1.veebruari pärastlõunal jõudsime lõpuks ometi oma uude kodulinna Carnarvoni. Lennukist maha astudes nägime juba kaugelt aia tagant Kristiinat ja Jaanust rõõmsalt meile lehvitamas. Lennujaam on siin tilluke majake. Pagasi saime kätte õuest. Ja juba algaski autosõit meie uue kodu suunas...
Siin on mõnusalt soe ja päike paistab. Mõnel päeval on veidi ka pilvi olnud. Kahel päeval on sadanud ka vihma. Ühel korral veidi tibutas aga teine kord ikka ikka korralikult. Kui tibutas, siis nägin ka esimest korda siin olles vikerkaart korraks. Ilus oli. Siin oli üks jõesäng, mis oli päev enne meie saabumist täiesti kuiv, kuid kui me tulime, siis oli see meie mõistes juba täiesti normaalne suuremat sorti jõgi. Möödus veel paar päeva ning nüüd on jõgi tõusnud nii kõrgele, et sealt läbi minev kõrgemal asetsev tee on ka vee all. Linna tuleb nüüd minna ringiga. See jõgi pidavat tõusma, sest kuskil kaugemal sajab vihma. Eks paistab, kui kõrgele see siis lõpuks tõuseb. Kui poleks ise näinud, siis ei usuks.
Elame hetkel oma vagunelamus, mille tagaotsas on kaks voodit (vasakpoolne on minu oma) ning telekas ja konditsioneer, keskel kööginurk ja laud ning ukse juures külmkapp, sügavkülm ning dušinurk. Hetkel meil siin sees vett pole ning käime pesemas kuuriall asuvas vannitoas. Ei saa öelda, et elaksime eriti luksuslikes tingimustes aga kõik vajalik on olemas. 
Võrreldes nendega, kes elavad kuskil räpastes hostelites, mis kubisevad lutikatest, on meil väga hästi läinud. Olen rahul, kuigi alguses paistis see kõik veidi hirmutav. Nüüdseks olen aga hakanud harjuma. Oma asju saame hoida voodi all olevates kastides ning mõnel riiulil. Ega mul väga palju asju polegi aga Kristiina juba aitab mind sel teemal ning annab mulle iga natukese aja tagant jälle mingeid riideid või vidinaid, mida nad enam ei vaja, sest nad lähevad siit ise varsti ära. Nii tore on uusi asju saada!
Selge on see, et riideid tuleb mõnikord pesta ka. Siin aga ei pesta riideid kuskil sooja veega (masinas siis). Riided pidavat jääma suht mustaks. Ega see nüüd meie mõistes täitsa külm vesi ka pole, sest seda siin eriti pole (kui just vett külmikusse ei pane). Naudin siis viimaseid päevi oma mõnusalt puhtaid riideid, mis mul veel alles on jäänud. Kui riided kuivama panna, siis tuleb need jätta kindlasti pahempidi, sest muidu pleekivad nad jube ruttu ära. Kusjuures paljud siinsed riided on UV-kaitsega. Kaitse tugevust näitavad numbrid (alates 40st ülespoole on ok). Eriti oluline on see näiteks mütsidel. Tavalistest riietest võtab päike läbi.
Olen proovinud päiksega vaiksemalt tutvust teha ning hoidnud end tagasi, sest muidu kõrbeksin koledasti ära. Tõenäoliselt see siiski varsti millalgi juhtub. Kusjures Perthis põles mul üks õlg ära. Näha nagu polnudki eriti midagi aga valus oli mitu päeva. Imelik. Loomulikult olen selle ajaga ikka korralikult jumet juurde saanud, kuid Kristiina ega veel vähem Jaanusega ei taha ma end siiski hetkel võrrelda. Arenguruumi on kõvasti.
