Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 33

Kevin oli korduvalt mõelnud mind, Simonit ja Kaubit Blowholesi külla kutsuda, kuid see jäi ajapuuduse tõttu ära. Kuna Kaubit enam Carnarvonis pole, siis kutsus Kevin ühel nädalavahetusel mind ja Simonit endale külla, et nautida lihtsalt olemist ning käia snorgeldamas. Õhtul käisime Simoniga loomulikult ka veidi kalal.

Tähtsat kohta meie plaanides omas ka õhtusöök, sest selleks puhuks oli Kevinil plaanitud kängurusaba hautis. Kuna olen väga paljudelt selle kohta kiidusõnu kuulnud, siis olin seda hetke ammu oodanud. Kuigi känguruliha on enamuses poodides müügil, siis sabasid on siiski suhteliselt keeruline saada. Üldiselt on sellel koht aborigeenide toidulaual. Kängurud olevat väga metsikud ning neid polevat võimalik farmides lihaeesmärgil kasvatada. Erandiks on muidugi lutipudeliga üles kasvatatud pisikesed kängurupojad, keda siin olenemata soost hüütakse Joey'deks. Kevini hea sõber Lee küttis kängurusid ja sellest ajast oli Kevinil ka külmikus meie luksusliku õhtusöögi jaoks liha säilinud.

Kängurusaba hautise valmistamine võtab päris kaua aega. Kõigepealt tuleb sabatükid ära pruunistada ning seejärel lisada hautisesse vajalikud lisandid (sibul, küüslauk, supimaitseaine, porgand, seened ning kõige lõpus kartulid). Hautamine võib võtta mitu tundi, sest liha peab olema lõpuks nii pehme, et lausa kukub kondi küljest ära. Känguruliha on hästi kasulik ja praktiliselt ei sisalda üldse rasva. 

Samal ajal, kui pott podises istusime me lõkke ääres ning ajasime niisama juttu. Lisaks lõbustasime end riiuliservalt leitud lahedate säraküünaldega. Kui Kevin vahepeal potti segamas käis, tundisme imeliselt head ning kõhtu korisema ajavat mõnusat lõhna.

Lõpuks sai hautis valmis ning saime seda proovida. Mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu, sest see maitses lausa uskumatult hästi. Ma pole kunagi elus nii head ning pehmet liha söönud! See tõepoolest lausa sulas suus ning me lutsutasime kondid täiesti puhtaks. Nende hunnik sai päris suur ning meie kõhud said liigagi täis, sest Kevin muudkui tõstis meile toitu juurde. Raske oli keelduda ka ning me sõime kolmekesi terve pajatäie ära.

Kuna järgmine päev oli pühapäev, siis tegi Kevin meile ka oma traditsioonilist hommikusööki. Soustiks sai aga eelmise päeva hautise potipõhjast kraabitud maitsev mass. Kuigi mu kõht oli eelmisest õhtust ikka veel täis, maitses kõik loomulikult suurepäraselt. Peale hommikusööki olime taaskord nii väsinud, et pidime mõneks tunniks end pikali keerama. Peale seda pakkisime asjad kokku ning mina ja Simon läksime veel mõneks tunniks randa snorgeldama ning päikest võtma. Tagasiteel otsustasime vahepeal ka väikese jalutuskäigu kasuks, mil Simon mulle rõõmuga metsikuid tarakane tutvustas. Õhtuks oligi kõht taas tühjemaks muutunud.

Söögist veidi veel. Olen siin elades igatsenud juustuvorsti ja eriti lõkkel grillitud juustuvorstikesi. Kui Simon ühel päeval koju lõunapausile tuli, siis oli ta mulle poest leidnud justnimelt selle õige ja hea maitsega suitsuse grillvorstikese. Ta nimelt mäletas mu viginat teemal, et neil pole siin korralikku juustuvorsti. No igatahes nüüd on ta sunnitud neid mulle päris tihti tooma...

Samal ajal, kui mina olen puhkust nautinud, teeb Simon kõvasti tööd. Mõnel hommikul on ta pidanud lausa 3:30 tööl olema, sest plats, millel nad töötavad on valgustatud ning osa asju tahetakse valmis saada enne, kui päike tõuseb ning ilm kuumaks muutub. Siin on selline töörabamine suhteliselt tavaline nähtus. Tihtipeale ei tähenda see seda, et nädalavahetused oleksid vabad. Ühel päeval sain temalt sõnumi, et ta peab meie maja juurde betooni valama tulema. Võtsin siis oma fotoka rõõmsalt välja ja vaatasin seda, kuidas ta tööd tegi. No veidi ikka tekkisid süümekad ka, et ma niisama lebotan aga õnneks tal pole selle vastu midagi, sest me mõlemad teame, et ma olen oma töö selleks aastaks ära teinud.

Oma taaskordsel vabal päeval kutsusin endale külla Merilini ja Karina. Otsustasin neile kartulisalatit teha. Nad tundusid sellega väga rahule jäävat, sest pott sai suht tühjaks. Samuti nautisime kõik koos Eestist saadetud šokolaade. Oli tore vahelduseks mõne tüdrukuga reaalselt koos olla ja eesti keeles lobiseda.

Novembri viimasel nädalavahetusel toimus Simoni töökohas jõulupidu, kuhu ma ka sel aastal igati oodatud olin. Nagu eelmiselgi aastal, ei saanud ka sel aastal eriti aru, et tegemist oli just jõulupeoga. Sellest hoolimata, oli seal vahelduseks päris tore istuda. Lisaks niisama istumisele küsis Simon oma ülemuselt Joshilt, kas me võime ronida veel ehituskäigus oleva tsemenditorni otsa. Kohe, kui olime selleks loa saanud, tõttasimegi sinna. Torn on 16meetri kõrgune ning seega avaneb sealt Carnarvonile päris kena vaade. Pikalt seda nautida ei saanud, sest sealne tuul oli päris jahe.

Veidi meie akvaariumis elavatest tegelastest. Meie kaks kuldkala on nüüdseks ilusti suureks kasvanud. Seda sama on teinud ka meie kolm tigu. Meie eeskujul otsustas meie kohal elav naaber endale ka kuldkalad võtta. Ta ostis neid sama suurde akvaariumisse lausa kümme. Muidugi ütles Simon talle, et see polnud hea mõte ning ta otsustas neist ühe ära päästa ning ta meie akvaariumisse elama panna.

Natukese aja pärast saime teada, et meie naabril on alles vaid üks elus kala. Veel veidi hiljem saime teada, et meie naaber plaanib ära kolida (ta elas seal umbes paar kuud). Kala andis ta ämbriga Simonile. Tundus, et vaene kalake ei tundnud end eriti hästi. Ta oli väga pisike ja kõhna ning ilmselgelt vajas oma vee sisse hapniku. Panime ka tema oma akvaariumisse. See tähendab, et nüüdseks on meil neli kala ja kolm tigu. Kõik tunduvad olevat rõõmsad. Rohkem me neid kindlasti juurde ei võta, sest muidu läheb neil olemine liiga kitsaks. Igatahes on neid tore vaadata. Oleme sõbralikult kokku leppinud, et mina saan neid sööta hommikuti ning Simon õhtuti.

Vahepeal käisime ka kinos Grown Ups 2 vaatamas. Jäime mõlemad arvamusele, et see oli suhteliselt aja raiskamine.

