike pundiga abiks kahel mehel, kes meid aitasid ja juhendasid. Kõik toimus väga lihtsalt, loogiliselt ja rõõmsas tujus.
Üks meestest oli üllatunud, kui hakkasin ise pardikõnnakul (või siis minu arvates traktori jälgi tehes  - sest just sellised jääksid jäljed liivale või lumele) batuudist õhku välja suruma. Natukese aja pärast õpetas ta seda ka teistele. Tegelikult olin seda teinud täiesti intuitiivselt, sest alles hiljem meenus mulle, et Õllesummeril ja Õlletoobril töötades pidime ka oma balloonidest ja telkidest just sedasi kõndides õhku välja suruma.
Kui kell sai 20:30, siis tänati meid korralikult ning öeldi, et kahjuks on meie tööpäev tänaseks läbi ning peame minema ning enne ära minemist veelkord allkirja andma, et siis teataks meile palka maksta.

Järgmisel hommikul kirjutasin jooksu korraldajatele kui väga mulle meeldis nende heaks töötada ning palusin, et nad annaks mulle teada, kui mõni asjade kokkupakkijatest peaks alt ära hüppama. Nad vastasid mulle üsna kiiresti ning tänasid mind veelkord suure töö eest, mis ma nende heaks tegin ning ütlesid, et võtavad minuga kindlasti ühendust, kui mõni töövahetus peaks vabanema. Kahjuks seda siiski ei juhtunud. Lisaks mainisid nad, et ootavad minuga kohtumist nende järgmistel üritustel. Mulle jäi veidi arusaamatuks, kas selle all mõeldi järgmise aasta ROC Race või hoopis midagi muud. Igatahes rõõmustaksin, kui nad peaksid minuga kunagi veel ühendust võtma, sest ma ei tundunud hetkekski, et teen tööd. Ilmselgelt pidin jälle tõdema, et psühholoogia erialalt rekreatsiooniõpingute jätkamine oli ainuõige otsus.

Varsti on ROC Race juba Ameerikas ning kes teab, ehk kunagi ka Eestis.

Töö teemadel veel... Olen nüüd mõnda aega tegelenud selle otsimisega, kuid kuna Simoni ülemus oli Simonile juba terve aasta korduvalt rääkinud ja lubanud, et kui ma Austraaliasse tulen, siis saan tema juures kindlasti tööd, siis ma tegelikult mõttes valisin töökuulutusi lugedes, kas töötaksin pigem Simoniga ta ülemuse heaks või teekskin midagi muud. Olen üsna paljudesse kohtadesse siiski oma resümeesid saatnud kuid kahjuks ei vaevuta mulle isegi tagasi kirjutama. Teadsin, et Simonil oli parasjagu vähem tööd, kuid samas teadsin, et see peaks iga hetk muutuma ning siis saan talle appi minna.

Ühel päeval ütleski Simon, et neil on aina rohkem ja rohkem tööd ning me peaksime minema mulle töösaapaid ostma, sest võib juhtuda, et mind on talle järgnevatel päevadel appi vaja. Käisime kahes poes ning lasksime teisest poest mulle järgmiseks päevaks sobivas numbris terasninade ning nende kaitsmetega korralikud töösaapad tellida. Olen nendega väga rahul.

Millega ma aga rahul pole on see, et tuleb välja, et Simoni ülemus otsustas siiski, et ta ei peaks mind tööle võtma. Seda põhjusel, et olen naissoost! Ma olen täitsa kindel, et ta oli sellest teadlik alates sellest hetkest, kui Simon talle kunagi minust rääkis. Ta arvab, et mulle või Simonile oleks ebameeldiv, kui ma töötaksin ainult meestest koosnevas kollektiivis. Misasja?! Simonil pole sellega probleemi ning mulle meeldibki meestega rohkem koos töötada kui naistega. Igatahes ei saa ei mina ega Simon aru, miks Chris üldse korduvalt mulle tööd lubas, kui seda tegelikult tõsiselt ei mõelnud.

Nüüd ta väidetavalt tundvat end halvasti selle pärast ning olevat Simonile andnud ühe õunaistanduse numbri, kus pidevalt töölisi vajatakse. Aga see asub praktiliselt kahe tunnise sõidutee kaugusel meist. Ilmselgelt ei taha ma selle peale kulutada ei oma aega, energiat ega kütust. Seega pean nüüd ikkagi ise kuskilt midagi muud otsima hakkama. Eriti nõme on selle kõige juures see, et oleksin võinud praegu rõõmsalt Keviniga traktoriga niitmas olla ning korralikult teenida, kuid ütlesin sellele pakkumisele (ja veel mõnele teisele) ära, sest teadsin, et mul on Perthis Simoniga koos hea töökoht ootamas. Aga noh, olgu sellega nii nagu on...


Veidi töövälistel teemadel ka... Kuna laigud minu käsivarrel ning õlal hakkasid suurenema, siis tuli Simon heale mõttele, et peaksime ehk minema basseini ning sauna. Tean, et tegemist pole nakkava asjaga, seega selle pärast ei pidanud muretsema. Valisime Beatty Park basseini, sest neil on nii aurusaun kui ka tavaline saun. Lisaks madalale klooriveega sisebasseinile on neil ka soolane suur ja sügav välibassein. Peale selle veel ka korralik hästi suur välibassein. Sisebasseinid on soojendatud veega ning väga mõnusad. Peale basseinide on neil ka paar veeliumäge ning mullivann. 

Saunas sattusime juttu rääkima ühe austraallasest mehega, kes elavat kusagil pärapõrgus ning nautivat täiega veemõnude luksust. See olevat tema elu esimene saunaskäik. Tuli välja, et saunas viibis ka üks soome paarike, kellega me siis võidu sellele mehele erinevatest saunakogemustest rääkisime (soolasaun, saunast lumme hüppamine jne.). Tundus, et sellele mehele väga meeldis nendes saunades, sest me nägime teada korduvalt nende kahe sauna vahet kõndimas. Veel olid saunas kaks venelast. Eks veel mõned kohalikud (nagu Simon) olid ka sinna ära eksinud. 
Nautisime erinevaid basseine ning saunasid kokku umbes kolm tundi, kuni koht kinni pandi. Olime ühed viimased, kes sealt ära läksid. Kuna pilet sinna on suht odav ($11.50 vähem kui 8 EURi) ning jäime mõlemad väga rahule, siis plaanime basseinikülastuse tihedamini ette võtta. Enne ühele kohale kindlaks jäämist tahame aga mõnda erinevat kohta katsetada.

Kusjuures 29.juunil 1973 esines Beatty Park basseinide juures Jackson 5. Vot nii!

