Siin-seal ja igalpool nr. 6

      Olen viimastel öödel aina rohkem ja rohkem kuulnud õuest tulemas imelikke helisid... Kestab see päris pikka aega. Mõnikord isegi viis kuni kümme minutit... See meenutab midagi kassi kräunumise, beebi kisa ja lapse karjumise vahepealset...  Seega väga kõva kisa! Tegelikult on need hoopiski rebased, kes vist omavahel hästi läbi ei saa... Ja hommikuti äratavad mind mõnikord hetkeks tundmatud linnulaulud aknatagant...

      Jaanuari lõpus käisime Kaisaga ratastega tema endist ülikoolilinnakut vaatamas. Päris suur ja kena oli. Väiksed jõekesed ja tiigid veelindude ning halloravatega. Punaseid oravaid siin enam polegi. Teatavasti söövad halloravad punased oravad oma territooriumilt välja. Olen rõõmus, et Eestis seda veel juhtunud pole, kuid rändeid vaadates võib see üsna pea toimuda. Kui olime Kaisa kooli territooriumi üle vaadanud, siis suundusime vaatama Inglismaa esimest siiani töötavat Buddha templit, mis oli väikse künka otsas ning seest ilus ja värviline. Sisse kahjuks minna ei saanud, sest see oli suletud aga aknast saime ikka piiluda. Kui olime seal ära käinud, siis läksime Wimbeldoni linnaosa vaatama. Kokku sõitsime ratastel sel päeval umbes 18km.

      Jaanuari viimastel päevadel sain lõpuks ka oma töökuulutuse (http://www.gumtree.com/london/28/48642028.html) peale vastuse. Nimelt sain tänu oma kallile kutsule ning Kaisa suurele abile tööd! Olen nüüd koerajalutaja! See pere, kelle kahte Cairni Terrierit jalutamas käin, on väga tore ja sõbralik. Halli värvi viie aastase koera nimi on Mitsi ning oranz viie kuune koer on Lolly. Pean neid koeri jalutama siis, kui pereisa Jamie on tööreiside pärast kodust ära. Kuna pereema Beth tegeleb põhiliselt lastega, siis ei jäävat tal aega koertega väljas käia. Seega viin nad korra päevas tunniks ajaks Clapham Common'i parki jalutama. Kuna paistab, et hakkasin sellele perele meeldima, siis soovitas Beth mind ka oma sõbrannale Kirstie'le, kellel on pruun kaheksa kuune puudli ja spanjeli segu koer Florrie. Ta on jube pehme karvaga ning hästi armas. Õnneks elavad pered suhteliselt lähestikku ning mõnikord saan kõik koerad korraga samaaegselt õue viia. Florriega käin põhiliselt Wandsworth Common'i pargis jalutamas, sest see on neile veidi lähemal. See park on veidi parem, sest seal ei mängita nii palju jalgpalli ning ära on ka keelatud koerajalutajatel rohkem, kui kolme koeraga korraga käimine. Nimelt võib siin tihti näha koerajalutajaid, kellel on korraga jalutada ka kuus koera. Seega pole sealne park nii sopane. Mõlemas pargis on meeletult palju oravaid ning väga palju erinevaid veelinde. Alguses hakkasin koertega jalutamas käima bussiga, mis võttis mul aega umbes tund ja 15minutit. Siis proovisin rulluiskudega sinna minna. Aega kulus 45minutit. Lõpuks otsustasin ratta kasuks ning nüüd jõuan kohale kõigest 30minutiga. Vot sellised suured erinevused on siin ühistranspordi ja omal jõul liikumise vahel. Kogu selle avastusega otsustasin endale uued korralikud kiir-rulluisud osta. Otsisin samade uiskude hindasid Eesti poodidest ja avastasin, et seal maksavad need täpselt poole rohkem...

