Esimesed nädalad Perthis ja Dwellingup

Minu Austraaliast lahkumisest oli möödunud mõned päevad rohkem kui kaks aastat...

Perthi lennujaamas sujus kõik kenasti ning viisaga mul mingeid probleeme polnud. Ainuke ebameeldiv asi seisnes selles, et minult korjati ära kõik mu vinnutatud metssea-, hirve-, ja põdraliha. Vaid kuu enne seda oli Simon neid aga mitu pakki riiki toonud. Seepärast olin neid ka terve hunniku kaasa ostnud. Õnneks lubati mul alles jätta samad lihakonservid ning seega täitsa kõikidest kingitustest ma ilma ei jäänud.

Turvaalast välja jõudes nägin kohe Simonit. Ilmselgelt oli teda meeletult tore jälle näha. Me polnud ikkagi veidi üle kuu aja teineteist näinud.

Võtsime mu asjad ja suundusime minu vana autoga meie uue Austraalia kodu suunas. Korter, kus elame on isegi suurem, kui algselt Skype videokõnede või fotode järgi arvasin olevat. Meie maja on kolmekordne ning me elame teisel korrusel. Meil on kokku kolm tuba (kaks magamistuba ja suur tuba).

Lisaks on meil ka rõdu, millelt paistab kohe meie läheduses voolav Swan'i jõgi (Luige jõgi) ning eemal olev Perthi kesklinn. Ka naabrid, kellega olen siiani kohtunud tunduvad täitsa ok olevat (Simon viis ühele oma naabritest minu tehtud Eesti stiilis kartulisalatit ja see maitses talle lausa niiväga, et ütles, et ta on nõus mulle selle tegemise eest isegi raha maksma. Eks pean seda talle teinegi kord viima, kui seda tegema peaksin.).

Meie kuldkalad on nende kahe aastaga palju suuremaks kasvanud. Nende sabad on eriti ilusad ja suured. Tegelikult on meil kokku nüüd lausa kolm akvaariumi. Kõige suuremas elavadki need kaks ilusat ja suurt kuldkala.

Keskmise suurusega akvaariumis elavad meie suurte kuldkalade beebid, kes on nüüdseks juba üsna mitme kuu vanused. Kokku on neid üheksa tükki. Välja näevad nad kõik veel üsna sarnased. Ootame, et nad rohkem värviliseks muutuksid.

Kolmandas ning kõige väiksemas akvaariumis elab üks jõest toodud kala, kes on veidi agressiivne ning üks krabi, kes elab meil tänu sellele, et Simon oli kuldkaladele jõest rohelist kraami toonud ning koos sellega ka kogemata krabi kaasa saanud. Siis oli ta veel olnud tilluke kuid nüüd on kasvanud lausa 7-8cm pikkuseks.

Lisaks elab meiega koos ka viirpapagoi tüdruk Scrubs, kes on peaaegu aasta vanune. Ta on väga korralik ja tubli linnuke. Enamuses ajast on tema puur lahti ning ta võib lennata ringi just seal kus tahab. Hoolimata sellest eelistab ta istuda oma puuri läheduses ning mängida kõlisevate kellukestega või niisama omaette lobiseda. Simoniga suhtleb ta rohkem ning lendab üsna julgelt ka ta näpu peale, kuid mind ta hetkel veel pelgab veidi. Eks see teineteise tundma õppimine võtab veidi aega.

Esimesel hommikul ootasid mind rõdul hommikusöögiks peale maitsva smuuthi kõiksugused mereannid: austrid, krevetid, kalmaarid, kammkarbid jms. Oehhhh, kuidas ma olin neid igatsenud... Kõht sai neist ikka jube täis.

Õhtupoolikul otsustasime Simoniga linna jalutada. See võttis meil väikeste peatuste ja pisikese ringi näol aega kõigest umbes tunnike. Kõige pikem peatustest oli Heirisson'i saarel, mis asub Swan'i jõe keskel. Seal elavad ka kängurud, keda Simon mulle väga näidata tahtis. Õnneks nägimegi seal umbes viite känguru, kellest mitmed soovisid ka sügamist saada. Küll oli mõnus neid jälle üle pika aja paitada!