Ja ma ei tea, kas saunast ning ujumisest või kallist kreemist, mis mu arst mulle samal ajal välja kirjutas aga mu nahk näeb taaskord praktiliselt normaalne välja. Olen väga rahul.

Ja nüüd ühest asjast, mis mulle siinsetes lemmikloomapoodides üldse ei meeldi. Nad hoiavad siin umbes ruutmeetristes läbipaistvates kastides müügiks olevaid koeri ja kasse. Eriti kurb on vaadata nurgas istuvaid üksikuid kutsikaid. Siis tuleb aga keegi, kes nad ära ostavad, sest neil on ehk neist kahju ning pood saab jälle uusi ja uusi juurde võtta. Simon ütles, et selle keelustamine on olnud korduvalt aruteluks. Hetkel on see veel siiski lubatud.


Edasi aga jälle positiivsematel teemadel. Söök on ikka hea teema ning selle võtangi järgmiseks ette. Nimelt on  minu suureks rõõmuks Perthis üsna mitmest poest võimalik osta Riia sprotte. Hinnaks on umbes $2.50 ehk veidi alla 2 EURi. Endiselt on müügil ka Eestis valmistatud soolased Holland House heeringa rullmopsid, mis maksavad umbes $6 ehk 4 EURi.
Liasks müüakse poes ka Austraalias valmistatud Läti-stiilis maksapasteeti, mis maitseb ka üsna okeilt, sest muid tavalisi pasteete eriti ei ole. Maksab see umbes £2 ehk 1,34 EURi.


Ühel päeval märkas Simon puuvilja/juurviljapoes taaskord midagi, mida me kunagi proovinud ei olnud. Seekordseks viljaks oli Aafrika päritolu sarvikmelon (horned melon) ehk kiwano. Mingil määral meenutas vilja välimus meile ka eelmisena proovitud draakonivilja. Seest nägi kiwiano aga hoopis teistsugune välja. Nimelt on ta täis seemneid, mis meenutavad ehk meloni omasid ning nende ümber on tatjas-rohekas lima. Maitselt otsusasime, et see meenutab ehk veidi värsket kurki ning järelmaitse veidi ehk banaani. Hiljem lugesin, et nii arvavad ka eksperdid. Maitse polnud halb aga ei olnud ka midagi üleliia erilist. Seemnete rohkus oli veidi häiriv, kuid otsustasime ka need ära süüa. Võimalik, et me rohkem seda vilja enam ei osta aga oli põnev proovida.


Söögist veel niipalju, et leidsime ühe poe, kus müüakse tõepoolest igasugust erinevat liha (alates lambahakklihast ja munanditest kuni lehma keele, känguru sabade ning emuvorstikesteni välja). Tegelikult oli poes muidugi ka igasugust täiesti tavalist lihakraami. Kuna lambamunandid ei tundunud meile kohe üldse isuäratavatena, siis otsustasime proovida emuvorstikesi. Grillisimegi neid siis ühel õhtul oma BBQl. Juba enne grillimist meenutasid need oma tumeda olekuga meile verivorste, kuid maitse oli muidugi hoopis teistsugune. Ned olid sellised veidi ehk kuivad aga samas sellise tummisema maitsega. Sobisid meie arvates eriti hästi kokku punase veiniga. Jäime rahule!

Monday 18 April 2016

Roadtrip Carnarvoni ja tagasi

Munadepühadeks plaanisime Carnarvoni sõita, sest siin on vabad nii Suur Reede kui ka esmaspäev. Kuna Simon alustab tööd väga vara, siis jõuab ta ka varakult koju ning seega plaanisime Perthist ära sõita neljapäeva pärastlõunal. Päev enne seda pakkisime asjad autosse panemiseks valmis ning neljapäeval võiski sõit 900km kaugusele alata...

Kui olime natuke aega mööda maanteed sõitnud, ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna ning tahtsin ise ka üle pika aja jälle rooli istuda. Kuna oli pime, kiirusepiiranguks 110km/h ning olin unustanud suured road-trainid ning vastupidise liikluse, siis tundus see alguses ikka päris hirmutav. Hoidsin roolist kümne küünega kinni nii, et hiljem taipasin, et näpud olid peaaegu krampis ja selg pidevast pingesolekust valus, kuid tegelikult oli mõnus.


Sõitmise lõpetasime kell üks öösel ning panime oma telgi üles 24 tunnises tasuta telkimisalas Murchison jõe ääres. Sõime kõhud kaasa toodud külmutatud suitsuforelli täis ning läksime magama, et järgmisel hommikul jälle edasi sõita. Asjade kokku pakkimine läks meil tol hommikul lausa müstilise kiirusega, sest olime ära unustanud, kui ebameeldivalt tüütud võivad olla sajad kärbsed, kes üritavad iga hinna eest sulle silma, ninna või suhu pugeda ning pinisevad kõrva ääres ja kõditavad ebameeldivalt kogu ülejäänud keha.
Päevasel ajal tundus sõitmine palju lihtsam ning 110km/h ei tundunud enam üldse nii kiire, kui eelmisel ööl. Nautisin täiega seda pärapõrgus sõitmist. Olin seda igatsenud. Sajad kilomeetrid tühjust ja metsikut loodust. Ohhhh, kui mõnus! Enne Carnarvoni jõudmist tegime veel peatuse, et nautida vaadet kohas, kus olime enne korduvalt kunagi käinud.

Lõuna ajaks jõudsimegi juba Carnarvoni ning esimese asjana sõitsime oma endise kodu juurde. Tundus naljakas mitte sinna sisse kõndida. Seejärel vaatasime üle uue rannapromenaadi, mis nägi tõesti palju kenam välja, kui ma seda mäletasin. Peale seda võtsime ühendust Mitchiga ning saime temaga Pelican Pointi rannas kokku. Mitch tuli meile oma paadiga vastu ning sõitsime siis sellega teistest inimestest veidi eemale. Tema pere ning Jen olid juba seal. Osadega neist olin enne korduvalt kohtunud kuid mitte päris kõigiga. Oli tore näha neid, kellest siiani olin vaid kuulnud. Mitchi pere on väga tore ning kõik nad on äärmiselt sõbralikud. Ülimalt tore oli üle pika aja näha ka Jeni. Eriti selle pärast, et ta on rase. Olen Mitchi ja Jeni üle väga õnnelik.


