Nii... Ega ma viimase paari nädalaga polegi midagi eriti korda saatnud, sest olin tükk aega haigena kodus. Suutsin kuskilt mingi nõmeda gripi endale külge saada. Samuti olen pidanud päris palju ka lastega kodus passima ning lõpmatuseni triikima. Kusjuures selle viimasega olen juba nii prohviks saanud, et ma ei vihkagi seda enam nii totaalselt. Kuigi ma ei saa siiani aru, miks on tarvis pesta teksaseid, kui neid on vähem, kui kaks päeva kantud. Ja miks on üldse neid tarvis triikida?! Nagunii vajuvad jalas normaalseks. Triiksärkidest ja sellistest asjadest saan veel aru. Ühesõnaga suht mõttetu tegevus.
Lumi on L
odnonis üsna haruldane nähtus. Tavaliselt ei pidavat siin kraadiklaas alla nulli talvel langema. Lootsin, et kuna eelmisel aastal sadas lund ja sellest eelmine kord oli vist kümneid aastaid tagasi, siis sel aastal seda kindlasti pole... Aga siiski, siiski! Nägin ka siinse lume ära. Päris mitmel korral sadas mingit plöga taevast alla ja sulas üldiselt ka kohe maha jõudes ära. Paaril korral see siiski püsis päeva-paar. Siis oli paanika lahti. Ühistransport ei toiminud (neil pole talverehve ju), sellega seotult olid kinni ka paljud poed ja koolid. Küll on ikka jube, kui lund on maas sentimeeter või koguni kaks... Imelik on selle kõige juures ka see, et rohi on endiselt roheline ja osad põõsad õitsevad. Veel imelikum on vaadata palme, millel on tiba lund peal.
Nüüd aga milles
tki tumedamast. Kuna paljusid miskipärast väga huvitavad minu seiklused musta nahavärvi meestega, siis pean nende rõõmuks mainima, et käisin ühe Uganda tüübi, Williamiga, väljas vahepeal. Täpsemalt käisime restoranis ja kahes baaris. Tore oli vahelduseks. Aga nüüd pean jällegi neidsamasid rõõmustavaid lugejaid kurvastama, sest see tüüp on küll tore aga... no ütleme nii, et ma eelistan teda siiski ainult sõbrana. Kahju, et pean teile siinkohal pettumuse valmistama...
Jaanuarikuu kolman
dal reedel otsustasime Kaisaga minust külmetust välja ajada. Kuna mu ema ütles, et tohin ainult kanget alkoholi juua, siis nii ka oli. Ühesõnaga tulid mõned Kaisa ja minu sõbrad tema juurde (Nic, Arnau ja Tomek) ning seal siis veetsime veidi aega süües ja juues. Peale seda suundusime jalgratastel baari suunas. Jama oli aga selles, et rattaid oli meil neli - meid aga kokku viis. See tähendas seda, et pidin ratta sadulal istuma ning Kaisa väntama. Päris lõbus oli! Baaris oli veel lõbusam... Kui Kaisa ja ta kaks sõpra otsustasid koju minna, siis mina jäin Tomekiga sinna edasi, kuni kell üks äkki tuled põlema pandi ja kõik suure kiiruga baarist välja aeti. Nimelt pannakse siin isegi nädalavahetustel paljud baarid kell üks kinni. Jama aga mis parata.
Pühapäeva
ne õhtupoolik sobib hästi kinos passimiseks. Seega läksime Tomekiga Avatar'i 3D varianti vaatama. Tahtsin seda juba ammu näha, kuid olin siiski tiba kahtleval seisukohal, sest üldiselt mulle sellised filmid ei meeldi. Tegelikult osutus see aga päris heaks. Pani mind isegi tiba sellele mõtlema, et nagu minulgi oleks üks hing aga kaks erinevat elu: üks Inglismaal ja teine Eestis... Visuaalefektid olid kah väga head aga peale kolmetunnist passimist olid silmad küll jube väsinud. Tagumikust ja jalgadest rääkimata. Kinodest siinkohal veel niipalju, et siin ei kustutata filmi alguses kõiki tulesid ära vaid saal tehakse hämaraks. Veel on kinos teistmoodi see, et siin ei määrata külastajatele kohti kindlaks. Lähed lihtsalt sinna, kus on ruumi.
Kui pühapäeva öösel koju tulin avastasin, et hiirepuuri pole enam... Aimasin halba. Hommikul saingi teada, et hiireke oli kahjuks ära surnud. Sellest on kahju, sest ta oli siuke väike uudishimulik tegelane. Kusjuures vist esimene hiir, kes juustu ei söönud! Vorsti kah mitte. Aga jah, mis parata, ta olevat vana olnud...
