Kõik sai alguse sellest, kui ühel toredal õhtul Keviniga peale tööpäeva rekka kõrval istusime ning ma taaskord Simonist lobisesin. Kevin tahtis teada, mis meist siis saab kui mu viisa läbi saab. Kuigi see idee mulle ei meeldinud, olin alati arvanud, et peale mu teise aasta töö- ja puhkeviisa aegumist saabki kõik läbi, sest arvasin et suhte põhise viisa saamiseks peab olema abielus või omama ühist last. Kumbki neist ei olnud mul plaanis.
Seepeale ütles aga Kevin, et tema teadvat ühte tüdrukut, kes neil farmis töötas ning taotles mingit viisat, mille puhul ta ei olnud oma kaaslasega abielus. Idee mulle küll meeldis aga arvasin endiselt, et vast Kevin on millestki valesti aru saanud. Otsustasin seda teemat siiski uurima hakata...
Mõned päevad hiljem leidsin Austraalia immigratsiooni kodulehelt, et Kevinil võiski õigus olla. Infot oli aga lõputult palju. Mõned päevad sellestki hiljem otsustasin postitada küsimuse Facebooki Eestlased Austraalias gruppi, et veidi abi saada. Kohe suunatigi mind pika arutelu peale, mis sisaldas üle tuhande kommentaari. Teatavasti sain ma peale tööpäeva elektrit ja seega ka arvutit (ilma selleta ta mul vastu ei pea) kasutada vaid paar tundi õhtu jooksul.
10.aprill 2013 ei tundnud ma end päevasest tööst eriti väsinuna ning otsustasin peale õhtusööki kohe hakata neid kommentaare lugema. Lugesin ja lugesin ja lugesin ja ikka veel lugesin... Ühel hetkel tormas meie karavani uksest sisse eriti vihane Kevin, kes ei saanud aru, miks ma kell üksteist õhtul ikka elektrit kasutan ja juba ammu ei maga. Tema nimelt läheb kell kaheksa magama. Selle suure kisa peale ärkas ka Kaubi üles. Ta ei saanud üldse aru, mis toimub, kuigi Kevini arvates segasin ma sellega ka Kaubi und. Kaubi siiski arvas, et tema und segas Kevini karjumine. Lõpuks läks maruvihane Kevin siiski tagasi magama ning ma läksin ja lülitasin generaatori välja. Olin suht šhokis, sest ei arvanud, et ta nii vihaseks võiks selle peale saada. Peale umbes tunnikest sosistamist õnnestus Kaubil mind siiski õnneks maha rahustada. Iroonia selle kõige juures seisneb selles, et vaid viis/kümme minutit pärast Kevini ärkamist oleksin ma nagunii arvuti kinni pannud, sest olin oma lugemisega peaaegu lõpetanud ning kirjutasin vaid endapoolset kommentaari lisaks.
Kui ma järgmisel päeval üritasin Kevinile seletada, miks ma senikaua ärkvel olin, siis ei olnud ta selle üle endiselt õnnelik, sest arvas, et tänu sellele olen ma järgmisel päeval liiga unine ega ole ohtlikuks tööks piisavalt tähelepanelik. Eks ma saan temast aru aga samas enamuses tööandjatel pole õrna aimugi, mida nende töötajad peale tööd teevad või kas nad üldse kodus magavad. Lõpuks suutsin siiski Kevinile selgeks teha, et mul ei ole ju muud vaba aega ega vabasid päevi, mil saaksin selliste asjadega tegeleda. Kui olin talle veel rääkinud, asjadest millest targemaks sain, siis rahunes ta lõpuks muidugi maha.
