Kirjatuvid liiguvad siiakanti suht aeglaselt. Nimelt sain ühel ilusal õhtul oma isalt kaardi, sõbrapäeva kaardi. Kiri jõudis Eestist minuni täpselt kolme nädalaga... Seega oli sõbrapäev küll möödas, kuid kaardi saamine rõõmustas mind siiski väga-väga! Nüüd on Eestiteemaline kaart minu toapoolel mulle toredasti nähtaval kohal.
Ükspäev oli meil tuppa tulles 41 sooja. Ma ei oska arvata, palju seda õues päikse käes oli... Palju igatahes... Peaaegu, nagu saunas. Kui tööd ei pea tegema, siis on mõnus. Tänu oma suht logule konditsioneerile suutsin toa köögipoole temperatuuri saada alla peale. Coca-Cola ja Fanta maitsevad siin kümme korda paremini, kui Eestis. Meil kulub sarnast jooki kahepeale umbes 2,5 liitrit päevas. Kui olen mangopuude vahel viis tundi töötanud, siis kulub mul kaks liitrit siirupivett (jah, puhas vesi pole endiselt mu lemmik, va. kui ta oleks jääkülm, mida siin on raske saavutada). Siiani on mu päevane joomisrekord peaaegu 5 liitrit vedelikku. Kusjuures kuna ma higistan kõik välja, siis päeva jooksul ei pea isegi wc-sse minema.
Sain lõpuks ka oma pangakaardi kätte. Nüüd pean veel ootama, et vanuse tõestamise kaart koju saabuks ning seejärel võingi hakata lubasid tegema.
Kuna mangopuudega saime töö lõpetatud, siis nüüd oleme kaks päeva töötanud elektriliinidealuse maa korrastamisega. Nimelt peab Taavi trimmeri või mootorsaega puid/põõsaid maha võtma ning mina pean need oksad siis hunnikusse tassima. Seejärel tuleb need hunnikust autokasti upitada. Upitada seepärast, et isegi, kui ma oma kaks kätt üles tõstan, ei ulatu ma autokasti ääreni. Seega pean neid oksi viskama. Kui seda päevläbi teha, siis on käelihased lõpuks ikka päris valusad. Kui me olime esimesel päeval sedasi tükk aega vaeva näinud, siis otsustati, et see töö võtab meil liiga palju aega ning toodi mingi väike traktorilaadne asi, mis lükkas lihtsalt puud kokku ning tõstis autokasti. Seega olime suht niisama töötanud. Kuna mul polnud enam isegi oksi tõsta, siis istusin niisama päikse käes ning jälgisin, et kui kuskil on miskit teha, siis aitan. Eriti palju miskist teha polnud. Järgmisel päeval ütles ülemus mulle, et isegi, kui mul midagi teha pole, pean siiski midagi tegema. Kasvõi minikoksakesi kokku korjama, sest ma saan ju selle aja eest palka. Saan aru sellest küll aga no väga mõttetu on oma energiat lihtsalt niisama kulutada. Siinkohal meenutan, et sooja on kõvasti üle 40C ning varju pole kuskile minna, sest päike paistab praktiliselt päev läbi lagipähe (mitte nurga all nagu meil Eestis).
Teisel päeval pidime bambusevõsa maha võtma ning neid hunnikutesse panema. Bambus kasvab jube tihedalt ning sinna, kust Taavi oli juba ära niitnud, ei tahtnud isegi saabastega astuda, sest väga tugevad orad jäid tihedalt püsti ning välja sikutades poleks ma üldse tahtnud nende otsa kukkuda. Käed, jalad on mul nagunii kriimustusi täis. Selline tunne on, nagu mul oleks kodus kass aga pole...
Seega on mul selline tunne, et praegune töö on kõige raskem. Ootan juba aega, kui saame traktoriga teele minna, sest siis mul on seal konditsioneer ning elu peaks tunduma lihtsam. Reedel tegime tööd kella 7-16:30ni (ehk 9,5 tundi). Tuleb tunnistada, et mul oli vahepeal orjatöölisest Ida-Eurooplase tunne peal. Ja seda selle kõige halvemas mõistes. Nemad said vähemalt vahepeal autodes või traktorites end maha jahutada, kuid meie pidime päev läbi õues passsima.
Meie tööautoks on pisike kahekohaline väikese kastiga Suzuki, millel pole konditsioneeri, sest istmete taga pole isegi seina vaid on mingi tilpnev riie. Igatahes otsustasin ma ühel hetkel, et tahan õhku. Seega sõitsin autoga kaks ringikest ning soe tuul puhus mu peale. Päris hea tunne oli! Isegi teistel töölistesl tundus meist vahepeal kahju olevat ning nad imestasid, et meil on ülikooliharidus ning me teeme sellist tööd. Ma ise selle üle ei imesta, sest kuigi ma vahepeal vingun olen selle kogemuse üle siiski väga õnnelik. Tunnen, et iga päev annab mulle nii palju juurde. Õnneks saame me meie mõistes head palka ka...
Kui koju jõudsime, siis ülemus küsis, kuidas ma end tunnen. Ütlesin, et olen väsinud. Ta vastas selle peale: "Girl, we need to toughten you up!" (et ta peab mind ikka vastupidavamaks ja tugevamaks muutma). Mind?! Sellist lauset poleks ma küll oodanud. Enda arvates olen üks vastupidavamaid ja tugevamaid neiusid üldse oma tutvusringkonnas...
Nonii blogi kirjutamise vahepeal pesin pesu. Läksin pesu kuivama viima ja seda masinast välja võttes avastasin, et üks konn oli masinasse jäänud ning nüüd polnud temast eriti palju järgi jäänud... Kusjuures enne pesu masinasse panemist ma tõmbasin kõik nurgad käega üle, et ega seal kedagi peidus pole... Huuuh, kui vastik! Nüüd eemaldasin konnalaiba ning jupid ja panin linad uuesti pesema... Väkkk!
