NSW ja Sydney nr. 3

13-16.jaanuar oli Jen meil Sydneys küllas. Olin nii rõõmus, et ta otsustas sinna tulla, sest arvasin, et ei näe teda niipea uuesti. Ta polnud kunagi enne Sydneys käinud ning kuna tal oli parajasti koolist suvepuhkus, siis sai ta seda endale lubada. Mitch temaga kahjuks ühineda ei saanud, sest ta oli tööl. Niisiis läksime 13.jaanuaril Jenile lennujaama järgi. Esimene päev üheskoos möödus meil suhteliselt rahulikult. Simoni parim sõer James tuli meile külla, sest tahtis ka Jeni näha. Nimelt on ka James mõned aastad tagasi Carnarvonis elanud ning tänu sellele on meil päris palju ühiseid tuttavaid. Hiljem läksime veel teistelegi Simoni sõpradele veidikeseks külla.

Järgmisel päeval ärkasime eriti varakult ning läksime Simoni ja Jeniga Sydney suurde Taronga loomaaeda. Otsustasime ka Jenile pakkuda mõnusat esmasisenemist Sydney kesklinna ning kasutasime taaskord regulaarliini laevakest. Olin muidugi rõõmus, et sain sellega uuesti sõita. Selleks, et loomaaeda minna tuli meil veel teisegi praami peale ümber istuda. Seega mahtus sellesse päeva kokku lausa neli laevasõitu.

Õnneks pääsesin loomaaeda sisse tänu Annelt laenatud plastikpiletile täitsa tasuta. Esimesena tervitasid meid mu emme suured lemmikud, punased pandad, kes rõõmsalt omavahel mürasid. Nad olid nii nunnud, aktiivsed ja mänguhimulised, et jälgisime neid päris tükk aega.

Kõige sügavama mulje jättis mulle aga hüljeste šhow. Nimelt toimus seal kaks korda päevas "Hüljeste teater". Inimesed istusid teatrilava ette ning seejärel räägiti kõigile hüljestest ning nende treenimisest.

Ilmselgelt toimub kõik ainult heaga ning põhiliselt kasutatakse kiituseks kalu, mida neile tõesti iga väikseimagi asja eest anti. Sealsed hülged on märgatavalt kuulekamad kui enamuses inimeste koerad! Käsklused antakse enamasti edasi kehakeelt kasutades. Sellele oli üles ehitatud ka kogu teatrišhow. Näiteks samal ajal kui hüljestest ning nende kehaehitusest räägiti demonstreeris hüljes vastavaid kehaosi: tõstis loibasid, näitas hambaid, liigutas saba vms. Vahepeal hülged keerutasid oma pead, andes märku, et nad ei nõustu sellega, mida nendest räägitakse. Või vastupidi, andes noogutades märku, et nad on kõigega nõus. Terve šhow jooksul oli näha umbes viite erinevat hüljest, kes kõik esinesid eraldi. Loomulikult oli kogu etendus igati läbimõeldud.

Muidugi oli neile õpetatud ka palli nina peal hoidmist ning sellega samal ajal ringi ujumist või liikumist. Sellega said nad suurepäraselt hakkama. Lausa uskumatu, et nad nii hästi tasakaalu oskavad hoida. Erinevaid trikke, mis nad tegid oli tegelikult väga palju. Arvan, et see on hea, et nendega tegeletakse ning neile asju õpetatakse. See tähendab, et nad ei igavle niisama oma puuris.

Teine põnev šhow, mis loomaaias toimus oli lindude šhow. Ka seal rääkis üks mees kõigepealt lindudest üldiselt ning seejärel demonstreeris ta, kuidas nad üle inimeste peade lendasid ning seejärel jälle temani tagasi tulid. Lisaks oli neile õpetatud ka mõned trikid. Linde, kes seal šhows osalesid oli üsna palju: kurelised, öökullid, kotkad ning muidugi ka papagoid. Viimased lõpetasid šhow sellega, et mitukümend lindu tegi mõned ringid üle inimeste peade ning kadusid seejärel puude vahele.

