Elu ja töö Hedlandis ja Newmanis

24.juunil ärkasin oma uues Wedgefieldi kodus ning nautisin täiega oma suht suurt ning puhast tuba, kus oli peale külmkapile ja õhukonditsioneerile ka peegel. Uued elamistingimused olid kindlasti märgatavalt paremad kui Tivoliga elades. Peale ärkamist helistasin Andrewle ning lõta tuli mulle järgi ning viis kontorisse. Sealt sain täitmiseks mõned paberid ning oma kasutusse Toyota tööauto. Seejärel läksime Andrewga Port Hedlandi turistiinfo keskusesse, et mulle sealt Hedlandi kaart saada, sest minu kohalik telefon suudab pika mõtlemise peale ehk mulle vaid teatada, et viibin Austraalias. Sellest pole aga väga kasu.

Mulle öeldi, et ma ei pea oma tööauto kütuse pärast muretsema, sest paak täidetakse vajadusel meie tööhoovis uuesti. Kui küsisin, kas pean oma autosõitudest ka mingit logi hakkama pidama vastas Andrew mulle naljatades, et ma nagunii ei tea ju kuhu ma lähen, seega ei saaks ma seda ka ju kirja panna. Tal oli õigus. Ma suudan hetkega ära eksida.

Seejärel sõitsin Andrewle järgi ning ta viis mu koju tagasi. Edasise päeva veetsin pesu pestes, asju lahti pakkides ja veidi koristades. Õhtupoole sain tuttavaks seal elava naise Debborah’iga, kes mulle väga linna näidata soovis. Seega hüppasime tema autosse ning sõitsime veidi South Hedlandis ringi ja jalutasime ka rannal. Port Hedlandi me seekord ei jõudnudki, sest enne läks pimedaks. Debborah ise üldjuhul Timile ei tööta kuid vahepeal aitab ta siiski tubade koristamisega. Nii olevat ta enne minu saabumist ka minu toa korda teinud ning voodilinad ära vahetanud. Debborah elab minu soojaku lähedal asuvas karavanis koos oma abikaasaga, kes Timile juba aastaid töötab. Kui olime tagasi koju jõudnud läks Debborah mulle oma karavanist oma kasutult seisvat teist telekat tooma. Seega sain oma tuppa ka teleka.

Järgmisel päeval tulid töölt tagasi ka nädala eemal viibinud mehed, kes Timile töötavad. Nad kõik tundusid igati toredad olevat. Siinkohal pean mainima, et üks meestest, järjekordne Kevin, pidi õhtul Perthi lendama, kuid jäi BBQd ja õlut nautides sellele minekuga hiljaks ning tuli välja, et kui ta oleks väravas olnud minut varem (40minutit enne lendu), siis oleks nad ta veel lennule lubanud kuid nüüd jäi ta sellest maha. Seega selleks hetkeks, kui ta oli tagasi meie BBQle jõudnud, oli tegelikult tema lennuk ikka veel Hedlandis. Ilmselgelt polnud ta seepärast just kõige paremas tujus aga ega tal polnud väga ka kedagi peale enda süüdistada.

Seega veetsime pärastlõuna ja õhtu üheskoos ühe mehe Neal’i valmistatud BBQd nautides ja niisama lobisedes. Neal alustas nimelt ka alles nädal enne mind Timile töötamist ning senini polevat ta eriti veel midagi teha saanud. Seega olevat ta lihtsalt meie ühiskasutatavat kööki koristanud (muidugi maksti talle selle eest ka palka). Nimelt meeldib talle väga süüa teha ning seega tahtis ta, et meie köök oleks ilus, puhas ja kena. Hiljem käidi isegi meile uusi potte, panne, käterätikuid jms. poest ostmas.

Samal päeval sõidutas üks mees Kim mind korraks meie töökohta, kus Tim mulle väikest tööotsa järgnevateks päevadeks pakkus. Nimelt pidin enne päriselt tema heaks tööle asumist läbima nn. Maanteeameti (Main Roads) poolt korraldatava tööohutuse koolituse. Sellele sain aga minna alles esmaspäeva pärastlõunal.

Selleks, et minu pühapäeva sisustada sain aga koristamiseks ühe soojaku köögi ning kolm tuba. Need ei olnud sassis ega räpased aga olid kaetud paksu kihi punase tolmuga, sest olevat üsna mitu aastat niisama seisnud. Tööd oli palju, kuid otsustasin, et vahelduseks võin seda teha küll.

Pühapäeva hommikul seisin üsna lootusetuna keset kööki ega osanud otsustada, kust otsast alustada... Lõpuks otsustasin, et kõige loogilisem oleks alustada kraanikausi ümbrusest. Hetk hiljem selgus aga, et mul ei ole eriti mingeid puhastusvahendeid. Kuna poed olid aga veel kinni, siis pidin mõned tunnid ilma nendeta hakkama saama.

Kohe, kui pood avati läksime Andrewga mulle erinevaid koristus- ja puhastusvahendeid ostma. Koristamist jagus mulle nii terveks pühapäevaks kui ka esmaspäevaks enne ja pärast koolitust. Isegi siis ei olnud ma veel oma tööga täielikult lõpetanud, kuid alates teisipäevast pandi mind uuele tööle.

Veidi ka koolitusest, mille pidin läbima... Tuli välja, et olin koolitusel ainuke koolitatav ning tänu sellele sujusid asjad väga mõnusalt. Minu koolitajaks oli Greg ning ta puudutas kõiki kõige tähtsamaid tööohutuse teemasid näidates mulle erinevaid slaide ja videosid. Peale loengut lõppes koolitus kirjaliku testiga, milles oli 30 küsimust. Mõned olid avatud küsimused ning mõned vastusevariantidega. Enamuses oli lihtne ja loogiline, kuid paari küsimuse puhul pidin siiski nõu küsima. Nimelt oli Greg mulle enne testi täitma hakkamist öelnud, et kui ma milleski kindel pole, siis kindlasti küsiksin tema käest. Lõpptulemusena vaatas ta mu testi üle ning kiitis heaks ja kaks tundi peale koolituse algust oligi mul see kenasti läbitud ning võisin Timile ametlikult tööle hakata.

Teisipäeval tahtis Tim, et ma prooviksin järgi töö prügirekkal. Selleks, et tööpäev saaks alata, pidime iga päev kell 06:00 hommikul umbes veerand tunniks töölistega nn. Maanteeameti kontorisse koosolekule minema. Koosolekul küsis koosoleku eestvedaja Billy meilt eelneva päeva kohta küsimusi (kas oli mingeid ohtlikke olukordi; kas on midagi, mis vajaks muutmist; kas on midagi, millele tuleks täna erilist tähelepanu pöörata jne.). Seejärel tuli talle anda allkirjastamiseks eelmise päeva paberitöö ning anda allkiri selle kohta, et oled koosolekul viibinud ning kõigega, mis seal arutati nõus. Peale seda saime sõita meie kontori juurde, kust alles umbes 6:30 minema saime sõita.

Esimese asjana pidime sõitma tanklasse, et oma rekka kenasti kütust täis tankida. Seega võiks öelda, et reaalselt sõitsime linnast ära alles kell 7 hommikul. Palka saame muidugi alates kell kuus algavast koosolekust. Suht kohe kui olime linnast välja sõitnud palusin oma töökaaslasel Ruffie’l rekka mõneks ajaks kinni pidada, sest me sõitsime mööda Kevinist ja Piretist ning õhtupoole ka Tõnisest (Eesti paarikesest, kes Kevinile praegu töötavad). Olin sellest kõigest juba ette teadlik olnud, sest olin Keviniga eelmisel päeval rääkinud ning teadsin, et ta on tööl samal maanteel. Seega jooksin lihtsalt korraks rekkast välja, et talle kiiresti tere öelda. Juba mõned minutid hiljem sõitsime edasi Sandfire Roadhouse’i suunas.

Nagu juba mainitud, siis esimese päeva töötasin koos Ruffie’ga. Ega ma temaga väga pikkasid teemasid päeva jooksul arutada ei saanudki, sest rekka oli väga lärmakas ning ega ei taha ju teineteise suunas pidevalt karjuda ka. Ta ütles mulle, et tavaliselt on kõrvalistuja „raskeks tööks” magamine. Kuna talle väga meeldis endale sõita, siis enamasti ma siis tukastasingi. Umbes iga poole tunni tagant oli meil mõne minutiline paus parklas, kus tuli üldjuhul kahest prügikastist prügikotid ära vahetada. Tihtipeale polnud sedagi vaja teha, sest need olid eelmisest nädalast endiselt tühjad. Seega saime jälle pool tunnikest edasi sõita. Isegi ümber prügikastide olevat sodi ei pidanud me kokku korjama. Võtsime üles vaid mõned purgid või pudelid. Isegi prügikasti kõrvale veeretatud katkised rattarehvid jätsime sinna edasi vedelema. Ma ei suutnud uskuda kui lihtne ja puhas see töö oli. Olin valmistunud ikka kordades hullemaks ning miskipärast oli mul alati tunne, et neid parklaid on maanteedel tihedamalt. Seega koosnes meie päev praktiliselt 300km ühes suunas ja 300km tagasisuunas sõitmisest. Sain ka ise vahepeal rooli ning otseloomulikult see meeldis mulle.

Kui õhtuks lõpuks koju jõudsime, siis saime veel umbes 15 minutit pabereid täita. Seejärel suundusin koju, et saada mõne tunni pärast Keviniga õhtusöögiks kokku. Nimelt sõitsime South Hedlandi pizzasse ning seejärel läksime seda Port Hedlandi sadamasse sööma. Lobisesime niisama ning vaatasime kuidas mitmed puksiirid suuri laevu pukseerivad. Oli tore temaga üle pika aja jälle rääkida.

Järgmisel päeval sain jälle sama tööd teha kuid seekord koos Jessie'ga. Seekord sõitsime Indee'ni ja De Grey 24h puhkealale. Kuna Jessiel ei ole sobilikke rekkalube, siis pidin nii selle kui ka järgmise päeva ise üksi roolis olema. Mulle see meeldis. See tähendas üldiselt seda, et tema tegi enamuses tööst prügikastidega ise ära. Mina panin vaid uue puhta kilekoti sinna sisse. Kui eelmise päeva õhtul olime pidanud prügi tühjendama ära ühte suurde prügikonteinerisse, siis Jessiega pidime prügimäele sõitma. Hedlandi prügimäel kaaluti meie rekka enne sisenemist ja peale väljumist üle ning seejärel anti paber, mille järgi meie ülemus neile tasuda saab.

Järgmisel päeval sõitsime Jessiega Marble Bari ning tühjendasime oma prügi sealsel tasuta prügimäel. Seejärel tegime korda teise teepoole parklad Marble Barist Hedlandi ning liikusime uuesti De Grey 24h puhkealale, kus oma prügi konteinerisse viskasime.

Peale kolme päeva prügirekkal töötamist ei suutnud ma endiselt ära uskuda, kui lihtne ja puhas töö see oli, sest isegi traktoriga sõites olin alati õhtuks üsna tolmune, kuid nüüd polnud mul peal ühtegi plekki ega midagi. Siinkohal on suureks abiks nende väga korralikust ja üsna paksust materjalist väga suured prügikotid, mis mahutavad endasse tegelikult kõvasti rohkem kui prügikast ise suudaks. See aga tähendab, et kilekott pole kunagi ääreni täis ning neid on väga kerge kokku siduda. Muidugi on pärapõrgus asuvate parklate prügi ka hoopis midagi muud võrreldes linnas tekkiva pideva ning eriliselt haiseva olmeprügiga. Lisaks olen märganud, et väga paljud inimesed panevad oma prügi eelnevalt veel ka oma plastikkotti, mis tähendab topelt kaitset. Selge on see, et sipelgatest ei pääse muidugi kuhugi aga eks neilgi võtab maitsva kraami leidmine veidi aega. Nii Ruffie kui ka Jessie ütlesid, et neile meeldib Timile töötades just kõige rohkem neid prügiringe teha, sest see on lihtsalt nii kerge töö. Paljud, kes Timile töötavad ei ole mitte vaid ühe töö peal vaid vahetavad oma tööülesandeid peaaegu igapäevaselt või iganädalaselt.