Sain teada, et on olemas partnerviisa, mille põhiliseks tingimuseks on vähemalt aastane kooselu oma partneriga. Tuli välja, et abielu ei aitaks asjale kaasa, sest taotletav viisa oleks ikka sama. Kiiremini oleks sama viisat võimalik olnud saada vaid kolme või enama ühise lapse puhul. Kuna elasime tööst vabal ajal Simoniga juba mõnda aega enamasti koos, siis tundus see variant meile sobivat. Lisainfot küsisin ka Kristilt, kes oli selle üle tuhande kommentaariga Facebooki vestluse algatajaks. Ta oli väga abivalmis ning julgustav. Veidi hiljem selgus, et ka mu hea sõbranna Helen, kes on austraallasega abielus, oli parasjagu seda viisat taotlemas. Ka tema aitas mind infoga väga palju.
Selgus, et mul oleks olnud võimalik jääda peale teise aasta töö- ja puhkeviisa lõppemist edasi Austraaliasse üleminekuviisa peale ning jääda sinna oma uue viisa vastust ootama. Ooteaeg partnerviisa saamiseks on koguni umbes aasta või kaks. Selle aja jooksul ei oleks ma saanud Austraaliast lahkuda järjest kauemaks kui kolmeks kuuks. See ei olnud mulle aga piisav, sest kuigi ma oma sealset elu väga nautisin, siis südames igatsesin siiski nii väga koju, et näha oma pere ja sõpru. Ja kolmest kuust ei oleks mulle piisanud. Seega olin otsustanud, et kui ma viisataotluse üldse sisse annan, siis teen seda tagasi kodumaal olles.
Olin uue viisa ideest jube elevil, kuid ei tahtnud Simonile sellest kuidagi telefoniteel rääkida. Infot oli liiga palju ning minu pärapõrgus olev peaaegu olematu levi oleks arvatavasti poole sellest ära söönud. Samas sain aru, et kui Simonile ka see idee sobib, siis peaksime hakkama kiiremas korras erinevaid asju korraldama. Ma ei teadnud, kas saan uuesti töölt koju kuu või lausa mitme kuu pärast. Seega otsustasin siiski mõne päeva pärast veidi parema leviga kohas sellel teemal Simoniga rääkida.
Tuli välja, et tallegi meeldis see mõte väga ning et ta olevat midagi isegi sellest viisast ennegi kuulnud. Otsustasime, et teeme kõik selleks, et meil oleks võimalik peale aastast koosolemist seda viisat taotleda, kuid kui me seda siiski teha ei soovi, siis pole me ju ka midagi kaotanud. Selleks hetkeks olime me koos olnud tegelikult vaid viis kuud. Jube raske on ju ette teada, mida me aasta pärast teha tahame või ei taha.
Simoni eelmine ülemus Josh pakkus, et ta võiks mulle mingit tööd anda ning siis mind sponsoreerida ning oleksin saanud tänu sellele veidi vabama liikumisvõimaluse, kuid samas oleksin olnud sama töökohaga mitmeks aastaks seotud. Mulle väga ei meeldi kellelegi midagi nii pikaajalist lubada. Äkki tekivad minus selle ajaga mingid muud ideed, mida siis ei saa tänu sellele teostada. Seega olin pakkumise üle küll väga meelitatud, kuid ütlesin sellest siiski ära. Pealegi on partnerviisa tingimused mulle sobilikumad.
Selleks, et partnerviisat taotleda, tuleb mitme erineva nurga alt tõestada, et suhe on tõepoolest kestnud üle aasta ning et sellel on jätkusuutlikust. Põhilisteks tõestusdokumentideks on ühine üürileping ning pangaarve. Seega palusin Simonil end tema juurde ametlikult sisse lasta kirjutada ning avasime ka ühise pangaarve, kuhu hakkasime iga nädal mõlemad $25 kasvama panema. Leppisime kokku, et see on meie ühine säästukonto ning et me kumbki ei võta sealt raha välja. Nende kahe asja ajamine polnud aga üleliia lihtne, sest mul ei olnud võimalik minna Carnarvoni allkirju andma ning digiallkirjadest pole nad seal midagi kuulnud. Õnneks juhtus aga nii, et mingil põhjusel (ei mäleta, kas sadas vihma või läks meil mingi traktori jubin jälle katki) pidime korraks tagasi Carnarvoni minema. Minu suureks rõõmuks võttis Kevin mind kaasa, et saaksin oma paberimajandust hakata korda ajama.
