Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 28

Olen nüüd juba veidi üle kuu aja jälle niitmistööd teinud ning mulle tundub, et see aasta möödub palju lihtsamalt, kui eelmine. Mu kael ei valuta eriti ning kilomeetrid mööduvad lausa lennates. Päevad pole ka tänu Kaubile nii rutiinsed nagu need olid eelmisel aastal. Õhtuti lobiseme igasugustel teemadel pikalt-pikalt ning üldjuhul õnnestub magamajäämine alles mitmendal head-ööd soovimise katsel. See on tore ning mõjub positiivselt. Üldse on meeldiv koju jõuda, kui keegi lehvitab üliaktiivselt ning naeratab isegi siis, kui on olnud väga väsitav päev. Kuna ka Kaubi on mõnda aega Londonis elanud, siis jõudsime temaga samale järeldusele, et Inglismaal on inimestel pidev naeratus näol aga see on kuidgi võlts. Siin see pole võlts vaid on siiras. Tundub, et Austraalia inimesed on õnnelikud. Ja ega neil polegi põhjust ju kurvastada. Midagi enamat tahta on raske.

Ühel toredal õhtul veidi peale teepeale tulemist tekkis mul ideaalne idee. Nimelt ma arvasin, et Kaubil tuleks juuksed ära ajada. Ta küll veidi puikles vastu, sest ütles, et tal pole need kunagi nii lühikesed olnud, nagu mul plaanis oli. Aga juba järgmisel päeval võtsin ta juuksuritööriistad kätte ning ajasin ta juuksed maha. Järgi jäi neid vist 6mm. Olin oma tööga rahul! Ajaksin hea meelega enda omad ka maha aga no nende tagasi kasvatamine võtaks liiga kaua aega.

Sel aastal olen suutnud katki teha neli rattarehvi. Kaks nendest olid mu tiguauto all, üks oli traktori esirehv ning siis veel üks, mis oli niiduki all. See traktori rehv oli lootustult katki ning pidime laskma uue sinna alla panna. Täielikult ära tuli vahetada ka niiduki alune rehv. Nüüd on mu traktoril ja niidukil all kõik täiesti uued rehvid ja pean pöialt hoidma, et ma neid katki ei teeks. Tundub, et see aasta saab olema rehvide lõhkumise aasta, sest olen suutnud katki teha siiani vaid ühe aknaklaasi. Seekord õnnestus mul katki teha kahe tüübi küljepealne autoaken. Alguses ma ei saanud aru, et olin midagi valesti teinud. Nimelt proovisid nad mind kahel korral peatada aga ma ei teinud sellest väljagi. Kevin käsib mul alati edasi sõita ning mitte välja teha nendest, kes mind tööd tehes tülitavad. Nii ma siis olingi tubli ja kuulasin tema sõna. Lõpuks peatasid nad Kevini kinni ning hiljem ta rääkis mlle, et olin nende aknaklaasi katiki teinud. Hullu tegelt polnud midagi, sest kindlustus maksab kõik kinni. Seega olen nüüdse seisuga niitmistööd tehes suutnud katki teha kaks enda traktoriklaasi, ühe Kevini traktoriklaasi ning ühe võõra autoklaasi. Lisaks on üks rekkajuht teinud katki ühe minu traktoriklaasi ning tekitanud mõrasid minu tiguauto klaasi.

Tulekahju olen ka suutnud oma niitmisega sel aastal tekitada. Kevin pidi lausa tuletõrjesse helistama. Õnneks olime suht linna ääres ning kõik kustutati kiiresti ära. Usun, et eks ma suutsin niidukiga mõned korrad üle kivi kriipida ja sealt tekkis säde. Ma ise arvasin alguses, et tolm tossab aga kui Kevin sinnani jõudis, siis selgus, et ikka oli päris toss...

Ühel õhtul oli meil laagripaigas päris suur torm. Kõik läks eriti pimedaks ning isegi lähedal asuvaid mäekünkaid polnud enam näha, sest tuul keerutas tolmu muudkui ringi. Lõi välku ja müristas. Mõned tunnid sadas vihma ka. Päris tore oli vahelduseks.

Kui meil on mõnikord hästi külmadel talveõhtutel kuu ümber väike ring, siis siin olles nägin esimest korda palju-palju suuremat ringi. Kevin ütles, et need olevat kuumad ja külmad õhumassid, mis seda tekitavad.

Sõites mööda oma igapäevast teeperve nägin mööda teed endale vastu sõitmas ühte suurt rekkat. See jäi mulle silma, sest masina kängururaud paistis olevat punane. Üldjuhul on need hallid või mustad. Mõtlesin, et see on küll lahe. Kui masin lähemale jõudis, sain aru, et tegemist oli pisikese sportautoga, mis sõitis rekka ees. Vot selliste masinasuurustega olen ma nüüdseks harjunud!