      Ükspäev, kui jälle jõusaalis olin käinud ja aurusaunas kuumust nautisin, tegi üks mees seal ühele naisele massaazi. See on suht tavaline vaatepilt. Lõpuks läks naine ära ja mees pakkus, et võib nüüd minuga jätkata, kui ma soovin. Mis mul ikka selle vastu olla sai. Tal oli terve hunnik erinevaid massaaziõlisid kaasas ning pidin sealt endale meeldivaima välja valima. Minu toredaks üllatuseks suutis ta mu varbaid sedasi mudida, et mul polnud üldse kõdi. Ta on esimene inimene, kes on seda suutnud teha. Tuli välja, et mehe nimi on Azmad ning ta on pärit Indiast. Inglismaal olevat ta juba aastakümneid elanud ning sai siinses koolis ka oma massööri paberid. Massaazi tegevat ta oma põhitöö (mingi arvutite teema) kõrvalt, sest see niiväga meeldivat talle. Igatahes tundus ta tore ja sõbralik. Kuna aurusaunas hakkas liiga palav, siis suundusime riietuskabiinide juurde, kus ta mu mudimist jätkas. Kuna mainisin talle, et mu põlved ragisevad ning valutavad aegajalt, siis keskendus ta väga palju ka neile. Kui ta lõpuks lõpetas ja ma kella vaatasin, siis sain aru, et ta oli mind kolm tundi masseerinud. Ka see oli minu jaoks totaalne massaazi rekord.  Kui siis lõpuks koju suundusin, tundsin nagu mul polekski põlvi, sest need olid nii mõnusalt pehmed ja vetruvad. Uskumatu lihtsalt, sest ma alati käies tunnetan oma põlvede olemasolu. Ülihea oli olla!

      Eelmisel aastal käisin koolis inglise keelt õppimas ning üks õpetajatest, Xico, lubas aidata mul oma CVd siinsetele kommetele kohasemaks muuta. Ta saatis oma CV mulle ning proovisin siis midagi sarnast teha. Jube keeruline oli. Lõpuks otsustasime kokku saada, et koos sellega midagi ette võtta. Ühel päeval peale koertega jalutamist läksin tema juurde ning jamasime mu CVga mitu tundi, kuni enam üldse ei viitsinud.  Tal on kodus siuke pisike viie aastane papagoi, kes oskab igasuguseid lahedaid trikke teha. Näiteks oskab ta oma jalakesega lehvitada käsu peale ning kui teda kutsuda, siis lendab ta rõõmsasti õlale. Samuti oskab ta käsu peale võtta nokavahele vatitiku ning sellega siis oma pisikest redelit mööda üles-alla joosta. Kui ma poleks seda kõike oma silmaga näinud, siis poleks vist uskunud ka. See papagoi on tal juskui koer. Väga lahe igatahes! Peale CVga tegelemist otsustasime välja sööma minna. Suundusime ühte bubisse minu kodu lähedal. Jutu käigus sain teada, et tegelikult ta polegi õpetaja vaid hoopis praktikant. Nad kõik olevat tegelikult kõigest praktikandid olnud ning selleks, et oma keelt õpetada peab siin vaid nelja kuuse õpetajakoolituse läbima. Lausa uskumatu!

      Debbiel olid vahepeal suured seljavalud ning kui ta arsti juures käis, siis lasti tal teha terve hunnik erinevaid analüüse. Kui ta ühel õhtul tulemusi kätte saamas käis, siis teatas ta, et järgmisel hommikul on tal operatsioon. Õnneks läks kõik hästi. Aga selle loo point on selles, et Eestis peab selliste asjadega vähemalt pool aastat järjekorras olema aga siin saad opiaja juba järgmiseks hommikuks. Väga normaalne! Samas apteekide süsteem on siin kahtlane. Miskipärast tahetakse siin ravimeid müüa ainult haigele inimesele. Aga kui ma tahan endale koju mõned rohud koguda, et siis haiguse puhul välja ei peaks minema, siis on see keeruline. Näiteks käisin endale põletikuvastaseid silmatilkasid hiljuti ostmas. Apteeker vaatas mulle silma ja ütles, et mul pole midagi tarvis... Selle peale olin ma sunnitud hakkama valetama, et ma viin need oma haigele sõbrannale. Miks ma ometi küll pean siukest asja valetama?! Õnneks sain silmatilgad ostetud. Kui ma haige olin ja Kaisa mulle külmetuserohtu käis apteegist ostmas, siis müüdi talle ainul üks pakk, kuigi ta tahtis osta kahte, et teine pakk endale igaks juhuks koju viia. Silmatilkasid tal sel korral mulle osta ei õnnestunudki. Nimelt on siinsed apteekrid ka omamoodi arstid ning tahavad vist haige enne üle vaadata. Aga kui ma olen haige, siis ma ei taha ju õue minnagi. Võimalik, et asi on ka selles, et kodus on ju nii ohtlik erinevaid ravimeid hoida, sest äkki ma ei tea, mida ma endale sisse söön vms. Totaalne jama mu arvates!

