Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 4

 

Vastlapäeval ostsin poest muffineid ja panin nendele moosi ning vahukoort. Päris head olid aga ega nad väga vastlakukli moodi tegelikult polnud. Vastlaliug jäi kah sel aastal tegemata...

Vastlapäevale järgnes kohe aga järgmine tähtis päev - Eesti Vabariigi aastapäev! Vastupidiselt teile, ei saanud mina vaba päeva luksust nautida. Mul oli siiani alles üks Kalevi valge šokolaad mustikatükikestega. Otsustasin, et see oli igati sobiv päev, et see ära süüa. Lisaks tegin ka maasikamoosi-banaani küpsisetorti vahukoorega. Mulle meeldis. Erinevad tähtpäevad on ikka toredad asjad, kahju lihtsalt, et mul neid siin eriti kellegagi tähistada pole, sest Taavil on kahjuks vist suht ükskõik mis päev parasjagu on. Mõtlesin juba, et järgmisena on ees ootamas naistepäev. Eks pean siis ka endale mingi koogi tegema vms.

Ühel päeval sadas meil vihma ja tööpäeva algus lükkus kella seitsmelt kella kümnele. Olin jube rõõmus, et sain üheksani magada... Eestis rõõmustasin, kui sain kaheteistkümneni magada...

Reede õhtul otsustasime sõita linna ja vaadata, mis seal toimub. Nagu arvasimegi, oli kõik justkui välja surnud. Isegi Hiiul on tänavatevahel rohkem elu, kui siin kesklinnas. Poe esine pole populaarne koht (nagu Viru Keskus). Leidsime vaid ühe hosteli baari, kus paistis olevat päris palju inimesi. Seekord ei viitsinud seda kohta uurima minna aga järgmisel korral vast tahan ikka sisse ka minna. Jube tühi linnake ikka...
Vahepeal tunnen end justkui selles jutus, kus Pelle avastas äkki, et on terves maailmas üksi. Alguses oli jube tore. Ta sõi kommipoes komme ning hullu hunniku jäätist. Seejärel läks lõbustusparki jne. Aga lõpuks sai ta aru, et kõigel sellel pole tähtsust, kui seda pole kellegagi jagada. Ühel hetkel ta ärkas üles ning avastas, et ta oli vaid und näinud. Teda rõõmustas, et ta pere ja sõbrad olid endiselt alles ning ta polnudki maailmas üksi.
Olen rõõmus, et meil on siin koerad, kellega saan aegajalt mängida. Nad on nii toredad. Nimedeks on Misty, Rifa ja Smokey. Isegi eesti keelest saavad aru. Kui palun neil istuda, siis istuvad ja kui küsin, kus on pulk, siis üks neist toob mulle kohe pulga. Tahaks nad lausa kaasa võtta, kui me siit ära tööle sõidame. Kaks neist tulevad tavaliselt hommikuti meiega koos mangopuude juurde tööle kaasa. Mul on tunne, et nad on pandud meid luurama, et me ikka tööd teeksime. Aga pulgaga mängides, on nad suht kergesti mõjutatavad. Ööseti magavad meie majakese all või lähedal. Tõesti toredad tegelased!
Ahjaaa, linnas sõites küsis Taavi mu käest, kas ma olen siin kordagi politseid näinud. Ütlesin, et pole. Vähem, kui poole tunni pärast nägime politseiautot. See hakkas meid jälitama. Ühel hetkel vilgutas tuledega. Jäime seisma. Taavilt küsiti lubasid ja ta pandi puhuma. Seejärel lasti meil edasi sõita. Meie autost ka veidi. Taavi ostis Kristiinalt ja Jaanuselt nende vana auto ära. Selleks on Ford Falcon. Kui käisime autot Taavi nimele registreerimas, siis sai ta lihtsalt mingi kahtlase pisikese tseki ning see tõendabki, et tema on autoomanik. Kahtlane.
Tahame endiselt endale teha lubasid, et sõita suure autoga. Selleks peame enne oma tavalised load ümber tegema. Ja selleks on tarvis tervet hunnikut erinevaid tõendeid, pabereid. Näiteks pass, juhiluba, aadressi tõendav paber tööandjalt ning pangalt, pangakaart ja lisaks pidime 25$ eest tegema endale vanusetõendi. Selleks oli tarvis passi ning pangakaarti (õnneks sobis ka Eesti oma, sest siinset pole ma endiselt veel kätte saanud). Umbes kümne päeva pärast saadetakse meile postkasti paber, mis tõestab, et me oleme tõepoolest 26 aastased. Täiesti uskumatu, kui keeruliseks ja mõtetuks on asjad siin aetud.

Terve nädala olen jälle töötanud mangopuude vahel. Suht tüütu aga saan hakkama. Vähemalt olen saanud kinnitust sellele, miks mul oli Eestis peaaegu kümme erinevat töökohta. Ikka justnimelt selleks, et mul kõigest kõrini ei saaks. Kui ühte asja enam teha ei viitsinud, siis tegin teist või kolmandat jne. Valikuvõimalusi peab olema, muidu tekib masndav rutiin, mida ma üldse ei salli.

Avastamisrõõmu aga jätkub mulle siia piisavalt. Nimelt avastasin, et valged linnud, kes siin suurte parvedena ringi lendavad, on papagoid. Seega on need papagoiparved. See kõlab mulle sama uskumatult nagu Malaysias olnud palmimets. Nii äge!