Eestis oli nii tore!!! Meeletult hea oli üle pika aja oma peret ja sõpru näha. Miski polnud eriti muutunud. Kõik olid sellised nagu alati. Tore oli saada teada, et minu blogi loevad ka sellised inimesed, kellega ma igapäevaselt ei suhtle. Ja neid on üllatavalt palju. Oleksin ma seda enne teadnud, oleksin oma kirjutatud tekstid ikka enne üles riputamist üle kah lugenud. Aga kui loetakse, siis järelikult on ok. Siinkohal tervitused kõigile lugejatele!
Londonisse tagasitulemine ei sujunud just kõige paremini, sest lennujaamas olin sunnitud üksinda kurvalt pagasilintide ääres seisma ning oma pagasit ootama, mis ei tulnud ega tulnud... Ps. Kui mu esimest sissekannet loete, siis märkate, kuidas ma ka eelmisel korral Londonisse jõudes pikkisilmi oma pagasit ootasin. Seega ma ootasin rahulikult. Ühel hetkel polnud aga enam minu lennu inimesi. Lint jooksis tühjalt. Siis hakkasid järgmise lennu kohvrid tulema. Sain aru, et nüüd on jälle jama. See oli siis 2.detsembri õhtu. Järgmisel päeval helistasin igas suunas ning sain teada, et mu pagas oli Tallinnasse maha jäänud ning olevat seal kell üks lennukile pandud. Seega oleks see pidanud kell kaks siin olema. Kell kuus polnud keegi mulle ikka veel helistanud ja helistasin siis ise. Seepeale teatati mulle, et kohver on jah lennujaamas ning küsiti, et millal ma sellele järgi soovin tulla. Kuna sinna minek oleks läinud mulle maksma 400 krooni ja terve päeva, siis ütlesin, et nende ülesandeks on ikka kohver tasuta minuni toimetada. Seepeale nad laususid, et kohver tuuakse ära järgmiseks päevaks (s.o. 4.dets.). Olin siis päev läbi kodus ja ootasin. Kohvrit polnud aga kusagil. Õhtul proovisin jälle lennujaama helistada. Keegi ei tahtnud mu kõnele vastata või oli telefon lihtsalt kinni. Ja nii umbes kaks tundi jutti. Jätkasin helistamist hommikul. Sain lennujaama kätte ja mul soovitati veel mujale helistada. Helistasin. Mulle öeldi, et kui kohver ei tulnud eile, siis tuleb see tõenäoliselt sama päeva pärastlõunaks (s.o. 5.dets.). Õhtuks kohvrit ikka polnud. Helistasin aga kontor oli vist suletud, sest keegi ei vastanud. Pühapäeva hommikul proovisin jälle sinna helistada. Minu üllatuseks võeti mu kõne vastu. Rääkisin siis jälle kord oma probleemi ära ning mulle öeldi, et kohver tuuakse pühapäevase päeva jooksul ära. Ega ma seda eriti ei uskunud. Kell kolm päeval läksin kodust ära ja olin veendunud, et pean esmaspäeval jälle helistama hakkama. Aga oh imet! Kui ma õhtul koju jõudsin, avastasin ma, et minu kohver oli mulle pühapäeva pärastlõunal lõpuks ometi koju ära toodud. Kõik oli terve ja korras ning midagi polnud ka puudu. Niisiis olen rahul ja hakkan nüüd kindlustusega mässama. Niisiis võttis kohvri tagasisaamine aega neli pikka päeva, kuigi oli Londonis juba teisel päeval.
Peale selle, et mu suure kohvriga olid jamasid, siis jätkus neid ka käsipagasile. Nimelt murdus metroo pealt Londoni kodu poole suundudes mu väikese kohvri üks ratastest keset autotee ületamist äkki alt ära. Ma polnud selleks hetkeks veel poole tee pealgi ning umbes pool tundi vantsimist ootas ees. Kohver tuikus täiega ning läks aegajalt ümber. Väga tüütu oli! Ühel hetkel veidi enne koju jõudmist kukkus kohver jälle ümber ning käest kah ära. Vihastasin ja sõimasin seda kohvrit seal tühjal tänaval omaette. Ühel hetkel avastasin, et üks naine seisis ja askeldas naerdes oma auto juures. Ega ta aru ei saanud, mida ma olin öelnud aga eks hääletoonist ja kehakeelest piisab. Vabandasin siis ilusti ja läksin ise kah irvitades edasi.
