Minu seiklus üksinda Londonisse algas lennujaamast. Lennukis olid silmad punased ja valusad ning uni tuli kergesti peale. Õnneks istusin kahe suhteliselt kena kuti vahele. Ühega neist sain peale ärkamist jutu peale ka. Nimelt lendas temagi esimest korda Londonisse ning ei teadnud, kuidas lennujaamas kõik toimib. Niisiis ühendasime oma jõud ning hakkasime peale maandumist lennujaama avastama. Standstedi lennujaam on nii suur, et seal sõidetakse rongiga, mis käib iga mõne minuti tagant. Kui olime passe näidanud jne., siis hakkasime oma pagasit otsima. Jaan sai oma asjad kohe kätte. Minu omaga, nagu alati, läks tükk aega. Õnneks see siiski lõpuks saabus. Seejärel hakkasime mu seljakotti kilest välja võtma. See kõlab kergesti, kuid polnud seda üldse, sest nuga meil ju polnud ning seda oleks olnud ka kahtlane välja võtta. Lõpuks saime mu koti kätte tänu Jaani võtmete teravusele. Koti selga saamine oli ka omaette tegevus, sest 20kg on ikkagi päris palju. Õnneks seljas kott enam nii raske ei tundunudki - tundsin ennast nagu kilpkonn... Seejärel otsisime üles bussipiletite müügiputka ning sealt jätkasin oma reisi jälle üksi. Bussireis kestis üle pooleteise tunni ning ma olin viimane, kes maha läks. Bussipeatuses ootasin Kaisat ja pereema Debbie't ning peale sõnumi saatmist nad tulidki. Seejärel sõitsime mu uude Londoni koju...
Siisnsed majad näevad kõik ühtemoodi välja. Kõik on tehtud tellistest ning paljud neist on ehitatud teinetise otsa. Igal majal (ka meie omal) on taga pisike hoov. Pole nii nagu meil, et maja asub keset hoovi. Nagu meiegi maja on enamuses majad kolmekorruselised. Niisiis elan ma endiselt kolmandal korrusel. Õnneks on treppe siiski märgatavalt vähem. Kuna majad on nii sarnased, siis olen rõõmus, et neil on vähemalt numbrid seal peal olemas! Selge on see, et see pole mingi agul... Isegi Hugh Grant pidi suhteliselt meie lähedal elama... Pole paha! Tahaksni nüüd välja uurida, kus Bryan Adamsi Londoni kodu täpsemalt asub...
Minu tuba on umbes sama suur nagu kodus aga tundub märgatavalt väiksem, sest see on katusetuba ning seinad on kõverad. Lõpuks ometi on mul ka katuseaken!
Esimesel päeval sebisime Kaisaga mulle uue telefoninumbri. Nimelt läksime poodi ja Kaisa küsis klienditeenindajalt sellist paketti, kus pole kuutasusid vms. ning peab maksma selle eest, mida kulutad - põhjuseks tõi ta rõõmsalt selle, et mul pole ju sõpru! Käisime ka Kaisa eestlasest sõbrannal Ingal sünnipäeva puhul külas. Õhtul oli perekondlik "teretulemast" õhtusöök koos perega, kus elab pereema Debbie ning tema poeg Oliver (15aastane) ning kaksikutest tütred Annabelle ning Ellie (13aastased). Koduloomadena elavad siin ka merisiga ja hiir, kelle eest mina hoolitsema pean - ilmselgelt see meeldib mulle. Tüdrukud olid mulle ka tervituseks kahepeale koogi küpsetanud. Poiss ka. Seega kokku kaks väga magusat kooki! Mulle sobis! Üldiselt võetakse mind siin ka juba peaaegu nagu pereliikmena ning tunnen end väga hästi. Pereema soovibki, et prooviksin tema ja ta perega võimalikult lähedaseks saada. Siiani olen nendega ka igal õhtul koos õhtusööki söönud jne.
Kolmandal päeval läksime rattaga Kaisa lapsi hoidma - see oli jube! Kaisa muudkui suskas nende autode vahel. Tagasi pidin õhtul ise tulema - pimedas. Kuigi tuli minna praktiliselt ainult otse, suutsin ikkagi ära eksida, sest läksin ringteelt mingit vale rida pidi ning ühel hetkel ei teadnud ka seda, kust tulin. Pimedas on kõik teistmoodi ju ka. Siin ei tohi jalgradadel rattaga sõita. Kaisa sai ükskord selle eest trahvi, kui täiesti tühja kõnniteed pidi sõitis. Ikka autode kõrval ja vahel ning tagurpidise liiklusega. Ühesõnaga mulle siin rattaga sõitmine eriti ei meeldi.
