Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 15

Marju + kaks kuud traktoriga niitmistööd = kaks katkist traktori esiklaasi;
Kevin + umbes 20 aastat traktoriga niitmistööd (enne Marju tulemist) = samuti kaks katkist traktori esiklaasi.

Kokkuvõttes olen suutnud olla osaliseks seekord ka enda traktori esiklaasi purunemises. Möödasõitev autorong viskas mulle kivi aknasse ning käis kõva pauk ja klaas oli katki. Võtsin kohe raadio teel Keviniga ühendust ning teatasin talle juhtunust. Alguses ei tekkinud klaasi konkreetset auku vaid see jäi selliseks tükikestest koosnevaks. Kevin arvas, et äkki ma saan sellega siiski kuidagi edasi sõita. Meil oli tervest pikast teest jäänud veel vaid viimased 20km. Kui ronisin tagasi traktorisse lõi ta mu järel ukse kinni ning selle hetkega sai ka klaasi sisse esimene auk tekitatud. Seejärel lõi Kevin kogu klaasi eest ära ning jätkasin sõitmist ilma klaasita. Kogu tolm, niidetud muru jupid ja muu jama lendas mulle tuulega aknaaugust sisse. Köhisin ja aevastasin ning Kevin arvas, et peaksin koju sõitma. Ma ei tahtnud, et ta peaks poole kauem tööd tegema ning sõitsin need paar tundi siiski ilma aknata edasi. Eriti heaks leiutiseks osutus vanast t-särgi varrukast tehtud mask. Kokkuvõttes oli mul siiski suht raske tööd teha, sest avastasin, et teen väga paljusid asju ainult oma kuulmisele lootma jäädes. Nüüd, kui esiklaas oli katki, kuulsin vaid mootorimürinat ning mul polnud aimugi, mida niiduk mu taga teeb. Kuna ma nagunii midagi ei kuulnud, siis otsustasin keerata raadio hästi kõvaks. Sedasi tümpsu saatel tuule vihisedes oli päris tore. Tänu klaasi puudumisele sain isegi veidi jalgadele päikest. Olin järjekordselt väga rõõmus selle üle, et Kevin suutis jääda taaskord väga rahulikuks ega öelnud mulle midagi halvasti. Tegelikult olin suht ehmatunud sellest olukorrast. Mul pole enne kunagi autol aknaklaas katki läinud.

Oleme paar ööd veetnud samas kohas, kus olime veidi aega tagasi. See on see koht, kus lähedal ma kuulsin, kuidas üks lehm autorongi alla jäi. Nüüd siis tean, mis surnud lehmaga soojas kliimas kahe-kolme nädala jooksul toimub...

Eelmises blogis unustasin mainida ühte väga olulist asja. Nimelt on mul nüüdseks ära nähtud metsikud hobused, kaamlid ning dingo. Ilmselgelt jätsid nad minusse kustumatuid tundeid ja toredaid muljeid.

Ühe vaba päeva veetsime Marble Bar'is. See on tilluke asula, mille tegelik nimi peaks olema Jasper Bar, sest see on ümbritsetud just jaspise kivimist küngastega. Lisaks tegutses seal ka kullakaevandus ning Kevin viis mind kohaliku kaevanduse muuseum-poodi. Selle ümber oli terve hunnik vanu minu jaoks müstilisi masinaid ning seespool palju erinevaid kivimeid ning nendest tehtud ehteid. Veidi oli ka kullast asju. Nägin suurt vaeva, et endale midagi mitte osta. Olin tubli ja sain hakkama. Peale seda käisin Chinaman Pool jõesopis ujumas. Kahjuks oli vesi nii madal, et ega see päris ujumise moodi polnud aga mõnus oli soojas vees niisama ka lesida.

Ma ei teadnudki, et miraaži nägemiseks ei pea olema joogijanusse või toidupuudusesse kõngemas. Ei pea olema ka raskest tööst nõrkenud. Lisaks ei tähenda miraaž jäätiseputka nägemist seal, kus seda tegelikult pole. Võib näha ka täiesti tühja auku seal, kus tegelikult on näiteks muru ja põõsad. See tühi auk paistab siis taevaga ühte värvi ning jääb mulje, nagu seal oleks veekogu. Lähemale jõudes see aga kaob ning nähtavale ilmub loodus, mida enne ei näinud. Eriti hea on neid näha just hommikuti kuskilt kõrgema koha pealt. Nii põnev!

