Roadtrip Carnarvoni ja tagasi

Munadepühadeks plaanisime Carnarvoni sõita, sest siin on vabad nii Suur Reede kui ka esmaspäev. Kuna Simon alustab tööd väga vara, siis jõuab ta ka varakult koju ning seega plaanisime Perthist ära sõita neljapäeva pärastlõunal. Päev enne seda pakkisime asjad autosse panemiseks valmis ning neljapäeval võiski sõit 900km kaugusele alata...

Kui olime natuke aega mööda maanteed sõitnud, ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna ning tahtsin ise ka üle pika aja jälle rooli istuda. Kuna oli pime, kiirusepiiranguks 110km/h ning olin unustanud suured road-trainid ning vastupidise liikluse, siis tundus see alguses ikka päris hirmutav. Hoidsin roolist kümne küünega kinni nii, et hiljem taipasin, et näpud olid peaaegu krampis ja selg pidevast pingesolekust valus, kuid tegelikult oli mõnus.

Sõitmise lõpetasime kell üks öösel ning panime oma telgi üles 24 tunnises tasuta telkimisalas Murchison jõe ääres. Sõime kõhud kaasa toodud külmutatud suitsuforelli täis ning läksime magama, et järgmisel hommikul jälle edasi sõita. Asjade kokku pakkimine läks meil tol hommikul lausa müstilise kiirusega, sest olime ära unustanud, kui ebameeldivalt tüütud võivad olla sajad kärbsed, kes üritavad iga hinna eest sulle silma, ninna või suhu pugeda ning pinisevad kõrva ääres ja kõditavad ebameeldivalt kogu ülejäänud keha.

Päevasel ajal tundus sõitmine palju lihtsam ning 110km/h ei tundunud enam üldse nii kiire, kui eelmisel ööl. Nautisin täiega seda pärapõrgus sõitmist. Olin seda igatsenud. Sajad kilomeetrid tühjust ja metsikut loodust. Ohhhh, kui mõnus! Enne Carnarvoni jõudmist tegime veel peatuse, et nautida vaadet kohas, kus olime enne korduvalt kunagi käinud.

Lõuna ajaks jõudsimegi juba Carnarvoni ning esimese asjana sõitsime oma endise kodu juurde. Tundus naljakas mitte sinna sisse kõndida. Seejärel vaatasime üle uue rannapromenaadi, mis nägi tõesti palju kenam välja, kui ma seda mäletasin. Peale seda võtsime ühendust Mitchiga ning saime temaga Pelican Pointi rannas kokku. Mitch tuli meile oma paadiga vastu ning sõitsime siis sellega teistest inimestest veidi eemale. Tema pere ning Jen olid juba seal. Osadega neist olin enne korduvalt kohtunud kuid mitte päris kõigiga. Oli tore näha neid, kellest siiani olin vaid kuulnud. Mitchi pere on väga tore ning kõik nad on äärmiselt sõbralikud. Ülimalt tore oli üle pika aja näha ka Jeni. Eriti selle pärast, et ta on rase. Olen Mitchi ja Jeni üle väga õnnelik.

Päeva veetsime rannas krabisid süües, soojas ookeanivees lebotades ning Mitchi paadiga ringi sõites. Käisime ka tema puksiirlaeva lähemalt vaatamas. Eriti lahe oli aga see, kui Mitch täispuhutava rõnga (nagu meil Eestis snow-tube'miseks kasutatakse) oma paadi taha sidus ning mind siis sellega järgi lohistas.

Alguses aeglaselt ja pärast kui olin juba asjaga rohkem harjunud, siis kiiremini ning pöördeid tehes. Vahepeal hüplesin ühelt lainelt teisele nii, et silmad ja suu olid soolavett täis ning teisel hetkel libisesin kiirelt üle sileda vee ilma ühegi põrketa. Huvitav, kas see on surfamisega natukegi võrreldav tunne?