Londonisse tagasitulemine ei sujunud just kõige paremini, sest lennujaamas olin sunnitud üksinda kurvalt pagasilintide ääres seisma ning oma pagasit ootama, mis ei tulnud ega tulnud... Ps. Kui mu esimest sissekannet loete, siis märkate, kuidas ma ka eelmisel korral Londonisse jõudes pikkisilmi oma pagasit ootasin. Seega ma ootasin rahulikult. Ühel hetkel polnud aga enam minu lennu inimesi. Lint jooksis tühjalt. Siis hakkasid järgmise lennu kohvrid tulema. Sain aru, et nüüd on jälle jama. See oli siis 2.detsembri õhtu. Järgmisel päeval helistasin igas suunas ning sain teada, et mu pagas oli Tallinnasse maha jäänud ning olevat seal kell üks lennukile pandud. Seega oleks see pidanud kell kaks siin olema. Kell kuus polnud keegi mulle ikka veel helistanud ja helistasin siis ise. Seepeale teatati mulle, et kohver on jah lennujaamas ning küsiti, et millal ma sellele järgi soovin tulla. Kuna sinna minek oleks läinud mulle maksma 400 krooni ja terve päeva, siis ütlesin, et nende ülesandeks on ikka kohver tasuta minuni toimetada. Seepeale nad laususid, et kohver tuuakse ära järgmiseks päevaks (s.o. 4.dets.). Olin siis päev läbi kodus ja ootasin. Kohvrit polnud aga kusagil. Õhtul proovisin jälle lennujaama helistada. Keegi ei tahtnud mu kõnele vastata või oli telefon lihtsalt kinni. Ja nii umbes kaks tundi jutti. Jätkasin helistamist hommikul. Sain lennujaama kätte ja mul soovitati veel mujale helistada. Helistasin. Mulle öeldi, et kui kohver ei tulnud eile, siis tuleb see tõenäoliselt sama päeva pärastlõunaks (s.o. 5.dets.). Õhtuks kohvrit ikka polnud. Helistasin aga kontor oli vist suletud, sest keegi ei vastanud. Pühapäeva hommikul proovisin jälle sinna helistada. Minu üllatuseks võeti mu kõne vastu. Rääkisin siis jälle kord oma probleemi ära ning mulle öeldi, et kohver tuuakse pühapäevase päeva jooksul ära. Ega ma seda eriti ei uskunud. Kell kolm päeval läksin kodust ära ja olin veendunud, et pean esmaspäeval jälle helistama hakkama. Aga oh imet! Kui ma õhtul koju jõudsin, avastasin ma, et minu kohver oli mulle pühapäeva pärastlõunal lõpuks ometi koju ära toodud. Kõik oli terve ja korras ning midagi polnud ka puudu. Niisiis olen rahul ja hakkan nüüd kindlustusega mässama. Niisiis võttis kohvri tagasisaamine aega neli pikka päeva, kuigi oli Londonis juba teisel päeval.
Peale selle, et mu suure kohvriga olid jamasid, siis jätkus neid ka käsipagasile. Nimelt murdus metroo pealt Londoni kodu poole suundudes mu väikese kohvri üks ratastest keset autotee ületamist äkki alt ära. Ma polnud selleks hetkeks veel poole tee pealgi ning umbes pool tundi vantsimist ootas ees. Kohver tuikus täiega ning läks aegajalt ümber. Väga tüütu oli! Ühel hetkel veidi enne koju jõudmist kukkus kohver jälle ümber ning käest kah ära. Vihastasin ja sõimasin seda kohvrit seal tühjal tänaval omaette. Ühel hetkel avastasin, et üks naine seisis ja askeldas naerdes oma auto juures. Ega ta aru ei saanud, mida ma olin öelnud aga eks hääletoonist ja kehakeelest piisab. Vabandasin siis ilusti ja läksin ise kah irvitades edasi.
No comments:
Post a Comment