Elu ja töö Hedlandis ja Newmanis

24.juunil ärkasin oma uues Wedgefieldi kodus ning nautisin täiega oma suht suurt ning puhast tuba, kus oli peale külmkapile ja õhukonditsioneerile ka peegel. Uued elamistingimused olid kindlasti märgatavalt paremad kui Tivoliga elades. Peale ärkamist helistasin Andrewle ning lõta tuli mulle järgi ning viis kontorisse. Sealt sain täitmiseks mõned paberid ning oma kasutusse Toyota tööauto. Seejärel läksime Andrewga Port Hedlandi turistiinfo keskusesse, et mulle sealt Hedlandi kaart saada, sest minu kohalik telefon suudab pika mõtlemise peale ehk mulle vaid teatada, et viibin Austraalias. Sellest pole aga väga kasu.

Mulle öeldi, et ma ei pea oma tööauto kütuse pärast muretsema, sest paak täidetakse vajadusel meie tööhoovis uuesti. Kui küsisin, kas pean oma autosõitudest ka mingit logi hakkama pidama vastas Andrew mulle naljatades, et ma nagunii ei tea ju kuhu ma lähen, seega ei saaks ma seda ka ju kirja panna. Tal oli õigus. Ma suudan hetkega ära eksida.

Seejärel sõitsin Andrewle järgi ning ta viis mu koju tagasi. Edasise päeva veetsin pesu pestes, asju lahti pakkides ja veidi koristades. Õhtupoole sain tuttavaks seal elava naise Debborah’iga, kes mulle väga linna näidata soovis. Seega hüppasime tema autosse ning sõitsime veidi South Hedlandis ringi ja jalutasime ka rannal. Port Hedlandi me seekord ei jõudnudki, sest enne läks pimedaks. Debborah ise üldjuhul Timile ei tööta kuid vahepeal aitab ta siiski tubade koristamisega. Nii olevat ta enne minu saabumist ka minu toa korda teinud ning voodilinad ära vahetanud. Debborah elab minu soojaku lähedal asuvas karavanis koos oma abikaasaga, kes Timile juba aastaid töötab. Kui olime tagasi koju jõudnud läks Debborah mulle oma karavanist oma kasutult seisvat teist telekat tooma. Seega sain oma tuppa ka teleka.

Järgmisel päeval tulid töölt tagasi ka nädala eemal viibinud mehed, kes Timile töötavad. Nad kõik tundusid igati toredad olevat. Siinkohal pean mainima, et üks meestest, järjekordne Kevin, pidi õhtul Perthi lendama, kuid jäi BBQd ja õlut nautides sellele minekuga hiljaks ning tuli välja, et kui ta oleks väravas olnud minut varem (40minutit enne lendu), siis oleks nad ta veel lennule lubanud kuid nüüd jäi ta sellest maha. Seega selleks hetkeks, kui ta oli tagasi meie BBQle jõudnud, oli tegelikult tema lennuk ikka veel Hedlandis. Ilmselgelt polnud ta seepärast just kõige paremas tujus aga ega tal polnud väga ka kedagi peale enda süüdistada.

Seega veetsime pärastlõuna ja õhtu üheskoos ühe mehe Neal’i valmistatud BBQd nautides ja niisama lobisedes. Neal alustas nimelt ka alles nädal enne mind Timile töötamist ning senini polevat ta eriti veel midagi teha saanud. Seega olevat ta lihtsalt meie ühiskasutatavat kööki koristanud (muidugi maksti talle selle eest ka palka). Nimelt meeldib talle väga süüa teha ning seega tahtis ta, et meie köök oleks ilus, puhas ja kena. Hiljem käidi isegi meile uusi potte, panne, käterätikuid jms. poest ostmas.

Samal päeval sõidutas üks mees Kim mind korraks meie töökohta, kus Tim mulle väikest tööotsa järgnevateks päevadeks pakkus. Nimelt pidin enne päriselt tema heaks tööle asumist läbima nn. Maanteeameti (Main Roads) poolt korraldatava tööohutuse koolituse. Sellele sain aga minna alles esmaspäeva pärastlõunal.

Selleks, et minu pühapäeva sisustada sain aga koristamiseks ühe soojaku köögi ning kolm tuba. Need ei olnud sassis ega räpased aga olid kaetud paksu kihi punase tolmuga, sest olevat üsna mitu aastat niisama seisnud. Tööd oli palju, kuid otsustasin, et vahelduseks võin seda teha küll.

Pühapäeva hommikul seisin üsna lootusetuna keset kööki ega osanud otsustada, kust otsast alustada... Lõpuks otsustasin, et kõige loogilisem oleks alustada kraanikausi ümbrusest. Hetk hiljem selgus aga, et mul ei ole eriti mingeid puhastusvahendeid. Kuna poed olid aga veel kinni, siis pidin mõned tunnid ilma nendeta hakkama saama.

Kohe, kui pood avati läksime Andrewga mulle erinevaid koristus- ja puhastusvahendeid ostma. Koristamist jagus mulle nii terveks pühapäevaks kui ka esmaspäevaks enne ja pärast koolitust. Isegi siis ei olnud ma veel oma tööga täielikult lõpetanud, kuid alates teisipäevast pandi mind uuele tööle.

