Buddha sünnipäev, Anzac'i päev, töö telkidega, loomaaed jpm.

17.aprillil käisime Simoniga linnas ning sattusime kogemata külastama ka seal üles pandud tasuta sissepääsuga tehnikatelki. Üles oli pandud erinevaid asju, mida sai oma käega katsetada, umbes nagu Ahhaa keskuses. Kõige muljetavaldavamaks olid sellised spetsiaalsed virtuaal-reaalsuse prillid, mille paned pähe ning siis Samsungi telefoni sinna sisse ning siis saab sealt spetsiaalseid filme vaadata. Filmid on sellised, mis tekitavad reaalselt tunde, et viibid seal selles hetkes, sest sa saad vaadata igalepoole enda ümber (alla, üles, ringiratast - 360kraadi) ning näha kõike seal toimuvat. Prillid tulid välja alles 27.novembril 2015 ning maksavad väidetavalt umbes 100 EURi. Kuna oli pühapäeva hommik, siis polnud tehnikatelgis just üleliia palju huvilisi ning seega sain ära vaadata kõik kuus pakutavat mõneminutilist filmi.

Minu jaoks pakkus kõige vähem pinget Star Wars'i film, sest sõitsin lihtsalt justkui mingi imeliku masinaga mööda kõrbe, kus olid siis erinevad filmist tuntud masinad jms. Kõige rahustavam oli Päikeseloojangu film. Minu ümber olid suured kaljud ning päike loojus merre ja linnud lendasid mu ümber. Kõige ebameeldivam oli minu jaoks sõit Ameerika mägedel. Sõit algas rahulikult, kuid mingil hetkel jõudsime mäest üles ning siis kihutasime täie hooga sellest alla ning sinka-vonka paremale-vasakule. Mul läks süda nii pahaks, et hoidsin pead kinni ning proovisin kaugustesse vaadata, kuid sellest polnud väga abi. Kannatasin siiski filmi lõpuni ära, kuid isegi pool tundi peale seda tundsin, kuidas seest kõik keeras. Uskumatu, mida aju ikka korda suudab saata. Ma ju istusin tegelikult täitsa tavalise tooli peal, mida oli võimalik soovi korral lihtsalt ringi keerutada. Veidi ebameeldiv oli mulle ka San Fransisco rulatamise film, sest ka seal rulatasin mingi tüübi järgi mäest sinka-vonka alla ning teeääres olevad inimesed pildistasid meid ja plaksutasid meile. Väga lahe oli surfifilm. Algas film sellega, kui istusin mingi kolme surfarikutiga koos autos ning sain vaadata kõrvalistuja vaatevinklist kas neid tüüpe või väljas mööduvat teed ning teisi autosid. Ühel hetkel jõudsime randa ning võtsime oma surfilauad ning juba me olimegi lainetes. Üks kutt surfas minu järel ning mina olin esimene. Lained möllasid ja vahutasid mu ümber. Oli tõesti tunne nagu oleksin seal päriselt. Lihtsalt füüsilist pingutust ei olnud ning ka kogu olemine oli väga kuiv. Minu lemmikfilmiks oli Reis ümber maailma (World Tour), kus sain sõita Veneetsias gondliga, olla keset safarit lõvipere keskel, vaadata helikopterist metsikuid hobuseid jooksmas ning lennelda pilvelõhkujate vahel. See kõik oli nii põnev ja tõepoolest lausa uskumatult reaalne. Kuhu küll tehnika areneda suudab?!

Lisaks propageeriti telgis ka gaasikasutust ning sellega seoses loositi välja uus BBQ gaasigrill. Voltisin oma loosilipiku ilusti lennukiks, et see teiste paberite vahelt ehk silma paistaks...

Seejärel suundusime Langley Parki Buddha sünnipäevapidustustele, mis olid kestnud juba reedest alates. Pidustuste raames pakuti erinevaid põnevaid sööke ning oli võimalik soetada endale vastavat kirjandust ning ehteid ning vaadata filme.

Ühes telgis soovitati meil laadida alla spetsiaalne app ning läbida Buddha tundmaõppimiseks orienteerumisrada ja vastata erinevatele küsimustele. Selle eest saime hiljem valida endale sobiva pisikese auhinna. Mul oli kahju, et ma oma telefoni kaasa ei olnud võtnud, sest siis oleksime saanud mõlemad endale pisikese meene valida.

