Tundub, et varsti polegi midagi siia igapäevaselt huvitavat kirjutada... Esmaspäeval käisin koolis inglise keelt õppimas. Eelmisel nädalal olin Lower-Intermediate ja sel nädalal juba Upper-Intermediate. Pean tunnistama, et sealgi polnud üleliia raske aga pidin juba veidi mõtlema ikka ka. Enam ei tundnud ma end klassi geeniusena. Seekord oli toredam, sest ma ei pidanud enam meeletut vaeva näegma, et mõne inimese inglise keelest üldse midagi aru saada. Mängisime erinevaid mänge ning inimesed, kes seal käivad on märgatavalt nooremad, kui eelmises klassis.
Bussiga sõitmisest veidi... Bussiga sõites tuleb esimese asjana siin meeles pidada, et busse tuleb siin "kinni püüda" nagu meil marsasid. Muidu juhtub nii, et buss sõidab sinust lihtsalt mööda ja sina jääd kurvalt järgmist ootama (arvake ära, palju mul seda juhtunud on?!). Ja siis peab bussis olles olema teadlik kaameratest (neid on palju), mis seal üleval on. Bussijuht näeb oma ruumis kõiki kaamera vaateid. Reisijad näevad erinevaid kaadreid kordamööda väikestest telekatest Ja neid on vist paar tükki. Seega ei tasu tükk aega näpuga katkist hammast näppida vms. teha!
Teisipäeval oli ilm pilves ning vahepeal sadas ka vihma ning ma ei tahtnud õue minna. Tegelesin oma CV inglise keelde tõlkimisega. Päris keeruline oli.
Kolmapäeval käisin jälle koolis inglise keelt õppimas. Õpetajaid on meil päris palju erinevaid ning pooleteise tunni jooksul annab tundi neist kaks - kõigepealt üks, siis teine. Nad on kõik lausa üleliia toredad - miks küll Eestis neid niipalju pole...
Õhtul kä
isime Kaisa ja ta kahe sõbra - Mital'i ja William'iga - kinos Harry Brown'i vaatamas. Ma pole tükk aega juba nii depressiivset filmi näinud. Tegelikult oli film hea. Rääkis see vanemast mehest ja jõugust, kes inimesi terroriseeris. Kõik see leidis aset loomulikult inglismaal. Kui mehele polnud enam kedagi jäänud (gänkstade tõttu jäi ta naine voodihaigeks ja suri; laps suri samas tulistamises, olles alles vankris; ta parim sõber pussitati surnuks), siis otsustas ta oma sõjaväeoskuste baasil kogu kambast lahti saada. Kuigi see kõlab hetkel eriti ebareaalselt, siis film oli üles ehitatud nii, et see tundus tõene. Peale filmi teatati mulle, et see linnaosa ei asugi minu kodust niiväga kaugel ning et õhtul ei tasuks sinna minna. Aga asi polevat ikkagi nii hull, kui filmis. Ühesõnaga omamoodi shokiteraapia jätkub... Uskumatu lihtsalt, kui palju mõttetuid inimesi siin maailmas on... Sellistele linnaosadele tuleks trellid ümber ehitada, sest kõik seal on kriminaalse minevikuga. Nautigu seal siis oma heroiini. No ja need, kes pole, tuleks siis sealt kiiremas korras evakueerida.
