Proovin ja proovin meenutada, kuid mulle ei meenu, et keegi oleks mind kunagi kuskilt välja visanud (isegi koolis piirdus asi püstiseismisega). Nüüd saan öelda, et mul on ka see kogemus olemas, sest ühel ilusal esmaspäevahommikul kõlasid mu karavaniuksel kõvad ukseprõmmimised ning kui ärkasin ja ukse avasin, siis sain teada, et ma pean Riossi hoovist oma tiguautoga kaduma. Detailidesse ma ei soovi siin blogis laskuda, sest sellest tuleks üks pikk ja ebameeldiv klatšijutt. Räägin sellest neile, kes huvituvad parem isiklikult. Nüüd elan oma karavaniga rõõmsasti karavanpargis, kus on isegi bassein. Olen siin igati rahul ja usun, et nii ongi parem.
Kuna Simon nägi, et kogu see väljaviskamise teema oli mind korralikult segadusse ajanud ning masnedanud, siis ostis ta samal päeval oma koju plastmasskuuse ning hunniku jõuluehteid. Selle üles seadmine ja ehtimine mõjus tõepoolest mulle väga hästi. Lisaks tegi ta mulle ka taaskord mõnusa õhtusöögi (njah, ma ise teen seda endiselt üliharva).
Paar päeva enne jõule toimus Nõmme Loodusmajas iga-aastane Koerakasvatajate ringi jõulupidu. See ei loe, et meist keegi selles ringis enam ei käi. Loeb see, et saame tavaliselt ikka aastas korra-kaks kokku ning lobiseme igasugu põnevatest asjadest ning sööme liiga palju. Kuna ma sel aastal olen siin kaugel Austraaliamaal, siis jäin lootma tänapäeva tehnikaimele ehk Skypele. Küll oli tore, kui Karin mulle keset minu ööd helistas ja kuulsin kõigi hääli taustal. Veel toredam oli, kui lülitasime sisse kaamerad ning mina olin arvutis oma pildiga keset Loodusmaja lauda ning kõik need, kes olid Loodusmajas, olid hetkega minu karvanbussis läpaka seest minuga suhtlemas. Vahepeal tundus nagu olesin seal. See tegi tuju nii heaks. Mul on ikka super toredad sõbrad!
Siin on aga lastel koolist suvevaheaeg, mis algas veidi enne jõule ning kestab kuni veebruari alguseni. See tähendab, et ka kaks hästi toredat ja sõbralikku tüdrukut Heather ja Jen on koolist vabad, sest nad on mõlemad õpetajad (nagu minagi vist Eestis olen). Lisaks avastasime, et minul ja Jenil on samal päeval sünnipäev. Ja samal aastal ka. Jube lahe, sest me kumbki ei teadnud siiani kedagi, kes oleks sündinud täpselt samal ajal. Heatheril on sünna neli päeva enne meid. Kahju kohe, et ma mais tõenäoliselt kuskil niitmas olen...
Mõned päevad enne jõule mässasin oma tillukeses köögis ning tegin esimest korda elus täitsa ise piparkoogitainast. Seejärel lasin sel mõned päevad seista ning läksin Kristiinale ja Jaanusele külla, et piparkoogid ahjus valmis küpsetada. Ka Kristiina oli ise tainast teinud ning küpsetamist jagus meil terveks päevaks. Lisaks möllasime veidi ka glasuuriga. See aga osutus meil liiga vedelaks ning tulemus ei olnud just ideaalne. Aga see-eest vägagi loominguline. Proovisin teha ka piparkoogimaju aga pean seda vist järgnevatel aastatel veel kõvasti harjutama... No midagi ikka sain kokku käkerdatud... Piparkoogilõhnad ja tore seltskond tekitasid veidi isegi jõulutunnet.
24.detsembril sain lõuna ajal kokku teiste eestlastega (Kristiina, Jaanus, Allan, Vallo, Siret ja Mairo). Istusime pargis ümber laua, sõime veidi ning rääkisime niisama juttu. Lisaks jalutasime veidi ringi ning nautisime üheskoos ilusat päikeseloojangut. Tore oli jõulude ajal eesti keeles rääkida ning üheskoos veidi aega viita. Kui Kiristiina ja Jaanuse koju viisin, siis sain neilt ootamatult toreda jõulukingi. Nimelt kinisid nad mulle toreda minu moodi piparkoogitüdruku ning karbi päris kodumaiseid konserv kilusid. Njämmm. Tegelikult pean mainima, et mu külmapis on hetkel nii palju Eestimaiseid tooteid, et kohe tore on vaadata. Nimelt mu issi saatis mulle veel ühe paki, mis sisaldas terve hunniku šokolaade ja piparkooke. Taaskord njämmm ja suur aitäh!