Nüüd kõige lõpus tahan aga kirjutada sellest, mis kuidagi ootamatult mulle siin kaugel olles eriti hinge puges. Kuigi Eurovisioon pole siin eriti populaarne ning paljud pole sellest midagi kuulnudki, siis mul vedas ning sattusin kogemata nägema Austraalia telekanali SBS ülekannet Eurovisiooni teisest poolfinaalist, kus esines ka Ott Lepland. Kuidagi uskumatult tore oli siinsest telekast kuulata eesti keelt. Lisaks võitis mu südame taas ülikena ja armas Alexander Rybak. Vaatasin üksi telekat ja hoidsin kõiki põidlaid ning varbaid, et me pääseksime edasi. Olin jube õnnelik, kui nägin, et see meil õnnestus. Kahjuks ma ise hääletada ei saanud, sest siin sai hääletada vaid Internetis (mida mul polnud) ning kus valiti finaali päeval välja Austraalia lemmik, kelleks osutus samuti Rootsi. Järgmisel päeval õnnestus mul näha ka finaali ning kutsusin ka Kevini meie laulu kuulama. Talle meeldis ning ta keeras lausa teleka kõvemaks. Ta ütles, et sellel laulul polnud häiriv taustamuusika (nagu enamuses teistel) ning ta hääl olevat hea. Taavil oli kogu asjast rohkemgi kui täiesti ükskõik. Siinses telekas kiideti Oti laulu ning välimust. Enne laulu algust pühedasid kommentaatorid selle laulu kõigile eestlastest sõpradele. Eelvoorus sai Eesti laul siinsete kuulajate poolt umbes 70% meeldimisi ja 30% mittemeeldimisi. Päris esinemisel oli see enam-vähem pooleks. Tegelikult kiitsid siinsed kommentaatorid kõiki esinejaid. Negatiivset öeldi, et ta puudutab oma rinda lauldes häirivalt palju. Samas mõisteti, et see on tema viis laulda. Siinset ülekannet vaadates häiris mind kõige enam see, et lauludel polnud tõlget all. Seega tegelikult keegi ei saa aru, kui lauldakse võõrkeeles. Punktide jagamist oli nagu ikka põnev vaadata, kuigi siinsetel kommentaatoritel ei tundunud olevat õrna aimugi sellest, kuidas punktide jagamine tegelikult toimib. Siinkohal pean silmas erinevaid riikidevahelisi sidemeid ning loomulikult seda, et alati jagatakse punkte oma naaberriikidele. Samuti ei teadnud nad seda, mis juhtuks viigi puhul. See teadmatus pani mind eriti imestama just selleks, et nad olid ka eelmisel aastal sama tööd teinud. Võiks ju eeldada, et nad teaksid veidi rohkem. Igatahes olid nad igati Rootsi poolt ning lootsid, et Venemaa ei võida. Eriti tore oli see, et kui Getter Jaani punkte hakkas andma, sest siis hakkas naiskommentaator meie eelmise aasta laulu ümisema ning teadis isegi, et selle pealkirjaks oli "Rockefeller Street". Aga jah, kokkuvõttes suutis selleaastane Eurovisioon tõepoolest mu südame sütitada. Kaugel olles mõjuvad sellised asjad kuidagi hoopis teistmoodi...

Läbitud teekond: Marble Bar->South Hedland->Port Hedland.

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 14

Tööpäevadest pole mul eriti midagi huvitavat kirjutada, sest nad kõik on suhteliselt sarnased. Seega kirjutan hoopis sellest, mis me oleme teinud vabadel päevadel. Kui oleme sattunud mõnda linnakesse, siis on Kevin meid ikka veidi autoga ringi sõidutanud, et näidata, mis kohaga on tegemist ning mõnikord oleme saanud ka veidi ringi jalutada või ujumas käija jms. teha (Port Hedland, Honeymoon Cove). Nimelt olen Kevinile maininud, et kuigi töötegemine on mulle oluline, siis tahaksin ikka ka maksimaalselt erinevaid kohti näha. Kuna saame hästi läbi, siis on ta seda ka õnneks võimaldanud.

Kolm ööd (mitte järjest) oleme veetnud Pardoo Roadhouse'i karavanpargis. Esimesel õhtul oli seal isegi päris palju rahvast, kes kõik grillisid ning pidutsesid õues. Tekkis selline jaanupäeva tunne. Kahel õhtul sõime sealses baaris õhtusööki, mille ülemus meile välja tegi. Söök oli väga maitsev. Kuna Kevin juba teab mu magusaarmastusest, siis küsis ta kas soovin magustoitu ka. Loomulikult ei suutnud ma sellest keelduda. Kusjuures magustoiduks oli piparkoogi maitseline kausike, mille sees oli jäätis.

Tundub, et Kevin tunneb siinkandis peaaegu kõiki inimesi, sest ka sealne ülemus oli tema tuttav. Päris tihti juhtub, et tööl olles sõidab keegi mööda ning siis veidi aja pärast palub Kevin, et ma ootaksin teda minutikese, et kellegagi rääkida. Üldjuhul tean, et see tähendab umbes pooletunnist pausi. Mulle see muidugi sobib, sest saan siis rahulikult süüa või end õues veidi sirutada, painutada. Olen isegi hakanud leiutama erinevaid harjutusi, mida traktori abil teha saab (plaksuga kätekõverdused selle najal; jalalöögid esirehvi kohale jne.). Seda kõike olen sunnitud tegema, sest muidu ei jõuaks ma end päeva jooksul peaaegu üldse liigutada ning ma kohe kuidagi ei tahaks kogu oma lihsatest ilma jääda.

Ühel õhtul, kui olin peaaegu magama jäänud kuulsin äkki suuremat sorti rehvivilinat ja kellegi püüdlust oma road traini peatada. Hetk hiljem kuulsin lehma karjet. Läksin õue ning nägin pimeduses, et tulukestes särav masin oli peatunud. Umbes viis minutit peale seda sõitis ta edasi. Mõtlesin vaesele lehmale ning lootsin, et ta sai hetkega surma ega piinle seal teeääres. Mingi lehm häälitses kuskil. Lootsin, et see pole tema. Läksin tuppa ning proovisin magama jääda. Peas jooksid mõtted, et kui lehm veel ammub, siis lähen ja äratan Kevini üles ning lasen tal sellel teemal midagi ette võtta. Ega ta midagi ilusat ei teeks aga vähemalt ei peaks loomake piinlema. Tema üks võtetest on seotud näiteks traktori niidukiga... Kujutasin kõike suht elavalt ette. Järgnes vaikus ning rahunesin juba veidi maha, kuniks äkki hüppas keegi mu käe peale. Piiksatasin ehmatusest, kuid ei karjatanud. Võtsin telefoni ning valgustasin kohta, kus mu käsi oli olnud. Seal istus pisike konnake. Jälle! Õnneks ei hüpanud ta seekord mulle näkku. Tõusin püsti ning viskasin ta õue. Tõenäoliselt oli ta kogu see kuu aega meiega kaasa reisinud, sest siinkandis konnasid pole. Ega mul ei jäänud muud üle, kui proovida uuesti magamajäämist. See võttis omajagu aega aga lõpuks siiski õnnestus.

