Pean tunnistama, et mul on tekkinud plaan jääda Austraaliasse veel ka teiseks aastaks. Taavil on võetud koolist akadeemiline puhkus ja seega tema minuga siia teiseks aastaks ei jää. Sellega seoses on mul mõned erinevad plaanid. Eks paistab, mis neist saab...
Pääsesin üle pika aja veidi korralikumalt Internetiavarustesse ning lõpuks ometi sain kuulda üle mitme kuu tänu Skype müstilistele võimalustele endale kallite inimeste hääli. See oli nii tore ning tegi tuju meeletult heaks ja andis pikaks ajaks energiat.
Siinne elu paistab liikuvat kõigil samas rütmis. See tähendab seda, et hommikuti tõustakse vara, päeval tehakse tööd ning õhtul minnakse vara magama. Seda ka nädalavahetustel. Seega isegi reede-laupäeva õhtuti on tavaliselt karavanparkides suhteliselt vaikne ning peale üheksat pole eriti kedagi liikvel, sest on uneaeg. Mulle on see siiani suhteliselt harjumatu.
Enamuses tsiviliseeritud kohad, kus me oleme peatunud on sellised, kus on päris suur osakaal erinevatel töömeestel. Naisi liigub siin ringi suhteleiselt vähe ning ka raadiosaatjast kuuleb harva naiste hääli. Tihti, kui rekkamehed mind ja Kevinit raadiosaatjast kõnetavad, siis eeldtakse, et mõlemas traktoris on mees. Positiivne selle kõige juures on see, et WC-d ning pesemisruumid on peaaegu alati tühjad ning kenasti puhtad. Lihtsalt keegi ei kasuta neid eriti.
Tom Price on väike armas kevanduslinnake, kus on olemas kõik eluks vajalik. Sealhulgas ka Europeldik, mis asub kaubanduskeskuse kõrval ning on kõigile tasuta kasutamiseks. Selleks, et sisse pääseda, tuleb vajutada nuppu. Sisenedes räägitakse sulle, et kasutusaeg on maksimaalselt kümme minutit ning seejärel hakkab mängima rahustav muusika. Kätepesuks piisab vaid käte asetamisest erinevate andurite alla (seep, vesi, kuum õhk). Kui käed on pestud laseb wc ise pottist vee alla. Väljumiseks tuleb taaskord nuppu vajutada. Ohhh, milline luksus võrreldes mulle nii tavaliste põõsatagustega.
Tom Price asub Nimetamäe (Mount Nameless) kõrval ning sinna oli võimalik ka autoga üles sõita. Kevin viis meid oma Toyota maasturiga vaadet nautima. Kohati oli mulle üllatav, et auto suudab aukudest-küngatest ning suurest kaldest hoolimata meid üles viia. Vaade oli järjekordselt igati ilus ja mõnus. Näha oli kogu kaevandustegevus ning sealt läbi sõitvad pikad kaubarongid. Ühel rongil lugesime kokku 243 vagunit. Rongi pikkus võib ulatuda vabalt pooleteise kilomeetrini. Uskumatu.
Ühel hommikul tööd tehes peatas Kevin mind ning ütles, et tuleksin traktorist välja. Ta oli paberi sisse teinud pisikese augu ning proovis sellest august päikesevalgusest tekkinud täpikest märkmiku pinnale saada. Nimelt pidavat Veenus minema üle päikese. Tema süsteem ei toiminud. Rääkisin talle, kuidas eestlased selliseid asju tavaliselt läbi CD plaatide vaatavad. Ta polnud sellest kunagi kuulnud. Tegime tööd edasi ning lootsime tee äärest mõnda CDd leida. Nagu ikka, kui neid on tarvis, siis neid pole. Varsti läks ilm pilviseks ning jäigi mul see nähtus kahjuks nägemata. Kui talle hiljem läbi CD päikest näitasin oli ta igati üllatunud.