Kuna siin tähistatakse jõule 25.detsembril, siis kohalikega veetsin aega just sel päeval. Kui meil on justkui kõige olulisem 24.detsembri õhtusöök, siis neil on kõige tähtsam 25.detsembri lõunasöök. Kunagi oli kombeks ka siin vaaritada suuri koguseid soojasid toite, kuid see komme hakkab aina enam tahaplaanile jääma, sest Autraalia suvekuuma ilmaga ei ole just suurt isu sooja söögi järele. Jõululõunaks läksime ühe Simoni tuttava, Sue juurde. Ta oli terve hunniku süüa valmistanud (külmad salatid, erinevad lihad, näksimist jms.). Istusime Sue, ta pere ja mõne sõbraga nende verandal ning sõime ja jõime. Nagu võib eeldada oli sööki liiga palju. Ja ega päikese käes seda eriti suurtes kogustes sisse ei mahu ka. Peale lõunasööki läksime Michi juurde basseini ligunema. Lõpuks kogunes sinna päris palju rahvast. Mõned, keda juba tundsin ja mõned uued näod veel lisaks. Pean tunnistama, et jõulutunnet mul peal ei olnud aga niisama oli sedasi igati tore aega veeta.
Kuna Simonil oli kaks nädalat puhkust, siis veetsime päris palju aega tehes koos igasugu toredaid asju. Näiteks käisime ta töökoha jõulu BBQl, Blowholes'is snorgeldamas, Rocky Pool'i juures jalutamas, kala püüdmas, vaatasime Ice Age: Continental Drift'i (2012) ning palju räägitud Austraalia filmi Red Dog (2011). Lisaks käisime niisama väljas ja erinevatel sõpradel külas (eriti tore on muidugi Mitchi basseinis liguneda). Blowholes'is snorgeldamas käies õnnestus mul esmakordselt elus näha ka kaheksajalga. Ta passis niisama korallide vahel ning ootas, et ma läheksin eemale, et ta saaks oma tegemisi jätkata. Selline põnev ja veidi harjumatu välimusega tegelane.
Kui me Blowholesis ühel naisel Cheryl'il külas käisime, siis viis Mich meid oma maasturiga liivaküngaste vahele sõitma. Enamuses meist istusid auto kastis, põlvedega oma patjadele toetudes ning autost kõvasti kinni hoides. See oli väga lõbus ja igati omalaadne kogemus. Täiesti uskumatu, kuhu nende autodega on võimalik sõita. Ja me ei jäänud kordagi kuskile kinni. Üks teine seltskond kaevas aga hoolikalt end liivast välja, kui me neist möödusime. Õhtul ilmus meie majakese juurde üks mees, kes lahkelt lubas meil oma ATVga ringi rallitada. Väljas oli juba pime ning rannas olid sajad krabipoisid ja tüdrukud ringi jooksmas. Ei tahtnud kuidagi neist üle sõita ja seega piirdusime põhiliselt rannaääres sõitmisega.
Lisaks veetsime toreda nädalavahetuse Simoni ning Michi ja Jen'iga Monkey Mias. See oli üks nendest kohtadest, kuhu tahtsin kindlasti uuesti tagasi minna. Nüüd olen seal siis juba kahel korral käinud. Muidugi on kõik hoopis teistsugune, kui ei pea mõtlema töötamisele. Võtsime vabalt ning nautisime kõike seda, mida ühel ookeaniäärsel palmipuudega ümbritsetud rannakuurortil on pakkuda (alustades jalutuskäikudest vaateplatvormil ning ujumisega ookeanis kuni lõpetades väikese uinakuga muuli peal). Lisaks käisime ja uudistasime veidi ringi ka Denhami linnakeses.