Siinkohal veel üks vahejuhtum, mis on samuti lehmaga seotud. Ühel päeval niitsin rahulikult oma traktoriga muru ning märkasin tee ääres pikutamas armast pruuni lehmakest. Imestasin, et ta nii lähedal pikutas. Peatasin traktori, et temast pilti teha, kuid enne kui jõudsin fotoka haarata proovis lehm püsti tõusta ning eemale kõndida. See ei õnnestunud. Tema parem esijalg oli vist täitsa sodi. Ta läks tagasi pikutavasse asendisse. Teatasin läbi raadio Kevinile lehmast ning ta käskis mul edasi sõita. Nägin, kuidas ta traktor lehma lähedal peatus ning kuidas ta erekollane särk liikus põõsaste vahele. Veidi aja pärast nägin, kuidas ta tagasi traktorisse istus ning teatas, et võime edasi liikuda. Mu pisarad voolasid. Nii kahju oli lehmast aga samas teadsin, et sedasi teeääres piinlemine ning nädala-kahe pärast janusse ning söögipuudusesse suremine poleks ka õige olnud. Kui olime oma laagripaigast möödumas läksime sealt läbi, et mu traktori rehvi veidi pumbata. Seejärel teatas Kevin, et ma jään nüüd koju aga tema läheb ja teeb tööd edasi. Puiklesin küll veidi vastu, kuid jäin üsna pea nõusse. Tuju oli tõesti jama aga pesemine, jäätis ning pikutamine tegid olemise palju paremaks. Tore, et mul on ülemus, kes mind mõistab (kuigi tema tegi ju selle kõige hullema töö tegelikult ise ära).

Nüüd aga rõõmsamate teemade juurde. Mõned päevad enne oma sünnipäeva leidsin tee äärest ilusa roosa iPod'i (8GB). See töötab täiesti korralikult ning ka aku peab vabalt terve mu pika tööpäeva vastu. Olen jube õnnelik oma leiu üle.

Minu sünnipäev Austraalias möödus igati meeldejäävalt ning toredalt. Kuna oli pühapäev, siis tegi Kevin hommikusöögiks oma traditsioonilist pühapäevast inglise hommikusööki, mida ta on meile igal pühapäeval teinud (peekon, vorstike ning sai praemuna ja Vegemite'ga. Kastmeks tomatikaste seentega). Mul vedas ning sain ka toredaid kingitusi: lilled, šokolaadi, šokolaadikommid, šokolaaditori ja uue digifotoka. Olin igati üllatunud ja vägagi rahul. Pikutasin veidi voodis, sõin šokolaadikommi ning jõin piima, kuni saime alustada hommikusöögiga. Kõht sai jube täis. Pikutasin veel veidi voodis ning seejärel suundusime Carawine Gorge jõkke ujuma. Koht oli järjekordselt silmipimestavalt ilus: kivine mägi ning selle ääres olev sooja veega jõgi, kus ujusid kolm musta luike. Nad on siin kaitse all ning neid võivad süüa vaid kuninglikud pead. Kusjuures neil pole siin valgeid luikesid. Kuna Taavi oli veidi haige, siis ta istus niisama varjus ja luges ajakirja ega tulnud seekord ujuma. Tormasin vee suunas, et katsuda, kui soe see on. Kevin ütles enne, et oleksin ettevaatlik, sest seal on sopane. Võtsin plätud jalast ning ei teinud sellest probleemi. Probleemi polnud, kuni vajusin põlvini sügavasse mutta ning jäin sinna kinni. Irvitasin enda üle tükk aega, kuni Kevin mind sealt välja päästis. Seejärel läksime vette. Ujuma läksime täispuhutud ratta siserehvidega. Mina sain endale suure traktori rehvi, mille peal oli lausa ideaalne pikutada. Ujusime teisele kaldale kiviseina äärde ning istusime seal päikse käes ja rääkisime tükk aega juttu. Ühel hetkel tekkis vee peale tuulekeeris, mis tiirutas mööda jõesoppi ringi. Nii põnev oli aga varsti see vaibus ning kadus. Peale ujumist grillisime vorstikesi ning sõime kartulisalatit. Kui olime tagasi laagrisse sõitnud, otsustasin järjekordse künka otsa ronida. Võtsin kaasa šokolaadi ning veidi veini. Istusin seal, kuni päike oli loojunud. Vaade oli järjekordselt imeline ning tunne sees suurepärane. Sünnipäev oli möödunud väga mõnusalt. Kui hakkasin alla ronima, siis oli Kevin mulle vastu jalutanud ning seejärel läksime tuppa magusat sööma. Lisaks kingiks saadud šokolaaditordile olin ise ka kirjut koera teinud. Mida rohkem magusat, seda parem.