Carnarvonis rääkisin nendel teemadel ka oma kohalike sõpradega, kes tegelikult tänu Simonile olid kogu teemast juba teadlikud. Tuli välja, et ka nendest mõned olid selle viisa taotlemise ette võtnud või juba läbi teinud. Nad kõik kinnitasid, et see on meil väga hea mõte ning olid rõõmsad, et me sellise valikuvariandi endale võimalikuks olime otsustanud teha. Paljud pakkusid, et võivad hea meelega meile vajadusel abiks olla. Seda oli meil ka vaja.
Selleks, et mind Simoni juurde üürikorterisse sisse kirjutada oli mul vaja soovitajaid, kes kinnitasid, et olen usaldusväärne inimene. Palusin abi Jenilt ja Heatherilt. Oleksin hea meelega palunud ka Mitchi, kuid arvasime Simoniga, et ehk ei ole kõige parem kui üks paarike (Mitch ja Jen) teist paarikest (meid) soovitab. Igatahes olid Heather ja Jen hea meelega nõus meid aitama. Lisaks oli vaja soovitust ka tööandjalt, kes kinnitaks püsivat töökohta. Kevin oli muidugi hea meelega nõus mind aitama.
Alguses arvasin, et tegemist on lihtsalt mingi formaalsusega paberil, kuid mõned päevad peale avalduse sisse andmist helistatigi nii Kevinile, Heatherile kui ka Jenile ning küsiti minu kohta küsimusi. Jen ütles, et ta ei ole enne kunagi kedagi kuhugi soovitanud ning seega oli tal õpetajale kohaselt pikk ilus tekst minu kiitmiseks välja mõeldud. Tegelikult olevat aga küsitud suhteliselt üldiseid küsimusi ning kui ta oma ilusat juttu rääkima hakkas, siis teda katkestati poole pealt ning öeldi, et sellest piisab. Muidugi olin neile kõigile abi eest väga tänulik. Umbes nädala pärast saingi üürilepingule alla kirjutada.
Teadsime, et olime tegelikult oma paberimajanduse ajamisega siiski mõned kuud hiljaks jäänud, sest ma pidin ju jaanuari lõpus Austraaliast viisa lõppemise tõttu lahkuma. Seega paberite järgi vaadates ei saanud me kuidagi koos elada üle aasta (aprillist jaanuari lõpuni). Samas oleks ju olnud kahtlane, kui me oleks kuu peale tutvumist hakanud kohe selliseid pabereid ajama. Jäime lootma (ja loodame siiani), et meie põhjendustest saadakse siiski aru.
Sõprade abi oli meil vaja ka edaspidi, sest üheks suhte tõelisuse määrajaks on austraallaste kirjutatud soovituskirjad. Välismaalased võisid ka kirjutada, kuid seda ei oleks arvestatud väga tõsiselt. Minu taaskordseks rõõmuks pean ütlema, et minu parimateks sõpradeks olidki sattunud just kohalikud inimesed. Teiste seljakotiränduritega suhtlesin üldiselt palju vähem. Soovituskirju olid nõus kirjutama isegi inimesed, kellega ma vaid mõned korrad juttu olin rääkinud. Seda tõenäoliselt suuresti tänu sellele, et Simon nende kõigiga nii hästi läbi saab. Olin tõeliselt meelitatud, kui mitmed inimesed sellest kuuldes ise seda pakkuma tulid. Kuna vaja oli kahte soovituskirja, siis otsustasin paluda Jeni ja Kevinit, kes olid mõlemad kohe nõus mind aitama.