Kuna Hedlandis oli meil vabadeks päevadeks ette nähtud reede ja laupäev, siis olidki mind ees ootamas vabad päevad. Teadsin, et mul saab vaba olema ka pühapäev, sest see on selline päev, kus prügirekka liigub Karrathasse ning töölised jäävad ööseks sinna ning seejärel liiguvad järgmisel päeval alles tagasi. Ööbimine roadhouses või hostelis makstakse muidugi kinni. Kuna ma aga sain teada, et mind saadetakse esmaspäeval tööle Newmani, siis ei saanud ma Karratha ringile minna. Seega otsustasin ka reede hommikul tööle minna ning lõpetada ära köögi ja tubade koristamine. Olin lõpptulemusega eriliselt rahul. Lausa uskumatu, kui puhtaks ja säravaks kõik lõpuks sai.

Laupäeval tulid Newmanist Hedlandi Tina ja David ehk Foss ehk Fossil, kellel oli plaanis seal oma 70.sünnipäeva tähistada. Kuna mina neist kumbagi otseselt veel ei tundnud, siis otsustasin sellele sünnipäeva BBQle mitte minna. Hiljem veidi kahetsesin seda otsust, sest paljud üritasid mind tulemises ikkagi veenda. Samas olin nii väga oodanud vaba päeva ning tahtsin lihtsalt oma blogi kirjutada ning Skypes lobiseda. Seega just seda tegingi. Aga olin väga meelitatud, kui minult erinevad inimesed muudkui küsisid, kas olen sünnipäevale minemas ning pakkusid, et võivad mind sinna sõidutada.

Üldiselt mööduski mu nädalake Hedlandis elades väga mõnusalt ja toredalt, sest kõik sealsed inimesed tundusid olevat väga toredad ja sõbralikud. Nad muretsesid pidevalt, kas mul on ikka sääskede vastu putukarõrjevahendit ning kas ma olen ikka piisavalt söönud. Ühel päeval otsustasin õhtusöögiks poest endale suure jäätise osta. Kui koju jõudsin küsisid teised, mis ma poest tõin. Ütlesin, et tõin endale õhtusöögiks jäätist. Nad naersid kõvasti aga ma ei teinudki ju tegelikult nalja. Igatahes nautisin täiega oma jäätist ning olin end ikka väga täis söönud, kui kuulsin uksele koputamist. Nimelt oli Debborah päeval palunud mul poest endale sibulaid tuua ning nüüd oli ta nendest ja muust kraamist maitsva piruka teinud, kuid neil olevat pool alles jäänud ning ta arvas, et ma ei saa ikka ainult jäätisest toituda. Kuigi mu kõht oli ülimalt täis, siis sundisin endale sisse veel veerand pirkuast ning andsime Debborahiga üleliigse veerandi ühele töölisele Colinile.

Enne Hedlandist äraminekut plaanisid Colin, Chris ja Neal taaskordset BBQd. Kuna Colin keeldus minu raha vastu võtmast, siis pidin muu lahenduse välja mõtlema. Lõpuks otsustasin neile küpsisetorti teha. See meeldis neile lausa nii väga, et Neal tegi sellest pilti, et seda ka teistele näidata. Nad arvasid, et see näeb välja nii ilus nagu poest ostetud kook ja muidugi mitses see ka igati hästi.

4.juuli lõunaks olin oma asjad taaskord kokku pakkinud ning sõitsin meie kontori juurde, mille kõrval Tim ja Robin elavad. Sain tuttavaks Tina ja Fossiga ning meie sõit Newmani võis alata. Tegime väikse pausi ka Auski Roadhouses ja õhtuks olimegi minu järjekordsesse uude koju jõud. Mõned päevad hiljem sain aru, et olime kunagi Keviniga niitmise ajal ka siin ööbinud, kuid siis kasutasin vaid nende pesemisruume ning ööbisime siiski hoovi peale pargituna oma karavanis ning mitte pakutavates tubades.

Ma ei suutnud uskuda, kui head elamistingimused mul nüüdsest said olema. Minu soojaku toas on olemas eraldi wc ja pesemisruum ning seinalt ei puudu ka õhukonditsioneer, mis suudab tuba nii soojendada kui ka jahutada. Mul on laiekraaniga telekas ning mõnusalt lai voodi. Muidugi ei puudu ka peegel. Tuleb välja, et korra nädalas käib meie tubades ka koristaja, kes vahetab ära voodilinad ning rätikud ja peseb põrandaid jms.. See ei ole veel kõik...

Luksuslik elustiil peegeldub ka selles, et me võime käia igal hommikul ja õhtul kohalikus Newmani hotelli The Palms restoranis rootsi lauas söömas. Kuna meie tööpäev algab kell kuus hommikul, siis ei viitsi ma enne seda hommikusöögile kuidagi minna (kuigi see avatakse lausa 04:30),

kuid võtame õhtusöögil endale karbiga nii hommikusöögi kui ka lõunasöögi kaasa. See ongi nii ette nähtud, sest toidu kaasa võtmiseks on olemas karbid ja kilekotid. Paljud võtavad ikka päris suurtes kogustes toitu kaasa. Ja valida on nii palju vahel, et silme eest läheb kirjuks. Isegi jäätist võib lõputult süüa. Ja kui sulle ikkagi pakutavatest toitudest ei piisa, siis võib lasta ka restoranimenüüst endale kokal midagi spetsiaalset teha, kuid sel juhul tuleb muidugi oma tellimust veidi aega oodata. Kaasavõtmiseks on erinevaid salateid, wrape, võileibu, puuvilju, pirukaid, jogurteid, küpsiseid, müslibatoone jms.. Tuleb välja, et üks hommikusöögi pilet maksab vaid $22 (15EUR) ning õhtusöök on $28 (19EUR). Arvestades sellega, kui suur ja hea on söögivalik ning kui palju võib asju kaasa võtta, siis ma imestan, kuidas nad ikka veel kasumis saavad olla.

Hommikusöögile jõudsin ma esimese nädala jooksul vaid ühel korral ning selleks valisin meie esimese vaba päeva ehk pühapäeva. Nimelt ongi siin töötades on meie vabadeks päevadeks pühapäevad ja esmaspäevad. Hommikusöögiks on siin igati tüüpiline hommikusöögivalik: vorstid, peekon, oad tomatikastmes, seened, tomatid ja muidugi ka erinevad hommikusöögihelbed ning kogu kraam, mida võib lõunasöögiks kaasa võtta, sest lõunasööki see koht ei serveeri. Tuli välja, et hommikusöögi ajal oli jäätiselett suletud. Läksin pettunult Fossi ja Tina juurde ning rääkisin neile sellest. Tina naeris ning ütles, et ta oligi oodanud, millal ma millegi üle kurtma hakkan. See olevat võtnud nädala ning põhjuseks siis jäätise puudumine. Hehheee, nujah... Ma arvan, et see on virisemiseks igati piisav põhjus.

Kuna mulle lubati tööd Newmanis kuueks nädalaks (asendan ühe mehe Harley puhkust), siis kardan, et see ei saa mulle kuidagi hästi mõjuda... Tavaliselt söön rootsilauas vaid puhkuse ajal ning see ei kesta üldiselt üle nädala kuid kui nüüd pean suutma end kuus nädalat kontrollida, siis ma pole tulemuses väga kindel... Õnneks on meil elamisruumide kõrval asuvas ühiskasutatavas köögis ka kaal olemas. Pean sellel korralikult proovima silma peal hoida... Aga see saab olema raske, kui valida on nii paljude maitsvate asjade vahel ning see kõik on tasuta...

Ahjaaaa, ja tööauto on meil ka kolme peale (Tina, mina ja Foss) jagamiseks igal hetkel kasutada. Ja muidugi ei pea me ka siin kütuse pärast muretsema.

Esimene tööpäev algas meil kenasti. Nüüdsest töötan koos ühe naise Tinaga, kes on pärit tegelikult Inglismaalt, Brightonist, kuid on Austraalias juba aastaid ja aastaid elanud. Tuleb välja, et Newmani ümbruses nähakse prügikoristamisega rohkem vaeva kui Hedlandis, sest siin koristatakse teeäärtest ära suurem sodi (üldiselt rehvijupid, rekkatelt kukkunud sildid vms.) ning ka parklates olev prügikastide ümber olev prügi. Hoolimata sellest on töö endiselt väga kerge. Tina arvab, et ma olen geenius, sest ma soovitasin, et võiksime tavaliste kinnaste peale panna kummikindad (ainult kummikinnastega ei tohi töötada, sest need ei kaitse meid võimalike klaasikildude vms. eest). Ma arvan, et ta on liiga kaua meestega koos töötanud. Üldiselt ei ole töö aga endiselt raske ega keeruline. Kõige hullemad olevat koolivaheajad, sest siis sõidavad paljud ringi ning prügi tekib rohkem. Kui prügikastid suht täis saavad, siis lendavad kohale varesed, kes sealt prahi välja nokivad ning tihtipeale pisikesteks juppideks hekseldavad. See on tüütu. Aga suvisel hooajal olevat Tina arvates neil lausa raske tööd teha, sest keegi ei sõida kuumaga eriti ringi ning prügikastid ei vajavat tegelikult korra nädalaski tühjendamist. Siis nad sõidavad niisama ringi ja üritavad mingitki tegevust leida, et oma töötunde täis saada.

Tina on väga super-tore naine ning temaga on tõeliselt hea ja lihtne rääkida. Tundub, et ta ei ole vist kunagi halvas tujus ning naeratab pidevalt. Õnneks on ka meie siinne rekka märgatavalt vaiksem ning me saame päris paljudel teemadel päeva jooksul lobiseda. Ta on 50 aastane ning tal on kaks poega ning üks poole aastane pisike lapselaps, keda ta umbes korra kuus üritab Perthis vaatamas käija.

Esimesel päeval õnnestus meil näha ka dingot. Kuna ma polnud neid looduses juba kaua aega näinud, siis rõõmustas see mind väga. Nii väga ei rõõmustanud mind aga see, kui mul õnnestus meie rekka kodust kõige kaugemas (tagasi keeramise) punktis sopa sisse kinni jätta. Nimelt oli Newmanis juba mitu päeva korralikult vihma sadanud ning enamuses siinsed parklad asuvad pinnaseta alal. Seega käis see mul üsna kergesti. Tina tundis end süüdi, et ta ei taibanud mulle öelda, kustkaudu ma sõitma peaksin ning nii see siis juhtuski. Proovisime end ise vihma käes välja kaevata ja killustikku rehvide alla panna kuid miski ei aidanud. Lõpuks olime sunnitud meie siinsele töödejuhatajale Ritchardile helistama. Ta otsustas sõita 300km Newmanist, et vaadata, kui hull olukord on ning teha sellest mõned pildid. Foss ja mees, kes temaga hetkel töötab, Tim, tulid meid 150km kauguselt välja tõmbama. Tegelikult vajasime vaid pisikest tõmmet, sest asi polnud üldse nii hull. Sellegipoolest said mehed kõvasti naerda, sest kaks blondi naist suutsid esimesel päeval koos töötades sopa sisse kinni jääda. Paar päeva hiljem helistas ka Kevin mulle ning küsis naerdes minult selle kogemuse kohta. Nimelt olevat ta seda juba mitmetest allikatest kuulnud. Tore-Tore! Tegelikult oli kõik hästi ja meiega oldi väga mõistlikud. Isegi palka saime kogu 12 tunnise päeva eest, mil me tegelikult vaid kolm parklat ära koristasime.