Töö otsimise ja leidmisega on jamasti. Kuigi olen õppinud psühholoogiat ja rekreatsioonikorraldust ning viimasel alal ka mõningast kogemust oman, siis siin ei tähenda see suht midagi. Arvasin, et kõige parem oleks mul siin laste või noortega töötada, sest seda olen juba mitu aastat Eestis erinevates kohtades järjepidevalt teinud. Tuleb aga välja, et siinsed lapsed on nännipunnid, kes ei saa endaga ka 10.aastaselt veel hakkama. Mäletan, kui ma umbes selles eas koos oma sõpradega Väänas hakkasin käima... Siin vajavad nad aga pidevat hoolt ja tähelepanu. Enne 14.aastaseks saamist ei tohi lapsed siin üksinda kodus olla. Ma käisin esimeses klassis, kui hakkasin peale kooli üksi bussiga vanaema juurde sõitma... Ühesõnaga on siinsed nõudmised lastega tegelemiseks märgatavalt erinevad, kui meil. Helth ja Safety teemast vist juba kuskil eespool veidi rääkisin. No ja siis veel see asi, et ma polevat piisavalt energiline, naerusiune ja entusiastlik... Kui ma Eestis erinevates koolides lastele lemmikloomade pidamisest käisin rääkimas, siis pidid õpetajad mulle pidevalt kirjalikku tagasisidet andma. Need eelnevalt mainitud omadused olid minu puhul siis just eriti tihti välja toodud - ja seekord positiivsete omadustena... Võibolla olen siis eneselegi märkamatult masendunud ja tõsine... Või olen Eestlaste mõistes rõõmsameelne aga inglaste mõistes melanhoolne... Ma ei tea. Võibolla on inglased lihtsalt pideva keep-smiling'uga harjunud. Mulle aga meeldib naeratada siis, kui selleks on põhjust. Üldiselt leian seda põhjust enda arvates päris tihti. Võibolla pole see aga keep-smiling vaid inglaslik viisakus. Kaisa keelab mul aga selle pideva Eestiga võrdlemise ära. Muuga mul võrrelda pole... Ohhh... igatahes on mul veel palju õppida ja pean tunnistama, et see pidev inglisekeelne suhtlus uute inimestega, võõras ümbruskond (kus ma pidevalt ära eksin), sõpradest ja perest eemalolek ning absoluutselt ilma sissetulekuta olek on väsitav küll. But i won't give up - no way!!!
Neljapäev ja reede olid mõlemad ühed unised ja uimased päevad. Vihma sadas ning polnudki mingit tahtmist midagi teha. Olin nii tubli ja triikisin terve hunniku pesu mõlemal päeval ära. Reedel käisime õhtul veel ka jääuisutamas. See oli hästi mõnus nagu ikka. Kuna sealsamas kohas sai mängida mitmesuguseid erinevaid mänge (ja lisaks veel bowlingut), siis mängisime ka õhuhokit, mis on täiesti hasarti tekitav mäng! Peale seda läksime veidikeseks ka ühte pubisse.
Laupäeval käisin Kaisa juures ning ta nägi tükk aega vaeva, et mu vigaselt tõlgitud CV-d normaalsemaks saada. Seejärel tuli Kaisa meile ja seletas, kust ja kuidas merisea ning hiire puuri puhastada tuleb. Õhtu veetsin lastega kodus.
Pühapäeval läksim
e Kaisaga British Museum'isse. Kahjuks läks Kaisa aga peaaegu kohe peale sinna jõudmist ära, sest tahtis uisutama minna. Mina aga kõndisin seal päris mitu tundi ringi. Seal oli väga huvitav. Eriti meeldis mulle loomulikult Egiptuse osa. Seal oli palju erinevaid asju, alustades sarkofaagidest ja muumiatest ning lõpetades igapäevaeluks vajalike esemetega. Ainuke asi, mis mulle seal muuseumis ei meeldinud on see, et sedelid, mis rääkisid asja olemusest ja ajaloost olid väga pisikeses kirjas. Üldiselt jäin aga väga rahule. Õhtul seiklesin üksi mööda linna ringi ega eksinudki ära ning läksin õige bussi peale - olen enda üle uhke! Sellest fotost veel niipalju, et see läks mulle kalliks maksma. Kaisa ütles: "Nüüd hüppa!" Ja mida mina loll tegin?! Hüppasin otseloomulikult. Aga kontsadega pole kõige taibukam hüpata! Ühesõnaga hetk peale seda fotot olin ma suutnud katki teha oma uued teksad, käeketi ning ka oma randme ja põlve ära põrutanud. Isegi verd oli näha!
Kommetest niipalju, et nii nagu filmidest on näha, ei võta keegi majja sisenedes esikus jalatseid ära. Olgu ilm milline tahes. Põrandatel on vaibad, mis on maas kinni ja neid kuidagi kloppida ei saa. Puhastatakse neid tolmuimejaga ning umbes korra aastas keemiliselt. Alguses oli see minu jaoks üsnagi harjumatu ning kippusin automaatselt jalatseid ära võtma. Nüüd olen sellega harjunud. Olen rõõmus, et mu ema mulle karvased Kreemi-sussid siin käimiseks soetas. Sokkis väga ringi käima ei kutsu, kuigi ega peale vaadates ei tundugi must olevat. Veidi imelikuks pean ka seda, et kuigi meil on majas kamin, pole ma kuu aja jooksul kordagi näinud, et seda köetaks. Peale selle, et see teeks toa soojaks on see ju ka niisama mõnus. Igatsen oma Vääna kaminat!