Siinsetel teedel sõidavad ringi väga paljud road trainid. Mõned masinatest on eriti suured ning nende ees ja järel sõidavad väiksed sõiduautod, mis teavitavad raadio teel eesolevatest ohtudest ning annavad ka teistele liiklejatele suurest masinast teada. Vajadusel peatatakse kogu liiklus. Tihti veetakse erinevaid metallist kandilisi majakesi. Ühel päeval nägin, kuidas üks masin vedas hiigelsuuri rattarehve. Ma polenud enne kunagi nii suuri rehve näinud. Püsti seistes oleks nad olnud minu tiguautost päris palju kõrgemad. Mingil teisel päeval nägin, kuidas veeti meeletult suurti autokaste. Ma ei suuda hästi ettegi kujutada, millised masinad neid kasutavad. Tõenäoliselt mõned hiiglaslikud ning megakallid kaevandusmasinad.

Erinevaid kaevandusi on siinkandis hästi palju. Kui avatakse kaevandus ehitatakse selle juurde ka kaevanduslinnak, kus asub kõik eluks vajalik. Kui kaevandus end sulgeb, peab aga kõik olema jälle endises seisukorras. See tähendab seda, et näiteks kaubanduskeskused müüakse maha ning ehitatakse kuskile tihtipeale päris kaugele kohta uuesti millekski üles. Lammutatakse kõik, mis on ehitatud (sh. ehitatud teed) ning kaevatakse üles istutatud taimed ja puud. Tagasi istutatakse need liigid, mis seal algselt kasvasid. Seega on paljud kaevanduslinnakud, mille nimi seisab kaardil, tegelikult tühjad kohad, mille endisest linnakustaatusest võivad märku anda vaid ühepikkused puud.

Ühel päeval kutsus Kevin mind traktorist välja, sest tahtis mulle Golden Orb ämbliku näidata. Tema nimetus tuleb sellest, et tema kootud võrk on kuldkollast värvi. Väga lahe! Tegelikult pildi pealt hiljem vaadates tundub ta päris armas. Kevin proovib mulle tihti erinevaid asju näidata ja õpetada. Olen juba suutnud päris mitu taimeliiki selgeks saada ning mõne teokarbi inglisekeelsed nimetused on mul ka teada. Lisaks räägib ta mulle ka rõõmuga siinsetest loomadest ning nende harjumustest. Põnev!

Läbitud teekond: Port Hedland->Carawine Gorge->Marble Bar.

Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 13

Teekond Carnarvonist 500km põhjapoole sujus vägagi meeldivalt. Enne teele asumist kartsin natuke, et ehk väsin selle pika sõiduga väga ära, sest tavaliselt olen ikka pikemaid otsi harjunud kellegagi koos sõitma. Üksi sõites olen tihti teinud teeäärseid uinakupause. Nüüd mul seda võimalust polnud. Ülemus oma suure autoga sõitis kõige ees ning mina tema järgi. Kõige viimasena tuli Taavi oma autoga. Masinaid on meil kokku lausa seitse. Kaks traktorit (ülemuse auto peal), minu suur majaauto (koos väiksema sõiduatoga) ning veel Taavi suure auto peal olev kastiga sõiduauto. Kõikide nende autode peal ja sees asub kogu eluks vajaminev (sh. umbes 3000liitrit kütust, samapalju vett, neli tünni erinevaid õlisid jms.). Erinevad asjad töötavad meil erinevate energiaallikatega (nt. külmkapp on vastavalt vajadusele gaasi/elektri/autoaku peal; sügavkülm on päikeseenergia või autoakudega; bensiinigeneraatoriga saab elektrit; pliit on ka gaasiga; ventilaatorid on autoakudelt; puhur on elektriga jne.)

Lõpuks ometi sain näha veidi rohkem Lääna-Austraalia tegelikku loodust. Kõik on väga ilus: künkad, mis kohati meenutavad meie Tuhamägesid, muru ja päike! Terve teekonna jooksul lugesin kokku täpselt 11 hoonet. Tunnen end oma majaautoga nagu tigu. Maksimaalne sõidukiirus mäest alla minnes on olnud täpselt 101km/h. Gaas on pidevalt põhjas aga edasi ikka üleliia kiiresti ei liigu. Tavaline kiirus on umbes 85-90km/h. Kui lähen künkast üles vajub see aga kohati 75km/h. Seega võrdlus teoga on igati asjakohane. Kohale jõudmine esimesesse ööbimiskohta pärapõrgus võttis aega seitse tundi. Peatusime teel olles vaid viieks minutiks, et rehvirõhku kontrollida. Isegi söögipausi polnud aga aeg lausa lendas ja olin lausa veidi kurb, kui sain aru, et hakkame varsti kohale jõudma. Võiksin siin vabalt autorongiga pikkasid vahemaasid sõita. Nii mõnus! Teed on suhteliselt korralikud ja tühjad ning vastutulevaid autosid on ka seega minimaalselt.

Esimese tööpäeva hommikul viis ülemus mind mu traktoriga proovisõidule. Näitas veelkord, kus mis ja mismoodi. Jube, kui paljusid asju pidin jälgima ning meeles pidama. Käike tuleb vahetada kolmest kohast. Pidevalt peab üle õla jälgima, mida niiduk teeb ning selle tegemisi kolmest erinevast kangist juhtima. Veel pean jälgima, mis mu ees teepeal maas on, et ei sõidaks üle näiteks suurtest kividest, kängurulaipadest vms. Lisaks pean veel jälgima peeglist, mis toimub minu ees ja taga teepeal ning kõigile pidevalt teed andma. Tundus, et seda kõike on peaaegu võimatu korraga teha. Ma kohe üldse ei tahtnud, et ülemus mind traktorisse üksi jätaks...

