Töö Fossiga ning Simoni ettevalmistused kolimiseks

Minu viimasest kirjatööst on möödunud üsna pikk aeg...

Tina puhkuseloleku ajal ning ühtlasi Fossiga töötamise ajal helistas ühel nädalavahetusel Foss mulle ning teatas, et peame minema väljakutsele, sest on toimunud õnnetus ning meid vajatakse liikluskontrolli tegema. Meenutasin talle, et mul pole ju liikluskontrolli pabereid. Seejärel otsustas Richard sündmuskohale saata Fossi ja Harley. Mõned minutid hiljem meie väljakutse aga tühistati, sest selgus et kuskil lähemal olevat teine grupp, kes kohale appi saadeti. Seega jäi meie väljakutse täielikult ära. Rõõmustasin selle üle salaja.

Ära on jäänud ka meie Auski Roadhouse's ööbimised ja sealsed korralikud söömingud. Nimelt sõnasin vist eelmises postituses ära selle, kui ütlesin, et hakkame nüüdsest seal igal reedel ööbima. Nimelt olevat sealne omanik Richardile kurtnud, et me kasutavat tema prügimäge ning viivat sinna rehve ja muud kummikraami. Tegelikult oleme me selle alati Newmani prügimäele viinud (välja arvatud ühel korral ja see oli tegelikult peale tema kaebust). Väidetavalt olevat Maanteeamet selle prügiaugu Auski kõrvale kaevanud kokkuleppega, et me võime sinna oma tavaprügi viia. Kuna juhtkonnad on aga muutunud, siis tahetavat see kokkulepe vaikselt unustada. Igatahes on Richard nüüd selle omaniku peale suht vihane (temaga olevat enne ka korduvalt probleeme olnud) ning nüüd ta meid enam sinna ööbima ei saada. See teeb aga meie töö veidi keerulisemaks ning töötunde pikemaks. Nüüd peame näiteks tihtipeale pühapäeva hommikuti käima Newmani prügimäel, et oma rekka tühjaks kallutada. See on lihtsalt tüütu ning ajaraisk aga no mis teha...

Kui eelmises postituses kirjutasin, kuidas meile pandi rekkale uus tuuleklaas, siis nüüdseks olen juba esimese kivikese sinna sisse saanud ning täke asub muidugi üsnagi just selles kohas, kust oleks hea välja vaadata. Ma ei oska öelda, millal meile jälle uus tuuleklaas pannakse aga paari täkke pärast seda ei vahetata. Neid tekib siin tänu suurtele kaevanusmasinatele ilmselgelt liigagi tihti.

Vahepeal õnnestus Fossil ka ühest jublakast üle sõita ning sellega meie tagumisse rehvi auk tekitada. Märkasin seda kohe, kui rekkast väljusin, sest kuulsin õhku sealt välja vilisemas. Kuna tegemist oli alles meie päeva algusega, siis otsustasime tagasi linna sõita ning seal rehv ära lasta parandada. Kõik lõppes kenasti ning me ei pidanud ise õnneks rehvi vahetama hakkama vaid saime niisama mõned tunikesed istuda ja oodata.

Meil on ka üks töömees (Watto), kes peaks silma peal hoidma väga paljudel Maanteeameti masinatel jms.. Ka meie omal. Palusime tal meie rekka prügipuuri pealmist ust kergemini avatavaks teha. Seda ta ka tegi. Lisaks tegi ta aga ka meie tagumise ukse praktiliselt mitteavatavaks, sest see käis mitu kuud nii raskelt ja kõrgele lahti, et me seda enam ei kasutanud. Kui ma oleksin näinud, et ta ka seda "parandas", siis oleksin kindlasti öelnud, et sellel uksel pole midagi viga. Foss aga ei öelnud midagi ja seega sai Watto mõned kuud hiljem seda uuesti parandada. Nüüd käib uks veidi kergemini, kuid siiski liiga kõrgele ja tüütult raskelt. Õnneks on meil veel mitu teist ust, mida saame avada ning kaks neist tehti töökojas eriti kergesti avatavaks.

Uurisin vahepeal Facebooki Eestlased Austraalias kommuunist, kas Newmanis ka mõni eestlane hetkel peale minu pesitseb. Tundub, et olen siin suht ainuke ning kui aus olla, siis olen selles üsna üllatunud, sest eestlasi tundub siin ikka igalepoole jaguvat. Sellegi poolest õnnestus mul ühel nädalavahetusel Purple pubis kokku saada ühe tüdruku Kätliniga, kes plaanis paar nädalat peale meie kohtumist Newmanist lahkuda. Oli tore vahelduseks näost-näkku kellegagi veidi eesti keeles lobiseda.

Minu elu on siin muutunud üsnagi rutiinseks. Ärkan kell viis, et alustada kella kuuest oma tööpäeva ning tihtipeale kestab see kaksteist tundi. Peale seda on mul paar tundi aega, et käija pesemas, teha järgmiseks päevaks midagi süüa kaasa ning lobiseda veidi Simoniga. Tihtipeale vaatan arvutist ka pool tunnikest mõnda filmi või seriaali, mis Rene mulle Eestist kaasa andis. Juba kell kaheksa õhtul üritan magama minna ning teen seda hiljemalt kell üheksa. Ise ka ei suuda seda uskuda aga olen ikka päris väsinud nendest pikkadest päevadest. Nädalavahetusel ei kipugi väga kuskile välja minema. Tahan lihtsalt puhata, magada ja niisama vedeleda ja olla.

Fossiga töötades olid mu tööpäevad peaaegu alati väga pikad, sest ta on kõiges ülimalt ja uskumatult põhjalik. Ta ei suuda sõita mööda ühestki prügikastist ilma, et selle tühjendamata jätaks. Isegi, kui see seda ilmselgelt ei vaja. Ka oma asjade ülesmärkimistega on ta meeletult pedantne ning paneb alati meetrilise täpsusega kirja, kust ta ühe või teise rehvijupi või plastikkonteineri leidis. Lisaks peab ta vajalikuks kirja panna ka asjade suurused, värvused, läbimõõdud, pikkused, märkide tekstid jne.. Me Tinaga usume, et kedagi tegelikult väga sügavalt ei huvita, kust me millise prügimäele viimiseks kuuluva asja leidsime. Seega märgime me asju üles üsna üldiselt (kui mitu ajsa ning asja materjal või üldine kirjeldus ja asukoht). Selge on see, et kui me asju üldse kirja ei paneks, siis jääks mulje, et me ei teegi tööd. See kõik on aga üsna tüütu ning võtab omajagu aega, sest kõik saab kirja topelt – tahvelarvutisse ja kalendermärkmikusse. Seda viimast peame tegema põhiliselt enda jaks ning selleks, et meil oleks päeva lõpus lihtsam paberitööd teha, kuna nõme tahvelarvuti ei lase meil salvestatud asju vaadata ega muuta. Seega selleks, et me teaksime ja mäletaksime umbkaudu, kus ja mida me päeva jooksul tegime, märgime kõik ka käsitsi üles.