     Sõbrapäev möödus mul rahulikult. Sain vanavanematelt armsa kaardi ning Debbielt sokolaadi. Päeval läksin Kaisa juurde kakaod jooma ja niisama jutustama. Ülejäänud päev möödus mul jõusaalis, ujulas ning saunamõnusaid nautides. Siin olevat sõbrapäev pigem siiski Valentinipäev ning mõeldud rohkem paarikestele. Kui aus olla, siis mul erilist sõbrapäeva tunnet ka sees polnud. Eestis tundub see kuidagi märgatavalt olulisemana.

      Ükspäev pidin Annabelle viima kodust siinsesse Putney rongijaama ning sealt Waterloo rongijaama ja ta sealt siis edasi õige rongi peale panna, et ta saaks peretuttavatele külla minna. Järgmisel päeval pidin talle jällegi Waterloo rongijaama vastu minema ning ta sealt koju tooma. Meie mõistes oleks see midagi taolist: Viisin ta oma kodust Hiiu rongijaama ning sõitsime sealt Baltijaama, et ta õigele rongile panna ning sama siis vastupidi... Kusjuures ka vahemaad on peaaegu samad. Mulle on müstika, kuidas 14 aastane neiu ise selliste asjadega hakkama ei saa... Aga noh, siinne elu on siiski teistsugune.

Siin-seal ja igalpool nr. 5

      Ilmad hakkavad siin juba kevadiseks muutuma. Soojakraadid kerkivad kohati juba kümneni. See teeb ainult head meelt. Samuti avastasin 24.jaanuaril, et varsti-varsti hakkavad kirsid õitsema - pungad on juba näha! Uskumatult tore uudis! Rohi siin eriti kollaseks läinud polegi.


      Mul on kuidagi väga tore jaanuari kuu olnud. Olen palju teinud ja näinud. Ühel toredatest päevadest käisin Kaisaga peaaegu poolt Londonit läbi. Siinkohal mainin, et ega naistel see kaardilugemine just kõige tugevam oskus pole (meil vähemalt). Kui suutsimegi oma asukoha selgeks teha, siis tekkis probleem, et kumbatpidi seda kaarti nüüd vaadatagi ja millises suunas edasi liikuda... Ühel hetkel meenus mulle, et Kaisa moblas on ju GPS... Igatahes hohtusime Piccadilly Circuses ning sealt hakkasime jalutama... Kõigepealt käisime vaatamas seda kohta, kus paljud filmiesilinastused aset leiavad. Siis läksime Hiinalinna ning Covent Gardenisse, kus asub ühtlasi ka Londoni Transpordimuuseum. Sisse sinna siiski ei läinud, sest see oli tasuline. Siis vaatasime üle Kuningliku Ooperiteatri, milles olin pehmelt öeldes pettunud. See maja ei hakanud millegi erilisega mulle silma. Paljud suvalised majad näevad siin kah suursugusemad välja. Peale seda otsisime üles Somerseti maja ja Kuningliku Kohtuhoone. Sealt suundusime sinna pubisse, kust sai alguse suur Londoni tulekahju ja jõime seal tassi teed. Edasi suundusime Püha Pauluse katedraali juurde. See oli väga suur ja võimas. Veidi ootamatud olid sissekäigu juures olevad pöörlevad uksed... Kui sealt välja tulin, siis jäi see veel kinni kah ning meenutas mulle sellega Viru Keskuse pöörlevaid uksi, mis on pidevalt katki. Katedraalis käisin sees ka aga kuna seegi oli tasuline, siis vaatasin ringi vaid niipalju, kui piletisabast näha sai. Näha sai siiski palju ja olin rahul. Siis käisime Millenniumi sillal ning Tate'i moodsa kunsti galerii juures. Viimasesse sisse seekord ei läinud, sest kell oli palju ja pidin koju lapsi hoidma minema. Mõnel järgmisel korral kindlasti lähen. Kuna sealt läks Kaisa ise edasi, siis hakkasin koju seiklema. Buss otsustas paar peatust enne minu peatust, et ta enam edasi ei sõida. Miskipärast juhtub seda minuga siin tihti. Üritasin siis ise jalgsi teed leida, sest ei tahtnud uut bussipiletit osta. Jõudsin kogemata Trafalgeri väljakule, kust on ühtlasi paista ka Big Ben. Sealt oskasin juba kodu suunas minna. Järgmise bussiga sõitsin mööda London Eyest ja Westminister Abbey'st. Seega oli see üks tuntud vaatamisväärsusi täis päev. Väga lahe oli!