Peale proovisõitu tulid kaks meest, kes viisid meile läbi tervise ja turvalisuse koolituse. Asi nägi välja nii, et me seisime mu tiguauto varjus ning kuulasime ühte meestest. Ta jagas meile ka välja prinditud materjali. Kõikidest teemadest lendas ta hetkega üle ning ma ei jõudnud vist ühtegi slaidi reaalselt läbi lugeda. Peale koolitust tuli täita ka kirjalik ülesanne. Võimalik, et see pidi olema eksam vms. Igatahes luges ta meile õiged vastused suht ette. Vahepeal küsis meie arvamust ka. Lõpus andsime allkrirjad, et oleme kõigega kursis jne. Paberite läbilugemiseks ei andnud keegi mingit aega. Ka ülemus sai terve hunniku ülesandeid ning pabereid, mis ta peab hakkama täitma regulaarselt. Ka meie peame iga päev täitma paberi, mis ütleb, et oleme oma ohtudega kursis jne.

Peale koolitust algas esimene tööpäev. Pidin üksi traktorisse istuma. See oli nii hirmuäratav. Õnneks oli Kevin aga ülimalt tore ning sõbralik ja juhendas mind läbi raadioside pidevalt. Mõnikord olin lausa üllatunud, kuidas ta mu vigasid ette oskab näha, sest ma polnud veel midagi teinudki, kui ta juba mind hoiatas just selle asja eest, mida plaanisin varsti teha. Kogu teeäärne piirkond on tal uskumatult hästi peas. Mina sõidan temast mõnedsajad meetrid eespool, kuid siiski teab ta täpselt mind hoiatada muru sees peituvatest kividest vms. Samas on ta seda teinud aastast 1989, seega on see kõik igati mõistetav. Esimesel päeval tegime tööd 4,5 tundi ning läbisime selle ajaga 7+7km (edasi-tagasi). Olin päeva lõpuks täiesti väsinud.

Järgmine päev alustas rutiini. Taavi tööks on trimmeri või saega kõiksuguste postide, sildade ning kraavide ümbruste vabastamine murust, põõsastest ja puudest. Tema päevad algavad üldjuhul tund või paar hiljem ning lõpevad ka veidi varem. Minu päevad näevad üldjuhul välja järgnevad: Äratus kell 6:00. Kell 6:55 istun traktorisse, et 7:00-16:30 rõõmsasti tööd rügada (mõnikord veinib isegi 17:00). Hiljemalt 16:30 peab Taavi olema tagasi laagriplatsil ning valmis aitama traktoreid suurele autole laadida. Enne seda peaks ta olema pannud generaatori, satelliittaldriku jms. asjad tagasi minu tiguautosse. Seejärel sulgen ma tiguauto aknad, lülitan külmkapi autoakudele ümber, tõstan veel paar asja tuppa ning panen ukse kinni. Seejärel suundume edasi järgmisesse ööbimispaika umbes 30km kaugusel. Kohale jõudes aitame traktorid auto pealt alla saada, tõstame jälle generaatori ja telekataldriku õue ning pakime muud asjad lahti. Kell on selleks ajaks umbes 17:30. Seejärel täidame pesuämbri veega ning ongi aeg end puhtaks pesta. Veel jääb veidi aega niisama olemiseks ning ongi aeg hakata valmistama õhtusööki. Kell 18:45 tuleb Kevin tigumajja end pesema (tema on seniajani traktoreid putitanud jms. vajalikku teinud). Õhtusöök algab kell 19:00 ning samal ajal vaatame telekast uudiseid. Seejärel valmistan Kevinile järgmiseks lõunaks võileiva, pakin selle kilesse ning panen külmikusse. Olen ta võikudele ka vastavalt tujule lühisõnumeid hakanud vildikaga kirjutama, joonistama. Need rõõmustavad teda alati. Kui nõud on pestud on kell umbes 20:00 ning on aeg minna voodisse. Pean tunnistama, et näpin oma telefoni, mudin oma kaela ning nihelen umbes 21:30ni ning jään siis lõpuks magama. Järgmine päev kordub kõik samamoodi. Sedasi oleme tööd teinud ka seitse päeva jutti. Seejärel tegime vaba päeva ainult selleks, et Taavil sai oma asjade kütus otsa ning pidime linna sõitma ja vaba päeva võtma.

Vabal päeval lubab Kevin mul tavaliselt kaua magada, kui luban talle, et lähen iga päev enne üheksat voodisse. Üldjuhul mul selle lubadusega probleeme pole. Kaua magamine tähendab siis näiteks kaheksani. Siis sööme ning seejärel oleneb päevaplaan meie ööbimiskohast. Tegevused on samad, varieerub vaid järjekord: peseme pesu, koristame veidi, tangime kütust, võtame vett, lähme poodi järgmiseks 10-14päevaks toitu varuma (eelmisel päeval oleme Taaviga eelnevalt valmis mõelnud poenimekirja). Kui see kõik on tehtud suundume edasi järgmisesse ööbimispaika.

Ööbimispaigad on üldiselt maanteeäärsed parkimisplatsi sarnased alad. Kuigi ööseti eriti autosid ei sõida, siis kui on võimalik, sõidame veidi teest eemale, kus on vaiksem. Mõnikord sõidame sisse ka kellegi aiaga piiratud alale, kus elavad lehmad. Lihtsalt selleks, et teest eemale saada. Mõnikord on aga väravad lukus ja see ei õnnestu. Täiesti tavaline on see, et hommikul enne ukse avamist proovin meenutada, millises kohas me asume.

