Perth ja Pingviinisaar (Penguin Island)

Kolmandal nädalavahetusel läksime laupäeval Simoniga ta ülemuse Chris'i juurde BBQle. Tutvusin Chrisi naise Casie ning nende laste ning koertega ja järgmisel päeval ka Casie isaga. Peale meie olid BBQl ka Simoni töökaaslane Mickey oma kahe lapse ja tüdruksõbraga. Olime kaasa teinud Eesti kartulisalatit ning kirjut koera. Muidugi viisime kaasa ka Vana Tallinnat. Tundus, et neile meeldis.

Nad elavad Perthi kesklinnast ikka päris eemal Roleysone's ning seal olles on raske uskuda, et tegemist võiks olla Perthiga, kuid kaarti vaadates olime ikka veel Perthis. Õhtul tegime väikse jalutuskäigu ning nägime kohalikul golfiväljakul tõeliselt palju kängurusid. Ühel hetkel nägin korraga kokku vähemalt 18 känguru. Tõeliselt kahju, et mul sel hetkel fotokat kaasas ei olnud.


Pühapäeval sõime Chrisi perega koos hommikust ning pakkisime oma asjad jälle kokku. Enne äraminekut murdsime ka loorberipuu küljest oksa, et see siis kodus hiljem ära kuivatada ning söögi tegemisel neid lehti kasutada. Teadlikult ma enne vist päris loorberipuud näinud ei olnudki.

Lõuna ajal läksime Simoniga lähedal asuvat Canning tammi vaatama. See tamm valmis 1940ndal aastal ning oli tol hetkel  Perthi põhiline puhta vee allikas. Ka praegu omab ta selles suurt rolli.

Peale tammi vaatamist suundusime lähedal asuvasse Arulen botaanikaaeda, kus saime paar tunnikest mõnusalt jalutada. Tegemist polnud küll külastuseks õige hooajaga, kuid mõned taimed siiski õitsesid ning jalutada oli ikkagi tore. Soovida jättis vaid see, et taimedel ei olnud nimetusi juures.

Mõne peenra lähedal oli suur silt taime nimede ja numbritega ning siis need numbrid olid taimede juures aga sedasi on ikka väga tüütu midagi vaadata. Seega kõmpisime pigem niisama ringi.

Käisime ka esimest korda minu seekord Austraalias veedetud aja jooksul kinos. Filmiks valisime Leonardo Dicaprioga "The Revenant". Nagu mu isa õigesti ütles, siis film on tõesti väga hea ning ühtlasi ka väga verine. Lausa keeruline on uskuda, et tegemist on osaliselt tõestisündinud lool põnineva filmiga. Eks palju asju on kindlasti muudetud aga ikkagi...

Otsustasin siin lõpuks ära proovida ka draakonvilja, mis on minus seda nähes alati tekitanud küsimuse, kuidas see võiks maitseda. Ka siin maksab see üsna palju. Õnneks võin edaspidi sellest rahumeeli mööda kõndida, sest kuigi vili näeb väga kena ja ahvatlev välja, siis tegelikult maitset pole sel praktiliselt üldse. Tekstuurilt meenutab veidi kiivit oma pisikeste mustade seemnetega.

Kui juba toidust kirjutasin, siis peaks ka alkoholist vist jälle kirjutama... Nimelt leidsin poest ikka eriti hinnalise pudeli. Tegemist oli Glen Grant 50 aastase 700ml Šoti viskiga, mis maksis täpselt $15 000 (ehk umbes 10 093 EUR). Peale pildi tegemist kõndisin väga ettevaatlikult vitriinist eemale.