Edaspidi pidime hakkama alles hoidma erinevaid tõestuspabereid selle kohta, et me tõepoolest koos elame. Sinna alla kuulusid erinevad ametlikud kirjad (pangalt, maksuametilt, pensionifondist jne.). Lisaks pidime säilitama kahele nimele tulnud kirju (üürilepingu paberid, ühise pangakonto väljavõtte kokkuvõtted jne.). Olin end lisanud ka meie korteri elektrifirma lepingule, kuid arveid saatsid nad siiski vaid ühele (Simoni) nimele. Muidugi pidime alles hoidma ka isiklikke kirju, kaarte ja pakkide tõendeid. Samuti pidin muutma enda aadressi erinevate asutuste nimekirjades (poe kliendikaart, lennufirma kliendikaart jne.). Muidugi ei tohi unustada ka arsti juurde antud aadressi ega maksupaberitel olevat aadressi. Lisaks pidin saatma kirja juhilubadel aadressi muutmise taotluseks (Austraalia juhilubadel on kirjas ka kodune aadress), mille kinnitusena sain kirjaga koju tavalisest paberist kleepeka, mille pidin oma vanade lubade peale kleepima. Seega aadresside muutmisega seoses oli asjaajamist küll ja veel.
Kui olin tagasi Eestisse jõudnud selgus, et nüüdsest saab partnerviisat taotleda ka Interneti vahendusel ning ma ei pea kogu säilitatud paberkraami kuskile pakiga saatma hakkama. Olin selle üle väga rõõmus. Juba mõned kuud pärast koju jõudmist hakkasin asju täpsemalt uurima ning tegin Austraalia immigratsiooniameti kodulehel online avaldusega algust. Selleks pidin endale muidugi kõigepealt kasutaja looma jne.
Ühist koosolemist pidime viisataotluses tõendama näiteks pangaväljavõtete abil, sest sealt on võimalik näha, kes millal näiteks poes käis. Nimelt on viisaküsimustes eraldi lahter selleks, et seletada kuidas toimib paari rahade jaotus (kes maksab üüri; kes maksab elektri; kes maksab Interneti; kes maksab telefoni; kes maksab toidu; kes maksab väljaskäimised; kes maksab reisid jne.). Muidugi oleme üritanud teha kõike võimalikult võrdselt, kuid paberite peal seda tõestada ei ole niivõrd kerge.
Ühiste reiside puhul pidime alles hoidma piletid, kus olid peale trükitud meie mõlema nimed. Meie puhul näiteks lennupiletid Sydneyst Perthi. Oleksime võinud need ju eraldi ka osta, kuid vaid viisale mõeldes tegime nii, et ostsime mõlemad korraga. Lihtsalt selleks, et meie mõlema nimi oleks sama paberi peal. Sama käib ka reisikindlustuse kohta. Muidugi on olulised ka hilisemad lennupiletid, millega me saame tõestada, et Simon on mul Eestis külas käinud. Seda pidi lisaks tõestama ka tema pangaväljavõte.
Eraldi suur lahter oli viisa taotluses ka selle jaoks, et ma saaksin lahti kirjutada, milline on meie koduste tööde jaotus (kes teeb süüa, kes peseb nõusid, kes koristab jne.). Selle kõige tõesust võidakse uurida intervjuul. Samuti võivad nad siis uurida, kuidas on meie teadmised teineteise lapsepõlvest, perest jms. Loomulikult pidime ära märkima ka ühised huvid.
Seega pidin enne Austraaliast äraminekut arvestama võimalusega, et tulen sinna veel tagasi. See tähendas seda, et pidin pikendama oma pangakaart nii, et see kehtiks võimalikult kaua peale minu äraminekut. Samuti pidin pikendama oma juhiluba võimalikult pikaks ajaks.