Päeva veetsime rannas krabisid süües, soojas ookeanivees lebotades ning Mitchi paadiga ringi sõites. Käisime ka tema puksiirlaeva lähemalt vaatamas. Eriti lahe oli aga see, kui Mitch täispuhutava rõnga (nagu meil Eestis snow-tube'miseks kasutatakse) oma paadi taha sidus ning mind siis sellega järgi lohistas.
Alguses aeglaselt ja pärast kui olin juba asjaga rohkem harjunud, siis kiiremini ning pöördeid tehes. Vahepeal hüplesin ühelt lainelt teisele nii, et silmad ja suu olid soolavett täis ning teisel hetkel libisesin kiirelt üle sileda vee ilma ühegi põrketa. Huvitav, kas see on surfamisega natukegi võrreldav tunne?
Olin rõõmus, et otsustasin oma päikseprillid ette jätta, sest muidu oleks mul vesi pidevalt silmas olnud ning ma poleks seda pooltki nii palju saanud nautida. See sõit ei olnud võrreldav rahulikult Simoni kajaki järel hulpimisega. Ma polnud kunagi enne sedasi paadi järel lohisenud. Väiksena unistasin suuskadega paadi järel sõitmisest aga see tundus praegu isegi palju vahvam. Järgmisel päeval lihased valutasid ja puha.


Peale rannaskäiku suundusime Mitchi ja Jeni uude koju. Nimelt ei üüri nad enam poolt maja vaid omavad nüüd täitsa oma kodu. Nagu enamuses majadest on ka nende oma ühekordne. Hoovis oli mitu kuuri (paatide, kola jms. jaoks). Ühest kuurist plaanib Mitch ehitada väikse eraldi majakese, kus külalised saaksid peatuda.
Kuna tal oli kogu pere külas ning nende maja ja ka hoov koos Mitchi vanemate suure karavaniga oli rahvast täis, siis pidime Simoniga ööbima ühes nendest kuuridest. Panime sinna oma telgi püsti ning kõik oli väga super. Öösel olime rõõmsad, et olime otsustanud ikkagi telgi ka üles panna, sest ümber meie pinisesid sajad sääsed. Ma polnud enne Austraalias kunagi nii palju sääski näinud. Mingil põhjusel jäi meile mulje, et tegemist oli vaid isaste sääskedega, sest õnneks ei üritanud vist ükski neist meid hammustada. Ainuke miinus, mis Mitchi ja Jeni uue majaga seostub on see, et enam pole neil kahjuks basseini.

Õhtu veetsime Mitchi ja Jeni juures, Mitchi isa Brendoni sünnat tähistades. Külla tulid ka Sue oma lapse Roisin'iga ning Heather ja Cale. Heather oli isegi meile Munadepühade puhul šokolaadimunad kaasa toonud. Ka mul olid neile pisikesed kingitused Eestist kaasa toodud. Igatahes oli kõiki neid äärmiselt tore jälle näha.

Mitch on ehitanud endale väga mõnusa väliköögi ala, mille ääres on igati mõnus askeldada ja ka niisama istuda, lobiseda või isegi telekat vaadata. Õhtusöögiks sõime BBQl valmistatud maitsvat liha ning kui Brendonile toodi küünaldega ehitud jäätisetort, siis laulsime talle ka sünnipäevalaulu.

Järgmisel hommikul läksime Mitchi, Simoni ja Brendoniga koos poodi süüa ostma. Kõige tähtsamaks asjaks poekorvis oli Jeni tellitud suur koeravorst Faithile, kes sai sel päeval 12 aastaseks. Nii armas, et inimesed ikka oma lemmikloomade sünnipäevi ka tähistavad. Muidugi said oma osa vorstist ka Jarery ja Max. Peale poeskäiku sõime üheskoos siinset traditsioonilist hommikusööki ehk praetud muna, peekonit ja röstsaia.


Seejärel läksime Simoniga oma endisele naabrile Craig'ile külla. Ka tema oli vahepeal kolinud. Kõikidest, keda me selle aja jooksul kohtasime, oli tema kindlasti kõige enam muutunud. Seda just väliselt, sest ta oli kõvasti kõhnemaks muutunud. Olemus oli aga täpselt sama. Endiselt elu päev korraga nautiv, muredevaba, loomi armastav ning lootusetult jutukas.
Ta rääkis suure õhinaga, kuidas ta olevat prügimäelt leidnud terve hunniku vanu keraamilisi elektripostide suuri korke ja kaitsmeid vms. ning näitas, kuidas ta hoovis olevas tsüklonipunkris oli terve põrand neid täis. Lisaks oli ta neid kasutanud oma hoovis lillepottidena, lindude söögimajana ja muidu dekoratiivsete elementidena. Ka Simon sattus neist suurde elevusse ning lahkusime tema juurest mitme jubina võrra rikkamana. Ühte plaanime istutada oma pisikesed kaktused ning teist kasutada ukse lahti hoidjana, sest need on nii rasked. See punker, kus Craig neid hoidis oli ka üsna põnev ning ilmselgelt ka üsna vana. Nimelt oli see sinine, alla 10 ruutmeetri suurune kuid üsna kõrge betoonist ehitis, millel oli paar õhuava. Maja ei asunud mitte maa all vaid lihtsalt keset hoovi. Enne ei olnud ma sellist ehitist siin näinud. Muidugi ei suutnud Craig meenutamata jätta ka karuliha, mida talle kunagi pakkusime. Loomulikult oli hea näha ka tema vahvat (punast) koera.


Seejärel läksime Kevinile külla. Teda oli nii tore üle kahe ja poole aasta näha ning ta ei olnud üldse muutunud. Ta näitas meile oma uut rohelist traktorit ning laskis mul sinna isegi sisse istuda ja seda käivitada. Samuti sain istuda oma vanas punases traktoris. Peaaegu kõik teepealt leitud pehmed loomakesed elasid endiselt seal edasi.

Tutvusime ka kahe eestlasega, kes sel hooajal Keviniga niitma pidid minema. Usun, et nad saavad kenasti hakkama ning loodan, et nad naudivad seda kogemust vähemalt samapalju, kui mina seda tegin. Piilusin ka nende karavani sisse ning kõik oli täpselt samasugune, nagu siis kui mina seal elasin. Isegi voodipesu oli see, mille kunagi ise välja valisin poest. Ainult kardinad olid muutunud. Päris naljakas kohe.


Istusime ja rääkisime Keviniga paar tundi juttu ning sügasime ta vahvaid koeri ning viskasime neile golfipalle, sest just see neile meeldib. Siis pidi Kevin aga minema tagasi oma uut traktorit putitama, sest sellele oli tarvis veel niiduk taha panna jne. Mingi osa minust oleks nii väga tahtnud minna tagasi tööle sinna pärapõrgusse ning traktori- ja rekkaterooli. See on lihtsalt nii teistmoodi ja põnev elu.