Šhowde vahepeal jalutasime ringi ning vaatasime erinevaid loomi. Puurid olid neil täiesti mõistliku suurusega (kuigi alati võiks ju olla suurem) ning kenad ja puhtad. Maa-ala, kus loomaaed asus oli üsna suur ning loomi oli palju erinevaid. Muidugi olid seal olemas elevandid, jõehobud, lõvid, erinevad kitsed ja lambad, ahvid,

sisalikud (sealhulgas ka maailma suurim sisalik Komondo Dragon), maod (ka maailma mürgiseim madu oxyuranus microlepidotus, kelle ühest hammustusest piisaks, et tappa 200 000 hiirt), kilpkonnad, krokodillid, surikaadid, koaalad,

kängurud (sealjuures ka sellised pisikesed kängud, kes elavad ainult puu otsas), erinevad linnud, sipelgasiilid, nokkloomad, vombatid jms. Jalutamist jätkus meile terveks päevaks.

Meenutamist väärib ka rottide puuri juures olev põnev numbrinäidik, mis igal hommikul taas nullitakse. Nimelt näitab see, kui palju on rotid oma jooksurattas sel päeval kilomeetreid maha jooksnud. Meie sealoleku ajaks olid nad sel päeval maha jooksnud 29 115km. Muljetavaldav!

Eriti rõõmus olin, kui nägin esimest korda elus päris oma silmaga kaelkirjakuid. Nad on ikka nii toredalt imelikud loomad. Nemad asusid ka tõenäoliselt inimsilmale kõige parema koha peal, sest nende aedikust oli näha kaunis vaade üle jõe Sydney kesklinnale. Tänu sellele on just nemad ka enamuses reklaampiltide peal.

Tegelikult asub kogu loomaaed väga kena vaatega koha peal. Tuleb vaid vahepeal puude ning puuride ja aedikute vahelt jõe poole piiluda. Näha on nii Ooperimaja kui ka sild ning muidugi kõiksugused rohkem või vähem tuntud kõrgehitised.

Peale loomaaiakülastust otsustasime minna jalutama Ooperimaja juurde. Hoone ehitamine võttis aega lausa 16 aastat ning avati see alles 1973aastal. Tegelikult on Sydney Ooperimajas võimalik nautida nii ooperit, teatrit, balletti kui ka sümfooniaorkestreid. Tegime hoonele lausa ringi peale ning astusime korraks isegi sisse. Ega me seal kaugele minna ei saanud. Põhilise aja veetsime suveniiripoes ringi vaatamisele. Peale seda olime jalutamisest suhteliselt väsinud ning suundusime tagasi koju.

15.jaanuaril ärkasime jälle vara üles, et minna kuulsasse Bondi Beach'i, mis on üks kolmest Austraalia rannast, kus kunagi hakati tegelema vabatahtliku vetelpäästega. Tänapäeval on koht tuntud ka sellepoolest, et paljud kuulsused käivad selles rannas ning siis hiljem kirjutatakse sellest erinevates lehtedes või ajakirjades. Hiljem lugesimegi lehest, et meiega samal päeval käis keegi Austraalia tähtis inimene seal.

Veidi ka ajaloost... Kaunis suvepäev, 6.veebruar 1938, on tuntud Musta Pühapäevana. Sel päeval oli rannalisi oli umbes 35 000 ning Bondi'd tabas kolm ootamatult suurt lainet, mis tõmbas endaga palju inimesi vette kaasa. Veest tõmmati välja 250 inimest, mis on ka rekordarv ühe päeva kohta. 100 inimest nendest pääses vaid ehmatusega, teised vajasid rannal abi. Umbes 30 inimest vajas kunstliku elustamist ning 5 elu kaotati.

Tänapäeval tehakse Bondi rannas töötavatest vetelpäästjatest iganädalast 30 minutilist tõsielusarja Bondi Rescue, kus näidatakse kuidas inimesi päästetakse/ravitakse, kadunud lapsi otsitakse, korda peetakse, haisid jälgitakse jne.. Tööd neil jagub, sest suve jooksul teostatakse üle 5000 päästeoperatsiooni.