Veidi ka koolitusest, mille pidin läbima... Tuli välja, et olin koolitusel ainuke koolitatav ning tänu sellele sujusid asjad väga mõnusalt. Minu koolitajaks oli Greg ning ta puudutas kõiki kõige tähtsamaid tööohutuse teemasid näidates mulle erinevaid slaide ja videosid. Peale loengut lõppes koolitus kirjaliku testiga, milles oli 30 küsimust. Mõned olid avatud küsimused ning mõned vastusevariantidega. Enamuses oli lihtne ja loogiline, kuid paari küsimuse puhul pidin siiski nõu küsima. Nimelt oli Greg mulle enne testi täitma hakkamist öelnud, et kui ma milleski kindel pole, siis kindlasti küsiksin tema käest. Lõpptulemusena vaatas ta mu testi üle ning kiitis heaks ja kaks tundi peale koolituse algust oligi mul see kenasti läbitud ning võisin Timile ametlikult tööle hakata.

Teisipäeval tahtis Tim, et ma prooviksin järgi töö prügirekkal. Selleks, et tööpäev saaks alata, pidime iga päev kell 06:00 hommikul umbes veerand tunniks töölistega nn. Maanteeameti kontorisse koosolekule minema. Koosolekul küsis koosoleku eestvedaja Billy meilt eelneva päeva kohta küsimusi (kas oli mingeid ohtlikke olukordi; kas on midagi, mis vajaks muutmist; kas on midagi, millele tuleks täna erilist tähelepanu pöörata jne.). Seejärel tuli talle anda allkirjastamiseks eelmise päeva paberitöö ning anda allkiri selle kohta, et oled koosolekul viibinud ning kõigega, mis seal arutati nõus. Peale seda saime sõita meie kontori juurde, kust alles umbes 6:30 minema saime sõita.

Esimese asjana pidime sõitma tanklasse, et oma rekka kenasti kütust täis tankida. Seega võiks öelda, et reaalselt sõitsime linnast ära alles kell 7 hommikul. Palka saame muidugi alates kell kuus algavast koosolekust. Suht kohe kui olime linnast välja sõitnud palusin oma töökaaslasel Ruffie’l rekka mõneks ajaks kinni pidada, sest me sõitsime mööda Kevinist ja Piretist ning õhtupoole ka Tõnisest (Eesti paarikesest, kes Kevinile praegu töötavad). Olin sellest kõigest juba ette teadlik olnud, sest olin Keviniga eelmisel päeval rääkinud ning teadsin, et ta on tööl samal maanteel. Seega jooksin lihtsalt korraks rekkast välja, et talle kiiresti tere öelda. Juba mõned minutid hiljem sõitsime edasi Sandfire Roadhouse’i suunas.

Nagu juba mainitud, siis esimese päeva töötasin koos Ruffie’ga. Ega ma temaga väga pikkasid teemasid päeva jooksul arutada ei saanudki, sest rekka oli väga lärmakas ning ega ei taha ju teineteise suunas pidevalt karjuda ka. Ta ütles mulle, et tavaliselt on kõrvalistuja „raskeks tööks” magamine. Kuna talle väga meeldis endale sõita, siis enamasti ma siis tukastasingi. Umbes iga poole tunni tagant oli meil mõne minutiline paus parklas, kus tuli üldjuhul kahest prügikastist prügikotid ära vahetada. Tihtipeale polnud sedagi vaja teha, sest need olid eelmisest nädalast endiselt tühjad. Seega saime jälle pool tunnikest edasi sõita. Isegi ümber prügikastide olevat sodi ei pidanud me kokku korjama. Võtsime üles vaid mõned purgid või pudelid. Isegi prügikasti kõrvale veeretatud katkised rattarehvid jätsime sinna edasi vedelema. Ma ei suutnud uskuda kui lihtne ja puhas see töö oli. Olin valmistunud ikka kordades hullemaks ning miskipärast oli mul alati tunne, et neid parklaid on maanteedel tihedamalt. Seega koosnes meie päev praktiliselt 300km ühes suunas ja 300km tagasisuunas sõitmisest. Sain ka ise vahepeal rooli ning otseloomulikult see meeldis mulle.

Kui õhtuks lõpuks koju jõudsime, siis saime veel umbes 15 minutit pabereid täita. Seejärel suundusin koju, et saada mõne tunni pärast Keviniga õhtusöögiks kokku. Nimelt sõitsime South Hedlandi pizzasse ning seejärel läksime seda Port Hedlandi sadamasse sööma. Lobisesime niisama ning vaatasime kuidas mitmed puksiirid suuri laevu pukseerivad. Oli tore temaga üle pika aja jälle rääkida.

Järgmisel päeval sain jälle sama tööd teha kuid seekord koos Jessie'ga. Seekord sõitsime Indee'ni ja De Grey 24h puhkealale. Kuna Jessiel ei ole sobilikke rekkalube, siis pidin nii selle kui ka järgmise päeva ise üksi roolis olema. Mulle see meeldis. See tähendas üldiselt seda, et tema tegi enamuses tööst prügikastidega ise ära. Mina panin vaid uue puhta kilekoti sinna sisse. Kui eelmise päeva õhtul olime pidanud prügi tühjendama ära ühte suurde prügikonteinerisse, siis Jessiega pidime prügimäele sõitma. Hedlandi prügimäel kaaluti meie rekka enne sisenemist ja peale väljumist üle ning seejärel anti paber, mille järgi meie ülemus neile tasuda saab.

Järgmisel päeval sõitsime Jessiega Marble Bari ning tühjendasime oma prügi sealsel tasuta prügimäel. Seejärel tegime korda teise teepoole parklad Marble Barist Hedlandi ning liikusime uuesti De Grey 24h puhkealale, kus oma prügi konteinerisse viskasime.