Peale Kevinil külas käimist läksime tagasi Mitchi ja Jeni juurde ning sõime õhtusöögiks üheskoos minu kaasa tehtud võileivatorti. Kõik kiitsid seda ning jäid väga rahule. Taaskord oldi üllatunud, milline üks võileib võib välja näha. Kuna Mitch ja Jen käisid mul ka Eestis külas, siis teadis Mitch juba oma perele rääkida, et meil müüakse selliseid asju isegi poes. Lisaks sõime ka Brendoni tehtud pasta bologneset, mis maitses samuti väga hästi.


Peale õhtusööki läksime Mitch ja Simoniga välja. Alustasime Gassy baarist ning kuna see oli üsna tühi siis liikusime edasi Carnarvoni pubisse. Seegi oli täitsa tühi ning nad hakkasid selleks kellaajaks juba oma uksi sulgema (kell oli ehk umbes üheksa). Seejärel otsustasime minna Troppy klubisse. Ka seal ei toimunud midagi erilist. Tuled põlesid väga valgelt ja inimesi oli vähe. Nägime ka Troppy omanikku Berniet, kes meid muidugi mäletas. Istusime veidi aega õues ning otsustasime tagasi Gassysse minna. Selleks ajaks oli seal juba veidi rohkem rahvast ning nägime ka üsna mitmeid oma tuttavaid. Mängisime Simoniga piljardit ning nautisime niisama õhtut. Poole kaheteist ajal õhtul otsustasime, et lähme ning katsetame Troppyt uuesti. Sinna jõudes öeldi meile, et nad hakkavad uksi sulgema. Seejärel võtsime takso ning sõitsime tagasi Mitchi ja Jeni juurde. Istusime kolmekesi veel tükk aega üleval ning lobisesime niisama ja keetsime järgmiseks päevaks valmis 24 muna.


Järgmisel hommikul kui ma polnud veel jõudnud hambaidki pesta, oli Simon juba kannatamatult laua ääres ning alustas vaikselt munade värvimisega. Nii lapsed kui ka enamuses täiskasvanutest võtsid sellest rõõmuga osa. Lõpptulemuseks oli meil terve hunnik ilusaid ja omanäolisi värvilisi mune.




Seejärel õpetasin neid õigesti mune koksima. Lõbu ja nalja sai palju ning kõik jäid tegevusega väga rahule. Lastel oli põnev ning täiskasvanud kiitsid, et see on nii hea idee, sest annab lastele tükiks ajaks tegevust ning lisaks on päris munad siiski kasulikumad kui šokolaadimunad. Mitchi õde oli alguses küll veidi üllatunud, et me reaalselt need munad ka pärast ära sõime (mõned olid küll veidi ka seestpoolt värvilised aga mis siis). Mind tänati uue asja selgeks õpetamises ning mitmed ütlesid, et nad jätkavad seda toredat Eesti traditsiooni ka järgmisel aastal. Olime Simoniga väga rahul.
Eriti naljakas oli jälgida, Mitchi, kes alguses tundus, et teeb seda lihtsalt selleks, et meid rõõmustada, kuid kuna tema muna osutus peaaegu võitmatuks, siis läks ta selle koksimisega nii hasarti täis, et ei suutnud koksimist kuidagi lõpetada, enne kui viimase muna oma emale andis ning seejärel ta ema tema muna katki koksas. 



Kui olime munad ära koksinud ja söönud, siis pakkisime Simoniga oma asjad kokku ning liikusime Blowholesi suunas. Kuigi teised alguses arvasid, et ilm on selleks liiga tuuline, siis tulid päris paljud neist meiega siiski randa kaasa. Veest väljas oli tõesti veidi jahe, kuid juba vees olles oli väga mõnus.
Olin seda sooja Carnarvoni kliimat nii väga igatsenud. Ei mingeid pusasid ega pikki pükse või jahedat ookeanivett. Läksime Simoniga snorgeldama ning veetsime sedasi vist umbes tunnikese. Kalu oli tuhandeid ning see veealune põnev maailm ei tüüta mind vist kunagi ära. Kõik need ilusad korallid, imelikud merekurgid, teravad merisiilikud, värsked austrid, põnevad merikarbid jms. Olin seda kõike väga igatsenud.




Kahjuks pidime aga mõne tunni pärast hakkama vaikselt tagasi Perthi suunas liikuma. Öö veetsime Binnu 24tunnises tasuta puhkealas. Tegime enne magamaminekut veel pisikese lõkke ning lobisesime niisama, kui äkki avastasin, et Lihavõttejänks oli mulle sülle šokolaadimuna poetanud. Ma ei saa aru, kuidas see sai võimalik olla, sest ma üldse ei tundnud teda enale sülle ronimas. Neil on vist Päkapikega ühised salanipid, kuidas oma üllatusi kuskile jätta, nii et neid ennast ei märgataks. Mulle nad igatahes jubedalt meeldivad!


Järgmisel hommikul pakkisime taaskord kärbeste pärast kiiresti oma asjad kokku ning suundusime pisikesse Northamptoni, kus kohalikus pubis korraliku hommiku/lõunasöögi sõime. Northamptonis olles jalutasime veidi ka niisama ringi ning külastasime kohalikku turistiinfo keskust.


Peale sirutuspausi jätkasime oma sõitu kodu suunas. Otsustasime teha väikese ringi ning suunduda Geraldtoni mööda alternatiivset teekonda läbi Nabawa. See viis meid mööda tillukestest küladest ja farmidest ning muidugi peatusime ka lähedalasuvas Mills vaateplatvormil. Lisaks proovisime sõita mööda (Sand Plain) rada, mis tundus viivat kuhugi põnevasse kohta, kuhu me kunagi ei jõudnud, sest otsustasime enne sinna jõudmist tagasi keerata.


Ühe kohvipeatuse tegime ka Enebbas, kust leidsime ka toreda mänguväljaku, kus sai end veidi sirutada ja ärksamaks muuta. Õppisin seal selgeks ka kopaga aukude kaevamise. See on kindlasti väga vajalik oskus.


Viimase peatuse enne kojujõudmist tegime S Bend Roadhouse'i juures ning seal lähedal asuval Yandin'i vaateplatvormil. Kuna jõudsime sinna täpselt päikseloojanguks, siis oli vaade eriti kena. Kui hakkasime sealt ära sõitma, siis nägime tee ääres ringi hüplemas ühte jänest. See oli esimene jänks, keda sel korral Austraalias olles olin kohanud. Naljakas, et see juhtus just Lihavõttepühade ajal. Arvan, et tegemist oli jänksiga, kes oli just oma munad laiali vedanud ja nüüd pärast pikka päeva rohtu läks näksima.