Olin rõõmus, et otsustasin oma päikseprillid ette jätta, sest muidu oleks mul vesi pidevalt silmas olnud ning ma poleks seda pooltki nii palju saanud nautida. See sõit ei olnud võrreldav rahulikult Simoni kajaki järel hulpimisega. Ma polnud kunagi enne sedasi paadi järel lohisenud. Väiksena unistasin suuskadega paadi järel sõitmisest aga see tundus praegu isegi palju vahvam. Järgmisel päeval lihased valutasid ja puha.

Peale rannaskäiku suundusime Mitchi ja Jeni uude koju. Nimelt ei üüri nad enam poolt maja vaid omavad nüüd täitsa oma kodu. Nagu enamuses majadest on ka nende oma ühekordne. Hoovis oli mitu kuuri (paatide, kola jms. jaoks). Ühest kuurist plaanib Mitch ehitada väikse eraldi majakese, kus külalised saaksid peatuda.

Kuna tal oli kogu pere külas ning nende maja ja ka hoov koos Mitchi vanemate suure karavaniga oli rahvast täis, siis pidime Simoniga ööbima ühes nendest kuuridest. Panime sinna oma telgi püsti ning kõik oli väga super. Öösel olime rõõmsad, et olime otsustanud ikkagi telgi ka üles panna, sest ümber meie pinisesid sajad sääsed. Ma polnud enne Austraalias kunagi nii palju sääski näinud. Mingil põhjusel jäi meile mulje, et tegemist oli vaid isaste sääskedega, sest õnneks ei üritanud vist ükski neist meid hammustada. Ainuke miinus, mis Mitchi ja Jeni uue majaga seostub on see, et enam pole neil kahjuks basseini.

Õhtu veetsime Mitchi ja Jeni juures, Mitchi isa Brendoni sünnat tähistades. Külla tulid ka Sue oma lapse Roisin'iga ning Heather ja Cale. Heather oli isegi meile Munadepühade puhul šokolaadimunad kaasa toonud. Ka mul olid neile pisikesed kingitused Eestist kaasa toodud. Igatahes oli kõiki neid äärmiselt tore jälle näha.

Mitch on ehitanud endale väga mõnusa väliköögi ala, mille ääres on igati mõnus askeldada ja ka niisama istuda, lobiseda või isegi telekat vaadata. Õhtusöögiks sõime BBQl valmistatud maitsvat liha ning kui Brendonile toodi küünaldega ehitud jäätisetort, siis laulsime talle ka sünnipäevalaulu.

Järgmisel hommikul läksime Mitchi, Simoni ja Brendoniga koos poodi süüa ostma. Kõige tähtsamaks asjaks poekorvis oli Jeni tellitud suur koeravorst Faithile, kes sai sel päeval 12 aastaseks. Nii armas, et inimesed ikka oma lemmikloomade sünnipäevi ka tähistavad. Muidugi said oma osa vorstist ka Jarery ja Max. Peale poeskäiku sõime üheskoos siinset traditsioonilist hommikusööki ehk praetud muna, peekonit ja röstsaia.

Seejärel läksime Simoniga oma endisele naabrile Craig'ile külla. Ka tema oli vahepeal kolinud. Kõikidest, keda me selle aja jooksul kohtasime, oli tema kindlasti kõige enam muutunud. Seda just väliselt, sest ta oli kõvasti kõhnemaks muutunud. Olemus oli aga täpselt sama. Endiselt elu päev korraga nautiv, muredevaba, loomi armastav ning lootusetult jutukas.

Ta rääkis suure õhinaga, kuidas ta olevat prügimäelt leidnud terve hunniku vanu keraamilisi elektripostide suuri korke ja kaitsmeid vms. ning näitas, kuidas ta hoovis olevas tsüklonipunkris oli terve põrand neid täis. Lisaks oli ta neid kasutanud oma hoovis lillepottidena, lindude söögimajana ja muidu dekoratiivsete elementidena. Ka Simon sattus neist suurde elevusse ning lahkusime tema juurest mitme jubina võrra rikkamana. Ühte plaanime istutada oma pisikesed kaktused ning teist kasutada ukse lahti hoidjana, sest need on nii rasked. See punker, kus Craig neid hoidis oli ka üsna põnev ning ilmselgelt ka üsna vana. Nimelt oli see sinine, alla 10 ruutmeetri suurune kuid üsna kõrge betoonist ehitis, millel oli paar õhuava. Maja ei asunud mitte maa all vaid lihtsalt keset hoovi. Enne ei olnud ma sellist ehitist siin näinud. Muidugi ei suutnud Craig meenutamata jätta ka karuliha, mida talle kunagi pakkusime. Loomulikult oli hea näha ka tema vahvat (punast) koera.