Peale kolme päeva prügirekkal töötamist ei suutnud ma endiselt ära uskuda, kui lihtne ja puhas töö see oli, sest isegi traktoriga sõites olin alati õhtuks üsna tolmune, kuid nüüd polnud mul peal ühtegi plekki ega midagi. Siinkohal on suureks abiks nende väga korralikust ja üsna paksust materjalist väga suured prügikotid, mis mahutavad endasse tegelikult kõvasti rohkem kui prügikast ise suudaks. See aga tähendab, et kilekott pole kunagi ääreni täis ning neid on väga kerge kokku siduda. Muidugi on pärapõrgus asuvate parklate prügi ka hoopis midagi muud võrreldes linnas tekkiva pideva ning eriliselt haiseva olmeprügiga. Lisaks olen märganud, et väga paljud inimesed panevad oma prügi eelnevalt veel ka oma plastikkotti, mis tähendab topelt kaitset. Selge on see, et sipelgatest ei pääse muidugi kuhugi aga eks neilgi võtab maitsva kraami leidmine veidi aega. Nii Ruffie kui ka Jessie ütlesid, et neile meeldib Timile töötades just kõige rohkem neid prügiringe teha, sest see on lihtsalt nii kerge töö. Paljud, kes Timile töötavad ei ole mitte vaid ühe töö peal vaid vahetavad oma tööülesandeid peaaegu igapäevaselt või iganädalaselt.

Kuna Hedlandis oli meil vabadeks päevadeks ette nähtud reede ja laupäev, siis olidki mind ees ootamas vabad päevad. Teadsin, et mul saab vaba olema ka pühapäev, sest see on selline päev, kus prügirekka liigub Karrathasse ning töölised jäävad ööseks sinna ning seejärel liiguvad järgmisel päeval alles tagasi. Ööbimine roadhouses või hostelis makstakse muidugi kinni. Kuna ma aga sain teada, et mind saadetakse esmaspäeval tööle Newmani, siis ei saanud ma Karratha ringile minna. Seega otsustasin ka reede hommikul tööle minna ning lõpetada ära köögi ja tubade koristamine. Olin lõpptulemusega eriliselt rahul. Lausa uskumatu, kui puhtaks ja säravaks kõik lõpuks sai.

Laupäeval tulid Newmanist Hedlandi Tina ja David ehk Foss ehk Fossil, kellel oli plaanis seal oma 70.sünnipäeva tähistada. Kuna mina neist kumbagi otseselt veel ei tundnud, siis otsustasin sellele sünnipäeva BBQle mitte minna. Hiljem veidi kahetsesin seda otsust, sest paljud üritasid mind tulemises ikkagi veenda. Samas olin nii väga oodanud vaba päeva ning tahtsin lihtsalt oma blogi kirjutada ning Skypes lobiseda. Seega just seda tegingi. Aga olin väga meelitatud, kui minult erinevad inimesed muudkui küsisid, kas olen sünnipäevale minemas ning pakkusid, et võivad mind sinna sõidutada.

Üldiselt mööduski mu nädalake Hedlandis elades väga mõnusalt ja toredalt, sest kõik sealsed inimesed tundusid olevat väga toredad ja sõbralikud. Nad muretsesid pidevalt, kas mul on ikka sääskede vastu putukarõrjevahendit ning kas ma olen ikka piisavalt söönud. Ühel päeval otsustasin õhtusöögiks poest endale suure jäätise osta. Kui koju jõudsin küsisid teised, mis ma poest tõin. Ütlesin, et tõin endale õhtusöögiks jäätist. Nad naersid kõvasti aga ma ei teinudki ju tegelikult nalja. Igatahes nautisin täiega oma jäätist ning olin end ikka väga täis söönud, kui kuulsin uksele koputamist. Nimelt oli Debborah päeval palunud mul poest endale sibulaid tuua ning nüüd oli ta nendest ja muust kraamist maitsva piruka teinud, kuid neil olevat pool alles jäänud ning ta arvas, et ma ei saa ikka ainult jäätisest toituda. Kuigi mu kõht oli ülimalt täis, siis sundisin endale sisse veel veerand pirkuast ning andsime Debborahiga üleliigse veerandi ühele töölisele Colinile.

Enne Hedlandist äraminekut plaanisid Colin, Chris ja Neal taaskordset BBQd. Kuna Colin keeldus minu raha vastu võtmast, siis pidin muu lahenduse välja mõtlema. Lõpuks otsustasin neile küpsisetorti teha. See meeldis neile lausa nii väga, et Neal tegi sellest pilti, et seda ka teistele näidata. Nad arvasid, et see näeb välja nii ilus nagu poest ostetud kook ja muidugi mitses see ka igati hästi.

4.juuli lõunaks olin oma asjad taaskord kokku pakkinud ning sõitsin meie kontori juurde, mille kõrval Tim ja Robin elavad. Sain tuttavaks Tina ja Fossiga ning meie sõit Newmani võis alata. Tegime väikse pausi ka Auski Roadhouses ja õhtuks olimegi minu järjekordsesse uude koju jõud. Mõned päevad hiljem sain aru, et olime kunagi Keviniga niitmise ajal ka siin ööbinud, kuid siis kasutasin vaid nende pesemisruume ning ööbisime siiski hoovi peale pargituna oma karavanis ning mitte pakutavates tubades.

Ma ei suutnud uskuda, kui head elamistingimused mul nüüdsest said olema. Minu soojaku toas on olemas eraldi wc ja pesemisruum ning seinalt ei puudu ka õhukonditsioneer, mis suudab tuba nii soojendada kui ka jahutada. Mul on laiekraaniga telekas ning mõnusalt lai voodi. Muidugi ei puudu ka peegel. Tuleb välja, et korra nädalas käib meie tubades ka koristaja, kes vahetab ära voodilinad ning rätikud ja peseb põrandaid jms.. See ei ole veel kõik...