Bussiga sõitmisest veidi... Bussiga sõites tuleb esimese asjana siin meeles pidada, et busse tuleb siin "kinni püüda" nagu meil marsasid. Muidu juhtub nii, et buss sõidab sinust lihtsalt mööda ja sina jääd kurvalt järgmist ootama (arvake ära, palju mul seda juhtunud on?!). Ja siis peab bussis olles olema teadlik kaameratest (neid on palju), mis seal üleval on. Bussijuht näeb oma ruumis kõiki kaamera vaateid. Reisijad näevad erinevaid kaadreid kordamööda väikestest telekatest Ja neid on vist paar tükki. Seega ei tasu tükk aega näpuga katkist hammast näppida vms. teha!
Teisipäeval oli ilm pilves ning vahepeal sadas ka vihma ning ma ei tahtnud õue minna. Tegelesin oma CV inglise keelde tõlkimisega. Päris keeruline oli.
Kolmapäeval käisin jälle koolis inglise keelt õppimas. Õpetajaid on meil päris palju erinevaid ning pooleteise tunni jooksul annab tundi neist kaks - kõigepealt üks, siis teine. Nad on kõik lausa üleliia toredad - miks küll Eestis neid niipalju pole...
Õhtul kä
isime Kaisa ja ta kahe sõbra - Mital'i ja William'iga - kinos Harry Brown'i vaatamas. Ma pole tükk aega juba nii depressiivset filmi näinud. Tegelikult oli film hea. Rääkis see vanemast mehest ja jõugust, kes inimesi terroriseeris. Kõik see leidis aset loomulikult inglismaal. Kui mehele polnud enam kedagi jäänud (gänkstade tõttu jäi ta naine voodihaigeks ja suri; laps suri samas tulistamises, olles alles vankris; ta parim sõber pussitati surnuks), siis otsustas ta oma sõjaväeoskuste baasil kogu kambast lahti saada. Kuigi see kõlab hetkel eriti ebareaalselt, siis film oli üles ehitatud nii, et see tundus tõene. Peale filmi teatati mulle, et see linnaosa ei asugi minu kodust niiväga kaugel ning et õhtul ei tasuks sinna minna. Aga asi polevat ikkagi nii hull, kui filmis. Ühesõnaga omamoodi shokiteraapia jätkub... Uskumatu lihtsalt, kui palju mõttetuid inimesi siin maailmas on... Sellistele linnaosadele tuleks trellid ümber ehitada, sest kõik seal on kriminaalse minevikuga. Nautigu seal siis oma heroiini. No ja need, kes pole, tuleks siis sealt kiiremas korras evakueerida.Töö otsimise ja leidmisega on jamasti. Kuigi olen õppinud psühholoogiat ja rekreatsioonikorraldust ning viimasel alal ka mõningast kogemust oman, siis siin ei tähenda see suht midagi. Arvasin, et kõige parem oleks mul siin laste või noortega töötada, sest seda olen juba mitu aastat Eestis erinevates kohtades järjepidevalt teinud. Tuleb aga välja, et siinsed lapsed on nännipunnid, kes ei saa endaga ka 10.aastaselt veel hakkama. Mäletan, kui ma umbes selles eas koos oma sõpradega Väänas hakkasin käima... Siin vajavad nad aga pidevat hoolt ja tähelepanu. Enne 14.aastaseks saamist ei tohi lapsed siin üksinda kodus olla. Ma käisin esimeses klassis, kui hakkasin peale kooli üksi bussiga vanaema juurde sõitma... Ühesõnaga on siinsed nõudmised lastega tegelemiseks märgatavalt erinevad, kui meil. Helth ja Safety teemast vist juba kuskil eespool veidi rääkisin. No ja siis veel see asi, et ma polevat piisavalt energiline, naerusiune ja entusiastlik... Kui ma Eestis erinevates koolides lastele lemmikloomade pidamisest käisin rääkimas, siis pidid õpetajad mulle pidevalt kirjalikku tagasisidet andma. Need eelnevalt mainitud omadused olid minu puhul siis just eriti tihti välja toodud - ja seekord positiivsete omadustena... Võibolla olen siis eneselegi märkamatult masendunud ja tõsine... Või olen Eestlaste mõistes rõõmsameelne aga inglaste mõistes melanhoolne... Ma ei tea. Võibolla on inglased lihtsalt pideva keep-smiling'uga harjunud. Mulle aga meeldib naeratada siis, kui selleks on põhjust. Üldiselt leian seda põhjust enda arvates päris tihti. Võibolla pole see aga keep-smiling vaid inglaslik viisakus. Kaisa keelab mul aga selle pideva Eestiga võrdlemise ära. Muuga mul võrrelda pole... Ohhh... igatahes on mul veel palju õppida ja pean tunnistama, et see pidev inglisekeelne suhtlus uute inimestega, võõras ümbruskond (kus ma pidevalt ära eksin), sõpradest ja perest eemalolek ning absoluutselt ilma sissetulekuta olek on väsitav küll. But i won't give up - no way!!!