Nüüdsest on Richard hakanud kõiki meie parklaid meile märkima tahvelarvutisse üles igapäevaste tööülesannetena. Mõnikord, kui ta seda ise teha ei viitsi, siis palub ta mul ja Tinal mõned tunnid tahvelarvuti taga istuda ning neid siis sisestada. Tegemist on lihtsa kuid tüütu ja aeganõudva ülesandega. Aga kohapeal juba päriselt tööd tehes, teeb see asjad palju kiiremaks ja lihtsamaks, sest kõik nõutud väljad on juba eeltäidetud ning vaid mõnda asja on mõnikord vaja veidi muuta. Samas on mul kogu sellele Radari programmile nii palju etteheiteid. Ma kohati ei saa aru, kes selle programmeeris. Mõnikord tundub, et reaalselt tööd tegevatelt inimestelt pole tagasisidet üldse küsitud. Mõned asjad peaksid olema teises järjekorras ning vaja oleks terve hunnik täiendusi, mis teeks meie töö palju lihtsamaks ja kiiremaks. Kahjuks ma ise nii tegija nendel teemadel siiski pole ning peame selle programmiga hakkama saama. Eriti tüütu on Radarit ja Outlooki igal hommikul ning laupäeva õhtuti sünkroniseerida, sest see võtab vähemalt pool tundi aega. Seda hoolimata sellest, kui palju on saadetavat tööinfot. Üldiselt on enamuses arvutitega tehtav töö jäetud nüüdseks minu kaela, sest kõigil on jäänud mulje, et ma olen selles eriliselt hea. Nojah, võrreldes nendega ehk tõesti. Siin Austraalias pole inimesed just eriti teadlikud nendest asjadest.

Tahvelarvutist veel niipalju, et mingil põhjusel otsustas see enam mitte meie rekkas laadida. Seega andis Richard mulle laadija, mis töötab läbi sigaretisüütaja. Kõik oli vahva, kuni paar minutit peale selle sisselülitamist käis pauk ja kabiini tekkis pisike suitsupilv ning laadija ütles üles. Nimelt tuli välja, et meie rakka sigaretisüütaja on arvatavasti 24 volti ning mitte 12 volti. Ups! Õnneks ei pea me eriliselt oma rekka terviseprobleemide pärast muretsema, sest see kaetakse Ventia firma kuludest. On ju igati loogiline, et masin, millega me sõidame nädalas enam kui 2000km vajab aegajalt erinevaid putitustöid. Viimasel ajal on neid lihtsalt üsna palju olnud. Nüüdseks on kõik jälle kenasti töökorras (v.a. laadija).

Mõnel päeval, kui meie rekka on olnud taaskordsestes hooldustes, oleme pidanud oma igapäevase töö ära tegema autoga. Üldiselt üritatakse kõiksugused putitustööd ajastada nii, et need saaksid tehtud meie nädalavahetusel või meie lühematel tööpäevadel. Mõnikord peame siiski niisama oma hoovis passima ja proovima endale mõneks tunniks tegevust leida. Üldjuhul seal midagi väga palju teha ei ole vaja ja nii me siis istume niisama, lobiseme ja joome kohvi ning sööme šokolaadi. Mõnikord passime sedasi pool päeva.

Nüüd aga veidi teistel teemadel… Fossiga töötades peatusime veelkord ühe suure seene juures, mille kasvamist me olime Tina ja Fossiga umbes kolm kuud jälginud. Seen oli nüüdseks veelgi suuremaks paisunud. Pean aga siia kahjuks lisama, et umbes nädalake peale seda oli meil siin väga vihmane päev ning seenest pole enam midagi peale tolmu järel. Võimalik muidugi, et keegi sõitis sellest üle. Täpselt ei oska öelda, mis sellega juhtus aga see oli kindlasti suurim seen, mida olin kunagi näinud.

Tegime Fossiga veel toredaid puhkepause. Nimelt sõitsime iga kord Kumarina Roadhouseni välja (kuigi meie ala lõppeb umbes 15km enne seda) ning käisime seal alati koos meie ühist kakaduust sõpra vaatamas ja sügamas. Lisaks jälgisime, kuidas töömehed roadhouse kõrvale silda ehitavad. Seda on olnud väga põnev jälgida, sest tegemist on üleujutusalaga ning silla ehitamine tundub olevat palju keerulisem, kui oleksin osanud arvata. Näiteks poleks ma iialgi aimanud, kui palju betooni silla alla maa sees olevatesse blokkidesse pandi. Lisaks oli põnev jälgida ka seda, kui uskumatult palju tööd nad ühe nädala jooksul olid suutnud teha. Nüüdseks on sinna valminud kaks uut silda.

Üks päev osutus meil olevat täiesti teistsuguseks kui tavaliselt. Nimelt pidime 12.10 parandama ühte teelõiku ning sellega seoses tegema ka liikluskontrolli. Teetöid tegid nagu tavaliselt ikka Harley ja Ted ning liikluskontrolli eest vastutasid Foss ja Richard. Mina seisin niisama Richardi kõrval, kuulasin nende vestlusi ning lobisesin temaga ka niisama maast ja ilmast. Tegelikult oli tore temaga ka töövälistel teemadel veidi lobiseda ning seega teda veidi paremini tundma õppida.

Kui olime teetöödega ühelepoole saanud sõitsime Fossi, Harley ja Tediga sinna, kus mõned nädalad varem oli juhtunud õnnetus hobutreileriga. Nimelt pidime selle jäänused teeäärest kokku koristama. Seda koristades tekkis minus aina enam küsimusi, millele vist kunagi vastuseid ei saa. Nimelt ei olnud treilerijuppidel üldse verd näha. Kuidas on aga võimalik, et suure treileri rattad vaatavad taevasse ning hobused seal justkui nagu viga ei saanud. Kuidas nad sealt ikkagi välja pääsesid? Mis juhtus ülejäänud nelja hobusega? Täiesti müstika... Ja samas endiselt siiski vägagi ebameeldiv lugu. Igatahes saime päeva lõpuks treilerijupid kokku korjatud ning sealt ära viidud.

Vahepeal juhtus veel üks ebameeldiv seik, millel ma proovin mitte väga pikalt ega detailselt peatuda.. Nimelt teatas 11.11 meile rekkajuht raadioteel, et meist umbes 4-5km kaugusel olevat veel endiselt elus lehm... Läksime teda otsima ning sõitsime isegi 5km oma maa-alalt välja Redmonti, kuid isegi 15km hiljem ei suutnud me teda leida. Otsustasime siis oma tööd edasi teha ning kui olime sellega lõpetanud, siis märkasin teel tagasi seda vaest musta lehmakest, kellest rekkajuht rääkis... Tegime mõned kõned ning olime sunnitud edasi sõitma ning lootma, et meie kõnede tulemusel tuleb keegi ning teeb seda, mida vaja... Tundsin, kui väga ma tol hetkel igatsesin Keviniga töötamist, sest tema oleks asja kiiresti ja üsnagi valutult lahendanud. Kahjuks ei tundunud ka keegi meie juures peatuda tahtvat. Nimelt mõned kuud tagasi leidsime ühe endiselt elumärke näitava kotka. Siis aga peatus meie kõrval praktiliselt kohe üks mees, kes olevat farmis üles kasvanud ja ta aitas meie mure lahendada. Tegelikult, et ole muidugi lubatud selliseid asju teha aga fakt on see, et see vajab aegajalt tegemist... See kõik on kohutavalt jube aga midagi ei ole lihtsalt parata...

Tihtipeale on sellised ebameeldivused seotud ka täiskuuga, sest loomad tunduvad siis olevat palju rohkem liikvel. Eks see on ka igati loogiline, sest siis näevad nad ju ka öösel ringi liikuda. Rekkajuhid aga ei kipu oma kiirusi pimeduse saabudes väga alla võtma... Õnneks ei ole meil praktiliselt kunagi kuhugi meeletut kiiret ning lisaks ei tööta me üldjuhul ka pimedas.

Nüüd aga toredamate teemade juurde tagasi. Kas teate, milline on suurepärane viis, kuidas võõramaalasele Eesti pealinn selgeks õpetada? Pakkuge neile Tallinna šokolaadi! Täpselt nii õppis Foss endale meie pealinna selgeks. Ja no lisaks muidugi meeldis talle ka meie šokolaad väga.