Luksuslik elustiil peegeldub ka selles, et me võime käia igal hommikul ja õhtul kohalikus Newmani hotelli The Palms restoranis rootsi lauas söömas. Kuna meie tööpäev algab kell kuus hommikul, siis ei viitsi ma enne seda hommikusöögile kuidagi minna (kuigi see avatakse lausa 04:30),

kuid võtame õhtusöögil endale karbiga nii hommikusöögi kui ka lõunasöögi kaasa. See ongi nii ette nähtud, sest toidu kaasa võtmiseks on olemas karbid ja kilekotid. Paljud võtavad ikka päris suurtes kogustes toitu kaasa. Ja valida on nii palju vahel, et silme eest läheb kirjuks. Isegi jäätist võib lõputult süüa. Ja kui sulle ikkagi pakutavatest toitudest ei piisa, siis võib lasta ka restoranimenüüst endale kokal midagi spetsiaalset teha, kuid sel juhul tuleb muidugi oma tellimust veidi aega oodata. Kaasavõtmiseks on erinevaid salateid, wrape, võileibu, puuvilju, pirukaid, jogurteid, küpsiseid, müslibatoone jms.. Tuleb välja, et üks hommikusöögi pilet maksab vaid $22 (15EUR) ning õhtusöök on $28 (19EUR). Arvestades sellega, kui suur ja hea on söögivalik ning kui palju võib asju kaasa võtta, siis ma imestan, kuidas nad ikka veel kasumis saavad olla.

Hommikusöögile jõudsin ma esimese nädala jooksul vaid ühel korral ning selleks valisin meie esimese vaba päeva ehk pühapäeva. Nimelt ongi siin töötades on meie vabadeks päevadeks pühapäevad ja esmaspäevad. Hommikusöögiks on siin igati tüüpiline hommikusöögivalik: vorstid, peekon, oad tomatikastmes, seened, tomatid ja muidugi ka erinevad hommikusöögihelbed ning kogu kraam, mida võib lõunasöögiks kaasa võtta, sest lõunasööki see koht ei serveeri. Tuli välja, et hommikusöögi ajal oli jäätiselett suletud. Läksin pettunult Fossi ja Tina juurde ning rääkisin neile sellest. Tina naeris ning ütles, et ta oligi oodanud, millal ma millegi üle kurtma hakkan. See olevat võtnud nädala ning põhjuseks siis jäätise puudumine. Hehheee, nujah... Ma arvan, et see on virisemiseks igati piisav põhjus.

Kuna mulle lubati tööd Newmanis kuueks nädalaks (asendan ühe mehe Harley puhkust), siis kardan, et see ei saa mulle kuidagi hästi mõjuda... Tavaliselt söön rootsilauas vaid puhkuse ajal ning see ei kesta üldiselt üle nädala kuid kui nüüd pean suutma end kuus nädalat kontrollida, siis ma pole tulemuses väga kindel... Õnneks on meil elamisruumide kõrval asuvas ühiskasutatavas köögis ka kaal olemas. Pean sellel korralikult proovima silma peal hoida... Aga see saab olema raske, kui valida on nii paljude maitsvate asjade vahel ning see kõik on tasuta...

Ahjaaaa, ja tööauto on meil ka kolme peale (Tina, mina ja Foss) jagamiseks igal hetkel kasutada. Ja muidugi ei pea me ka siin kütuse pärast muretsema.

Esimene tööpäev algas meil kenasti. Nüüdsest töötan koos ühe naise Tinaga, kes on pärit tegelikult Inglismaalt, Brightonist, kuid on Austraalias juba aastaid ja aastaid elanud. Tuleb välja, et Newmani ümbruses nähakse prügikoristamisega rohkem vaeva kui Hedlandis, sest siin koristatakse teeäärtest ära suurem sodi (üldiselt rehvijupid, rekkatelt kukkunud sildid vms.) ning ka parklates olev prügikastide ümber olev prügi. Hoolimata sellest on töö endiselt väga kerge. Tina arvab, et ma olen geenius, sest ma soovitasin, et võiksime tavaliste kinnaste peale panna kummikindad (ainult kummikinnastega ei tohi töötada, sest need ei kaitse meid võimalike klaasikildude vms. eest). Ma arvan, et ta on liiga kaua meestega koos töötanud. Üldiselt ei ole töö aga endiselt raske ega keeruline. Kõige hullemad olevat koolivaheajad, sest siis sõidavad paljud ringi ning prügi tekib rohkem. Kui prügikastid suht täis saavad, siis lendavad kohale varesed, kes sealt prahi välja nokivad ning tihtipeale pisikesteks juppideks hekseldavad. See on tüütu. Aga suvisel hooajal olevat Tina arvates neil lausa raske tööd teha, sest keegi ei sõida kuumaga eriti ringi ning prügikastid ei vajavat tegelikult korra nädalaski tühjendamist. Siis nad sõidavad niisama ringi ja üritavad mingitki tegevust leida, et oma töötunde täis saada.

Tina on väga super-tore naine ning temaga on tõeliselt hea ja lihtne rääkida. Tundub, et ta ei ole vist kunagi halvas tujus ning naeratab pidevalt. Õnneks on ka meie siinne rekka märgatavalt vaiksem ning me saame päris paljudel teemadel päeva jooksul lobiseda. Ta on 50 aastane ning tal on kaks poega ning üks poole aastane pisike lapselaps, keda ta umbes korra kuus üritab Perthis vaatamas käija.