Tegelikult on siin jänesed võõrliik ning kuna nad paljunevad nii kiiresti, siis nähakse suurt vaeva, et nende arvukust veidigi vähendada. Sellega seoses on siin Lihavõttejänese kõrval tegutsemas ka Lihavõttebilbi. Bilbid on pisikesed pikkade kõrvadega ohustatud kukkurloomad, kes oma välimuselt veidi tõepoolest jänest meenutavad. Põnev on nende puhul ka see, et nende kukkur on avatud känguruga võrreldes teistpidi. Seda selleks, et nad kaevates sinna liiva või mulda sisse ei ajaks.


Minu arvates suurepärane idee propageerida kohalikku liiki, ei tundu kahjuks aga üleliia inimestele peale minevat. Siiski on osades poodides müügil ka šokolaadist Lihavõttebilbid, mille ostmisel läheb $0,30 senti nende kaitseks ja toetuseks. Idee sai tegelikult alguse juba üsna ammu, ehk 1968 aasta märtsis, mil 9 aastane Rose-Marie Dusting kirjutas loo "Billy, Austraalia Lihavõtte bilbi". 11 aastat hiljem avaldas ta sellest raamatu. Just see lugu tekitas avlikkuses idee asendada palju pahandust tekitava võõrliiki jänese idee kohaliku ohustatud bilbi ideega.

Seega kokkuvõttes läks meie reis Carnarvoni väga hästi. Jube tore oli näha paljusid oma sealseid sõpru, keda polnud juba liigagi kaua näinud. Kahjuks peame mõlemad Simoniga tunnistama, et Carnarvon pole enam selline nagu ta enne tundus olevat. Kuigi oli Lihavõtte nädalavahetus ning paljud inimesed ehk sõitsid linnast ära, siis oli see ikkagi kuidagi väga harjumatult tühi. Isegi Gateway motel, kus alati tundus olevat palju inimesi, paistis olevat täiesti autodevaba. Tõenäoliselt oli ju ka selliseid inimesi, kes oma pika nädalavahetuse sihtkohaks justnimelt Carnarvoni valisid. Nagu juba enne mainisin, siis ka pubid olid väga tühjad ning see ei olnud enne tavapärane. Omavahel arutades leidsime, et ehk on põhjuseks see, et paljud suurhooned ja -ehitised (politsei- ja kohtuhoone, rannapromenaad jne.) on nüüd valmis saanud ning tööd on selle võrra vähem ning seega on paljud sunnitud sealt ära kolima.

Peale selle, et linn tundus tühi, tundus ära olevat vaibumas ka meie sõpruskond, sest peale Simoni ja minu on ka paljud meie tuttavatest sealt ära kolinud. Ja siinkohal ei mõtle ma seljakottirändureid, kes nagunii tihtipeale ühest kohast teise reisivad. Seega on suht kadunud ka üsnagi suur tutvusringkond, kes enne pidavlt koos käis. Ka Mitch ja Jen tunnistavad, et enam ei ole seda mõnusat atmosfääri või vibe'i. Sellest on kahju ning ma loodan, et Carnarvon suudab siiski millalgi jälle elavneda. Meie jaoks oli aga põhiline see, et saime oma sõpradega mõnusalt aega veeta ning jäime oma reisiga vägagi rahule.






Läbitud teekond: Perth -> Cataby Roadhouse -> Yardarino -> (Dongara Roadhouse) -> Murchison River 24h stopover -> Overlander Roadhouse -> Billabong Roadhouse -> Lookout close to Shart Bay -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon Roadhouse -> Binnu camping area -> Northampton -> Sand Plain -> (alternatiivne teekond Nabawa kaudu) Mills Lookout-> Eneabba ->  S Bend Roadhouse -> Yandin Lookout -> Perth.

Friday 1 April 2016

Perth ja Pingviinisaar (Penguin Island)

Kolmandal nädalavahetusel läksime laupäeval Simoniga ta ülemuse Chris'i juurde BBQle. Tutvusin Chrisi naise Casie ning nende laste ning koertega ja järgmisel päeval ka Casie isaga. Peale meie olid BBQl ka Simoni töökaaslane Mickey oma kahe lapse ja tüdruksõbraga. Olime kaasa teinud Eesti kartulisalatit ning kirjut koera. Muidugi viisime kaasa ka Vana Tallinnat. Tundus, et neile meeldis.

Nad elavad Perthi kesklinnast ikka päris eemal Roleysone's ning seal olles on raske uskuda, et tegemist võiks olla Perthiga, kuid kaarti vaadates olime ikka veel Perthis. Õhtul tegime väikse jalutuskäigu ning nägime kohalikul golfiväljakul tõeliselt palju kängurusid. Ühel hetkel nägin korraga kokku vähemalt 18 känguru. Tõeliselt kahju, et mul sel hetkel fotokat kaasas ei olnud.


Pühapäeval sõime Chrisi perega koos hommikust ning pakkisime oma asjad jälle kokku. Enne äraminekut murdsime ka loorberipuu küljest oksa, et see siis kodus hiljem ära kuivatada ning söögi tegemisel neid lehti kasutada. Teadlikult ma enne vist päris loorberipuud näinud ei olnudki.


Lõuna ajal läksime Simoniga lähedal asuvat Canning tammi vaatama. See tamm valmis 1940ndal aastal ning oli tol hetkel  Perthi põhiline puhta vee allikas. Ka praegu omab ta selles suurt rolli.


Peale tammi vaatamist suundusime lähedal asuvasse Arulen botaanikaaeda, kus saime paar tunnikest mõnusalt jalutada. Tegemist polnud küll külastuseks õige hooajaga, kuid mõned taimed siiski õitsesid ning jalutada oli ikkagi tore. Soovida jättis vaid see, et taimedel ei olnud nimetusi juures.
Mõne peenra lähedal oli suur silt taime nimede ja numbritega ning siis need numbrid olid taimede juures aga sedasi on ikka väga tüütu midagi vaadata. Seega kõmpisime pigem niisama ringi.


Käisime ka esimest korda minu seekord Austraalias veedetud aja jooksul kinos. Filmiks valisime Leonardo Dicaprioga "The Revenant". Nagu mu isa õigesti ütles, siis film on tõesti väga hea ning ühtlasi ka väga verine. Lausa keeruline on uskuda, et tegemist on osaliselt tõestisündinud lool põnineva filmiga. Eks palju asju on kindlasti muudetud aga ikkagi...


Otsustasin siin lõpuks ära proovida ka draakonvilja, mis on minus seda nähes alati tekitanud küsimuse, kuidas see võiks maitseda. Ka siin maksab see üsna palju. Õnneks võin edaspidi sellest rahumeeli mööda kõndida, sest kuigi vili näeb väga kena ja ahvatlev välja, siis tegelikult maitset pole sel praktiliselt üldse. Tekstuurilt meenutab veidi kiivit oma pisikeste mustade seemnetega.