Töö on väsitav, sest kümme tundi sama koha peal istuda pole kerge. Isegi lõunat pean sööma roolis olles. Pidevad sundliigutused mõjuvad halvasti mu kaelale, mis esimestel päevadel valutas päris korralikult. Masseerisin seda ning panin kuumaveekoti ööseks kaela alla, kuid ikka oli tunne, nagu lööks keegi mind iga natukese aja tagant noaga kaela. Kevin irvitas, et see on tema. Ostsin endale mingit sügavsoojendavat kreemi ning panin ühel õhtul seda oma kaelale. Kaelavalu seestpoolt kadus hetkega, sest tundus, et mu nahk põleb. Jooksin kraanikausini ning proovisin veega seda maha pesta. Muidugi see ei aidanud. Õnneks olime ööbimiskohas, kus oli ka dušš ning sööstsin selle suunas. Peale pesemist hakkas parem, kuid tundisn kogu öö jooksul, kuidas kogu mu keha justkui õrnalt põleks. Siinkohal õpetus: ära pane sügavsoojendavat kreemi veidigi päikesepõlenud nahale! Hiljem kreemi kasutades olen olnud märgatavalt ettevaatlikum.

Esimestel nädalatel traktoriga sõites käis mul ka peale tööpäeva pea pidevalt ringi. See pidev vibratsioon oli vist harjumatu. Nüüd pole seda muret enam olnud ning kõik on ok.

Pesemisest. Vett on igapäevaseks pesemiseks ette nähtud igale inimesele viis liitrit. Alguses sattusin sellest numbrist suht paanikasse, sest kujutasin ette kahte suurt Coca pudelit ja ühte väiksemat ning see kõlas ilmselgelt liiga vähesena. Tegelikult on pesemine sellega täiesti teostatav. Juustepesuga on aga veidi halvasti... Mu ema muudkui küsis, millal ma oma juuksed lasen maha lõigata. Tema suureks rõõmuks on mu juuksed nüüd tänu Kevinile umbes 20cm lühemad. Ta polnud kunagi kellegi juukseid lõiganud ning pabistas täiega. Nii lõbus oli. Mulle tundub, et mu juuksed on nüüd jube lühikesed aga Taavi ja Kevin ei saanud nagu eriti arugi. Nendele, kellel on probleeme suurte veearvetega, soovitan ämbrit ning niriseva veega veepumbaga dušši. Lisaks tuleb ülejäänud veega ära pesta ka nõud. Oleme Taaviga teinud umbes kordamööda süüa ning vastavalt sellele teine peseb nõud. Esimesel õhtul, kui oli minu kord nõusid pesta vaatasin veeämbrit ning tassi ning mõtlesin, et sellega on jura nõusid korralikult pesuvahendist puhtaks saada. Järgmise mõttena lohistasin duššivooliku kraanikausini ning nüüd pesengi nõusid jooksva veega dušši all. Taavi minu ideed kasutusele pole võtnud. Usun, et ta on kade et ta ise nii geniaalse idee peale ei tulnud.

WCst. Water Closetit meil pole. Aga selle eest on olemas Wind Closet, mis asub iga päev vabalt valitud kohas. Mõnikord olematute põõsaste varjus. Sel juhul olen hommikuti võtnud auto, et sellega eemal asuvate põõsasteni sõita. Öösel on hea ja pime.

Uskumatult tore on vabadel päevadel saada mingissegi tsivilisatsiooni, kus saab päris WCsse ning korraliku dušši alla juukseid pesema. Kevin juba mõistab mu juustepesu probleemi ning proovib mulle alati leida võimalusi, kus saaksin end normaalselt pesta. Nagu ta ütles, tahab ta, et oleksin puhas ja õnnelik. Eriti õnnelik olen siis, kui pesemisruumis on autopeeglist suurem peegel. Ühes kohas oli lausa selline, kust sain end tervenisti vaadata. Küll oli tore!

Kui olime mõned päevad tööd teinud ning oli järjekordse päeva õhtu, küsisin Kevinilt, miks me täna uude ööbimispaika ei sõida. Ta tegi suured silmad ning küsis, kas ma ta traktorit pole näinud. Läksin siis sinnasuunas ning tuli välja, et umbes 15minutit enne tööpäeva lõppu olin ma suutnud oma traktori niiduki alt suure kaarega lennutada kivi otse ülemuse traktori esiklaasi. Ja seda muidugi nii kenasti, et klaas oli täitsa sodi. Õnneks oli Keviniga kõik korras. See aga tähendas seda, et me ei saanud järgnevatel päevadel tööd teha, sest õnnetus juhtus lihavõttepühade ajal, täpsemalt laupäeval. Siin on lihavõtete puhul ka esmaspäev vaba päev ning seega oleks uue klaasi saanud ehk alles teisipäeval. Kuna ülemusel oli kodus (umbes 600km kaugusel Carnarvonis) teine klaas, siis ta mõtles, et ehk oleks mõistlik sinna sõita. Samas keeldus ta meid jätmast pärapõrgusse, kui meil polnud telefonilevi. Õnneks oli tal aga selline telefon, mis aitas saada paremat signaali ning ta jättis selle minu kätte ja sõitis pühapäeva varahommikul koju. Laupäeva õhtul värvisin mune ning andisn kaks neist talle kaasa (üks Kevinile ja teine ta naisele Petale). Ta rõõmustas ning kiitis mu kunstiannet (mis on suht olematu). Õnneks polnud ta kogu selle vahejuhtumi pärast mu peale üldse pahane. Tegelikult rõõmustasin, et sain mõned päevad puhata, kuid teisipäeva õhtuks tuli ülemus tagasi ning kolmapäeval võis töö jätkuda. Loodan, et nüüd hoaib ta minust suuremat pikivahet.