Loomadest. Meil on siin kolm koera. Kaks neist on sinised Austraalia karjakoerad ning üks on veidi punase Austraalia karjakoera sarnane vanem krantsistõugu kutsa, kellel on suus vaid neli hammast. Nad on kõik äärmiselt sõbralikud ning rõõmsad, eriti kui neile süüa anda või pulka visata. Võrreldes nende Austraalia karjakoertega, kellega mina olen Eestis harjunud (suht kurjad ja isepäised), on nad ikka hoopis teistsugused. Toredad ja seltsivad kutsad! Lisaks on meil veel kanad, kuked ja mingid mulle tundmatud kanadest suuremad linnud, kes jooksevad mööda õue ja puudeoksi ringi. Igalpool võib kohata suuri rohutirtsusid. Just selliseid, nagu meil võib harva näha. Need mitme cm-sed. Aga siinsed on hallikad ning väga aktiivsed. Muudkui hüppavad ringi. Tegelikult võiks lausa öelda, et lendavad ringi, sest nad on nagu väikesed linnukesed ja lendavad päris kaugele. Koertele meeldib neid närida. Lisaks on siin palju pisikesi konnasid. Päeval pole neid näha, kuid õhtul ronivad nad (vanni)tuppa. Selle pisikese ruumi peale (koos wc-ga) on neid seal tavaliselt vähemalt üle kümne. Nad istuvad wc-potis ka. Alguses ei julgenud ma korralikult vett peale lasta ning lasin vaikselt seda, et neid mitte veega alla lasta ja ära tappa. Hiljem tuli aga välja, et nad just sealt potist tulevadki tihti. Neile meeldivat ujuda. Potist võivad mõnikord ussid ka tulla... Kristiinal ja Jaanusel on toas pisike hiireke. Teepeal nägin lehmi ja hobuseid. Ka pisikest sisalikku olen näinud. Rohkem loomi ma veel kahjuks kohanud pole. Jep, ei ühtegi känguru veel...
Puuviljadest. Siin on palju erinevaid maitsvaid puuvilju. Hetkel on läbi saanud just mangohooaeg, kuid mõned neist on siiski veel puude otsas alles. Kristiina tegi meile mangodegusteerimisõhtu, kus saime maitsta seitset erinevat sorti. Pean tunnistama, et Eestis olles mulle mangod eriti ei maitsenud aga siin on nad head. Magusad ja mõnusad ainult üks sort oli nendest, mis mulle eriti ei meeldinud. See oli seest oranzika värvusega. Teised on kollakad. Eriti meeldisid mulle veidi tsitrusemaitselised mangosordid. Sortide nimesid ma ei mäleta. Banaanid maitsevad siin ka väga hästi. Arbuus oli suht tavaline. Ananassi pole ma veel jõudnud lahti lõigata. Tomatid on tavalised.
Söömisest. Õhtusööki sööme koos Kristiina ja Jaanusega. Kristiina on nii armas ja õpetab mind kokkama. Ta on suurepärane õpetaja. Ta on rahulik ega irvita mu üle. Räägib kõigest detailideni ning seletab. Ühel päeval istus ta tükk aega meie vagunis ja luges ette asju, mida mul tööle minnes on tarvis poest osta. Samuti panime kirja terve hunniku erinevaid retsepte. Jälle väga detailselt, sest muidu ma ju unustan kõik ära. Lisaks õpetas ta mulle salvrätikutest laevukesi tegema. Minust võib veel ideaalne koduperenaine saada sedasi...
Nii tore, olen uhke enda üle ja väga tänulik talle. Tegelikult neile mõlemale. Nad on meid ikka väga palju aidanud kõigega. Alati vastasid meie küsimustele, kui me veel Eestis olles midagi teada tahtsime ning nüüd tuleb infot vahepeal liigagi palju. Proovime osakestki sellest meelde jätta. Neile iseenesest võetavaid asju peame meie alles õppima. Kõige elementaarsem näide: Autot ei tohi parkida kookospalmi alla, sest muidu võib meid tagasitulles oodata väga mõlkis ja katkine auto! Lisaks proovime veidikenegi selgeks saada seda, kus miski meie linnakeses asub ning mida kukilt osta tuleks. Uut infot on meeletult ja kuigi see on vahepeal väsitav on see siiski kõik nii põnev. Meil on nii palju veel õppida!