Peale kängurude sügamist suundusime Simoniga Perthi Rahvusvahelise Kunstide Festivali (Perth International Arts Festival) avaüritusele Langley pargis, mille teemaks oli "kodu". Tegemist oli muusikalise ja teatrilise etteastega, kus esinesid paljud kuulsamad ja vähem kuulsamad lauljad ning vahepaladeks olid erinevad teatrijupid (sh. ka varjuteater). Kodu ei tähendanud siinkohal mitte ainult seda, kohta, kus me elame vaid seda selle kõige laiemas mõttes. Kodu, kui Austraalia kuid sealhulgas ka kodu kui terve maailm. Põhiidee seisnes selles, et me peaksime kõik teineteist austama hoolimata meie erinevustest ning armastama üksteist just sellistena nagu oleme. Ja kogu teema ei käinud mitte ainult inimeste vaid ka loomade ja looduse kohta.

Kogu üritus oli alkoholivaba ning inimesed istusid pargis vaatega suurte ekraanide ja lava poole. See kõik meenutas mulle väga Eesti laulupidu. Samas meenus mulle, kuidas viisin Simoni tema esimesel Eestis käigul Viljandisse Eesti taasiseseisvumispäeva kontserdile, kus kõik keskendus ainult ja ainult Eestile. Ei mingit "me kõik oleme selle maailma kodanikud" asja. Ehk üsna vastupidine sellele, mida siin kogesin.

Igatahes oli tegemist tõeliselt armsa ja toreda üritusega, mille lõpus liikusid lapsed enda tehtud väikeste laternate ja suurte kasvuhoone moodi laternatega inimeste tagant lava suunas. Laternad olid kaunistatud põhiliselt joonistustega erinevatest loomadest. Väga armas!

Peale kontserti hakkas suur rahvamass kodu või kesklinna suunas liikuma. Ka meie liikusime selle massiga koos kesklinna, sest seal olid ka toimumas parajasti Fringe Festivali raames erinevad üritused. Ühtlasi oli avatud uus korda tehtud jõe äär koos mänguväljakute ja istumiskohtadega. Palju oli erinevaid purskkaeve, mis tulede säras kuju ja värve muutes tundusid pimeduses lausa nagu ilutulestik. Väga ilus ja lahe!

Minu teine täispikk päev Austraalias oli Valentinipäev. Sel puhul käskis Simon mul hommikul pikalt magada, sest tal oli tarvis hommikul ringi askeldada. Kööki piiluma minnes nägin igati mehelikku varianti mikserist. Nimelt oli ta trelli ümber kaks kahvlit teipinud ning sellega siis koogimaterjali seganud. Mulle meeldis!

Lisaks šokolaadikoogile oli ta teinud ka erinevaid variante kevadrullidest, mille siis kõik kokku pakkisime ning piknikuks jõe äärde viisime. Oli igati mõnus pärastlõuna. Küsisin Simonilt, kas ta on ikka delfiinid ka tänase päeva puhul tellinud ja ta vastas, et loomulikult. Meil vedas, sest just veidi enne ära minema hakkamist nägimegi ühte delfiini jões ringi ujumas. Nimelt käivad nad jões ujumas üsna tihti, sest ookean kannab sinna veel piisavalt soolast vett. Kui jõgepidi ülespoole minna ja vesi vähem soolaseks muutub, siis on tõenäosus delfiine näha ka palju väiksem. Peale pikniku viisime asjad koju ning käisime veel jõe ääres jalutamas, et teaksin, kus ma ujumas võiksin käia jne..