Ükspäev oli meil tuppa tulles 41 sooja. Ma ei oska arvata, palju seda õues päikse käes oli... Palju igatahes... Peaaegu, nagu saunas. Kui tööd ei pea tegema, siis on mõnus. Tänu oma suht logule konditsioneerile suutsin toa köögipoole temperatuuri saada alla peale. Coca-Cola ja Fanta maitsevad siin kümme korda paremini, kui Eestis. Meil kulub sarnast jooki kahepeale umbes 2,5 liitrit päevas. Kui olen mangopuude vahel viis tundi töötanud, siis kulub mul kaks liitrit siirupivett (jah, puhas vesi pole endiselt mu lemmik, va. kui ta oleks jääkülm, mida siin on raske saavutada). Siiani on mu päevane joomisrekord peaaegu 5 liitrit vedelikku. Kusjuures kuna ma higistan kõik välja, siis päeva jooksul ei pea isegi wc-sse minema.
Sain lõpuks ka oma pangakaardi kätte. Nüüd pean veel ootama, et vanuse tõestamise kaart koju saabuks ning seejärel võingi hakata lubasid tegema.
Kuna mangopuudega saime töö lõpetatud, siis nüüd oleme kaks päeva töötanud elektriliinidealuse maa korrastamisega. Nimelt peab Taavi trimmeri või mootorsaega puid/põõsaid maha võtma ning mina pean need oksad siis hunnikusse tassima. Seejärel tuleb need hunnikust autokasti upitada. Upitada seepärast, et isegi, kui ma oma kaks kätt üles tõstan, ei ulatu ma autokasti ääreni. Seega pean neid oksi viskama. Kui seda päevläbi teha, siis on käelihased lõpuks ikka päris valusad. Kui me olime esimesel päeval sedasi tükk aega vaeva näinud, siis otsustati, et see töö võtab meil liiga palju aega ning toodi mingi väike traktorilaadne asi, mis lükkas lihtsalt puud kokku ning tõstis autokasti. Seega olime suht niisama töötanud. Kuna mul polnud enam isegi oksi tõsta, siis istusin niisama päikse käes ning jälgisin, et kui kuskil on miskit teha, siis aitan. Eriti palju miskist teha polnud. Järgmisel päeval ütles ülemus mulle, et isegi, kui mul midagi teha pole, pean siiski midagi tegema. Kasvõi minikoksakesi kokku korjama, sest ma saan ju selle aja eest palka. Saan aru sellest küll aga no väga mõttetu on oma energiat lihtsalt niisama kulutada. Siinkohal meenutan, et sooja on kõvasti üle 40C ning varju pole kuskile minna, sest päike paistab praktiliselt päev läbi lagipähe (mitte nurga all nagu meil Eestis).
Teisel päeval pidime bambusevõsa maha võtma ning neid hunnikutesse panema. Bambus kasvab jube tihedalt ning sinna, kust Taavi oli juba ära niitnud, ei tahtnud isegi saabastega astuda, sest väga tugevad orad jäid tihedalt püsti ning välja sikutades poleks ma üldse tahtnud nende otsa kukkuda. Käed, jalad on mul nagunii kriimustusi täis. Selline tunne on, nagu mul oleks kodus kass aga pole...Seega on mul selline tunne, et praegune töö on kõige raskem. Ootan juba aega, kui saame traktoriga teele minna, sest siis mul on seal konditsioneer ning elu peaks tunduma lihtsam. Reedel tegime tööd kella 7-16:30ni (ehk 9,5 tundi). Tuleb tunnistada, et mul oli vahepeal orjatöölisest Ida-Eurooplase tunne peal. Ja seda selle kõige halvemas mõistes. Nemad said vähemalt vahepeal autodes või traktorites end maha jahutada, kuid meie pidime päev läbi õues passsima.
Meie tööautoks on pisike kahekohaline väikese kastiga Suzuki, millel pole konditsioneeri, sest istmete taga pole isegi seina vaid on mingi tilpnev riie. Igatahes otsustasin ma ühel hetkel, et tahan õhku. Seega sõitsin autoga kaks ringikest ning soe tuul puhus mu peale. Päris hea tunne oli! Isegi teistel töölistesl tundus meist vahepeal kahju olevat ning nad imestasid, et meil on ülikooliharidus ning me teeme sellist tööd. Ma ise selle üle ei imesta, sest kuigi ma vahepeal vingun olen selle kogemuse üle siiski väga õnnelik. Tunnen, et iga päev annab mulle nii palju juurde. Õnneks saame me meie mõistes head palka ka...Kui koju jõudsime, siis ülemus küsis, kuidas ma end tunnen. Ütlesin, et olen väsinud. Ta vastas selle peale: "Girl, we need to toughten you up!" (et ta peab mind ikka vastupidavamaks ja tugevamaks muutma). Mind?! Sellist lauset poleks ma küll oodanud. Enda arvates olen üks vastupidavamaid ja tugevamaid neiusid üldse oma tutvusringkonnas...
Nonii blogi kirjutamise vahepeal pesin pesu. Läksin pesu kuivama viima ja seda masinast välja võttes avastasin, et üks konn oli masinasse jäänud ning nüüd polnud temast eriti palju järgi jäänud... Kusjuures enne pesu masinasse panemist ma tõmbasin kõik nurgad käega üle, et ega seal kedagi peidus pole... Huuuh, kui vastik! Nüüd eemaldasin konnalaiba ning jupid ja panin linad uuesti pesema... Väkkk!
No comments:
Post a Comment