Samuti ei tohi siin rattaga isegi ühes suures pargis - kõik asjad on health and safety. See on nagu Ameerikas vist siin. Näiteks ei tohi õpetaja kääre lauale jätta, kui ise ära läheb klassist, sest keegi võib nendega viga saada. Asi on lausa naeruväärne, sest lehest lugesin, kuidas keegi tegi nalja ja leiutas küpsiste söömise instruktsiooni, kuid nalja hakati nägema väga olulisena, sest paljud on kukkunud küpsiseni ulatuda proovides või sellele astudes. Ajuvaba!
Samal päeval käisime ka Looduse Ajaloo Muuseumis. See oli meeletult suur ja ülilahe. Meenutas veidi Energeetikamuuseumit ja Tervishoiumuuseumit Eestis aga oli kordi ja kordi võimsam. Kahjuks väsisid lapsed kiiresti ära. Lähen millalgi uuesti sinna. Seal olid isegi suure dinosauruste skeletid ja liikuvad dinosaurused oma elusuuruses. Igasuguseid asju sai näppida ja katsetada. Tõeliselt lahe!
Autoga pole mul siin mitte mingit tahtmist niipea sõita. Kõik on tagurpidi ja autosid on palju ning eksimisvõimalusi tuhandeid. Kusjuures esimese päeva hommikul, kui Kaisaga ringi jalutasime, nägin rohelist Honda Streami! Siis tekkis küll tunne, et lükkan onu autost välja ja lähen tema asemele. Aga rool oli valel pool...
Neljandal päeval käisime Kaisa ja tema poolt hoitavate lastega Londoni Akvaariumis. See oli väga super! Seal oli kõikvõimalikke mereelukaid - alates merihobustest ja korallidest kuni haide ja raideni. Viimaseid saime isegi katsuda ühes basseinis (need polnud mürgised). Tundusid siuksed tigude moodi pehmed ja ligased, kuid veidi karedad ka. Pärastlõunal jalutasime mööda kuulsaid tänavaid ja kohti. Nägin lõpuks oma silmaga ära, selle, mida inglise keele õpikutes näha on: Big Ben, Buckinghami palee, Westminister Abbey, London Eye jne. Viimasega plaanin millalgi sõitma ka minna. Ahjaaa, imelik on siin see, et lastevankritele ja invaliididele pole üldse mõeldud - pole kaldteid ega rööpaid. Mõnes kohas saab liftiga minna.
Veidike veel üldisest eluolust...
Koolisüsteem on siin erinev. Riigikoolides käivad üldiselt vaesemad lapsed ning välismaalased, kes paljud ei oska inglise keeltki. Seega on ka tase madal, sest õpetajad ei saa ju õpetada, kui osa klassist temast midagi aru ei saa. Üldiselt käivad lapsed siin erakoolides. Erakoolid on aga põhiliselt poistel ja tüdrukutel eraldi. Riigikoolides on kõik koos. Hetkel on siin vaheaeg (mõnes koolis kaks nädalat, mõnes üks - samal ajal nagu meilgi).
Ilmad on siin siiani väga super olnud! Siin on palju soojem (10-20 kraadi) ning mitmel päeval on isegi päike paistnud. Päikse käes on kampsikuga isegi palav ning jäätis maitseb hästi. Kusjuures mõnes hoovis kasvavad isegi palmid. Olenemata sellest hakatakse siin juba jõuludeks valmistuma ning päris paljude toitlustusasutuste peal on meelde tuletused, et oleks aeg oma jõuluõhtusöögi plaanid ära teha ning ajad broneerida.