Seejärel läksime Kevinile külla. Teda oli nii tore üle kahe ja poole aasta näha ning ta ei olnud üldse muutunud. Ta näitas meile oma uut rohelist traktorit ning laskis mul sinna isegi sisse istuda ja seda käivitada. Samuti sain istuda oma vanas punases traktoris. Peaaegu kõik teepealt leitud pehmed loomakesed elasid endiselt seal edasi.

Tutvusime ka kahe eestlasega, kes sel hooajal Keviniga niitma pidid minema. Usun, et nad saavad kenasti hakkama ning loodan, et nad naudivad seda kogemust vähemalt samapalju, kui mina seda tegin. Piilusin ka nende karavani sisse ning kõik oli täpselt samasugune, nagu siis kui mina seal elasin. Isegi voodipesu oli see, mille kunagi ise välja valisin poest. Ainult kardinad olid muutunud. Päris naljakas kohe.

Istusime ja rääkisime Keviniga paar tundi juttu ning sügasime ta vahvaid koeri ning viskasime neile golfipalle, sest just see neile meeldib. Siis pidi Kevin aga minema tagasi oma uut traktorit putitama, sest sellele oli tarvis veel niiduk taha panna jne. Mingi osa minust oleks nii väga tahtnud minna tagasi tööle sinna pärapõrgusse ning traktori- ja rekkaterooli. See on lihtsalt nii teistmoodi ja põnev elu.

Peale Kevinil külas käimist läksime tagasi Mitchi ja Jeni juurde ning sõime õhtusöögiks üheskoos minu kaasa tehtud võileivatorti. Kõik kiitsid seda ning jäid väga rahule. Taaskord oldi üllatunud, milline üks võileib võib välja näha. Kuna Mitch ja Jen käisid mul ka Eestis külas, siis teadis Mitch juba oma perele rääkida, et meil müüakse selliseid asju isegi poes. Lisaks sõime ka Brendoni tehtud pasta bologneset, mis maitses samuti väga hästi.

Peale õhtusööki läksime Mitch ja Simoniga välja. Alustasime Gassy baarist ning kuna see oli üsna tühi siis liikusime edasi Carnarvoni pubisse. Seegi oli täitsa tühi ning nad hakkasid selleks kellaajaks juba oma uksi sulgema (kell oli ehk umbes üheksa). Seejärel otsustasime minna Troppy klubisse. Ka seal ei toimunud midagi erilist. Tuled põlesid väga valgelt ja inimesi oli vähe. Nägime ka Troppy omanikku Berniet, kes meid muidugi mäletas. Istusime veidi aega õues ning otsustasime tagasi Gassysse minna. Selleks ajaks oli seal juba veidi rohkem rahvast ning nägime ka üsna mitmeid oma tuttavaid. Mängisime Simoniga piljardit ning nautisime niisama õhtut. Poole kaheteist ajal õhtul otsustasime, et lähme ning katsetame Troppyt uuesti. Sinna jõudes öeldi meile, et nad hakkavad uksi sulgema. Seejärel võtsime takso ning sõitsime tagasi Mitchi ja Jeni juurde. Istusime kolmekesi veel tükk aega üleval ning lobisesime niisama ja keetsime järgmiseks päevaks valmis 24 muna.

Järgmisel hommikul kui ma polnud veel jõudnud hambaidki pesta, oli Simon juba kannatamatult laua ääres ning alustas vaikselt munade värvimisega. Nii lapsed kui ka enamuses täiskasvanutest võtsid sellest rõõmuga osa. Lõpptulemuseks oli meil terve hunnik ilusaid ja omanäolisi värvilisi mune.