Minult on korduvalt küsitud, mis saab nendest lehmadest, kängurudest ja teistest loomadest, kes on auto alla jäänud. Teoreetiliselt peaksid laibavedajad need korjused kopaga teeäärtest kaugemale viima. Seda mitmetel erinevatel põhjustel. Ilmselgelt pole nad just eriti ilus vaatepilt ning ka kerkiv hais on unustamatu. Sellest aga tähtsamaks põhjuseks on see, et nende korjuste juurde tulevad tihti teised lehmad, kotkad või muud tegelased, kes tahavad jäänuseid süüa. Paljud kotkad on siin aga jube suured ning kui auto peaks tulema, siis nad lihtsalt ei jaksa oma rasket keha nii kiiresti lendama sundida. Tänu sellele jäävad autode alla uued kotkad, lehmad, kängud jne. Eriti palju on neid laipasid ilmselgelt just jõgede läheduses. Jama on aga selles, et kuigi on loodud töökohad nendele, kes peaksid neid laipasid sealt eemale viima, ei toimi see just eriti hästi ning kõik jääb siiski enamasti looduse teha.
Ühel päeval pikema rohu sees tööd tehes kuulsin, et midagi jäi mu niidukisse hetkeks kinni ning lendas tagant välja. Arvasin, et järjekordne autorehv. Vaatasin taha ning nägin, et olin hoopis dingolaiba sealt läbi hekseldanud ning nüüd lamas see pooleldi maanteel. Külmavärinad käisid minust üle ning sees hakkas keerama. Eriti jamaks tegi asja see, et pidin temast veelkord üle sõitma. Seekord tõstsin niiduki muidugi kõrgele ja jätsin ta kahe ratta vahele. Tõeliselt ebameeldiv.
Suuremat sorti sisaliku olen ka oma niidukiga kahjuks pooleks teinud. Seda ma ise õnneks ei näinud aga Kevin õhtul ütles seda mulle. Nimelt olevat mõned neist liiga julged ega jookse mürina peale ära vaid tulevad murumätaste vahelt välja ning ronivad lausa nende otsa...
Tööst veel niipalju, et mõned päevad sain ma sellest täielikult puhata ning samal ajal, kui Kevin ja Taavi töötasid sõitsin mina Toyotaga ühel päeval Parabudoosse ning teisel päeval Tom Price'i. Esimesest oli Kevinil tarvis mingeid traktori jublakaid ning mina ühendasin selle loomulikult kohapealse jalutuskäigu ning pisitillukese poodlemisega (suuremat seal lihtsalt polnud võimalik teostada). Tom Price'st polnud Kevinil midagi vaja aga ma läksin sinna oma kirjadele järgi. Järjekordselt ühendasin selle ringijalutamise ning kohaliku poe ning turismikeskuse avastamisega. Viimane nendest meeldis mulle eriti. Järgmisel päeval, kui Kevini ja Taaviga uuesti sinna sõitsime, külastasin seda taaskord. Nimelt ei saanud ma tööd teha erinevatel põhjustel. Esiteks läks mu traktor katki ning teiseks oleks sealne maastik nagunii kahe traktoriga töötamiseks olnud liiga kitsas ning Kevin tegi kogu traktoritöö ise ära. Olin igati rahul ja õnnelik.
Minu jaanipäev Austraalias möödus igati toredalt. Kui Eestis on sel ajal kõige lühem öö, siis siin on asi vastupidi ning päevavalgust jagus sellesse päeva hoopiski kõige vähem. Tegime juba päeval väikse lõkke ning istusime Keviniga seal kuni siinses mõistes väga hilise õhtuni (mingi kümneni ehk). Mingil põhjusel ühines Taavi meiega vaid söömise ajaks. Kõige meeldejäävam hetk kogu õhtust oli see, kui ööpimeduses ning lõkkehämaruses oli kuulda dingo ulgumist. See oli midagi nii teistsugust kui tavaliselt. Algselt oli meil plaanis grillida känguruliha, kuid kuna me seda poest ei leidnud, siis grillisime hoopis krevette ning lambaliha. Tundub, et Kevinile meie Eestimaine kartulisalat maitseb, sest selle lihakraami kõrvale palus ta, et teeksin jälle kartulisalatit. Magustoiduks grillisin nagu ikka banaane šokolaadiga. Mõned maasikad said ka ära söödud. Selle kõige kõrvale maitses loomulikult ka vein väga hästi. Seega igati kordaläinud jaanipäev. Järgmisel aastal on meil aga plaan känguruliha juba varakult valmis varuda, et saaks ikka kängurulihaga jaanipäeva ära pidada.