      Samal õhtul avastasin veel seda ka, et minu maja lähedal on lõpuks ometi uus Poola pood avatud. Kui sinna esimest korda sisse läksin, siis laulis Bryan Adams - ühesõnaga igati hea märk minu jaoks. Poes müüakse igasugu tuttavaid asju - alates heeringast ning pelmeenidest ja lõpetades kiirnuudlitega - seega super!

      Jaanuarikuu eelviimane nädalavahetus oli kah väga meeldiv. Laupäeval käisime Tomekiga Notting Hillis söömas ja ühel sünnipäeval, kus oli päris palju tuttavaid inimesi - seega hakkavad mõned näod ja nimed juba lõpuks meelde kah jääma... Kaisaga nägime tükk aega vaeva, et baarist klaasid pätsata, need wc puhtaks pesta ning seejärel kaameraid vältides sinna ka veini kallata. Lõbus!

      Pühapäeval otsustasime Tomekiga Richmond parki rulluisutama minna. Seal on sadu hirvi ja muid loomi ning see on väga lahe! Ühel hetkel seisid kaks hirve suht meie kõrval ja nad ei kartnud üldse. Samuti lendasid seal ringi mingid papagoide moodi ererohelised linnukesed. Kui tagasi kodu poole rullasime, siis ronis ühel hetkel üks päris ilusa välimusega rebane hoovist välja. Ka tema ei paistnud laskvat end häirida sellest, et ta oli meist poole meetri kaugusel. Üldiselt on mul vahepeal raske aru saada, kuhu ma nüüd täpselt sattunud olen - see pole vihmane ja udune London vaid palmide ja metsloomadega päiksepaisteline koht... Pargis ringi rullitades saime ühtäkki ka politsei käest õiendada, sest ta arvas, et me ei tohiks autoteel sõita. Autoteel tohtisid sõita autod (umbes 20km/h) ja ratturid. Meie aga pidime minema sopasele nn. kõnniteele. See oli väga ebameeldiv uudis, sest kohati jäime lihtsalt sopa sisse kinni ja kõndisime edasi, mitte ei rullitanud. Aga tagasi tee peale kah ei tahtnud minna, sest politsei pidavat seal ringiratast sõitma. Kuidas küll nii, et rulluisutajatele mõeldud pole?! Kokku rullasime umbes 16km ja olin pärast ikka päris väsinud, sest palju pidi ka mäest üles sõitma. Aga kokkuvõttes oli ülilahe.  Pärast seda otsustasime veel ka Putney (ehk minu kodukoha) kõige vanimasse pubisse minna. Küll oli hea lõpuks istuda ja süüa...

      25ndal jaanuaril otsustasin, et hakkan jälle trennis käima ja tegin omale jõusaali ning ujula kaardi. See vaba aja keskus asub mu kodust viie minuti kaugusel, seega on see super. Peale esimest korda olin päris väsinud. Kokku viiel korral teen trenni ja saan juhiseid ka oma eratreenerilt - seda kõike tasuta. Treeneriks on tore inglasest kutt Russell. Seega olen ülirahul ja tore on end jälle liigutada üle pika aja.

Siin-seal ja igalpool nr. 4

      Nii... Ega ma viimase paari nädalaga polegi midagi eriti korda saatnud, sest olin tükk aega haigena kodus. Suutsin kuskilt mingi nõmeda gripi endale külge saada. Samuti olen pidanud päris palju ka lastega kodus passima ning lõpmatuseni triikima. Kusjuures selle viimasega olen juba nii prohviks saanud, et ma ei vihkagi seda enam nii totaalselt. Kuigi ma ei saa siiani aru, miks on tarvis pesta teksaseid, kui neid on vähem, kui kaks päeva kantud. Ja miks on üldse neid tarvis triikida?! Nagunii vajuvad jalas normaalseks. Triiksärkidest ja sellistest asjadest saan veel aru. Ühesõnaga suht mõttetu tegevus.