Lilli ma seekord Simoni käest Valentinipäevaks ei saanud aga sain isegi midagi veelgi paremat. Käisime nimelt koos poes ning ostsime meie rõdule minu maitse järgi taimi juurde. Nüüd kasvavad meil maasikad, piparmünt, tšilli, till, sibul ja murulauk ning linnu toiduseemnetest kasvanud roheline kraam, mida Scrubs väga hea meelega nosib.

Esmaspäeval pidi Simon muidugi tööle minema ning ma sain ekstra kaua magada. Palju ei puudunud, et oleksin ikka veel maganud, kui Simon töölt tagasi tuli. Nimelt läheb ta tavaliselt juba kuueks tööle ning on seega ka juba umbes 14:30 töölt tagasi. Küll on mõnus hommikuti varbaid liigutada ja edasi magada, kui ta ära läheb. Mõnesmõttes ei taha üldse tööle minemisele mõelda aga varsti pean ikka hakkama ka selles suunas oma mõtteid koondama. Hetkel proovin asja veel rahulikult võtta ning kliimaga harjuda. Õnneks pole see suvi siin väga palav ning harjumine on läinud üsna kergesti. Vaid mõnikord võtab silme eest kirjuks ja pea hakkab ringi käima. Kui siis maha saan istuda ning veidi vett juua, hakkab kohe jälle parem. Mäletan, et esimest korda Austraaliasse tulles kestis selline jama peaaegu igapäevaselt praktiliselt kuu aega.

Pärastlõunatel, kui Simon on töölt tagasi tulnud, siis oleme käinud ookeanis ujumas, niisama jalutamas ja poodides kondamas. Seda viimast eriti pikalt teha ei saa, sest enamuses poodidest paneb siin kell 17 või 17:30 oma uksed kinni. Vaid suuremad söögipoed on umbes seitsmeni avatud ning hilisõhtustel šhoppamispäevadel (need peaks olema neljapäev, reede ja laupäev) on enamuses kohad supermarketites lausa üheksani avatud. Suuremad poed ehk isegi kümneni. Väga harjumatu igatahes.

Šhoppamas oleme käinud ka kasutatud asjade poodides, kust leidsime meile mõlemale ka suht kasutamata rulluisud. Tegemist on selliste kaherealiste uiskudega, millega ma veel päris hästi sõita ei oska. Oleme seda oma maja taga asuval betoniseeritud tenniseväljakul harjutanud. Varsti julgeme ehk ka tänavatele sõitma minna. Mulle üsna suure üllatusena tuleb välja, et rulluiske (vahet pole kas ühe- või kaherealisi) on siin poodidest praktiliselt võimatu osta. Heal juhul müüakse vaid laste suuruseid. Kiiruiskudest võin vaid unistada. Ühes poes isegi öeldi, et inimesed käivad tihti neilt uiske küsimas, kuid nad ei tea kus neid müüakse. Miks nad siis ei telli neid?! Rulasid on selle eest aga võimalik valida täpselt selliseid nagu ise soovid. Kahju, et ma rulaga midagi erilist teha ei oska. Igatahes olime oma uiskude ostuga väga rahul ning eriliselt rahul olime siis, kui avastasime, et minu nahast uisud on tegelikult ikka väga kallid roller derby uisud. Nüüd on motivatsioon üsna suur, et nendega sõitmine selgeks saada. Kahjuks avastasin ka seda, et Perthis Friday Night Skate üritusi ei toimugi. Mismõttes?! Neil on siin selleks ju ideaalne ilm ja võimalused...

Peale uisutamise, ujumise ja jalutamise oleme käinud ka ratastega sõitmas. Simoni ülemusel oli üks ratas niisama tolmu kogumas ning Simon oli selle mulle küsinud. Seega on mul siin nüüd jälle ka ratas olemas.

Lisaks käisime ühel pärastlõunal ka bowlingus, mis tuleb välja, et maksab siin ikka päris nõmedalt palju. Aga tore oli ikkagi. Ühe mängu võitis Simon ja teise mängu võitsin mina. Üldkokkuvõttes ka mina aga see ei omavat Simoni arvates tähtsust, hahahaaa!