Esimesel päeval õnnestus meil näha ka dingot. Kuna ma polnud neid looduses juba kaua aega näinud, siis rõõmustas see mind väga. Nii väga ei rõõmustanud mind aga see, kui mul õnnestus meie rekka kodust kõige kaugemas (tagasi keeramise) punktis sopa sisse kinni jätta. Nimelt oli Newmanis juba mitu päeva korralikult vihma sadanud ning enamuses siinsed parklad asuvad pinnaseta alal. Seega käis see mul üsna kergesti. Tina tundis end süüdi, et ta ei taibanud mulle öelda, kustkaudu ma sõitma peaksin ning nii see siis juhtuski. Proovisime end ise vihma käes välja kaevata ja killustikku rehvide alla panna kuid miski ei aidanud. Lõpuks olime sunnitud meie siinsele töödejuhatajale Ritchardile helistama. Ta otsustas sõita 300km Newmanist, et vaadata, kui hull olukord on ning teha sellest mõned pildid. Foss ja mees, kes temaga hetkel töötab, Tim, tulid meid 150km kauguselt välja tõmbama. Tegelikult vajasime vaid pisikest tõmmet, sest asi polnud üldse nii hull. Sellegipoolest said mehed kõvasti naerda, sest kaks blondi naist suutsid esimesel päeval koos töötades sopa sisse kinni jääda. Paar päeva hiljem helistas ka Kevin mulle ning küsis naerdes minult selle kogemuse kohta. Nimelt olevat ta seda juba mitmetest allikatest kuulnud. Tore-Tore! Tegelikult oli kõik hästi ja meiega oldi väga mõistlikud. Isegi palka saime kogu 12 tunnise päeva eest, mil me tegelikult vaid kolm parklat ära koristasime.

Selleks, et meid siiski millegagi karistada (või pigem selleks, et Ritchardil oli seda vaja), palus ta meil temaga koos järgmisel päeval peale hommikust koosolekut jääda tegema trimmerdamise riskianalüüsi. See on lihtsalt uskumatu, kui palju siin igasuguseid pabereid tuleb täita. Seda konkreetset paberit tuleb teha iga kolme kuu tagant. Seda hoolimata sellest, kas töölised on samad või mitte. Mul oli tunne nagu oleksin põhikoolis mõnda loogikaülesannet lahendamas. Nimelt pidime kirja panema, mida tuleb enne trimmeriga tööle minemist teha, mis võib juhtuda ning kuidas seda olukorda parandada saaks. Näited:

Enne trimmeriga tööle minemist tuleb eelkäivitada rekka, millega minnakse tööle. Selleks tuleb kontrollida rehve, õli- ja veetaset ning seda, et kõik uksed ja luugid oleksid kindlasti suletud ning tuled töötaksid. Mis võib sellise ülevaatuse käigus juhtuda? Sa võid libastuda näiteks õliloigus ning end vigastada. Sa võid oma näpud kuskile konksu vahele jätta ja end vigastada. Sa võid kukkuda rekkasse ronides või sealt välja tulles. Vaadates tabelit tuli nüüd selgeks teha, kui suur võib olla vigastuse oht ning kui suur on reaalsus, et see üldse juhtub. Seejärel saime tabelist mingid numbrid, mis tuli omakorda kokku viia kolmandast tabelist. Edasi tuli mõelda, mida me saaksime teha, et neid ohuolukordasid vältida. Selleks tuleb olla teadlik oma ümbruses toimuvast ning kanda vajalikku isiklikku kaitseriietust, sh. kindaid ning teada kolme punkti reeglit: rekkasse ronides peab kolm jäset rekkat puudutama – ei tohi hüpata. Nüüd mõeldes, et me oleme riske vähendanud tuli uuesti vaadata tabelit ning mõelda, kui suur oli nüüdseks vigastuse oht ning õnnetuse juhtumise tõenäosus ning omakorda jälle need numbrid ühildada kolmandas tabelis.

Seejärel saime jätkata uue teemaga, sest kui rekka on eelkäivitatud, siis tuleb eelkäivitada ka trimmer. Jälle samad küsimused... Mis võib juhtuda trimmeri eelkäivitamise käigus? Sa võid endal mõne lihase paigast tõmmata või kukkuda. Trimmeril võib olla kütuseleke. Kui suur on vigastuse oht? Paberilt jälle number. Kui suur on tõenäosus, et see juhtub. Paberilt taaskord number ning siis nende numbrite omavahel kokku viimine. Mida teha selleks, et ohtusid vähendada? Tuleb olla teadlik oma ümbrusest. Tuleb kontrollida kütusepaaki, kasutada sobiva suurusega lehtrit selle täitmiseks ning sulgeda paak korgiga korralikult. Kui see on kõik tehtud, siis kui suur on tõenäosus, et sa end ikkagi sellega vigastad ning kui suur on tõenäosus, et see õnnetus juhtub? Taaskord numbrid tabelitest.

Seejärel sai uue teemaga jätkata... Kui rekkale ja trimmerile on eelkäivitus tehtud, siis tuleb trimmer rekkale laadida. Mis võib juhtuda? Võid end ära nikastada. Kuidas ohtu vähendada? Kasutada kaitseriietust ning kinnitada trimmer korralikult. Uus teema: Tuleb rekka reaalselt tööle panna ning sihtkohta sõita. Ohud? Liiklus. Kuidas vähendada? Olles teadlik oma ümbrusest, vajadusel liikluskontroll jne.... Järgmine teema: trimmeri reaalne käivitamine ja sellega töötamine. Ohud? Kivi võib lennata sulle või kellelegi teisele pihta. Muru sees võib olla mõni loomake peidus. Kuidas vältida? Pla-pla-pla... Järgmine teema: Trimmeri tagasi rekkale laadimine ja kogu muud teemad nüüd tagurpidi järjekorras. Selle jama peale kulus meil kaks tundi ning muidugi saime me selle eest palka. Täiesti uskumatu, mille peale siin aega raistakse.

