Siin-seal ja igalpool nr. 6

      Olen viimastel öödel aina rohkem ja rohkem kuulnud õuest tulemas imelikke helisid... Kestab see päris pikka aega. Mõnikord isegi viis kuni kümme minutit... See meenutab midagi kassi kräunumise, beebi kisa ja lapse karjumise vahepealset...  Seega väga kõva kisa! Tegelikult on need hoopiski rebased, kes vist omavahel hästi läbi ei saa... Ja hommikuti äratavad mind mõnikord hetkeks tundmatud linnulaulud aknatagant...

      Jaanuari lõpus käisime Kaisaga ratastega tema endist ülikoolilinnakut vaatamas. Päris suur ja kena oli. Väiksed jõekesed ja tiigid veelindude ning halloravatega. Punaseid oravaid siin enam polegi. Teatavasti söövad halloravad punased oravad oma territooriumilt välja. Olen rõõmus, et Eestis seda veel juhtunud pole, kuid rändeid vaadates võib see üsna pea toimuda. Kui olime Kaisa kooli territooriumi üle vaadanud, siis suundusime vaatama Inglismaa esimest siiani töötavat Buddha templit, mis oli väikse künka otsas ning seest ilus ja värviline. Sisse kahjuks minna ei saanud, sest see oli suletud aga aknast saime ikka piiluda. Kui olime seal ära käinud, siis läksime Wimbeldoni linnaosa vaatama. Kokku sõitsime ratastel sel päeval umbes 18km.

      Jaanuari viimastel päevadel sain lõpuks ka oma töökuulutuse (http://www.gumtree.com/london/28/48642028.html) peale vastuse. Nimelt sain tänu oma kallile kutsule ning Kaisa suurele abile tööd! Olen nüüd koerajalutaja! See pere, kelle kahte Cairni Terrierit jalutamas käin, on väga tore ja sõbralik. Halli värvi viie aastase koera nimi on Mitsi ning oranz viie kuune koer on Lolly. Pean neid koeri jalutama siis, kui pereisa Jamie on tööreiside pärast kodust ära. Kuna pereema Beth tegeleb põhiliselt lastega, siis ei jäävat tal aega koertega väljas käia. Seega viin nad korra päevas tunniks ajaks Clapham Common'i parki jalutama. Kuna paistab, et hakkasin sellele perele meeldima, siis soovitas Beth mind ka oma sõbrannale Kirstie'le, kellel on pruun kaheksa kuune puudli ja spanjeli segu koer Florrie. Ta on jube pehme karvaga ning hästi armas. Õnneks elavad pered suhteliselt lähestikku ning mõnikord saan kõik koerad korraga samaaegselt õue viia. Florriega käin põhiliselt Wandsworth Common'i pargis jalutamas, sest see on neile veidi lähemal. See park on veidi parem, sest seal ei mängita nii palju jalgpalli ning ära on ka keelatud koerajalutajatel rohkem, kui kolme koeraga korraga käimine. Nimelt võib siin tihti näha koerajalutajaid, kellel on korraga jalutada ka kuus koera. Seega pole sealne park nii sopane. Mõlemas pargis on meeletult palju oravaid ning väga palju erinevaid veelinde. Alguses hakkasin koertega jalutamas käima bussiga, mis võttis mul aega umbes tund ja 15minutit. Siis proovisin rulluiskudega sinna minna. Aega kulus 45minutit. Lõpuks otsustasin ratta kasuks ning nüüd jõuan kohale kõigest 30minutiga. Vot sellised suured erinevused on siin ühistranspordi ja omal jõul liikumise vahel. Kogu selle avastusega otsustasin endale uued korralikud kiir-rulluisud osta. Otsisin samade uiskude hindasid Eesti poodidest ja avastasin, et seal maksavad need täpselt poole rohkem...

      Ükspäev, kui jälle jõusaalis olin käinud ja aurusaunas kuumust nautisin, tegi üks mees seal ühele naisele massaazi. See on suht tavaline vaatepilt. Lõpuks läks naine ära ja mees pakkus, et võib nüüd minuga jätkata, kui ma soovin. Mis mul ikka selle vastu olla sai. Tal oli terve hunnik erinevaid massaaziõlisid kaasas ning pidin sealt endale meeldivaima välja valima. Minu toredaks üllatuseks suutis ta mu varbaid sedasi mudida, et mul polnud üldse kõdi. Ta on esimene inimene, kes on seda suutnud teha. Tuli välja, et mehe nimi on Azmad ning ta on pärit Indiast. Inglismaal olevat ta juba aastakümneid elanud ning sai siinses koolis ka oma massööri paberid. Massaazi tegevat ta oma põhitöö (mingi arvutite teema) kõrvalt, sest see niiväga meeldivat talle. Igatahes tundus ta tore ja sõbralik. Kuna aurusaunas hakkas liiga palav, siis suundusime riietuskabiinide juurde, kus ta mu mudimist jätkas. Kuna mainisin talle, et mu põlved ragisevad ning valutavad aegajalt, siis keskendus ta väga palju ka neile. Kui ta lõpuks lõpetas ja ma kella vaatasin, siis sain aru, et ta oli mind kolm tundi masseerinud. Ka see oli minu jaoks totaalne massaazi rekord.  Kui siis lõpuks koju suundusin, tundsin nagu mul polekski põlvi, sest need olid nii mõnusalt pehmed ja vetruvad. Uskumatu lihtsalt, sest ma alati käies tunnetan oma põlvede olemasolu. Ülihea oli olla!