Selleks, et meid siiski millegagi karistada (või pigem selleks, et Ritchardil oli seda vaja), palus ta meil temaga koos järgmisel päeval peale hommikust koosolekut jääda tegema trimmerdamise riskianalüüsi. See on lihtsalt uskumatu, kui palju siin igasuguseid pabereid tuleb täita. Seda konkreetset paberit tuleb teha iga kolme kuu tagant. Seda hoolimata sellest, kas töölised on samad või mitte. Mul oli tunne nagu oleksin põhikoolis mõnda loogikaülesannet lahendamas. Nimelt pidime kirja panema, mida tuleb enne trimmeriga tööle minemist teha, mis võib juhtuda ning kuidas seda olukorda parandada saaks. Näited:

Enne trimmeriga tööle minemist tuleb eelkäivitada rekka, millega minnakse tööle. Selleks tuleb kontrollida rehve, õli- ja veetaset ning seda, et kõik uksed ja luugid oleksid kindlasti suletud ning tuled töötaksid. Mis võib sellise ülevaatuse käigus juhtuda? Sa võid libastuda näiteks õliloigus ning end vigastada. Sa võid oma näpud kuskile konksu vahele jätta ja end vigastada. Sa võid kukkuda rekkasse ronides või sealt välja tulles. Vaadates tabelit tuli nüüd selgeks teha, kui suur võib olla vigastuse oht ning kui suur on reaalsus, et see üldse juhtub. Seejärel saime tabelist mingid numbrid, mis tuli omakorda kokku viia kolmandast tabelist. Edasi tuli mõelda, mida me saaksime teha, et neid ohuolukordasid vältida. Selleks tuleb olla teadlik oma ümbruses toimuvast ning kanda vajalikku isiklikku kaitseriietust, sh. kindaid ning teada kolme punkti reeglit: rekkasse ronides peab kolm jäset rekkat puudutama – ei tohi hüpata. Nüüd mõeldes, et me oleme riske vähendanud tuli uuesti vaadata tabelit ning mõelda, kui suur oli nüüdseks vigastuse oht ning õnnetuse juhtumise tõenäosus ning omakorda jälle need numbrid ühildada kolmandas tabelis.

Seejärel saime jätkata uue teemaga, sest kui rekka on eelkäivitatud, siis tuleb eelkäivitada ka trimmer. Jälle samad küsimused... Mis võib juhtuda trimmeri eelkäivitamise käigus? Sa võid endal mõne lihase paigast tõmmata või kukkuda. Trimmeril võib olla kütuseleke. Kui suur on vigastuse oht? Paberilt jälle number. Kui suur on tõenäosus, et see juhtub. Paberilt taaskord number ning siis nende numbrite omavahel kokku viimine. Mida teha selleks, et ohtusid vähendada? Tuleb olla teadlik oma ümbrusest. Tuleb kontrollida kütusepaaki, kasutada sobiva suurusega lehtrit selle täitmiseks ning sulgeda paak korgiga korralikult. Kui see on kõik tehtud, siis kui suur on tõenäosus, et sa end ikkagi sellega vigastad ning kui suur on tõenäosus, et see õnnetus juhtub? Taaskord numbrid tabelitest.

Seejärel sai uue teemaga jätkata... Kui rekkale ja trimmerile on eelkäivitus tehtud, siis tuleb trimmer rekkale laadida. Mis võib juhtuda? Võid end ära nikastada. Kuidas ohtu vähendada? Kasutada kaitseriietust ning kinnitada trimmer korralikult. Uus teema: Tuleb rekka reaalselt tööle panna ning sihtkohta sõita. Ohud? Liiklus. Kuidas vähendada? Olles teadlik oma ümbrusest, vajadusel liikluskontroll jne.... Järgmine teema: trimmeri reaalne käivitamine ja sellega töötamine. Ohud? Kivi võib lennata sulle või kellelegi teisele pihta. Muru sees võib olla mõni loomake peidus. Kuidas vältida? Pla-pla-pla... Järgmine teema: Trimmeri tagasi rekkale laadimine ja kogu muud teemad nüüd tagurpidi järjekorras. Selle jama peale kulus meil kaks tundi ning muidugi saime me selle eest palka. Täiesti uskumatu, mille peale siin aega raistakse.

Lisaks peame muidugi igal hommikul ja pärastlõunal täitma terve hunniku pabereid oma töövõimekuse jms. kohta. Viimase puhul tuleb näiteks iga päev täita tabel kus küsitakse, kas sul on olnud vähemalt 10 tunnine paus; kas see on sulle rohkem kui 14s töövahetus järjest; kas sa tarvitad mingeid ravimeid, mis võivad su tööd mõjutada; kas oled eelmisel ööl maganud rohkem kui 6 tundi; kas tunned, et oled tööks kõlbulik; kas oled peale viimast töövahetust tarbinud alkoholi, kui jah, siis kas vajad alkomeetriga enda testimist; kas on mingeid muid põhjuseid, mis võivad mõjutada sinu turvaliselt tööga hakkamasaamist. Vajadusel tuleb konsulteerida tööks kõlbulikkust töödejuhatajaga, kes sellele paberile iga päev uuesti allkirja annab.

Muidugi tuleb pabereid täita ka kõige muu kohta. Kaasa arvatud selle kohta, milliselt kilomeetrilt me kumbaltpoolt teeperve näiteks katkise rehvi leidsime. Ära ei tohi unustada ka eelkäivituse pabereid, kütuse pabereid jms.. See on lihtsalt kohutav kui palju kulub päevas aega mingite täiesti mõtetute paberite täitmisele. Aga kuniks meile selle eest makstakse, siis ma ei kurda. Ja makstakse siin ikka väga hästi, sest peale tasuta elamise ja söögi pakuvad nad meile palka, mis on isegi kõrgem sellest, mis ma Keviniga niitmistööd tehes teenisin. Ma pole kunagi ühegi töö eest nii kõrget palka teeninud. Pean lihtsalt lootma, et seda tööd jagub mulle kauemaks kui vaid kuueks nädalaks, sest mida kiiremini saan oma pangakonto numbrid jälle ilusamaks, seda kiiremini saame Simoniga tagasi Eestisse tulla.

Ahjaaaa ja seda unustasin ka mainida, et nii Hedlandis kui ka Newmanis otsustati minu nimi taaskord meelde jätta Marry-You seosega. Kui neile mainisin, kuidas Simon kord naljatades minult küsis, kas mul on õde Marry-Me, siis oli kõigil nalja nabani ning nad nüüd kutsuvadki mind tihtipeale Marry-You-Marry-Me. Mis mul ikka selle vastu olla saab. Kusjuures Tina on minu nimest suutnud tekitada kõige enam sarnaseid nimesid, kui keegi teine enne: Mariiiuu, Mariloo, Marjo, Marvo jne. jne. Ma pean seda kõike väga koomiliseks. Üldjuhul perekonnanimega neil minu puhul probleeme pole, see on piisavalt lihtne ja loogiline.

Ilmad on meil siin Newmanis väga talviselt jahedad ning mõnel ööl on isegi temperatuur kuni +4ni langenud. Päeval on umbes +15-20C. Vihma sadas minu Newmanis veedetud esimese nädala jooksul praktiliselt iga päev ning sellega seoses olid maanteedel mõned üleujutusalad üsna märjad ning läbitavad vaid suuremate masinatega.

Mõnikord me ei suutnud Tinaga ära imestada, kuidas mõni roadtrain end veest üldse häirida ei lasknud ning üldse kiirust vähendamata läbi vee tormas. See paistab igatahes kohati üsna ohtlikuna. Me võtame asja rahulikult. Meil aega on. Me saame palka tunnikaupa. Tegelikult peangi tihtipeale aeglasemalt sõitma, sest muidu jõuaksime liiga ruttu tagasi koju. Üritame ikka umbes 10-12 töötundi päevas kokku saada. Lisaks võib aeglasema sõidu põhjuseks tuua selle, et siis märkame kergemini asju, mida võiks ehk teede äärtest üles korjata. 

Ühel päeval sõitsime rõõmuga kodu suunas kui äkki käis mingi pauk ning hetk hiljem taipasime, et meie rekka taga oleva prügipuuri uks oli lahti hüpanud ning osa prügist maanteele meist maha jäänud. Õnneks ei olnud tagajärg väga hull ning maha oli lennanud vaid üks prügikott (mis muidugi oli katki läinud) ning veel mõni kast. Siinkohal neile nii tähtsast ohutusest rääkides mainisin Tinale, et tegelikult on ohtlik see, et meie prügipuuri uksed avanevad sõidusuunas nii, et kui avanenud oleks teepoolne uks ning keegi oleks mele vastu sõitnud, siis oleks see võinud ohtlikuks kujuneda. Ta ütles, et tema paari aastase siinse töökogemuse jooksul pole seda kordagi enne juhtunud ning kokkuvõttes otsustasime selle enda teada jätta, sest me ei tahtnud mõeldagi kogu paberitööle ja jamale, mis sellega oleks võinud taaskord kaasneda.

Esimesed vabad päevad veetsin voodis magades, pikutades ja pere ning sõpradega lobisedes. Oli ülimalt mõnus.

Minu teine töönädal möödus esimesega üsna sarnaselt, sest saime oma erinevate teede ringiga taaskord otsast peale alustada. Nimelt tühjendatakse enamuses parklate prügikaste siin korra nädalas. Vaid mõned parklad tehakse korda mitmel korral nädalas (need on kohad, kust nagunii mööda sõitma peame). Ühel päeval nädalas peame näiteks sõitma 200km, et oma tööd alustada. Seejärel töötame 100km alal ning korrastame parklad ja saame 300km tagasi Newmani sõita. Seega suur-suur-suur osa ajast kulub sõitmisele. Siiani oleme 15 tööpäevaga kahe peale maha sõitnud umbes 6500km.

Kui meie rekka prügipuur saab liiga täis, siis lähme päeva lõpus või hommikul prügimäele ning kallutame selle seal maha, sest sellel rekkal on kallutamise võimalus ka, mis teeb meie elu muidugi veelgi lihtsamaks. Eraldi sorteeritakse kummimaterjal (üldiselt rehvid), teras jms. (üldiselt märgid ja sildid) ning veel mõned asjad (akud, tulekustutid jms.), mida hoiustame üldjuhul prügipuurist eraldi kastis. 

Kusjuures prügimäel elutsevad koos vareste ja keskmises suuruses kotkastega siin suured valged kakaduud, kes prügimäel elamisest tingituna tegelikult punasest tolmust pigem pruunikad välja näevad. Ainult peale vihmasadu näevad nad jälle veidi puhtamad välja. Neid on sadu ja sadu ning nad on väga lärmakad ja seepärast kohati isegi tüütud.

Meie rekka on hästi varustatud. Kabiinis on meil joogivee ning lõunasöögi hoidmiseks isegi külmkapp olemas. Lisaks on meie rekkal ka suur veepaak ja survepesur, millega vahepeal erinevaid asju puhastama peame (piknikulauad, meie enda rekka jne.). Oma rekkat peseme umbes korra nädalas ning mulle meeldib seda väga teha, sest survepesuriga käib see uskumatult kiiresti ja kergesti. Iga mõne nädala tagant kasutatakse ka spetsiaalset rekkatele mõeldud pesuvahendit, mis eemaldab kogu mustuse lausa imeliselt kiiresti. Kuna Tinale tundub meeldivat seda rekkale peale hõõruda ning mulle veega möllata, siis sobib meie koostöö eriti hästi.