Ujumiseks on Bondi'l üsna kitsas (mitte üle 100meetrine) lippudega eraldatud ala. Kui rand on rahvast täis, siis kipub see olema liiga vähene ning inimesed lähevad ikka lippudest eemale ujuma. Seal on aga tugevad hoovused ning veekeerised, mis võivad sind avamerele viia või vastu kive ja kaljusid katki visata. Vetelpäästjad hoiatavad iga natukese aja tagant ranna külastjaid kõlaritesse, et nad oleksid ettevaatlikud ning järgiksid eeskirju. Rõhutatakse ka seda, et eriti kehtib see just turistidele.

Ka selle mõne tunni jooksul, mis meie rannas veetsime, nägime kahte päästmisaktsiooni. Mõlemad lõppesid õnneks hästi. Hetkega olid kohal ka telekaamerad ning päästetutelt võeti intervjuud.

Nii nagu siinkandis paljudes randades, oli ka Bondi'l olemas ujumisbassein, mis asub ookeani ääres ning kuhu toovad vett suured lained. Mõnikord on bassein ehitatud loodusliku kalju sisse ning lihtsalt ääristatud kaitsvate äärtega. Seal on kõigil eriti turvaline ujuda. Üldjuhul on need tasuta, kuid kuna Bondi on nii populaarne koht, siis seal oli see tehtud tasuliseks ning sisaldas arvatavasti ka korralikke pesemisvõimalusi jms.

Lebotasime terve päeva rannas, käisime jalutamas ja ujumas ning nautisime niisama olemist. Peale seda läksime sealsesse rannamajja, et riideid vahetada. Kuna koht on nii tuntud, eeldasin et sealsed pesemisvõimalused on suht tasemel. Ma eksisin. See meenutas mulle vana veneaegse ühissauna pesuruumi... Jooksime mõlemad Jeniga sealt kiiresti välja ning otsustasime, et võime end kodus ka pesta.

Kui olime lõpuks tagasi rongijaama jõudnud jooksime kiiresti endast vasakulpool asuva rongi peale. Viimasel hetkel ütles Simon, et lähme parem järgmisega, sest see oli liiga rahvast täis. Nii me ka tegime. Kui olime mõned peatused edasi sõitnud teatas rongijuht, et oleme sunnitud ootama, sest eespool olevat midagi juhtunud. Istusime vahelduva eduga veidi edasi liikudes sedasi rongis üle tunni aja. Sealsed rongid sõidavad tihtipeale ka maa all ning parasjagu olime meiegi just sellisel tunneli lõigul. Lõpuks jõudsime peatusesse ning meile öeldi, et rongid hetkel edasi ei sõida. Kui rongipealt välja jalutasime tuli mulle kaameramees jooksuga vastu ning küsis, kas minuga on ikka kõik korras... Olin tänu meie rannapäevale lihtsalt näost suht punaseks põlenud... Õue jõudes nägime meie peade kohal tiirutamas helikoptereid ning mööda sõitsid mitmed huilgavad politseid ja kiirabid. Me ei saanud aru, mis on juhtunud. Jalutasime järgmisesse rongijaama kuid ka see oli suletud ning meile öeldi, et ehk avatakse see mitme tunni pärast.

Otsustasime veel veidi edasi jalutada ning arutasime omavahel erinevaid võimalusi, mis me arvasime, et on juhtunud. Sedasi kõmpides jõudsime ühe pargi juurde, kus õitsenud võilille meenutava purskkaevu kõrval olid viidad, mis näitasid kauguseid erinevatest maailma linnadest (sh. London 17 035km; Frankfurt 16 843km; Pariis 16 284km; Moskva 14 522km jne.). Tundsin, et olen kodust kaugel...

Lõpuks tüdinesime jalutamisest ning kuna olime jõudnud Kings Cross'ile, siis otsustasime seal ühte pubisse maha istuda. Simon rääkis, et see on selline omalaadne linnaosa... No ehk midagi Punaste Laternate tänava sarnast. Hakkasime Jeniga tähelepanelikumalt aknast välja vaatama. Näha oli tõenäoliseid narkodiilereid, prostituute, transasid, alternatiivse kultuuri pooldajad jne.. Ka politseid, kes ühe arvatavasti üledoosi saanud narkariga tegeles. Ei puudunud erinevad klubid, baarid "massaažisalongid" jms..