Lisaks peame muidugi igal hommikul ja pärastlõunal täitma terve hunniku pabereid oma töövõimekuse jms. kohta. Viimase puhul tuleb näiteks iga päev täita tabel kus küsitakse, kas sul on olnud vähemalt 10 tunnine paus; kas see on sulle rohkem kui 14s töövahetus järjest; kas sa tarvitad mingeid ravimeid, mis võivad su tööd mõjutada; kas oled eelmisel ööl maganud rohkem kui 6 tundi; kas tunned, et oled tööks kõlbulik; kas oled peale viimast töövahetust tarbinud alkoholi, kui jah, siis kas vajad alkomeetriga enda testimist; kas on mingeid muid põhjuseid, mis võivad mõjutada sinu turvaliselt tööga hakkamasaamist. Vajadusel tuleb konsulteerida tööks kõlbulikkust töödejuhatajaga, kes sellele paberile iga päev uuesti allkirja annab.

Muidugi tuleb pabereid täita ka kõige muu kohta. Kaasa arvatud selle kohta, milliselt kilomeetrilt me kumbaltpoolt teeperve näiteks katkise rehvi leidsime. Ära ei tohi unustada ka eelkäivituse pabereid, kütuse pabereid jms.. See on lihtsalt kohutav kui palju kulub päevas aega mingite täiesti mõtetute paberite täitmisele. Aga kuniks meile selle eest makstakse, siis ma ei kurda. Ja makstakse siin ikka väga hästi, sest peale tasuta elamise ja söögi pakuvad nad meile palka, mis on isegi kõrgem sellest, mis ma Keviniga niitmistööd tehes teenisin. Ma pole kunagi ühegi töö eest nii kõrget palka teeninud. Pean lihtsalt lootma, et seda tööd jagub mulle kauemaks kui vaid kuueks nädalaks, sest mida kiiremini saan oma pangakonto numbrid jälle ilusamaks, seda kiiremini saame Simoniga tagasi Eestisse tulla.

Ahjaaaa ja seda unustasin ka mainida, et nii Hedlandis kui ka Newmanis otsustati minu nimi taaskord meelde jätta Marry-You seosega. Kui neile mainisin, kuidas Simon kord naljatades minult küsis, kas mul on õde Marry-Me, siis oli kõigil nalja nabani ning nad nüüd kutsuvadki mind tihtipeale Marry-You-Marry-Me. Mis mul ikka selle vastu olla saab. Kusjuures Tina on minu nimest suutnud tekitada kõige enam sarnaseid nimesid, kui keegi teine enne: Mariiiuu, Mariloo, Marjo, Marvo jne. jne. Ma pean seda kõike väga koomiliseks. Üldjuhul perekonnanimega neil minu puhul probleeme pole, see on piisavalt lihtne ja loogiline.

Ilmad on meil siin Newmanis väga talviselt jahedad ning mõnel ööl on isegi temperatuur kuni +4ni langenud. Päeval on umbes +15-20C. Vihma sadas minu Newmanis veedetud esimese nädala jooksul praktiliselt iga päev ning sellega seoses olid maanteedel mõned üleujutusalad üsna märjad ning läbitavad vaid suuremate masinatega.

Mõnikord me ei suutnud Tinaga ära imestada, kuidas mõni roadtrain end veest üldse häirida ei lasknud ning üldse kiirust vähendamata läbi vee tormas. See paistab igatahes kohati üsna ohtlikuna. Me võtame asja rahulikult. Meil aega on. Me saame palka tunnikaupa. Tegelikult peangi tihtipeale aeglasemalt sõitma, sest muidu jõuaksime liiga ruttu tagasi koju. Üritame ikka umbes 10-12 töötundi päevas kokku saada. Lisaks võib aeglasema sõidu põhjuseks tuua selle, et siis märkame kergemini asju, mida võiks ehk teede äärtest üles korjata. 

Ühel päeval sõitsime rõõmuga kodu suunas kui äkki käis mingi pauk ning hetk hiljem taipasime, et meie rekka taga oleva prügipuuri uks oli lahti hüpanud ning osa prügist maanteele meist maha jäänud. Õnneks ei olnud tagajärg väga hull ning maha oli lennanud vaid üks prügikott (mis muidugi oli katki läinud) ning veel mõni kast. Siinkohal neile nii tähtsast ohutusest rääkides mainisin Tinale, et tegelikult on ohtlik see, et meie prügipuuri uksed avanevad sõidusuunas nii, et kui avanenud oleks teepoolne uks ning keegi oleks mele vastu sõitnud, siis oleks see võinud ohtlikuks kujuneda. Ta ütles, et tema paari aastase siinse töökogemuse jooksul pole seda kordagi enne juhtunud ning kokkuvõttes otsustasime selle enda teada jätta, sest me ei tahtnud mõeldagi kogu paberitööle ja jamale, mis sellega oleks võinud taaskord kaasneda.

Esimesed vabad päevad veetsin voodis magades, pikutades ja pere ning sõpradega lobisedes. Oli ülimalt mõnus.

Minu teine töönädal möödus esimesega üsna sarnaselt, sest saime oma erinevate teede ringiga taaskord otsast peale alustada. Nimelt tühjendatakse enamuses parklate prügikaste siin korra nädalas. Vaid mõned parklad tehakse korda mitmel korral nädalas (need on kohad, kust nagunii mööda sõitma peame). Ühel päeval nädalas peame näiteks sõitma 200km, et oma tööd alustada. Seejärel töötame 100km alal ning korrastame parklad ja saame 300km tagasi Newmani sõita. Seega suur-suur-suur osa ajast kulub sõitmisele. Siiani oleme 15 tööpäevaga kahe peale maha sõitnud umbes 6500km.