Vahepeal tegime tööd ka Karijini Rahuvuspargis. Seal võtsime ühe päeva vabaks, et nautida sealset hämmastavalt ilusat loodust. Kõigepealt viis Kevin meid Weano kuristiku juurde. Meist umbes sada meetrit allpool voolas jõgi ning vaade ülevalt oli uskumatult ilus.
Seejärel sõitsime Hancock kuristiku juurde, kust oli võimalik uskumatuid vaateid nautima minna vaid läbi külma vee. Kuna Kevin ega Taavi minuga ei ühinenud, siis läksin seda nautima üksi. Võtsin end päevitusriiete väele ning astusin jõkke... Kuna üleni märjaks saamise võimalus oli väga suur, siis ma fotokat endaga kaasa ei võtnud. Minu kohal olid meeletult kõrged kaljud ning ma tundsin end seal põhjas tõelise pisikese putukana. Päike paistis kaljude vahelt ning peaaegu jääkülm vesi sillerdas nii ilusti. Proovisin klammerduda nende kaljuseinte külge. Enamuses ajast pidin siiski üle põlvede ulatuvas vees olema. Jõudsin kohani, kust vesi voolas nagu veelõbustuspargis mu jalge
alt otse pisikese kosena meetreid allapoole. Seal oli kinnihoidmiseks isegi rauast käsipuu. Ma polnud täitsa kindel, kas sealt üldse saab edasi minna. Polnud kedagi, kellelt küsida ka. Otsustasin siiski rahulikult edasi kõndida. Kivid olid libedad, kuid vesi ei voolanud üleliia tugeva kiirusega. Hoidsin siiski käsipuust kõvasti kinni. Kui olin jõudnud kohani, kust vesi alla kukkus, sain aru, et eemale olid tehtud veidi treppi meenutavad asjad, kust sai alla ronida. Olin jõudnud ümmarguse jõesopi juurde, kus sai ujuda. Seal olid kividele päikese kätte end peesitama seadnud ka paar inimest. Mulle öeldi, et saan kohe ühest kohast üle minnes üleni märjaks aga otsustasin siiski jätkata. Jõesopi otsustasin ületada minnes ringiga ning oma üllatuseks pääsesingi suht kuivalt. Edasi viis tee jälle mööda kitsukest kaljuseinadest ümbritsetud rada, mille põhjas voolas vesi. Ühel hetkel, kui seisin ämblikuna mõlema jala ja käega umbes mõne sentimeetrisest jupikesest kinni hoides, tundsin, kuidas mu vasak jalg hakkas iseenesest totaalselt värisema. Seisatasin siis korraks ning üritasin oma ajunatuksesle selgeks teha, et kui mu jalg väriseb, siis kukun ma kindlasti vette ning saan üleni märjaks. Suht külm oli olla ning jalg ei tahtnud väga sõna kuulata. Veidi aja pärast ta siiski nõustus minuga ja oli valmis edasi ronima. Olin jõudnud juba päris kaugele ning vastutulevad imimesed ütlesid, et olen peaaegu lõppu jõudnud. Olin ikka veel pooleldi kuiv. Vaid umbes viis meetrit enne lõppu sain aru, et enam pole võimalik edasi ronida ning olin sunnitud ujuma. Jõudsin kohta, kust vesi jooksis jälle kosena allapoole. Seekord jooksis see aga nii sügavale, et sealt edasi minemist silt keelas. Piilusin sealt siiski alla. Nii hämmastavalt ilus ja võimas vaade. Kuna seal polnud mingisugust päikesevalgust ning olin märg ja tuul puhus, siis kaua ma neid vaateid nautida ei saanud. Otsustasin tagasi ronida. Tagasitee möödus kiiremini, kuid ühes kohas õnnestus mul vees olevatel libedatel kividel libastuda ning sain uuesti üleni märjaks. Kui jõudsin tagasi sinna, kus Kevin ja Taavi mind ootasid, olin nii energiat ja adrenaliini täis, et ei suutnud kuidagi paigal püsida. Ma ei tundunud külma ning ka seda, et olin oma käe libastudes vereni katki tõmmanud. Ma lihtsalt nii väga armastan selliseid kogemusi, kui tunnen et olen end kuidagi ületanud. Ma polnud seda tunnet siinolles kordagi kogenud ja olin meeletult õnnelik, et otsustasin sinna seiklema minna.
