Viimane sissekanne enne Interneti kadumist... Õues on pime, kuid õhk on soe. Kõik on vaikne, vaid rohutirtsud siristavad kuskil kauguses. Tundmatud tähed säravad taevas ning kuu on tagurpidi upakil. Kõik on justkui hästi aga samas ei ole ka. Olen kurb. Kurb, sest hakkan oma pere ja sõpru nüüd veelgi rohkem igatsema... Enne sain vähemalt suhelda aga nüüd on ka see luksus mul piiratud.
Kui ma Eestist ära tulin oli mul raske. Ka Londonist oli raske ära minna, sest teadsin, et siis ei olnud enam tagasiteed. Kui Kristiina ja Jaanus ära läksid, oli ka raske, sest sain aru, et pean nüüdsest kõigega ise hakkama saama. Nüüd on jälle raske, sest varsti ei saa ma enam endale kallite inimestega suhelda niipalju, kui sooviksin. Varsti pole ma enam eriti kursis asjadega, mis mu sõprade elus toimub. Samas mind südamest rõõmustavad kõik need head sõnad ja soovid, mis mulle on öeldud. Tean, et mind pole ära unustatud ning minust hoolitakse siiani. Häid sõnu olen saanud isegi inimestelt, kellega ma tavaliselt igapäevaselt eriti tihti ei suhtle. See on tegelikult nii armas! Arvan siiralt, et mul on super pere, sõbrad ja terve tutvusringkond! Ohhhh, mul on täna vist mingi eriti emotsionaalne päev. Tahaksin igalt poolt ning igale poole kallisid saata ja saada. Kahjuks tuleb antud hetkel piirduda vaid virtuaalsetega. Aga no need on ka paremad kui mittemidagi. PS. Pildil on nunnu laiskloom. Ma pole neid küll kunagi päriselt näinud aga mulle tohutult meeldib nende suhtumine magamisse.
Kõige lõbusamad hetked on mul siin möödunud vist surfilaua seltsis. Nüüd on mul tema pärast aga mure. Nimelt keeldub Taavi teda oma autosse jätmast. Sellesse autosse, mis jääb meid siia ootama. Kui ma küsisin, miks see ta autos edasi ei või olla, siis ta vastas, et see segab teda seal. Ma kohe absoluutselt ei saa aru, kuidas võib segada asi, millega me mitu kuud nagunii kokku enam ei puutu?! Nüüd siis seisabki laud majas. Aga kui Peta oma koristustuhinatega jätkab, siis võib juhtuda, et ta viskab selle sealt välja, sest nagu ta ütles, pole tuba laoruum. Arusaadav muidugi. Niisiis muretsen veidi selle pärast aga loodan siiski, et roosakas laud on siin ka siis, kui tagasi tuleme.
Mis siis veel?! Tahaksin veel midagi kirjutada aga ei oska. Tänan veelkord kõiki, kes on seal kaugel kodumaal mõelnud ja huvi tundnud minu käekäigu vastu. Loodan, et teilgi läheb kõik ainult kõige paremini. Saadan siit teie Eestimaisesse kevadesse veidi päikest juurde. Võtab küll ehk veidi aega, kuid peagi saabuvad ka teile mõnusalt mahedad suveõhtud.
Kui ma Eestist ära tulin oli mul raske. Ka Londonist oli raske ära minna, sest teadsin, et siis ei olnud enam tagasiteed. Kui Kristiina ja Jaanus ära läksid, oli ka raske, sest sain aru, et pean nüüdsest kõigega ise hakkama saama. Nüüd on jälle raske, sest varsti ei saa ma enam endale kallite inimestega suhelda niipalju, kui sooviksin. Varsti pole ma enam eriti kursis asjadega, mis mu sõprade elus toimub. Samas mind südamest rõõmustavad kõik need head sõnad ja soovid, mis mulle on öeldud. Tean, et mind pole ära unustatud ning minust hoolitakse siiani. Häid sõnu olen saanud isegi inimestelt, kellega ma tavaliselt igapäevaselt eriti tihti ei suhtle. See on tegelikult nii armas! Arvan siiralt, et mul on super pere, sõbrad ja terve tutvusringkond! Ohhhh, mul on täna vist mingi eriti emotsionaalne päev. Tahaksin igalt poolt ning igale poole kallisid saata ja saada. Kahjuks tuleb antud hetkel piirduda vaid virtuaalsetega. Aga no need on ka paremad kui mittemidagi. PS. Pildil on nunnu laiskloom. Ma pole neid küll kunagi päriselt näinud aga mulle tohutult meeldib nende suhtumine magamisse.Kõige lõbusamad hetked on mul siin möödunud vist surfilaua seltsis. Nüüd on mul tema pärast aga mure. Nimelt keeldub Taavi teda oma autosse jätmast. Sellesse autosse, mis jääb meid siia ootama. Kui ma küsisin, miks see ta autos edasi ei või olla, siis ta vastas, et see segab teda seal. Ma kohe absoluutselt ei saa aru, kuidas võib segada asi, millega me mitu kuud nagunii kokku enam ei puutu?! Nüüd siis seisabki laud majas. Aga kui Peta oma koristustuhinatega jätkab, siis võib juhtuda, et ta viskab selle sealt välja, sest nagu ta ütles, pole tuba laoruum. Arusaadav muidugi. Niisiis muretsen veidi selle pärast aga loodan siiski, et roosakas laud on siin ka siis, kui tagasi tuleme.
Mis siis veel?! Tahaksin veel midagi kirjutada aga ei oska. Tänan veelkord kõiki, kes on seal kaugel kodumaal mõelnud ja huvi tundnud minu käekäigu vastu. Loodan, et teilgi läheb kõik ainult kõige paremini. Saadan siit teie Eestimaisesse kevadesse veidi päikest juurde. Võtab küll ehk veidi aega, kuid peagi saabuvad ka teile mõnusalt mahedad suveõhtud.
