Lõpuks ometi jõudsime Austraaliamaale. Kartsin veidi piiril toimuvat kontrolli. Olin küll üritanud kõik oma toidu ära süüa, kuid ikka oli seda mul veel kotis alles... Lennukis saime täitmiseks paberid, kus olid küsimused erinevate asjade kohta, mida kotis kaasa võiksime viia. Kahtluse korral tuli märkida, et sul on see olemas. Mul oli päris mitme asja suhtes kahtlusi (nt. oli küsimus pähklite kohta ja ma kartsin, et mu sokolaad võib neid sisaldada). Seega oli mu lehekesel päris palju linnukesi märgitud. Taavil oli üks. Esimeses passikontrollis vaatas tõsise pilguga vanem onu mu paberi üle ja joonistas sinna mingeid numberid jms. Tundsin, kuidas mu süda sees tagus. Mõtlesin, et kuidas need narkot üle vedavad inimesed suudavad küll rahulikuks jääda, kui ma oma sokolaadi pärast põen. Nojah, seejärel tahtsime seista pikka järjekorda, kuid üks tädi suunas meid teise järjekorda (küsis enne veel, et kas reisime koos, tänu sellele sai ka Taavi minuga koos erateeniduse). Sõbralik naisterahvas palus meil oma kodinad lauale asetada. Küsis seejärel iga küsimuse kohta ükshaaval ning ma siis rääkisin ükshaaval, et mul on maiustused ja vitamiinid ja peavalurohud jms. kaasas. Ta muudkui noogutas ega palunud mul isegi kotti lahti võtta. Seejärel pääsesimegi teiselepoole piirikontrolli. Uskumatu aga me pääsesime pikkadest järjekordadest ega pidanud isegi turvaväravatest läbi minema. Võisin kõik oma sokolaadid jms. kaasa võtta. Kujutasin juba ette, kuidas neid suure hooga pugima hakkan, sest ega väärt kraami ei saa ju ära visata. Siiani mõtlen, et kas meil vedas seal lennujaamas või ongi see kontroll nii lihtne ning hirmujutud põhinevad nendel üksikutel eranditel, keda on korralikumalt kontrollitud. Mulle isegi räägiti, kuidas jalatsite tallaaluseid kontrollitakse, et ega seal mingeid võõramaiseid seemneid poriga kaasa pole tulemas. Kõik hirmud olid õnneks täiesti asjatult.
Õues oli mõnusalt kuum ja kuiv ning päike paistis sinises taevas. Avastasime, et kõik hostelid olid samaks õhtuks broneeritud või maksid liiga palju. Otsustasime ööbida lennujaamas. Taavi polnud sellega üleliia rahul... Varsti oligi õhtu käes. Tõmbasin end ühele pikale pehmendustega pingile kerra. Varsti tundsin, et mul on jahe. Panin pusa t-särgile peale. Ikka oli jahe. Vahetasin t-särgi pikkade varrukatega soojema särgi vastu (mida arvasin, et ehk kunagi siin ei kasuta), jätsin pusa peale ning panin sokid jalga. Ikka oli külm. Panin jope selge. Ikka oli külm. Panin teise paari põlvikuid jalga ning laotasin käterätiku ning salli oma teksade peale. Ikka oli külm. Mul enam soojemaid riideid polnud. Taavi andis oma jope. Tundsin end suht kahtlaselt. Nagu mõni kodutu, kes pingil magab ja on end suure kihi riiete sisse mähkinud aga ma ei lasknud end sellest häirida. Lõpuks hakkas aga veidi soojem ning jäin hommikuni magama. Nimelt olid need toolid asetatud ventilaatorite alla ning asusid lisaks ka pikas koridoris. Tuuletõmbus oli ebameeldivalt jahe. Proovisin ka öösel õue minna lootuses, et seal on soojem, kuid ka seal ol tuul tõusnud ning palmipuud õõtsusid jahedama tuulekese käes.
