Tagasi Londonis 2012

Ja taaskord kiskus mind miski kodust eemale. Ma ei teagi, mis see oli, sest kõik oli ju tegelikult väga hästi. Sel hetkel, kui sain Kristiinalt 29.09.2011 maili pakkumisega minna Austraaliasse tööle, käis mul peas justkui mingi klõps ära ja teadsin koheselt, et tahan minna. Saatsin talle kohe ka sellekohase maili ja nii see läkski. Algne plaan oli Austraaliasse minna koos Kaisaga, kuid kahjuks sain teada, et minu kaaslaseks peab siiski olema keegi meessoost. Mõningate kaalumiste, valikute ja otsuste tagajärjel tuli minuga kaasa mu naabripoiss Taavi. Olen ise juba väiksest peale tahtnud Austraaliasse minna. Seda juba siis, kui keegi mu sõpradest polnud sellest eriti midagi kuulnudki. Mina aga teadsin kängurutest ja päikesesoojusest. Nüüd on muidugi Austraaliasse minemine suhteliselt tavaline nähtus. Siiski pean tunnistama, et esmakordseks pikemalt kodust äraminekuks ma siiski Austraaliat valida ei julgenud ning jäin tol korral siiski veidi turvalisema variandi Inglismaa juurde.

Teadsin kohe, et Austraaliasse tahan lennata läbi Londoni. Eestimaalt lahkumine oli kurb, masendav ja pisaraterohke, kuid juba Londonis tundsin end palju paremini. Justkui oleksin üle pika aja oma teise kodusse saabunud. Vastupidiselt külmale ja lumisele Eestimaale oli seal päikseline, umbes 10 soojakraadi, roheline muru ning õitsevad võõrasemad, krookused jm. taimed. Pooleteise aasta jooksul, mil ma sealt eemal olin olnud, polnud peaaegu midagi muutunud. Üks väga kõrge ja suur maja oli juurde kerkinud.

Jube tore oli üle pika aja näha Williamit ja oma teisi sealseid sõpru. Kahjuks ei õnnestunud mul sel korral oma kullakallist Kaisat näha, sest ta elab Plymouthis. Õnneks saime aga mitu tundi telefoni otsas lobiseda. Eestlastest kohtasin ma seal veel oma endist trennikaaslast Kaisat ja sõbrannat Ruthi. Ka neid oli loomulikult väga meeldiv näha. Londonis olles käisin lausa kahel korral suures Westfieldi kaubanduskeskuses vesistamas (ega ma midagi osta ei saanud, sest Austraaliasse lendavad kilogrammid olid loetud).

Peaaegu igal õhtul käisin kuskil ka väjas. Tore oli üle pika aja näha sealseid avatud ja sõbralikke inimesi. Mõnus oli tantsida Soho klubis, kus on koos palju erinevaid inimesi ning nii põnev oli neid jälgida (väga purjus volüümikas mustanahaline tüdruk, kes klubist lõpuks välja visati; seda sama tüdrukut sebida üritanud kahtlane tagasihoidliku välimusega tüüp; kena välimusega mees, kes tõepoolest üldse tantsida ei osanud ning kes sebis endale suhteliselt ebameeldiva välimusega naise, sest rohkem "üleliigseid" naisi klubis enam polnud; kontsadel tuigerdavad tibid jne. - okei, tundub, et meelde jäid vaid veidrikud aga tegelikult oli seal palju-palju toredaid inimesi ikka ka).


Lisaks käisin ka kinos filmi Haywire vaatamas. Seda tegin Williami soovil, sest mulle tundus see juba alguses jama. Peale filmi tunnistas ka tema, et see oli mõttetu ning peategelane (kena välimusega tibi) on nii paljuks enamaks võimeline. Põnev oli vaadata mõndasid võtteid, mis ta tegi aga muu oli täielik jama.




Londonis olles käisin ka ühega nendest koertest jalutamas, kellega kunagi seal jalutasin ning kelle omanike majas veidi üle poole kuu elasin. Nimelt läksin Hamleyga Wimbeldoni parki jalutama. Tema omanikud on hästi toredad ja sõbralikud ning jalutades tundsin end justkui jälle tagasi oma endises elus olevat. Tekkis tunne, et pean varsti ratta selga hüppama ning minema koju oma pere riideid triikima. Õnneks seda siiski tegema ei pidanud ja võisin rahulikult oma toimetustega jätkata. Kusjuures isegi makstud sain selle väikese jalutuskäigu eest (10£). Ma tegelikult ei oodanudki seda, sest ma ise tahtsin ju teda jalutama viia.


Minu nädalake Londonis möödus kiiresti ning juba oligi jälle aeg minna lennujaama suunas. Arvestasin lennujaama minemiseks kaks tundi aega. Sõitsin kenasti metrooga õiges suunas ning täpselt üks peatus enne minu peatust muudeti metroo suund ära ning pidin maha minema. Tuli välja, et ka eelmised metrood olid ümber suunatud, sest minuga samasse lennuterminali minejaid oli peatuses päris palju. Üks mees ütles, et on seal juba kaks tundi oodanud. Mul tekkis hirm, et jään lennust maha (lennu väljumiseni oli jäänud kaks tundi). Jalgsi sealt minna poleks saanud, sest see on ikka kaugel ja ma oleks kindlasti ära eksinud, sest pole seal enne käinud. Metroos levi polnud ning kuskile helistada ka ei saanud. Metroost igaks juhuks välja ka ei julgenud minna, ei tahtnud ju kogemata maha jääda. Ka järgmine metroo, mis tuli, suundus valesse kohta. Õnneks siiski sellest järgmisega sain kenasti lennujaama ning kohtusin seal juba ka Taaviga. Jõudsime kenasti oma lennule. Londonist lahkumine kurvastas mind, sest sain aru, et oligi käes hetk, kus suundun oma kallist kodumaast veelgi kaugemale...