Juba aastaid olevat Kings Crossi tunnuseks ka suur Coca reklaam, mida on kuagele näha. Simon ütles, et kui me poleks juhuse tahtel sinna sattunud, siis poleks ta meid sinna viinud aga me olime rahul. Huvitav oli jälgida tavapärasest erinevaid inimesi, kuid nendest siiski piisavat distantsi hoides.

Mõne tunni pärast otsustasime, et võiksime proovida koju minna. Tuli välja, et rongijaamad olid endiselt suletud. Jalutasime läbi linna ning jõudsime lõpuks nende rongijaamadeni, mis meie kodu lähedale viisid. Need sõitsid kenasti ning viisid meid lõpuks koju.

Hommikul lugesime lehest, et eelmisel õhtul olevat meie ees sõitev rong sõitnud maha liipritelt ning otsa tunneli seinal olnud raudkolakale, mis tungis läbi rongipõranda. Hoolimata sellest, et rong oli rahvast täis, ei saanud keegi õnneks viga. See oli seesama rong, millega me alguses plaanisime sõita kuid tänu Simonile siiski järgmise kasuks otsustasime. Uudislugu saab täpsemalt lugeda vajutades siia.

16.jaanuaril viisime Jeni lennujaama ning pidin talle jälle head aega ütlema. Olin väga rõõmus, et ta meile Sydneysse veidikesekski külla oli tulnud.

Peale seda läksime Simoniga St. Marys basseinidesse ujuma. Basseinid asusid nii sees kui ka väljas. Sees olid lisaks ka mõned veeatraktsioonid. Rahvast oli väga-väga palju. Harjumatult suur osa nendest olid aborigeenid. Ilusa ilmaga vees liguneda on aga alati mõnus.

17.jaanuaril ärkasime jällegi väga vara hommikul, et minna Sydney kesklinna ning veeta seal eriliselt pikk ning sisutihe päev. Esimene külastatav koht oli Hyde Park'is asuv Anzac Memorial, mis on pühendatud sõjas võidelnud austraallastele. Pargi äärest leidsime ka eriti uhke ning vana veejoogikoha.

Edasi liikusime Austraalia muuseumisse, kuid hea meelega kutsusksin seda pigem loodusmuuseumiks. See osutus minu jaoks kõige põnevamaks muuseumiks, kus me Sydneys olles käisime. Sealne väljapanek oli väga laialdane.

Esimestes tubades olid välja pandud erinevad skeletid. Sealhulgas mõned omapärased kuid tegelikult väga tavalised ning igapäevased kombinatsioonid. Näiteks hobune ja ratsanik või ajalehte lugev inimene koos koera, kassi, roti ja kanaarilinnuga. Muidugi olid olemas elevandid, kaelkirjakud ning igasugused väiksemad elukad (kängurud, linnud, maod, kilpkonnad, merilehmad, kalad jms.). Üsna põnev oli ka jalgratas, millega sai sõita. Huvitav oli see sellepärast, et ratas oli ühendatud anduritega sedasi, et teiselpool klaasi oli näha skeletti samaaegselt samasuguse tempoga samasuguse rattaga sõitmas. Veidi harjumatu vaade muidugi...

Olemas oli ka dinosauruste korrus, kus sai vaadata, millised nad välja nägid ning lugeda/vaadata erinevat põnevat informatsiooni. Kui Londonis on sarnases muuseumis huvitav näha, kui suured on vaalad võrreldes elevantidega, siis seal oli pandud vaalaskelett rippuma dinosauruste toa lakke. Isegi suured dinoseurused tundusid selle kõrval tillukesed.

Muidugi ei puudunud ka erinevate kivimite korrus. Välja olid pandud kaunid vääriskivid ning isegi suur kullakamakas. Kõige enam meeldisid mulle kivistunud opaalist säravad teokarbid.

Kõige uskumatuks pean aga puusõnajala tüve ning mingit lehekest, mis on väidetavalt umbes 150 millionit aastat vana. See on nii suur number, et minu aju ei suuda sellest aru saada. Minu arvates oleks isegi 150 aastat lehekese kohta palju.