Hommikul ärgates viisime pagasi kappi ning tahtsime bussiga Perthi kesklinna sõita. Muidugi jäime bussist maha. Õnneks aga tuli üks taksojuht ja ütles, et kahekesi taksoga linna- ja tagasisõit maksab umbes sama palju, kui bussiga. Mõtlesime küll sellele, et kas me sel juhul tagasi tuleva bussipeatuse üles leiame, kuid otsustasime siiski mugavuse kasuks, sest teadsime ka kohta, kuhu täpselt minema pidime. Nimelt esimene tähtis asutus oli Immigratsiooniamet, kust tahtsin oma passi viisaklepsu saada. Selgus aga, et antud aadressil polnud mingi Immigratsiooniametit vaid hoopis kaubamaja. Kaubamajast ostsin endale kõnekaardi ning kohaliku netipulga, millele tuleb samuti nagu kõnekaardile vajaduse järgi raha peale laadida. Õnneks mär
kasin varsti infopunkti ning küsisin sealt Immigratsiooniameti kohta abi. Meid suunati õigesse kohta edasi. Seal läks väga kiiresti ning saime oma kleepsud kätte. Seejärel suundusime kohalikku panka, et omale konto avada. Meid teenidas tore meesterahvas, kuid mingil põhjusel selgus hiljem, et ta oli meie pangakaardid saatnud sinnasamasse panka. Seda hoolimata sellest, et me ütlesime, et lendame järgmisel päeval Perthist Carnarvoni ning soovime kaartidele sinna järgi minna.
Apsakast saime teada täiesti juhuslikult, sest minu e-mailile ei tulnud kinnitavaid maile (Taavile tulid). Läksime siis Carnarvonis panka ja saime teada, et mu e-maili aadressiks oli pandud perekonnanimi+eesnimi, mitte eesnimi+perekonnanimi. Jutu käigus selgus, et kaardid tulevad Perthi pangakontorisse ning nüüd pidime tellima uued siia Carnarvoni.
Saan aru, et ruttasin oma jutuga pisut ette. Kirjutan veel Perthist veidi. Nimelt on see uskumatult armas ja tore linnake. Seal on suured majad, mille kõrval on armsad pargikesed palmipuudega. Meres ujuvad suured meduusid. Käisime terve päeva linnas ringi. Lõpuks aga väsisime ära ning kuna taksojuht oli meile näidanud, kust lennujaama buss tagasi läheb, siis otsustasime selle peale minna. Bussijaamas aga öeldi, et nemad küll ei oska öelda, kust läheb buss lennujaama. Üks onu seletas siis, et buss nr. 37 viib Austraalia siselendude lennujaama ning sealt saaksime juba taksoga odavamalt edasi sõita (ka meie taksojuht oli seda bussi lisaks maininud). Hakkasime siis juhatatud suunas minema ning lõpuks leidsime ka õige bussipeatuse üles. Bussis pidime maksma 3,80$. Siinkohal tahan veel mainida, et bussis on kasutusel Londoniga sarnane süsteem, kus kohalikud saavad magnetkaardile raha laadides bussiga sõita. Kaart tuleb bussi eestuksest sisenedes vastu ühte jublakat panna ning tagumisest uksest väljudes tuleb samuti sarnast jublakat puudutada. Londonis tuleb maksta ühe sõidu eest, hoolimata, kui mitu peatust sõidad ning tagumise ukse juures jublakat puudutama ei pea. Usun, et Austraalia süsteem on parem, sest sõites vaid mõne peatuse on see mõistlikum Niisiis hakkasime suunduma lennujaama suunas, kuid see buss tegi nii suuri ringe, et jäin seal korduvalt magama, kuigi tahtsin tegelikult aknast välja vaadata ja näha kohalikku elu. Jõudsime lõpuks siis siselendude lennujaama ning sealt läksime juba tasuta lennujaamadevahelise bussiga edasi sinna, kust hommikul olime alustanud.
