Reedel läksid Kristiina ja Jaanus ära. Kahju oli. Nende maja tundub kuidagi nii tühi nüüd. Igatsen neid juba, sest mitmekesi koos oli ikka ju lõbusam. Meile Taaviga pakuti varianti, et võime nüüd vagunelamust majja kolida, kuid oleme oma väikese toakesega juba suht harjunud ning majas elutsevad konnad ja muud putukad pole mulle eriti meeltmööda. Lisaks oleksime pidanud oma asju välja hakkama kolima ning nädala-paari pärast peaksime need jälle tagasi tassima, sest siis lähme siit ära tööd tegema. Seega elame ikka oma vagunelamus edasi.
Laupäeval olin ma nii tubli. Koristasin suure hoolega meie vagunelamut. Tassisin kõik nõud jms. kraami majja, kus on vesi ning pesin kõik kenasti puhtaks. Lisaks pesin kõik pesu puhtaks. Ma pole juba ammu nii palju ühe päeva jooksul koristanud.
Kuulsime laupäeval kohalikust raadiost, et meil on siin linnas olemas ka kino. Otsustasime siis pühapäeval kinno The Muppets'it vaatama minna. Kino toimub igal reedel-laupäeval-pühapäeval. Igal päeval näidatakse üks seanss ühte ja sama filmi. Järgmisel nädalal on uus film. Kinosaal on samaaegselt ka teatrisaal ning konverentsiruum. Kohti oli päris palju. Äkki mingi 300. Inimesi oli umbes 30. Filmi näidati suht väiksel ekraanil ning pildikvaliteet polnud just üleliia hea. Pilt muudkui kõikus ning vahepeal jäi mulje, et keegi hoiab ise seda asja käes, mis filmi näitab.
Üleeile õhtul pikutasin ning hakkasin just magama jääma. Äkki kuulsin krõbistamist. Mõtlesin, et eks see on mõni putukas ja küllap ta suundub valguse suunas, mitte minu voodisse. Nimelt on meil on toas satelliittelefon ja kui see laeb, siis on ta rohelist värvi. Kuna see on minust eemal, siis olin suht rahulik. Siis aga sain aru, et heli tuleb veidi kaugemalt ning püsib samas kohas. Mõtlesin siis, et äkki on meil mõni prussakas vms. tegelane end sellili keeranud ja üritab nüüd püsti end saada. Võtsin julguse kokku ja panin taskulambi tööle (Taavi magas). Kartsin täiega, et see putukas lendab minu suunas aga mulle vaatas otsa hoopis väike hall hiireke. Ta ei lasknud end minust üleliia segada. Seisin hetke ja mõtlesin, mida teha. Otsustasin Taavi üles ajada. Ta ei saanud tükk aega aru, mis värk on ning ütles, et ma püüaks ta ise kinni. Tegin suht ebarahulolevaid häälitsusi, kuid ta pikutas ikka edasi. No mis mul siis ikka üle jäi. Võtsin panni. Mitte selleks, et teda sellega lömastada vaid ikka selleks, et püüda ta panni alla kinni. Muidugi see ei õnnestunud mul, sest hiir oli päris kiire ning jooksis külmakapi taha peitu. Istusin lootusetu näoga voodile ja valgustasin oma lambiga põrandat... Taavi ütles, et ma läheks magama. Ma aga üritasin talle selgeks teha, et ei taha nii väikses toas koos hiirega olla. Oleks ta olnud puuris, siis oleks ok. Istusin voodil edasi ja Taavi keeras teise külje. Olin suht pettunud... Oma suureks rõõmuks avastasin, et Melari oli arvuti taga. Kurtsin talle oma rasket elu. Siis võtsin oma teki, padja ja läpaka ning otsustasin oma autoelamust majja kolida. Kuna mul toas polnud levi, siis istusin maja ette ning rääkisime Skypes mingi 5-6 tundi, kuni mul hakkas päike tõusma... Mind lihtsalt ei ahvatlenud idee minna majja magama, sest seal on jube palju konnasid ja muid putukaid. Vahepeal käis Taavi mulle teatamas, et hiiri on vähemalt kaks ning üks neist oli talle voodisse roninud. See tundus ka teda häirivat ning ta kolis majja. Mõtlesin, et valguse saabudes on hiired end ära peitnud ja saan ikkagi automajja magama minna. Läksin sinna. Rääkisime ikka veel juttu Melariga ning ühel hetkel vaatas jälle üks hiireke mulle rõõmsalt keset tuba vastu. Ta ei kavatsenudki lasta end minust häirida. Alles siis, kui hakkasin kätega plaksutama, läks ta eemale. Kui Melari oli mind järjekordselt maha suutnud rahustada, siis otsustasin minna majja magama. Kuna kell oli juba seitse hommikul, siis saingi magada vaid kaks tundi, sest teised ärkasid ja tahtsid majas ringi asjatada. Vot selline tore öö oli mul. Järgmisel päeval pani Taavi meie tuppa hiirelõksud üles ja saime hiired kätte ka. Mul oli küll jube kahju nendest aga ma tõepoolest ei soovinud nendega nii väikest elamispinda jagada.