Teisel nädalavahetusel (täpsemini siis pühapäeval ja esmaspäeval) lebaotasin jälle mõnda aega voodis ja magasin ning lisaks käisime Tinaga endale jäätisekokteili ostmas (lubame seda endale korra nädalas), et seda siis Newmani Radio Hill vaateplatvormil nautida. Vaade oli kena ning linnake tundus isegi väiksem ja vaiksem kui muidu (2011 aasta seisuga elavat siin 5478 inimest. Ma ei oska öelda, kas see arv on tõusnud või väiksemaks jäänud).

Õhtupoole läksime Tina, Fossi ning kahe meile külla tulnud töökaaslasega (Morrise ja Andreaga) kohalikku Purple pubisse paarile joogile. Esines bänd ja kõik oli väga vahva.

Kuna Fossil õnnestus Hedlandist endale mingi gripiviirus külge saada, siis teisel ja kolmandal nädalal pidi Ted mitmel päeval patrullrekkal üksinda tööd tegema. Tegelikult asendan mina Harleyt, kes üldiselt Tediga koos töötab ning Tina ja Foss töötavad koos prügirekkal. Praegu on aga Foss Tediga töötamas ning mina siis olen Tinaga prügirekkal. Patrullrekka sõidab samuti igapäevaselt maha sadu kilomeetreid ning parandab teedel olevaid auke ning paigaldab uusi märke või teeposte.

Niisiis pidi Ted üksi töötama ning kuna me olime parasjagu Tinaga samal teelõigul, siis otsustasime Tedi veidi aidata. Seega sain selgeks, kuidas siin teedeauke parandatakse ning mismoodi pisikesi teeposte välja vahetatakse. See viimane on pehme pinnase puhul eriti lihtne ülesanne kuid ma pole kindel, kuidas seda väga kivisel maastikul tehakse. Olime Tinaga rahul, et saime end veidi rohkem liigutada ning samas ka Tedi aidata. Naljakas oli aga see, kui Tedil õnnestus maantee äärde punasesse pinnasesse kinni jääda. Seda tegelikult kahel korral, kuid esimesel korral sai ta sealt ise välja. Teisel korral pidime ta aga oma rekkaga sealt välja tõmbama. Seda tehes õnnestus Tinal veidi sidurit kõrvetada ning kõik haises sidurikärsaka järgi veidi isegi ka järgmisel päeval. Õnneks tundub, et sellega on siiski kõik üldiselt korras ning ta töötab kenasti edasi.

Tedi saime aidata ka mõnel järgneval päeval. Eriti tublid olime Tinaga ühel päeval, kui tegime teede ääres kokku üle 100 peatuse (teame, sest see kõik tuli ju täpselt kirja panna), et pisikesi teeposte asendada või otsemaks taguda. Meile meeldis.

21.juulil läks Tina koos Ritchardiga mõneks päevaks Perthi ning ma sain mõned päevad koos Fossiga töötada. Tina jutust oli alati jäänud mulje, et Foss on oma prügimajandusega veidi hullumeelne, sest tahab suht kõike ja igaltpoolt üles korjata ning seega venivat nende tööpäevad eriliselt pikaks. Olin selleks siis igati valmis kuid tegelikult polnud asi üldsegi nii hull. Võimalik, et asi oli selles, et Foss oli ikka veel veidi haige, kuid meie tööpäevad olid igati normaalsed ning ka temaga oli väga tore ja lihtne koos töötada.

Sama päeva pärastlõunal tuli ka Kevin Newmani, sest tal oli vaja osade teede äärtes üleujutusalasid, sildasid jms. mürgiga pihustada. Seda siis selleks, et neid kohti ei saa niidukiga niita ning sinna siis pihustatakse erinevate taimede vastu kokku segatud mürki. Minu ja Fossi ülesandeks oli oma rekkaga tema masina taga sõita või seista ning liikluskontrolli teha ning raadioteel rekkaid ja ühtlasi ka Kevinit liiklusest ning pihustamisest informeerida.

Õhtusöögiks otsustasime kõik koos minna ja tellida pizzad ning neid siis oma koduses ühiskasutatavas köögis süüa ning niisama lobiseda. Kevin jäi ka järgmiseks õhtuks Newmani, sest oli päeval erinevaid siinseid teid pihustamas käinud. Kuna minu ja Fossi tööpäev oli pikem, siis oli ta otsustanud meile meie köögis õhtusöögi valmistada (kala, kartulid ja salat). Kõik maitses lausa suurepäraselt. Naersime Fossiga, et meie elu läheb aina luksuslikumaks, sest enam ei pea peale tööpäeva isegi restorani minemisega end väsitama, sest söök on juba valmis ning ootamas.

Seega oli tore taaskord Kevinit jälle näha ning temaga veidi lobiseda. Tuli välja, et Eesti paarike, kes talle töötas on nüüdseks tagasi koju liikumas ning ta otsivat endale septembri lõpuks paari uut töölist. Sellega seoses palus ta mul ühele Eesti kutile Toomasele helistada ning talle asju seletada. Tundus, et kutt oli üsna üllatunud, kui inglise keele asemel hoopis eesti keeles sai rääkida. Eks paistab, kas ja kuidas neil asjad välja hakkavad kujunema.

Toreda üllatusena näitas Kevin mulle ka oma sammulugejat, mille mu emme talle kunagi enne mu Austraaliast äraminekut talle sünnipäevaks Eestist saatis. Tuli välja, et ta olevat alles nüüd mõned kuud tagasi esimest korda selle patareisid vahetanud. Tõenäoliselt pidas see senikaua (kaks ja pool aastat) vastu, sest ta ütles, et ta ei lülita masinakese ekraani üldjuhul tihedamini kui korra nädalas sisse, kuid oma sammulugemise tööd tegevat masin ka siis, kui ekraan ei tööta.

Ahjaaa, ja palusin Kevinil ka oma juukseid veidi lühemaks lõigata. Ta läks nii hoogu, et võttis kohe paraja jupi maha (ehk umbes 20cm). Vahelduseks täitsa tore. Küll nad varsti jälle tagasi kasvavad.

Seega kokkuvõttes olen oma töö, elamistingimusete ja eriti oma töökaaslastega ülimalt rahul. Eestis olles korrastan meie kodumaad ju üsna tihti. Olgu selleks siis kas Teeme Ära kampaaniad (milles isegi Simon Naissaarel on osalenud), malevaga prügi korjamised, Loodusmajaga parkide vms. korrastamine või niisama näiteks Vääna rannast pudelite (eriti klaaspudelite), klaasikildude jms. korjamine. Lihtsalt Eestis olles tähendas see üldjuhul vabatahtliku tööd kuid siin makstakse mulle selle eest head palka. Pealegi, miks mulle peakski olema vastumeelne loodust veidi aidata ja korras hoida. Vahet ju pole, kas tegemist on Eestiga või Austraaliaga. Eesmärk jääb samaks.

Seega kui mitte arvestada varajasi ärkamisi ning pikki töötunde, siis tundub nagu oleksin puhkusel. Ei mingit stressi ega probleeme ning saan päev läbi ringi sõita ning pidevalt muutuvaid vaateid loodusele nautida. Mõned vaated tunduvad erinevates valgustes nii uskumatult erinevad. Vaikselt on kätte jõudmas ka kevad ning talvised vihmad on oma töö teinud ja taimed on muutumas aina rohelisemaks ning hakkavad vaikselt õitsema. Varsti saab kõik veelgi ilusam ja värvilisem olema.

Peale kaunite mägede ja looduse näeme ringi sõites muidugi ka erinevaid suuri kotkaid oma peade kohal tiirutamas ning kängurusid ringi hüplemas ja dingosid ringi jalutamas. Selge on see, et ei puudu ka ämblikud, sajajalgsed ja muud tegelased, kellest üldjuhul üritan teatavat distantsi hoida. Ja ei, nad ei ole kõik mürgised ega ürita meid iga hinna eest hammustada. Tuleb lihtsalt olla teadlik oma ümbrusest ning kohati vajadusel veidi ettevaatlikum olla kui tavaliselt. Siinkohal on tõesti vajalik kanda saapaid ja töökindaid.

Lisaks on muidugi põnev jälle näha suuri rekkaid tassimas varuosasid kaevanduste monstermasinatele. Ühel päeval sõitsid meist näiteks mööda kaks rekkat, mis tassisid kahte suurt roosat kallurikasti. Kui õigesti mäletan, siis oli laiuseks kaheksa meetrit. Kahju lausa mõelda, et ma saan siinset elu nautida vaid kokku kuus nädalat, kuid olen selle üle siiski väga õnnelik. Eks siis paistab, mis põnevaid seiklusi elu mulle edasi toob.

Läbitud teekond:
South Hedland <-> Wedgefield <-> Port Hedland

Wedgefield -> Parklad Great Northern Highway'l kuni Sandfire Roadhouse'ni -> Wedgefield -> Great Northen Highway kuni Indee'ni -> 24h puhkeala peale Peawah River'i -> Wedgefield -> Parklad Marble Bar Road'il kuni Marble Bar'ini -> De Grey 24h puhkeala -> Wedgefield ->

Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Albert Tognilini Rest Area -&gt -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Fig Tree Crossing -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Auski Roadhouse -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> 40km Kumarina suunas -> Newman -> Redmont -> Newman -> Albert Tognilini Rest Area -> Newman.

Elu rändava Tivoliga

Saabumas oli järjekordne pikk nädalavahetus, seekord oli tegemist Lääne-Austraalia päevaga. Plaanisime juba Simoniga, kuhu me selle puhul telkima võiksime minna, kuid neljapäeva päeval sain kõne, kus mulle tööd pakuti. Selleks pidin aga juba järgmisel hommikul üle 400km kaugusele Geraldtoni sõitma. Selgus aga et bussipiletid olid kõik välja müüdud. Mu tulevane ülemus ütles, et ma ootaksin ta kõnet ning ta mõtleb selle kõige üle veidi. Ma ei teadnud, kas hakata asju pakkima või mitte. Otsustasin siiski pesu pesema panna ning mõned ettevalmistused teha. Kaks tundi hiljem ehk kell neli päeval sain lõpuks oodatud kõne ning mulle teatati, et bussis on mulle koht reserveeritud. Hiljem selgus, et ta oli mulle isegi lennukipileteid vaadanud ning muidugi oli ta nõus mu sõidu kinni maksma. Olen märganud, et see on siin tihtipeale kombeks. Olin muidugi rõõmus, et sain tööd, kuid samas ei tahtnud ma ju üldse Perthist ära minna. Kuna ma täpselt ei teadnud, kuhu olin minemas ning mida mul oleks vaja, siis oli mul üsna keeruline asju pakkida. Paljud asjad jätsin muidugi Perthi end ootama. Kõige raskem oli jätta külmkappi oma šokolaade, mis olin just sünnipäevaks saanud. Loodan, et need ootavad mind endiselt seal...

3.juuni hommikul viis Simon mind bussijaama ning minu teekond Geraldoni võis alata. Kuus tundi hiljem olingi kohal. Minu ülemus Mitchell (ehk järjekordne Mitch) oli mulle ning veel ühele mehele (Kevinile – jep, järjekordne Kevin) bussijaama järgi tulnud ning seejärel sõidutati meid meie töökohta...

Tööandjaks oli West Coast Mitro Carnival ehk Eesti mõistes rändav Tivoli, mis veedab igas linnakeses või asulas nädala ning liigub siis jälle edasi järgmisesse kohta. Edaspidi hakkangi seda Tivoliks kutsuma, sest nii on lihtsam See tähendab, et minu ülesandeks oli aidata atraktsioone üles panna ning neid jälle alla võtta ning kokku pakkida. Lisaks pidin ürituse toimumispäevadel (üldiselt neljapäeval, reedel ning laupäeval) olema abiks erinevatel atraktsioonidel.