Samas kasutasime oma aega samal päeval palju toredamalt, kui filmi vaatamine, sest otsustasime oma ratastele uue värvikihi peale panna. Mina otsustasin kollase kasuks ning kuna Simonil oli juba sinine värv olemas, siis tema ratas sai sinine. Minu ratta värvimisega oli aga veidi probleeme, sest kõigepealt tuli lahti saada liigagi paljudest kleepekatest.

Seejärel pihustasime mu ratta siniseks, sest minu kollast värvi ei tohtinud äralihvitud pindadele panna. Kui lõpuks hakkasime ratast kollaseks pihustama, olime mõlemad väga pettunud, sest värv, mis me ostsime osutus suhteliselt jamaks ega tahtnud mu ratast ühtlaselt katta. Seega saime mu ratast ka paar päeva hiljem teise ning korralikuma värviga värvida. Lõpptulemus on muidugi igati kena. Lausa kahju, et ma teda Eestisse kaasa ei saa võtta.

Sama päeva õhtul avastasime, et meil oligi vaid kaks nädalavahetust Carnarvonis veel koos olla. See oli suht masendav avastus. Tean väga hästi, et tahan minna Sydneysse ning seejärel suunduda koju, et näha oma kalleid sugulasi ja sõpru aga see ei tähenda, et siit lahkumine mulle kerge oleks. Pean ju Carnarvoni maha jätma nii palju toredaid sõpru ja tuttavaid ning seejärel pean Sydneys ka Simoniga hüvasti jätma. See kõik ei rõõmusta mind üldse. Loodan paljudega neist regulaarsesse ühendusse jääda aga see pole siiski see... Hakkan neid kõiki väga igatsema...

Kuna me tahtsime Simoniga, et meil oleks ikka Carnarvonis ka kodus jõulutunnet, siis panime juba detsembri alguses oma plastikkuuse üles. Simon oli ostnud ka uued vilkuvad ja mittevilkuvad tulukesed. Ühed nendest on päikeseenergial töötavad jõulutulukesed. Eestis neist vist väga palju kasu poleks... Lisaks kinkis Simon mulle ka šokolaadikalendri, mille üle ma muidugi vägagi õnnelik olen.

Loomulikult otsustasin ka sel aastal piparkooke teha ning tegin taigna päris varakult valmis. Isegi küpsetamisega sain hakkama enne detsembri keskpaika. Mingil põhjusel arvavad siin kõik, et piparkook näeb välja nagu piparkoogimehike ning kui ma neile ütlen, et need võivad olla ka südamed, tähekesed vms., siis on nad imsetunud. Minu tähekujuliste piparkookide puhul arvas Kevin, et tegemist on pigem meritähega kui taevatähega. Nujah, miks ka mitte! Heather oli mu piparkookide üle eriti rõõmus, sest ta ütles, et ta pole kunagi enne päris piparkooke saanud. Kahjuks on need seistes niiskeks ja pehmeks muutunud. Aga maitse on igatahes parem kui eelmisel aastal.

Ühel päeval otsustasime Merilyni, Karina ja Simoniga kohalikku ujumisbasseini külastada. See osutus igati toredaks avastuseks, sest bassein on mõnusalt suur ning ruumi ujumiseks on ka piisavalt.

Mõnikord, kui me Simoniga kalal käime ja ta mõne suurema kala kinni püüab, siis ta jätab kalapea alles, et seda hiljem krabide püüdmiseks kasutada. Tavaliselt laseb ta nad peale kinnipüüdmist tagasi vabadusse. Ühel õhtul õnnestus meil suhteliselt räsitud olemisega krabi lõksu püüda. Otsustasime ta ära süüa. Maitses ta küll hästi aga leidsime, et kui me järgmistel kordadel mõne kinni püüame, siis tõenäoliselt laseme nad siiski pigem tagasi vabadusse.

Kuna mu aeg Carnarvonis hakkab kiiresti otsakorrale jõudma, siis olen üritanud seda võimalikult hästi ära kasutada. Näiteks käisime me Simoniga Port Hotellis Sang'i fotonäitust külastamas. Sang on see Hong Kongi tüüp, kes meiega koos eelmisel mangohooajal mangosid korjas. Tuleb välja, et ta on profesionaalne fotograaf ning teeb pilte kõiksugustest erinevatest asjadest. Näiteks käis ta isegi helikopteriga ringi lendamas, et Gascoyne Dash võidusõidust fotosid teha. Osad piltidest olid trükitud riidele ning nägid tänu sellele välja peaaegu nagu maalid. Ühel pildil oli õites mangopuu. Kuna Sang aitab Petat endiselt aegajalt farmitöödega, siis tuligi välja, et pilt oli tehtud nende mangopuust. Hiljem ütles Kevin, et nad olevat selle endale ostnud.

Viimastel päevadel olen ka ise päris palju mööda linna ringi sõitnud ja fotosid klõpsinud. Lõpuks tegin ka pildi Carnarvoni kuulsast suurest banaanist ning munast. Tundsin end nagu turistina omaenda kodulinnas.

Ühel õhtul sõitsime ka koos Simoniga mööda linna ringi ning tegime pilte, nautisime satelliittaldriku juures päikeseloojangut ja otsisime pimeduses vilkuvaid jõuludekoratsioone.

Sõitsime sel õhtul oma pisikeses linnas maha umbes 50km, mis tundub peaaegu võimatuna.

Eelviimasel nädalavahetusel otsustasime Simoniga taaskord Coral Baysse sõita, sest see on üks minu siinseid lemmik kohti. Sõitsime sinnasuunas juba reede õhtul. Kuna päikesetõusu- ja loojangu ajal on teedel ringi liikumas palju erinevaid loomi (kängurud, lehmad, kitsed, lambad jne.), siis sõitsin eriti aeglaselt. Ühel hetkel hüppas teepeale järjekordne känguru ning käis päris kõva pauk. Keerasime auto kohe ringi, et näha, mis juhtus. Õnneks olin siiski suutnud känguru vältida ning me kõik pääsesime vaid väikse ehmatusega. Pauk tuli aga sellest, kui ma pidurdades kogu meie kraami vastu istmeid suutsin lennutada. Veidi peale seda otsustasime ööseks laagrisse jääda enne Coral Baysse jõudmist.

Hommikul sõitsime aga rõõmsalt oma sihtkohta. Jõuluvana oli meile päev enne seda toonud varajase kingitusena kummipaadi, mille me seal siis kiiresti auto abil täis puhusime. Sõudsime sellega rannast eemale ning sulpsasime vette snorgeldama. Sealne veealune maailm on alati nautimist väärt. Kui olime snorgeldamisest veidi väsinud, ronisime tagasi oma paadikesse ning lasksime tillukestel lainetel end vaikselt tagasi randa kõigutada. Päev muutus veelgi ideaalsemaks, kui Simon mulle jäätise tõi...

Kui olime päikesest väsinud, jalutasime tagasi Backpackersi hosteli ning kuna sealne bassein oli täiesti tühi, siis otsustasime ka seal veidi liguneda. Õhtul käisime niisama jalutamas ning saiaga suuri rannaäärseid kalu toitmas. Jalutasime mööda ka kalapuhastuskohast, kus toimus mingi kalapäev vms. Igatahes olid neil seal väga suured kalad. Kuigi tegemist polnud kuldkalaga, siis nägi üks neist siiski välja nagu tõeliselt hiiglaslik variant meie kalast.