Teeäärtes olevatest surnud loomadest jälle veidi üle pika aja... Nimelt oli mu teepeal üks surnud känguru. Tõstsin oma niiduki kenasti kõrgele ning proovisin temast teda puudutamata üle sõita. Juhtus aga nii, et kuna kängu saba oli kehast märgatavalt kõrgemal, siis lasksin oma niidukiga tal kogemata saba otsast maha... Väkkk... Ma polnud õnnelik... Mõni päev pärast seda nägin teeääres surnud hobuse varssa. Hiljem teatas Kevin, et ta olevat kogemata tal vist jala otsast ära lõiganud oma niidukiga vms. Küll Kaubil ikka veab, kui ta saab neid poste minna trimmerdama, mis asuvad surnud loomade läheduses, sest see hais on kohe eriliselt ebameeldiv. No ja siis on mu niiduki alla sel aastal jäänud veel ka mõned kotkad, kelle suled seejärel igas suunas ringi lendlevad. Oehhhh...

Veidi leitud asjadest. Tundub, et see aasta tuleb vähemalt sama kasulik, kui eelmine. Olen sel aastal leidnud kaks täiesti töötavat telefoni. Mõlemad puutetundlikud. Üks neist iPhone 4. Selle viimasega on aga see jama, et tal on mingi lukk peal ja ma ei saa seda hetkel kuidagi kasutada. Erinevaid katkiseid iPhone juppe olen juba päris palju leidnud. Ehk leian ühel päeval ka sellise terve variandi, millel pole lukku peal. Hetkel kasutan aga seda teist leitud LG telefoni, sest sellel on jube hea levi. Kui mu Eesti telefonidel pole ühtegi pulka, siis sellel on sama sim-kaardiga koguni kolm mõnikord.

Ühel õhtul, kui mul oli telefonil levi helistas Simon mulle ning kuna ta oli parasjagu Carnarvoni pubis, siis olid tema ümber ka Mitch, Sue ning teised. Nad kõik lobisesid minuga kordamööda ning rääkisid, kuidas nad mind igatsevad. See oli jube armas. Hetkeks tundus, nagu oleksin olnud seal koos nendega. Nad on nii toredad kõik! Igatsen neid samuti, eriti Simonit muidugi. Õnneks saame tänu mu uuele leitud telefonile nüüd ehk veidi rohkem telefoni teel suhelda.

Nüüdseks oleme sõitnud läbi juba päris palju mulle veidi tuttavaid teid ja linnakesi. Olles South Hedlandis viis Kevin meid vaatama ka Pretty Pool'i, mis siiski nii kena polnud, kui oleksin oodanud. Täitsa tavapärane veekogu, mille ääres elavad rikkurid oma mitmekordsetes suurtes majades.

5.mail oli Kaubi 25.sünna. Selle puhul võtsime lausa kaks vaba päeva ning nautisime vaba nädalavahetust Pardoo Roadhouse's ning selle lähedal asuvas Cape Keraudren'i rannas. Laupäeval käisime ujumas ja jalutamas ning õhtust sõime Roadhouse's. Pühapäeval tegi Kevin meile traditsiooniliselt hommikusööki ning läks seejärel ise niitma. Pärastlõunal läksime taas randa. Seekord nautisime ka snorgeldamist. Seejärel viis Kevin meid Firewood'i oja juurde, kus me nägime vees pisikest (umbes 30cm) musta-valgekirjut veeussi ringi ujumas. Õhtul grillisime ning sõime kartuli salatit ja küpsisetorti. Loodan ja arvan, et Kaubi jäi oma Austraalia sünnaga rahule.

Ussikeste teemal veel niipalju, et kui ma ühel ilusal hommikul muru niitsin oma traktoriga, siis märkasin üle maantee minevat päevakoerte rodu. Nimelt olid nad kõik teineteise taga rivis ning proovisid suunduda üle tee. Usun, et neid oli umbes pooleteise meetri jagu vähemalt. Ma kahjuks ei tea, kui paljudel neist see teeületus ka reaalselt õnnestus. Igatahes ütles Kevin, et neid ei tohi katsuda, sest nad panevad naha sügelema ning võivad lööbe tekitada. Mitte kõik päevakoerad pole aga sellised. Palju on ka Eesti omadega sarnaseid ülipehmeid tegelasi, keda võib julgelt lasta oma käe peale siblama. Mõned neist on eriti aktiivsed ja siblivad peopesas ringi nagu pisikesed kodustatud hiirekesed. Nunnu!