      Eelmisel aastal käisin koolis inglise keelt õppimas ning üks õpetajatest, Xico, lubas aidata mul oma CVd siinsetele kommetele kohasemaks muuta. Ta saatis oma CV mulle ning proovisin siis midagi sarnast teha. Jube keeruline oli. Lõpuks otsustasime kokku saada, et koos sellega midagi ette võtta. Ühel päeval peale koertega jalutamist läksin tema juurde ning jamasime mu CVga mitu tundi, kuni enam üldse ei viitsinud.  Tal on kodus siuke pisike viie aastane papagoi, kes oskab igasuguseid lahedaid trikke teha. Näiteks oskab ta oma jalakesega lehvitada käsu peale ning kui teda kutsuda, siis lendab ta rõõmsasti õlale. Samuti oskab ta käsu peale võtta nokavahele vatitiku ning sellega siis oma pisikest redelit mööda üles-alla joosta. Kui ma poleks seda kõike oma silmaga näinud, siis poleks vist uskunud ka. See papagoi on tal juskui koer. Väga lahe igatahes! Peale CVga tegelemist otsustasime välja sööma minna. Suundusime ühte bubisse minu kodu lähedal. Jutu käigus sain teada, et tegelikult ta polegi õpetaja vaid hoopis praktikant. Nad kõik olevat tegelikult kõigest praktikandid olnud ning selleks, et oma keelt õpetada peab siin vaid nelja kuuse õpetajakoolituse läbima. Lausa uskumatu!

      Debbiel olid vahepeal suured seljavalud ning kui ta arsti juures käis, siis lasti tal teha terve hunnik erinevaid analüüse. Kui ta ühel õhtul tulemusi kätte saamas käis, siis teatas ta, et järgmisel hommikul on tal operatsioon. Õnneks läks kõik hästi. Aga selle loo point on selles, et Eestis peab selliste asjadega vähemalt pool aastat järjekorras olema aga siin saad opiaja juba järgmiseks hommikuks. Väga normaalne! Samas apteekide süsteem on siin kahtlane. Miskipärast tahetakse siin ravimeid müüa ainult haigele inimesele. Aga kui ma tahan endale koju mõned rohud koguda, et siis haiguse puhul välja ei peaks minema, siis on see keeruline. Näiteks käisin endale põletikuvastaseid silmatilkasid hiljuti ostmas. Apteeker vaatas mulle silma ja ütles, et mul pole midagi tarvis... Selle peale olin ma sunnitud hakkama valetama, et ma viin need oma haigele sõbrannale. Miks ma ometi küll pean siukest asja valetama?! Õnneks sain silmatilgad ostetud. Kui ma haige olin ja Kaisa mulle külmetuserohtu käis apteegist ostmas, siis müüdi talle ainul üks pakk, kuigi ta tahtis osta kahte, et teine pakk endale igaks juhuks koju viia. Silmatilkasid tal sel korral mulle osta ei õnnestunudki. Nimelt on siinsed apteekrid ka omamoodi arstid ning tahavad vist haige enne üle vaadata. Aga kui ma olen haige, siis ma ei taha ju õue minnagi. Võimalik, et asi on ka selles, et kodus on ju nii ohtlik erinevaid ravimeid hoida, sest äkki ma ei tea, mida ma endale sisse söön vms. Totaalne jama mu arvates!

     Sõbrapäev möödus mul rahulikult. Sain vanavanematelt armsa kaardi ning Debbielt sokolaadi. Päeval läksin Kaisa juurde kakaod jooma ja niisama jutustama. Ülejäänud päev möödus mul jõusaalis, ujulas ning saunamõnusaid nautides. Siin olevat sõbrapäev pigem siiski Valentinipäev ning mõeldud rohkem paarikestele. Kui aus olla, siis mul erilist sõbrapäeva tunnet ka sees polnud. Eestis tundub see kuidagi märgatavalt olulisemana.

      Ükspäev pidin Annabelle viima kodust siinsesse Putney rongijaama ning sealt Waterloo rongijaama ja ta sealt siis edasi õige rongi peale panna, et ta saaks peretuttavatele külla minna. Järgmisel päeval pidin talle jällegi Waterloo rongijaama vastu minema ning ta sealt koju tooma. Meie mõistes oleks see midagi taolist: Viisin ta oma kodust Hiiu rongijaama ning sõitsime sealt Baltijaama, et ta õigele rongile panna ning sama siis vastupidi... Kusjuures ka vahemaad on peaaegu samad. Mulle on müstika, kuidas 14 aastane neiu ise selliste asjadega hakkama ei saa... Aga noh, siinne elu on siiski teistsugune.