Minu emotsioonide tipphetkeks kujunes laupäeva varahommik, kui läksime delfiine vaatama. Nimelt tulevad nad peaaegu igal hommikul randa, et sealt veidi kala saada. Sel hommikul oli rahvast eriti palju (umbes 300-400). Alguses töötajad rääkisid veidi delfiinidest ning seejärel jagasid välja seitse kala. Mina olin üks nendest üliõnnelikest, kes sai isiklikult delfiinile kala sööta. Veidi kartsin, et ta krahmab selle kala mu käest koos mu sõrmedega aga delfiin oli igati rahulik ja harjunud sellega, et teda toidetakse. Vaatas mulle oma pool küllili asendist otsa (sest otse nad ei näe) ning võttis rahulikult oma kala ja ujus vaikselt edasi. Küll oli vahva tunne! Pärast jalutas meile oma perega vastu üks suhteliselt ülekaaluline ja jonnaka näoga tüdruk, kes vaatas mind totaalse põlastusega. Kui nad olid mööda läinud, siis hakkasime kõik kõvasti naerma, sest see pilk oli lihtsalt nii paljuütlev. Oleme kõik suht veendunud, et see tüdruk seisis kuskil mu lähedal aga teda ei valitud delfiini söötma. Tegelikult valiti seda tegema väga erinevaid inimesi (nii lapsi kui täiskasvanuid erinevast soost).
Ühtlasi rentisime terveks päevaks ookeani kajakid ja käisime nendega sõitmas. Meil paluti mitte kajakiga ümber minna, keelati sõita pärlifarmi juurde ning soovitati mitte lõhkuda ennast austritega. Kui
me ühel hetkel otsustasime Simoniga, et püüame Michi ja Jeni kinni ning
hakkasime täie hooga sõudma, siis õnnestus meil rõõmsasti siiski kajak
ümber ajada. Õnneks suutsime päris kiiresti sinna sisse tagasi ronida. No ja Michil õnnestus ujuma minnes jalad austritega katki teha... Aga me olime tublid ja ei läinud pärlifarmi juurde! Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne päev.
Enne tagasisõitmist põikasime läbi ka Shark Bay Ookeani Pargist, mis on küll päris pisike aga oli siiski põnev. Neil on seal erinevad kalad, kalmaarid, vähid, kilpkonnad ja muidugi ka haid. Põhiliselt minnaksegi sinna just nende pärast, sest nende programm sisaldab iga tund haide söötmist. Enne nende toitmist näidatase ja räägitakse aga nendest teistest tegelastest, kes neil seal elavad. Oli taaskord väga tore ja põnev kogemus.
Aastavahetus möödus mul veidi ebatraditsiooniliselt. Siinkohal pean ma silmas seda, et ma ei näinud mitte ühtegi raketti. Õhtul läksime Simoniga Heatheri juurde, kus oli päris palju rahvast. Kuna Troppy's öeldi meile, et nad peale kella kümmet enam uusi inimsei sisse ei lase, siis läksime just enne seda kellaaega kõik sinna. Tantsisime ja nautisime oma õhtut. Kui kell sai kaksteist siis kogunesid kõik verandalt siseruumi ning ühel hetkel hakati lihtsalt teineteisele head uut aastat soovima. Ei mingit tulede vilgutamist ega sekundite lugemist. Troppy pandi kell kaks öösel kinni ja seejärel suundusime tagasi Heatheri juurde, kuhu otsustasime jääda ka ööseks. Kuigi mu aastavahetus oli väga tore, siis sarnanes see veidi ehk minu jaoks liiga palju teiste kordadega, kui oleme väljas käinud. Aga kokkuvõttes olin siiski rahul ja õnnelik, sest peamine on ju seltskond ja see oli super.
Kui ma kunagi eeldasin, et backpackerite õhtu toimub kolmapäeviti Backpackeri hostelis, siis nüüd olen juba targem ja tean, et see toimub siiski Troppys. Sel õhtul grillitakse seal terve hunnik sööki ning see on kõigile huvilistele täiesti tasuta. Kõht saab alati väga täis.