Ükspäev leidsin külaliskeskusest infopaberi järgneval nädalal toimuvale tasuta BHP Billiton Mount Whaleback rauamaagi kaevandusekskursioonile. Kuna Foss oli mulle just nädalake enne seda maininud, et ta pole seal kunagi käinud, siis leidsin, et see on lausa ideaalne võimalus. Kahju veidi, et see ei toimunud veel nädalake hiljem, sest siis oleks ka Simon meiega ühineda saanud, sest ta tuli mulle siis pikaks nädalavahetuseks külla.

Olin sealsel ekskursioonil ka enne käinud ning ootasin põnevusega, et näha, kas auk on veelgi suuremaks kaevandatud. Oli tõepoolest. Nimelt on Newmanis tegemist maailma suurima avatud rauamaagikaevandusega, mis on hetkel 5,5 km pikk ja 2km lai. Kui meil Eestis mõeldakse, et kaevandus on ikka üldiselt maa all, siis siin on tegemist lihtsalt ühe suure-suure auguga. Kaevata saab ju ka maa peal viibides. Põhiliselt kaevandatakse Brockman'i Hematiiti, mis sisaldab 68,8% rauda ning on värvuselt sinakas hall. See kuulub ühe maailma parima klassi alla.

Kaevandus avati aastal 1968 ning sellest järgneval aastal saadeti esimene rongitäis rauamaaki Port Hedlandi, kust see edasi Jaapanisse saadeti. Rongide keskmine pikkus on 2,6km, neil on neli vedurit (tihtipeale kaks ees ning kaks taga või kuskil keskel), 264 vagunit ning kõige selle peale üks rongijuht. Iga vedur sisaldab keskmiselt 130-138 tonni maaki. Laetud vagunitega rongi kiirus võib tõusta kuni 65km/h ning pidurdamiskauguseks on 3km. Kirja on läinud ka maailma pikim rong (2001 aastal), mis oli 7,3km pikk ning koosnes 8 vedurist, 682 vagunist ning sisaldas endiselt vaid ühte rongijuhti. Kusjuures olen kuulnud, et rongijuhid peavad iga paari minuti tagant vajutama mingit nupukest, sest nad ei tohi magada. Neid numbreid vaadates võite kolm korda arvata, kui lõbus on nende rongide järgi raudteeületuskohtades oma rekkaga enda korda oodata.

Natuke suurtest kaevandusmasinate rehvidest ka. Nimelt võivad nad olla kuni 3.5 meetrise diameetriga ning kaaluda koos veljega kuni 5 tonni. Iga rehv maksab $40 000 (29 111 EURi) ning vastu peavad nad 9-12 kuud. Iga rehv võib kanda 50 tonnist laadungit.

Laadungit kannavad rauamaagi 240 tonni kaaluvad kuue edaspidise ja ühe tagurpidise käiguga rekkad Catepillar'ilt. Selliseid masinaid on antud kaevanduses kokku umbes 40-50. Lisaks kasutatakse lõputu tolmu veidikesekski lämmatamiseks viite veemasinat. Need mahutavad endasse 100 000 liitrit vett ning kasutavad selle teedele pritsimisega ära kuni kolme tunni jooksul.

Kõik need numbrid on uskumatult ja lausa arusaadamatult ning hoomamatult suured. Siinkohal oli nendest vaid väike kiire ülevaade. Täpsemalt võib kaevanduse kohta lugeda SIIT lingilt ning ühtlasi võib väikse ülevaate saada kogu ekskursioonist ka minu mõne aasta tagusest blogipostitusest, sest kogu ülesehitus oli täpselt sama. Postituse võib leida SIIT. Kaevanduse kohta käiv osa on umbes postituse keskel vastavate fotode kõrval. Kusjuures tahan siinkohal veel mainida, et BHP palkab hetkel tööle ning treenib välja paljusid naistöölisi, sest mõne aasta pärast on nende eesmärgiks saada meeste ja naiste osakaal võrdseks.

Peale ekskursiooni oli meil paar tunnikest vaba aega ning seejärel jätkus päevakava staadionil Teretulemast Newmani üritusega. Seal pakuti tasuta hot dog'e ning näidati vabaõhu täispuhutaval kinoekraanil tõesti sündinud lool põhinevat Austraalia filmi Oddball (2015), mis räägib loo ühest perekonnast ning nende koerast, kelle nad õpetavad kaitsma pingviinide looduskaitseala.

Jõudsime üritusele mõned minutid enne algusaega ning kuna olime ühed esimestest külalistest, siis saime lisakingituseks BHP piknikuteki ning lisaks said kõik külastajad Newmani logoga poekotikese, mis sisaldas erinevaid üllatusi (infopabereid, magnetit, BHP nänni (veepudel, lendav taldrik vms.), DVDd, Newmani suveniire, tasuta pizza vautšerit baarist (väärtuses kuni $25 ehk 18,24 EURi) jne.-jne.. Küsisin ka peadselt Newmani koliva Simoni jaoks "Teretulemast Newmani" kotikese. Sarnast üritust korraldatavat umbes korra aastas. Meie jäime Fossiga igatahes oma päevaga ning ka filmiga igati rahule.

Ükspäev oli Fossil vaja panka külastada ning kuna meie linnakeses tema pank puudub, siis pidime sõitma meie lõpp-punktist veel 45km edasi Tom Price'i, mis on kokkuvõttes 280km Newmanist. Siinkohal mainin, et ka minu pangakontorit Newmanis ei ole ning lähim koht on 450km kaugusel South Hedlandis. Mulle need pikad sõidud aga endiselt väga meeldivad. Lisaks polnud ma aastaid Tom Prices känud ning sain ka sealses turistiinfo keskuses väikese ringi teha. Mulle see pisike linnake meeldib. Kahju lausa, et me ei vastuta maantee eest, mis sinna viib, sest teehooldusrekka ehk Ted ja Harley käivad seal umbes iga kahe nädala tagant ning siis ööbivad ka seal (nagu meie enne Auskis). Kunagi olevat ka prügirekka seda maanteelõiku teinud kuid siis muudeti see ära ning seda tööd teeb nüüd mingi teine meeskond.

Kuna olen nüüd Newmanis püsitööline, siis tahetakse mind varsti saata ka erinevatele kursustele. Nimelt olen ma minemas siinsamas Newmanis toimuvale esmaabikursusele ning lisaks saadetakse mind siit veidi üle 600km kaugusel olevasse Karrathasse kahepäevasele liikluskontrolli kursusele. Kui aus olla, siis seda viimast ma üleliia väga ei oota, sest see tähendab mulle rohkem vastutust ja rohkem tööd ning see ei ole just kõige meeldivam töö: seista päev otsa ühe koha peal üle +40 kraadises kuumuses, mis päikse käes ületab vast +60 kraadi ei ole tore tegevus! Pealegi on see igav ja mulle ei meeldi üleliia väga raadiosaatjaga rääkida, sest ma siiani ei saa alati aru võõrastest inimestest, kes seal minuga räägivad. Õnneks ei saaks see siiski juhtuma liiga tihti, vaid ainult väljakutsete puhul ning ka siis, kui aitame teehooldusrekkat maanteetöödel.

Richard ütles, et nad tahavad mind koolitada võimalikult palju, sest see jätvat meist hea mulje ning tänu sellele on lootust ka järgmisel aastal firmale uus leping selle töö tegemiseks saada. Tegelikult on see lepingute värk siin nii keeruline, et ma päris täpselt ei saa aru, kes mis ja kuidas. Kokkuvõttes on vist nii, et Ventia (mille all töötavad Richard, Harley, Ted jne.) ning TLC (kus näiteks mina, Tina, Foss töötame) teevad koostööd Maanteeametilt tellitud töödele.