Loomadest. Kõige rohkem olen kohanud lehmasid. Mõned siinsed lehmad näevad välja nagu lehma-eesli-kaamli ristsugutised, sest muidu on nad nagu lehmad ikka aga esijalgade kohal on küür ning kõrvad on täpselt nagu eeslitel. Neid, keda siiani oleme näinud kasvatatakse peamiselt liha saamiseks. Mõnel omanikul pole oma lehmadel aeda ümber või on need katki ning nad satuvad ka teele. Seega on teeäärtes päris palju suurte ning pisikeste lehmade laipasid. Palju on ka kängurulaipasid. Päevas näen umbes kümne looma erinevas lagunemisstaadiumis jäänuseid. Lisaks nähtud laibad: kaks maduussi; sajajalgse ja ussi vahepealene tegelane, kelle olemust mul ei õnnestunudki välja selgitada; erinevad linnud (põhiliselt kakaduud, väiksemad kotkalaadsed linnud ning mõned väiksemad tegelased); koer; kaks metsikut kassi, üks sipelgasiil ning üks kaamel. Sellest viimasest sain teada alles siis, kui ülemus mulle hiljem ütles seda (temast polnud palju järgi). Päris masendav vaatepilt. Mõne surnud tegelase ümber keeb tõeline elu. Sajad vaglaussikesed ja muud tegelased teevad oma tööd. Kui laipadest mööda sõidan, siis pean konditsioneeri välja lülitama, sest siis ei tule kogu hais täie rõõmuga traktorisse. Lada oleks kindlasti rõõmus, kui viiksin talle känguru, kaamli või sipelgasiili laiba Loodusmajja uudistamiseks, kuid see jääb siiski tema kahjuks ära. Eriti palju leidub laipasid ning sodi just asulate läheduses. Nende laipade ümber lendlevad ringi suuremad ja väiksemad kotkad. Päris lahe on istuda traktoris ja näha, kuidas suured varjud mu kohal lendlevad. Üks kotkas nägi välja nagu hiiglaslik pääsuke. Elusatest loomadest olen näinud veel ka umbes poole meetri pikkuseid kollakaid sisalikke. Kahjuks on nad kõik nii kiired, et pildile neid siiani pole suutnud saada.

Ilm on endiselt soe. Esimestel päevadel Carnarvonist eemal, tõusid soojakraadid toas lausa +44C. Ühel hommikul tõusin üles ning tundsin, et teki alt väljas on õhk kuidagi väga jahe ning mõnusalt värskendav. Kui suutsin end teki alt välja ajada, vaatasin kraadiklaasi. See näitas kõigest +20C! Olen vist siinse kliimaga väga ära harjunud, sest see tundus palju külmem, kui Eestis olles.

Teeääred on täis igasugu põnevat kraami. Peamiselt on tegemist sodiga (purgid, pudelid, toidupakendite ümbrised, autojubinad, rehvijupid jne.). Kui hakkaksin korjama tööliste valgeid kiivreid, saaksin varsti vist poe avada, sest neid on jube palju. Üllatavalt palju on ka jalatseid (eriti saapaid). Ja mitte üksikuid vaid paaris. Erinevaid riideid on ka palju. Minu esimeseks roadkill'iks ehk teeäärest leitud asjaks oli mul helesinine magamiskott. Teiseks leitud asjaks oli samuti sinine vist täitsa kasutamata veel siltidega magamiskott. Pesin need pesumasinaga puhtaks ning nüüd on need mul rõõmsasti kasutuses. Kusjuures, kui Perthi lennujaamas olin, siis leidsin sealt pingi pealt kaks kaelapatja, mille kaasa võtsin ning siiani kasutanud olen. Tundub, et Austraalia mõistab minu magamisarmastust. Tegelikult leidsin telgi ka aga jätsin selle kellelegi järgmisele leidmiseks, sest ma ei vajanud seda.

Minu 24tunnise päeva tipphetkeks on üldjuhul öö. Seda mitte selleks, et ma oleksin nii väsinud, et ootan magama jäämist vaid selleks, et öösel saan näha igasuguseid põnevaid unenägusid ning kohata seal palju toredaid inimesi. Unenägusid olen hakanud siinolles nägema märgatavalt rohkem. On olnud vaid mõni erandlik päev, kui ma midagi ei näe ning siis olen suht pettunud. Oskab keegi mulle seletada, miks ma nüüd unenägusid rohkem näen, mäletan?!


Meie teekond on olnud umbes järgnev: Carnarvon->Karratha->Roebourne->Wickham->Point Samson->Honeymoon Cove->Port Hedland->Pardoo Roadhouse->Cape Keraudren (Eighty Mile Beach)->Sandfire Roadhouse'st veidi edasi->Pardoo Roadhouse->Cape Keraudren (Eighty Mile Beach)->Port Hedland->South Hedland->Port Hedland.