Viiendal päeval käisin kohalike skautidega tutvumas. Seal käivad noored poisid ja tüdrukud vanuses 10-20 aga tegelikult seal vist nii vanasid ikka pole. Kogu tegevus toimus ühes kirikus, mis on seestpoolt võimlaks muudetud. Saali eesruumis olid meie asjad ning saalis mängiti erinevaid liikumismänge. Seda kõike veab seal eest üks vanem mees Rob, kuid teda abistavad veel paar meest. Kuna skaudid maksavad osaluse eest kuus vaid sümboolse summa, siis on ka eestvedajad pigem vabatahtlikud vist. Kokkuvõttes mängivad nad seal kaks tundi erinevaid spordimänge. Päris tore oli aga naljakaks kiskus siis, kui hakati andma käsklusi: "Ühte ritta paigale!", "Parem pool!", "Vasak pool!" jne. Ühel hetkel jooksid aga kõik korraldajad uksest välja, sest mingi varas oli tulnud uksest sisse ning kohvri varastanud. Õnneks vargad ehmusid, kui nägid, et neid märgati ning viskasid kohvri maha ja jooksid minema. Health and Safety põhjustel ei tohi välisust lukustada, sest äkki tekib tulekahju vms. Nad on ikka tõeliselt hullud nende asjadega, sest seavad end sedasi pigem ohtu. Selliseid asju üldiselt siinkandis ei juhtuvat. Eelmine kord olevat olnud eelmisel aastal. Üldiselt oli skautide liider tore ja sõbralik ning ütles, et kui tal midagi pähe tuleb, mida ma teha saaksin, siis annab mulle teada. Ise usun, et ega seal pole eriti midagi teha, sest kolm inimest kuni 50 inimese peale on täiesti piisav, sest tavaliselt on neid märgatavalt vähem kohal. Ehk saan mõnes laagris aidata. Eks paistab.
Kuuendal päeval käisime Kaisaga poodides ning õhtul läksime ta kurdist sõbranna sünnale. Teel sinna ostsime Kaisaga Eestlaslikult pudeli roosat veini ning hakkasime seda kõrrega tühjendama. Kusjuures siinkohal tuleb mainida, et siinsetes bussides on iga nurga peal kaamerad ning bussijuht ning ka teised reisijad võivad neid vaadata, kui tahtmist on. Buss oli suht tühi ning aegajalt oli kaamerast näha, kuidas me üritasime varjatult seda veinipudelit ära lahendada.
Sünnipäeva peeti ühes pubis. Seal olime paar tundi ning koos mõndade inimestega suundusime sealt edasi tantsima. Kohal olles saime teada, et see koht pannakse kohe varsti kinni ning ega seal mingit erilist tantsimist kah polnud. Pigem oli see ikkagi toitlustuskoht. Kui koht kinni pandi, siis külmetasime tükk aega maja ees, sest keegi ei suutnud otsustada, kuhu edasi võiks minna. Seejärel tuli kellegi briljantne idee - lähme geibaari! Ütlen ausalt, et see mõte ei tundunud mulle kõige parem olevat. Teel sinna möödusime igasugusest rahvast - alates suudlevatest pededest ja transvestiitidest kuni täiesti normaalsete inimesteni välja. Mõne aja pärast olime aga kohal. Ülemisel korrusel oli baar ning all tantsiti. Baaris oli päris palju ka naisi, seega ei näinud me sealolemises probleemi. Kuigi ega ma ei saa ka öelda, et mulle oleks seal meeldinud. Kui ka Kaisa ühel hetkel avastas, et oleme terves suures tantsusaalis ainukesed naised, siis jooksime sealt kiiresti välja. Nalja, kui palju! Mul oli suht kõrini sellest ühest kohast teise minemisest, sest kõik kohad olid olnud liiga mõtetud ning sinna minemine oli võtnud tavaliselt kauem aega, kui kohapeal olemine.
Miskise massihüpnoosi tagajärjel suundusime geibaarist osade inimestega edasi korralikku klubisse. Sinna sõitsime taksoga. Kusjuures siinsetes taksodes on kolm rida. Esimeses istub taksojuht läbipaistva seina taga ning teises ja kolmandas reisijad. Kusjuures teine ja kolmas rida istub näoga teineteise poole (niisiis sõidab teine rida sõidusuunale vastupidises asendis). Klubi oli väga super ning muusikavalik märgatavalt parem, kui meie omades. Põrandale aga küll koperdada poleks tahtnud, sest need kleepusid nii hirmsasti, et raske oli jalgu liigutada. Märkimisväärne oli ka üks tüüp, kes oli endale kassi vurrud ette joonistanud ja arvas, et ta on õhtu staar. Ta liikus sedasi, et lükkas kõik üleolevalt endast eemale ning ronis pidevalt maast kõrgemal asetsevate tantsu- platvormide ning postide otsa, et seal siis oma hämmastavat tantsuoskust demostreerida. Kusjuures ma ei kuulnud, et ta oleks kordagi kellegagi midagi rääkinud. Meil oleks selline kutt nähtavasti kelleltki oma suhtumise pärast päris kiiresti kolki saanud. Tüüp sai mu käest ka laksu vastu vahtimist kirja, kui proovis pluusi eemale kiskudes mu dekolteesse pilku heita.