Selle väljapaneku kõrval oli veel üks puuleht, mis olevat umbes 95-100 millionit aastat vana. Kuidas see üldse võimalik saab olla?! Ma saan aru, et need kivistuvad mingil hetkel ja nii edasi aga kuidas nad selle hetkeni vastu peavad? Mõtlen nüüd nendele lehehunnikutele, mis üsna kiiresti kõdunevad ja ei saa üldse aru...

Muidugi oli muuseumis ka palju erinevaid topiseid (alustades putukatest ning lõpetades nüüdseks välja surnud maailma suurima kukkurloomanga (diprotodon, kes olevat kaalunud kuni 2700kg)). Sealjuures oli muidugi olemas ka väljapanek sellest, kuidas ussikesest saab liblikas jne. Mõnes kohas võis väljapanekute lähedal näha näiteks sisalikku kedagi alla kugistamas vms.

Väga tore oli, kui jõudsime ühe vaateakna taha, mis paistis justkui akvaarium, mille sees olid pisikesed naljakad krokodillid. Vaidlesime Simoniga tükk aega, kas need on päris või mitte. Kuna ühtegi teist elus looma polnud me selle hetkeni näinud, siis mõtlesime, et ehk on needki topised ning neile on pandud mingid andurid kurgu alla, et sellega hingamist imiteerida.

Sedasi passisime akvaariumi ees päris pikalt. Lõpuks üks loomadest liigutas end. Need olid päris! Kuigi nägid välja nagu mõned kavala ilmega multifilmi tegelased... Nad meenutasid mulle väga Jääajast seda tegelast, kes meeletult pähkleid armastab ning neid pidevalt taga ajab.

Veel võiks ehk välja tuua stromatoliidid, mida olin Lääne-Austraalias päris looduses näinud ning kauni merekarbi kollektsiooni, mis mul samuti Lääne-Austraalias umbes sarnane välja nägi. Lisaks olid kõigile katsumiseks välja pandud erineva suurusega kilpkonnakilbid. Mõned olid lausa nii suured, et mahtusin kenasti nende alla ära.

Ühelt stendilt sain teada, et kõik mereussid on väga mürgised, kuid nagu Kevingi mulle ütles, on nad väga uudishimulikud ning mängulised. Täpselt nagu seegi mereuss, kes meid kunagi uudistas. Praegugi mõtlen sellele väikese värinaga. Lisaks teatas stend, et siiani pole Austraalias toimunud ühtegi teadaolevat surmaga lõppenud mereussi hammustust inimesele. Vahva teada!

Teine minu jaoks täiesti uskumatu avastus muuseumis oli üks suur säilitatud kala (coelacanths). Nimelt arvati, et see kalaliik suri välja umbes 90 millionit aastat tagasi. Seda arvati seni, kuni 1938 aastal see kala elavana India Ookeanist võrguga välja tõmmati. Fossiilide järgi otsustati, et nad on selle 90 millioni aastaga üsna vähe muutunud. Kuidas on võimalik, et nad arvati olevat välja surnud juba nii meeletult kaua aega tagasi aga nüüd lihtsalt üks leiti?! Mis siis, et ookeanid on suured ja sügavad...

Muidugi oli ka eraldi väljapanek kõikidest erinevatest lindudest, kes Austraalias ringi lendavad. Neid on ikka jube palju.

Viimane väljapanek oli aborigeenikultuurist ning nendega seotud asjadest. Mulle oleks meeldinud, kui see oleks olnud veidi põnevam ja mahukam.

Järgmisena jalutasime läbi St. Mary katedraalist. Kuna selliseid vanu ehitisi Austraalias väga pole, siis oli see kenaks vahelduseks.

Peale seda suundusime edasi NSW Kunstigaleriisse, kuhu olid välja pandud paljud väga kaunid ning ka kuulsad maalid. Jalutasime seal tükk aega ringi ning ei suutnud ära uskuda, kuidas inimesed suudavad teha maale, mis näevad välja justkui fotod.