Seejärel sõitsime autoga edasi Fern Pool'i juurde. Kui olime autost välja läinud tundisn, et mul on jube külm aga otsustasin siiski treppidest alla ronida, et ka sealsetest vaadetest osa saada. Edasi läksime läbi suhteliselt pimeda metsatuka, kus puude otsas lendlesid ja häälitsesid kümned ja kümned lendrebased. Need on nagu suured nunnud suuresilmsed pruuni-oranžikarva nahkhiired, kelle tiivasiruulatus võib olla lausa poolteist meetrit. Vägev! Liikudes edasi mööda puudest, mis on sadu aastaid vanad jõudsime kohta, kuhu pisikesest kosest kukkus vesi otse järvekesse. Ilmselgelt kutsus see sini-sinine vesi mind ujuma. 
Ma ei lasknud end häirida, et mul oli niigi külm. Vesi tundus veidi soem, kui eelnevas kohas. Ujusin otse kose alla ning tundsin, vastupandamatut vajadust ka oma juuksed märjaks teha. Seega nautisin täielikult tunnet, kuidas looduslik kosk mu peale langeb. Imeline! Seejärel ujusin veel veidi ringi ning nautisin minu ümber kõrguvaid kaljuseinasid ja päikest, mis hakkas vaikselt nende taha peituma. Lõpuks ujusin tagasi sinna, kus Kevin ja Taavi mind ootasid. Peale seda tuli ronida pikk tee treppidest üles tagasi auto juurde. See andis veidi sooja.
Õhtul nõustusin Keviniga suhteliselt kergesti, kui ta keeldus mulle külma vett pesemiseks andmast. Seega peasin end siin teistkordselt sooja veega. Lisaks tegin endale veel peaaegu liitri kakaod, Bloody Mary kokteili ning pugesin varsti oma tekikuhja alla soojaveepudeli kaissu magama. Järgmisel päeval külastasime ka Karijini külaliskeskust, kus sai vaadata erinevaid pilte, lugeda infot ning osta suveniire. Õhtul tundsin end veidi haiglasena ning jõin külmetusrohtu ning järjekordse Bloody Mary ohtra Tabascoga. Tulemus on see, et ma ei jäänudki haigeks. Olen täiesti veendunud, et kui ma ei peseks end juba mõned aastad külma veega, siis poleks ma suutnud end kokku võtta, et nendesse kohtadesse ujuma minna. Oleksin jäänud nii paljust ilma. Veidi meenutas see siinne ujumine minu detsembrikuist Vääna rannas ujumist.
Möödusid mõned päevad ning me pidime 
sõitma tagasi South Hedlandi, et niita elektriliinide alust maad. Sõit Karijinist South Hedlandi võttis peaaegu viis tundi. Tegime seal kaks päeva tööd ning käisime poes. Ühtlasi sai taaskord ülevaadatud soolamägi, mis mulle endiselt nii väga lund meenutab. Seejärel suundusime tagasi Karijini Rahvuspargi juurde. See oli omamoodi tore vaheldus.
Nüüdseks olen ära näinud ka Lääne-Austraalia kõrgeima mäe Mount Meharry ning sellele vaid mõne meetriga alla jääva Mount Bruce'i. Nende kummagi otsa me seekord ei roninud. Tuleb välja, et isegi Kevin pole nende otsas käinud.