Järgmisel päeval tahtsime minna laevaekskursioonile, et snorgeldades suuri raikalasid näha aga ka sel korral polnud meil sellega õnne, sest peale meie oli sellest veel vaid kaks inimest huvitatud. Selleks, et ekskursioon oleks aset leidnud, oleks olnud tarvis vähemalt kuute inimest. Kui me eelmisel korral sama ekskursiooni tahtsime võtta, siis öeldi meile, et see ei toimu, sest kapten olevat pidevatest ekskursioonidest väsinud ning tahtvat vaba päeva. Seega ei jäänud meil muud üle, kui minna ja istuda veidi kohalikus pagarikohvikus ning seejärel suunduda niisama randa jalutama. Kokkuvõttes oli see taaskord üks väga mõnus nädalavahetus.

Veidi olen pidanud ka oma viimastel päevadel tööd tegema, sest Kevin tahtis farmis 50 puud maha võtta. See tähendas seda, et sain jälle veidi kallurautoga ringi sõita. Tööd tehes klõpsisin taaskord pilte ning vahepeal tegin fotosid ka naabrite arbuusipõllust. Umbes poolt tundi pärast seda sõitis naaber minust oma traktoriga mööda ning tõi mulle suure ilusa arbuusi. Mulle meeldib, kuidas siin inimesed lahkelt oma asju jagavad.

Lisaks nägin töötades ka eriti suurt rohutirtsu, mis oli umbes minu labakäe pikkune. Kevin küsis mu käest kohe, kas ta murrab tal pea ära, et ma saaksin ta ära süüa. Taaskord vastasin eitavalt. Tuli välja, et ta pole ise ka neid kunagi proovinud aga tegemist olevat siiski täiesti söödavate tirtsudega.

Tegelikult tahtis Kevin, et ma ka mangopuudelt juurdekasve ära hakkaksin võtma aga kuna see on kokkuvõttes suhteliselt aeganõudev töö, siis otsustasin, et mulle selleks aastaks aitab töötamisest. Arvan, et olen seda nende kahe aasta jooksul juba piisavalt teinud.

Kogu oma Austraalias veedetud aja jooksul olen ma päris palju ringi sõitnud. Kolm olulisemat nendest olen ma spidomeetrinäitude järgi ära märkinud:
1) Tiguauto 273734km -> 286513km = 12779km
2) Traktor 03866,0h  (uuel aastal 04782,0) -> 054512h = 1585,2h
3) Ford Falcon: 299650km -> 306000km = 6350km

Lisaks tuleb töötunde juurde minu teisest traktorist, mida mõned korrad kasutasin ja läbitud kilomeetreid tuleb juurde kallurautost, sinisest rekkast, Kevini ja Peta kolmest autost, mõlemast Suzukist, Simoni autost jms. Seega võib öelda, et olen ikka päris palju aega masinate roolis istunud. Lausa uskumatu on mõelda just mu traktori töötundide peale... See on 1585,2h minu elust... Mis on 66 päeva... Uskumatu!

Olen Carnarvoni ümbruses päris palju ringi reisinud, kuid kahele lähedalasuvale saarele (Dorre ja Bernier) polnud ma kunagi sattunud. Kui Mitch mõned kuud tagasi endale uue suurema paadi sai, siis ütles ta, et me lähme millalgi sellega ka neid saari uudistama. Ilmad olid aga tihti liiga tuulised või olin ma linnast eemal tööl ning ma olin juba kaotanud lootuse, et me kõik koos sinna lähme.

Minu viimasel Carnarvonis veedetud reedesel õhtul helistas Mitch meile ning ütles, et nad plaanivad järgmisel hommikul Jeniga saartele sõita. Ilma mõtlematagi teadsin, et ma tahan nendega kaasa minna. Kuna ka Simon polnud seal kunagi käinud, siis helistas ta oma ülemusele ning proovis end töölt ära saada. Täitsa ära ta ei saanud, sest hommikul viiest kaheksani pidi ta ikka tööl olema. See meid aga ei taksistanud, sest me plaanisimegi startida umbes kell kaheksa.

Tuleb välja, et nendel saartel elab neli imetajaliiki, kes ei ela enam kusagil mujal maailmas (Shark Bay hiir, kaks erinevat sorti jänesvallabeid ning lääne-kukkurmäger). Kunagi elasid nad ka Austraalia rannikul aga metsikute kasside ja rebaste pealetung on nad nüüdseks sealt täielikult hävitanud. Sel põhjusel on tegelikult Dorre saarele minek keelatud ning ka Bernier saarele on lubatud vaid päevased sõidud ning ööbimajäämine on keelatud.

Ilm oli väga kena ning umbes pooleteise tunnine paadisõit Dorre saartele möödus kiiresti. Kuna siin peab olema päikesega ettevaatlik otsustasin Simoni seljale päikest peletava sinise tsingihuulepulgaga kirjutada "häid jõule". Seda oli valge tekstina ta seljalt võimalik lugeda ka nädal hiljem. Olin oma tööga igati rahul.

Veidi enne esimest peatuspunkti nägime vees kümneid delfiine ringi sulpsamas. See on siiani mulle veidi harjumatu ning igati meeldiv vaatepilt. Peale väikest jalutuskäiku rannal suundusime snorgeldama. Üleliia pikalt me seda ei teinud, sest vesi oli suhteliselt madal ning lainetset veidi sogane.

Esimest korda elus otsustasin seal ära proovida ka värskete austrite söömise, sest neid oli seal tuhandeid. Ma tõesti ei tea, kust ma seda kuulnud olen aga ma olen alati arvanud, et nad kriuksuvad, kui neid elusana alla neelata. Selleks olen alati eelistanud eelnevalt külmutatud austreid.

Kui Simon kivikõvad austrikarbid teineteise küljest lahti suutis saada ning need ka mulle avas, siis pidin temaga nõustuma, sest need ei paista üldsegi elusad välja. See on lihtsalt üks klimpjas hallikas ollus. Tegemist pole isegi mitte teo moodi tegelasega, kes millelegi kuidagi reageeriks. Isegi süües polnud tunda mingit liikumist ega kuulda kriuksumist ega piuksumist. Maitse oli suht sama, mis neil on siis, kui need on juba tükk aega kuskil külmikus olnud. Kokkuvõttes arvan, et nad on päris maitsvad ning tean, et hakkan siinseid mereande väga igatsema.

Lisaks nägime saarel kilpkonnajälgi. Nimelt on neil praegu munemisperiood ning umbes kolme kuu pärast peaksid kooruma väikesed nunnud merikilpkonnad.

Seejärel sõitsime edasi Bernier saarele. Tahtsime Simoniga järjekordsest liivadüünist üles ronida aga kuna liiv oli liiga kuum, siis me seda kahjuks teha ei saanud. Seega ligunesime kurguni vees, jõime külmasid jooke ning nautisime niisama olemist.

Tagasiteel tegime mõne peatuse, et Simon saaks proovida veidi kala püüda. Seekord tal see siiski ei õnnestunud ning otsustasime tagasi Carnarvoni suunduda, kuhu jõudsime umbes kella nelja ajal päeval.

Samal päeval oli meil Simoniga plaanis minna Carnarvoni pubisse jõulu-viktoriiniõhtule. Pubi nägi tol õhtul välja hoopis teistsugune, sest laudadel olid isegi laudlinad ning igal pool oli näha jõulukaunistusi. Võistkonnad koosnesid neljast inimesest ning algselt plaanisime olla koos Mitchi ja Jeniga. Kuna Mitch ei taibanud õigel ajal õuest sisse tulla ning Heather istus nagunii juba meie lauas, siis otsustasime, et ta võib jääda Mitchi asemele.