Sellest mitte kaugel asus veel üks kunstigalerii, kuhu otsustasime samuti korraks sisse vaadata. Esimesel korrusel toimus millegi avamise puhul mustkunsti etendus. Istusime veidikeseks maha ning saime aru, et see on ikka väga algeline ning igav värk. Ehk oleks see sobilik olnud lastele. Liikusime edasi kunstisaalidesse, kust kõndisime läbi eriti kiirete sammudega. Nimelt olid seal kõik sellised maalid, mille joonistamisega mina ka hakkama saaksin. Peale mõne saali külastust otsustasime sellele rohkem oma aega mitte raisata ning liikusime edasi.

Meie jalutuskäik oli meid sujuvalt mööda erinevaid parke toonud Kninglikku Botaanikaaeda, kus olid eraldi osad pühendatud näiteks kaktuselistele, sõnajalgsetele, palmidele (millest ühed isegi õitsesid) ning muidugi ka erinevatele lilledele jms..

Kõige põnevam oli minu arvates Wollemi mänd (Wollemia nobilis), mis on üks maailma haruldaseimaid taimi. Arvati, et need puud on juba millioneid aastaid tagasi välja surnud, sest nendest olid säilinud vaid fossiilid. See arvamus muutus kui 1994 aastal avastati Wollemi Rahvuspargist (kõigest 150km Sydneyst loodes) kolm täiskasvanud puud. Nüüdseks on noori Wollemia mände võimalik osta mõndadest aianduspoodidest ning see tagab liigile jätkusuutlikuse ka juhuks kui need kolm vana puud peaksid mõne (loodus)õnnetuse puhul hukka saama.

Eelmise sajandi alguses olevat Botaanikaaias ringi jalutanud vähemalt kolm suurt kilpkonna. Viimane neist suri 1967aastal ning temast tehti topis, mis seisab siiani suveniiripoes kõigile vaatamiseks.

Sydney Kuninglik Botaanikaaed asub Ooperiteatri vahetus läheduses ning ühelt poolsaarelt teisele avanevad väga kaunid vaated, mille taustal on näha muidugi ka kuulsat silda. Väga mõnus on sedasi erinevate taimede vahel vaadet nautida ning lillelõhna nuusutada.

Järgmisena otsustasimegi jalutada mööda Ooperimajast ning kõmpida üle Harbour Bridge'i. Sild avati 19.märts 1932 ning ära tuleks mainida ka fakt, et silla ehitamise käigus sai kahjuks 16 töölist surma.

Sillal sõidavad nii autod (kiiruspiiranguks 70km/h) kui ka rongid ning üks silla äär on mõeldud ratturitele ning Ooperimaja poolne äär jalakäijatele. Silla tornidesse on võimalik suhteliselt suure summa eest üles ronida. Otsustasime seda seekord mitte teha. Lisaks on sillal ka turvamehed valvamas, et keegi pättust ei teeks või üle ääre alla ei hüppaks. See viimane oli tänu kõrgele kaardus äärele üsna keeruliseks tehtud.

Vaated linnale, ooperiteatrile ning ringi sõitvatele laevukestele olid muidugi väga kaunid. Kohe teiselpool silda asub suur lõbustuspark. Otsustasime ka seal veidi ringi vaadata. Nagu ikka olid seal olemas erinevad mind öökima ajavad keerutus- ja pöörituslõbustused. Vaatamisest piisas!

Seejärel suundusime tagasi ning jalutasime uuesti üle silla. Suudnusime silla alla, kus asuvad kahurid, mis algselt pandi sinna Sydney kaitseks 1850aastal. Kahurid, mis polnud ühtegi kurja lasku teinud eemaldati sealt 1920ndatel, mil alustati silla ehitustega. Need viidi Taronga Loomaaeda. Sealt toodi need tagasi Dawes Point Parki 1945 aastal. Jalutasime veel veidi mööda muuli ringi ning seejärel istusime niisama, sest olime terve päeva jooksul nii palju kõndinud. Meie jalutuskäigud polnud aga veel lõppenud, sest järgmisena suundusime sealt edasi vaatetorni suunas.