Enne Austraaliast äraminekut müüsin ka oma Fordi Simonile, kuid paberite peale panime kirja, et mina olen nüüdsest kasutaja ning Simon omanik. Seda jälle selleks, et viisaga saaks tõendada, et meil on ühist vara. Selle kohta pidime muidugi lisaks eraldi ametlikku väljavõtet paluma, kus meie mõlema nimed peal oleksid.
Loomulikult pidime me mõlemad Simoniga laskma enda erinevatest dokumentidest (passid, juhiload jne.) koopiad teha ning siis nende õigsust laskma kinnitada. Viimane on õnneks Austraalias väga lihtne ning tasuta. Kuna Simoni sünnitunnistusest olid pärast üleujutust järele jäänud päris kahtlase välimusega räbalad, siis lasksime Sydneys talle uue teha. Enda sünnitunnistusest sain Eestis inglisekeelse väljavõtte ning siis pidin seda notariaalselt kinnitama, mis meil maksab muidugi üsna palju.
Selleks, et tõendada, kui tubli kodanik ma olen, tegin väljavõtte nii Austraalia politseiregistrist kui ka meie Eesti omast. Viimaseid väljastatakse mingil põhjusel vaid eestikeelseid ning see tähendas, et pidin selle laskma tõlkida ning seejärel notariaalselt kinnitada.
Kuna Austraalias olles selgus, et spetsiaalselt enne Eestist lahkumist tellitud ID-kaart on vigaste turvaelementidega vms., siis ei saanud ma seda juba tükk aega pangatehingute tegemiseks kasutada. Arvain, et see vahetatakse mul Eestis uue vastu välja. Selgus, et neil oli see tarvis lihtsalt hetkeks oma masinasse pista ning midagi uuendada. Uut kaarti ma ei saanud. Kuna ma aga olin arvanud, et saan uue kaardi, siis ei olnud ma selle koopiat Austraalias tasuta kinnitada lasknud. Nüüd pidin koopia õigsust siin tasuliselt kinnitama.
Muidugi pidin tegema ka uue passipildi, sest see ei tohtinud olla vanem kui pool aastat.
Peale erinevate dokumentide alleshoidmist, kopeerimist, kinnitamist jne. pidime me leidma tõestust ka sellele, et me oleme olnud omavahel pidevas kontaktis (muidugi ka peale seda kui ma Austraaliast ära kolisin). See tähendab telefoni väljavõtteid (mida ei olnud üleliia kerge saada, sest meil on mõlemal kõnekaardid), sõnumite väljavõtted (taaskord keeruline ettevõtmine, sest me ei tahtnud neile saata oma isiklike sõnumite sisu vaid seda, et oleme neid saatnud. Taaskord teostatav!), e-mailid, kirjad ja postipakikinnitused ning muidugi Skype kõnede väljavõtted. Tuleb välja, et Skypelt Skypele tehtavate kõnede puhul on väljavõtte saamine üsnagi keeruline ning vajab eraldi programmi.
Kuna Simoni isa pakkus, et võiks ka meile soovituskirja kirjutada, siis võtsime selle pakkumise muidugi hea meelega vastu. Meie suhte kohta kinnituskirja kirjutasid lisaks ka Jen ja Kevin. Nad pidid panema kirja, kuidas ning täpselt kui kaua nad meid mõlemat tunnevad ning mida arvavad meist ja meie suhtest. Nad kõik pidid kinnitama ka seda, et on austraalia kodanikud (sünnitunnistuste koopiatega). Kuna Kevinil polnud õrna aimugi, kus ta sünnitunnistus oli, siis oli ta isegi valmis endale uut taotlema. Ta ütles, et oleks seda nii ehk naa tahtnud teha aga nüüd oli konkreetne põhjus. Need kirjad pidid kinnitama kohalikud allkirja õigusega tähtsad inimesed (arst, jurist, pangatöötaja, õpetaja, politsei vms.), kes samuti pidid kirja panema oma kontaktandmed.