Õppimisest. Lapsed läksid just kooli eelmisel nädalal, sest neil sai suvepuhkus läbi. Siin on tegelikult suvekuudeks detsember, jaanuar ja veebruar. Meie peame aga ka õppima hakkama. Nimelt peame ära tegema Eesti mõistes C-kat. autojuhiload (siinses mõistes HR ehk Heavy Rigid), et kogu oma autoelamute jms. sõidukitega maanteedel liigelda. Kusjuures siin tähendab tegelikult C-kat. tavalist autoluba (c nagu car). Neljapäeval-reedel lähme esmaabikoolitusele.
Sõitma pean ma õppima ka traktoriga, sest just sellega hakkan ma ju tööle. Kui keegi veel ei tea, siis hakkan traktoriga maanteede äärtest muru niitma. Oma traktoriga tegin tutvust juba kolmandal siinolemise päeval. Traktor on ilus ja punane. Ikka selline suur, mitte mingi väike murutraktor. Traktori taga on suur niitmisjulla, mida ma veel pole jõudnud eriti kasutama õppida. Traktoriga sõitmine polegi tegelikult väga keeruline. Tal on neil pedaali. Kaks nendest on pidurid. Üks ühe ratta jaoks ning teine teise jaoks. Hetkel on nad ühe jublakaga ühendatud, sest mul pole tarvis end tõenäoliselt nii äkki ringi keerata, et peaksin seda ainult ühte ratast pidurdades tegema. Pedaale üldiselt eriti kasutama ei peagi. Traktoril on viis käiku, kuid iga käik jaguneb veel kolmeks (kilpkonna pilt, mingi vahepealse looma pilt ja jänese pilt). Isegi pidurdada ning tagurpidi-edaspidikäiku saab sisse lülitada vaid nuppu kasutades. Seega väga mugav. Ka suunatuli on sel traktoril kenasti vasakul pool. Minust paremal asuvad lõikuri kangid. Neid ma hetkel veel väga kasutada ei oska. Pean veel õppima manööverdamisi, sest traktor ise on kitsam, kui minu taga asuv suur lõikur. Sõitma pean aeglaselt, mingi 20-30km/h max, sest see on meie töötamiskiirus.
Ühel päeval lubas ülemus mul esmakordselt proovida ka "tagurpidise" autoga sõitmist. Jube harjumatu ikka on teise käega käike vahetada ning suunda näidata. Isegi kojamehed käivad teistpidi. Õnneks pedaalid asetsevad samas järjekorras. Sõitsime veidi mööda maanteed ning seejärel keerasime pisikestele auklikele radadele. Taavi rõõmustas oma off-road värgi üle. Ma ei osanud seda niiväga nautida. Muudkui jupsi ja vaheta esimese ja teise käigu vahel. Loomulikult suri auto mõned korrad ikka välja ka, kui hakkasin tagurdama. Kõige toredam kogu selle sõidu juures oli see, et mulle ei tulnud kordagi ühtegi autot vastu. Ülemus ütles, et eks ta ikka viib mind millalgi linnavahele ka sõitma, siis pean nende "valelt" poolt vastutulevate autodega ära harjuma.
Ülemusest. Ülemuse nimi on Kevin ning tema naine on Peta. Nad on toredad ja sõbralikud inimesed. Kevin on väga abivalmis ning mõistlik ja on siiani suutnud jääda igati rahulikuks, kui on mind sõitma õpetanud. Ta ütles, et kui meie Taaviga enam seda tööd mingil hetkel teha ei taha ning ära lähme, siis tema enam ka ei viitsi ning jääb vist pensjonile või teeb midagi muud kodule lähemal. Ta on seda niitmisetööd teinud juba umbes 15 aastat. Suht tüütu aga tundub, et talle siiski meeldib.