Erinevaid teemasid oli viktoriinis kokku kümme (geograafia, jõululaulud, jõulufilmid, sport, jõulusoovid erinevates keeltes jms.). Minu jaoks olid enamuses teemadest väga keerulised, sest praktiliselt kõiges keskenduti just Austraaliale. Õnneks suutsin ikka mõne vastuse öelda, mida teised ei teadnud. Kokku oli küsimusi lausa sada ning see võttis aega mitu tundi. Meie laudkond sai esimesena ka jõuluvanalt üllatusauhinna, milleks oli pudel punast veini ning šokolaadikommid. Kokkuvõttes läks meil päris hästi, sest saime kolmanda koha. Kahjuks said autasustatud vaid esimesed kaks kohta. Võistkondi oli kokku ehk umbes kümme.

Peale seda suundusime Troppy jõulupeole. Eelmisel aastal olid enamuses inimestest veidi vaeva näinud ning riietunud vastavalt teemale aga seekord tundus, et kedagi see eriti ei huvitanud. Veetsime seal paar tundi ning seejärel liikusime Mitchi juurde, sest Simon oli seal mulle plaaninud väikese äraminemise basseinipeo.

Olin selleks puhuks ka veidi süüa teinud. Nimelt otsustasin kõigile kartulisalatit ja võileivatorti pakkuda. Magustoiduks oli mu issi poolt saadetud Eestimaine šokolaad ning minu oma kätega küpsetatud piparkoogid. Lisaks olime teinud ka terve hunniku värvilisi tarretisešotte.

Eesti šokolaadidest siinkohal veel niipalju, et kõigile meeldivad väga meie šokolaadipaberid. Nad arvavad, et need näevad siinsetest palju ilusamad välja. No ja maitsega ollakse muidugi ka alati rahul.

Olen juba enne maininud, et kõigile väga meeldib meie Eestipärane kartulisalat ning võileivatort. Nii oli ka seekord. Kuna Mitch pole ülaliia suur magusa armastaja, siis ta ütles, et ta oleks ülimalt õnnelik, kui keegi talle sünnipäevaks magusa tordi asemel just võileivatorti teeks, sest see on lihtsalt nii maitsev. Jen ei saanud aga kartulisalatist küllalt ning nii tõstsid kõik korduvalt toitu juurde. Seda oli tore näha, sest ega nad pole ju meie toitudega harjunud.

Õhtu möödus väga mõnusalt ning vahepeal end basseinis värskendades kestis pidu varaste hommikutundideni, sest just sel hetkel kui me magama läksime, hakkas Simoni hommikune äratus helisema. Ta oli nimelt unustanud selle maha võtta. Kuna me otsustasime ööseks Mitchi juurde jääda, siis ka hommikul hüppasin suhteliselt esimese asjana kohe basseini. Pean taaskord ütlema, et oli võrratu nädalavahetus.

Oma viimastel Carnarvoni päevadel läksin ka Kevinile ja Petale aitäh ning head aega ütlema. Istusime lõuna ajal nende maja ees ning jõime teed ja rääkisime veidi juttu. Enne äraminemist viis Kevin mind tõstuki juurde, et saaksin sellega veelkord kõrgustest vaadet nautida. Nad on mõlemad minu vastu ülimalt head ja sõbralikud olnud ning tegemist pole kindlasti olnud vaid tööga. See on olnud midagi palju enamat. See on olnud suurepärane seiklus ning uute asjade, kohtade ning inimeste avastamine. Olen neile väga tänulik!

Eelviimasel õhtul enne ärasõitmist käisime Simoni, Mitchi ja Jeniga Sales restoranis õhtust söömas ning peale seda istusime tükk aega meie juures, et vaadata pilte nendest kordadest, kus me kõik koos midagi toredat olime teinud. Loomulikult tuli ka mõned uued fotod juurde klõpsida.

Kuigi ma olin tükk aega plaaninud oma asju hakata pakkima, siis jäi see ikkagi viimasele hetkele, mis tähendas, et tegin seda oma viimasel pikal päeval. Taipasin jälle, et mul on liiga palju asju. Õnneks sain osad asjad Simoni kotti sokutada. Tõenäoliselt ei tahtnud ma pakkimisega varem tegeleda ka seetõttu, et kui asjad on kokku pakitud, siis on selge, et nüüd ongi minek... Äraminekud on alati nii keerulised...

Samal ajal, kui ma oma pakkimissegaduse keskel korda üriasin luua, tuli ka Kevin mulle viimast korda külla, et mu ilus kollane ratas tagasi enda juurde viia. Ta ütles, et kui ma peaksin tagasi tulema, siis see ootab mind. Kevinile oli raske head aega öelda, sest selle kahe aastaga on ta muutunud minu tööandjast mu heaks sõbraks. Hakkan teda igatsema.

Nüüdseks olen oma asjad kenasti kokku pakkinud ning võin jääda õhtut ootama, sest siis tulevad meile jälle mõned sõbrad külla. Hommikul aga hakkame vaikselt autoga Carnarvonist Perthi suunas liikuma. Teepeal on meil plaanis teha mitmeid peatuseid ning ainuke kindel asi on see, et tahaksime esmaspäevaks Perthi jõuda, et siis teisipäeval sealt edasi Sydneysse lennata.


Läbitud teekond: Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon -> Coral Bay -> Mauds Landing -> Pt. Maud -> Coral Bay -> Carnarvon -> Dorre Island -> Bernier Island -> Carnarvon.

Soovin kõigile rahulikke jõule, vahvat aastavahetust ning rõõmu ja rahulolu uude aastasse!!!

Head aega ning aitäh kõige eest kallis Carnarvon!!!

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 32

Pärast veidi üle nädala kestnud puhkust suundusime Carnarvonist Exmouthi, et seal elektriliinide aluseid puudest ja põõsastest puhastada ning mürgitada. Esimesed päevad olid päris väsitavad, sest pidime Kevini poolt Bobcatiga meile toodud puud ning põõsad Kaubiga hakkemasinast läbi laskma. Pärast seda muutus töö märgatavalt kergemaks ning enam ei tundunud lõõskav päike nii kuum.

Eriti tore oli see, et peale tööpäevi viis Kevin meid peaaegu iga kord randa ujuma ning snorgeldama. Lisaks käisime ka korduvalt Cape Range National Pargis vaateid ning snorgeldamist nautimas. Lisaks oli meil selle aja jooksul päris mitu BBQ õhtut. Mõnusamat tööelu on raske ette kujutada!

Ka meie elukoht oli ideaalne, sest elasime oma karavaniga peaaegu kuu aega vaid paari sammu kaugusel ookeanist. Hommikuti tõusis sealtsamast ookeanist kaunis punane päike. See pidev ranna ääres olemine meenutas mulle mu kallist Vääna-Jõesuu randa. Lisaks saime kuulata/vaadata kümneid lennukeid ja helikoptereid, mis meie peakohalt üle lendasid. Nimelt oli neil seal toimumas mingi õppus vms.

Vahepeal suutis Kevin kogemata Bobcati õhufiltri tähtsa mutri masina sisse ära kaotada ning kuna tegemist oli pika nädalavahetusega (esmaspäev oli vaba päev), siis otsustasime, et paki saatmine Carnarvonist võtaks liiga kaua aega ning suundusime hommikul hoopis ise sinnapoole teele. Veetsime kodus täpselt 24 tundi. Loomulikult oli tore taas Simonit näha. Õhtusel jalutuskäigul haaras keegi minust selja tagant kinni ning ütles kõva häälega mulle "Tere!". Selleks osutus Merilyn, üks õdedest, kes on mõlemad nüüd peale väikest Eestiskäimist taas tagasi Carnarvonis. Ühtlasi on nad Karinaga  ka tagasi Troppys tööl. Neid on alati tore näha. Järgmise päeva pärastlõunal suudnusime tagasi Exmouthi.