Neljapäev ja reede olid mõlemad ühed unised ja uimased päevad. Vihma sadas ning polnudki mingit tahtmist midagi teha. Olin nii tubli ja triikisin terve hunniku pesu mõlemal päeval ära. Reedel käisime õhtul veel ka jääuisutamas. See oli hästi mõnus nagu ikka. Kuna sealsamas kohas sai mängida mitmesuguseid erinevaid mänge (ja lisaks veel bowlingut), siis mängisime ka õhuhokit, mis on täiesti hasarti tekitav mäng! Peale seda läksime veidikeseks ka ühte pubisse.
Laupäeval käisin Kaisa juures ning ta nägi tükk aega vaeva, et mu vigaselt tõlgitud CV-d normaalsemaks saada. Seejärel tuli Kaisa meile ja seletas, kust ja kuidas merisea ning hiire puuri puhastada tuleb. Õhtu veetsin lastega kodus.
Pühapäeval läksim
e Kaisaga British Museum'isse. Kahjuks läks Kaisa aga peaaegu kohe peale sinna jõudmist ära, sest tahtis uisutama minna. Mina aga kõndisin seal päris mitu tundi ringi. Seal oli väga huvitav. Eriti meeldis mulle loomulikult Egiptuse osa. Seal oli palju erinevaid asju, alustades sarkofaagidest ja muumiatest ning lõpetades igapäevaeluks vajalike esemetega. Ainuke asi, mis mulle seal muuseumis ei meeldinud on see, et sedelid, mis rääkisid asja olemusest ja ajaloost olid väga pisikeses kirjas. Üldiselt jäin aga väga rahule. Õhtul seiklesin üksi mööda linna ringi ega eksinudki ära ning läksin õige bussi peale - olen enda üle uhke! Sellest fotost veel niipalju, et see läks mulle kalliks maksma. Kaisa ütles: "Nüüd hüppa!" Ja mida mina loll tegin?! Hüppasin otseloomulikult. Aga kontsadega pole kõige taibukam hüpata! Ühesõnaga hetk peale seda fotot olin ma suutnud katki teha oma uued teksad, käeketi ning ka oma randme ja põlve ära põrutanud. Isegi verd oli näha!Kommetest niipalju, et nii nagu filmidest on näha, ei võta keegi majja sisenedes esikus jalatseid ära. Olgu ilm milline tahes. Põrandatel on vaibad, mis on maas kinni ja neid kuidagi kloppida ei saa. Puhastatakse neid tolmuimejaga ning umbes korra aastas keemiliselt. Alguses oli see minu jaoks üsnagi harjumatu ning kippusin automaatselt jalatseid ära võtma. Nüüd olen sellega harjunud. Olen rõõmus, et mu ema mulle karvased Kreemi-sussid siin käimiseks soetas. Sokkis väga ringi käima ei kutsu, kuigi ega peale vaadates ei tundugi must olevat. Veidi imelikuks pean ka seda, et kuigi meil on majas kamin, pole ma kuu aja jooksul kordagi näinud, et seda köetaks. Peale selle, et see teeks toa soojaks on see ju ka niisama mõnus. Igatsen oma Vääna kaminat!
No comments:
Post a Comment