Kui juba toidust kirjutasin, siis peaks ka alkoholist vist jälle kirjutama... Nimelt leidsin poest ikka eriti hinnalise pudeli. Tegemist oli Glen Grant 50 aastase 700ml Šoti viskiga, mis maksis täpselt $15 000 (ehk umbes 10 093 EUR). Peale pildi tegemist kõndisin väga ettevaatlikult vitriinist eemale.

Märtsi esimene nädalavahetus oli Lääne-Austraalias pikk nädalavahetus, mis tähendab, et ka esmaspäev oli vaba päev, sest tähistati Töölispüha. Miskipärast on mul jäänud mulje, et paljud siinsed inimesed ei hooli nendest tähtpäevadest just väga palju. Selline arusaam on jäänud vist tänu sellele, et paljud teavad vaid, et on pikk nädalavahetus aga miks, see pole eriti tähtis. Võimalik, et asi on selles, et neil on neid tähtpäevi ikkagi rohkem kui meil ja nagu juba kunagi oma blogis mainisin, siis kui neil satub mõni tähtpäev nädalavahetusele, siis saavad nad ka esmaspäeva töölt vabaks.


Selleks, et oma pikka nädalavahetust mõnusalt alustada, otsustasime reede õhtul minna jälle ratastega sõitma. Seekord suundusime jõe ääres kohta, kust oli Perthi kesklinnale väga ilus vaade. Istusime seal vist lausa mitu tundi enne kui tagasi otsustasime vändata.

Laupäeval otsustasime Simoni tädi Ann'ele Rockinghami külla minna. Ta on hästi tore ning meenutab mulle oma suure puhtuse ja korraarmastusega veidi mu vanaema. Lisaks meeldib tallegi väga süüa süüa teha ning peale temaga koos söömist on kõht alati nii täis, et ei tea kuidas olla võid mida teha. Täpselt nii oli ka seekord. Kõik maitses muidugi väga hästi.
Peale mõlemal õhtul söödud õhtusööki olime sunnitud Simoniga jalutama minema, sest muidu poleks olnud lootustki magustoitu kuskile mahutada.

Pühapäeva hommikul läksime Simoniga lähedalasuvale Pingviinisaarele (Penguin Island). Saar ei asu maismaast väga kaugel ning sinna on võimalik minna ka praamiga, mis viib kohale koguni 5 minutiga ning maksab $15. Tegelikult on teoreetiliselt võimalik ka saarele kõndida, kuid tänu hoovustele, liikuvale liivale ja teoreetiliselt ka haidele on see veidi ohtlik. Päris mitmed inimesed olevat sellega kahjuks ka oma elu kaotanud.
Meie otsustasime, et lähme saarele oma paatidega. Simon sidus mu täispuhutava paadi jälle oma kajaki külge ning sõit võis alata. Olime kohal 20minutiga. Oleksin tahtnud, et sõit võtaks kauem aega, sest seal paadis on ikka ülimalt mõnus lösutada. Kui hakkab palav, siis lükkan varbad vette. Ülihea tunne! Eriti lõbus oli mööda hulpida teisest inimestest, kes meie suuas näpuga näitasid ja naersid. Simonit kiideti korduvalt ja üks väike poiss ütles oma vennale, et ma olen kuninganna ja selleks mul on ka selline luksus niisama pikutada.


Saart nimetatakse Pingviinisaareks, sest seal elavad pisikesed lennuvõimetud pingviinid. Päevasel ajal on nad oma majakestes üldiselt peidus, kuid õhtuti pidavat käima kala püüdmas. Kohapeal on ka turisti infokeskus, kus on võimalik $9 (või koos praamipiletiga $15+$8=$23) eest kuulata jutte pingviinidest ning näha, kuidas neid toidetakse. Otsustasime seda seekord mitte teha, sest rahvast tundus olevat üleliia palju ning pealegi oleme sarnast asja Sydneys juba näinud.

Saar ise on tegelikult üsna tilluke ning kõrgemast punktist näeb väga kenasti ära kogu saare. Ringi teeks peale ehk umbes poole tunniga, kuid kuna saar on osaliselt ka looduskaitse all, siis igalpool jalutada ei tohi. Täieliku ringi saaks teha vaid läbi vee jalutades.

Mööda saart joksevad mugavad ja laiad laudteed, mööda mida on väga hea kõmpida. Seega jalutasime meiegi niisama mööda saart ringi, pikutasime päikese käes ja hiljem päiksevarju all ning nautisime niisama olemist.


Otsustasin katsetada ka Simoni kajakiga sõitmist. See oli tegelikult päris tore ning tundus olevat üsna keeruline ümber ajada. Kahekesi sees istudes oli see veidi lihtsam. Aga see ongi mõeldud ühele. Hoolimata kõigest ning igati põhjendatult ja arusaadavalt leidsin kokkuvõttes, et eelistan oma täispuhutavas paadis Simonil siiski nööriga järgi hulpida.

Tagasi sõites oli ookean täis tuulelohe surfareid (või kuidas neid nüüd nimetataksegi). Igatahes imestasin, et nad oma nööridega teineteisega kokku ei jookse ning sega-puntraid ei moodusta.

Esmaspäeva hommikul läksime Simoni, ta tädi ja tema sõbranna Dot'iga ookeani äärsesse kohvikusse kohvi ja kooki sööma. Dot ja Ann muudkui lobisesid ja naljatasid ning norisid teineteise kallal. Oli väga lõbus.


Enne Simoni tädi juurest äraminemist suutis ta meile kaasa sokutada mikseri (mis oli ikka veel justkui puutumatuna kasti sees koos kõikide ümbriste ja paberitega), pusa/jaki mulle (ta olevat selle Alaskalt ostnud, kuid koju jõudes leidis, et on selle kandmiseks ikkagi liiga vana), pudeli veini (ta ise ei tarbi alkoholi), šokolaadi (sest see oli temperatuurimuutusega värvi vahetanud ja talle see ei meeldi - loodan väga, et minu poolt talle viidud Eesti šokolaad nägi normaalne välja) ja muud sööki, mida ta väidetavalt ise ei söö, kuid miskipärast on tal alati kapp kõiksugust head-paremat kraami täis.

Peale seda läksime veel läbi ka kohalikust suurest puu- ja juurvilja kauplusest, kust ostsime kaasa terve hunniku maitsvaid asju, millest enamuses saame kasutada erinevate smuutide tegemiseks. Peatusime ka tee peale jäänud aiandus/sisustuspoes, kust oleksime mõlemad tahtnud terve hunniku asju osta, kuid tulime õnneks tagasi vaid kahe tillukese kaktuse ja ühe ilusa puidust lõikelauaga. Poe õuepeal oli hästi palju erinevaid kujusid. Minu tähelepanu tõmbas see, kuidas lõvid ja muud loomad tundusid olevat justkui puuri pandud aga tegelikult olid nad lihtsalt transportimiseks valmis olevatel suurtes nn. kastides.