Läbitud teekond: Karijini National Park -> Tom Price -> Paraburdoo -> Tom Price -> South Hedland -> Port Hedland -> Karijini National Park - > Newman.
Pääsesin üle pika aja veidi korralikumalt Internetiavarustesse ning lõpuks ometi sain kuulda üle mitme kuu tänu Skype müstilistele võimalustele endale kallite inimeste hääli. See oli nii tore ning tegi tuju meeletult heaks ja andis pikaks ajaks energiat.
Siinne elu paistab liikuvat kõigil samas rütmis. See tähendab seda, et hommikuti tõustakse vara, päeval tehakse tööd ning õhtul minnakse vara magama. Seda ka nädalavahetustel. Seega isegi reede-laupäeva õhtuti on tavaliselt karavanparkides suhteliselt vaikne ning peale üheksat pole eriti kedagi liikvel, sest on uneaeg. Mulle on see siiani suhteliselt harjumatu.
Enamuses tsiviliseeritud kohad, kus me oleme peatunud on sellised, kus on päris suur osakaal erinevatel töömeestel. Naisi liigub siin ringi suhteleiselt vähe ning ka raadiosaatjast kuuleb harva naiste hääli. Tihti, kui rekkamehed mind ja Kevinit raadiosaatjast kõnetavad, siis eeldtakse, et mõlemas traktoris on mees. Positiivne selle kõige juures on see, et WC-d ning pesemisruumid on peaaegu alati tühjad ning kenasti puhtad. Lihtsalt keegi ei kasuta neid eriti.
Tom Price on väike armas kevanduslinnake, kus on olemas kõik eluks vajalik. Sealhulgas ka Europeldik, mis asub kaubanduskeskuse kõrval ning on kõigile tasuta kasutamiseks. Selleks, et sisse pääseda, tuleb vajutada nuppu. Sisenedes räägitakse sulle, et kasutusaeg on maksimaalselt kümme minutit ning seejärel hakkab mängima rahustav muusika. Kätepesuks piisab vaid käte asetamisest erinevate andurite alla (seep, vesi, kuum õhk). Kui käed on pestud laseb wc ise pottist vee alla. Väljumiseks tuleb taaskord nuppu vajutada. Ohhh, milline luksus võrreldes mulle nii tavaliste põõsatagustega.
Tom Price asub Nimetamäe (Mount Nameless) kõrval ning sinna oli võimalik ka autoga üles sõita. Kevin viis meid oma Toyota maasturiga vaadet nautima. Kohati oli mulle üllatav, et auto suudab aukudest-küngatest ning suurest kaldest hoolimata meid üles viia. Vaade oli järjekordselt igati ilus ja mõnus. Näha oli kogu kaevandustegevus ning sealt läbi sõitvad pikad kaubarongid. Ühel rongil lugesime kokku 243 vagunit. Rongi pikkus võib ulatuda vabalt pooleteise kilomeetrini. Uskumatu.Ühel hommikul tööd tehes peatas Kevin mind ning ütles, et tuleksin traktorist välja. Ta oli paberi sisse teinud pisikese augu ning proovis sellest august päikesevalgusest tekkinud täpikest märkmiku pinnale saada. Nimelt pidavat Veenus minema üle päikese. Tema süsteem ei toiminud. Rääkisin talle, kuidas eestlased selliseid asju tavaliselt läbi CD plaatide vaatavad. Ta polnud sellest kunagi kuulnud. Tegime tööd edasi ning lootsime tee äärest mõnda CDd leida. Nagu ikka, kui neid on tarvis, siis neid pole. Varsti läks ilm pilviseks ning jäigi mul see nähtus kahjuks nägemata. Kui talle hiljem läbi CD päikest näitasin oli ta igati üllatunud.