Minu eelnevast jutust jääb mulje, et töötan pikkasid päevi kahtlastes tingimustes elades. Tegelikult pole asi üldse nii hull. Hoopis vastupidi! Päike annab uskumatult palju energiat ja jõudu. Kohati ei suuda ma uskuda, et mulle makstakse selle reisimise eest raha. Ma olen näinud nii palju ning õpin pidevalt uusi asju. See kõik on jube tore! Töötan ju keskonnas, kus sisalikud jooksevad mu traktori kõrval, värvilised linnukesed ning liblikad lendlevad akna taga ning suured kotkad hõljuvad peakohal. Silme ette jääb igas suunas vaadates kaunis loodus. Mõnikord jääb ühele poole kõrge mäeküngas, mille kohal on vaid sinine taevas ning teisele poole jääb silmapiirini ulatuv tühjus, mille täidavad rohulibled, termiidipesad ning üksikud põõsad. Pidevaks kaaslaseks on särav päikesepaiste. Ideaalne ju! Ja kuipaljud teist saavad öelda, et nad on olnud täielikus leviaugus? Ma ei mõtle ainult mobiililevi. Tihtipeale pole mul ka mittemingisugust raadiolevi. Ainult sahin tuleb kõlaritest. Õnneks on mul Taavilt laenatud jublakad, millega saan siiski oma muusikat kuulata.

Lisaks on mul ülimalt tore ülemus. Kristiina küll rääkis mulle, et ta on tore aga alles nüüd teel olles mõistan seda iga päevaga aina rohkem. Ta on meeletult sõbralik ja armas ning naeratab mulle alati. Kui näeb, et olen väsinud, siis tuleb ning teeb kalli ning ütleb midagi head, mis mu tuju hetkega parandab. Minu blondidest juustest tingituna suudan mõnikord igasugu põnevaid asju korda saata, kuid ta mõistab mind alati. Kordagi pole ta mulle midagi halvasti öelnud, vaid tuleb ja aitab alati. Esimest korda, kui sain aru, et ta mind mõistab oli poes käies. Nimelt olin talle enne öelnud, et poodi minnes on tähtis osta jäätist, sest kujutlesin kui mõnus oleks seda väikest jäätist majauksel nautida. Ülejäänud mitmeks nädalaks vajaminev oli minu jaoks suht teisejärguline. Kui olime poes jäätiseletini jõudnud, küsis ta mu käest lausa imeliselt kõlava küsimuse. Nimelt tahtis ta teada, kas ma soovin tavalist jäätist või jäätisetorti. Ja me seisime suurte jäätiste leti ees! Mu silmad läksid eriti särama ning valisin endale 2liitrise jäätise. Ideaalne! Peale selle, et ta mind alati mõistab, on temaga ka alati millestki rääkida.

Kuna Kevin teadis, et tahan väga kängurusid näha ning ütles, et ma olen olnud nii tubli, siis ühel toredal vabal päeval läksime kolmekesi Keraudreni, kus pidime neid kindlasti nägema. Ja uskuge või mitte aga ma nägingi kahte känguru. Esimest märkasin ma lausa ise, sest ta oli meie auto lähedal põõsaste varjus pikutamas. Teine asus meist veidi eemal ning teda märkas Kevin. Nad on nii ägedad ja hüplevad nii nunnukalt!

Kui olime kängurud üle vaadanud, siis sõitsime Kaheksakümne Miili Randa. Seal käisime tegelikult ka nädal hiljem uuesti, sest mulle hakkas seal jubedalt meeldima. Kevin näitas mulle nii palju põnevaid asju, mida ma ise poleks osanud märgata või tähele panna. Näiteks oli terve rand täis erinevaid krabiliike ning tigusid ja krevette. Mõned krabid armastavad elada tühjades teokarpides. Kui nad kätte võtta, siis siblivad nad koos oma majakesega peos ringi ning proovivad oma pisikeste sõrgadega näpistada. Erinevaid liike teokarpe oli ka meeletult palju ja tundus, et Kevin teab peast nende kõikide nimesid. Üldse teab ta jube paljudest asjadest väga palju. Leidsin ka hiiglasuure karbi, mis oli isegi mu peast suurem, kuid pidin selle kahjuks randa jätma, sest mul poleks olnud seda kuidagi võimalik kaasa võtta. Küll see oleks hästi mu Vääna suvemajakesse sobinud... Lisaks olid liival austrid, käsnalised ning korallijupid. Viimased olid sinna sattunud laastava tsükloni käigus. Vees ujusid väiksemad ning suuremad kalad. Loomulikult polnud mul snorgeldamisvarustust meeles kaasa võtta aga niisama ujuda oli ka tõeliselt mõnus. Rannal jalutades nägime vees uskumatult palju beebihaisid ning raisid. Neid oli kümneid ja kümneid. Ja neid polnud tarvis karta, sest nad tegelesid väikeste kalade söömisega. Lisaks ei pidavat nad inimest endale lähedale lubama. Alguses pelgasin ning kartsin sedasi vees jalutada, kuid õige pea sain aru, et Kevinil oli muidugi õigus. Eks see on arusaadav ka, sest ta on ju nendes kohtades käinud sadu kordi ning elades siin teab kõigest palju rohkem, kui mina. Raisid on raske märgata, sest nad on liivaga tihtipeale suht sama värvi, kuid nagu Kevin ütles, olevat ma õnnelik inimene, kui mul õnnestuks ühele neist peale astuda. Nad märkasid meid juba eemalt ning läksid ise eemale. Sama oli ka haidega. Üks väike hai suutis mind siiski ehmatada, kui enda selja taha vaadates teda endast umbes pooleteise meetri kaugusel märkasin. Tema vist ehmatas siiski rohkem, sest vähem, kui sekundiga oli ta juba kaugemal vees.

PS. Kuigi mu Internetivõimalused on äärmiselt piiratud, proovin ikkagi võimalusel uuendada oma pildikogu aegajalt järgneval lehel: https://picasaweb.google.com/106206985447282178916/Austraalia?authkey=Gv1sRgCLaGh7CX1q7wew