      Lumi on Lodnonis üsna haruldane nähtus. Tavaliselt ei pidavat siin kraadiklaas alla nulli talvel langema. Lootsin, et kuna eelmisel aastal sadas lund ja sellest eelmine kord oli vist kümneid aastaid tagasi, siis sel aastal seda kindlasti pole... Aga siiski, siiski! Nägin ka siinse lume ära. Päris mitmel korral sadas mingit plöga taevast alla ja sulas üldiselt ka kohe maha jõudes ära. Paaril korral see siiski püsis päeva-paar. Siis oli paanika lahti. Ühistransport ei toiminud (neil pole talverehve ju), sellega seotult olid kinni ka paljud poed ja koolid. Küll on ikka jube, kui lund on maas sentimeeter või koguni kaks... Imelik on selle kõige juures ka see, et rohi on endiselt roheline ja osad põõsad õitsevad. Veel imelikum on vaadata palme, millel on tiba lund peal.

      Nüüd aga millestki tumedamast. Kuna paljusid miskipärast väga huvitavad minu seiklused musta nahavärvi meestega, siis pean nende rõõmuks mainima, et käisin ühe Uganda tüübi, Williamiga, väljas vahepeal. Täpsemalt käisime restoranis ja kahes baaris. Tore oli vahelduseks. Aga nüüd pean jällegi neidsamasid rõõmustavaid lugejaid kurvastama, sest see tüüp on küll tore aga... no ütleme nii, et ma eelistan teda siiski ainult sõbrana. Kahju, et pean teile siinkohal pettumuse valmistama...



      Jaanuarikuu kolmandal reedel otsustasime Kaisaga minust külmetust välja ajada. Kuna mu ema ütles, et tohin ainult kanget alkoholi juua, siis nii ka oli. Ühesõnaga tulid mõned Kaisa ja minu sõbrad tema juurde (Nic, Arnau ja Tomek) ning seal siis veetsime veidi aega süües ja juues. Peale seda suundusime jalgratastel baari suunas. Jama oli aga selles, et rattaid oli meil neli - meid aga kokku viis. See tähendas seda, et pidin ratta sadulal istuma ning Kaisa väntama. Päris lõbus oli! Baaris oli veel lõbusam... Kui Kaisa ja ta kaks sõpra otsustasid koju minna, siis mina jäin Tomekiga sinna edasi, kuni kell üks äkki tuled põlema pandi ja kõik suure kiiruga baarist välja aeti. Nimelt pannakse siin isegi nädalavahetustel paljud baarid kell üks kinni. Jama aga mis parata.

      Pühapäevane õhtupoolik sobib hästi kinos passimiseks. Seega läksime Tomekiga Avatar'i 3D varianti vaatama. Tahtsin seda juba ammu näha, kuid olin siiski tiba kahtleval seisukohal, sest üldiselt mulle sellised filmid ei meeldi. Tegelikult osutus see aga päris heaks. Pani mind isegi tiba sellele mõtlema, et nagu minulgi oleks üks hing aga kaks erinevat elu: üks Inglismaal ja teine Eestis... Visuaalefektid olid kah väga head aga peale kolmetunnist passimist olid silmad küll jube väsinud. Tagumikust ja jalgadest rääkimata. Kinodest siinkohal veel niipalju, et siin ei kustutata filmi alguses kõiki tulesid ära vaid saal tehakse hämaraks. Veel on kinos teistmoodi see, et siin ei määrata külastajatele kohti kindlaks. Lähed lihtsalt sinna, kus on ruumi.

      Kui pühapäeva öösel koju tulin avastasin, et hiirepuuri pole enam... Aimasin halba. Hommikul saingi teada, et hiireke oli kahjuks ära surnud. Sellest on kahju, sest ta oli siuke väike uudishimulik tegelane. Kusjuures vist esimene hiir, kes juustu ei söönud! Vorsti kah mitte. Aga jah, mis parata, ta olevat vana olnud...