Minult on korduvalt küsitud, mis saab nendest lehmadest, kängurudest ja teistest loomadest, kes on auto alla jäänud. Teoreetiliselt peaksid laibavedajad need korjused kopaga teeäärtest kaugemale viima. Seda mitmetel erinevatel põhjustel. Ilmselgelt pole nad just eriti ilus vaatepilt ning ka kerkiv hais on unustamatu. Sellest aga tähtsamaks põhjuseks on see, et nende korjuste juurde tulevad tihti teised lehmad, kotkad või muud tegelased, kes tahavad jäänuseid süüa. Paljud kotkad on siin aga jube suured ning kui auto peaks tulema, siis nad lihtsalt ei jaksa oma rasket keha nii kiiresti lendama sundida. Tänu sellele jäävad autode alla uued kotkad, lehmad, kängud jne. Eriti palju on neid laipasid ilmselgelt just jõgede läheduses. Jama on aga selles, et kuigi on loodud töökohad nendele, kes peaksid neid laipasid sealt eemale viima, ei toimi see just eriti hästi ning kõik jääb siiski enamasti looduse teha.
Ühel päeval pikema rohu sees tööd tehes kuulsin, et midagi jäi mu niidukisse hetkeks kinni ning lendas tagant välja. Arvasin, et järjekordne autorehv. Vaatasin taha ning nägin, et olin hoopis dingolaiba sealt läbi hekseldanud ning nüüd lamas see pooleldi maanteel. Külmavärinad käisid minust üle ning sees hakkas keerama. Eriti jamaks tegi asja see, et pidin temast veelkord üle sõitma. Seekord tõstsin niiduki muidugi kõrgele ja jätsin ta kahe ratta vahele. Tõeliselt ebameeldiv.
Suuremat sorti sisaliku olen ka oma niidukiga kahjuks pooleks teinud. Seda ma ise õnneks ei näinud aga Kevin õhtul ütles seda mulle. Nimelt olevat mõned neist liiga julged ega jookse mürina peale ära vaid tulevad murumätaste vahelt välja ning ronivad lausa nende otsa...
Tööst veel niipalju, et mõned päevad sain ma sellest täielikult puhata ning samal ajal, kui Kevin ja Taavi töötasid sõitsin mina Toyotaga ühel päeval Parabudoosse ning teisel päeval Tom Price'i. Esimesest oli Kevinil tarvis mingeid traktori jublakaid ning mina ühendasin selle loomulikult kohapealse jalutuskäigu ning pisitillukese poodlemisega (suuremat seal lihtsalt polnud võimalik teostada). Tom Price'st polnud Kevinil midagi vaja aga ma läksin sinna oma kirjadele järgi. Järjekordselt ühendasin selle ringijalutamise ning kohaliku poe ning turismikeskuse avastamisega. Viimane nendest meeldis mulle eriti. Järgmisel päeval, kui Kevini ja Taaviga uuesti sinna sõitsime, külastasin seda taaskord. Nimelt ei saanud ma tööd teha erinevatel põhjustel. Esiteks läks mu traktor katki ning teiseks oleks sealne maastik nagunii kahe traktoriga töötamiseks olnud liiga kitsas ning Kevin tegi kogu traktoritöö ise ära. Olin igati rahul ja õnnelik.
Minu jaanipäev Austraalias möödus igati toredalt. Kui Eestis on sel ajal kõige lühem öö, siis siin on asi vastupidi ning päevavalgust jagus sellesse päeva hoopiski kõige vähem. Tegime juba päeval väikse lõkke ning istusime Keviniga seal kuni siinses mõistes väga hilise õhtuni (mingi kümneni ehk). Mingil põhjusel ühines Taavi meiega vaid söömise ajaks. Kõige meeldejäävam hetk kogu õhtust oli see, kui ööpimeduses ning lõkkehämaruses oli kuulda dingo ulgumist. See oli midagi nii teistsugust kui tavaliselt. Algselt oli meil plaanis grillida känguruliha, kuid kuna me seda poest ei leidnud, siis grillisime hoopis krevette ning lambaliha. Tundub, et Kevinile meie Eestimaine kartulisalat maitseb, sest selle lihakraami kõrvale palus ta, et teeksin jälle kartulisalatit. Magustoiduks grillisin nagu ikka banaane šokolaadiga. Mõned maasikad said ka ära söödud. Selle kõige kõrvale maitses loomulikult ka vein väga hästi. Seega igati kordaläinud jaanipäev. Järgmisel aastal on meil aga plaan känguruliha juba varakult valmis varuda, et saaks ikka kängurulihaga jaanipäeva ära pidada.