Olles tööl rääkis Simon mulle telefonitsi, kuidas ta olevat Graigile öelnud, et ta läheb ja kontrollib Marju postkasti. Graig ei saanud täpselt aru, miks Simon meie postkasti minu omaks nimetab. Seepeale Simon seletas talle, et vaid Marju saab kirju ning keegi talle nagunii ei kirjuta. Nad naersid ning hetk hiljem leidiski Simon postkastist taaskordse toreda kirja mu vanaemalt. Seepeale oli neil veelgi lõbusam. Njah, eks see vist on tõepoolest rohkem minu postkast...

Selle kuuajase töötamise käigus pidime me ka veel teisel korral Carnarvoni sõitma, sest me pidime hakkemasina ja Babcati vahetama välja traktoriga. Kui tavaliselt sõidame lühikeseks ajaks koju Kevini autoga, siis seekord oli tarvis sõitmiseks kasutada Kevini suurt sinist kahe treileriga rekkat. Eriti meeldis mulle selle juures see, et Minilyast Carnarvoni ning hiljem tagasi sain mina sõita.

Tööd tehes olen ma nüüd ka päris mitu korda saanud Bobcatiga ringi rallida. Ega sellega tegelikult mingeid erilisi kiirusrekordeid teha ei saa, sest umbes 20km/h on vist selle masina jaoks totaalne maksimum. Selge on see, et tegemist polegi masinaga, mis peaks aretama suuri kiiruseid vaid suutma teha rasket tööd, tõstes üles ning lükates ümber suuri puid, kive vms. Ja sellega saab ta Kevini käe all hakkama näiliselt ilma liigsete probleemideta.

Ühel pühapäevasel hommikul taaskord tööle sõites nägin teeääres umbes kilomeetriste vahedega palju perekondasid teeääri koristamas ning sodi kottidesse toppimas. See tuletas mulle meelde Eesti Teeme Ära projekti. Kevin arvas, et tõenäoliselt on see kooli poolt korraldatav pühapäevak, kus pered teeääri koristavad ning sellega millegi jaoks raha koguvad, sest linnaosa maksab neile selle töö eest.

Nüüd natukene elukatest. Esimesel korral Exmouthi sõites oli teeäär täis valgeid liblikaid. Ma pole eluski näinud neid nii palju korraga ringi lendamas. Neid oli tuhandeid. Kahjuks lõpetasid liiga paljud oma elu autodega kokkupõrkel ning ka maantee oli neid täis. Iseenesest oli see päris põnev vaatepilt.

Natukene emudest. Neid on siin päris palju ning viimasel ajal oleme eriti tihti näinud ringi jalutamas suurt emu koos oma pisikeste emu lastega. Emutitasid ei kasvata üles mitte emane emu vaid hoopis isane. Tihtipeale lapsendavad eriti head emuisad endale terve trobikonna emutitasid. Tavaliselt on neid neli-viis aga kõige rohkem olen näinud ühel emuissil 16.emulast. Päris põnev, kuidas neil need asjad käivad.

Ühel päeval rääkis Kevin mulle, kuidas osad kohalikud taimed ei suuda paljuneda enne, kui nad on emu kõhust läbi käinud ning selle näiteks oli ta mulle oma hommikuse jalutuskäigu ajal põõsa (Quandong) küljest korjanud pähklisarnaseid vilju, mida tuli söömiseks tangidega katki teha. Emud neelavad need muidugi tervelt alla.

Lisaks näitas Kevin meile paksukest aga väga pehmet kooreüraskit (bardie grub). Väidetavalt olevat nad söödavad nii värsena kui ka praetult. Ka Simon küsis mu käest kohe, kes sõin ta ära. Ei!!! Kuna mitte miski ei ahvatlenud mind teda endale suhu toppima, siis viisin ta teise puu juurde, et ta saaks seal oma tegemisi jätkata.

Tegelikult ongi osa minu viimase kahe kuu töödest sisaldanud erinevate üraskite, sisalike, gekode, lindude jms. päästmist. Tehes oma tööd hävitame me kahjuks nende elukate kodusid ning ma siis tihtipeale jooksin neid ükshaaval päästma, viies nad meie tööpiirkonnast eemale. Ega ma ei tea, kas mu päästeoperatsioonist mingit kasu oli aga loodan südamest, et võimalikult paljud neist elavad endiselt oma rõõmsat elu edasi.

Ühel pärastlõunal ujumas käies märkas Kaubi enda ees veeussi (hiljem Kevini arvates ehk aipysurus laevis). Pistsin ka pea vette aga ei näinud midagi. Seejärel ütlesin seda Kevinile ning kui me kõik korraga pead vee alla panime, siis nägimegi meist pikemat kollakat veeussi seal meie lähedal askeldamas. Kevin on mulle enne rääkinud, et veeussid võivad küll olla mürgised aga nad ei saa meid hammustada, sest nende suu on liiga pisike. Seega ma üleliia palju ei kartnud.

Siiski suundusin temast eemale. Kui olin natuke eemale ujunud nägin, et Kevin on ikka veel samas kohas, kus uss oli ning tuli välja, et uss üritas temaga sõprust luua, pidevalt Kevini suunas sööstes ning mõnel korral lausa enda pead ta jala vastu ära lüües. Kuna Kevin temaga suurt sõprust siiski luua ei soovinud, siis oli ta sunnitud talle lestaga paar korda virutama, et teda eemale peletada. Samaaegselt madalamasse vette liikudes õnnestuski tal ussist mõne aja pärast lahti saada. Seega oli taaskord põnev kogemus.

Erinevaid mürgiseid (copperhead) ja mittemürgiseid maismaausse oleme loomulikult tööd tehes samuti näinud. Kevin on alati sel teemal väga rahulik ja ega polegi põhjust paanitseda, sest ussid annavad endast alati parima, et meist eemale hoida. Ega nad rumalad pole, et meie masinate alla jääda tahaksid.

Samuti kohtasime päevasel ajal suurt valget öökulli. See oli päris tore, sest siiani olin neid näinud vaid surnutena teeäärtes lamamas.

Ühel päeval Simoniga jäätist süües õpetas ta mind, kuidas "õigesti" vahvlituutut süüa. Nimelt tulevat kõigepealt ära süüa jäätise osa, mis ulatub üle vahvliserva. Seejärel tuleb ära hammustada vahvlikoonuse alumine ots (kus mõnikord peidab end šokolaadist üllatus) ning imeda jäätis sealkaudu välja. Irvitasin ta üle ning seejärel küsis ta kohe meie naaber Graigilt üle, kuidas peab õigesti sellist jäätist sööma. Vastuseks saime, et seda tuleb süüa nagu trompetit puhudes. Väidetavalt söövat jäätist sedasi üldiselt lapsed ja kõik lapsemeelsed. Seega ma praktiseerin nüüd ka uutmoodi jäätisesöömist.