Ühel õhtul istusin kell 23 veel arvuti taga ja lugesin erinevaid asju. Äkki tormas Kevin sisse ning käskis mul kohe magama kobida. Ta ise läheb magama tavaliselt kell kaheksa ning ei suuda aru saada, kuidas ma võisin sedavõrd hilja veel ärkvel olla. Kui temaga järgmisel päeval rääkisin, siis ta oli vägagi imestunud, kui ütlesin, et Eestis on laste unejutt raadiost kell 21. Ta ütles, et nende lapsed olevat umbes kell 19 magama läinud. Lisaks ei mõistnud ta ka väga seda, kuidas mul väiksena polnud kindlat kellaaega, mil magama pidin minema. Sellest ta nüüd arvab, et mul on ka probleemid praeguse reziimiga. Ma seda ei usu. Isegi, kui mu äratus on 6:20, siis ei suuda ma üldjuhul enne 22 magama jääda. See lihtsalt on nii. Hommikul aga magaksin rõõmsasti tema mõistes pärastlõunani välja. Kusjuures siin elades ma ärkan üldjuhul vabatahtlikult isegi kell üheksa üles. Eestis teadsid kõik, et enne 11 polnud mõtet mind segada. Seega mingi reziim on minus siiski muutunud. Tõenäoliselt annab päike sedavõrd palju energiat juurde. Igatahes tundsin end nagu väike laps, keda sunniti magama minema. Kui ma loeksin raamatuid, siis peaksin vist teki all taskulambiga neid lugema. Ilmselgelt ma ei hakanud mainima, et Eestis elades ma enne kella ühte öösel tavaliselt ei maga.

Veidi kultuuride eripäradest. Tuleb välja, et eestlastel on kombeks väga palju kasutada erinevaid mõminaid. Nimelt ütleme me "mhm," kui tahame öelda "jah"; "mkm," kui mõtleme ei; "mh?" kui ei saanud aru, mida keegi rääkis; "mmm," kui asjde üle mõtleme või kuulame ning tahame, et kõneleja jätkaks juttu, ilma et me ise vahele segaks ning andes sellega märku, et oleme teemast huvitatud. Selliseid häälitsusi on veel vist terve rida ning üldjuhul kasutame neid rohkem siis, kui me parasjagu sööme/joome või oleme lihtsalt väsinud. Olen alati arvanud, et need on universaalsed. Tuleb siiski välja, et siin vaadatakse sellele veidi viltu. Simon norib mind mõnikord, kui ma talle sedasi vastan ning nüüd on ka Kevin seda märganud ja talle ei paista see eriti meeldivat. Olen seda suuremal või vähemal määral alati kasutanud aga pole ise seda tähele pannudki. Nüüd Kaubiga või Skypes kellegagi Eesti keeles rääkides märkan, kui palju me seda tegelikult kõik kasutame. Ja proovi siis selgeks teha, et asi pole selles, et me oleksime ebaviisakad. Kevin arvab, et see on nagu mingi algeline ahvikeel. Oeh, seega nüüd proovin alati vastata sõnade ja mitte häälitsustega. Kusjuures see on päris keeruline mõnikord.

Vahepeal läks Kevinil traktor katki ning pidime selle pärast taaskord Port ja South Hedlandi sõitma, et jubinaid tuua. Kevin otsustas meid ka kaasa võtta ning ühtlasi  sõidutas ta meid ka Finucane saarele, mis on tegelikult rohkem poolsaar. Sealt on näha Port Hedlandi sadamat teisest küljest. Paljud käivad seal oma paadikestega sõitmas või kala püüdmas. Meie jalutasime niisama rannas ringi veidi.

Veidi peale Kaubi sünnat oli minu sünna. Täpselt selleks ajaks jõudsime tagasi Pardoo Roadhouse'i ning sõime seal pühapäeva õhtul mu sünna puhul õhtust ning jõime veini. Esmaspäeval oli mu päris sünna ning selle puhul võtsime taaskord vaba päeva.

Sünnipäeva hommik algas mul sellega, kui kuulsin Kaubit õhuplalli täis puhumas ja tal see jubeda lörinaga mööda tuba minema lendas. Seejärel loopis ta mu voodisse hunniku juba täis puhutud õhupalle ning laulis mulle sünnipäevalaulu, sealjuures ise säraküünlaga rõõmsaid ringikesi joonistades. Ka lakke oli seotud õhupallirivi ning silt, mis mulle palju õnne soovis. Küll oli armas!