Selle kõigega seoses sain endale ka Maanteeameti poolt nn. C-numbri ja isikliku töö mailiaadressi, Ka Tina sai need endale alles nüüd (mis siis, et ta on siin juba mitu aastat töötanud), sest siiani olid nad kasutanud Fossi numbreid ja aadresse. Richard on aga arvutitega seonduvate probleemide suhtes üsna laisk ning seega pole me minu andmeid siiani aktiveerinud ning kasutame vaid Tina kontot. See teeb tegelikult minu elu veidi lihtsamaks ning seepärast pole ma ka erilist innukust enda numbri aktiveerimiseks välja näidanud. Lihtsam on kasutada ühte kontot kui kahte, sest reaalsus on see, et tegelen selle kõigega ikkagi mina.

Ühel päeval sain postkasti kirja elektriarvega $539 ehk umbes 373EURi ning sealjuures ähvarduse, et kui ma nädala jooksul seda ära ei maksa, siis võetakse meil elekter ära. Selge oli see, et see kiri polnud meile mõeldud, sest olime uues majas elanud vaid veidi üle kuu aja ning sellist arvet on sellise ajaga ikka üsna keeruline tekitada. Viisin kirja maaklerifirmasse ning sel rahustati mind kiiresti maha ning öeldi, et see kiri polnud tõepoolest meile mõeldud. Olin rahul ning elektrit meil ka õnneks ära ei võetud.

Elektrist rääkides meenub mulle meie pesumasin. Pean lihtsalt mainima, et sellel on peal osaliselt läbipaistev luuk ja nii põnev on mõnikord jälgida, mis seal sees toimub. Ja ei, ma ei vaata seda nagu telekat!

Konnad elavad meil ka vahelduva eduga endiselt minu vannitoas rõõmsalt edasi. Mõnikord kui kraanikausis käsi või hambaid pesen, siis nad ronivad kraanikausi august üles. Neile vist need seebid ja värgid väga ei meeldi. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, kuidas nad nii pisikesest pilust end läbi suudavad pressida. Justnagu kassid, sest kitsukesest aiaaugust läbi poevad.

Meie majast rääkides meenub mulle ka see, et siinmail tehakse maaklerifirma poolt rendikorteris ülevaatusi umbes iga kolme kuu tagant. Olen ka nüüd oma esimese vaatluse edukalt läbinud. Nimelt selleks, et maja või korter selleks valmis oleks, on pikk nimekiri asjadest, mida tuleb jälgida ning mis peab olema tehtud. See tähendab, et kõik peab olema viimseni puhas, korras ning töötama (suitsuandurid, lambipirnid jne.). Ära on mainitud ka see, et puhtad peavad olema nii duššinurk, köögipinnad, põrandad jne. ning kuskil ei tohi olla ämblikuvõrke. Kui kontroll on maaklerifirma poolt teostatud, siis saadavad nad vist nii omanikule kui ka üürijale pildid ning raporti sellest, kuidas oli üüripinna seisukord.

Vahepeal käis mul ka Simon külas (22-25.10). Ta rentis Perthist auto taha kinnituva väikse treileri ning tõi sellega minu juurde terve hunniku minu ja enda asju (alates voodist ja kajakist kuni söögikraamini välja), sest tal oli plaanis samuti Newmani kolida. Paar kuud oli minu tuba tema kraami täis ning suures toasgi olid tema tugitool ja külmkapp ning minu vannitoas tema pesumasin ning lisaks ka mõned asjad meie laoruumis...

Otseloomulikult oli teda üle pika aja jälle väga tore näha. Lisaks muule kraamile oli ta ka kaasa toonud oma ema poolt mulle Euroopast ostetud nokamütsi. Värvilisemat ja litritest säravamat mütsi pole ma vist enne näinud. Saan sellega teistele rõõmuga päikesejänkusid silma hüplema viia. See oli temast väga armas, et ta mulle mõtles.

Pühapäeval tirisime Fossi endaga kaasa ning käisime vaatamas lähedalasuvat Ophtalmia tammi, pisikest bobuküla ning Stan’i ja Ella Hilditch’ile pühendatud künka otsas asuvat ausammast. Nemad olid need, kes 1957 aastal Mount Whaleback’i rauamaagi avastasid. Peale seda läksime veidikeseks oma tööhoovi, kus Foss parasjagu elas ning istusime niisama ja jõime mõned siidrid/õlled. Õhtusöögiks andis Foss meile meie filmiõhtult saadud pizza vautšeri, millega siis Simoniga koos pizzat käisime söömas.

Järgmisel päeval käisime Simoniga vaatamas siinset bassini, kuhu millalgi kindlasti plaanime minna ning vaatasime üle ka siinse raamatukogu ja Martumili aborigeeni kunstimuuseumi ning pisikese loomapargi. See viimane on põhiliselt mõeldud koolilastele kuid on avatud tasuta vaatamiseks kõigile.

Kunstimuuseum on üldjuhul mingil põhjusel suletud, seega rõõmustasime, et saime sinna pilgu visata. Sissepääs oli tasuta. Tegemist polnud eriliselt suure kohaga kuid seinad on seal aborigeenikunsti täis. Mõned maalid olid ikka eriliselt suured ja kuna enamuses aborigeenikunsti tähendab näpujälgedega maalimist, siis pani lausa eriliselt sügavalt mõtlema sellele, kui mitu korda ühte maali oma näpukestega on puudutatud. Mulle isiklikult väga meeldivad nende pildid, sest üldjuhul on need värvilised ja rõõmsameelsed. Lisaks käisime ka Radio Hill’i vaateplatvormil päikeseloojangut vaatamas.

Muidugi ei koosnenud meie päev vaid lõbustustest vaid käisime läbi ka siinsed tööagentuurid ning kui esimene koht ei tundunud olevat kuigi lootustandev, siis teine koht pakkus Simonile juba paari nädala pärast Perthist välja/sisselendudega töökohta. Küll mul oli naljakas seepeale Simoni nägu näha, sest kuigi ta otsis tööd, siis ei plaaninud ta seda veel nii ruttu leida. Kokkuvõttes ta sellele töökohale siiski ei läinud, sest ta pidi siiski enne oma Perthi kodus asjad koomale tõmbama ning sellised asjad ei käi teatavasti nii kiiresti.

Enne Tina tagasitulekut otsustasime Fossiga lõpuks ka oma rekka ilusti puhtaks pesta. Kui nüüd päris aus olla, siis otsustasin seda mina ja tema pesi rekkat ning mina tegelesin osa ajast tahvelarvutiga jamamisega. Hiljem kurtis Foss naljatades Richardile, et ma olevat hullem kui Tina, sest panin teda isegi porimatte pesema, mida ta polevat enne kunagi teinud. Tina kiitis mind ja oli mu üle äärmiselt uhke ning lisas, et on mind hästi välja õpetanud.