Atraktsioone ei ole West Coast Mitro Carnivalil tegelikult väga palju. Lastele on kaks täispuhutavat batuuti ning neli suurt täispuhutavat palli, mille sees saab üksi kõndida ja hüpelda. Pisikestele on ka aeglaselt ringiratast sõitvad autod. Lisaks on muidugi veel igasuguseid keerutavaid asju nagu näiteks Zipper, kuhu saab sisse istuda ning seejärel keerutab ja pöörleb see nii palju, et ajab vast paljudel südame pahaks.

Olemas on ka Graviton, mis hoiab külastaja vastu seina ning keerutab seejärel ringiratast. Lisaks on veel ka Gliff Hanger, millele tuleb kõhuli lamada ning seejärel jällegi keerutatakse külastajaid ringi. Olemas on ka kummiäärtega elektriautod, mida ma lapsepõlvest saati siiani väga armastan.

Muidugi müüakse putkadest erinevat nänni ning saab osta õnnenumbritega pileteid ning võita mänguasju. Muidugi ei puudu ka koht, kus saab relvast korke lasta ning püüda sellega topsikuid maha kukutada ning midagi võita. Asju saab võita ka partide püüdmise mängus, kus iga ujuva kollase pardi alla on kirjutatud nimi ning siis saad erinevate nimedega riiulitelt endale meelepärase kingituse valida.

Olemas on ka nn. naervad klounid, kelle suhu tuleb viis pingpongi palli kukutada ning siis vastavalt pallide veeremiskohale ning kokku arvutatud summale endale auhindu võita. Kõige paremaks auhinnaks on suured pehmed mänguasjad ning selleks, et neid võita peaks saama suht võimatu kombinatsiooni ehk viis palli peaks veerema number ühe juurde või siis kõik viis palli peaks veerema number kuue juurde. Lisaks sätitakse klounide pead sedasi, et neid numbreid oleks suht keeruline saada. Veel on võimalik auhindu võita visates palle äbritesse. Oluline on see, et olenemata oskustest võidetakse mängudes alati midagi. Seega atraktsioone jagub kuid neid ei ole siiski väga palju.

Sööke/jooke meie enda meeskond ei pakkunud kuid kohati reisisid meiega kaasa erinevad teenusepakkujad, kes müüsid ka söödavat kraami. Lisaks reisisid meiega kaasa ka erinevad inimesed, kes müüsid erinevaid asju (pila- ja naljakaupa, riideid, ehteid jms.). Reaalselt koosneb pidevalt ringi seiklev seltskond umbes 10-20 inimesest, kellest pooled töötavad otseselt Mitchile. Nendest kolm (koos minuga) olid naissoost. Lisaks palgatakse igas linnas backpackerite näol juurde lisatööjõudu.

Minu esimene tööpäev algas kaks tundi pärast minu saabumist ning esimesena pidin olema täispuhutava batuudi juures ning jälgima, et sinna läheksid peale vaid piletiomanikud ning et nad võtaksid oma jalatsid jalast ega jääks hüppama palju kauemaks kui 5 minutit. Selleks, et kergemini hüplevate laste tähelepanu võita anti mulle vile, mille vilistamise peale kõik batuudilt maha pidid ronima. Ma ei tea, miks minu töökohustused mind Austraalias olles juba teist korda batuutideni on toonud... Igatahes mulle see sobib. Minu tööpäev lõppes üsna korraliku ilutulestikuga, mis kestis lausa veerand tundi. Päris äge algus! Kuna ilutulestikku ei ole lubatud igas linnas teha, siis täitsa igalpool seda ei tehtud.

Peaaegu kaheks  nädalaks oli mu ööbimiskohaks ühe suure ja kõrge rekka esiistmete taga asuv kitsas voodi. Kui esimest korda sinna rekkasse sisse ronisin, siis sain kohe aru, et mu voodis on koer maganud. Seega võtsin esimese asjana sealse üsna räbala lina ning viisin selle pessu. Rõõmustasin, et oma magamiskoti kaasa olin vedanud ning tegin kohe plaani endale Carnarvonist uus voodipesu osta. Etteruttavalt võin öelda, et kuna poes oli väikestes suurustes valida roosade hobuste või rekkatega tekikotid, siis otsustasin muidugi just viimase kasuks. Igati teemakohane ju! Kui olin oma rekka seestpoolt suht puhtaks saanud, oli olemine juba märgatavalt parem.

Ööseks sain soovi korral isegi kogu rekkale seestpoolt kardinad ette tõmmata ning lisaks sain teised kardinad veel lihtsalt oma voodi osale ette tõmmata. Nüüd veidi hiljem võin öelda, et olen väga üllatunud, kui palju need kardinad sooja suudavad hoida. Õnneks oli mu voodi sama pikk, kui lai oli rekka ning see on kõigist rekkatest, millega olen siiani sõitnud kõige suurem.

Selleks, et sinna sisse ronida pidin reaalselt ronima ning alla ronides pidin hüppama. Igatahes oli mu voodi nii pikk, et sain jalutsis ilusti oma seljakotte hoida. Ja sellest hetkest peale täitsid minu seljakotid ka minu (riide)kapi eesmärke. Nii kitsastes tingimustes pole ma veel siiani kunagi elanud. Jälle midagi uut.

Laupäeval käisime sellele rekkale, kus ma elan kütust võtmas ning ma sõitsin ühe mehega (Liam’iga) lihtsalt kaasa. Selgus, et minu ülemus Mitch on tema onu ning et tema on selles peres juba neljas põlvkond, kes selle tööga tegeleb. Tegelikult on üsna paljud püsitöölised seda tööd juba aastaid teinud. Neile lihtsalt meeldivat see elustiil. Hiljem rääkis Mitch mulle, et ta olevat sellega juba 28 aastat tegelenud ning nüüd tunneb, et tahaks selle hea meelega kellelegi teisele millalgi üle anda. Mitch ise on 48 aastane.

Pidin ka järgisel päeval sama batuudi peal olema, kuid siis oli see töö veelgi lihtsam, kui esimesel päeval, sest tänu öö läbi sadanud vihmale hoiatasin vanemaid, et batuut on suht märg ning päris paljud otsustasid seepeale selle vahle jätta.

Töö atraktsioonidel on üsna lihtne, kuid juba sain ka aru, kuidas mõned lapsed erinevaid skeeme üritasid aretada ning kuskilt prügikastist leitud eelmise päeva käepaeltega atraktsioonidele tahtsid saada. Sain ka oma esimese õppetunni, miks ei tohi isegi väga ilusti paluvat last batuudile lasta, isegi kui seal parasjagu kedagi hüppamas ei ole. Seda selleks, et hetk hiljem olid platsis ka tema sõbrad, kes samuti tasuta hüppamist nõudsid. Lubasin neil kõigil minuti hüpata, kuid kuna oma kambaga peletasid nad peresid eemale, siis sain aru, et olin valesti käitunud. Ja kuigi ma pole rassist, siis pean siiski mainima, et probleemsed lapsed on tihtipeale aborigeenid. Nad ei kuula oma vanemaid ning tunduvad suht taltsutamatud ning teevad eriti just gruppides olles seda, mida ise parasjagu tahavad. Mulle on siiani harjumatu näha umbes kümne aastaseid suitsetamas näiteks... Samas on mul neist ka kahju, sest ega nemad pole süüdi, et nende vanemad on pidevalt joobes ning nendega tegeleda ei viitsi.

Peale laupäevast üritust hakkasime kohe asju kokku panema ning tegelesime sellega poole üheni öösel. Hommikul kell 8:30 jätkasime sellega ning juba 12ks oligi kõik kokku pakitud. Kui nägin, milisena asjad kokkupakitult välja näevad, siis nüüd olen peaaegu 90% kindel, et nägin neid kunagi Keviniga muru niites meist mööda sõitmas.

Kui asjad olid kokku pakitud tuli mu ülemus minu juurde ning andis mulle sularahas palga kätte. Ütlesin, et sooviksin edaspidi seda siiski ametlikult teha ning seepeale küsis ta kas mul on load olemas ning pakkus mulle ametikõrgendust juhul, kui olen nõus jälle rekkatega sõitma. Ütlesin, et ma pole juba kaks ja pool aastat nendega sõitnud kuid oleksin huvitatud küll. Hetk hiljem pani ta mind juba rooli ning pidin enda kastiauto taga kahe tonnist karavani vedama. Selgus, et selle vedamiseks on tegelikult vaja vaid autojuhi lube. Olin üllatunud, sest tegemist ei olnud pisikese kooslusega. Igatahes oli mu ülemus väga rahul, kui ma enne ärasõitu talle mainisin, et karavanil on sõitja pool endiselt rehvide ees ja taga telliskivid. Seega muidugi eemaldasin need enne ärasõitu.

Olin üsna närvis kuid Mitch oli väga rahulik ning ütles, et ma ei muretseks, sest ta jälgib kõike, mida ma teen. Kuna ma polnud Perthis üleliia palju isegi autoga sõitnud, siis korrutasin endale pidevalt, et ma hoiaksin vasakule poole teeserva. Õnneks saime üsna kiiresti linnast välja ning võis alata selline sõit, mida ma väga naudin. Sõitsime umbes 30km eemal olevasse Chapman Valley’sse ning jätsime masina sinna ning läksime tagasi Geraldtoni autoga, mis meile järgi sõitis. Seega saime Mitchiga üsna pikalt lõpuks ometi rääkida ning tundub, et ta on täitsa tore ja mõistlik mees.

Mõned tunnid peale seda sõitsime uuesti Chapman Valleysse ning jäime sinna pühapäevast kuni kolmapäeva varahommikuni. See on väga tilluke koht, kus pole poodi ega midagi. Isegi külaks ei saa seda nimetada, sest ka maju on seal vaid mõned üksikud. Tuleb välja, et septembris enne tagasi Perthi sõitmist toimub ka selles tillukeses kohas üheks päevaks Tivoli üritus. Väidetavalt tulevad ümbruskondsed inimesed kõik kokku ning see koht saab olema rahvast täis.

Peale mõnda vaba päeva Chapman Valleys liikusime edasi minu endisesse kodulinna Carnarvoni, kuid enne seda sain veel korra Geraldtoni ja Chapman Valley vahet sõita, sest minu „kodu” rekkat tuli taaskord kütusega toita. Mõtlesin alguses seda töökohta vastu võttes, et kui mulle töö, seltskond või tingimused ei sobi, siis sõidan peale Carnarvoni lihtsalt tagasi Perthi ning olen saanud väikese seikluse ning ühtlasi jälle korraks oma sõpru näha.

Carnarvoni sõidu alustamine võttis meil hommikul veidi aega, sest minu „kodu” rekka oli eelmisel õhtul lootusetult mudasse kinni jäänud. Seda prooviti autoga välja tõmmata, kuid see ei toiminud. Ka auto jäi seepeale kinni. See saadi aga üsna kiiresti sopast kätte. Seejärel üritati minu „kodu” rekkat teise rekkaga välja tõmmata, kuid ka see jäi lootusetult kinni. Seepeale üritati seda rekkat autoga välja tõmmata ning auto jäi muidugi jällegi mudasse kinni. Istusin oma „kodu” rekkas ja vaatasin põnevusega vihmases õues toimuvat. Rivi kinni jäänud masinatest muutus aina pikemaks. Hommikuks tuli aga mingi suurem masin, mis meie rekkad välja tõmbas. Mina seda enam ei näinud, sest need, kes polnud kinni jäänud said juba varem oma teekonda Carnarvoni suunas alustada.

Carnarvoni sõit on alati mu jaoks väga meeldiv olnud, kuid natuke oli siiski imelik sinna minna teades, et Simonit ei ole minuga ning et ta ei ole mind ka seal ees ootamas. Samas ootasin väga Jeni ja teiste nägemist. Kohe kui olime kohale jõudnud helistasingi Jenile ning sain temaga üsna varsti kokku, sest mu ülemus ütles, et meid kõiki pole masinate õigele kohale sõitmiseks vaja. Seega jätsin nad maad mõõtma ning läksin Jeni juurde. Küll oli mõnus end suures ja puhtas vannitoas pesta.

