Newman ja Auski

Kuna Tina läks mõneks päevaks Perthi, siis sain kolmel päeval ka koos Fossiga töötada. Olin aru saanud, et ta on veidi liigagi agar oma töös ning võib kohati kuskile kaugustesse kaduda, kui prügikorjamise tuhin temas võimust võtab kuid tegelikult polnud asi üldse nii hull. Võimalik, et asi oli ka selles, et ta oli parasjagu veidi haiglane. Igatahes sujus meie koostöö kenasti ning hiljem olevat ta mind Tinale isegi kiitnud.

Kolmanda nädalavehtuse veetsin taaskord üsna rahulikult blogi kirjutades ja Skypes lobisedes. Aeg kulub tegelikult nii kiiresti, et ei saagi aru, kui käes on jälle teisipäev ning peab tagasi tööle minema. Mõnesmõttes mulle meeldib, et meie töönädal algab teisipäevaga, sest kuigi ma tean, et töötan ikkagi viis päeva nädalas, teatab mu aju mulle, et järgmine päev on juba kolmapäev ning see tähendab, et pool nädalat on läbi. Tegelikult tean küll, et see ei ole meie puhul tõsi aga tunne on ikkagi selline nagu oleks.

Veel üks super asi siin töötamise juures on see, et minu tööpäev algab kell 6:00 sellega, et astun lihtsalt oma toast välja. Mul ei kulu mitte mingit aega tööle minemisele ega sealt tagasi tulemisele. Sellega säästab aga meeletult aega ning see on eriti hea just pikkade tööpäevade puhul.

Tore uudis on ka see, et saan veel mõneks ajaks Newmani tööle jääda. Nimelt, kui Harley puhkuselt tagasi tuleb, siis saadetakse Foss Hedlandi arvatavasti muru niitma ning mina saan teda siin mõnda aega asendada. Olen rõõmus, et nad mind sinna niitma ei saatnud, sest mulle tegelikult üldse ei meeldi linnades ega nende lähedustes niita. Lihtsalt nii palju asju võib juhtuda. Näiteks võin kiviga möödasõitva autoklaasi katki teha (olen seda ennegi teinud) või rehvi mõne terava asja otsa katki sõita (ka seda on juhtunud) või mingi jura oma niiduki alla kinni jätta (seda on palju-palju juhtunud). Prügi on linnades ja nende läheduses muru sees lihtsalt nii palju rohkem. Kui Keviniga töötades teadsin alati, et ta on läheduses ning vajadusel aitab mind, siis üksi töötades on vastutus märgatavalt suurem ja ma pole kindel, kas oskaksin osadele probleemidele sobivaid lahenusi leida.

Minu tööpäevad on möödunud üsna sarnaselt, kuid olen ka uusi asju siiski õppinud. Nimelt otsustati Newmanist mööduval maanteel Newmani läheduses kiirusepiirang 90km/h viia alla 70km/h. Seega pidid patrullmasinal olevad Ted ja Foss päris palju liiklusmärke vahetama, nihutama jne.. Mingil põhjusel ei saanud nad sellega aga piisavalt kiiresti hakkama ning vajasid õhtul ning ka järgmisel hommikul meie abi. Tinaga koos sujus meil töö väga lihtsalt, kiiresti ja loogiliselt. Arvame, et me oleks kahekesi selle tööga eelmisel päeval paremini hakkama saanud, kui mehed. Aga võibolla ka mitte. Mõnikord on meil tunne, et nad tahavad lihtsalt, et me nendega koos oleksime. Näiteks palus Ritchard meid tol hommikul appi päikesepatareil töötavat järelkärul asuvat liiklusolude muudatuse elektroonilist masinat paigaldama. Ainuke asi, miks meid reaalselt ehk vaja oli, kui Ritchard ei osanud masinal olevat tööriistakarpi lahti teha ning arvas, et see on lukus. Kuna ma lihtsalt eeldasin, et ta teab sellest paremini, siis ei hakanud katsetamagai, kuid Tinal õnnestus see ilma võtmeta õigele kohale vajutades üsna kerge vaevaga lahti teha. Seega jah, mehed ei saa ilma meieta siin hakkama.

Tegelikult hoitakse mind ja Tinat siin eriliselt hästi. Päris mitu korda on juhtunud, et mõned erinevad töölised on meile paki kommi või šokolaadi toonud. Tunneme, et meid on liigselt ära hellitatud kuid oleme mõlemad muidugi jube rahul ning võtame kõik hea meelega vastu.

Ma ei saa kunagi siiski öelda, et minu tööpäevad oleksid rutiinselt igavad. Ühel päeval õnnestus meil näiteks kolmes erinevas kohas dingosid kohata. Üks neist oli alles nooruke kutsikas. Kasvult oli ta praktiliselt täiskasvanud aga olemuselt oli kaugele näha, et tegemist on kutsikaga. Oleksin jubedalt temaga mürada tahtnud aga ta ei julgenud mulle lähemale kui umbes 20meetrit tulla. Eks see on tegelikult vast hea, sest mitte kõik inimesed pole nendega sõbralikud.