Märtsi esimene nädalavahetus oli Lääne-Austraalias pikk nädalavahetus, mis tähendab, et ka esmaspäev oli vaba päev, sest tähistati Töölispüha. Miskipärast on mul jäänud mulje, et paljud siinsed inimesed ei hooli nendest tähtpäevadest just väga palju. Selline arusaam on jäänud vist tänu sellele, et paljud teavad vaid, et on pikk nädalavahetus aga miks, see pole eriti tähtis. Võimalik, et asi on selles, et neil on neid tähtpäevi ikkagi rohkem kui meil ja nagu juba kunagi oma blogis mainisin, siis kui neil satub mõni tähtpäev nädalavahetusele, siis saavad nad ka esmaspäeva töölt vabaks.

Selleks, et oma pikka nädalavahetust mõnusalt alustada, otsustasime reede õhtul minna jälle ratastega sõitma. Seekord suundusime jõe ääres kohta, kust oli Perthi kesklinnale väga ilus vaade. Istusime seal vist lausa mitu tundi enne kui tagasi otsustasime vändata.

Laupäeval otsustasime Simoni tädi Ann'ele Rockinghami külla minna. Ta on hästi tore ning meenutab mulle oma suure puhtuse ja korraarmastusega veidi mu vanaema. Lisaks meeldib tallegi väga süüa süüa teha ning peale temaga koos söömist on kõht alati nii täis, et ei tea kuidas olla võid mida teha. Täpselt nii oli ka seekord. Kõik maitses muidugi väga hästi.

Peale mõlemal õhtul söödud õhtusööki olime sunnitud Simoniga jalutama minema, sest muidu poleks olnud lootustki magustoitu kuskile mahutada.

Pühapäeva hommikul läksime Simoniga lähedalasuvale Pingviinisaarele (Penguin Island). Saar ei asu maismaast väga kaugel ning sinna on võimalik minna ka praamiga, mis viib kohale koguni 5 minutiga ning maksab $15. Tegelikult on teoreetiliselt võimalik ka saarele kõndida, kuid tänu hoovustele, liikuvale liivale ja teoreetiliselt ka haidele on see veidi ohtlik. Päris mitmed inimesed olevat sellega kahjuks ka oma elu kaotanud.

Meie otsustasime, et lähme saarele oma paatidega. Simon sidus mu täispuhutava paadi jälle oma kajaki külge ning sõit võis alata. Olime kohal 20minutiga. Oleksin tahtnud, et sõit võtaks kauem aega, sest seal paadis on ikka ülimalt mõnus lösutada. Kui hakkab palav, siis lükkan varbad vette. Ülihea tunne! Eriti lõbus oli mööda hulpida teisest inimestest, kes meie suuas näpuga näitasid ja naersid. Simonit kiideti korduvalt ja üks väike poiss ütles oma vennale, et ma olen kuninganna ja selleks mul on ka selline luksus niisama pikutada.

Saart nimetatakse Pingviinisaareks, sest seal elavad pisikesed lennuvõimetud pingviinid. Päevasel ajal on nad oma majakestes üldiselt peidus, kuid õhtuti pidavat käima kala püüdmas. Kohapeal on ka turisti infokeskus, kus on võimalik $9 (või koos praamipiletiga $15+$8=$23) eest kuulata jutte pingviinidest ning näha, kuidas neid toidetakse. Otsustasime seda seekord mitte teha, sest rahvast tundus olevat üleliia palju ning pealegi oleme sarnast asja Sydneys juba näinud.

Saar ise on tegelikult üsna tilluke ning kõrgemast punktist näeb väga kenasti ära kogu saare. Ringi teeks peale ehk umbes poole tunniga, kuid kuna saar on osaliselt ka looduskaitse all, siis igalpool jalutada ei tohi. Täieliku ringi saaks teha vaid läbi vee jalutades.

Mööda saart joksevad mugavad ja laiad laudteed, mööda mida on väga hea kõmpida. Seega jalutasime meiegi niisama mööda saart ringi, pikutasime päikese käes ja hiljem päiksevarju all ning nautisime niisama olemist.