Jäätistest veel, sest see on lihtsalt liiga oluline teema. Nimelt suundudes Exmouthist Bundegi Beachi võib teepeal kohata seismas jäätisebussi. Otsustasime sealt endale osta šokolaadiga kaetud suure pehme  vanilje masinajäätise. See oli suurim masinajäätis, mida ma kunagi oma elus olen näinud. Ja maitses see lausa uskumatult hästi, sest kui tavaliselt on jäätises peituv šokolaad suhteliselt maitsetu, siis see oli lausa suus sulavalt magus ning lihtsalt ideaalne koos pehme ning mõnusa üüratult suure jäätisega. Kuna ilmad on siin väga soojad ning jäätis tilgub igale poole, siis olid Kevin ja Kaubi mõlemad igati jäätisega kaetud.

Minu aastate pikkune harjutamine ning professionaalsel tasemel jäätisesöömisoskused aitasid mind ning mul õnnestus kõik kenasti siiski ilma tilgutamata ning raiskamata ära süüa. Ühel järgmistest päevadest otsustasime sama kohta uuesti küslastada, kuid ostsime väiksed jäätised. Ka need väiksed jäätised olid meeletult suured. Küll olid ikka head. Ja ka kolmandal korral oli mul sealt jäätist tarvis, sest me pidime ju nendega pilti tegema, et need võrratud hetked salvestada. Ohhh, ma juba igatsen seda bussi...

Söögist veel. Nimelt oleme me Kevini ja Kaubiga nüüdseks ära proovinud ka krokodilliliha. Välimuselt meenutab see kalaliha kuid maitselt ning tekstuurilt vast ehk kana. Mulle maitse meeldis! Kevin ütles, et krokodillikasvandustes söödetakse neid kanaga. Krokodilliliha kilohind oli päris odav, makstes vaid $23,50, mis on odavam kui kala kilohind (no muidugi oleneb millisest kalast me räägime).

Kui olime lõpuks oma tööga Exmouthis lõpetanud, siis suudnusime läbi Coral Bay sõites tagasi Carnarvoni suunas. Coral Bay lähedale jäime ka ööbima, sest me poleks ju saanud sealt mööda sõita ilma õhtuse snorgeldamiseta.

Juba paar tunnikest peale kodulinna jõudmist suundusime tööle KCD kütusejaama, kus meil tuli maha võtta terve rida väga suuri puid. Osa puudest lasksime peale mahavõtmist läbi hakkemasina ning osa tõstis Kevin lihtsalt Bobcatiga kallurautosse (Catepillar 3208), mille koormaid ma seejärel koos Keviniga ära pidin viima. Viimased puud olid sedavõrd kaldus kõrvaloleva aia suunas, et pidime neile ketid külge siduma. Selleks, et ketid võimalikult kõrgele siduda pidime seda tegema ronides kahveltõstuki kasti. Kui ketid olid külge pandud, siis tuli puud maha saagida samaaegselt Bobcatiga lükates ning autoga tõmmates. Oli väga põnev ning aed jäi suhteliselt kahjustamata. Peale Kaubi poolset iluravi nägi aed välja parem, kui enne meie sinna minemist. Kui puud olid maha võetud ning segadus kokku riisutud, siis lasksin veel kändudele mürki ning terve nädalavahetuse kestnud töö saigi esmaspäeva lõunaks valmis.

Arvasime taaskord, et nüüdseks on kogu töötamise hooaeg läbi ning rohkem tööd meil enam teha pole. Kolisin oma viimasedki asjad karavanist lõpuks välja, sest pole mõtet neid seal hoida, kui ma nagunii Simoniga koos elan. Kodus ootas mind eriti värviline ja suur ise korjatud lilledest kena kimp ning kaunilt läikima löödud korter. Küll oli hea taaskord pikemaks ajaks tagasi olla.

Juba nädal hiljem teatas aga Kevin, et me lähme umbes kuueks päevaks Shark Baysse tööle. Seega sain veelkord oma asju pakkida. Seekord karavanis elades pidin aga magama teises voodis, sest Kaubi oli minu oma endale hõivanud. Ega mul selle vastu midagi polnud. Alguses oli lihtsalt veidi harjumatu. Algselt plaanitud kuuest päevast sai aga kaks nädalat ning tekkis isegi võimalus, et peame sinna jääma peaaegu kuuks ajaks. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Tahtsin lihtsalt nii väga koju minna ja puhata.

Vaikselt tööd tehes Shark Bay suunas liikudes tegime Kaubiga väikese pausi stromatoliitide juures. Kuna ma olin Shark Bays juba eelnevalt korduvalt käinud, siis proovisin talle veidi ka ekskursiooni teha. Endalegi üllatusena meenusid mulle päris paljud asjad. Nägime sealkandis ka suurt ekskursioonibussi, mille tagumises otsas asuvad voodid.

Tegemist on bussiga, mis viib turistid 52päevaga ümber Austraalia. Üleliia ahvatlev see mulle ei tundunud, sest nii lühikese aja puhul tähendab see praktiliselt pidevat bussis istumist. Tõenäoliselt sulavad kõik peatuspunktid hiljem peas kokku ning täpselt ei teagi, mis kus millal ja kuidas. Tõenäoliselt sobiks selline reisimisviis paremini vanematele inimestele, kes tahavad Austraaliat näha aga ei soovi oma pead vaevata üleliigsete muredega (kus tankida; kus peatuda; kus süüa jne.). Sellest hoolimata oli bssiga reisimas ka nooremaid inimesi. Sellise reisimise negatiivne külg seisneb kindlasti ka selles, et see on väga kallis.

Teel olles tegime peatuse ka Shell Beachi juures, sest olenemata pidevalt üsna madalast veetasemest, meeldib mulle tohutult mõte, et liiva asemel jalutan hoopis miljonite merekarpide peal. Teravatest äärtest tingituna olid mu tallaalused õhtuks päris-päris hellad. Aga ma kohe kuidagi ei tahtnud oma sandaale seal kanda. Peale nende kohtade külastasime veel mitmeid mulle juba tuttavaid randasid ja ujumiskohti, mida on minu arvates alati tore taaskülastada.

Shark Bays viibimise aja jooksul külastasime aga ka kohti, kus ma varem polnud kordagi käinud (Shark Bay Discovery Centre; Little Lagoon; Monkey Mia Walking Track ja sealne muuseum; Nicholson Point; Falce Entrance; Steep Point). Eriliselt jäi meelde just Steep Point, sest see on Lääne-Austraalia ranniku kõige läänepoolsem koht. 

Sellest veel läänepoolsem on vaid Dirk Hartog Island. Steep Pointi pääseb vaid neljaratta veolise masinaga ning loa saamiseks tuleb läbi sõita Carrarang'ist. Steep Pointis avaneb imeline vaade kõrgetelt kaljudelt India Ookeanile. Peaaegu uhiuude külalisteraamatusse endast märki maha jättes avastasime üllatusena, et vaid mõned päevad enne meid oli seal üks eesti tüdruk viibinud.

Olen enne korduvalt kirjutanud asjadest, mis ma olen tee äärtest leidnud (tehnika, magamiskotid, padjad jne.). Poolteist aastat olen ma kogunud igavuse peletamiseks erinevaid mobiiltelefone, fotokaid ja muusikat mängivaid iPode. Kõrvaloleval pildil on need kenasti reas. Osad neist on minu poolt pidevas kasutuses aga enamuses on siiski liiga logud ning nendega pole enam midagi teha. Viimastel niitmispäevadel suutis ka Kevin leida midagi eriti lahedat. Nimelt niitis ta maanteeäärt, kus mina oleksin pidanud ka niitma aga kuna seal polnud eriti muru eelmisest aastast juurde kasvanud, siis otsustas ta seda sel aastal teha üksinda oma traktoriga. Ühe posti juures nägi ta maas kummiga kinni pandud viiekümnedollarilisi rahatähti. Loomulikult jooksis ta kiiresti välja ning korjas need üles. Raha kokku lugema hakates tuli välja, et rahapatakas oli väärt $1000 ehk umbes 700Euri. Ta ütles, et ta pole kunagi nii palju raha leidnud. Minu suurim rahaleid on $10... Igatahes olen rõõmus ta leiu üle!