Nimelt on Tivoli pesemisruum väga tilluke ning mitte just kõige puhtam. Ma isegi ei tahtnud mõelda, kuidas enda juukseid seal peseksin. End pestes pidin alati ettevaatlik olema, et mitte seinasid puudutada, sest tundus, et need teevad mind veelgi räpasemaks. Hiljem selgus ka põhjus, miks pesuruum on nii räpane. Nimelt oli meil graafik, mille alusel vastutas keegi ühel nädalal pesuruumi puhtuse eest ning teisel nädalal köögi puhtuse eest. Minu esimene nädal pesuruumi puhastuseks oli ette nähtud peale Carnarvoni South Hedlandis. Tuli välja, et puhtuse eest vastutamine tähendas seda, et vastav ruum tuli selle nädala jooksul ühel korral korralikult puhtaks küürida. Ainult korra nädalas! Hoolimata sellest, et neid kasutab 10-20 inimest. Köök nägi tegelikult üsna okei välja, sest need, kes seal reaalselt süüa viitsisid teha, hoidsid seda üsna normaalses olekus. Söögi eest vastutasime me ise ning seega tähendas see minu jaoks seda, et käisin köögis vaid kuuma vett keetmas ning mikrolaineahju kasutamas.

Olmest veel niipalju, et ka pesu pesemise eest tuli Tivolis $3 (2EURi) maksta, sest neil oli selline pesumasin, mis töötas vaid raha sisestamise peale (nagu paljudes karavanparkides on kombeks). Muidugi pesi masin asju vaid külma veega, sest ka see on siin üsna tavaline. Kuivati oli tasuta. Seega kasutasin võimalust ning pesin Jeni juures ka oma pesu sooja vett kasutava masinaga puhtaks. Peale seda oli juba täitsa hea olemine ning lobisesime Jeniga tükk aega. Mitch ei olnud kodus, sest ta oli Maccaga Red Bluffile Macca sünnat tähistama läinud.

Järgmine päev algas meil kell 8:00 koosolekuga, mis toimus korra nädalas ning antud pooltunni jooksul rääkis meie ülemus meid ees ootavast nädalast ning arutati võimalikke probleeme jms. Peale seda alustasime atraktsioonide ülespanemisega.

Mind pandi koos töötama ühe pisikese austraalia tüdruku Clemi’ga. Ta tundus väga tore ning olin sellega rahul. Meie ülesandeks oli kõigepealt suurest rekkast visata välja kilekottidesse pakitud tuhanded pehmed mänguasjad. Ma polnud kunagi nii palju pehmeid mänguloomi näinud. Tuli välja, et ka teine suur rekka on neid pilgeni täis.

Kui olime asjad eest ära tõstnud saime hakata välja tõstma asju, mida me päriselt vajasime. Nimelt pidime üles panema kaks telki, millesse läksid ühte sisse täpsuse laskmise asjad ning teise naervad klounid ning muidugi ka erinevad auhinnad. Telkide ülepanemisel jäi mulle mulje, et Clemi pole seda just üleliia palju teinud, sest peale ühe telgi kokkupanemist oli mul juba asi enam-vähem selge, kuid tema kippus ikka üle mõtlema ning käskis mul pidevalt oodata, et ta saaks mõelda. Minu jaoks polnud enam eriti midagi mõelda, kuid kuna arvasin, et ehk see telk on erinev, siis võtsin asja rahulikumalt. Hiljem selgus siiski, et kahel telgil olid vaid väiksemat sorti erinevused. Etteruttavalt võin öelda, et sain seda tööd ka South Hedlandis teha, kus mu ülemus tuli isegi korraks seal olles minu juurde ning ütles, et kuigi Clemi on neile juba kolm aastat töötanud, siis oleks hea, kui ma teda tagant utsitaksin, sest muidu võtavad asjad liiga kaua aega. Nii oligi, sest pidin korduvalt tema soovil auhindu ühest kohast teise ümber tõstma, sest ta polnud väga kindel, kuhu miski minema pidi. Sellega kulutasime aga päris palju aega. Ja kuna me ei saanud palka mitte tundide vaid nädala eest, siis oleks olnud hea kõik võimalikult kiiresti valmis saada. Aga see selleks...

Kui olime oma telgid üles saanud, siis saime jälle kõik mänguasjad tagasi rekkasse mahutada. Ja see ei olnud kerge töö, sest nad ei tahtnud sinna kuidagi ära mahtuda. Lõpuks saime siiski hakkama.

Peale tööpäeva korjas Jen mind jälle autopeale ning viis enda juurde pesema. Nautisin jälle täiega puhas olemist. Peale seda läksime kella kuueks Heatheri juurde õhtusöögile. Nimelt oli nende ühel töökaaslasel sünnipäev ning nad tähistasid seda. Peale mõne tüdruku, keda ma ei tundnud oli seal ka Bel, kes oli küpsetanud väga maitsva lasanje. See maitses arvatavasti mulle eriliselt hästi ka seepärast, et olin siiani peale Perthist äraminekut vaid kiirsuppe/nuudleid jms. söönud. Oli väga tore nendega koos istuda ja veidi lobiseda. Vahepeal tekkis mul lausa tunne nagu ma töötaksin lihtsalt Tivoli heaks aga elaksin endiselt Simoniga Carnarvonis.

Järgmisel päeval olin teistele abiks kokkupõrkavate elektriautode ülespanemisel. See oli kõige keerulisem ja suurem atraktsioon, mis võttis alati kõige kauem aega. Seal juhendas meid inglise tüdruk Leanne, kes koos oma boyfriendi Pud’iga olid samuti Tivolile juba aastaid töötanud. Kui olime seal lõpetanud saadeti mind ja Clemit Zipperi atraktsiooni õlist puhastama. See on suur keerlev atraktsioon ning ma olin hämmingus, kui sain teada, et peame kõikidest plekkidest lapiga lahti saama. Muidugi oli meil ämbris veega segatult mingi õlieemaldusvahend, kuid see ei toiminud siiski kõige paremini. Lisaks oli meie kasutuses ka survepesur. Arvasin, et kogu atraktsiooni puhastamiseks kuluks mitu päeva, kuid meile anti aega vaid mõned tunnid. Lõpptulemusena ei söönud me isegi lõunat vaid rügasime edasi. Kuid isegi siis pidime ühel hetkel alla andma ning hakkama väga lohakat tööd tegema, sest muidu poleks me kindlasti õigeks ajaks valmis saanud.

Hiljem Mitch kiitis mind ning küsis, kas atraktsioonile värv ka peale jäi või küürisime kõik maha. Ta oli rahul, et võtsime asja nii põhjalikult ette. Tegelikult tegime seda nii põhjalikult ainult selleks, et Clemi ütles mulle, et just nii seda tulebki teha ning et ta pidavat seda tegema praktiliselt igal nädalal. Igatahes olin rõõmus, kui olime oma atraktsioonid lõpuks kõik üles saanud.

Kuna olin oma tööga sattunud Carnarvoni, kus on ka minu maksukontor, siis otsustasin kiiresti ka sealt läbi minna ning neilt mõne asja kohta infot küsida, sest austraalia maksuaasta lõpeb 30.juunil. Sain asjad korda aetud ning loodetavasti saan ka sel aastal nendega oma maksutagastuse ära tehtud. See oleks mulle palju lihtsam kui kuskil mujal jälle kõikide andmete uuesti sisestamine. Siin ei käi see pooltki nii lihtsalt ja loogiliselt kui Eestis.

Peale seda korjas Jen mind taaskord auto peale, et saaksin end õlist puhtaks pesta. Ka Mitch ja Macca olid oma väljasõidult tagasi jõudnud ning seega oli tore ka nendega üle pika aja lobiseda. Ööseks läksin jälle tagasi oma rekkasse. Tegelikult oli Jen muidugi varem ka pakkunud, et võiksin nende juures ööbida aga kuna mul oli rekkas täitsa ok, siis otsustasin neid mitte sellega segada.

Järgmisel hommikul ärkasin vabatahtlikult umbes kuue ajal ning tundsin, et mu olemine oli üsna kehv. Jooksin kohalikku ühiskasutatavasse WCsse ning mõne tunni möödudes olin veendunud, et mul on mingi kõhugripp, sest mu kõht oli lahti ning oksendasin umbes iga poole tunni tagant. Rõõmustasin, et see ei juhtunud Geraldtonis, kus olime sunnitud kasutama plastikust ürituste WCsid. Teatasin oma olekust üsna varakult ka oma ülemusele ning ta oli väga mõistlik ning käskis mul tagasi voodisse minna, et ma õhtuseks ürituse toimumise ajaks ikka tervemaks saaksin. Ise mõtlesin, kui halb see võib võõrale inimesele näida, sest ta teadis, et olin oma sõprade juures igal õhtul käinud ning tegin seda ka eelmisel õhtul, mis oli ühtlasi ka reede. Õnneks paistis, et ta uskus mind, et tegemist polnud pohmakaga. Tegelikult polnud ma eelmisel õhtul tilkagi joonud aga tema seda ju ei teadnud. Igatahes tundsin end tegelikult veel üsna mitu päeva halvasti ning õhtuse ürituse ajal polnud ma ka just kõige naerusuisem. Alguses pani ülemus mind piletiputkasse istuma, kuid kui ta nägi, kuidas mu mõte töötamisest keeldus, siis ta korraldas asjad ringi ning pani mind ühele mehele, Crumpy’le täpsuselaskmise telki appi. Pidin seal küll püsti seisma, kuid sain enam-vähem asjaga hakkama. Ühel hetkel üks mees vibutas mu näo ees käsi ning küsis, kas ma olen ikka mõtetega seal kus peaksin olema. Tahtsin talle öelda, et ega ikka ei ole küll ning et tunnen end väga halvasti kuid naeratasin viisakalt ning ulatasin talle tema täpsuselaskmise korgid. Olin rõõmus, kui see päev lõpuks läbi sai.

Carnarvonis toimus meie üritus vaid laupäeval ja pühapäeval ning pühapäeva hommikuks tundsin end juba märgatavalt paremini. Söögile ega söömisele ei tahtnud ma siiski veel mitu päeva mõelda. Igatahes möödus meie pühapäevane üritus kenasti ning kuna see kõik toimus Tropical Festivali raames, siis oli meie ümber suur laat ning väga palju rõõmsaid inimesi. Seekord sain töötada naervate klounide telgis ning vahepeal pidin abiks olema ka partide püüdmise mängus. Vaheldus on alati tore!

Peale ürituse toimumist hakkasime kiiresti oma asju kokku pakkima ning saime need kokku veidi enne südaööd. Asjade kokkupakkimine käis meil seekord üsna kiiresti, sest nagu juba enne mainisin, siis Mitch palkab igas linnas endale kuni viis backpackerit appi, kes on siis ürituse ajal on lihtsamatel atraktsioonidel abiks ning aitavad hiljem asju kokku panna.

Esmaspäeva hommikul kell 7:00 hakkasime vaikselt järgmise linna ehk South Hedlandi suunas liikuma. Tegime väikseid peatusi Minilya-, Nanutarra-, ja Fortescue River Roadhouse’des ning õhtuks jõudsime veidi enne Karrathat asuvasse roadhouse’i, kus asus ka rekkate peatumiskoht. Olin väga üllatunud, kui Liam tuli sinna jõudes minu juurde ning ütles, et Mitch oli mulle palunud edasi öelda, et siin on ka pesuruumid ning kui ma kiirustan, siis pääsen sinna ilma järjekorrata. See oli tõesti hea uudis, sest peale mind tekkis ukse taha üsna kiiresti järjekord. Olin Mitchile väga tänulik.