Otsustasin katsetada ka Simoni kajakiga sõitmist. See oli tegelikult päris tore ning tundus olevat üsna keeruline ümber ajada. Kahekesi sees istudes oli see veidi lihtsam. Aga see ongi mõeldud ühele. Hoolimata kõigest ning igati põhjendatult ja arusaadavalt leidsin kokkuvõttes, et eelistan oma täispuhutavas paadis Simonil siiski nööriga järgi hulpida.

Tagasi sõites oli ookean täis tuulelohe surfareid (või kuidas neid nüüd nimetataksegi). Igatahes imestasin, et nad oma nööridega teineteisega kokku ei jookse ning sega-puntraid ei moodusta.

Esmaspäeva hommikul läksime Simoni, ta tädi ja tema sõbranna Dot'iga ookeani äärsesse kohvikusse kohvi ja kooki sööma. Dot ja Ann muudkui lobisesid ja naljatasid ning norisid teineteise kallal. Oli väga lõbus.

Enne Simoni tädi juurest äraminemist suutis ta meile kaasa sokutada mikseri (mis oli ikka veel justkui puutumatuna kasti sees koos kõikide ümbriste ja paberitega), pusa/jaki mulle (ta olevat selle Alaskalt ostnud, kuid koju jõudes leidis, et on selle kandmiseks ikkagi liiga vana), pudeli veini (ta ise ei tarbi alkoholi), šokolaadi (sest see oli temperatuurimuutusega värvi vahetanud ja talle see ei meeldi - loodan väga, et minu poolt talle viidud Eesti šokolaad nägi normaalne välja) ja muud sööki, mida ta väidetavalt ise ei söö, kuid miskipärast on tal alati kapp kõiksugust head-paremat kraami täis.

Peale seda läksime veel läbi ka kohalikust suurest puu- ja juurvilja kauplusest, kust ostsime kaasa terve hunniku maitsvaid asju, millest enamuses saame kasutada erinevate smuutide tegemiseks. Peatusime ka tee peale jäänud aiandus/sisustuspoes, kust oleksime mõlemad tahtnud terve hunniku asju osta, kuid tulime õnneks tagasi vaid kahe tillukese kaktuse ja ühe ilusa puidust lõikelauaga. Poe õuepeal oli hästi palju erinevaid kujusid. Minu tähelepanu tõmbas see, kuidas lõvid ja muud loomad tundusid olevat justkui puuri pandud aga tegelikult olid nad lihtsalt transportimiseks valmis olevatel suurtes nn. kastides.

Naistepäeval käidi meil korterisse ka Internetti panemas ning samal päeval lülitati teenus ka sisse. Olen igati rahul ($45 100GB eest kuus on siin väga hea tulemus mu arvates). Õhtul küpsetas Simon muffineid ning söögiks läksime ja tellisime kohalikust Hiina söögikohast nende toitu. Minu valik oli muidugi mõnusalt piprane ning pani mul pisarad ja nina voolama. Mulle sobis!

Muidu oleme tööpäevade õhtutel tegelenud üsna palju viimasel ajal ka koristamisega. Seda selleks, et ma saaksin aru, mis kus on. Simonil süsteemid üsna puuduvad. Mulle pole niivõrd tähtis, kas asjad on korras, vaid see, et tean millisest kasvõi segamini sahtlist suudan leida selle, mida vajan.

Veel oleme käinud ka arsti juures, et mind kenasti arvele võtta ning näha, kuidas siinsed süsteemid toimivad. Põhiliselt tahtsin sinna minna ka selleks, et lasta oma sünnimärgid nahaarstil üle vaadata. Siin ju pidevalt räägitakse kui ettevaatlik päikesega peab olema. Kõik tundus korras olevat. Jama on aga see, et mu käsivarrele ja õlale on tagasi tekkimas valged laigud. Täpselt samasugused, nagu mul tekkisid siis, kui olin aasta Austraalias veetnud. Need kadusid mul ära alles siis kui tagasi Eestisse läksin. Nüüd juba teisel Austraalias olemise nädalal märkasin, et need hakkavad tagasi tulema. Nahaarst ütles, et see ei ole midagi mille pärast muretseda ning kirjutas mulle mingi kreemi välja, mida sinna nüüd korra päevas määrima pean. Ta ütles, et nende laikude tekkepõhjuseid võib olla palju ja täpset põhjust tegelikult ei teatagi. Kuna mul on see jama seotud ainult Austraaliaga, siis arvan, et ehk on tegemist siinse tugeva päikese, teistsuguse vee vms. Loodan lihtsalt, et laigud sama hulluks ei lähe, kui nad kunagi olid, sest need näevad lihtsalt koledad välja ega päevitu üldse.