Kui meie rekka prügipuur saab liiga täis, siis lähme päeva lõpus või hommikul prügimäele ning kallutame selle seal maha, sest sellel rekkal on kallutamise võimalus ka, mis teeb meie elu muidugi veelgi lihtsamaks. Eraldi sorteeritakse kummimaterjal (üldiselt rehvid), teras jms. (üldiselt märgid ja sildid) ning veel mõned asjad (akud, tulekustutid jms.), mida hoiustame üldjuhul prügipuurist eraldi kastis. 

Kusjuures prügimäel elutsevad koos vareste ja keskmises suuruses kotkastega siin suured valged kakaduud, kes prügimäel elamisest tingituna tegelikult punasest tolmust pigem pruunikad välja näevad. Ainult peale vihmasadu näevad nad jälle veidi puhtamad välja. Neid on sadu ja sadu ning nad on väga lärmakad ja seepärast kohati isegi tüütud.

Meie rekka on hästi varustatud. Kabiinis on meil joogivee ning lõunasöögi hoidmiseks isegi külmkapp olemas. Lisaks on meie rekkal ka suur veepaak ja survepesur, millega vahepeal erinevaid asju puhastama peame (piknikulauad, meie enda rekka jne.). Oma rekkat peseme umbes korra nädalas ning mulle meeldib seda väga teha, sest survepesuriga käib see uskumatult kiiresti ja kergesti. Iga mõne nädala tagant kasutatakse ka spetsiaalset rekkatele mõeldud pesuvahendit, mis eemaldab kogu mustuse lausa imeliselt kiiresti. Kuna Tinale tundub meeldivat seda rekkale peale hõõruda ning mulle veega möllata, siis sobib meie koostöö eriti hästi.

Teisel nädalavahetusel (täpsemini siis pühapäeval ja esmaspäeval) lebaotasin jälle mõnda aega voodis ja magasin ning lisaks käisime Tinaga endale jäätisekokteili ostmas (lubame seda endale korra nädalas), et seda siis Newmani Radio Hill vaateplatvormil nautida. Vaade oli kena ning linnake tundus isegi väiksem ja vaiksem kui muidu (2011 aasta seisuga elavat siin 5478 inimest. Ma ei oska öelda, kas see arv on tõusnud või väiksemaks jäänud).

Õhtupoole läksime Tina, Fossi ning kahe meile külla tulnud töökaaslasega (Morrise ja Andreaga) kohalikku Purple pubisse paarile joogile. Esines bänd ja kõik oli väga vahva.

Kuna Fossil õnnestus Hedlandist endale mingi gripiviirus külge saada, siis teisel ja kolmandal nädalal pidi Ted mitmel päeval patrullrekkal üksinda tööd tegema. Tegelikult asendan mina Harleyt, kes üldiselt Tediga koos töötab ning Tina ja Foss töötavad koos prügirekkal. Praegu on aga Foss Tediga töötamas ning mina siis olen Tinaga prügirekkal. Patrullrekka sõidab samuti igapäevaselt maha sadu kilomeetreid ning parandab teedel olevaid auke ning paigaldab uusi märke või teeposte.

Niisiis pidi Ted üksi töötama ning kuna me olime parasjagu Tinaga samal teelõigul, siis otsustasime Tedi veidi aidata. Seega sain selgeks, kuidas siin teedeauke parandatakse ning mismoodi pisikesi teeposte välja vahetatakse. See viimane on pehme pinnase puhul eriti lihtne ülesanne kuid ma pole kindel, kuidas seda väga kivisel maastikul tehakse. Olime Tinaga rahul, et saime end veidi rohkem liigutada ning samas ka Tedi aidata. Naljakas oli aga see, kui Tedil õnnestus maantee äärde punasesse pinnasesse kinni jääda. Seda tegelikult kahel korral, kuid esimesel korral sai ta sealt ise välja. Teisel korral pidime ta aga oma rekkaga sealt välja tõmbama. Seda tehes õnnestus Tinal veidi sidurit kõrvetada ning kõik haises sidurikärsaka järgi veidi isegi ka järgmisel päeval. Õnneks tundub, et sellega on siiski kõik üldiselt korras ning ta töötab kenasti edasi.

Tedi saime aidata ka mõnel järgneval päeval. Eriti tublid olime Tinaga ühel päeval, kui tegime teede ääres kokku üle 100 peatuse (teame, sest see kõik tuli ju täpselt kirja panna), et pisikesi teeposte asendada või otsemaks taguda. Meile meeldis.

21.juulil läks Tina koos Ritchardiga mõneks päevaks Perthi ning ma sain mõned päevad koos Fossiga töötada. Tina jutust oli alati jäänud mulje, et Foss on oma prügimajandusega veidi hullumeelne, sest tahab suht kõike ja igaltpoolt üles korjata ning seega venivat nende tööpäevad eriliselt pikaks. Olin selleks siis igati valmis kuid tegelikult polnud asi üldsegi nii hull. Võimalik, et asi oli selles, et Foss oli ikka veel veidi haige, kuid meie tööpäevad olid igati normaalsed ning ka temaga oli väga tore ja lihtne koos töötada.

Sama päeva pärastlõunal tuli ka Kevin Newmani, sest tal oli vaja osade teede äärtes üleujutusalasid, sildasid jms. mürgiga pihustada. Seda siis selleks, et neid kohti ei saa niidukiga niita ning sinna siis pihustatakse erinevate taimede vastu kokku segatud mürki. Minu ja Fossi ülesandeks oli oma rekkaga tema masina taga sõita või seista ning liikluskontrolli teha ning raadioteel rekkaid ja ühtlasi ka Kevinit liiklusest ning pihustamisest informeerida.