Enne vaatetorni minemist põikasime veel läbi ka Queen Victoria Building'ust, sest Simon mäletas, et seal olevat põnevad kellad laes rippumas. Kuna kell oli varsti seitse saamas, siis otsustasime oodata ja vaadata, mida kellad täistunnil teevad. Mõlema kella juures toimus väike põnev teatrietendus. Tegelikult oli vaatamist väärt kogu hoone (vitraazidega aknad, kuldsed kaunistused, kitsad keerdtrepid, laiad paraadtrepid, kuppeltornid jne.). Nüüd tuleb aga lisada ka seda, et hetkel on tegemist kaubanduskeskusega.

Peale seda jalutasime lähedalasuvasse Sydney Tower Eye'sse ehk Centrepoint'i, mille alumistel korrustel asub samuti ostukeskus. Tahtsime torni jõuda enne päikeseloojangut. Seda selleks, et näha linna nii valguses kui ka pimeduses ning muidugi ka selleks, et nautida kõrgustest päikeseloojangut. Torni kõrguseks on 306meetrit ning vaateplatvorm ise asub 250meetri kõrgusel. Lõpetati torni ehitus alles 1981aastal.

Vaated ülevalt olid muidugi väga kenad. Kuna olin selleks ajaks juba üsna palju mööda Sydneyt ringi käinud, siis oli mul ka põnev vaadata, kus ma käinud olin. Näha olid kõik kohad, kus samal päeval olime jalutanud. See ring tundus isegi ülevalt vaadatuna meeletult suurena. Oleksime jubedalt teada tahtnud, kui palju kilomeetreid me maha kõndisime. Muidugi oli näha ka Kings Crossi Coca-Cola reklaam, erinevad staadionid, pargid ning muidugi sadamad ja laevukesed. Ka kaugustesse lendavad lennukid olid silmapiiril. Päikeseloojang oli muidugi kena ning öistes tuledes linn nägi välja hoopis teistsugune kui päeval. Veel enne äraminemist ostsin torni suveniiripoest väikesed pakid vinnutatud känguru- ja krokodilliliha. Lähedalasuvast poest õnnestus hiljem sinna juurde leida ka emuliha. Need lendasid minuga koos tagasi Eestimaale, kus tillukesi lihalõike said päris paljud sugulased ja sõbrad proovida.

Kui olime tornis vaate nautimisega lõpetanud hakkasime mööda tänavaid rongijaama suunas lonkima. Istusime korraks veel pubisse kuid kuna olime mõlemad päevast väsinud, siis ei jäänud sinna kauaks. Teel rongijaama märkasin plastikust wc-sid, mida tavaliselt suurüritustel kasutatakse. Minu tähelepanu said endale just meeste wc-d, sest selliseid polnud ma veel enne näinud. Nimelt oli see selline ümar ning sel puudusid seinad. Oli vaid kaarjas ukse moodi asi ning siis sein, milles oli auk. Ja ühe aluse peale mahtus selliseid lausa neli tükki. Vähemalt ei pea jutuajamist wc-s käimise ajaks pooleli jätma.

Järgmisel päeval olime nii väsinud, et ei viitsinud eriti midagi teha. Simon puhastas hoovis kalavanni ning tegi kaladele taimede vahele ujumiseks rohkem ruumi. Mina pesin pesu, koristasin veidi ning olin niisama talle seltsiks. Õhtul läksime Simoni sõprade Gleni ja Kelly juurde, kuhu oli päris palju rahvast kogunenud. Jäime sinna ööseks, sest hommikul plaanisime üheskoos randa minna.

Läksime Woy Woy randa kuuekesi ning lisaks oli teistel kaasas ka trobikond lapsi. Rand oli tegelikult tilluke liivariba, mis asus üsnagi puude varjus. Lapsed said ujuda aga me Simoniga jätsime selle seekord vahele. Istusime niisama kai peal varbad vees ja vaatasime pelikane ning teisi veelinde. Muidugi käisime ka veidi linna peal jalutamas. Tegemist oli üsna väikse ning tagasihoidliku kohaga. Viimase pisikese peatuse tegime Staples vaateplatvormil ning siis suundusimegi tagasi koju.

Läbitud teekond (lisa eelmistele blogipostitustele ning endiselt veidi segamini):
Sydney (Bondi Beach; Kings Cross; St. Marys)
Woy Woy (Fishermen's Wharf; Staples Lookout)