Naistepäeval käidi meil korterisse ka Internetti panemas ning samal päeval lülitati teenus ka sisse. Olen igati rahul ($45 100GB eest kuus on siin väga hea tulemus mu arvates). Õhtul küpsetas Simon muffineid ning söögiks läksime ja tellisime kohalikust Hiina söögikohast nende toitu. Minu valik oli muidugi mõnusalt piprane ning pani mul pisarad ja nina voolama. Mulle sobis!

Muidu oleme tööpäevade õhtutel tegelenud üsna palju viimasel ajal ka koristamisega. Seda selleks, et ma saaksin aru, mis kus on. Simonil süsteemid üsna puuduvad. Mulle pole niivõrd tähtis, kas asjad on korras, vaid see, et tean millisest kasvõi segamini sahtlist suudan leida selle, mida vajan.

Veel oleme käinud ka arsti juures, et mind kenasti arvele võtta ning näha, kuidas siinsed süsteemid toimivad. Põhiliselt tahtsin sinna minna ka selleks, et lasta oma sünnimärgid nahaarstil üle vaadata. Siin ju pidevalt räägitakse kui ettevaatlik päikesega peab olema. Kõik tundus korras olevat. Jama on aga see, et mu käsivarrele ja õlale on tagasi tekkimas valged laigud. Täpselt samasugused, nagu mul tekkisid siis, kui olin aasta Austraalias veetnud. Need kadusid mul ära alles siis kui tagasi Eestisse läksin. Nüüd juba teisel Austraalias olemise nädalal märkasin, et need hakkavad tagasi tulema. Nahaarst ütles, et see ei ole midagi mille pärast muretseda ning kirjutas mulle mingi kreemi välja, mida sinna nüüd korra päevas määrima pean. Ta ütles, et nende laikude tekkepõhjuseid võib olla palju ja täpset põhjust tegelikult ei teatagi. Kuna mul on see jama seotud ainult Austraaliaga, siis arvan, et ehk on tegemist siinse tugeva päikese, teistsuguse vee vms. Loodan lihtsalt, et laigud sama hulluks ei lähe, kui nad kunagi olid, sest need näevad lihtsalt koledad välja ega päevitu üldse.

Nüüd kolm asja, millest ma olen vist ka kunagi enne kirjutanud aga millest ma siiani aru ei saa: 
1) liigne õhukonditsioneeri kasutamine - kui lähen poodi, siis on mul üldiselt hea mõte võtta pusa kaasa, sest muidu hakkab mul jahe. Seda ka riidepoodises. Imelik aga kahes lihapoes oli nii mõnusalt soe. Võimalik, et need külmikud toodavad lihtsalt sedavõrd palju sooja;
2) sääskede paranoia - jah, ma saan aru, et nad kannavad siin mitmeid erinevaid halbasid haiguseid aga kas tõesti on parem lasta toad ning ennast pidevalt mürki täis, kui ringi lendab paar üksikut sääseniru?! Ok, sääsed on siin kõvasti kiiremad ning süsteem, et lasen tal enda peale maanduda ja siis löön ta maha, üldiselt ei tööta. Nende kiirus on peaaegu võrreldav kärbestega. Aga siiski... Ja mürki piserdatakse ka järvedesse jms. Sellest viimasest saan veel siiski kuidagi aru. Oleneb muidugi, kuidas see muule loodusele mõjub aga ma pole viitsinud sellesse teemasse üleliia süveneda.
3) sai ja saiakannikad - paljude minu tuttavate seas on need Eestis ühed väärtuslikumad jupid saiast. Nii ka siin. Aga üldiselt mitte söömiseks. Need hoitakse saia otstes kuni sai ise keskelt otsa saab ja tihtipeale visatakse siis lihtsalt minema. Need olevat vajalikud, sest hoiavad saia värskena ning niiskuse vms. eemal. Aga need on ju kõige paremad ja maitsvamad osad saiast!!! Leiba on siin teatavasti keerulisem leida. Lugesin siis Wikipediast ka selle kohta ning ongi nii, et sõltuvalt kultuurist on need kas saia kõige hinnatumad või vähem hinnatumad osad. Teadus ja uskumused aga ütlevad mõlemad, et need sisaldavad rohkem väärtuslikke aineid, kui saia keskmine osa. Seega jätkan nende söömist. Aitäh!

Veel ühest uskumusest... Nimelt usuvad paljud siinsed inimesed, et banaane ei tohiks (kala)laevale kaasa võtta, sest see toob õnnetust. Tundub, et see arusaam on tulnud siia Ameerikast ning sai alguse kunagi ammu, kui mitu banaane kandvat laeva mingil põhjusel ära uppus ning vaid banaanid veele hulpima jäid ning randa uhuti. Uskumus võis alguse saada ka sellest, et kunagi pidid banaanilaevad väga kiiresti ühest sadamast teise jõudma, et saak ei rikneks. Kiirelt sõitvate laevadega oli aga kalameestel keeruline kala püüda ning arvati, et kõik see on tegelikult hoopiski banaanide süü. Ühtlasi avastati, et kui koos banaanidega ka muid puuvilju lastina kaasas kanda, siis teised puuviljad riknevad kiiremini, kui nad seda muidu teeks. Tänapäeval on see seletatav gaasidega, mida valmivad banaanid eritavad. Üks üsna arusaadav põhjus seisneb ka selles, et suurte banaanikobaratega toodi kaasa ka ämblikke ja muid elukaid, kes laevas pahandust võisid tekitada. Igatahes põhjuseid, miks see kunagi alguse sai, on mitmeid. Tuleb välja, et osad inimesed on lausa niivõrd ebausklikud, et ei luba oma laevale ka kuivatatud banaane, banaani sisaldavaid toiduaineid ega isegi mitte pilte banaanidest. See tähendab, et ka tuntud päikesekaitsekreem Banana Boat on nn. keelatud kraam.


17.märtsil oli Simonil sünnipäev. Veetsime selle üsna vaikselt kodus olles. Tegin võileivatorti ning küpsetasin vaarika-banaani koogi. Lausa uskumatu aga mu isa poolt Simonile saadetud pakike rõõmustas meid täpselt õigel päeval ning see toodi mulle lausa koju kätte. Kui mind poleks päeval kodus olnud, siis oleksid nad arvatavasti selle kohta teate postkasti jätnud ning oleksime pidanud sellele postkontorisse järgi minema. Mu ema poolt Simonile saadetud pakike saabus meie postkasti mõned päevad hiljem. Ka minu Londonist saadetud postkaart jõudis peaaegu poolteist kuud hiljem Perthi. Täiesti uskumatu, kui kaua see aega võtab. Kunagi teadsin täpselt, et Carnarvoni(st) saadetud kaart jõuab saajale umbes-täpselt kolme nädalaga. Nüüd Perthis elades peaks see ju kiiremini toimima, kuid tundub et asi on pigem hullemaks läinud. Mu vanaema saadetud kaardid on siiani veel teel. Aga eks kõige tähtsam ongi, et nad ikka kohale jõuavad.