Igatahes otsustasime kohe alguses, et saadame kingituse mu emmele sünnipäevaks, sest teadsime, et see kindlasti meeldiks talle. Kuna mu emme teab Buddhast vist kõike, siis selgus hiljem, et tegelikult polnudki tegemist Buddha sünnipäeva ajaga. Miks seda nii varakult tähistati siin, seda me ei tea. Tegelikult on Vesak (Buddha sünd, valgustumine ja surm) seotud täiskuuga ning sel aastal satub see täpselt mu emme sünnipäevale ehk 21.maile (Sri Lanka, Cambodia ja India uskumuse järgi) ning Indoneesia uskumuste järgi 22.maile.

Peale Buddha teema oli pargis üles pandud ka taaskasutust ning rohelist mõtteviisi propageeriv telk. Panin ka seal enda nime pisikesele loosimislipikule kirja, sest loosi läks karbitäis erinevaid põnevaid asju.

Peale Buddha sünnipäevapidustusi otsustasime veel veidi linnas ringi jalutada ning sattusime Lääne-Austraalia Kunstigaleriisse (Art Gallery of Western Australia). Suures enamuses oli tegemist kaasaegse kunstiga ning pean taaskord tunnistama, et see pole päris meie teema aga vahelduseks oli ikkagi tore. Sigri-migri piltide kõrvalt jäi meile kõige paremini meelde kaks mustvalget vahakuju ühest mehest ja naisest, mis paistsid väga reaalsed. Ülejäänud kunst tundus pigem midagi sellist, mida me ise ka vabalt oskaksime teha. Õnneks polnud pilet kallis, sest tegemist oli pileti näol nn. kuldmündi annetusega ehk paned südametunnistuse järgi ühe või mitu $1 või $2 münti annetuskasti.

Seejärel läksime ja vaatasime üle ka kohaliku suure raamtukogu (State Libarary of Western Australia). Selleks, et seal ringi vaadata ning asju lugeda, ei pea omama raamatukogukaarti. Kui aga soovid midagi välja laenutada, siis peab endale kaardi tegema. Hetkel me selleks vajadust ei tundnud. Vaatasime üsna põnevat 3D portreenäitust, kus inimesed tundsid kõik oma pilguga sind jälitavat. See avaldas meile rohkem muljet kui kunstigalerii.

Peale pikka päeva linnas suundusime tagasi koju ning ma pidasin ühe toreda Skype vestluse oma perega. Küll ma olen ikka õnnelik, et elan ajastul, mil meil on olemas Skype. See tekitab hetkeks mõnusa tunde nagu viibiksime vestluskaaslas(t)ega samas toas.

Järgmisel päeval helistas Simon mulle ja teatas, et olin midagi võitnud (kasutasin kontaktnumbrina tema telefoni). Arvasin, et tegemist oli BBQ grilliga, sest selle loosilennuk oli palju silmatorkavam kui tilluke lipik, mille taaskasutustelki jätsin. Selgus aga, et olin siiski võitnud justnimelt taaskasutustelgi karbitäie igasugust kraami. Järgmisel päeval käis Simon sel järgi ning selgus, et olin endale võitnud päris palju häid asju (riidest poekott; neli laudlina/salvrätikut; viis võrgust poekotikest puu-ja juurviljade jaoks; make-eemalduse pestav padjake; hambahari; köögilapike ja akna/peeglipuhastuslapike; võileivatasku; kohvitass/kruus/anum; tühi klaaspurk; kõrrega joogipudel ning kaks roostevaba kõrt koos puhastusharjakesega ning ka kena karp, kuhu sisse see kõik oli pandud). Ilmselgelt on mõned asjad leidnud minu poolt rohkem kasutust kui teised, kuid olen kõigega väga rahul. Arvutasin veidi ja arvan, et kokku sain asju umbes $100 ehk peaaegu 70 Euro väärtuses. Mainin seda just seepärast, et see on minu elu suurim võit. Rahaliselt pole ma suuri summasid kunagi võitnud, kuid mitte väga ammu võitsin Järve Selveri Laadapäevade ajal ühelt väljapanekult toiduainete jaoks plastikkarbi, šokolaadi ning mesilasvahast nahapuhastusvahendi. Olin ka siis väga õnnelik.