Siin on mõnusalt soe ja päike paistab. Mõnel päeval on veidi ka pilvi olnud. Kahel päeval on sadanud ka vihma. Ühel korral veidi tibutas aga teine kord ikka ikka korralikult. Kui tibutas, siis nägin ka esimest korda siin olles vikerkaart korraks. Ilus oli. Siin oli üks jõesäng, mis oli päev enne meie saabumist täiesti kuiv, kuid kui me tulime, siis oli see meie mõistes juba täiesti normaalne suuremat sorti jõgi. Möödus veel paar päeva ning nüüd on jõgi tõusnud nii kõrgele, et sealt läbi minev kõrgemal asetsev tee on ka vee all. Linna tuleb nüüd minna ringiga. See jõgi pidavat tõusma, sest kuskil kaugemal sajab vihma. Eks paistab, kui kõrgele see siis lõpuks tõuseb. Kui poleks ise näinud, siis ei usuks.
Elame hetkel oma vagunelamus, mille tagaotsas on kaks voodit (vasakpoolne on minu oma) ning telekas ja konditsioneer, keskel kööginurk ja laud ning ukse juures külmkapp, sügavkülm ning dušinurk. Hetkel meil siin sees vett pole ning käime pesemas kuuriall asuvas vannitoas. Ei saa öelda, et elaksime eriti luksuslikes tingimustes aga kõik vajalik on olemas. 
Võrreldes nendega, kes elavad kuskil räpastes hostelites, mis kubisevad lutikatest, on meil väga hästi läinud. Olen rahul, kuigi alguses paistis see kõik veidi hirmutav. Nüüdseks olen aga hakanud harjuma. Oma asju saame hoida voodi all olevates kastides ning mõnel riiulil. Ega mul väga palju asju polegi aga Kristiina juba aitab mind sel teemal ning annab mulle iga natukese aja tagant jälle mingeid riideid või vidinaid, mida nad enam ei vaja, sest nad lähevad siit ise varsti ära. Nii tore on uusi asju saada!Selge on see, et riideid tuleb mõnikord pesta ka. Siin aga ei pesta riideid kuskil sooja veega (masinas siis). Riided pidavat jääma suht mustaks. Ega see nüüd meie mõistes täitsa külm vesi ka pole, sest seda siin eriti pole (kui just vett külmikusse ei pane). Naudin siis viimaseid päevi oma mõnusalt puhtaid riideid, mis mul veel alles on jäänud. Kui riided kuivama panna, siis tuleb need jätta kindlasti pahempidi, sest muidu pleekivad nad jube ruttu ära. Kusjuures paljud siinsed riided on UV-kaitsega. Kaitse tugevust näitavad numbrid (alates 40st ülespoole on ok). Eriti oluline on see näiteks mütsidel. Tavalistest riietest võtab päike läbi.
Olen proovinud päiksega vaiksemalt tutvust teha ning hoidnud end tagasi, sest muidu kõrbeksin koledasti ära. Tõenäoliselt see siiski varsti millalgi juhtub. Kusjures Perthis põles mul üks õlg ära. Näha nagu polnudki eriti midagi aga valus oli mitu päeva. Imelik. Loomulikult olen selle ajaga ikka korralikult jumet juurde saanud, kuid Kristiina ega veel vähem Jaanusega ei taha ma end siiski hetkel võrrelda. Arenguruumi on kõvasti.