Vahepeal käisime ka oma rekkale uusi esirehve alla laskma panemas ning hoolduses. Nüüd on sõit veelgi mõnusam, kuid see tähendab, et töötundide pikendamiseks aeglaselt venimine on veidi raskem, sest tahaks mõnuga ikka 110km/h sõita nagu lubatud. Tihtipeale peame aga kõvasti aeglasemalt sõitma, sest me saame Tinaga reaalse töö osaga nii palju kiiremini valmis, kui ta Fossiga seda kipub saama.

Unustasin eelmises blogijupis mainida aga lisaks meie tavapärastele ülesannetele peame me alati olema valmis ka hädaväljakutseteks. See tähendab seda, et kui näiteks peaks juhtuma mingi õnnetus, siis lähme me kohale, et teha liikluskontrolli (mille jaoks mul veel endiselt pabereid ei ole) või koristada näiteks õlilekkeid, sulgeda tee (üleujutuste, põlengute vms. pärast) vms. Siiani pole õnneks veel minu siinolemise ajal midagi sellist juhtunud. Selliseid väljakutseid olevat rohkem suvisel ajal.

Hädaolukordadest rääkides meenub, et sain teada, et meie rekkas on pisike nupuga pult, millele tuleb hädaolukorras vajutada. See saadab tähtstele inimestele teate, et miskist on korrast ära ning see pidavat toimima ka pärapõrgus olles. Selle tööks korrasolekut tuleb katsetada korra kuus. Lisaks on meil olemas muidugi ka satelliittelefon ning tavaline töö mobiiltelefon. Ühtlasi saab meie tegevust tänu satelliitsüsteemidele pidevalt jälgida ning vajadusel teatakse alati, kus me viibime.

Lisaks hädaabitehnikale peaks meie rekkas olema ka spetsiaalne tahvelarvuti, millesse oma igapäevaseid töid ja tegemisi peaksime märkima. Nimelt on aga meie tahvelarvuti juba üle mitme kuu katki olnud ning seega oleme kogu info siiani vaid märkmikusse sisestanud. Mitmeid kordi on meie tahvelarvutit ka Hedlandi ning isegi Perthi parandusse viidud, kuid tagasituues on see ikka samamoodi jamanud ega suuda GPSiga selgeks teha, kus me parasjagu viibime. Väidetavalt olevat samad probleemid väga paljudel erinevatel firmadel, kes siinse Maanteeameti poolt nõutud tahvelarvuteid kasutama peavad. Räägitakse, et algne lihtne ja loogiline programm oli väga hea kuid pidevad uuendused on asja palju hullemaks teinud ning pidevad kokkujooksmised võtavad lihtsalt meeletult aega reaalselt töötegemiselt ära.

Kuna siinne Maanteeamet aga nõuab meie sisestusi, siis pidime need Tinaga tagantjärgi ükspäev Ritchardi tahvelarvutisse sisestama. Kuna Fossil oli aga vahepeal haigena kodus passides igav olnud, siis oli ta meie eest rohkem kui pool tööd ära teinud ning meil tuli tahvliga pusida vaid mõned tunnid. Töötavat tahvelarvutit meie rekkas aga siiani ei ole. Nüüd üritame umbes korra nädalas Ritchardi või patrullrekka tahvelarvutit kasutada, et siis oma andmed sinna sisse panna ning vältida liigselt ajast maha jäämist.

Ühel hommikul õpetati mulle ja Tinale kuidas meie rekkal olevat väikest tõstuk/kraanat kasutada. See on mõeldud raskemate asjade, näiteks suurte rehvide, tõstmiseks. Asi oli üsna lihtne kuid nüüdsest saime juurde ühe lisaülesande ning paberi, mida iganädalaselt täitma peaksime. Nimelt peaksime vähemalt korra nädalas oma tõstuk/kraanat käivitama ning sellele lihtsamat sorti ülevaatuse korraldama (kuidas on lood erinevate poltide, kinnituste, õlide jms.). Ja siis peaksime jälle ühe paberi ära täitma. Seda kõike tuleb teoreetiliselt teha olenemata sellest kas või kui tihti me seda reaalselt kasutame. Tina ütles, et ta on seda tegelikult enne vaid mõnel korral kasutanud. Siiani on Tina otsustanud mitte sellele paberile aega raisata. Otsustasime, et teostame ülevaatuse enne masina kasutamist. Kuna me seda siiani kasutanud pole, siis pole seda ka pidanud tegema.