Seejärel õpetasin neid õigesti mune koksima. Lõbu ja nalja sai palju ning kõik jäid tegevusega väga rahule. Lastel oli põnev ning täiskasvanud kiitsid, et see on nii hea idee, sest annab lastele tükiks ajaks tegevust ning lisaks on päris munad siiski kasulikumad kui šokolaadimunad. Mitchi õde oli alguses küll veidi üllatunud, et me reaalselt need munad ka pärast ära sõime (mõned olid küll veidi ka seestpoolt värvilised aga mis siis). Mind tänati uue asja selgeks õpetamises ning mitmed ütlesid, et nad jätkavad seda toredat Eesti traditsiooni ka järgmisel aastal. Olime Simoniga väga rahul.

Eriti naljakas oli jälgida, Mitchi, kes alguses tundus, et teeb seda lihtsalt selleks, et meid rõõmustada, kuid kuna tema muna osutus peaaegu võitmatuks, siis läks ta selle koksimisega nii hasarti täis, et ei suutnud koksimist kuidagi lõpetada, enne kui viimase muna oma emale andis ning seejärel ta ema tema muna katki koksas. 

Kui olime munad ära koksinud ja söönud, siis pakkisime Simoniga oma asjad kokku ning liikusime Blowholesi suunas. Kuigi teised alguses arvasid, et ilm on selleks liiga tuuline, siis tulid päris paljud neist meiega siiski randa kaasa. Veest väljas oli tõesti veidi jahe, kuid juba vees olles oli väga mõnus.

Olin seda sooja Carnarvoni kliimat nii väga igatsenud. Ei mingeid pusasid ega pikki pükse või jahedat ookeanivett. Läksime Simoniga snorgeldama ning veetsime sedasi vist umbes tunnikese. Kalu oli tuhandeid ning see veealune põnev maailm ei tüüta mind vist kunagi ära. Kõik need ilusad korallid, imelikud merekurgid, teravad merisiilikud, värsked austrid, põnevad merikarbid jms. Olin seda kõike väga igatsenud.

Kahjuks pidime aga mõne tunni pärast hakkama vaikselt tagasi Perthi suunas liikuma. Öö veetsime Binnu 24tunnises tasuta puhkealas. Tegime enne magamaminekut veel pisikese lõkke ning lobisesime niisama, kui äkki avastasin, et Lihavõttejänks oli mulle sülle šokolaadimuna poetanud. Ma ei saa aru, kuidas see sai võimalik olla, sest ma üldse ei tundnud teda enale sülle ronimas. Neil on vist Päkapikega ühised salanipid, kuidas oma üllatusi kuskile jätta, nii et neid ennast ei märgataks. Mulle nad igatahes jubedalt meeldivad!

Järgmisel hommikul pakkisime taaskord kärbeste pärast kiiresti oma asjad kokku ning suundusime pisikesse Northamptoni, kus kohalikus pubis korraliku hommiku/lõunasöögi sõime. Northamptonis olles jalutasime veidi ka niisama ringi ning külastasime kohalikku turistiinfo keskust.

Peale sirutuspausi jätkasime oma sõitu kodu suunas. Otsustasime teha väikese ringi ning suunduda Geraldtoni mööda alternatiivset teekonda läbi Nabawa. See viis meid mööda tillukestest küladest ja farmidest ning muidugi peatusime ka lähedalasuvas Mills vaateplatvormil. Lisaks proovisime sõita mööda (Sand Plain) rada, mis tundus viivat kuhugi põnevasse kohta, kuhu me kunagi ei jõudnud, sest otsustasime enne sinna jõudmist tagasi keerata.

Ühe kohvipeatuse tegime ka Enebbas, kust leidsime ka toreda mänguväljaku, kus sai end veidi sirutada ja ärksamaks muuta. Õppisin seal selgeks ka kopaga aukude kaevamise. See on kindlasti väga vajalik oskus.