Selle protsessi käigus selgus, et mul on Jeniga veel üks naljakas seos, (peale ühise sünnikuupäeva ja aasta ning selle, et me mõlemad töötame õpetajana). Nimelt on Jen sündinud St. Anne haiglas. Teatavasti on minu ema nimi Ann.
Kuna tegemist on partnerviisaga, siis muidugi küsiti ka elementaarseid asju nagu seda, kus ja millal me kohtusime, millal otsustasime et oleme paar ning millal algas de facto suhe (kooselu). Kõik ikka kuupäevalise täpsusega. Pidime siinkohal mõned kuupäevad lihtsalt omavahel kokku leppima, sest alati pole ju asjadel konkreetseid kuupäevi. Aga nüüd on! No ja muidugi pidime lisama kirjajupi selle kohta, kuidas meie suhe on ajaga arenenud ning millised on meie tulevikuplaanid.
Viisasse tuli näiteks sisestada oma vanemate ning õdede-vendade andmed, eelnevad de facto suhted, kaasa immigreeruvad pereliikmed ja riigid kus olen elanud üle aasta. Olin rõõmus, et ma elasin Inglismaal alla aasta, sest muidu oleks mul olnud vaja ka sealt karistusregistri andmete väljavõtet. Lisaks pidin kuupäevalise täpsusega panema kirja kõik riigid, mida olen viimase kümne aasta jooksul külastanud. See viimane osutus mulle üsna keeruliseks ettevõtmiseks, sest ma olen teatavasti päris palju ringi reisinud. Õnneks on mul alles vanad märkmikud, kust sain kõik täpselt teada. Tegelikult ma ei saa aru, miks neil selliseid asju on nii täpselt teada on vaja... Samas vaevalt nad hakkaksid uurima, kas ma ikka tõesti kuskil käisin või mitte. Õnneks oli seal palju asju, mis minu puhul ei kehtinud ning seega sain lihtsamini edasi minna.
Kuna Simon eeldas, et ta peab veidi rohkem viisasse panustama, kui ta tegelikult pidi, siis otsustas ta immigratsiooniametile ka isikliku kirja kirjutada, mille oma avaldusele lisasin.
Enne viisataotluse lõpetamist pidin kinnitama näiteks, et olen nõus Austraalia kommete ja väärtustega, et ei lähe sinna arstiabi saamise eesmärgil jne.
Kui olin taotluse lõpuks sisse andnud selgus, et olin paljusid asju teinud ilmaasjata, sest näiteks dokumentidest sooviti online avalduse puhul vaid originaali koopiat (ilma selle tõelisuse kinnituseta). Samas olin pigem rahul, et olin valmistunud veidi enamaks.
Tööd dokumentidega jagus mulle siiski piisavalt, sest pidin arvestama sellega, et ma ei saa viisataotlusele lisada üle 60 dokumendi ning ükski dokument ei võinud olla suurem kui 5MB (kokkupakitud failid ei sobinud). Seega sain teha palju tööd failide ühendamise, väiksemaks muutmise jms.. Tänu sellele õppisin arvutiga üsna palju uusi asju tegema.
Peale taotluse eest tasumist sain teada, et pean minema ka arsti juurde ülevaatusele. Seda võib Eestis teha vaid üks kliinik, sest neil on Austraaliaga mingid eraldi kokkulepped. Minu rõõmuks asub see koht Tallinnas ning endiselt ka sama koha peal, kus kunagi oma esimese viisa jaoks kopsuröntgeni käisin tegemas. Seekord vajati aga enamat. Pidin kaasa võtma paberid oma prillide kohta, rääkima neile oma üldisest enesetundest ja tervisest ning sellest kas kasutan mingeid ravimeid. Üle küsiti minu kaal ja pikkus ning mõõdeti vererõhku. Samuti pidin andma veeniverd, millest võeti HIV ning vist ka süüfilise test. Lisaks pidin jälle minema kopsuröntgenit tegema ning andma põletike testi jaoks uriiniproovi. Selle viimase kohta oleksid võinud nad mind varem hoiatada, sest käisin spetsiaalselt enne arsti juurde minemist wc-s ära. Seega sain hiljem ooteruumis nende veeautomaati tühjendada ja oodata. Vastuvõtus istuv tüdruk soovitas mul wc-s kraanivesi voolama jätta ning lihtsalt oodata. Õnneks sain lõpuks kõik proovid antud. Viimasena tehti minust veel kohapeal arstipaberitele lisatav dokumendifoto. Juba paar päeva hiljem olid tulemused Austraalia poole teele saadetud ning tundub, et kõik oli ok.