Teisel nädalavahetusel otsustasime Simoniga minna Perthist välja Baden Powell Lane Poole Reserve'i telkima. Jõudsime sinna reede õhtul. Panime oma telgi üles ning läksime taskulampidega ümbrust avastama. Murray jõgi oli täis pisikesi kalu ja krabisid.

Hiljem telgi ääres istudes nägime arvatavasti metsa all ringi krabistamas ka ohustatud Chuditch'i ehk Western Quoll'i (ja ma ei üritagi neid nimesid tõlkida). Igatahes on tegemist kassilaadse lihasööva kukkurloomaga. Vähemalt me arvame, et tegemist oli selle loomakesega, sest väga pikalt ta meile end näidata ei tahtnud.

Hommikul hommikusöögiks mune ja peekonit praadides tuli meile külla kohalik kookaburra (tuntud Austraalia lind, kelle laul meenutab naermist). Ka tema tahtis meie lihast osa saada. Jagasime seda talle meeleldi. Vahepeal oli lausa valus vaadata, kuidas ta lihatükikest oma nokaga vastu kivi tagus, et ikka kindel olla, et elukas on ära tapetud enne selle alla neelamist. Nende nokad on nii tugevad ja oma olemuselt meenutavad nad mulle veidi ehk rähni.

Olime kaasa võtnud Simoni kajaki ja meie täispuhutava paadi, millega üritasime mööda jõge inimestest veidi eemale minna. Eriti tore oli, kui Simon minu paadi oma kajaki külge sidus ja sedasi mind edasi vedas. Mingil hetkel muutus jõgi aga nii kitsaks ja kiviseks, et mina oma paadiga sealt edasi eriti minna ei saanud.

Jäin meeleldi maha ning mõtlesin alguses end veest välja ulatuvate kivide peale pikali seada kuid kui ma märkasin seal ilmselgelt liiga kiiresti ringi liikuvat sadajalgset, kes meenutas veidi 5cm-st karvast ämblikku, siis mõtlesin ümber ning otsustasin oma paadi puunoti külge siduda ning hulpisin sedasi varbad vees päikese käes. Vahepeal tulid pisikesed kalad mu varbaid kõditama. Hiljem selgus, et tegemist võis olla Johnny karvassadajalgsega (Johnny Hairilegs Centipede). Tundub, et olen Austraaliast liiga pikalt eemal olnud. Pean siinse loodusega uuesti harjuma.

Õhtupoolikul läksime tagasi inimeste sekka ning ronisime mööda siledaid ja auklike kive ning ujusime niisama. Olin selleks ajaks suutnud end ka päikese käes veidi ära põletada ning omasin eriti imelikku paadipäevitust, mis tähendas, et mu jalgadele olid jutid päevitunud. Tegelikult oli ilm terve päev üsna pilvine olnud ning õnneks me siiski väga hullult ära ei olnud põlenud. Enamuses päevitusest tekkis vist siis, kui umbes tunnikeseks oma kokku seotud paadikestes magama jäime. Arvatavasti tuli siis päike kuskilt vahepeal välja. Tegelikult olen ikka üsna tubli olnud ning proovin end vaikselt päiksega jälle harjutada.

Pühapäeva hommikul pakkisime oma asjad kokku ning sõitsime autoga ümbruskonda avastama. Sealsetes metsades oli väga palju eriti suurte puude tüvesid kuid kahjuks ei näinud me ühtegi enam elavat suurt puud. Sellised suured puud ning isegi veel suuremad pidavat kasvama Hiiglaste orus (Valley of the Giants). Tahaksin sinna kindlasti ühel ilusal päeval minna. Kuna see ei asu meist meelatult kaugel (umbes 500km) siis on see üsnagi reaalne.