Õhtusöögiks otsustasime kõik koos minna ja tellida pizzad ning neid siis oma koduses ühiskasutatavas köögis süüa ning niisama lobiseda. Kevin jäi ka järgmiseks õhtuks Newmani, sest oli päeval erinevaid siinseid teid pihustamas käinud. Kuna minu ja Fossi tööpäev oli pikem, siis oli ta otsustanud meile meie köögis õhtusöögi valmistada (kala, kartulid ja salat). Kõik maitses lausa suurepäraselt. Naersime Fossiga, et meie elu läheb aina luksuslikumaks, sest enam ei pea peale tööpäeva isegi restorani minemisega end väsitama, sest söök on juba valmis ning ootamas.

Seega oli tore taaskord Kevinit jälle näha ning temaga veidi lobiseda. Tuli välja, et Eesti paarike, kes talle töötas on nüüdseks tagasi koju liikumas ning ta otsivat endale septembri lõpuks paari uut töölist. Sellega seoses palus ta mul ühele Eesti kutile Toomasele helistada ning talle asju seletada. Tundus, et kutt oli üsna üllatunud, kui inglise keele asemel hoopis eesti keeles sai rääkida. Eks paistab, kas ja kuidas neil asjad välja hakkavad kujunema.

Toreda üllatusena näitas Kevin mulle ka oma sammulugejat, mille mu emme talle kunagi enne mu Austraaliast äraminekut talle sünnipäevaks Eestist saatis. Tuli välja, et ta olevat alles nüüd mõned kuud tagasi esimest korda selle patareisid vahetanud. Tõenäoliselt pidas see senikaua (kaks ja pool aastat) vastu, sest ta ütles, et ta ei lülita masinakese ekraani üldjuhul tihedamini kui korra nädalas sisse, kuid oma sammulugemise tööd tegevat masin ka siis, kui ekraan ei tööta.

Ahjaaa, ja palusin Kevinil ka oma juukseid veidi lühemaks lõigata. Ta läks nii hoogu, et võttis kohe paraja jupi maha (ehk umbes 20cm). Vahelduseks täitsa tore. Küll nad varsti jälle tagasi kasvavad.

Seega kokkuvõttes olen oma töö, elamistingimusete ja eriti oma töökaaslastega ülimalt rahul. Eestis olles korrastan meie kodumaad ju üsna tihti. Olgu selleks siis kas Teeme Ära kampaaniad (milles isegi Simon Naissaarel on osalenud), malevaga prügi korjamised, Loodusmajaga parkide vms. korrastamine või niisama näiteks Vääna rannast pudelite (eriti klaaspudelite), klaasikildude jms. korjamine. Lihtsalt Eestis olles tähendas see üldjuhul vabatahtliku tööd kuid siin makstakse mulle selle eest head palka. Pealegi, miks mulle peakski olema vastumeelne loodust veidi aidata ja korras hoida. Vahet ju pole, kas tegemist on Eestiga või Austraaliaga. Eesmärk jääb samaks.

Seega kui mitte arvestada varajasi ärkamisi ning pikki töötunde, siis tundub nagu oleksin puhkusel. Ei mingit stressi ega probleeme ning saan päev läbi ringi sõita ning pidevalt muutuvaid vaateid loodusele nautida. Mõned vaated tunduvad erinevates valgustes nii uskumatult erinevad. Vaikselt on kätte jõudmas ka kevad ning talvised vihmad on oma töö teinud ja taimed on muutumas aina rohelisemaks ning hakkavad vaikselt õitsema. Varsti saab kõik veelgi ilusam ja värvilisem olema.

Peale kaunite mägede ja looduse näeme ringi sõites muidugi ka erinevaid suuri kotkaid oma peade kohal tiirutamas ning kängurusid ringi hüplemas ja dingosid ringi jalutamas. Selge on see, et ei puudu ka ämblikud, sajajalgsed ja muud tegelased, kellest üldjuhul üritan teatavat distantsi hoida. Ja ei, nad ei ole kõik mürgised ega ürita meid iga hinna eest hammustada. Tuleb lihtsalt olla teadlik oma ümbrusest ning kohati vajadusel veidi ettevaatlikum olla kui tavaliselt. Siinkohal on tõesti vajalik kanda saapaid ja töökindaid.

Lisaks on muidugi põnev jälle näha suuri rekkaid tassimas varuosasid kaevanduste monstermasinatele. Ühel päeval sõitsid meist näiteks mööda kaks rekkat, mis tassisid kahte suurt roosat kallurikasti. Kui õigesti mäletan, siis oli laiuseks kaheksa meetrit. Kahju lausa mõelda, et ma saan siinset elu nautida vaid kokku kuus nädalat, kuid olen selle üle siiski väga õnnelik. Eks siis paistab, mis põnevaid seiklusi elu mulle edasi toob.

Läbitud teekond:
South Hedland <-> Wedgefield <-> Port Hedland

Wedgefield -> Parklad Great Northern Highway'l kuni Sandfire Roadhouse'ni -> Wedgefield -> Great Northen Highway kuni Indee'ni -> 24h puhkeala peale Peawah River'i -> Wedgefield -> Parklad Marble Bar Road'il kuni Marble Bar'ini -> De Grey 24h puhkeala -> Wedgefield ->

Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Albert Tognilini Rest Area -&gt -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Fig Tree Crossing -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Auski Roadhouse -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> 40km Kumarina suunas -> Newman -> Redmont -> Newman -> Albert Tognilini Rest Area -> Newman.