Seega kokkuvõtlikult võin öelda, et tegemist on meeletult suure paberimajandusega, mille õigsuse reaalses kontrollimises ma sügavalt kahtlen. Kogu selle materjali mõttega ja süvitsi läbitöötlemine võiks võtta ühel inimesel vähemalt nädala. Ma kipun arvama, et nad vaatavad lihtsalt üle, kas kõik vajalikud kinnituspaberid on olemas ning loevad ehk mõned faktid läbi.
Kuna kogu värk läks nii detailseks, siis oli meil Simoniga kohati väga keeruline mõnele küsimusele vastata ning olime sunnitud midagi võimalikult loogilist sinna välja mõtlema. Arvan, et kõik need detailid ei saa suhte tõesust kinnitada. Aga samas saan aru, et tõenäoliselt on palju olnud neid, kes on tahtnud lihtsalt saada endale viisat ning seega seda süsteemi ära kasutanud. Mõned aastad tagasi olevat asjad käinud palju kergemini ning kordades kiiremini.
Kogu see viisa jamandus oli nagu järjekordne ülikooli lõputöö kirjutamine. Ega ma kõiki asju ei viitsinudki siia hakata kirja panema ning mõned asjad olen kindlasti ise ka ära unustanud, sest asjaajamist on jätkunud tükiks ajaks. Teades, kui palju see vaeva nõuab, siis ma ei usu, et väga paljud kes päriselt suhtes ei ole, viitsiksid seda lihtsalt viisa saamise eesmärgil läbi teha. See on lihtsalt liiga detailne, tüütu ja aeganõudev.
Viisa peale kulunud rahasummadest ei taha ma üldse rääkidagi, sest kaudseid (austraalia juhiloa pikendamine viieks aastaks, vist sadade paberite printimine, info saamiseks väliskõnede tegemine jne.) ning otseseid (viisa taotlus ise, tervisetõend, karistusregistrite väljavõtted jms.) kulusid oli ilmselgelt väga palju. Võin aga rõõmuga öelda, et sellest aastast tõusid viisade hinnad ning tänu oma tõelisele kiirustamisele ning enese kokkuvõtmisele detsembrikuus õnnestus mul säästa $1545 (1042EUR). Olen uhke ja õnnelik!
Nüüdseks olen oma viisataotluse sisse andnud ning pean vaid vastust ootama. Mulle peaks kuu/kahe jooksul määratama ametnik, kes minu paberitega tegelema hakkab ning siis on võimalik, et pean veel midagi lisama või tõendama. Vastuse peaksin saama aasta/kahe pärast ning seejärel on mul õigus Austraalias edasi olla ja töötada. Mõned aastad peale seda võiksin soovi korral endale isegi Austraalia passi ning kodakondsust taotleda. Siinkohal aga ütlen siiski kõikide rahustuseks, et ega ma enam kaks aastat järjest küll Austraalias olla ei tahaks. See oli ikka liiga pikk aeg. Minu kodu on siiski Eestimaal. Tahaksin lihtsalt veel mõned aastad Austraalias elada ja töötada ning siis vaadata mis edasi saab. Eestimaal!!!
Siia lõppu lisan aga ühe kirjajupi, millega vägagi nõus olen:
No comments:
Post a Comment