Lennujaama bussifirmaga linna- ja tagasisõit oleks meile kahele kokku maksma läinud 59$ aga suutsime säästa ning kulutada vaid 48$. Nüüd aga teame, et lennujaamast on võimalik sõita üksinda edasi tagasi vähem, kui 8$, kui kasutada kohalikku ühistranspori süsteemi ning lennujaamadevahelisi tasuta busse. Kokkuvõttes olin rahul, sest olin kulutanud siiski vähem, kui algselt oli plaanis. Lisaks polnud meil kulutusi ööbimiskohale.
Sel õhtul olin magamiskoha valikul veidi targem ning läksin kohviku taga nurgas asuvale diivanile magama. Jube mugav oli aga öösel läks ikkagi jahedaks. Õnneks siiski mitte nii külmaks, et oleksin pidanud jälle Taavi jopet laenama.
Hommikul tõusin kell 6. Väga närvi ajas see teadmine aga uni oli läinud. Ajavahe vist toimis. Olin mõne tunni üleval ning magasin siis veel veidi. Päeval suundusime bussiga siselendude lennujaama poole. Jõudsime kenasti kohale ja saime teada, et peame sealt umbes 20minutit tagasi kõndima, et jõuda sellesse kohta, kust meie lend läheb. Mis seal siis ikka, võtsime oma asjad selga ja suundusime oma terminali suunas jalutama. Kott seljas on ikka päris palav. Kusjuures nüüd tuleb meelde üks tähtis asi, mida enne ei maininud. Minu seljakott kaalus alla 12kg, Taavi oma oli 16! Ja ta muudkui noris enne reisi mu asjade pakkimise oskamatuse üle. Kokkuvõttes saan ma päris väheste asjadega ikka hakkama. Tore on see, et nüüd saan päris mitu kilo asju siit tagasi ka viia. Pean mainima, et neid juba koguneb...
Peale väga higistama ajavat ja palavat jalutuskäiku lennujaama suunas, jõudsime kohale. Registreerisime end ära ning jäime ootama oma lendu. Meil oli kaks valikut, kas peame minema esimesest väravast või teisest väravast (kõrvuti asetsevad uksed, mis viisid mõlemad samasse kohta õue). Siinkohal mainin, et Malaysias oli meie väravaks 35C - seega oli neid seal palju. Õues asus lennuväli, kus olid erinevad pisikesed ja veel pisemad lennukid. Tegin veel nalja, et lähme kümnele inimesele mõeldud eralennukiga. Njah aga nii see peaaegu oligi, sest meie lennukis oli veidi üle 30 koha ning reisijaid oligi täpselt 10. Ühes reas oli kolm kohta, üks üksik ja teiselpool kaks kõrvuti kohta. Geraldtonis tegime veel vahemaandumise ning võtsime sealt veel kolm inimest juurde, kes meiega koos Carnarvoni tulid. Kõik vist tundsid teineteist. Kusjuures lennu kogupikkus oli umbes 900km vist. Istusime eelviimases reas ning meie taga polnud kedagi. Lennuk krigises ja kragises, eriti meie tagant. Selle jaoks anti meile isegi kõrvatropid. Samuti pakuti juua ning jagati kommi ning küpsiseid. Kes tahtsid, said endale padja ka. Mina muidugi tahtsin, sest uni oli jällegi nii suur... Tunnistan, et magasin ühe kommi jagamise maha kahjuks...
Õues oli mõnusalt kuum ja kuiv ning päike paistis sinises taevas. Avastasime, et kõik hostelid olid samaks õhtuks broneeritud või maksid liiga palju. Otsustasime ööbida lennujaamas. Taavi polnud sellega üleliia rahul... Varsti oligi õhtu käes. Tõmbasin end ühele pikale pehmendustega pingile kerra. Varsti tundsin, et mul on jahe. Panin pusa t-särgile peale. Ikka oli jahe. Vahetasin t-särgi pikkade varrukatega soojema särgi vastu (mida arvasin, et ehk kunagi siin ei kasuta), jätsin pusa peale ning panin sokid jalga. Ikka oli külm. Panin jope selge. Ikka oli külm. Panin teise paari põlvikuid jalga ning laotasin käterätiku ning salli oma teksade peale. Ikka oli külm. Mul enam soojemaid riideid polnud. Taavi andis oma jope. Tundsin end suht kahtlaselt. Nagu mõni kodutu, kes pingil magab ja on end suure kihi riiete sisse mähkinud aga ma ei lasknud end sellest häirida. Lõpuks hakkas aga veidi soojem ning jäin hommikuni magama. Nimelt olid need toolid asetatud ventilaatorite alla ning asusid lisaks ka pikas koridoris. Tuuletõmbus oli ebameeldivalt jahe. Proovisin ka öösel õue minna lootuses, et seal on soojem, kuid ka seal ol tuul tõusnud ning palmipuud õõtsusid jahedama tuulekese käes.Hommikul ärgates viisime pagasi kappi ning tahtsime bussiga Perthi kesklinna sõita. Muidugi jäime bussist maha. Õnneks aga tuli üks taksojuht ja ütles, et kahekesi taksoga linna- ja tagasisõit maksab umbes sama palju, kui bussiga. Mõtlesime küll sellele, et kas me sel juhul tagasi tuleva bussipeatuse üles leiame, kuid otsustasime siiski mugavuse kasuks, sest teadsime ka kohta, kuhu täpselt minema pidime. Nimelt esimene tähtis asutus oli Immigratsiooniamet, kust tahtsin oma passi viisaklepsu saada. Selgus aga, et antud aadressil polnud mingi Immigratsiooniametit vaid hoopis kaubamaja. Kaubamajast ostsin endale kõnekaardi ning kohaliku netipulga, millele tuleb samuti nagu kõnekaardile vajaduse järgi raha peale laadida. Õnneks märkasin varsti infopunkti ning küsisin sealt Immigratsiooniameti kohta abi. Meid suunati õigesse kohta edasi. Seal läks väga kiiresti ning saime oma kleepsud kätte. Seejärel suundusime kohalikku panka, et omale konto avada. Meid teenidas tore meesterahvas, kuid mingil põhjusel selgus hiljem, et ta oli meie pangakaardid saatnud sinnasamasse panka. Seda hoolimata sellest, et me ütlesime, et lendame järgmisel päeval Perthist Carnarvoni ning soovime kaartidele sinna järgi minna. Apsakast saime teada täiesti juhuslikult, sest minu e-mailile ei tulnud kinnitavaid maile (Taavile tulid). Läksime siis Carnarvonis panka ja saime teada, et mu e-maili aadressiks oli pandud perekonnanimi+eesnimi, mitte eesnimi+perekonnanimi. Jutu käigus selgus, et kaardid tulevad Perthi pangakontorisse ning nüüd pidime tellima uued siia Carnarvoni.Saan aru, et ruttasin oma jutuga pisut ette. Kirjutan veel Perthist veidi. Nimelt on see uskumatult armas ja tore linnake. Seal on suured majad, mille kõrval on armsad pargikesed palmipuudega. Meres ujuvad suured meduusid. Käisime terve päeva linnas ringi. Lõpuks aga väsisime ära ning kuna taksojuht oli meile näidanud, kust lennujaama buss tagasi läheb, siis otsustasime selle peale minna. Bussijaamas aga öeldi, et nemad küll ei oska öelda, kust läheb buss lennujaama. Üks onu seletas siis, et buss nr. 37 viib Austraalia siselendude lennujaama ning sealt saaksime juba taksoga odavamalt edasi sõita (ka meie taksojuht oli seda bussi lisaks maininud). Hakkasime siis juhatatud suunas minema ning lõpuks leidsime ka õige bussipeatuse üles. Bussis pidime maksma 3,80$. Siinkohal tahan veel mainida, et bussis on kasutusel Londoniga sarnane süsteem, kus kohalikud saavad magnetkaardile raha laadides bussiga sõita. Kaart tuleb bussi eestuksest sisenedes vastu ühte jublakat panna ning tagumisest uksest väljudes tuleb samuti sarnast jublakat puudutada. Londonis tuleb maksta ühe sõidu eest, hoolimata, kui mitu peatust sõidad ning tagumise ukse juures jublakat puudutama ei pea. Usun, et Austraalia süsteem on parem, sest sõites vaid mõne peatuse on see mõistlikum Niisiis hakkasime suunduma lennujaama suunas, kuid see buss tegi nii suuri ringe, et jäin seal korduvalt magama, kuigi tahtsin tegelikult aknast välja vaadata ja näha kohalikku elu. Jõudsime lõpuks siis siselendude lennujaama ning sealt läksime juba tasuta lennujaamadevahelise bussiga edasi sinna, kust hommikul olime alustanud.
Lennujaama bussifirmaga linna- ja tagasisõit oleks meile kahele kokku maksma läinud 59$ aga suutsime säästa ning kulutada vaid 48$. Nüüd aga teame, et lennujaamast on võimalik sõita üksinda edasi tagasi vähem, kui 8$, kui kasutada kohalikku ühistranspori süsteemi ning lennujaamadevahelisi tasuta busse. Kokkuvõttes olin rahul, sest olin kulutanud siiski vähem, kui algselt oli plaanis. Lisaks polnud meil kulutusi ööbimiskohale.
Sel õhtul olin magamiskoha valikul veidi targem ning läksin kohviku taga nurgas asuvale diivanile magama. Jube mugav oli aga öösel läks ikkagi jahedaks. Õnneks siiski mitte nii külmaks, et oleksin pidanud jälle Taavi jopet laenama.Hommikul tõusin kell 6. Väga närvi ajas see teadmine aga uni oli läinud. Ajavahe vist toimis. Olin mõne tunni üleval ning magasin siis veel veidi. Päeval suundusime bussiga siselendude lennujaama poole. Jõudsime kenasti kohale ja saime teada, et peame sealt umbes 20minutit tagasi kõndima, et jõuda sellesse kohta, kust meie lend läheb. Mis seal siis ikka, võtsime oma asjad selga ja suundusime oma terminali suunas jalutama. Kott seljas on ikka päris palav. Kusjuures nüüd tuleb meelde üks tähtis asi, mida enne ei maininud. Minu seljakott kaalus alla 12kg, Taavi oma oli 16! Ja ta muudkui noris enne reisi mu asjade pakkimise oskamatuse üle. Kokkuvõttes saan ma päris väheste asjadega ikka hakkama. Tore on see, et nüüd saan päris mitu kilo asju siit tagasi ka viia. Pean mainima, et neid juba koguneb...
Peale väga higistama ajavat ja palavat jalutuskäiku lennujaama suunas, jõudsime kohale. Registreerisime end ära ning jäime ootama oma lendu. Meil oli kaks valikut, kas peame minema esimesest väravast või teisest väravast (kõrvuti asetsevad uksed, mis viisid mõlemad samasse kohta õue). Siinkohal mainin, et Malaysias oli meie väravaks 35C - seega oli neid seal palju. Õues asus lennuväli, kus olid erinevad pisikesed ja veel pisemad lennukid. Tegin veel nalja, et lähme kümnele inimesele mõeldud eralennukiga. Njah aga nii see peaaegu oligi, sest meie lennukis oli veidi üle 30 koha ning reisijaid oligi täpselt 10. Ühes reas oli kolm kohta, üks üksik ja teiselpool kaks kõrvuti kohta. Geraldtonis tegime veel vahemaandumise ning võtsime sealt veel kolm inimest juurde, kes meiega koos Carnarvoni tulid. Kõik vist tundsid teineteist. Kusjuures lennu kogupikkus oli umbes 900km vist. Istusime eelviimases reas ning meie taga polnud kedagi. Lennuk krigises ja kragises, eriti meie tagant. Selle jaoks anti meile isegi kõrvatropid. Samuti pakuti juua ning jagati kommi ning küpsiseid. Kes tahtsid, said endale padja ka. Mina muidugi tahtsin, sest uni oli jällegi nii suur... Tunnistan, et magasin ühe kommi jagamise maha kahjuks...
No comments:
Post a Comment