Viimase peatuse enne kojujõudmist tegime S Bend Roadhouse'i juures ning seal lähedal asuval Yandin'i vaateplatvormil. Kuna jõudsime sinna täpselt päikseloojanguks, siis oli vaade eriti kena. Kui hakkasime sealt ära sõitma, siis nägime tee ääres ringi hüplemas ühte jänest. See oli esimene jänks, keda sel korral Austraalias olles olin kohanud. Naljakas, et see juhtus just Lihavõttepühade ajal. Arvan, et tegemist oli jänksiga, kes oli just oma munad laiali vedanud ja nüüd pärast pikka päeva rohtu läks näksima.

Tegelikult on siin jänesed võõrliik ning kuna nad paljunevad nii kiiresti, siis nähakse suurt vaeva, et nende arvukust veidigi vähendada. Sellega seoses on siin Lihavõttejänese kõrval tegutsemas ka Lihavõttebilbi. Bilbid on pisikesed pikkade kõrvadega ohustatud kukkurloomad, kes oma välimuselt veidi tõepoolest jänest meenutavad. Põnev on nende puhul ka see, et nende kukkur on avatud känguruga võrreldes teistpidi. Seda selleks, et nad kaevates sinna liiva või mulda sisse ei ajaks.

Minu arvates suurepärane idee propageerida kohalikku liiki, ei tundu kahjuks aga üleliia inimestele peale minevat. Siiski on osades poodides müügil ka šokolaadist Lihavõttebilbid, mille ostmisel läheb $0,30 senti nende kaitseks ja toetuseks. Idee sai tegelikult alguse juba üsna ammu, ehk 1968 aasta märtsis, mil 9 aastane Rose-Marie Dusting kirjutas loo "Billy, Austraalia Lihavõtte bilbi". 11 aastat hiljem avaldas ta sellest raamatu. Just see lugu tekitas avlikkuses idee asendada palju pahandust tekitava võõrliiki jänese idee kohaliku ohustatud bilbi ideega.

Seega kokkuvõttes läks meie reis Carnarvoni väga hästi. Jube tore oli näha paljusid oma sealseid sõpru, keda polnud juba liigagi kaua näinud. Kahjuks peame mõlemad Simoniga tunnistama, et Carnarvon pole enam selline nagu ta enne tundus olevat. Kuigi oli Lihavõtte nädalavahetus ning paljud inimesed ehk sõitsid linnast ära, siis oli see ikkagi kuidagi väga harjumatult tühi. Isegi Gateway motel, kus alati tundus olevat palju inimesi, paistis olevat täiesti autodevaba. Tõenäoliselt oli ju ka selliseid inimesi, kes oma pika nädalavahetuse sihtkohaks justnimelt Carnarvoni valisid. Nagu juba enne mainisin, siis ka pubid olid väga tühjad ning see ei olnud enne tavapärane. Omavahel arutades leidsime, et ehk on põhjuseks see, et paljud suurhooned ja -ehitised (politsei- ja kohtuhoone, rannapromenaad jne.) on nüüd valmis saanud ning tööd on selle võrra vähem ning seega on paljud sunnitud sealt ära kolima.

Peale selle, et linn tundus tühi, tundus ära olevat vaibumas ka meie sõpruskond, sest peale Simoni ja minu on ka paljud meie tuttavatest sealt ära kolinud. Ja siinkohal ei mõtle ma seljakottirändureid, kes nagunii tihtipeale ühest kohast teise reisivad. Seega on suht kadunud ka üsnagi suur tutvusringkond, kes enne pidavlt koos käis. Ka Mitch ja Jen tunnistavad, et enam ei ole seda mõnusat atmosfääri või vibe'i. Sellest on kahju ning ma loodan, et Carnarvon suudab siiski millalgi jälle elavneda. Meie jaoks oli aga põhiline see, et saime oma sõpradega mõnusalt aega veeta ning jäime oma reisiga vägagi rahule.

Läbitud teekond: Perth -> Cataby Roadhouse -> Yardarino -> (Dongara Roadhouse) -> Murchison River 24h stopover -> Overlander Roadhouse -> Billabong Roadhouse -> Lookout close to Shart Bay -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon Roadhouse -> Binnu camping area -> Northampton -> Sand Plain -> (alternatiivne teekond Nabawa kaudu) Mills Lookout-> Eneabba ->  S Bend Roadhouse -> Yandin Lookout -> Perth.