Vahepeal juhtus meil kodus Simoniga ka üks õnnelik õnnetus. Nimelt oli meie suur akvaarium hakanud äkki vett läbi laskma. Õnneks märkas Simon seda vist üsna kohe, sest välja oli voolanud vaid mõned cm vett. Põrand aga ujus sellest ikka vägagi korralikult. Lausa uskumatu, kui märg kõik oli. Õnneks oli meil pisike akvaarium parasjagu tühjaks jäänud ning saime siis kiiresti väiksed kalad pisikesse akvaariumi panna ning kaks suurt kuldkala keskmisesse akvaariumisse panna. Ma ei taha mõeldagi, kui suur oleks uputus võinud olla, kui meid poleks parasjagu kodus olnud või kui me oleks näiteks lihtsalt teises toas rahulikult maganud. Ja vaesed kalakesed... Igatahes lõppes asi väga hästi ning õnnelikult ja praeguseks oleme akvaariumi juba ära parandanud ning loodame südamest, et sellega enam mingeid probleeme ei saa olema.

18.aprilli hommikul saabus Perthi minu keskkooliaegne klassivend Kaspar, kes nüüd juba mitmendat nädalat minu ja Simoni juures on elanud. Juba esimesel päeval läksime Kaspariga koos panka ning tegime talle pangakonto. Kusjuures pangatellerile avaldas sügavalt muljet minu rekkalubade olemasolu. Ta rääkis kohe ka õhinal, kuidas ta need endalegi tegi ning kuidas armastab võimaluse korral vabal ajal rekkatega sõita.

Kui olime pangaga kõik asjad korda ajanud, siis istusime veidi kohvikus ja jõime kakaod ning ootasime, kuniks Simon meile järgi tuli, et saaksime minna Kasparile ka korralikke töösaapaid minna ostma. Seda nimelt selleks, et mul oli õnnestunud paar päeva enne seda meile mõlemale juba järgnevaks päevaks tööd leida. Töö leidsin tänu Facebooki Eestlaste Perthi kommuuni kaudu. Enne ülemusele helistamist arvasin, et tööd jagub vaid üheks päevaks, kuid juba telefonitsi rääkides selgus, et seda jagub vähemalt nädalaks. Tegemist pidi olema suurüritustele telkide üles panemisega. Kuna see kõik on osa rekreatsioonist, siis kõlas see mulle üsna hästi. Hiljem selgus, et Kaspari vend olevat just samasuguse tööga Austraalias alustanud. Päris tore kokkusattumus!

Järgmise päeva hommikul viiski Simon meid Langley Parki, kus pidime hakkama telke üles panema. Tuli välja, et koos minu ja Kaspariga töötas seal veel kolm eestlast (Robert, Rasmus ja Sander) ning üks Inglise kutt (Dan). Tegelikult võin etteruttavalt öelda, et ühel päeval töötasid meiega koos veel kolm kutti

Eestist ning lisaks töötas samas kohas sel päeval ka üks tüdruk ja poiss, kes olid samuti Eestist pärit. Seega sel päeval oli pargis tööl koguni kümme eestlast. Ülemused on meil Inglased, kes olevat samuti kunagi seljakotiränduritena Austraalias alustanud. Lee olevat antud firmas juba 14 aastat töötanud. Darren on seda veidi vähem teinud. Mõlemad tunduvad täiesti ok olevat. Kui me just otseselt nendega ei suhtle, siis on tegelikult suur osa töökeelest eesti keel. See on minule siin veidi harjumatu aga siiski päris meeldiv vaheldus.

Esimestel päevadel olin tegelikult tööst väga väsinud ning kõik mu lihased valutasid. Olin arvanud, et me hakkame panema püsti selliseid väiksemat sorti telke, kuid tuli välja, et osad telgid olid lausa nii suured, et ma kutsuksin neid pigem lavadeks. Tuli ehitada põrandad (puit, vineer ja palstik või vaip),

konstruktsioonid püsti ajada ning tõmmata peale katused ning kinnitada seinad ja kogu krempel veel ka maa külge kinnitada. Tegemist oli palju ning kohati tundus nagu paneksime puzzlet kokku. Väga põnev aga samas ka füüsiliselt äärmiselt väsitav. Olin ainuke naine, kes seal töötas. Tuleb välja, et neil on enne ka naisi tööl olnud aga need olevat kõik üsna kiiresti ära läinud. Mulle aga tegelikult meeldis seda teha. Võtsin seda kui tasuta jõusaalitrenni, mille eest mulle peale makstakse. Ainuke jama oli selles, et ilmad on siin Perthis üsna sügis/talviselt jamaks kiskunud ning vihmasadu vaheldub sooja päikesega iga 15 minuti järel. Sedasi märjana tööd teha polnud aga kõige mõnusam.Mõnel hommikul oli lausa nii külm, et suust tuli auru... Vahepeal tekib mul kahtlus, kas olen ikka Austraalias. Igatsen Carnarvoni sooja/kuuma kliimat ning praktiliselt vihma puudumist.