Käisime ringi ka Dwellingup'i linnakeses ning sealses turistikeskuses. Sealt soovitati meil minna vaatama ka kohalikku The Wine Tree veini- ja siidritehast. See oli tõesti üks tore ja pisike ning armas koht. Saime tasuta maitsta nende erinevaid veine ning jõime õunapuude vahel ringi jalutades seal tehtud siidrit. Lisaks leidsime koha, kus kasvas palju põldmarju ning noppisime siis neid.

Meile öeldi, et võime puudelt ka tasuta õunu kaasa korjata. Kuna me kumbki ei ole meeletud õunasõbrad, siis otsustasime kuus õuna kaasa korjata. Hiljem tagasi maja juurde jõudes küsiti meilt, kas me äkki ei tahaks kilekotti, et saaksime ikka rohkem neid korjata. Väidetavalt olevat see nende selle aasta esimene õunasaak ning see õunasort olevat kõige ebapopulaarsem. Meile tegelikult maitsesid need õunad väga. Tegemist oli ikka ilusate ja mahlaste õuntega. Me ei kujuta päris ette, millised need nende arvates head õunad siis veel olla võiksid.

Lisaks õuntele kasvavad neil seal viljapuuaias ka pirnid, aprikoosid, virsikud, ploomid, küdooniad ning erinevad marjad (vaarikad, vamplid (mis peaks olema ristand vaarikatest, põldmarjast ja veel millestki).

Eesti Vabariigi aastapäeval lobisesin Skype kaudu veidi oma perega ning Simon oli mereandide kauplusest toonud suitsuforelli, sest arvas, et see oleks sel puhul igati sobilik söök. Ma arvasin sama. Lisaks sõime ka küüslaugukastmes olevaid krevette. Magustoiduks olin teinud kirjut koera ning võtsime ka pitsi siin väga väärtuslikku Vana Tallinnat.

Veel olen selle kahe nädalaga tegelenud erineva paberimajanduse ja uurimistööga. Nimelt olen endale ja Simonile nüüdseks teinud Perthi bussi/rongikaardi, uuendanud juhilubadel oma aadressi, saanud uue kõnekaardi omanikuks (see ei ole siin pooltki nii kerge protsess kui Eestis) ning uurinud pikalt ja laialt siinseid Interneti pakkumisi. Nimelt kasutasin enne Austraalias elades pulgaga Internetti, mis oli kõige kallim variant üldse. Olin seda siis sunnitud kasutama selleks, et ma olin pidevalt pärapõrgus ega saanud mingit püsiühendust teha lasta. Nüüd olen aga endale tellinud püsiühenduse, mida loodetavasti nädala pärast aktiviseerima tullakse. Hind on normaalne ning firmaks jääb endiselt Telstra, millel peaks olema kõige parem levi. Pakkujaks seekord aga Belong. Tegelikult oli väga keeruline nendest erievatest pakkumistest siin aru saada, sest pakkujaid on tõeliselt palju ning tingimused on väga erinevad.

Lisaks olen nüüdseks ära taodelnud ja kätte saanud ka oma Haigekassakaardi ehk Medicare kaardi. Kui oma päris viisa kätte saan, siis pean seda aasta pärast veelkord uuendama. Asi käis väga kergelt ning selleks, et Medicare kaarti omada ei pea tööl või koolis käima (nagu Eestis). Arstiabi on tagatud kõigile elanikele ning selle maksavad kinni töötajate suured maksud.

Nüüdseks olen ka ühe korra juba üksi linna avastamas käinud. Nimelt läksin rongiga linna kolama ning õhtupoole võttis Simon mind peale ning tulime koos tagasi koju. Hakkan vaikselt siinse eluga harjuma. Tahtsin minna külastama ka Perthi Eesti maja kuid kuigi seda on raske uskuda, siis tuleb välja, et sellist asja siin ei olegi.

Ja siia lõppu üks pilt Dwellingupi majakesest, mille ees kasvas arbuus. No umbes nii nagu meil kasvaks kõrvits. Hetkel on see mulle veel taaskord harjumatu vaatepilt...

PS. Kellel on huvi, siis rohkem pilte saab vaadata SIIT LINGILT.