Nüüd kolm asja, millest ma olen vist ka kunagi enne kirjutanud aga millest ma siiani aru ei saa: 
1) liigne õhukonditsioneeri kasutamine - kui lähen poodi, siis on mul üldiselt hea mõte võtta pusa kaasa, sest muidu hakkab mul jahe. Seda ka riidepoodises. Imelik aga kahes lihapoes oli nii mõnusalt soe. Võimalik, et need külmikud toodavad lihtsalt sedavõrd palju sooja;
2) sääskede paranoia - jah, ma saan aru, et nad kannavad siin mitmeid erinevaid halbasid haiguseid aga kas tõesti on parem lasta toad ning ennast pidevalt mürki täis, kui ringi lendab paar üksikut sääseniru?! Ok, sääsed on siin kõvasti kiiremad ning süsteem, et lasen tal enda peale maanduda ja siis löön ta maha, üldiselt ei tööta. Nende kiirus on peaaegu võrreldav kärbestega. Aga siiski... Ja mürki piserdatakse ka järvedesse jms. Sellest viimasest saan veel siiski kuidagi aru. Oleneb muidugi, kuidas see muule loodusele mõjub aga ma pole viitsinud sellesse teemasse üleliia süveneda.
3) sai ja saiakannikad - paljude minu tuttavate seas on need Eestis ühed väärtuslikumad jupid saiast. Nii ka siin. Aga üldiselt mitte söömiseks. Need hoitakse saia otstes kuni sai ise keskelt otsa saab ja tihtipeale visatakse siis lihtsalt minema. Need olevat vajalikud, sest hoiavad saia värskena ning niiskuse vms. eemal. Aga need on ju kõige paremad ja maitsvamad osad saiast!!! Leiba on siin teatavasti keerulisem leida. Lugesin siis Wikipediast ka selle kohta ning ongi nii, et sõltuvalt kultuurist on need kas saia kõige hinnatumad või vähem hinnatumad osad. Teadus ja uskumused aga ütlevad mõlemad, et need sisaldavad rohkem väärtuslikke aineid, kui saia keskmine osa. Seega jätkan nende söömist. Aitäh!

Veel ühest uskumusest... Nimelt usuvad paljud siinsed inimesed, et banaane ei tohiks (kala)laevale kaasa võtta, sest see toob õnnetust. Tundub, et see arusaam on tulnud siia Ameerikast ning sai alguse kunagi ammu, kui mitu banaane kandvat laeva mingil põhjusel ära uppus ning vaid banaanid veele hulpima jäid ning randa uhuti. Uskumus võis alguse saada ka sellest, et kunagi pidid banaanilaevad väga kiiresti ühest sadamast teise jõudma, et saak ei rikneks. Kiirelt sõitvate laevadega oli aga kalameestel keeruline kala püüda ning arvati, et kõik see on tegelikult hoopiski banaanide süü. Ühtlasi avastati, et kui koos banaanidega ka muid puuvilju lastina kaasas kanda, siis teised puuviljad riknevad kiiremini, kui nad seda muidu teeks. Tänapäeval on see seletatav gaasidega, mida valmivad banaanid eritavad. Üks üsna arusaadav põhjus seisneb ka selles, et suurte banaanikobaratega toodi kaasa ka ämblikke ja muid elukaid, kes laevas pahandust võisid tekitada. Igatahes põhjuseid, miks see kunagi alguse sai, on mitmeid. Tuleb välja, et osad inimesed on lausa niivõrd ebausklikud, et ei luba oma laevale ka kuivatatud banaane, banaani sisaldavaid toiduaineid ega isegi mitte pilte banaanidest. See tähendab, et ka tuntud päikesekaitsekreem Banana Boat on nn. keelatud kraam.