Loomadest. Meil on siin kolm koera. Kaks neist on sinised Austraalia karjakoerad ning üks on veidi punase Austraalia karjakoera sarnane vanem krantsistõugu kutsa, kellel on suus vaid neli hammast. Nad on kõik äärmiselt sõbralikud ning rõõmsad, eriti kui neile süüa anda või pulka visata. Võrreldes nende Austraalia karjakoertega, kellega mina olen Eestis harjunud (suht kurjad ja isepäised), on nad ikka hoopis teistsugused. Toredad ja seltsivad kutsad! Lisaks on meil veel kanad, kuked ja mingid mulle tundmatud kanadest suuremad linnud, kes jooksevad mööda õue ja puudeoksi ringi. Igalpool võib kohata suuri rohutirtsusid. Just selliseid, nagu meil võib harva näha. Need mitme cm-sed. Aga siinsed on hallikad ning väga aktiivsed. Muudkui hüppavad ringi. Tegelikult võiks lausa öelda, et lendavad ringi, sest nad on nagu väikesed linnukesed ja lendavad päris kaugele. Koertele meeldib neid närida. Lisaks on siin palju pisikesi konnasid. Päeval pole neid näha, kuid õhtul ronivad nad (vanni)tuppa. Selle pisikese ruumi peale (koos wc-ga) on neid seal tavaliselt vähemalt üle kümne. Nad istuvad wc-potis ka. Alguses ei julgenud ma korralikult vett peale lasta ning lasin vaikselt seda, et neid mitte veega alla lasta ja ära tappa. Hiljem tuli aga välja, et nad just sealt potist tulevadki tihti. Neile meeldivat ujuda. Potist võivad mõnikord ussid ka tulla... Kristiinal ja Jaanusel on toas pisike hiireke. Teepeal nägin lehmi ja hobuseid. Ka pisikest sisalikku olen näinud. Rohkem loomi ma veel kahjuks kohanud pole. Jep, ei ühtegi känguru veel...
Puuviljadest. Siin on palju erinevaid maitsvaid puuvilju. Hetkel on läbi saanud just mangohooaeg, kuid mõned neist on siiski veel puude otsas alles. Kristiina tegi meile mangodegusteerimisõhtu, kus saime maitsta seitset erinevat sorti. Pean tunnistama, et Eestis olles mulle mangod eriti ei maitsenud aga siin on nad head. Magusad ja mõnusad ainult üks sort oli nendest, mis mulle eriti ei meeldinud. See oli seest oranzika värvusega. Teised on kollakad. Eriti meeldisid mulle veidi tsitrusemaitselised mangosordid. Sortide nimesid ma ei mäleta. Banaanid maitsevad siin ka väga hästi. Arbuus oli suht tavaline. Ananassi pole ma veel jõudnud lahti lõigata. Tomatid on tavalised.
Söömisest. Õhtusööki sööme koos Kristiina ja Jaanusega. Kristiina on nii armas ja õpetab mind kokkama. Ta on suurepärane õpetaja. Ta on rahulik ega irvita mu üle. Räägib kõigest detailideni ning seletab. Ühel päeval istus ta tükk aega meie vagunis ja luges ette asju, mida mul tööle minnes on tarvis poest osta. Samuti panime kirja terve hunniku erinevaid retsepte. Jälle väga detailselt, sest muidu ma ju unustan kõik ära. Lisaks õpetas ta mulle salvrätikutest laevukesi tegema. Minust võib veel ideaalne koduperenaine saada sedasi...
Nii tore, olen uhke enda üle ja väga tänulik talle. Tegelikult neile mõlemale. Nad on meid ikka väga palju aidanud kõigega. Alati vastasid meie küsimustele, kui me veel Eestis olles midagi teada tahtsime ning nüüd tuleb infot vahepeal liigagi palju. Proovime osakestki sellest meelde jätta. Neile iseenesest võetavaid asju peame meie alles õppima. Kõige elementaarsem näide: Autot ei tohi parkida kookospalmi alla, sest muidu võib meid tagasitulles oodata väga mõlkis ja katkine auto! Lisaks proovime veidikenegi selgeks saada seda, kus miski meie linnakeses asub ning mida kukilt osta tuleks. Uut infot on meeletult ja kuigi see on vahepeal väsitav on see siiski kõik nii põnev. Meil on nii palju veel õppida!