      Esmaspäeva hommikul sain toreda üllatuse osaliseks, kui Debbie teatas, et meil on hoovis kaks rebast, kes teineteisega mängivad. Otseloomulikult jooksin seda vaatama, kuid alles oli vaid üks pooleldi magav rebane, kes vahepeal pead tõstis ja kuulatas, mis ümberringi toimub. Nii ta põõnas meie tagahoovis terve päeva, kuni õhtul püsti tõusis ja mu nähes põõsaste vahele kadus. Rebaseid on siin palju ja nad pidavat aiaaluseid pidi ühest hoovist teise liikuma. Ööseti kõnnivad  tänavatel ja tuhnivad prügikastide kallal. Aga mis teha, kui metsa pole, kus end tõelise rebasena tunda... Nad pole sellised ilusad kohevad rebased nagu Eestis, pigem siuksed rääbakad veidi. Aga ikkagi on tore vaadata - see kõik on siiani minu jaoks veidi harjumatu ja uskumatu siiski.

Siin-seal ja igalpool nr. 3

      Minu vana aasta õhtu möödus suhteliselt toredalt. Kõigepealt läksime Kaisa sõbra juurde, kus istusime ja ootasime kuni kõik kohale jõudsid. Seejärel suundusime Wahoo pubisse, mis asub poole tunni jalutuskäigu kaugusel minu kodust. Seega oli koht igati sobiv. Sai tantsida ja oli tore. Uus aastagi saabus tantsides ja Kaisat kallistades. Kahjuks ilutulestikku ei näinud. Imelik oligi see, et meil kipuvad kõik alati uue aasta saabumiseks õue minema, kuid siin ei läinud vist keegi välja. Rahvast oli päris palju. Kui uus aasta oli saabunud, siis olime veel tunnikese seal ning suundusime burksiputkasse, kus kõik peale minu isuga burkse järasid. Mulle piisas paarist ampsust, mis Kaisalt sain. Polnud nagu väga burksi isu. Seejärel suundusime juba vähemakesi ühe teise Kaisa sõbra juurde, kus kah veidi aega istusime ning shampust kurgust alla libistasime. Ühistransport on siin sel ööl tasuta. Koju jõudsin neljaks. Majas kõik tuled põlesid ja sellist seapesa polnud ma siin enne veel näinud. Võtsin laualt tüki pizzat, kustutasin tuled ära ning läksin magama. Peaaegu terve esimese jaanuari magasin ning vaatsin arvutist filme.

      Laupäeval käisin Westfieldi kaubanduskeskuses, et oma teksad veidi pikemate vastu ära vahetada. Kui neid sellel hullul shoppingupäeval ostmas käisin, siis ei saanud neid korralikult jalga proovida, sest proovikabiinid olid enamuses poodides suletud. Rahvast oli lihtsalt liiga palju. Igatahes sain need nüüd pikemate vastu ümber vahetatud. Hoolimata sellest, et ma aasta vahetusel nendega juba käinud olin.

      Kui ma vahepeal Eestis käisin, siis hakkas mu ema minu jaoks kiiresti piparkoogi tainast tegema ning piparkooke vorpima. Ikka selleks, et mul Londonis kah jõulutunne oleks. Peitsin need enda eest kuuks ajaks kapi põhja. Alles paar päeva enne jõule otsisin need välja. Ühe kausitäie otsustasin perele ka anda ning need maitsesid neile tõepoolest üllatavalt hästi. Kalevi hõbedane kommikarp ning Valeri küpsised seisid kuu aega. Samas, kui piparkoogi kauss sai otsa samal päeval. Seega super! Oma toas on mul veel mõned üksikud viimase  piparkoogid alles. Proovin neid veel säästa aga vaevalt seda enam kauaks jagub.

      Ma ei saa aru, mis teema selle lumega küll on?! Kui mina olen Eestis, siis on seal lörts, plörts ja plöga. Ja kui ma siis ühel aastal ära otsustan talveks minna, et sellest pääseda, siis tuleb seal muinasjututalv... Juba paar aastat tagasi sain Jõuluvanalt soojad talvepüksid. Olen neid ainult paar korda kanda saanud, sest pole vastavaid ilmasid olnud. Küll ma nüüd möllaks seal lumes nendega. Käiks kelgutamas ja kukutaks okstelt teistele "nii kogemata" lund kaela. Ja siis väike lumesõda ning kui lumi juba sulama hakkab, siis mõni lahe lumememm. Ja sinna juurde termosetäis kuuma hõõgveini. Ohhh, ma tunnistan, et tahaksin kohe lennukisse hüpata!