Tore oli aga selle töö juures see, et sain seda teha koos Kaspariga ning mugavaks muutis asja veel see, et Simon üldiselt viis meid tööle ning tõi hiljem ka tagasi. Ainuke jama oli selles, et me olime tööl valmis juba kuuest hommikul aga meie tööpäev algas alles kell seitse või isegi kell kaheksa. Olime nii varakult valmis, sest Simoni tööpäev algab üldiselt kell kuus. Kui oleksime läinud tööle rongiga või jalgsi, siis oleksime pidanud ikkagi umbes samal ajal kodust ära minema ning eelistasime pigem selle tunnikese niisama pargis pikutada ja oodata.

Vahepeal oleme Kasparile ära teinud ka maksutagastusnumbri (Tax File Number), pensionifondi, telefonikaardi jms., mis on Austraalias tööga alustamiseks vajalik. Olin mitmed asjad peaaegu ära unustanud ning oli tore seda taaskord veidi meenutada.

24.aprillil oli meil töölt vaba päev (lisaks oli see ka pühapäev) ning otsustasime minna Fremantle'isse. Käisime kohalikul turul, kus avastasin, et nad müüvad lisaks muule ka riietele kleebitavaid Eesti lipukesi.

Peale turukülastust jalutasime niisama ringi ning katsetasime erinevaid pruulikodasid/pubisid nende erinevate siidrite ja õlle valikus.

Kuna oli järjekordne nn. pikk nädalavahetus, siis oli ka 25.aprill töölt vaba päev. Sel päeval tähistatakse siin Anzac'i päeva. Selle puhul otsustasime minna Kings Parki päikesetõusu teenistusele (algusega kell 05:50-07:00) ning sellele järgnevale paraadile. Anzac'i päeval mälestatakse kõiki austraallasi ja uus-meremaalisi, kes on hukkunud erinevates sõdades. Algselt oli tegemist mälestuspäevaga neile, kes kaotasid oma elu Esimeses Maailmasõjas Gallipoli lahingus.

Varahommikusele teenistusele oli kokku tulnud tõeliselt palju inimesi. Arvestades seda inimmassi, oli kõik lausa ebaharilikult vaikne. Öeldi tänu- ning mälestussõnu ning asetati pärgi mälestusmärgi ümber. Üle peade lendasid lõunaristi kuju hoidvad hävituslennukid.

Peale päikesetõusuteenistust läksime rongijaama hommikust sööma ning seejärel suundusime kohta, kust kell 09:00 pidi algama rongkäik. Ilm keeras aina hullemaks ning varsti oli ka vihm kohal. Eriti kahju oli nendest, kes pidid oma õhukestes paraadriietes lihtsalt seisma ja ootama.

Meil olid vähemalt soojad riided seljas. Paar tundi hiljem olid muidugi needki läbimärjad. Peale inimeste olid marssimas nii hobused kui ka koerad ning välja olid toodud vanemad masinad. Loomulikult mängisid ka mitmed orkestrid (paljud mängisid isegi torupilli).

Tegelikult märkasime, et orkestrid pidid lausa mitu ringi marssima, et tavaliste marssijate vahele veidi meeleolu luua. Kogu ronkkäik kujunes nii pikaks, et me ei suutnudki vihmas seda lõpuni ära vaadata. Kahest tunnist meie piisas. Seejärel jalutasime Langley parki, kus ronkkäik lõppes.

Pargis oli üles pandud lava, kus erinevad esinejad rääkisid või orkestritega esinesid. Rahvast oli üsna vähe, sest ilm oli tõepoolest üsna lootusetu. Ka meie ei jäänud sinna pikalt vaid suundusime poodi, mis selgus hiljem et oli terve päeva suletud. Seepeale läksime koju sooja suppi sööma.