Kui Kevin teeäärteniitmisega valmis sai, siis hakkasime tööle Denhamis. Meie ülesandeks oli tühjadelt kruntidelt tuletõkke eesmärgil muru ja põõsaste eemaldamine. Kuna Kevin ja Peta omavad seal ka kahte krunti, siis tegime ka need kenasti korda ning nüüd kasvab seal vaid lühike muru. Ahjaaa, üks nende naaber on totaalne teekannufänn. See tähendab seda, et kogu ta maja on ümbritsetud sadadest erinevatest teekannudest. Kusjuures kõik nad paistavad puhtad ja läikivad. Päris omapärane igatahes.

Kuna me saime pidevalt uusi töid juurde, siis vajasime erinevate tööde tegemiseks ka erinevat varustust ning pidime Carnarvoni Bobcatile järgi sõitma. Taaskord sõitsime sinna Kevini suure sinise rekkaga. See tähendas jälle seda, et sain osa teest ise sõita. Küll oli tore!

Veel toredamaks muutis asja see, et me sõitsime koju nädalavahetuseks, mil Mitch oma sünnipäeva pidas. See tähendas seda, et kohe kui reedel koju jõudsin pidin hakkama asju pakkima, et sõita Simoni, Jeni, Heatheri, ning Mitchi ja ta vanematega Gnaraloo'sse, kus ma kunagi käinud ei olnud. Nimelt oli Mitch seal meile üürinud osa majast ning saime seal kõik koos toredasti aega veeta. Lemmikloomadest olid meil kaasas ka Heatheri rotid ja Mitchi vanemate pisike koer.

Nädalavahetus möödus meil igati meeldejäävalt. Meie majakese lähedal asusid suured liivadüünid, millest otsustasime loomulikult üles-alla ronida/libistada. Ma arvan, et ma pole vist kunagi üleni nii liivane olnud. Isegi peale mitmendat pesukorda oli mu pea liiva täis. Aga see oli nii lõbus!

Lisaks käisime ka mereääres istumas ja ujumas. Õhtuti grillisime, lobisesime ja mängisime mulle mõneti veidi erinevate reeglitega kaardimängu... Lisakommentaare see ei vaja: kes teab, see teab... Kui pidin välja mõtlema kategooria, siis otsustasin Euroopa riikide kasuks. Esimesena ütlesin ise Eesti.

Seepeale ütles Simon Läti. Seejärel järgnes veel kaks riiki ning juba tekkiski apsakas sisse, kui Mitchi isa pakkus Veneetsiat. Ja siinjuures mõelge nüüd ise sellele, kui palju te tegelikult Austraaliast teate või mitu linna suudate nimetada. Seega pole üldse ime, et riigid ja linnad sassi lähevad. Austraalia on ju umbes sama suur kui Euroopa. Miks peaksid nemad teadma meie riikidest ja linnadest rohkem kui meie nende omadest?!

Teisel õhtul pani Simon muusikat mängima minu iPodist. Kuna mul on seal väga palju eestikeelseid laule, siis arvasin, et see võib teistele veidi igavana tunduda, kuid minu positiivseks üllatuseks ei tundunud see kedagi häirivat. Vastupidi, pidin neile laule tõlikma, sest neile meeldis osade laulude rütm. Tegelikult oli see eriliselt hea tunne: olin koos oma kallite austraallastest sõpradega ning taustaks mängis kodune Smilers. Enamat ei saakski ju soovida! Teel tagasi Carnarvoni tegime ka lühikese peatuse Red Bluffis. See oli kindlasti üks tõeliselt tore ja meeldejääv nädalavahetus.

Peale mõnusat nädalavahetust tuli tagasi Denhami sõita, et seal jälle veidi tööd teha. Kui kruntide tööga ühelepoole saime, siis alustasime sarnase tööga kohaliku väljaku ääres. Nimelt pidime taaskord lahti saama tihedast põõsastikust ning kogu värgi laskma läbi hakkemasina, et seejärel maapind hakkepuiduga ära katta ning traktoriga ühtlaseks niita. Seda tööd jagus meile päris mitmeks päevaks.

Järgmise tööna pidime tekitama tuletõkke koridori ümber ainsa kohaliku koolimaja (kus käib veidi üle saja lapse) ja sealsete väljakute. Sealset tööd Kaubi meiega koos ei teinud, sest ta selg valutas. Tema asemel võttis Kevin tööle kohaliku mehe Bruce'i, kellele Kevin mind tutvustas kui töölist, kes töötab kolme mehe jaksuga. Kuna põõsastik oli väga tihe ning maapind ebatasane, siis pidime kõigepealt lahti saama eelnevalt maha võetud suurematest puuokstest ja juurikatest, et endale paremat ligipääsu tekitada. Minu algseks ülesandeks oli lihtsalt Bobcatiga Bruce ja Kevinit jälitada, sest nemad korjasid kopa sisse neid suuri juurikaid. Seejärel pidin sõitma veidi eemale, et need siis seal maha kukutada. Päris põnev oli reaalselt Bobcatiga tööd teha. Kuna ma polnud kõikide nende nuppude ja kangidega üleliia harjunud, siis võttis see mul aga päris palju aega ning mingil hetkel otsustas Kevin, et me saame siiski kiiremini hakkama, kui tama sellega ringi sõidab. Igatahes oli see põnev kogemus.

Meenutas mulle aega, kui alles traktoriga sõitmist õppisin. Kui olime maapinna endale läbitavaks teinud hakkas Kevin puid ja põõsaid maha saagima. Meie ülesandeks jäi need lihtsalt ühtlasena maha asetada. Kuna enamuses tööst asus väljakute ääres, siis leidsime põõsastest päris palju tennispalle ning lisaks ka mõned suuremad pallid, mille siis rõõmsasti üle kõrge aia kooli territooriumile tagasi saime lennutada. Vahepeal mõtlesime, et peaksime lausa võistluse omavahel korraldama. Peale seda tööd saime veel mõned krundid, mis tuli ära teha.

Denhamis tööd tehes viis Kevin meid tihti peale tööpäeva kuskile ujuma. Ühel pärastlõunal läksime loodusjalutuskäigule Monkey Mias ning seejärel ka kohalikku muuseumi, milles ma samuti mingil põhjusel enne käinud ei olnud. Tuleb välja, et isegi kui sa arvad, et oled palju käinud ja näinud, siis tegelikkuses on veel nii palju näha. Jalutuskäigul oli põnev näha, kuidas punane rauarikas maapind rannale lähemale jõudes tavaliseks liivaks muutus.

Kui olime oma tööde ja tegemistega Denhamis valmis saanud, siis suundusime taaskord teele kodu suunas. Tegime peatuse Overlander'is, kus pidime sodi korjama ning seejärel muru ära niitma. Ma pole vist kunagi enne olnud nii õnnelik oma kärbsevõrgu üle. Neid oli seal lihtsalt meeletult palju. Proovisid, mis nad proovisid aga minu ninna, suhu ega kõrva nad ei pääsenud!