Siia vahepeale tahan veidi kirjutada meie linnakese väikesest prügimäest. See ei ole selline jubedalt haisev ja kohutav koht, mida sõna "prügimägi" silme ette kutsub manama. Vastikut mustust on äärmiselt vähe, kuid tolmu on nagu igalpool mujalgi piisavalt. Võrdlusena võin õelda, et Hedlandi prügimägi on märgatavalt suurem ja seal on ikka üsnagi ebameeldiv. Meie pisike prügimägi on üsna kenasti organiseertud ja erinev prügi läheb erinevatesse kohtadesse (puit, roheline kraam, teras, autoakud, kumm ja rehvid jne.). Muidugi on olemas ka üldprügi, kuhu me üldjuhul oma koorma kallutame. Prügimäel ringi vaadates ei suuda ma ära uskuda kui palju asju inimesed ja firmad lihtsalt niisama ära viskavad. Siinkohal räägin arvatavasti lasteaiast pärit plastik- ja pehmetest mänguasjadest (isegi kiikhobust), uhiuutest märkmikest, kaustikutest, endiselt pakendis olevatest mingi ürituse raames tellitud särkidest, veepudelitest jms. ning isegi toidukraamist, mis on samuti endiselt avamata pakendis (makaronid, krõpsud jms.). Muidugi on seal ka terve hunnik erinevat elektroonilist kaupa (telekad, arvutid, külmkapid, pesumasinad, köögimasinad, trenažöörid jne.) ning vist lausa sadu rattaid, toole, laudu, kappe, nõusid jne., jne.. Saan aru, et osad nendest asjadest on ehk tõesti oma aja ära elanud aga kindlasti mitte kõik. Kohati on lausa kahju vaadata ringi ning näha asju, mis võiksid puhtaks pestes kindlasti endale uued omanikud leida. Taaskasutusele siin aga väga ei mõelda. Kui miski asi on veidi kulunud või lihtsalt muutunud igavaks või ebavajalikuks, siis rändab see otsejoones prügimäele. Olen veendunud, et kui siinsel prügimäel töötavad inimesed võtaksid selle ette, siis saaksid nad üsna palju asju anda ära taaskasutusse või lausa müüa maha. Olen veendunud, et paljudel elektroonilistel masinatel võib olla ehk lihtsalt pisike viga küljes aga kuna inimesed ei oska neid parandada, siis ostavad nad endale lihtsalt uue. Lisaks olen aru saanud, et paljud firmad lihtsalt uuendavad oma tehnikat, sest pole võimalik, et mitukümmend arvutit ja nende ekraani korraga katki lähevad (meil ei ole siin arvutitöökodasid vms.).

Ma poleks eluski arvanud, et korjan prügimäelt midagi üles aga oleme nüüdseks Tinaga sealt juba üsna palju asju leidnud. Minu esimeseks leiuks oli kolm pakki endiselt veel avamata pakendis olevaid elektrilisi pisikesi värvilisi laterna tulukesi. Väga sarnased nendele, mis mul Väänaski on rippumas. Kuna nad olid avamata pakendistes, siis otustasin katsetada ja vaadata, kas neil on midagi viga. Tuli välja, et nad on igati korralikud ning nüüd on nad mul kenasti vastavalt tujule kasutuses. Tina siiani suurimaks leiuks on vast täesti korralik massaažilaud.

Teepealt ning parklatest olen ka endale igasugu asju leidnud. Üsna palju on nüüdseks meil kogunenud bensiinikanistreid (mis on siinmail igati vajalikud). Peaksime vist osad varsti maha müüma. Kuna me sõidame siiski üsna kiiresti, siis nii nagu Kevinile töötades, ma teeäärtest telefone ega muusikamängijaid leidnud ei ole. Andisn sel teemal lõpuks alla ning ostsin endale ise uue siinseteks oludeks igati sobiliku tolmu ja veekindla kuldse telefoni.

Kuna ilmad on aina soojemaks läinud ning päeval läheb temperatuur varjus ikka üle +40 kraadi, siis on aina enam näha liikvel sisalikke. Lisaks hoiatati meid ka maduusside eest. Nimelt olevat üks teepatöid tegev meeskond leidnud mao, kes oli peadpidi alumiiniumpurgi sisse pugenud, et sealt siis vedelikku leida, kuid polevat sealt siis enam oma pead kätte saanud. Kuna üks meestest olevat enne madudega lähemalt kokku puutunud, siis õpetas ta teist madu turvaliselt kinni hoidma ning nad lõikasid purgi ta pea ümbert ära ning lasksid jälle vabadusse. Kena lugu aga ma siiski proovin end nendest roomajatest eemale hoida.

Veidi veel ka liikluskontrolli tegemisest. Nimelt pidin seda 27.10 esimest korda ka päriselt Fossiga tegema. Seda hoolimata sellest, et mul polnud selleks endiselt pabereid. Kuna me nägime teineteist ning minu teepool oli kaugele näha, siis polnud seal õnneks midagi väga keerulist ning sain sellega kenasti hakkama. Kuigi tegin seda vaid tunnikese, siis tõi Harley mulle isegi istumiseks astme. Tegelikult vist ei tohi liikluskontrolli tehes istuda aga kuna liiklust oli äärmiselt vähe siis oleks olnud ka mõttetu kogu aeg püsti seista. Vahelduseks oli see päris huvitav.

Kuus nädalat tööd Fossiga sai üsna kiiresti läbi ning juba suundusimegi temaga tagasi Hedlandi suunas, sest seal sai toimuma meie Turvalisuse koosolek. Kuna meile tekkis vahepeal juurde üks lisaparkla, siis ei ole me töötanud enam viimasel ajal Redmontini vaid uue parkla ehk Two Camel Creek’ini. Nüüd aga otsustasime Fossiga minna ja vaadata üle ka Redmonti parkla. Plaanisime sealt lihtsalt läbi sõita aga Foss ei suutnud end tagasi hoida ning pidi ikka kolm prügikasti ka ära tühjendama. Ta lihtsalt ei suuda end pidurdada.

Hedlandis ööbisime Richardi, Tedi ja Harleyga Walkabout Hostelis. Igaüks oma tubades muidugi. Tina ja Foss ööbisid Timi juures. Fossil on seal oma toake lausa. Tina tegelikult soovis meiega olla aga seekord tal see ei õnnestunud. Walkabout hostelis ööbisid peale meie ka paljud teised Ventiale või ka TLCle töötavad mehed (ja ka paar naist). Õhtul käsime pubis ning mu töökaaslased väitsid, et ei tunne mind ära, sest nad on harjunud mind pidevalt tööriietes ja mitte kleidiga nägema. Mind tutvustati veel päris paljudele inimestele ning nimeks öeldi ikka „Marry You”. Andrew hüppas vahepeal teiste seast välja ja tutvustas end ühele mehele naljatades kui „Marry Me”. Need naljad mu nime ümber ei kao vist kunagi. Ja mulle see muidugi täitsa meeldib.

Järgmisel päeval ehk esimesel novembril toimus põhiline Turvalisuse koosolek. Enne seda saime Tinaga minna ja ära käija ka tervisekontrollis. Olin seda põnevusega oodanud. Minu pettumuseks mõõdeti vaid meie vererõhku ning kolesterooli sisaldust veres, mis mul oli ideaalne ehk 3,9. Lisaks küsiti meilt kuidas oleme rahul oma eraeluga, tööeluga ning eluga üldiselt. Pidime seda hindama 10 pallisel skaalal. Hiljem Tinaga rääkides selgus, et olime mõlemad kõike 10ga hinnanud. Tänu sellele tulemusele otsustati, et meil vast pole depressiooni. Lisaks küsiti päris palju küsimusi toitumisharjumuste kohta (kui palju kasutan soola, söön puu- ja juurvilju jne.) ja liikumise ning treeningu kohta. Ütlesin, et ma töötan üldjuhul 12 tundi päevas ega taha lisa liikumisele mõeldagi. Mulle aga väideti, et peaksin vähemalt pool tundi järjest siiski jalutama. Ma küll väitsin, et jalutan tööga seoses piisavalt, kuid nad ei jäänud sellega rahule. Lõpuks ütlesin, et mõtlen selle üle. Seega kokkuvõttes olin oodanud palju detailsemat tervisekontrolli, kuid tore et sellisegi sain. Siiani pole ükski mu eelnev töökoht tahtnud, et ma nende raha eest mingitki tevisekontrolli teeks.

Kui olime tervisekontrollis ära käinud oli meil Tinaga veidi vaba aega ning otsustasime selleks kiiresti K-Mart’i poodi rutata ning sealt veidi tööriideid ja muud odavat kuid vajalikku kraami soetada.