17.märtsil oli Simonil sünnipäev. Veetsime selle üsna vaikselt kodus olles. Tegin võileivatorti ning küpsetasin vaarika-banaani koogi. Lausa uskumatu aga mu isa poolt Simonile saadetud pakike rõõmustas meid täpselt õigel päeval ning see toodi mulle lausa koju kätte. Kui mind poleks päeval kodus olnud, siis oleksid nad arvatavasti selle kohta teate postkasti jätnud ning oleksime pidanud sellele postkontorisse järgi minema. Mu ema poolt Simonile saadetud pakike saabus meie postkasti mõned päevad hiljem. Ka minu Londonist saadetud postkaart jõudis peaaegu poolteist kuud hiljem Perthi. Täiesti uskumatu, kui kaua see aega võtab. Kunagi teadsin täpselt, et Carnarvoni(st) saadetud kaart jõuab saajale umbes-täpselt kolme nädalaga. Nüüd Perthis elades peaks see ju kiiremini toimima, kuid tundub et asi on pigem hullemaks läinud. Mu vanaema saadetud kaardid on siiani veel teel. Aga eks kõige tähtsam ongi, et nad ikka kohale jõuavad.

Ühel pärastlõunal poodidesse sõites märkasin, et ühe linnaosa tee ääred olid igasugust kola täis. Selgus, et iga tetud aja tagant on elanikel võimalik oma maja ette kuhjata kõiksugust kola, mis muidu prügikasti ei mahu (lauad, toolid, kapid, madratsid, külmikud, telekad, grillid jms.). Meil oli aga parasjagu vaja ühte kappi. Seega sõitsime veidi ringi ning leidsimegi sobiliku kapi. Kahjuks oli see aga nurgakapp. Otsustasime selle siiski autosse mahutada. Jätkasime siiski ringi sõitmist ning leidsime varsti veelgi parema kapi. Laadisime oma endise leiu maha ning vahetasime uue leiu vastu välja. Nüüd tuleb puidust kapp meil vaid liivapaberiga üle käija ning ära lakkida. Osaliselt on see juba tehtud ning oleme tulemusega juba praegu väga rahul. Säästsime mitusada dollarit ning üleliigne kapp leidis taaskasutust ning uue kodu. Simon rääkis, et paljud taaskasutusasjade poodide töölised käivad ka tihti erinevaid asju sedasi otsimas, teevad need siis korda ning müüvad palju suurema raha eest hiljem maha. Kõlab loogiliselt.

Meie kolmanda aastapäeva täitumise puhul kinkis Simon mulle Bryan Adams'i kontserdi piletid. Nüüd oli lõpuks aeg kontserdile minna, sest 19.märtsil toimuski (Kings Park and Botanic Garden'is) minu kauaoodatud kontsert. Enne kontserti arvasin, et tegemist saab olem suure kontserdiga ning näen Bryan Adamsit vaid pisikese täpina või ekraanidelt, kuid tegelikult polnudki tegemist ülisuure kontserdiga ning kõik oli väga hästi näha. Lava meenutas mulle veidi meie kodust Laululava, sest oli samuti kaarja kujuga.  Kõik piletid olid välja müüdud. Veel esines Bryan Adams Austraalias pooleteise nädala jooksul Get Up tuuriga Hunter Valleys, Brisbanes, Sydneys, Melbournes ja Adelaides. Perthi kontsert oligi viimane.

Soojendusesinejaks oli Austraalia bänd Baby Animals, kes on ka enne aastaid tagasi Austraalias tema soojendajaks olnud. Nendelt teadsin vaid mõnda lugu. 