Veidi ka mu uutest sõpradest sipelgatest... Nimelt oli mul kõigepealt üks sipelgas, siis tuli teine ja kolmas ja nii see kasvas nii suureks numbriks, et nad hakkasid mind häirima. Pole just tore magada ja tunda, kuidas nad öösel sind närima tulevad. Ja ega mulle väga ei meeldinud ka see, et nad mu läpaka sees pidu pidasid. Seega pidin neid mürgitama hakkama. Alustasin leebemast mürgist, mida tuli niisama tilgutada sinna, kus nad käivad. Ühel hetkel oli mu voodi kohal oleva akna ees rippuv kardin totaalselt kaetud pisikeste sipelgatega. See oli lausa tume pruuni värvi. Võtsin kasutusele pihustiga mürgi, mis nad hetkega ära tappis. Kokuvõttes see siiski ei aidanud. Nad olid hõivanud ka minu paagist tuleva kraanivee ning ujusid seal ringi. Seejärel palusin Kevini abi ning ta andis mulle korraliku mitmeliitrise pihustiga anuma, millega ma siis kogu tiguauto sisemuse ja välimuse ära katsin. Seda pidavat muidu kasutatama restoranides. Igatahes oli see kraam hea ning nüüdseks olen nendest vähemalt hetkeseisuga lahti saanud. See kõik meenutas mulle väga olukorda, kus ma Väänas ämblikuuputuse käes vaevlesin...
Nüüd on aga järjekordne tore puhus läbi ning aeg hakata korjama mangosid...
Paar päeva enne jõule toimus Nõmme Loodusmajas iga-aastane Koerakasvatajate ringi jõulupidu. See ei loe, et meist keegi selles ringis enam ei käi. Loeb see, et saame tavaliselt ikka aastas korra-kaks kokku ning lobiseme igasugu põnevatest asjadest ning sööme liiga palju. Kuna ma sel aastal olen siin kaugel Austraaliamaal, siis jäin lootma tänapäeva tehnikaimele ehk Skypele. Küll oli tore, kui Karin mulle keset minu ööd helistas ja kuulsin kõigi hääli taustal. Veel toredam oli, kui lülitasime sisse kaamerad ning mina olin arvutis oma pildiga keset Loodusmaja lauda ning kõik need, kes olid Loodusmajas, olid hetkega minu karvanbussis läpaka seest minuga suhtlemas. Vahepeal tundus nagu olesin seal. See tegi tuju nii heaks. Mul on ikka super toredad sõbrad!
Siin on aga lastel koolist suvevaheaeg, mis algas veidi enne jõule ning kestab kuni veebruari alguseni. See tähendab, et ka kaks hästi toredat ja sõbralikku tüdrukut Heather ja Jen on koolist vabad, sest nad on mõlemad õpetajad (nagu minagi vist Eestis olen). Lisaks avastasime, et minul ja Jenil on samal päeval sünnipäev. Ja samal aastal ka. Jube lahe, sest me kumbki ei teadnud siiani kedagi, kes oleks sündinud täpselt samal ajal. Heatheril on sünna neli päeva enne meid. Kahju kohe, et ma mais tõenäoliselt kuskil niitmas olen...
Mõned päevad enne jõule mässasin oma tillukeses köögis ning tegin esimest korda elus täitsa ise piparkoogitainast. Seejärel lasin sel mõned päevad seista ning läksin Kristiinale ja Jaanusele külla, et piparkoogid ahjus valmis küpsetada. Ka Kristiina oli ise tainast teinud ning küpsetamist jagus meil terveks päevaks. Lisaks möllasime veidi ka glasuuriga. See aga osutus meil liiga vedelaks ning tulemus ei olnud just ideaalne. Aga see-eest vägagi loominguline. Proovisin teha ka piparkoogimaju aga pean seda vist järgnevatel aastatel veel kõvasti harjutama... No midagi ikka sain kokku käkerdatud... Piparkoogilõhnad ja tore seltskond tekitasid veidi isegi jõulutunnet.
24.detsembril sain lõuna ajal kokku teiste eestlastega (Kristiina, Jaanus, Allan, Vallo, Siret ja Mairo). Istusime pargis ümber laua, sõime veidi ning rääkisime niisama juttu. Lisaks jalutasime veidi ringi ning nautisime üheskoos ilusat päikeseloojangut. Tore oli jõulude ajal eesti keeles rääkida ning üheskoos veidi aega viita. Kui Kiristiina ja Jaanuse koju viisin, siis sain neilt ootamatult toreda jõulukingi. Nimelt kinisid nad mulle toreda minu moodi piparkoogitüdruku ning karbi päris kodumaiseid konserv kilusid. Njämmm. Tegelikult pean mainima, et mu külmapis on hetkel nii palju Eestimaiseid tooteid, et kohe tore on vaadata. Nimelt mu issi saatis mulle veel ühe paki, mis sisaldas terve hunniku šokolaade ja piparkooke. Taaskord njämmm ja suur aitäh!