Kui klubi sulges, siis hakkasime kodu poole minema. Teepeal tahtis Kaisa bussipeatuses vaadata, millise bussiga me minema peaksime ning üks naine läks lausa raevu. Hoolimata sellest, et Kaisa oli viisakas hakkas naine lihtsalt lambist mölisema, et mida kuradit need sakslastest muulased siin teda segavad, sest see on tema riik jne.
Lõpuks jõudsime aga ilusti koju. Igatahes jääb mulle mulje, et Kaisa üritab mind Londoni ellu sulandada läbi kultuurishoki teraapia - ja see toimib! Terve London on täis nii palju erinevast rahvusest inimesi, et tekib tunne nagu oleksin ühel meeletult suurel noorsoovahetusel, kuhu kõik on kokku tulnud. Tegelikult paistavad siin kõik päris sõbralikud olevat.
Kuuendal päeval käisime Kaisaga rulluiskudega sõitmas ning ta sõbra ning sõbranna soolaleival. Ma poleks uskunud, et rullidega sõitmine võib niivõrd kergesti ära ununeda. Olen jääuiskudega igal talvel sõitnud ja seda isegi ülikoolis õppimas käinud, kuid rulluiskudega polnud ma juba paar aastat sõitnud. Arvasin, et nendega sõitmine on siiski suht sarnane ning, et mul ei teki probleeme, sest mõne aasta eest sain sellega ikka pärist hästi hakkama. Nüüd olin aga nagu lehm libedal jääl - käed-jalad laiali ja kisa iga konaruse peale. Hea, et tänavatel on siiski päris palju poste... Mäest alla sõitmine ei tundunud üldse nauditavana. Kaisal paistis igatahes naljakas olevat.
Kokkuvõttes jäin oma esimese nädalaga Londoni suurlinnas igati rahule ja mõistsin, et mul on siin elamiseks ikka väga palju veel õppida tarvis, et seda kõike mõista.
me Kaisa ja ta sõpradega mingi stand up show telelinastusel. Saime kohad täiesti taha ritta - õnneks polnud seal ka eriti midagi vaadata. Kust kanalilt ja millal seda näha saab, seda ma ei tea aga meid pole nagunii seal peal. Saal oli meeletult suur ja meenutas veidi teatrit. Rõdud ja puha. Inimesi oli kah jube palju. Meil vist polegi nii suurt saali. Tavaliselt peetakse seal kontserte. Kuigi seal oli huvitav, siis tegelikult see oli mõnesmõttes jama kah, sest nad rääkisid jube kiiresti, tormasid oma jutuga ette ja siis rääkisid jälle vana asja edasi jne. ning see tegi mul arusaamise raskeks. Kuna mulle tegelikult eriti sedasorti naljad ei istu ka, siis polnud mul sedavõrd lõbus, kui teistel. Samas ma ei kahetse, et läksin. Kaisa arvas, et ma peaksin enne ära minemist jälle sinna minema, et siis võrrelda oma inglise keelest arusaamise taseme muutust. See on päris hea mõte. Eks paistab.
stu laupäeva oli Halloweeni öö, siis läksime Halloween Skatele, mis läbis erinevaid vaatamisväärsusi, kus turistid armastavad käia. Sõitsime suures kolonnis ning autoteed pandi meie tuleku ajaks kinni. Turistidel fotokad välkusid ja sain end tunda nagu superstaar. Korraldajatel olid kõlarid seljas ja muusika mängis - alustades Jacksoni Thrilleriga, mis mul meele kohe väga heaks tegi. Sõitsime umbes kolm tundi, mis sisaldas veerandtunnist pausi sõidu keskel. Lõpppunktiks oli bubi, kus sai ka tantsida. Otseloomulikult olid kõik riietatud erinevatesse huvitavatesse kostüümidesse ja nägid päris jubedad välja. Ise olin nõid - tõenäoliselt on mind raske piltidelt ära tunda, sest mul on endalgi sellega probleeme. Peolt tagasi tulles tegi Kaisa jälle mulle sokiteraapiat, kui pidime läbi linna bussipeatuse poole ekslema ning seda loomulikult rulluiskudel ning otseloomulikult jällegi vahepeal autode vahel suskides. Võimalik, et ta tahab minust lahti saada...