Kuna Turvalisuse koosolek toimus samaaegselt Melbourne Cupiga (hobuste võiduajamine siinmail kõige ihaldatuimale karikale), siis muidugi peatus kogu koosolek selleks ajaks ning vaatasime seda kõik üheskoos suurelt ekraanilt. Öeldakse, et see on võiduajamine, mis peatab kogu rahvuse ja see on tõsi. Mõndades osariikides on see isegi riiklik püha. Mis siis, et võiduajamine kestab vaid loetud minutid. Kõik panevad kas ametlikult või lihtsalt töökollektiivide kaupa sõidule panuseid ning loodavad võita ilusaid summasid.

Kui võiduajamine oli vaadatud ning emotsioonid olid maha rahunenud, siis algas põhiline osa koosolekust. Kõige enam keskenduti keeristormidele ning nendeks valmisolekule. Nimelt olevat sealkandis iga umbes 13 aasta tagant suuremat sorti keeristorm ning viimane olevat olnud 10 aastat tagasi. Seega rõhutati, kui tähtis on (töö)hoovides asjade ärapanemine ning kinnisidumine. Lisaks meenutati, et meil oleks olemas piisavalt patareisid ning kõik akud oleksid alati täis laetud. Meenutati, et me täidaks õhtuti oma rekkate/autode kütusepaagid ning võimalusel hoiaks seda ka kuskil tagavarana. Juhuks, kui ära peaks kaduma elekter, siis meenutati, et meil oleks igaks juhuks olemas ka sularaha ning muidugi ka soojadel temperatuuridel säilivat sööki ja vett. Nendele, kellel olevat kodus vann, soovitati see vett täis lasta, sest siis saab sealt elektri- ja vee äraminemise puhul seda sealt kasutada (ka WCsse kallamiseks).

Lisaks toodi välja erinevad keeristormide faasid ning öeldi, et üldjuhul olevat majas kõige turvalisem koht justnimelt WC, sest see on väike ruum ning tihtipeale tugevamate seintega. Seda kõike oli väga põnev kuulata. Loodame siiski, et suuremat sorti keeristormid jäävad ära. Newmani jõudes peaksid nad olema teoreetiliselt juba maha rahunenud. Suurimad ohutsoonid on ookeani ääres paiknevad Karratha ja Port Hedland. Isegi sealsetes hostelites on seinal info keeristormide kategooriate kohta ning seletatud, mida nende puhul teha tuleks või ei tuleks.

Suuremad bossid olevat mõned nädalad enne turvalisuse koosolekut läbi mänginud stsenaariumi, kui Karrathat tabab suur keeristorm ning selle käigus taibati, et osa Karrathast jääks vee alla ning alles ehitatud haigla jääks omaette saarekesele. Kuidas sinna turvaliselt ligi pääseda see jäigi küsimuseks. Muidugi oli ülesanne palju keerulisem ning laiahaardelisem kui ainult Karratha ning vahepeal arutati isegi võimalusest Newmanist abivägede kutsumiseks kuid kuna vesi oli osa teedest blokeerinud, siis see jäi ära. Vahepeal kaotati neil simulatsiooni käigus ära ka elekter jne.. Väidetavalt õpiti sellise stsenaariumi läbimängimisest väga palju ning leiti asju, mis vajaksid paremat läbimõtlemist või muutmist.

Meie põhiliseks mureks võivad keeristormide hooajal saada kuumast temperatuurist tekkinud põlengud (mis saavad tihtipeale alguse ka välgust) ning vihmast tekkinud üleujutused. Nende mõlema puhul võib see meile tähendada seda, et peame minema kuskile teid sulgema. Muidugi tuleb ka arvestada sellega, et peale näiteks üleujutust tuleb meil teha selgeks, kas maanteed on liiklemiseks turvalised ning vajadusel neid parandada. See viimane saab siiski olema rohkem Tedi ja Harley probleemiks.

Kuna ööbisime Walkabout hostelis, siis olid meile ette nähtud korralikud õhtusöögid ja hommikusöögid ning muidugi võis lõunaks igasugu kraami kotiga kaas võtta. Võtsin siis Fossile suuri küpsiseid, et teda rõõmustada, sest ta oli ju mulle kuus nädalat toidukraami toonud. Muidugi oli Turvalisuse koosoleku vahepeale plaanitud erinevaid puhkepause ja ka lõuna. Koosoleku ajal käis ringi karp kummikommi moodi kommidega. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati lausa nii palju sööma olin sunnitud. Sunnitud seepärast, et kõik nägi ju liigagi isuäratav välja ning vajas maitsemist. Etteruttavalt võin öelda, et kui järgmise päeva lõunal Hedlandist tagasi Newmani suundusime, siis olid nii minu, Harley kui ka Tedi kotid erinevat söögikraami täis. Irvitasime omavahel, et teeme Fossi järgi. Lausa uskumatu aga Harley kotike oli Auski Roadhouse'ni jõudes juba toidust tühi.

Esimese koosolekupäeva õhtupoolikul olime kõik oodatud meie ühe bossi Micki juurde paarile õllele ja snäkile. Sinna viis ja sealt tõi meid ära spetsiaalselt meile tellitud buss. Alguses räägiti seal asjalikku juttu ja siis lobiseti niisama. Inimesi oli kokku umbes 25 ning nendest kolm naist (mina, Tina ja Andrea). Umbes nii oli ka koosolekul, kuid seal oli naisi siiski veidi enam, sest kontoris töötas neid siiski rohkem. Meile rõhutati korduvalt, et me naudiks oma õhtut ning võtaks vabalt aga hommikul toimub kell 6 päeva eelkoosolek ning siis tehakse kõigile ka puhumiskontroll. Nii ka juhtus ning tundus, et kõik olid tõepoolest oma alkoholitarbimist jälginud, sest koosolekule ilmunutest ei puhunud keegi üle nulli. Muidugi ei ole ma täitsa 100% kindel, kas kõik olid ikka hommikul kohal.

Alkoholi teemadel siia vahepeale veel niipalju, et sain teada, et isegi kui nooruk on 18 aastat vana, siis koolivormis olles talle alkoholi ei tohi müüa. Eestis vist nii ei ole. Teine huvitav asi on see, et Newmanis saab portveini osta vaid esmaspäeviti. Seda piiratakse põniliselt selleks, et aborigeenid kipuvad seda kraami liigselt muidu manustama. Mõnusalt magusaid veine müüakse ülimalt vähe ning karbiveine pole magusaid üldse. Rose'sid ka mitte. Muidugi on ka piirangud ühe inimese kohta päevaseks alkoholipiiranguks. Ega seda kuidagi väga vist lausa nimeliselt ei kontrollita aga mitme kasti õllega üks inimene poest lahkuda ei tohi. Üsna tihti (ehk umbes kuus korra) annab politsei alkoholipooodidele korralduse oma uksed sulgeda, sest toimunud on mingi kaklus vms. See tähendab kogu linnale alkokeeldu. Arvan, et see on üsna diskrimineeriv nende suhtes, kes pole midagi valesti teinud.

Veel räägiti meile Turvalisuse koosolekul sellest, et nüüdsest on maanteerongide (ehk suurte rekkate) maksimaalne pikkus pikendatud 53,5lt meetrilt 60ne meetrini. Sellega kaasneb aga teeolude halvenemine, sest nii suured masinad lõhkuvat maanteed üsna korralikult. Seega rõhutati meile, et peame alati oma tahvelarvutisse kõik tee äärest leitud rehvid ja muu kraami kirja panema. See võivat osutuda neile vajalikuks tõendiks, et nii suured rekkad ei ole siiski maanteedele head. Eriti ebameeldivad on sellistest pikkadest masinatest ümbersõidud. Ja tihtipeale ei tohi nad üle 90km/h sõita ning mõnikord on neid ikka päris palju teineteise järel sabas sõitmas. Tavamasinate piirkiirus maanteedel on 110km/h. Möödasõiduradasid on maanteedel äärmiselt vähe.