Vahepeal tegime tööd ka Karijini Rahuvuspargis. Seal võtsime ühe päeva vabaks, et nautida sealset hämmastavalt ilusat loodust. Kõigepealt viis Kevin meid Weano kuristiku juurde. Meist umbes sada meetrit allpool voolas jõgi ning vaade ülevalt oli uskumatult ilus.Seejärel sõitsime Hancock kuristiku juurde, kust oli võimalik uskumatuid vaateid nautima minna vaid läbi külma vee. Kuna Kevin ega Taavi minuga ei ühinenud, siis läksin seda nautima üksi. Võtsin end päevitusriiete väele ning astusin jõkke... Kuna üleni märjaks saamise võimalus oli väga suur, siis ma fotokat endaga kaasa ei võtnud. Minu kohal olid meeletult kõrged kaljud ning ma tundsin end seal põhjas tõelise pisikese putukana. Päike paistis kaljude vahelt ning peaaegu jääkülm vesi sillerdas nii ilusti. Proovisin klammerduda nende kaljuseinte külge. Enamuses ajast pidin siiski üle põlvede ulatuvas vees olema. Jõudsin kohani, kust vesi voolas nagu veelõbustuspargis mu jalge
alt otse pisikese kosena meetreid allapoole. Seal oli kinnihoidmiseks isegi rauast käsipuu. Ma polnud täitsa kindel, kas sealt üldse saab edasi minna. Polnud kedagi, kellelt küsida ka. Otsustasin siiski rahulikult edasi kõndida. Kivid olid libedad, kuid vesi ei voolanud üleliia tugeva kiirusega. Hoidsin siiski käsipuust kõvasti kinni. Kui olin jõudnud kohani, kust vesi alla kukkus, sain aru, et eemale olid tehtud veidi treppi meenutavad asjad, kust sai alla ronida. Olin jõudnud ümmarguse jõesopi juurde, kus sai ujuda. Seal olid kividele päikese kätte end peesitama seadnud ka paar inimest. Mulle öeldi, et saan kohe ühest kohast üle minnes üleni märjaks aga otsustasin siiski jätkata. Jõesopi otsustasin ületada minnes ringiga ning oma üllatuseks pääsesingi suht kuivalt. Edasi viis tee jälle mööda kitsukest kaljuseinadest ümbritsetud rada, mille põhjas voolas vesi. Ühel hetkel, kui seisin ämblikuna mõlema jala ja käega umbes mõne sentimeetrisest jupikesest kinni hoides, tundsin, kuidas mu vasak jalg hakkas iseenesest totaalselt värisema. Seisatasin siis korraks ning üritasin oma ajunatuksesle selgeks teha, et kui mu jalg väriseb, siis kukun ma kindlasti vette ning saan üleni märjaks. Suht külm oli olla ning jalg ei tahtnud väga sõna kuulata. Veidi aja pärast ta siiski nõustus minuga ja oli valmis edasi ronima. Olin jõudnud juba päris kaugele ning vastutulevad imimesed ütlesid, et olen peaaegu lõppu jõudnud. Olin ikka veel pooleldi kuiv. Vaid umbes viis meetrit enne lõppu sain aru, et enam pole võimalik edasi ronida ning olin sunnitud ujuma. Jõudsin kohta, kust vesi jooksis jälle kosena allapoole. Seekord jooksis see aga nii sügavale, et sealt edasi minemist silt keelas. Piilusin sealt siiski alla. Nii hämmastavalt ilus ja võimas vaade. Kuna seal polnud mingisugust päikesevalgust ning olin märg ja tuul puhus, siis kaua ma neid vaateid nautida ei saanud. Otsustasin tagasi ronida. Tagasitee möödus kiiremini, kuid ühes kohas õnnestus mul vees olevatel libedatel kividel libastuda ning sain uuesti üleni märjaks. Kui jõudsin tagasi sinna, kus Kevin ja Taavi mind ootasid, olin nii energiat ja adrenaliini täis, et ei suutnud kuidagi paigal püsida. Ma ei tundunud külma ning ka seda, et olin oma käe libastudes vereni katki tõmmanud. Ma lihtsalt nii väga armastan selliseid kogemusi, kui tunnen et olen end kuidagi ületanud. Ma polnud seda tunnet siinolles kordagi kogenud ja olin meeletult õnnelik, et otsustasin sinna seiklema minna.