Vahepeal veel veidi meie telkide ülespanemise tööst... Nimelt selgus, et telgid said üles pandud toidumessi jaoks (Taste of Perth), mis ise toimus 29.04-01.05. Telkide ülespanek võttis meil aega kaks nädalat ning etteruttavalt võin öelda, et allavõtmine võttis aega veidi alla nädala. Olime valmistunud selleks, et telgid saavad olema kaetud ebameeldiva toidumassiga, kuid meie rõõmsaks üllatuseks polnudki asi nii hull. 

Ebameeldivad olid vaid nn. Pro Floor plastikpõrandad. Juba nende ülespanek oli kergelt öeldes ebameeldiv, sest need kippusid tükkideks lagunema ning lisaks elasid plastikpõranda rullide sees mingid hüppavad prussakad vms. Vääääga ebameeldiv! Nende "vahvate" põrandate kokkupanek oli aga veelgi jubedam.

Nimelt haises põrand halvaks läinud toidu järgi ning seda üles võttes tuhises ninna kohati ikka eriti ebameeldiv aroom. Lisaks olid põrandad kaetud ka õlimassiga ning kui neid põrandalt üles tuli tõmmata, siis sai ikka korduvalt riivitud porgandijupikesi ja õli oma riietele ja näkku.

Vaatasin töölisi, kes prügi korjasid ning peaaegu kadestasin neid. Õnneks käis see töö siiski üsna kiiresti ning olin õnnelik, kui saime telkide allavõtmisega jätkata. Eriti tore oli, kui pidin lihtsalt autoga mööda platsi ringi sõitma, ning ootama kuniks poisid mingeid asju kasti tõstavad.

Hoolimata sellest, et suurem prügi oli kokku korjatud, nägi park peale telkide kokkupakkimist päris kurb välja. Ma pole siiani päris kindel, kuidas sealt muru seest kõik need kruvid ja mutikad kokku korjatakse... Muru muutub muidugi ise vast üsna kiiresti kollasest tagasi kenaks ja roheliseks. Nüüdseks on see töö aga kahjuks läbi ning meiega lubati ühendust võtta, kui millalgi jälle suuremate ürituste jaoks abi on vaja.

Vahepeal käisime kolmekesi külastamas ka Perthi teadus/avastuskeskust Scitech. Pean tunnistama, et kuigi see oli põnev, olin oodanud veidi suuremat väljapanekut. Kõige põnevamaks osutus minu jaoks planetaariumikülastus, kus näidati tähistaevast ning filmi kosmosest, mis pani mõtlema, kui jube tillukesed me siin maakeral ikka oleme. Lisaks külastasime ka Teadusteatrit, kus räägiti matemaatika olulisusest ning tehti mõned väiksemat sorti plahvatuslikud katsed. Ka see oli üsna tore.

Peale muuseumikülastust läksime avastama Northbridge pubisid, kus Kasparil õnnestus endale tellida eriti piprane Bloody Mary. Seepeale tundsin muidugi ka vajadust seda tellida. Selle joomine võttis eriti kaua aega ning tundsin kuidas piprast tekkinud soojus mulle sisse puges ning nina vett voolama pani.

Kuna Kaspar polnud enne looduses kängurusid näinud, siis ühel nädalavahetusel käisime ka Heirisson'i saarekesel kängurusid vaatamas ja paitamas. See kõik aga tekitas veelgi enam soovi minna külastama Perthi loomaaeda. Nädal pärast seda võtsimegi ette loomaaiakülastuse. Võrreldes Perthi loomaaeda Sydney omaga, siis oli see väiksem ning puudusid kaunid vaated linnale. Samas tekitas Perthi loomaaed rohkem tunde, et viibid keset loodust, sest palju oli rõhku pandud ümbritsevale rohelusele.

Ka Perthi loomaaed pakkus tasuta erinevaid loomade tutvustusi. Otsustasime külastada elevantide tutvustust. See osutus väga põnevaks. Nimelt seletati, et kuna loomaaia loomadel on puuris igav, siis vajavad nad tegevust ning seega õpetatakse neid rohkem liikuma ja mõtlema ehk siis üldises mõistes trikke tegema. Seda kõike muidugi ainult ja ainult kiituse ehk toitmise meetodil. Suvisel ajal pidavat elevantide suureks lemmikuks olema näiteks külmutatud arbuus. Meile demonstreeriti, kuidas elevandid kriiti londi otsas hoides pilte joonistasid ning elevantide joonistatud pilte oli hiljem soovijatel võimalik ka osta ning sellega loomaaeda toetada.