Teisel päeval külastas meid ka Lääne-Austraalia transpordiminister Bill Marmion, kes pidas lühikese kõne ning kiitis meid kõiki suurepärase töö eest. Peale lõunasööki suudnusid kõik vaikselt tagasi oma töökohtadesse. Vaid meie superviisorid jäid veel üheks ööks Hedlandi, sest pärastlõunaks oli neile planeeritud vaimse tervise loeng. Hiljem sellest nii Richardi, Casperi kui ka Kobuse käest kuuldes selgus, et tegemist olevat olnud väga põneva ja vajaliku loenguga ning nad proovivad teha nii, et ka meie saaksime vähemalt lühendatud kujul sellele kursusele minna. Meile rõhutatakse pidevalt, kui tähtis on, et me oma probleemidest kellegagi räägiksime (töökaaslastele, superviisoritele, sõpradele, perele või soovi korral tasuta abiliinile helistades). Eks see on ka mõnesmõttes arusaadav, et inimestel on pärapõrgus töötamisega seoses erinevaid isiklikke muresid. Lihtsalt positiivselt huvitav on näha, kui tähtsaks seda siin tõepoolest peetakse.

Ühel päeval käis näiteks Kobus meil Newmanis külas ning lisaks sellele, et ta tõi Tedile ja Harleyle tööriideid ja saapaid ning rääkis veidi turvalisusest, siis põhiliselt keskendus ta justnimelt vaimsest tervisest rääkimisele. Ta rääkis meile kohati ikka väga-väga isiklikke ja valusaid teemasid, millega ta on oma elus pidanud kokku puutuma ning kuidas ta nendega tol hetkel tegeles ning millest ta lõpuks abi sai. Kusjuures põhilist abi olevat ta saanud kristliku nõustaja juures käimisest ja piibli lugemisest. Samas rõhutas ta, et see ei pruugi sobida igaühele vaid et me peame leidma endale sobiva väljundi.

Nüüd aga veidi veel positiivsematel teemadel. Nimelt tuli ükspäev mu juurde üks naissoost maanteerongi juht ning andis mulle paki kummikomme. Ta ütles, et tema ja ta abikaasa olevat meid korduvalt tööd tegemas vaadanud ning mõelnud, kui head tööd me ikka teeme ning nad olevat tahtnud meile juba varem aitäh öelda ning komme anda aga neil polevat neid kunagi kaasas olnud. Sellised päevad teevad töötegemise eriti vahvaks. Ta lisas ka seda, et õiendab pidevalt rekkameestega, et nad poleks nii laisad ega jätaks oma sodi igale poole laiali. Ta muretsevat põhiliselt erinevate loomakeste pärast, kes endale näiteks plastikut võivad sisse süüa või kuskile kinni jääda või endale liiga teha. Ütlesin talle, et see ongi minu jaoks selle töö juures kõige motiveerivam tulemus. Just sel põhjusel kutsuvad Foss ja Tina mind rehvide kuningannaks, sest ma korjan neid igaltpoolt kokku. Rehv ise pole ohtlik aga kui see järjekordses põlengus ära põleb, siis jääb sellest järgi terve hunnik traati ja sinna võivad erinevad loomakesed väga kergesti kinni jääda. Seega üritan ma teha nii palju kui võimalik, et seda vältida ning korjan neid üles nii palju kui vähegi võimalik.

Tegelikult tulevad turistid päris tihti meie juurde ja kiidavad meid meie töö eest ning küsivad kust kaugelt me tuleme ja kuipalju maha sõidame päevas. Tihtipeale tunnistavad nad, et on parkla ise just enda peatumise jaoks korda teinud. Sel juhul muidugi täname neid.

Ka Casper oli meile taaskord ükspäev paki komme toonud. Muidugi tegi see meie tuju hommikul eriliselt heaks. Lõunapaiku otsustasime talle saata pildi sellest, kuidas me komme naudime. Ta tundus sellega igati rahule jäävat. Loodame, et ta jääb seda head kommet ikka kordama.

Kui ma siin vahepeal juba põlengutest veidi rääkisin, siis oleme nüüd ära näinud ka selle aasta esimese põlengu siinkandis. Nimelt sõitis üks gaasirekka teelt välja ning rullus vist ka üle katuse ja alustas päris suure põlengu. Keegi õnneks väga kannatada ei saanud. Põleng toimus Auskie Roadhousi ümbruses. Käisime seda ka paaril korral Tinaga vaatamas aga tundus, et tuletõrjebrigaadil oli kõik justkui enam-vähem kontrolli all. Mõned teed olid suletud.

Nüüd on põlengualal pidevalt liikumas suuremad või väiksemad keeristormid. Need ei ole mitte tavalised ning punakaspruunid vaid spinifex murumätastest tulevast mustast suitsust ning söest mustad keerised. Neid oli seal korraga näha vähemalt nelja. Seda on väga põnev vaadata. Miskipärast ei tundu nad palju liikuvat vaid keerlevad suht ühe ja sama koha peal. Tegemist pole eriliselt ohtlike keeristega kuid sinna sisse jääda siiski väga ei sooviks, sest peale seda oleks kõik kohad tolmu täis.

Vahepeal käisid Ruffie, Jono, Kelvin ja Andrea Newmanis ning siis läksime Tinaga nendega koos pubisse. Ruffie ja Jono tellisid mõlemad oma toa peale topelt toidu (mille firma kinni maksab), sest otsustasid, et me peame ikka ka midagi sööma. Lisaks mängisime piljardit ja lobisesime niisama. Ruffie oli tüüp, kellega ma koos esimest päeva Hedlandis prügirekkaga sõitsin. Talle olevat eelnevalt öeldnud, et ta peab mind hästi välja õpetama. Seejärel töötasin kaks päeva ühe teise tüübiga ning mind saadetigi juba Newmani. Hedlandis olevat aga hommikusel koosolekul Ruffie käest küsitud, kuhu tema kaaslane kadus. Tundub, et kuna Ruffie olevat mind kiitnud, siis osaliselt ka tänu temale ma Newmani sattusingi. Tegelikult olen ikka jube rõõmus, et ma Hedlandi ei pidanud jääma. Newmanis väikese ja hea töökollektiiviga töötamine on raudselt palju parem ning elamistingimustest ei hakka ma üldse rääkimagi.

Vahepeal veel veidi Simonist. Nimelt üritas ta enne Perthist ärakolimist seal maha müüa ka mõned meie asjad, mida me Newmanis arvasime mitte vaja minevat või mis lihtsalt ei oleks niigi suure asjadekoorma otsa mahtunud. Panin fotod meie asjadest üles ka Eestlased Perthis Facebooki kommuuni ning seega üritasime Simoniga teineteise võidu asju võimalikult hea hinnaga maha müüa. Meile mõlemalegi üllatusena osutus see meile ootamatult põnevaks ja toredaks väljakutseks. Eriti vahva oli saada $30 (ehk 21 EURi) kapi eest, mille me teeäärest leidsime ja millele lihtsalt veidi korralikuma ja puhtama välimuse andsime. Ainult lakk jäi veel peale panemata enne kui ma Perthist ära kolisin ning Simon vist üksi väga ei viitsinud sellega tegeleda.