Hommikul jätkasime teekonda South Hedlandi suunas, kuhu ka kenasti kohale jõudsime. Ainuke jama oli selles, et minu „kodu” rekka otsustas vaid mõned kilomeetrid enne päralejõudmist katki minna. See rekka oli ka enne mõned korrad katki läinud ning siis pidid mehed kogu kabiini üles kallutama, et seal all miskist teha. Minu jaoks tähendas see alati seda, et mu asjad olid voodilt mööda põrandat laiali veerenud. Nüüdseks olin juba õppinud oma asju võimalikult palju kottides hoidma. Igatahes suutsid nad rekka küll kuidagi sihtpunkti saada kuid juba järgmisel hommikul lennutati üks mees Bruce Perthi, et ta sealt oma rekkaga South Hedlandi sõidaks, sest vana rekka enam uut sõitu vastu ei peaks.

Kuna tegemist oli ka minu nn. „koduga”, siis pidin oma asjad välja kolima ning sain edaspidi elada meeskonna karavanis/soojakus. Igatahes sain endale oma toa (numbriga 6), kus oli olemas isegi külmkapp ning ventilaator. 

Tuba ise oli aga eelmisest kasutajast väga räpane. Seega veetsin pool päeva seda küürides ning ühtlasi ka pesemisruume küürides, sest käes oli minu nädal selle tegemiseks. Lõpptulemus oli üsna talutav.

Järgmisel päeval algas taaskord asjade mahalaadimine ning ülespanemine. Täpselt samamoodi nagu eelmisel nädalal. Ainuke erinevus seisnes selles, et sel nädalal pääsesime me Zipperi puhastamisest. Mul on tegelikult isegi tunne, et see jäigi tegemata.

Kuigi töö ei olnud üleliia raske, siis hakkasin vaikselt aru saama, et töötunde on nädalas siiski veidi enam kui umbes 38, mida mulle alguses öeldi. Eks seda tingis ka see, et peale minu olid alles Pertis Tivoliga tööd alustanud ka kaks backpackerit (sakslane Phillip ja prantslane Boris) ning kuna me ei teadnud veel täpselt mida tegema peab, siis võtsid asjad veidi kauem aega, kui oleks pidanud.

Hakkasin vaikselt mõtlema, et jätkan nendega arvatavasiti tööd veel mõneks nädalaks, et saaksin tööga reisida kohtadesse, kus ma veel käinud polnud (Broome, Derby, Kunnunurra, Halls Creek). Edasi viib nende teekond neid kohtadesse, kus olin juba enne käinud (Port Hedland, Karratha, Tom Price, Carnarvon, Geraldton, Chapman Valley (seal veedetakse kaks nädalat masinate hoolduseks ning ühe päeva ürituse läbiviimiseks) ning seejärel jõutakse ringiga septembri keskpaigas tagasi Perthi, kust varsti hakatakse edasi lõuna poole liikuma.

17.juuni õhtul helistas mulle Kevin ning rääkis mulle õhinaga, et pean kindlasti kellegi Tim’i nimelisega ühendust võtma, sest tal võib olla mulle tööd pakkuda. Helistasingi Timile, kuid ta ei vastanud mu kõnele. Seejärel saatsin sõnumi, millele järgmiseks päevaks ikka vastust polnud saanud. Helistasin siis Kevini soovitusel talle uuesti. Seekord ta ka vastas ning ütles, et neil võib tõesti mulle olla tööd pakkuda. Varsti sõitis Timi naine Robin mulle Tivoli lähedusse järgi (sest Tim arvas, et ehk ma tunneks end ebamugavalt kui peaksin kellegi võõra mehe autosse istuma) ning viis mind Wedgefieldi Timiga kohtuma ning näitas ära ka koha, kus ma ehk elama hakkaksin. Nimelt tuli välja, et Timil oleks vaja kedagi, kes omaks rekkalube ning saaks ka traktorijuhtimisega hakkama. Kuna tegin seda kõike Kevinile kaks aastat ning olin nüüdseks ka juba jälle rekkatega veidi enam harjunud, siis kõlas see mulle hästi. Tim ei osanud veel täpselt öelda, mida ta tahaks, et ma ta heaks teeksin. Valikutes oli väikse traktoriga linnas muru niitmine, suurte maanteede äärsete parklate prügikastide tühjendamine ning lisaks ka liikluskontroll. Selle viimase puhul peaksin läbima ka lisakoolituse, sest Keviniga jäi see mul läbimata. Kuna nii Tim kui ka Robin tundusid toredad ning palganumbrid ilusad, siis olin suht hetkega otsustanud, et jätan Tivolitööga hüvasti. Samas tundsin end veidi halvasti, sest Mitch oli mu vastu alati nii kena olnud ning ma kohe üldse ei tahtnud talle öelda, et lähen juba minema. Seega ütlesin Timile ja Robinile, et arvatavasti sooviks mu ülemus, et sõidaksin nendega Broomi, kuna nad ei suudaks paari päevaga mulle asendust leida kuid Broomis oleks neil selleks piisavalt aega. Tim ja Robin ütlesid, et neile meeldib minu suhtumine, et ma lihtsalt paremat pakkumist nähes minema ei jookse vaid siiski oma töökohale mõneks ajaks veel truuks jään.

Seejärel viis Robin mind tagasi Tivoli juurde ning läksin ja rääkisin Mitchiga. Ta oli väga mõistev ning ühtlasi ka tänulik, et olin nõus Broomi sõitma tema rekkaga. Eks mul olid ju väiksed omakasud ka sees, sest tahtsin kasvõi korrakski Sandfire Roadhouse'st edasi sõita ning Broomi näha. Juba mõned tunnid hiljem tuli üks tüdruk Stacey minu suurele seljakotile järgi, sest mul ei olnud ju mõtet kogu oma elamist Broomi ja tagasi tassida. Kõik sujus uskumatult kiiresti ja kenasti. Olin väga rahul. 

South Hedlandis toimus meie Tivoli üritus neljapäevast laupäevani ning pühapäeva pärastlõunal, kui kõik asjad olid kokku pakitud suundusime juba vaikselt Broomi suunas. Tegime pisikese peatuse veidi enne Pardoo Roadhouse’i, Sandfire Roadhouse juures ning jäime ööseks sealt umbes 50km edasi asuvasse parklasse ööbima. Tegime lõket ja oli mõnus õhtu. Tundsin end väga hästi ja rahulolevalt, sest mul oli tunne, et mind on ees ootamas toredad päevad.

Nii oligi! Järgmisel hommikul sõitsime edasi Broomi suunas ning peatusime vaid korraks Roebuck Plains Roadhouse’is ning seejärel jõudsimegi varsti minu kauaoodatud Broomi ning minu töö oligi läbi. Sain kokkuvõttes oma Isuzu masinaga vaid veidi alla 2000km sõita. Meie ööbimiskohaks sai mõneks päevaks olema rodeo ürituse jaoks mõeldud suur aiaga piiratud ala. Kui hakkasin tagasisõiduks Internetist bussipileteid otsima, siis selgus, et järgmine buss Hedlandi suunas väljub alles neljapäeva õhtul (ning sel hetkel oli alles esmaspäev). Ma ei suutnud oma silmi uskuda ning otsustasin isegi bussifirmasse helistada. Selguski, et bussid käivad sealt Hedlandi suht harva. Sama üllatunud nagu mina, oli ka mu tulevane ülemus ning minu Tivoli-kaaslased. Mis seal ikka... Jama värk küll aga olin „sunnitud” nüüd mõneks päevaks Broomi jääma. Minu rõõmuks ütles mu ülemus, et võin edasi oma toas elada seni, kuniks seda vajan. Otsustasin, et tööd ma siiski tema heaks enam ei tee ning kasutan vabasid päevi parem linnaga tutvumiseks.

Kõige imelikum on selle linna juures see, et selle südames asub lennuväli. Ja kuigi see kõlab väga mugavalt, siis oli mulle siiski üsna harjumatu näha ja kuulda lennukeid nii lähedalt, et tundus nagu nad hakkaksid keset linnatänavat maanduma.

Peale väikest koosolekut otsustasime Phillipi ja Borisega linna minna. Kuna see asus meist umbes 5km kaugusel ning me ei tahtnud aega kulutada, siis otsustasime sinna minna häälega. Saime suht kiiresti ühe masina peale, kus üks meist pidi taga kabiinis end politsei eest peitma, sest seal ei oleks tohtinud teoreetiliselt sõita. Politseil oli aga tegemist ühe teise autoga ning seega jõudsime kenasti ja kiiresti linna külaliskeskuse juurde.

Võtsin sealt meile kaardi ning otsustasime edasi 22km pikkuse Cable Beach (Kaabli ranna) suunas liikuda. See ei tundunud kaugel olevat kuid hiljem selgus, et meie jalutuskäik osutus umbes 6km pikkuseks. Igatahes oli rand võrratult ilus ja lai.

Tõusud ja mõõnad on siinkandis meeletult suured ning liiguvad väga kiiresti. Imelik on näha, kuidas täiesti kuiv liiv on vee reaalsest ookeanipiirist sadu meetreid eemal. Vesi oli küll üsna jahe kuid siiski mõnus ja värskendav.

Magasime rannaliival päris mitu tundi, kuniks Phillip mind äratas ja ütles, et kaamlid on meile lähemale liikunud. Nimelt olin neid enne eemalt näinud kuid nad paistsid siis alles asjadeks valmistuvat. Nimelt tehakse Cable Beach’il turistidele päikseloojangul või ka enne seda üsna kuulsaid kaamlitega jalutuskäike.

Neid oli palju rohkem kui oleksin osanud arvata. Kaamlitele olid selga pandud spetsiaalsed alused, mille peale siis inimesed pidid istuma. Sadulaks neid asju eriti kutsuda ei tahaks. Aga vaade kaamlitele ning aina mere poole vajuvale päikesele oli tegelikult väga kena. Seejärel käisid poisid veel korra ujumas ning otsustasime hakata tagasi linna suunas liikuma. Ühel hetkel hüüdis keegi autost Borisit. Selgus, et see oli üks prantsuse kutt, kellega nad olid Perthis tutvunud.

Imestasime ja naersime kokkusattumuse üle ning Phillip ütles, et sa alati kohtad inimesi vähemalt kaks korda. Õhtusöögiks läksime suht ainukesena lahti olevasse pubisse, mis hiljem selgus, et on Broomi üks populaarsemaid kohti. Oli meeldiv jälle korralikumat toitu süüa.

Kui kõhud olid täis hakkasime vaikselt oma elamise suunas liikuma. Teepeal ühines meiega üks aborigeeni kutt, kes poistelt suitsu palus. Seejärel jalutasime mõnda aega edasi naljakesi ning Phillip muudkui küsis ja küsis temalt igasugu asju. Isegi asju, mida ehk poleks olnud sobilik küsida aga kutt tundus olevat tegelikult harjumatult avatud ning ka sealjuures hea inglise keelega.

Ühel hetkel peatus meie ees aga seesama masin, millega päeval linna olime sõitnud. Ma siiani ei saa aru, kuidas see kutt meid pimedas ära tundis, sest hommikul oli meid kolm aga nüüd neli ning me keegi tegelikult ei hääletanud. Igatahes jätsime aborigeenikuti maha, sest ta pidi varsti ära keerama ning meid viidi lausa koju värava ette. Seepeale teatas Phillip jälle, et ta ju ütles, et me kohtame inimesi vähemalt kaks korda. Ja tal oli õigus. Järjekordne tore kokkusattumus sel päeval.