Tõstuk/kraanaõpetus võttis hommikul üsna kaua aega ning enne seda oli meil olnud ka korra kuus toimuv nn. tööriistakasti koosolek (Toolbox Meeting), mille käigus tuleb välja tuua parandamist vajavad asjad jms.. Kuna see kõik tähendas, et meil oleks olnud raske jõuda teha ära vajalik maanteelõik, siis saadeti meid ööseks Auski Roadhouse’i ööbima. See tähendas, et me tegime tööd kuni roadhouseni, viisime prügi sealsele pisikesele prügimäele ning järgmisel päeval suudnusime edasi Redmonti suunas, et sealt siis õhtuks tagasi Newmani jõuda.

Tegelikult saime taaskord oma tööga liiga kiiresti valmis ning nägime vaeva, et oma töötunde pikendada ning „pidime” vahepeal lõunauinakuid tegema jne.. Auski Roadhouse’s ööbimine oli tore vaheldus. Tuli välja, et ühele inimesele sealses üheses soojakutoas ööbimine maksab lausa $150 (102EUR). Muidugi ei pidanud meie selle pärast muretsema, sest kogu meie luksused makstakse meile kinni.

Lisaks võisime õhtu-, hommiku- ning lõunasöögiks sealt endale tellida just seda mida ise soovisime. Kõik pandi toa arvele ning selle maksab hiljem Maanteeamet kinni. Kõik sealsed hinnad on aga lausa naeruväärselt kõrged ning tavalisest poest saaks selle raha eest vähemalt kolm sama asja. Neil ei ole isegi asjadel hinnasilte juures, sest vaevalt et keegi neilt väga midagi muidu ostaks. Ostsin neilt mõned nädalad enne seda 330ml energiajoogi, mis maksis $6 (4EUR). Peale seda otsustasin, et ostan oma asjad edaspidi tavapoest, kus oleksin sama raha eest umbes neli pudelit saanud.

Kuna Tina teab, kuidas mulle maiustada meeldib, siis pani ta oma toa nimele koogitüki, mille ta hoopiski mulle andis. Seega sain kaks kooki. Sama juhtus ka hommikul. Kuna mul polnud aga peale korralikku sooja hommikusööki kõhus koogi jaoks reaalselt ruumi, siis panime need oma rekkas asuvasse külmikusse. Lõuna ajal nägime aga Auskis Fossi ja Tedi ning otsustasime kaks koogitükki siiski neile anda. Fossi silmad läksid eriliselt suureks ja rõõmsaks, kui ta kuulis, et meil on talle maasika-juustukooki. Juba mõned minutid hiljem istus ta oma rekkas ning nautis seda suurima rõõmuga. Sellist siirast rõõmu on alati jube meeldiv näha. Ta on väga muhe ja omamoodi koomiline mees.

Tegelikult me siin proovimegi teineteise eest hoolitseda ja kui mõni meist otsustab näiteks õhtusöögile mitte minna, siis keegi toob ikka talle järgmiseks päevaks midagi söögipooliseks. Tina oli ükspäev naljaga pooleks minu peale lausa pahane, kui talle salatit tõin, sest ta plaanis bensukast endale midagi „kahjulikumat” lubada. Nüüd pidi ta aga salatiga leppima. Tegelikult räägib ta pidevalt, kui hästi talle minuga töötamine mõjub, sest ta kulutab märgatavalt vähem raha söögile, mida ta ei vaja ning olevat lisaks tänu nendele salatitele ka kaalust alla võtnud. Tundub, et need tema kaotatud kilod on mulle jällegi külge jäänud... Ja see on jällegi Tina süü, sest isegi siis kui ma otsustan mitte öhtusöögile minna, toob ta mulle sealt topsikuga jäätist või kooki tagasi (ja lisaks puuvilju, salatit jms.).

Ühel õhtul üllatas mind restoranis magustoiduks olev saiavorm, sest seda pole ma vist küll kuskil mujal kui vaid Eestis söönud. Maitses see küll veidi erinevalt, kuid põhimõte tundus sama olevat. Mulle meeldis muidugi!

Arvatavasti kuna enamuses meie restoranis töötavatest töölistest on aasialased, siis tänu sellele oli neil ühel õhtul ka Aasia teemaline õhtusöök. Nad olid isegi teemakohaseid kaunistusi üles pannud. Kõik oli taaskord väga hea ja maitsev ning loodan, et selliseid õhtuid tuleb varsti veel.

Üks põnev asi juhtus meiega veel. Nimelt Auskist kodupoole sõites nägin enda poole lendamas üsna suurt putukapilve. Hetk hiljem oli minu esiaken kaetud justkui vihmana lömastunud umbes 70st herilastest/mesilastest. Ma pole kunagi näinud sellist sülemit lendamas. Mul oli neist kahju aga kuna kõik juhtus vähem kui viie sekundi jooksul, siis polnud mul sinna siiski mitte kui midagi parata. Enamuses pilvest lendas aga meist lihtsalt üle ning jätkas oma teekonda.

Läbitud teekond:

Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognilini Rest Area -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognilini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman.