Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 1

Eelmiseks neljapäevaks-reedeks oli ülemus meile plaaninud esmaabikoolituse. Koolitus toimus Carnarvonis St. John'i kiirabimajakeses. Koolitatavaid oli kokku üheksa (viis meest ja neli naist). Koolitusel saime endale päris isiklukid elustamisnukud. Minu oma nimi on Wilson (nagu Tom Hanks'i sõber filmis Kaldale uhutud). Koolitus ise oli tore aga mõned vaatenurgad olid loomulikult võrreldes Päästerühmas õpituga erinevad. Sellega olen juba tegelikult harjunud, et kõik esmaabikoolitajad omavad asjadele erinevaid vaatenurki ning päris 100% õigeid tegutsemisviise vist nagu polegi.
Näiteks olen mina õppinud väga suure vaevaga ja ettevaatlikult panema kaelalahast. Siin aga päris kaelalahast näppida ei antudki. Võeti hoopis ajaleht, volditi see kokku, pandi kolmnurkrätik sellele ümber ning seejärel keerati kuidagi kaela ümber. Selge on see, et see ei hoidnud eriti midagi... Eestis õpitust rohkem keskenduti loomulikult erinevatele putukahammustustele, ussihammustustele ning veeelukate hammustustele/põletustele. Kui ma õigesti mäletan, siis väidetavalt elab Austraalias 12 kõige mürgisemat madu... Kuna koolitaja teadis, mis tööd ma tegema hakkan, siis koolituse lõpus pidin lahendama situatsiooni, kus üks mees oli saanud ussilt hammustada. Pidin lihtsalt ta pikali panema, rahustama ja jala alates ussihammustusest ülespoole korralikult kinni siduma (jättes varbad vabaks). Iga natukese aja tagant korrutati meile, et kui võimalik, siis tuleb kindlasti kannatanule hapniku anda (balloonist siis). Situatsioone pidime nende kahe päeva jooksul lahendama päris mitmeid ning isegi kunstverd saime kasutada. Mulle meeldis.

Ahjaaa, üks asi veel, mis meile esmaabikoolitusel räägiti. Nimelt tuleb alati võtta kannatanult allkirjaga tunnistus, sellest mis, kus, kellega ja millal juhtus ning millist esmaabi anti. See tagab selle, et mind hiljem näiteks kohtusse ei kaevataks. Meile toodi näide ühest hästi paksust naisest, kes vajas esmaabi. Talle anti külliliasend, kuid ta ei saanud hingata. Esmaabiandja lõikas ta kalli 40$ rinnahoidja katki, et naine saaks korralikumalt hingata. Hingamine muutus normaalsemaks ja naine taastus. Hiljem kaebas naine oma esmaabiandja peale ning nõudis, et talle makstaks tema kallis rinnahoidja kinni. Vot sellised on siin lood.
Nädalavahetusel käisime Kristiina, Jaanuse ja Taaviga kodust umbes 100km kaugusel mere ääres asuvas ülemuse suvilas. Sõna suvila seostub mulle küll Vääna ja veel mõne sarnase armsa majakesega, kuid siin see päris nii pole. Suvilad olid seal plekikuurid. Sellised suht kahtlased ning meenutasid Maardus asuvat külakest. Mõnel oli vana autoelamu. Kõikidel kuuridel olid isegi numbrid peal. Meie kuuril oli kolm tuba. Kaks magamistuba ning köök-suurtuba. Elektrit seal pole. WC asub teises kuurikeses. Magamistuppa sisenedes leidsin sealt kena suht suure ämblikulaiba. Jaanus teatas mulle, et see polevat mürgine aga nad hüppavad päris kõrgele. Hüppavad ämblikud, jess?! Õhtul nägin, et igas toanurgas olid ämblikuvõrgud. Üks selline veidi süütuma väljanägemisega ämblik oli elus ka. Jaanus päästis mind õnneks sellest ämblikust. Mõtlesin, et magan üleni magamiskotis ning siis saan ehk hakkama. Plaanisin isegi pea sinna sisse panna aga loomulikult hakkas mul seal esimese minuti möödudes tohutult palav. Tegin veidi lukku lahti, veidi veel ja siis veel veidi. Lõpuks magasin lihtsalt magamiskoti peal ning hoidsin veidi seda ka enda peal. Ei saaks öelda, et ma just üleliia hästi magasin. Nägin mingeid erinevaid õudukaid kah unes...
Aga nüüd sellest, mis seal suvilaskäimises head oli. See asub India ookeani ääres ning selleks, et nahk muutuks soolaseks, ei pea isegi ujuma minema. Kohtades, kus on enne olnud vesi ja see on ära kuivanud, võis näha soola maas. See sillerdas kenasti ning paistis välja nagu jää. Kõigepealt käisime vaatamas vett pritsivaid auke. Need on sellised kohad, kus vee ja õhu koostoimel purskub koopast tulev vesi maapeal olevast kivist välja. Suht segane ja keeruline seletus aga see oli päris tore vaatepilt. Vesi oli muidugi mõnusalt soe. Kuna olin kaasa võtnud ka oma snorgeldamise varustsuse, siis sain ka seda katsetada. Veealune elu on ikka hämmastavalt põnev. Kõik need ilusad värvilised kalad, korallid ja muud tegelased. See oli nii tore! Siiski pean mainima, et Egiptuses oli veelgi ilusam, sest seal olid värvid kohe eriti kirevad. Nägin ujudes ka oma lemmik koer-kala. Nad on nii ägedad ja paksud ning nende nina on täitsa nagu koera koon. Peale nende saime koos ujuda ka haibeebi ning raidega. Jesss! Päris jube oli vaadata, kui nad meie lähedal olid aga kui meie neile midagi ei tee, siis ei pidavat ka nemad meid kiusama. Kõige rohkem kartsingi just maha astumist, sest mõned tegelased võivad end liiva ja korallide vahel peita. Lisaks nägin veel meeletult palju nunnusid meresiilikesi. Ma ei teadnudki, et nad võivad kasvada suure täispuhutava palli suuruseks. Olen alati arvanud, et nad on pisikesed. Veidi pelgasin ka hoovuseid aga kõik oli tegelikult vägagi ok.
Peale ujumaskäimist läksime Kristiinaga jalutama. Kõndisime kohaliku majaka juurde. See asus küngaste vahel ning suht kõrgel. Vaade oli väga mõnus, kui veidi harjumatu, sest seal tõepoolest polnud ühtegi puud.
Kristiina ja Jaanus ning ülemus ja ta naine käskisid meil ujuda särkidega. Tegelikult nad ütlesid, et me peaksime ujuma ujumissärkidega, mis kaitsevad UV eest. Kuna neid meil pole, siis panime korraliku kreemikihi peale (ma pole kunagi niipalju päiksevastast kreemi pannud endale peale) ning tavalised särgid selga. Lõpptulemus oli see, et õhtuks oli ära põlenud vaid mu nägu, sest unustasin sinna kreemi panna. Pean tunnistama, et olin pettunud, sest tahaksin ikka pruunimaks saada. Teisel päeval otsustasin särgi küll selga panna, kuid kreemi panin ainult näkku. Ikka ei põlenud ma ära. Kui hiljem koju tagasi jõudsime, siis vaatas ülemus meid üle ning oli rõõmus, et me polnud ära põlenud.

Söögitegemisega on lood nii, et peame Taaviga õhtusööke ise tegema, sest Kristiina ja Jaanus üritavad oma aasta jooksul kogunenud jääke ära süüa. Esimesena üritasime teha pannkooke. Või noh, tegelikult tegi pigem Taavi...  Igatahes suutsime soolaste pannkookide meisterdamisega läbi raskuste hakkama saada (esimest kahte pannkooki ei soovinud koerad ka...). Teisel korral otsustasime samuti lihtsama asja kasuks ning tegime (pigem tegi Taavi jälle) praetud kartuleid ja liha. Suht nätske ja veidi toores oli see värk, sest meil polnud pannile kaant peale panna... Järgmisena on plaanis teha kana, sest meil on külmikus poolik kana...

Ma olen alati mõelnud, et küll võib olla ebameeldiv kanade ja kalade puhastamine, sest siis on neil veel täitsa looma kuju ja see ei seostu mulle mõnusalt maitsva lihaga. Igatahes olen alati need tegevused sujuvalt kellegi teise kraesse lükanud. Seekord aga polnud mul võimalust, sest Kristiina lihtsalt ütles, et nii Marju, nüüd lõika kana pooleks ning pese see ära. Ma ei tahtnud väga tibi muljet jätta ning tegin nii nagu ta käskis. Proovisin mitte mõelda sellele, et mingi aeg tagasi see kana jooksis kuskil ringi... Olin enda üle uhke, sest sain sellega hakkama. Kala puhsatamisega oli sama lugu. Jaanus püüdis merest kalu ning sain proovida nende puhastamist. Suht ebameeliv tegevus aga sain jällegi hakkama.

Veidi meeldivatest söökidest. Ananassid maitsevad siin meeletult magusalt ning nad pole üldse hapud ega tee suud katki. Aprikoosid sulavad suus ning kookospähklid on ka maitsvad. Kunagi väiksena olin proovinud kookospähkli piima, kuid ma ei mäletanud, mis maitsega see on. Nüüd tean, et see on pool-läbipaistev vedelik, mis maitseb suht läilalt ning väikeses koguses on see päris hea (palju seda seal sees nagunii pole).

Eelmisel nädalal saime ülemuselt mõlemad tšeki 200$. See ei olnud palk vaid lihtsalt elamisraha. Päris tore! Tegelikult on ta meisse päris palju juba investeerinud. Ostsime tema raha eest endale terasninadega töösaapad (Taavi omad maksid mingi 159$, minu omad 129$) ja töömütsi (umbes 30$). Lisaks on ta kinni maksnud kõik meie koolitused (ühe koolituse hind: esmaabi 199$, industriaalalal töötamise tunnistus 90$ ja liikluskontrolli baaskursuse erinevad koolitused (55+30+140+120=345$). Viimased kaks koolitust tuli läbida Internetipõhiselt. Seega olen saanud päris palju õppida ka. Ees on mind veel ootamas meie mõistes C-kategooria autojuhilubade tegemine. Selleks pean läbima kaks teooriatesti ning praktika. Kohe, kui peaksin oma pangakaardi kätte saama, lähen autokooli. Nimelt ei saa seda teha ilma, et mul oleks olemas pangakaart (kuigi ma sellega maksma ei pea).

Alates esmaspäevast oleme iga päev ka tööd pidanud tegema. Nimelt oleme puhastanud mangopuid okstest, mis nende pügamisel on tekkinud. Taavil on muidugi keerulisem ülesanne. Ta peab puude otsast oksi kuidagi kätte saama. Mina korjan pigem puu alla jäänud suuremaid oksi (mis kohati meenutavad väikseid puid). Tööriistadeks on meil reha ja konks. See konks on hea, sest tänu sellele ei pea ma iga oksa pärast kummardama, vaid tirin ja tõmban neid oma konkskäega. Tööpäev algab meil kell seitse ning lõpeb juba kell 12. Ega eriti rohkem ei jaksaks ka. Peame veel siinse kliima jms. tingimustega harjuma. Ma ei saa täitsa aru, kuidas seda oleks võimalik teha 8-10 tundi.