Seejärel sõitsime autoga edasi Fern Pool'i juurde. Kui olime autost välja läinud tundisn, et mul on jube külm aga otsustasin siiski treppidest alla ronida, et ka sealsetest vaadetest osa saada. Edasi läksime läbi suhteliselt pimeda metsatuka, kus puude otsas lendlesid ja häälitsesid kümned ja kümned lendrebased. Need on nagu suured nunnud suuresilmsed pruuni-oranžikarva nahkhiired, kelle tiivasiruulatus võib olla lausa poolteist meetrit. Vägev! Liikudes edasi mööda puudest, mis on sadu aastaid vanad jõudsime kohta, kuhu pisikesest kosest kukkus vesi otse järvekesse. Ilmselgelt kutsus see sini-sinine vesi mind ujuma. Ma ei lasknud end häirida, et mul oli niigi külm. Vesi tundus veidi soem, kui eelnevas kohas. Ujusin otse kose alla ning tundsin, vastupandamatut vajadust ka oma juuksed märjaks teha. Seega nautisin täielikult tunnet, kuidas looduslik kosk mu peale langeb. Imeline! Seejärel ujusin veel veidi ringi ning nautisin minu ümber kõrguvaid kaljuseinasid ja päikest, mis hakkas vaikselt nende taha peituma. Lõpuks ujusin tagasi sinna, kus Kevin ja Taavi mind ootasid. Peale seda tuli ronida pikk tee treppidest üles tagasi auto juurde. See andis veidi sooja.Õhtul nõustusin Keviniga suhteliselt kergesti, kui ta keeldus mulle külma vett pesemiseks andmast. Seega peasin end siin teistkordselt sooja veega. Lisaks tegin endale veel peaaegu liitri kakaod, Bloody Mary kokteili ning pugesin varsti oma tekikuhja alla soojaveepudeli kaissu magama. Järgmisel päeval külastasime ka Karijini külaliskeskust, kus sai vaadata erinevaid pilte, lugeda infot ning osta suveniire. Õhtul tundsin end veidi haiglasena ning jõin külmetusrohtu ning järjekordse Bloody Mary ohtra Tabascoga. Tulemus on see, et ma ei jäänudki haigeks. Olen täiesti veendunud, et kui ma ei peseks end juba mõned aastad külma veega, siis poleks ma suutnud end kokku võtta, et nendesse kohtadesse ujuma minna. Oleksin jäänud nii paljust ilma. Veidi meenutas see siinne ujumine minu detsembrikuist Vääna rannas ujumist.
Möödusid mõned päevad ning me pidime 
sõitma tagasi South Hedlandi, et niita elektriliinide alust maad. Sõit Karijinist South Hedlandi võttis peaaegu viis tundi. Tegime seal kaks päeva tööd ning käisime poes. Ühtlasi sai taaskord ülevaadatud soolamägi, mis mulle endiselt nii väga lund meenutab. Seejärel suundusime tagasi Karijini Rahvuspargi juurde. See oli omamoodi tore vaheldus.Nüüdseks olen ära näinud ka Lääne-Austraalia kõrgeima mäe Mount Meharry ning sellele vaid mõne meetriga alla jääva Mount Bruce'i. Nende kummagi otsa me seekord ei roninud. Tuleb välja, et isegi Kevin pole nende otsas käinud.
Läbitud teekond: Karijini National Park -> Tom Price -> Paraburdoo -> Tom Price -> South Hedland -> Port Hedland -> Karijini National Park - > Newman.