Vahepeal oli meil Simoniga ka neljas aastapäev. Sel puhul oli ta palunud Tinal mulle suur šokolaadikarp ja lilled osta, sest siinsesse kuumusesse poleks hea mõte tal neid ise mulle saata. Lisaks oli Tina lisanud ka sellele kõigele toreda kaardi. Paar päeva hiljem sain kätte ka Simoni enda meisterdatud kaardi ja kõrvarõngad, milleks ta oli kasutanud oma vanu münte, mille ühe seljal on kuninganna ja teise seljal kuningas. Müntidele tegi ta augud sisse ja ostis mingid suvalised kõrvarõngad, mille hoidja otsa siis sai mündid riputada. Väga armas idee. Kuigi me ei saanud sel päeval koos olla, siis oli see siiki väga tore päev. Eriti muidugi ka seepärast, et see osutus ka meil töölt vabaks päevaks olema. Sel puhul otsustasin teha ka veidi pannkooke. Nii soolaseid kui ka magusaid. Tina oli äärmiselt positiivselt ülatunud minu pakkitud vorsti-juustu pannkookide üle. Ta sõi lausa kolm tükki ära ning kiitis tükk aega nii head ideed. Ma ei tea, miks mujal maailmas ei tundu soolased pannkoogid eriti populaarsed olevat.

Tööl pidime vahepeal kirjutama valmis ka oma CVd. Õnneks on mul alati mingi algeline CV olemas ning seega ei võtnud selle muutmine mul liiga palju aega. Teistel tuli enda omadega aga ikka tükk aega mässata. Nüüdseks on õnneks ka see ülesanne täidetud.

Ühel päeval lobisesid Tina ja Foss taaskord telefoni teel ning selgus, et Foss olevat vallandatud töötamast kaevanduses. Seda selleks, et ta olevat roninud tavalise sõiduauto kasti otsa, et kontrollida veetaset vms.. See oli aga mingile tüübile silma jäänud ning ta olevat tema peale kaevanud ning veidi aega hiljem kutsuti Foss kontorisse ning näidati talle pilte, kuidas ta ohutusnõudeid vältides töötas. Nimelt ei oleks ta tohtinud auto taha kasti ronida, sest seal ei olnud selleks spetsiaalselt ette nähtud astmeid ega kinnihoidmise kohti. Täiesti uskumatu ja lausa naeruväärne, kui karmid kaevanduste reeglid ikka on. Tegemist oli ju tavalise sõiduautoga ning kõrgustes töötamisest polnud tegelikult ju juttugi. Eks Foss oleks tõesti pidanud seda paremini teadma, sest enne tööle asumist tehakse ju igalpool eraldi turvalisuse loengud. Aga ikkagi! Me mõtlesime ja arutasime Tinaga selle kõige üle ning ledsime, et kogu selle turvalisuse teemaga on siin ikka totaalselt liiale mindud ning tänu kõigele sellele võtab tavaline lihtne ühe päeva pikkune töö aega mitu päeva.

Siinkohal meenutan kogu meie paberitööd trimmeriga töötamise kohta. Vahepeal pidime sellised paberid tegema ka värvimise kohta ning mõtlema kõik algusest peale läbi, mis on selle juures ohtlik, mida saaks muuta ja mida kuidas täpselt tegema peab. Paberitöö algas sellest, kuidas me kõigepealt värve turvaliselt avame, kontrollime, rekkale laeme jne.. Kuna see kõik tundus nii absurdne, siis lisasime Tinaga sinna omaltpoolt ka totrusi nagu näiteks see, et mis saab, kui meil on valed värvid ning milliseid kursusi on meil vaja, et seda tööd teha – peale rekkalubade lisasime naljaga sinna kunstiklassid. Leidsime, et kui asi ikka nii hulluks on aetud, siis anname neile seda, mida nad tahavad. Tegelikult oli seda paberitööd meil üsna lõbus teha. Pidime ju lisaks ka ohte muidugi hindama, vähendama ja seejärel uuesti hindama. See tobedus võttis meil aega kaks tundi. Neid pabereid tuleb uuendada, täiendada ja allkirjastada iga kolme kuu tagant ning iga kord, kui töö käsile võetakse tuleb need muidugi uuesti allkirjastada.

15.11 saime lõpuks minna Karijunisse, et seal oma esimesed prügikastid ära värvida. See oli vahelduseks nii vahva ja tore töö. Pealegi oli tulemus lausa nii kena, et prügikastid nägid välja nagu uued. Tegelikult nägid nad palju paremad välja juba peale survepesuriga nende loputamist. Olime rahul ning ootame, et saaksime teisteski parklates värvida.

Ühel päeval tahtis Tina mulle näidata ühte vana laagriplatsi, kus kunagi olevat töö hooga käinud, kuid mis ühel hetkel kogu seal oleva kraamiga maha jääti. Kui ta seal paar aastat tagasi olevat käinud, siis olevat seal veel seisnud kellegi tühjad karavanid jne.. Nüüdseks oli näha vaid üldine kola, mõned vanad masinad ja lihtsalt praht. Usun, et selliseid pärapõrgus asuvaid kolahunnikuid on mujalgi. Lausa uskumatu aga mingilmääral ka üsna põnev.

Kuna enne olevat seal olnud ka tühjad karavanid, siis olevat nad Fossiga seda omaette kutsunud kohalikuks Wolf Creek’iks (mis on ühe väidetavalt osaliselt tõsilool põhinevatel sündmustel tehtud õuduka nimi). Wolf Creek asub tegelikult Broomist veel edasi ehk meist enam kui 1000km eemal. Kui ma oleksin jätkanud karnevalile töötamist, siis oleksime läinud Halls Creek’i, mis on Wolf Creek’ist vaid umbes 100km eemal.

Nüüd aga muudel teemadel. Enne, kui Simon Perthist ära kolis rääkisin veel tema ülevalt naabrimehe, Ned’iga, kes pakkus, et kui mul on mõni sõber, kes soovib mõne aja Perthis peatuda, siis on ta talle külla oodatud. Kuigi ma ei tea kedagi, kes oleks siiapoole liikumas, siis arvan siiski, et temast oli väga kena seda pakkuda. Simon kinkis talle enne äraminekut lisaks veel mõnele muule asjale ka Teretulemast Newmani pakikesest saadud Newmani rasketööstusmasina kujukese, mille ümber lendleb mulli sees punane tolm (või lihtsalt sädelus). Talle see meeldis. Tore, kui sul on head naabrid. Ka Carnarvoni naabri, Craig’iga, oleme endiselt aegajalt ühenduses.

Enne Perthist ärakolimist otsustas Simon ära anda meie ilusad kuldkalad ning osad nende beebidest ka ära müüa. Beebid müüs ta koos väikse akvaariumi ja muu sinna kuuluva kraamiga ühele lesbipaarile. Pärast müüki tegi Simon meie kahest suurest kuldkalast pilti ja nad nägid sellel nii kurvameelsed välja. Mõned beebid jätsime siiski suurte kalade juurde alles ning andsime need koos suure akvaariumiga ära Simoni sõbra emale, kes pidi nende eest mõned kuud hoolitsema, kuniks Simoni sõbrad mõni kuu pärast seda Perthi pidid kolima.

Läks aga nii, et sellele naisele hakkasid kalad sedavõrd meeldima, et ta otsustas need hoopiski endale jätta. Oleme talle mõnikord helistanud ning ta räägib alati suure elevusega, kuidas kõik ta sõbradki kalu kiidavad, sest need on nii suured ja ilusad. Väiksemadki hakkavat aina suuremaks kasvama. Igatahes on meil hea meel teada, et nad said endale head kodud.

Siia lõppu lisan seekord foto oma telefoniekraanist 1.detsembri pärastlõunal, 2016. Oma toredate vanemate kõrval palun erilist tähelepanu pöörata ka sellele ilusale temperatuurile (+41).

Läbitud teekond:

Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Redmont -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 100km Hedlandi suunas -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Tom Price -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Ophtalmia Dam -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> 100km Newmanist Kumarina Roadhouse suunas -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Auski -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Redmont -> Hedland (Wedgefield <-> Port Hedland <-> South Hedland) -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Auskie Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 90km Newmanist välja) -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Redmont -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Karijini Drive turn off parking area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> 20km Auski Roadhouse'st edasi -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 20km enne Kumarina Roadhouse'i -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman (24.11.2016).