Kontsert oli valgustuste ja eriefektide poolest üsna tagasihoidlik, kuid Bryan Adams oli super nagu alati. Veidi harjumatu oli terve kontserdi aja toolil istuda, sest kohe kui keegi üritaski püsti tõusta, siis palusid turvad tal kohe tagasi istuda. Vaid lava ees olevate kohtade omanikud võisid reaalselt lava ette hüplema minna.

Kui kontsert hakkas läbi saama meenus mulle äkki, et keegi ei olnud ilusate laulude saatel tulukesi kätte võtnud ning neid õõtsutanud. Olin selleks puhuks meie pisikesed valgustid kaasa võtnud ning otsustasin need siis kotist välja võtta. Simon ei suutnud oma üllatust tagasi hoida, kui nägi kuidas hetk hiljem inimesed minu eeskujul oma telefonid vms. valgusallikad kätte võtsid ja neid käes õõtsutama hakkasid. Minu jaoks oli pigem imelik, et keegi enne mind seda ei teinud. Simon rääkis, et kunagi tehti seda siingi välgumihklitega, kuid see keelati ära. Seepeale õhutas ka Bryan Adams inimesi veel oma telefone ja fotokaid välja võtma. Tundsin end ikka väga hästi!

Peale kontserti jalutasime lähedalasuva vaateplatvormi juurde ning tegime seal mõned pildid. Enne seda õnnestus meil näha ka Perthi linnarebast. Rebane tundus nii kõhna, kuid tegelikult on see siinpool maakera ka igati arusaadav, sest paksu koheva kasukaga hakkaks tal siin ikka väga palav. Londoni linnarebastega võrreldes nägi ta palju tervem ja rõõmsam välja.

Päev enne Suurt Reedet tundsin end veidi halvasti ning kardsin, et olen haigeks jäämas. Silmad valutasid ja kurk andis endast ka vaikselt tunda. Kuna plaanisime pikaks nädalavahetuseks Carnarvoni sõita, siis ei tahtnud ma kohe üldse haigeks jääda. Läksin apteeki, et endale gripirohtu osta (midagi Day and Night Nurse sarnast). See aga polnudki nii kerge ülesanne. Tabletid, mida soovisin asusid leti taga ning esimese asjana küsis apteeker mu käest, kellele ma neid rohtusid ostan. Ütlesin, et endale. Seejärel küsis ta, mis mul viga on. Seletasin, et olen hetkel veel üsna terve aga tahan ennetada haigeks jäämist. Seejärel otsis ta välja tabletid, mida soovisin ning küsis mu juhiluba või mõnda muud isikut tõendavat dokumenti. Peale selle saamist kirjutas ta kuskile süsteemi sisse, mida ma ostsin ning seostas need tabletid minu isikuga. Viimasena pidi ta enne müüki saama veel ka nõusoleku peaapteekrilt, kes mind eemalt lihtsalt pilguga üle vaatas ning siis müügiks nõusoleku andis. Mulle tundus nagu oleksin mingeid eriti narkootilisi aineid endale ostnud. Ühtlasi meenus, kuidas Londonis elades haigeks jäin ning Kaisa enda asemel apteeki saatsin. Ta pidi apteekreid korralikult veenma, et ostab gripiravimeid oma sõbrannale, kes on hetkel kodus voodis ning proovib sealt mitte välja tulla, et mitte kõiki inimesi nakatada. Loodan, et Eestis ei lähe niipea asjad veel nii hulluks. Tegelikult eelistan, et mul oleksid sellised ravimid juba enne haigestumist kodus valmis olemas, et seda haigestumist siis õigel hetkel ennetada proovida. Aga kui sa pole haige, siis pole sulle ju ka ravimeid vaja müüa... Õnneks tabletid toimisid ning mul jäi neid ka järgmiseks korraks alles.

Seekord lisan lõppu ühe botaanikaaias tehtud pildikese.