Kodu suunas sõites oli tunda, et suvi hakkab vaikselt kätte jõudma, sest tuul oli muutunud peaaegu põletavalt kuumaks ning olin meeletult õnnelik, et Kevin mu tiguauto õhukonditsioneeri oli ära parandanud. Näha oli palju tolmu üles tõmbavaid tuulekeeriseid. Kätte on jõudmas uus tsüklonite hooaeg.

Tagasi Carnarvonis olles oleme tihti nautinud kalalkäimist ning ratastega ringisõitmist. Nimelt avastasime kohalikust turismikeskusest paberi, kus on kirjas 101 asja, mida Carnarvonis teha. Nüüd me siis üritamegi neid sealt ükshaaval maha tõmmata. Kõiki asju nimekirjast me proovida ei plaani ning enamuses on meil juba enne tehtud-vaadatud. 

Näiteks oleme nüüdseks aga nautinud rattasõitu liivastel tammidel, mis jõe üleujutuste ajal linna kaitsevad ning lähemalt vaadanud kohalikku veehoidlat ning pidanud pikniku Chinaman Pooli ääres. Sinna sõites kuulsime puude vahel koera haukumas. Läksime vaatama, mille peale ta haugub.

Pikema otsimise järel märkasime puu otsas kena bungarat (jah, ma endiselt ei tea, kuidas seda Eesti keelde tõlkida). Igatahes on tegemist toreda suure sisalikuga. Jätsime nad oma asju ajama, kuid isegi veerand tundi hiljem kuulsime koera puu all edasi haukumas. Bungara ei tundunud end sellest üleliia häirida laskvat vaid passis liikumatult okstele toetudes edasi. Kui me tagasisõites sealt kohast mööda sõitsime, siis koera enam seal polnud. Tõenäoliselt oli ka bungara oma teed läinud.

Ühel hommikul avastasin, et Kevin oli mulle sõnumi saatnud, sest ta oli Blowholesi teeäärest leidnud okkalise kurdikese (thorny devil). Nii Kevin kui ka Simon olid proovinud mulle ühte sellist sisalikku leida, sest ma polnud neid elusana näinud. Kui Simoniga Kevini juurde jõudsime, siis ootaski ta meid karbi sees. Nii põneva välimusega loomake, kes sööb ühe päeva jooksul tuhandeid sipelgaid. Vett kogub ta hommikusest kastmest. Kui me Simoniga kuradikese taas loodusesse lasksime, siis andsime talle ka vett. Nii põnev oli vaadata, kuidas vaid ta jalga vette pistes pool ta kehast niiskeks muutus (nagu köögipaberiga juhtuks).

Esimesel nädalavahetusel tagasi Carnarvonis olles sõitsime Simoni ja Jeniga Blowholesi. Seal kohtasime veel mõndasid tuttavaid. Vesi oli lausa uskumatult selge ja soe. Snorgeldamiseks täiesti ideaalne. Pärast snorgeldamist istusime mõnda aega lihtsalt vees, sest polnud mõtet liival istuda, kui vesi oli tõepoolest nii mõnus.

Vahepeal käisime Simoniga ka kinos filmi Gravitatsioon vaatamas. See oli päris põnev ja omalaadne. Kahju, et seda siin 3d variandina vaadata ei saanud. Samas pean Carnarvoni kino kiitma, sest nad on lõpuks ometi saanud endale uued süsteemid ning pilt on kaks korda parema kvaliteediga ning suurem, kui enne. Heli on endiselt veidi kahtlane. Aga küll nad arenevad.

Peaaegu kahenädalase kodusolemise aja jooksul oleme Simoniga käinud ka Antonio ja Jane sünnal, kus Lee-Ann tegi kõigist oma uue vanaaegse fotokaga pilte. Ma arvan, et minust pole kunagi enne tehtud pilti sellise masinaga, kust pilt hetk hiljem ise välja tuleb. Päris tore vaheldus.

Lisaks oleme Simoniga tähistanud oma aastast koosolemise aega Sales restoranis, kus ma enne kordagi käinud polnud. Toit, teenindus ja terve õhtu olid muidugi super toredad ning ei vaja edasisi kommentaare...

Peale selle olen ma suutnud olla ka tubli ning sundinud end koristama. Nimelt oli mu kapp täis erinevaid pabereid ja asju, mida ma tegelikult ei vajanud. Nüüd on kapis kõvasti rohkem ruumi, sest osad asjadest leidsid oma tee prügikasti ning teised andsin ära või ootavad veel autos äraandmist. Üks selline asjade kriitilise pilguga ülevaatamine ootab mind veel kuu aja pärast ees, kui pean Carnarvonist ära sõitma.

Nüüdseks tundub, et meie tööhooaeg on tõepoolest läbi saanud. Võimalik, et mingeid lühemaid tööotsi veel teen. Eks paistab. Kaubi on nüüdseks Carnarvonist ära sõitnud ning elab Perthis, et sealt siis jõuludeks ja aastavahetuseks koju Eestisse sõita ning seejärel tagasi Austraaliasse tulla.

Veidi uudiseid ka. Nimelt oleme me Simoniga lõpuks ära ostnud oma lennupiletid Perthist Sydneysse. Lend toimub 24.detsembril. Kahjuks erisöögina verivorste ning hapukapsast lennukis ei pakuta... Sydneys plaanin veeta jõulud, aastavahetuse ning Austraalia päeva (26.jaanuar). Seejärel ongi minu kaks aastat Austraaliaelu läbi ning on aeg lennata 29.jaanuaril Singapuri, kus veedan vahepeatusena 20h30m. Seejärel lendan vaikselt Londonisse, et seal veeta veel umbes nädalake või kaks, enne koju suundumist. Neid viimaseid pileteid mul veel ostetud pole, sest siinkohal olenevad minu plaanid rohkem Kaisast ja Williamist, keda mõlemat tohutult näha soovin.

Üllatusin, kui lennupiletite hindasid uurides avastasin, et pole vahet, kas osta piletid mitu kuud ette või osta nad lausa samaks õhtuks. Lisaks avastasin, et on odavam osta pilet Sydneyst vahemaandumisega Singapuris, Londonisse, kui osta pilet otse Sydneyst Singapuri. Kus loogika seisneb seda ma ei tea. Tõenäoliselt ei otsi lihtsalt Sydneyst Singapuri lennata sooviv inimene lende Londonisse. Seega tuleb välja, et mõnikord on odavam osta pilet kaugemale ning teisele lennule lihtsalt mitte minna.


Läbitud teekond: Carnarvon -> Coral Bay -> Exmouth (Town Beach; Pebble Beach) <-> Learmouth <-> Nigaloo Coast World Heritage, Cape Range National Park (Milyering Visitor Centre; Thomas Carter Lookout; Yardie Creek Gorge; Turquoise Bay; Bundegi Beach) <-> Exmouth -> Minilya -> Carnarvon -> Minilya -> Coral Bay -> Exmouth <-> Cape Range National Park (Shothole Canyon) <-> Exmouth -> Coral Bay -> Carnarvon -> Overlander -> Shark Bay: Hamelin Pool Marine Nature Reserve (Stromatolites; Boolagoorda Trail) -> Falce Entrance -> Carrarang Station -> Steep Point -> Shell Beach -> Whalebone Beach -> Denham (Shark Bay Discovery Centre) <-> Monkey Mia -> Little Lagoon -> Wooramel -> Carnarvon -> Gnaraloo -> Red Bluff -> Carnarvon -> Overlander -> Denham <-> Monkey Mia (Walking Track; Nicholson Point) -> Overlander -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon.

Siia lõppu veel üks pilt känguru jälgedest rannaliival (Monkey Mias).