Minu emotsioonide tipphetkeks kujunes laupäeva varahommik, kui läksime delfiine vaatama. Nimelt tulevad nad peaaegu igal hommikul randa, et sealt veidi kala saada. Sel hommikul oli rahvast eriti palju (umbes 300-400). Alguses töötajad rääkisid veidi delfiinidest ning seejärel jagasid välja seitse kala. Mina olin üks nendest üliõnnelikest, kes sai isiklikult delfiinile kala sööta. Veidi kartsin, et ta krahmab selle kala mu käest koos mu sõrmedega aga delfiin oli igati rahulik ja harjunud sellega, et teda toidetakse. Vaatas mulle oma pool küllili asendist otsa (sest otse nad ei näe) ning võttis rahulikult oma kala ja ujus vaikselt edasi. Küll oli vahva tunne! Pärast jalutas meile oma perega vastu üks suhteliselt ülekaaluline ja jonnaka näoga tüdruk, kes vaatas mind totaalse põlastusega. Kui nad olid mööda läinud, siis hakkasime kõik kõvasti naerma, sest see pilk oli lihtsalt nii paljuütlev. Oleme kõik suht veendunud, et see tüdruk seisis kuskil mu lähedal aga teda ei valitud delfiini söötma. Tegelikult valiti seda tegema väga erinevaid inimesi (nii lapsi kui täiskasvanuid erinevast soost).
Aastavahetus möödus mul veidi ebatraditsiooniliselt. Siinkohal pean ma silmas seda, et ma ei näinud mitte ühtegi raketti. Õhtul läksime Simoniga Heatheri juurde, kus oli päris palju rahvast. Kuna Troppy's öeldi meile, et nad peale kella kümmet enam uusi inimsei sisse ei lase, siis läksime just enne seda kellaaega kõik sinna. Tantsisime ja nautisime oma õhtut. Kui kell sai kaksteist siis kogunesid kõik verandalt siseruumi ning ühel hetkel hakati lihtsalt teineteisele head uut aastat soovima. Ei mingit tulede vilgutamist ega sekundite lugemist. Troppy pandi kell kaks öösel kinni ja seejärel suundusime tagasi Heatheri juurde, kuhu otsustasime jääda ka ööseks. Kuigi mu aastavahetus oli väga tore, siis sarnanes see veidi ehk minu jaoks liiga palju teiste kordadega, kui oleme väljas käinud. Aga kokkuvõttes olin siiski rahul ja õnnelik, sest peamine on ju seltskond ja see oli super.Kui ma kunagi eeldasin, et backpackerite õhtu toimub kolmapäeviti Backpackeri hostelis, siis nüüd olen juba targem ja tean, et see toimub siiski Troppys. Sel õhtul grillitakse seal terve hunnik sööki ning see on kõigile huvilistele täiesti tasuta. Kõht saab alati väga täis.
Veidi ka mu uutest sõpradest sipelgatest... Nimelt oli mul kõigepealt üks sipelgas, siis tuli teine ja kolmas ja nii see kasvas nii suureks numbriks, et nad hakkasid mind häirima. Pole just tore magada ja tunda, kuidas nad öösel sind närima tulevad. Ja ega mulle väga ei meeldinud ka see, et nad mu läpaka sees pidu pidasid. Seega pidin neid mürgitama hakkama. Alustasin leebemast mürgist, mida tuli niisama tilgutada sinna, kus nad käivad. Ühel hetkel oli mu voodi kohal oleva akna ees rippuv kardin totaalselt kaetud pisikeste sipelgatega. See oli lausa tume pruuni värvi. Võtsin kasutusele pihustiga mürgi, mis nad hetkega ära tappis. Kokuvõttes see siiski ei aidanud. Nad olid hõivanud ka minu paagist tuleva kraanivee ning ujusid seal ringi. Seejärel palusin Kevini abi ning ta andis mulle korraliku mitmeliitrise pihustiga anuma, millega ma siis kogu tiguauto sisemuse ja välimuse ära katsin. Seda pidavat muidu kasutatama restoranides. Igatahes oli see kraam hea ning nüüdseks olen nendest vähemalt hetkeseisuga lahti saanud. See kõik meenutas mulle väga olukorda, kus ma Väänas ämblikuuputuse käes vaevlesin...
Nüüd on aga järjekordne tore puhus läbi ning aeg hakata korjama mangosid...