Ühel pärastlõunal poodidesse sõites märkasin, et ühe linnaosa tee ääred olid igasugust kola täis. Selgus, et iga tetud aja tagant on elanikel võimalik oma maja ette kuhjata kõiksugust kola, mis muidu prügikasti ei mahu (lauad, toolid, kapid, madratsid, külmikud, telekad, grillid jms.). Meil oli aga parasjagu vaja ühte kappi. Seega sõitsime veidi ringi ning leidsimegi sobiliku kapi. Kahjuks oli see aga nurgakapp. Otsustasime selle siiski autosse mahutada. Jätkasime siiski ringi sõitmist ning leidsime varsti veelgi parema kapi. Laadisime oma endise leiu maha ning vahetasime uue leiu vastu välja. Nüüd tuleb puidust kapp meil vaid liivapaberiga üle käija ning ära lakkida. Osaliselt on see juba tehtud ning oleme tulemusega juba praegu väga rahul. Säästsime mitusada dollarit ning üleliigne kapp leidis taaskasutust ning uue kodu. Simon rääkis, et paljud taaskasutusasjade poodide töölised käivad ka tihti erinevaid asju sedasi otsimas, teevad need siis korda ning müüvad palju suurema raha eest hiljem maha. Kõlab loogiliselt.

Meie kolmanda aastapäeva täitumise puhul kinkis Simon mulle Bryan Adams'i kontserdi piletid. Nüüd oli lõpuks aeg kontserdile minna, sest 19.märtsil toimuski (Kings Park and Botanic Garden'is) minu kauaoodatud kontsert. Enne kontserti arvasin, et tegemist saab olem suure kontserdiga ning näen Bryan Adamsit vaid pisikese täpina või ekraanidelt, kuid tegelikult polnudki tegemist ülisuure kontserdiga ning kõik oli väga hästi näha. Lava meenutas mulle veidi meie kodust Laululava, sest oli samuti kaarja kujuga.  Kõik piletid olid välja müüdud. Veel esines Bryan Adams Austraalias pooleteise nädala jooksul Get Up tuuriga Hunter Valleys, Brisbanes, Sydneys, Melbournes ja Adelaides. Perthi kontsert oligi viimane.
Soojendusesinejaks oli Austraalia bänd Baby Animals, kes on ka enne aastaid tagasi Austraalias tema soojendajaks olnud. Nendelt teadsin vaid mõnda lugu. 

Kontsert oli valgustuste ja eriefektide poolest üsna tagasihoidlik, kuid Bryan Adams oli super nagu alati. Veidi harjumatu oli terve kontserdi aja toolil istuda, sest kohe kui keegi üritaski püsti tõusta, siis palusid turvad tal kohe tagasi istuda. Vaid lava ees olevate kohtade omanikud võisid reaalselt lava ette hüplema minna.
Kui kontsert hakkas läbi saama meenus mulle äkki, et keegi ei olnud ilusate laulude saatel tulukesi kätte võtnud ning neid õõtsutanud. Olin selleks puhuks meie pisikesed valgustid kaasa võtnud ning otsustasin need siis kotist välja võtta. Simon ei suutnud oma üllatust tagasi hoida, kui nägi kuidas hetk hiljem inimesed minu eeskujul oma telefonid vms. valgusallikad kätte võtsid ja neid käes õõtsutama hakkasid. Minu jaoks oli pigem imelik, et keegi enne mind seda ei teinud. Simon rääkis, et kunagi tehti seda siingi välgumihklitega, kuid see keelati ära. Seepeale õhutas ka Bryan Adams inimesi veel oma telefone ja fotokaid välja võtma. Tundsin end ikka väga hästi!

Peale kontserti jalutasime lähedalasuva vaateplatvormi juurde ning tegime seal mõned pildid. Enne seda õnnestus meil näha ka Perthi linnarebast. Rebane tundus nii kõhna, kuid tegelikult on see siinpool maakera ka igati arusaadav, sest paksu koheva kasukaga hakkaks tal siin ikka väga palav. Londoni linnarebastega võrreldes nägi ta palju tervem ja rõõmsam välja.

Päev enne Suurt Reedet tundsin end veidi halvasti ning kardsin, et olen haigeks jäämas. Silmad valutasid ja kurk andis endast ka vaikselt tunda. Kuna plaanisime pikaks nädalavahetuseks Carnarvoni sõita, siis ei tahtnud ma kohe üldse haigeks jääda. Läksin apteeki, et endale gripirohtu osta (midagi Day and Night Nurse sarnast). See aga polnudki nii kerge ülesanne. Tabletid, mida soovisin asusid leti taga ning esimese asjana küsis apteeker mu käest, kellele ma neid rohtusid ostan. Ütlesin, et endale. Seejärel küsis ta, mis mul viga on. Seletasin, et olen hetkel veel üsna terve aga tahan ennetada haigeks jäämist. Seejärel otsis ta välja tabletid, mida soovisin ning küsis mu juhiluba või mõnda muud isikut tõendavat dokumenti. Peale selle saamist kirjutas ta kuskile süsteemi sisse, mida ma ostsin ning seostas need tabletid minu isikuga. Viimasena pidi ta enne müüki saama veel ka nõusoleku peaapteekrilt, kes mind eemalt lihtsalt pilguga üle vaatas ning siis müügiks nõusoleku andis. Mulle tundus nagu oleksin mingeid eriti narkootilisi aineid endale ostnud. Ühtlasi meenus, kuidas Londonis elades haigeks jäin ning Kaisa enda asemel apteeki saatsin. Ta pidi apteekreid korralikult veenma, et ostab gripiravimeid oma sõbrannale, kes on hetkel kodus voodis ning proovib sealt mitte välja tulla, et mitte kõiki inimesi nakatada. Loodan, et Eestis ei lähe niipea asjad veel nii hulluks. Tegelikult eelistan, et mul oleksid sellised ravimid juba enne haigestumist kodus valmis olemas, et seda haigestumist siis õigel hetkel ennetada proovida. Aga kui sa pole haige, siis pole sulle ju ka ravimeid vaja müüa... Õnneks tabletid toimisid ning mul jäi neid ka järgmiseks korraks alles.

Seekord lisan lõppu ühe botaanikaaias tehtud pildikese.