Seejärel lugesin telefonist ja arvutist sõnumeid ning kirju. Esimesena lugesin läbi emme saadetud head soovid. Kuna oma perega olin eelneval päeval emadepäeva puhul juba suhelnud, siis olin nende soovid juba varakult kätte saanud. Jube tore oli nendega üle pika aja jälle veidi lobiseda. Eriti meeldiv õnnitlus saabus mulle Marialt ja Joelilt, kes üks päev enne minu sünnat olid jalgrattaga Vääna vändanud ning ütlesid, et kuigi mind seal pole, siis nemad on ikkagi seal ja mõtlevad mulle. Sellest oli tehtud ka jube armas video. Mul on nii toredad sõbrad! Sellised armsad meeldetuletamised panevad mind aina rohkem Eestit igatsema. Minuni saabus erinevatest maailma nurkadest terve hunnik väga toredaid soove ja kingitusi, mis olid kõik väga armsad, aitäh teile, et olete nii vahvad! Lisaks ei saa mainimata jätta ka Simonit, kes mulle terve suure pakitäie igasugu toredaid kingitusi saatis - üks vahvam kui teine ja teine vahvam kui esimene. Need sain kätte juba paar päeva enne oma päris sünnipäeva. No ja otseloomulikult olid mind meeles pidanud ka Kaubi ja Kevin. Ma olen ikka üks eriliselt õnnelik inimene, et mul on nii palju toredaid inimesi ümberringi! Kusjuures päris paljud soovisid mulle sünnipäevaks päikest ning see soov läks igati täide, sest päike siras terve päeva taevas. Järgmisel päeval oli pilvine ning sadas vihma ning sellest järgmisel päeval ei saanud me vihma tõttu isegi tööle minna. Ilmad on jahedad ning talv koputab uksele. Sellised pimedad ja jahedad päevad meenutavad mulle kodumaad ning panevad seda igatsema...

Kuna mu sünna oli aga igati ilus ja päikseline, siis pärast ärkamist otsustasime kalale minna. Kaubi polnud kordagi enne kalal käinud ning oma algaja õnnega tõmbas ta lausa viis kala välja. Nendest kaks olid igati söödavad ning kolm tuli tagasi visata. Ta ütles, et nüüdsest on tal kalastamispisik küljes. Minu kalastamisoskused on endiselt eriliselt kasinad, sest mul ei õnnestunud midagi kätte saada. Aga mulle endiselt meeldib kalakesi oma söödaga toita. Kevinit pole ma ka näinud kunagi kala kätte saamas, kuigi ta pidevalt räägib, et ta on nii hea kalamees. Norin teda sel teemal pidevalt. Lõunaks grillisime vorstikesi ning peale seda sõitsime randa, kus ma üksinda ujuma otsustasin minna. Üksi selleks, et vesi oli päris jaheda võitu. Aga ma tahtsin ikkagi minna.
 
Õhtuks olin esimest korda elus meisterdanud võileivatordi ning magustoiduks ka kirjut koera. Kusjuures siinmaal pole keegi võileivatordist midagi kuulnud. Kevinile tundus meeldivat ning Simon nõudis telefoni teel, et ma seda teine kord talle ka teeksin. Kokkuvõttes võin öelda, et jäin ka sel aastal oma sünnaga Austraaliamaal igati rahule.

Ühel toredal pärastlõunal lubas Kevin mul enda sinise suure rekkaga koju sõita. Sellise suure masinaga polnud ma veel enne sõitnud. Raskust andsid masinale juurde ka meie kaks traktorit. Enne polnud ma nii suure haagisega kunagi sõitnud. Päris jube oli, kui teine veelgi suurem masin mulle vastu sõitis. Aga tegelikult oli väga vägev ja mulle jubedalt meeldis. Seega taaskord kiskusid mõtted road train'i lubade tegemisele. Ahvatlevana kõlavad mu jaoks masinad, mis võivad olla kuni 50 meetrit, 115tonni ning omada lausa 60rehvi. Kui mul istub kõrval keegi, kellel on juba road train'i load olemas, siis on mul olemas spetsiaalne luba, mis annab mulle õiguse selle inimese juuresolekul sellise masinaga sõitmist õppida. Vägev või mis?! Kahjuks on reaalne lubade tegemine päris kulukas ettevõtmine. Eks paistab.

Läbitud teekond: Karratha -> Roebourne -> Point Samson -> Whim Creek -> South Hedland -> Pretty Pool -> Port Hedland -> Pardoo Roadhouse -> Cape Keraudren -> Pardoo Roadhouse -> Cape Keraudren -> Firewood Creek -> Pardoo Roadhouse -> Sandfire Roadhouse -> Pardoo Roadhouse -> South Hedland -> Port Hedland -> Finucane Island -> Pardoo Roadhouse -> Firewoor Creek -> Cape Keraudren -> Pardoo Roadhouse.