Laupäeval olin ma nii tubli. Koristasin suure hoolega meie vagunelamut. Tassisin kõik nõud jms. kraami majja, kus on vesi ning pesin kõik kenasti puhtaks. Lisaks pesin kõik pesu puhtaks. Ma pole juba ammu nii palju ühe päeva jooksul koristanud.
Kuulsime laupäeval kohalikust raadiost, et meil on siin linnas olemas ka kino. Otsustasime siis pühapäeval kinno The Muppets'it vaatama minna. Kino toimub igal reedel-laupäeval-pühapäeval. Igal päeval näidatakse üks seanss ühte ja sama filmi. Järgmisel nädalal on uus film. Kinosaal on samaaegselt ka teatrisaal ning konverentsiruum. Kohti oli päris palju. Äkki mingi 300. Inimesi oli umbes 30. Filmi näidati suht väiksel ekraanil ning pildikvaliteet polnud just üleliia hea. Pilt muudkui kõikus ning vahepeal jäi mulje, et keegi hoiab ise seda asja käes, mis filmi näitab.
Üleeile õhtul pikutasin ning hakkasin just magama jääma. Äkki kuulsin krõbistamist. Mõtlesin, et eks see on mõni putukas ja küllap ta suundub valguse suunas, mitte minu voodisse. Nimelt on meil on toas satelliittelefon ja kui see laeb, siis on ta rohelist värvi. Kuna see on minust eemal, siis olin suht rahulik. Siis aga sain aru, et heli tuleb veidi kaugemalt ning püsib samas kohas. Mõtlesin siis, et äkki on meil mõni prussakas vms. tegelane end sellili keeranud ja üritab nüüd püsti end saada. Võtsin julguse kokku ja panin taskulambi tööle (Taavi magas). Kartsin täiega, et see putukas lendab minu suunas aga mulle vaatas otsa hoopis väike hall hiireke. Ta ei lasknud end minust üleliia segada. Seisin hetke ja mõtlesin, mida teha. Otsustasin Taavi üles ajada. Ta ei saanud tükk aega aru, mis värk on ning ütles, et ma püüaks ta ise kinni. Tegin suht ebarahulolevaid häälitsusi, kuid ta pikutas ikka edasi. No mis mul siis ikka üle jäi. Võtsin panni. Mitte selleks, et teda sellega lömastada vaid ikka selleks, et püüda ta panni alla kinni. Muidugi see ei õnnestunud mul, sest hiir oli päris kiire ning jooksis külmakapi taha peitu. Istusin lootusetu näoga voodile ja valgustasin oma lambiga põrandat... Taavi ütles, et ma läheks magama. Ma aga üritasin talle selgeks teha, et ei taha nii väikses toas koos hiirega olla. Oleks ta olnud puuris, siis oleks ok. Istusin voodil edasi ja Taavi keeras teise külje. Olin suht pettunud... Oma suureks rõõmuks avastasin, et Melari oli arvuti taga. Kurtsin talle oma rasket elu. Siis võtsin oma teki, padja ja läpaka ning otsustasin oma autoelamust majja kolida. Kuna mul toas polnud levi, siis istusin maja ette ning rääkisime Skypes mingi 5-6 tundi, kuni mul hakkas päike tõusma... Mind lihtsalt ei ahvatlenud idee minna majja magama, sest seal on jube palju konnasid ja muid putukaid. Vahepeal käis Taavi mulle teatamas, et hiiri on vähemalt kaks ning üks neist oli talle voodisse roninud. See tundus ka teda häirivat ning ta kolis majja. Mõtlesin, et valguse saabudes on hiired end ära peitnud ja saan ikkagi automajja magama minna. Läksin sinna. Rääkisime ikka veel juttu Melariga ning ühel hetkel vaatas jälle üks hiireke mulle rõõmsalt keset tuba vastu. Ta ei kavatsenudki lasta end minust häirida. Alles siis, kui hakkasin kätega plaksutama, läks ta eemale. Kui Melari oli mind järjekordselt maha suutnud rahustada, siis otsustasin minna majja magama. Kuna kell oli juba seitse hommikul, siis saingi magada vaid kaks tundi, sest teised ärkasid ja tahtsid majas ringi asjatada. Vot selline tore öö oli mul. Järgmisel päeval pani Taavi meie tuppa hiirelõksud üles ja saime hiired kätte ka. Mul oli küll jube kahju nendest aga ma tõepoolest ei soovinud nendega nii väikest elamispinda jagada.
No comments:
Post a Comment