Lisaks asetasid elevandid kordamööda plastikrõngaid londiga plastiktorbiku otsa ning mängisid omavahel jalgpalli (kohati ka londipalli). Iga väiksemagi liigutuse eest andsid talitajad neile midagi maitsvat ning kiitsid neid. Tundus, et vantsid tegid seda kõike hea meelega, seega oli seda üsna põnev ja tore vaadata.

Lisaks käisime vaatamas ka koaalade ja Tasmaania kuradite tutvustust. Loomade toitmise ajal räägiti nendest pikemalt ning muidugi toodi välja ka see, kuidas inimene kahjuks nende elu aina raskemaks teeb.

Loomulikult ei jäetud mainimata ka jubedat Tasmaania kuradi näokasvaja haigust. Kuradikestele anti sööki nii, et neilgi oleks veidi tegevust. Osa toidust oli peidetud auguga palli sisse ning mitte enam elavad hiired olid pakitud pappkarpidesse.

Lisaks erinevatele toredatele loomadele oli loomaaias ülespanek ka dinosauruste kohta. Need olid sellised kummi moodi materjalist tehtud liikumisandurite peale reageerivad erinevad saurused, kes lisaks enda liigutamisele ka häält tegid. Kohati neid põõsaste vahel liikumas vaadates tundusid nad täitsa nagu päris, sest isegi nende silmad liikusid.

Kokkuvõttes jäime loomaaiakülastusega kõik igati rahule, sest peale tüüpiliste loomade nägime ka palju loomi, keda Eesti loomaaias pole (alates dingodest kuni kaelkirjakuteni välja).

Kusjuures kaelkirjakud olid samas puuris zebradega, kes nende kõrval eriti tillukestena paistsid.

Selgus, et olime oma loomaaia külastuse päeval jalutanud kokku lausa 20km. Suures enamuses sellest sai ringi tiirutatud just loomaaias. Oli tore päev!

Järgmisel päeval ehk emadepäeval otsustasime lihtsalt autoga veidi ringi sõita ning sattusime Mundaring'i linnakese turule. Peale sealset jalutuskäiku otsustasime külastada ka lähedalasuvat Mundaring'i paisu, mille ümbruses samuti veidi ringi jalutasime.

Seejärel sõitsime veel veidi ringi ning jõudsime Swan Valley'sse, mis on eriti tuntud oma paljude erinevate veinitööstuste poolest. Muidugi otsustasime ka meie ühte külastada. Seal tehti lisaks veinile ka siidrit ning just neid me otsustasimegi proovida. Kui üldiselt pole Austraalias siidrivalik just kiita, siis selles kohas oli see lausa uskumatult super. 

Lisaks tavalistele õuna- ja pirnisiidritele pakkusid nad ka maasika-, mango-, passiooni-, sidruni-, ingveri- ja kookosesiidrit. Kolme viimast polnud ma kunagi enne proovinud. Õnneks oli neil valikus ka kuue klaasiga proovimisvalik. Valisime maitsed nii, et me kolme peale ikka kõiki proovida saaksime.

Kuna ma ei ole suur ingveri fänn, siis sellest ma üleliia suures vaimustuses polnud. Aga huvitav oli kindlasti. Ka sidrunisiider ei osutunud mu lemmikuks, sest isegi väike klaas pani mind pidevalt hapususest grimasse tegema. Kõige põnevamaks avastuseks oli kookosesiider, mille maitse jäi suhu veel tükiks ajaks peale selle väikese klaasi ärajoomist. Oli taaskord tore pärastlõuna.

Selle blogijupi lõpetan seekord söögiteemal. Täpsemalt puuviljade teemal. Veelgi täpsemalt banaani- ja õunateemaliselt. Nimelt sattusin ükspäev oma suureks üllatuseks sööma banaani, mille koore sees oli tegelikult lausa kaks banaani. Söön banaane üsna tihti, kuid sellist banaani polnud ma veel enne näinud.

Ja emadepäeva puhul olid poes müügil õunad, millele oli arvatavasti tänu kleepekatele südamed peale tekitatud.

Ja siia täitsa lõppu veel ka üks vahva foto sellest, mis juhtub Simoniga siis, kui ta mulle veidi vett näkku otsustab pritsida. Nalja ja lõbu kui palju! Tulemusena mina jäin üsna kuivaks aga tema kohta päris sama ei saa öelda.