Õhtul WCsse minnes lugesin seinal silti, mis palus prilllauad kindlasti sulgeda, et takistada konnasid. Kujutasin ette et tegemist on selliste pisikeste pool läbipaistvate konnadega nagu olid Carnarvonis. Keegi oli siiski prillaua lahti unustanud ning kui ma vett lasksin, siis selgus, et sellega uhtusin alla ka umbes oma rusika suuruse ilusa rohe-rohelise konnakese. Kahju hakkas kohe...

21.juunil ehk järgmisel päeval tuli Leanne mu ukse taha ning küsis, kas ma tahaksin tema, Pudi ja nende austraalia karjakoera Majoriga Gantheaume Point’i randa tulla, sest nad olevat just endale rendiauto võtnud. Muidugi olin rõõmuga nõus nendega kaasa minema. 

Toredaks komplimendiks ütlesid nad mulle, et usaldavad mind ja minu tööd rohkem kui Hariyt, kes on seal umbes kolm aastat töötanud ning neil oli kahju, et ma ära pidin minema kuid samas nad kõik mõistsid ja said aru miks ma seda teen. Nii headele pakkumistele lihtsalt ei saa ära öelda.

Igatahes veetsime mõned tunnid rannas pikutades ning seejärel läksime ka vaatama lähedal asuva majaka juures olevaid dinosaurusejälgi. Kahjuks oli tõus nii suur, et päris jälgi meil näha ei õnnestunud aga nägime ära tehisjäljed ning lugesime selle kohta infot. Tuleb välja, et Broomi rannaäär on dinosauruse jälgedest üks maailma populaarseimaid, sest kui vaid väga vähestes kohtades on näha rohkem kui kolme erineva liigi dinosauruste jälgi, siis Broomis on neid lausa üle üheksa.

Meie päev möödus kenasti ning ka õhtu oli väga mõnus. Nimelt olime Broomi sattunud väga ideaalsel ajal, sest vaid kolm korda aastas on kolmel kuul võimalik näha kolme päeva vältel fenomeni, mida kutsutakse trepiks kuule. Nimelt tekib tänu mõõnale kuu tõusmise ajal veele ning liivale kujutis, mis meenutab treppi kuuni.

Muidugi otsustasime seda kõik vaatama minna. Vaade oli tõesti ilus ning kuigi tegin palju-palju pilte, siis ei suuda need seda siiski nii hästi edasi anda.

Järgmisel päeval otsustasin oma emme nõuannet kuulda võtta ning minna pärlifarmi ekskursioonile. Nimelt on Broome mujal maailmas just tuntud oma pärlikasvatuste poolest. Sihtkohaks valisin umbes 40km Broomist eemal asuva Willie Creek pärlifarmi.

Ekskursioon sinna algas bussisõiduga külaliskeskuse juurest kell 10:45. Mees, kes mind peale korjas oli väga jutukas ning meile räägiti erinevaid asju mitte ainult pärlitest vaid ka üldiselt Broomist ja Lääne-Austraaliast. Mõned asjad olid mulle juba iseenesestmõistetavad aga muidugi oli ka uut infot.

Peale nn. Kimberly (see on maakond, kus asusime) massaaži, milleks kutsutakse pinnaseta teedel hüpliku sõitmist jõudsime pärlifarmi kohale.

Kõigepealt suunati meid varjualusesse, kus üks naine rääkis meile pikalt ja põhjalikult austritest ning pärlitest ning sellest, kuidas nende kasvatamine käib. Seejärel avas ta ühe austrikarbi ning võttis sellest pärli välja.

Me saime kõik vaadata ja katsuda erinevate kujude ja toonidega pärleid ning meile seletati, mille järgi pärleid hinnatakse. Lisaks saadeti ringi käima ka üks väga ilus, suur ja hinnaline pärl (umbes $8000 ehk 5385EURi).

Seejärel suunati meid kohviku osasse, kus lõunasöögi tellijad oma lõunasöögid kätte said. Mina ja veel üks paarike ei olnud ainukesena lõunasööki tellinud ning meid kostitati puuviljade, karaskite ning mahla ja kohviga. Meile tuldi isegi ütlema, et me sööks ikka korralikult kõhud täis. Kuna meid oli nii vähe ja sööki üsna palju, siis minul sai küll peale seda kõht ikka üsna täis ning olin rõõmus, et endale eraldi lõunat ei olnud tellinud.

Peale kõhutäit näidati meile kohalikke akvaariumeid ning seletati, kuidas akvaariumites olev vesi on jõeveega kuidagi ühendatud ning nad teavad tänu sellele, mis seisus nende vesi alati on, sest nad testivad seda pidavlt ning jälgivad seal elavaid kalu.

Kui kalad olid vaadatud läksime laevukesega jõe peale sõitma ning meile tõmmati veest välja austrihoidjad ning näidati, millist rasket tööd seljakotirändurid peavad tegema, et neid karpe merevetikatest ja muust sarnasest puhastena hoida. Mulle tundus, et isegi hea raha eest ei suudaks ma seda rohkem kui mõned päevad teha. Meile öeldi ka seda, et päris töölised kasutavad puhastamiseks üsna teravaid noa moodi asju aga backpackeritele selliseid asju ei usaldata ning seega peavad nad hakkama saama üsna nüride tööriistadega.

Kui keegi austritehoidja kogemata liini küljest lahti kukutab, siis pidavat see neile kalliks maksma minema, sest kuna jões on nii haid kui ka krokodillid, siis niisama sukeldudes neile järgi minna ei saa vaid selleks tuuakse kohale spetsiaalne masin, mis siis hoidiku jälle pinnale tõstab.

Paadisõidul möödusime ka pärlitöötajate laevukesest, mis tühjalt töölisi ootas. Meile seletati, kuidas seal tavaliselt töö käib ning tehti vägagi selgeks kui ebameeldivalt kõik töölised ja laev haisevad.

Kui ühel hetkel meie umbes kuueteistkümne pealiselt grupilt küsiti, kust me kõik tulnud oleme, siis selgus, et enamuses olid austraalia siseturistid. Üks paarike oli Šveitsist ning mina muidugi Eestist. Seepeale oli meile ekskursiooni tegev mees Adam väga üllatunud ja rõõmus, sest ta teatas, et ta olevat just eelmisel aastal Eestis käinud. Seda selleks, et tema vanemad on lätlased ning lisaks Lätimaale otsustas ta külastada ka Tallinnat. Taaskord väga vahva kokkusattumus.

Kui olime paadisõidult tagasi jõudnud, siis suunati meid pärlipoodi ning soovijad said sealt endale meelepäraseid ehteid soetada. Lisaks Broomi pärlitele olid müügil ka mujalt sisse toodud pärlid, mis asusid aga eraldi riiulitel. Lisaks demonstreeriti meile eriti kalleid pärlikeesid ja muid ehteid.

Seejärel läksime jälle bussikese peale ning 15:30 olime tagasi Broomi külalistekeskuse juures. Meile öeldi, et kui lähme ühte nende poodidest ning täidame oma ekskursiooni kohta küsitluse, siis saame väikese kingituse. Seega suundusin põnevusega poodi otsima. Täitsin küsitluse ning sain valida Broomi tassi ning stabby-holderi (see asi, mis pannakse pudelile ümber, et seda käes üles ei soojendaks) vahel. Otsustasin viimase kasuks.

Seejärel jalutasin pisikesele sadamasillale ning peale seda otsustasin uuesti minna kuu üritusele, sest sel ja järgmisel õhtul pidavat seal olema ka avatud turuplats. Just selle viimase pärast tahtsingi eriliselt tagasi minna ning see oli seda väärt, sest oli väga põnev näha igasuguseid ilusaid ja põnevaid asju, mida seal müüdi. Kahjuks pean aga alati mõtlema sellele, kas mul on ikka võimalik neid asju tagasi Eestisse viia. See piirab ning õnneks hoiab ka tagasi mu šhoppamishimu.

Oma viimase päeva Broomis otsustasin veeta niisama linnas kolades ning poodides ringi vaadates. Kuna Eestis oli tegemist jaanilaupäevaga, siis ostsin endale poest vorstikesi ja juustu ning tegin oma voodil pisikese pikniku.

Õhtul varusin piisavalt aega, et kõigile ükshaaval korralikult head aega soovida ning veidi veel juttu ajada. Kuna nad olid kõik erinevatel atraktsioonidel tööl, siis kippusid nad ka pakkuma, et pean kindlasti nende atraktsiooni enne äraminekut proovima. Keeldusin erinevate keerutavate asjadega sõitmisest, kuid otsustasin ära katsetada Hariy täispuhutavad mullid. See oli lõbus, kuid seal sees oli üsna vähe õhku. Olen siiski rahul, et sain oma uudishimu rahuldatud. Seejärel läksin lobisema Phillipi ja Brucega, kes töötasid parasjagu Õnneseina juures ning müüsid pileteid. Otsustasin ka kaks piletit osta aga muidugi ei võitnud ma midagi. Sellest hoolimata hüppas Bruce pehmete loomakeste juurde ning andis mulle sealt kaissu koaala (sest ma olin enne maininud, et kui ma midagi võidaksin, siis valiksin koaala, sest me oleme ikkagi Austraalias). Seepeale ütles ta, et kui Mitch seda näeb, siis ütleksin talle, et võitsin selle. Ta lisas, et see on asjake, mis jääb mulle neid meenutama. See oli temast väga armas. Viisin koaala oma tuppa ning ütlesin head aega ka Carolile, Clemile, Kimile, Crumpile, Kevinile ning Borisele ja Pudile. Lisaks muidugi ka Mirale, Vladele ja Mitchile. Mitch ütles, et mul on nende juures alati töökoht olemas ning isegi, kui soovin mõne ürituse raames lihtsalt lisaraha teenida ja atraktsioone valvata, siis olen alati oodatud. Selliseid asju on alati hea teada. Tegelikult teeksin seda meeleldi. Viimasena läksin head aega soovima Leannele, kes oli kokkupõrkavate elektriautode juures. Otsustasin, et nendega olen ka nõus sõitma. Kuna sõitmiseks mõeldud ala oli üsna pisike ning me pidime teoreetiliselt ringiratast sõitma, siis sain aru, et ühel hetkel võiks mul isegi sellest süda pahaks minna. Aga need kolm minutit nautisin seda täiega ning see oli väga vahva.

Seejärel läksin oma tuppa, võtsin oma väikse (tegelikult üsna suureks paisunud) seljakoti ning koaala ja suundusin bussipeale. Umbes vaid veerand bussist oli täis ning sealhulgas mina ja vaid ehk veel üks või kaks valget inimest. Ja ma pean tunnistama, et aborigeenid ei lõhna just kõige meeldivamalt... Huvitav, kas valged inimesed lõhnavad neile ka ebameeldivalt või on tegemist siiski hügieeniküsimusega...

Igatahes möödus mu sõit üsna kenasti ning sain koaala kaisus üsna mugavalt magada, sest ka minu kõrval olev iste oli vaba. Reede varahommikul kell 03:00 jõudsimegi South Hedlandi, kuhu mulle mu tulevane töödejuhendaja (supervisor) Andrew kenasti vastu oli tulnud ning viis mind, mu koaala ja kogu mu asjad ilusti minu uude Wedgefieldi koju.

Läbitud teekond:
Perth -> Geraldton -> Chapman Valley -> Geraldton -> Chapman Valley -> Geraldton -> Chapman Valley -> Billabong Roadhouse -> Carnarvon -> Minilya Roadhouse -> Nanutarra Roadhouse -> Fortescue River Roadhouse -> Roadhouse before Karratha -> South Hedland -> Wedgefield -> South Hedland -> 10km before Pardoo Roadhouse -> Sandfire Roadhouse -> 50km after Sandfire Roadhouse -> Roebuck Plains Roadhouse -> Broome -> Cable Beach -> Broome -> Gantheaume Point -> Broome -> Willie Creek Pearl Farm -&gt -> Broome -> South Hedland.