Õppimisest. Lapsed läksid just kooli eelmisel nädalal, sest neil sai suvepuhkus läbi. Siin on tegelikult suvekuudeks detsember, jaanuar ja veebruar. Meie peame aga ka õppima hakkama. Nimelt peame ära tegema Eesti mõistes C-kat. autojuhiload (siinses mõistes HR ehk Heavy Rigid), et kogu oma autoelamute jms. sõidukitega maanteedel liigelda. Kusjuures siin tähendab tegelikult C-kat. tavalist autoluba (c nagu car). Neljapäeval-reedel lähme esmaabikoolitusele.
Sõitma pean ma õppima ka traktoriga, sest just sellega hakkan ma ju tööle. Kui keegi veel ei tea, siis hakkan traktoriga maanteede äärtest muru niitma. Oma traktoriga tegin tutvust juba kolmandal siinolemise päeval. Traktor on ilus ja punane. Ikka selline suur, mitte mingi väike murutraktor. Traktori taga on suur niitmisjulla, mida ma veel pole jõudnud eriti kasutama õppida. Traktoriga sõitmine polegi tegelikult väga keeruline. Tal on neil pedaali. Kaks nendest on pidurid. Üks ühe ratta jaoks ning teine teise jaoks. Hetkel on nad ühe jublakaga ühendatud, sest mul pole tarvis end tõenäoliselt nii äkki ringi keerata, et peaksin seda ainult ühte ratast pidurdades tegema. Pedaale üldiselt eriti kasutama ei peagi. Traktoril on viis käiku, kuid iga käik jaguneb veel kolmeks (kilpkonna pilt, mingi vahepealse looma pilt ja jänese pilt). Isegi pidurdada ning tagurpidi-edaspidikäiku saab sisse lülitada vaid nuppu kasutades. Seega väga mugav. Ka suunatuli on sel traktoril kenasti vasakul pool. Minust paremal asuvad lõikuri kangid. Neid ma hetkel veel väga kasutada ei oska. Pean veel õppima manööverdamisi, sest traktor ise on kitsam, kui minu taga asuv suur lõikur. Sõitma pean aeglaselt, mingi 20-30km/h max, sest see on meie töötamiskiirus.Ühel päeval lubas ülemus mul esmakordselt proovida ka "tagurpidise" autoga sõitmist. Jube harjumatu ikka on teise käega käike vahetada ning suunda näidata. Isegi kojamehed käivad teistpidi. Õnneks pedaalid asetsevad samas järjekorras. Sõitsime veidi mööda maanteed ning seejärel keerasime pisikestele auklikele radadele. Taavi rõõmustas oma off-road värgi üle. Ma ei osanud seda niiväga nautida. Muudkui jupsi ja vaheta esimese ja teise käigu vahel. Loomulikult suri auto mõned korrad ikka välja ka, kui hakkasin tagurdama. Kõige toredam kogu selle sõidu juures oli see, et mulle ei tulnud kordagi ühtegi autot vastu. Ülemus ütles, et eks ta ikka viib mind millalgi linnavahele ka sõitma, siis pean nende "valelt" poolt vastutulevate autodega ära harjuma.
Ülemusest. Ülemuse nimi on Kevin ning tema naine on Peta. Nad on toredad ja sõbralikud inimesed. Kevin on väga abivalmis ning mõistlik ja on siiani suutnud jääda igati rahulikuks, kui on mind sõitma õpetanud. Ta ütles, et kui meie Taaviga enam seda tööd mingil hetkel teha ei taha ning ära lähme, siis tema enam ka ei viitsi ning jääb vist pensjonile või teeb midagi muud kodule lähemal. Ta on seda niitmisetööd teinud juba umbes 15 aastat. Suht tüütu aga tundub, et talle siiski meeldib.
No comments:
Post a Comment