Esmaspäeva
hommikul sain toreda üllatuse osaliseks, kui Debbie teatas, et meil on hoovis kaks rebast, kes teineteisega mängivad. Otseloomulikult jooksin seda vaatama, kuid alles oli vaid üks pooleldi magav rebane, kes vahepeal pead tõstis ja kuulatas, mis ümberringi toimub. Nii ta põõnas meie tagahoovis terve päeva, kuni õhtul püsti tõusis ja mu nähes põõsaste vahele kadus. Rebaseid on siin palju ja nad pidavat aiaaluseid pidi ühest hoovist teise liikuma. Ööseti kõnnivad tänavatel ja tuhnivad prügikastide kallal. Aga mis teha, kui metsa pole, kus end tõelise rebasena tunda... Nad pole sellised ilusad kohevad rebased nagu Eestis, pigem siuksed rääbakad veidi. Aga ikkagi on tore vaadata - see kõik on siiani minu jaoks veidi harjumatu ja uskumatu siiski.
Lumi on L
odnonis üsna haruldane nähtus. Tavaliselt ei pidavat siin kraadiklaas alla nulli talvel langema. Lootsin, et kuna eelmisel aastal sadas lund ja sellest eelmine kord oli vist kümneid aastaid tagasi, siis sel aastal seda kindlasti pole... Aga siiski, siiski! Nägin ka siinse lume ära. Päris mitmel korral sadas mingit plöga taevast alla ja sulas üldiselt ka kohe maha jõudes ära. Paaril korral see siiski püsis päeva-paar. Siis oli paanika lahti. Ühistransport ei toiminud (neil pole talverehve ju), sellega seotult olid kinni ka paljud poed ja koolid. Küll on ikka jube, kui lund on maas sentimeeter või koguni kaks... Imelik on selle kõige juures ka see, et rohi on endiselt roheline ja osad põõsad õitsevad. Veel imelikum on vaadata palme, millel on tiba lund peal.Nüüd aga milles
tki tumedamast. Kuna paljusid miskipärast väga huvitavad minu seiklused musta nahavärvi meestega, siis pean nende rõõmuks mainima, et käisin ühe Uganda tüübi, Williamiga, väljas vahepeal. Täpsemalt käisime restoranis ja kahes baaris. Tore oli vahelduseks. Aga nüüd pean jällegi neidsamasid rõõmustavaid lugejaid kurvastama, sest see tüüp on küll tore aga... no ütleme nii, et ma eelistan teda siiski ainult sõbrana. Kahju, et pean teile siinkohal pettumuse valmistama...Jaanuarikuu kolman
dal reedel otsustasime Kaisaga minust külmetust välja ajada. Kuna mu ema ütles, et tohin ainult kanget alkoholi juua, siis nii ka oli. Ühesõnaga tulid mõned Kaisa ja minu sõbrad tema juurde (Nic, Arnau ja Tomek) ning seal siis veetsime veidi aega süües ja juues. Peale seda suundusime jalgratastel baari suunas. Jama oli aga selles, et rattaid oli meil neli - meid aga kokku viis. See tähendas seda, et pidin ratta sadulal istuma ning Kaisa väntama. Päris lõbus oli! Baaris oli veel lõbusam... Kui Kaisa ja ta kaks sõpra otsustasid koju minna, siis mina jäin Tomekiga sinna edasi, kuni kell üks äkki tuled põlema pandi ja kõik suure kiiruga baarist välja aeti. Nimelt pannakse siin isegi nädalavahetustel paljud baarid kell üks kinni. Jama aga mis parata.Pühapäeva
ne õhtupoolik sobib hästi kinos passimiseks. Seega läksime Tomekiga Avatar'i 3D varianti vaatama. Tahtsin seda juba ammu näha, kuid olin siiski tiba kahtleval seisukohal, sest üldiselt mulle sellised filmid ei meeldi. Tegelikult osutus see aga päris heaks. Pani mind isegi tiba sellele mõtlema, et nagu minulgi oleks üks hing aga kaks erinevat elu: üks Inglismaal ja teine Eestis... Visuaalefektid olid kah väga head aga peale kolmetunnist passimist olid silmad küll jube väsinud. Tagumikust ja jalgadest rääkimata. Kinodest siinkohal veel niipalju, et siin ei kustutata filmi alguses kõiki tulesid ära vaid saal tehakse hämaraks. Veel on kinos teistmoodi see, et siin ei määrata külastajatele kohti kindlaks. Lähed lihtsalt sinna, kus on ruumi.Kui pühapäeva öösel koju tulin avastasin, et hiirepuuri pole enam... Aimasin halba. Hommikul saingi teada, et hiireke oli kahjuks ära surnud. Sellest on kahju, sest ta oli siuke väike uudishimulik tegelane. Kusjuures vist esimene hiir, kes juustu ei söönud! Vorsti kah mitte. Aga jah, mis parata, ta olevat vana olnud...
Esmaspäeva
hommikul sain toreda üllatuse osaliseks, kui Debbie teatas, et meil on hoovis kaks rebast, kes teineteisega mängivad. Otseloomulikult jooksin seda vaatama, kuid alles oli vaid üks pooleldi magav rebane, kes vahepeal pead tõstis ja kuulatas, mis ümberringi toimub. Nii ta põõnas meie tagahoovis terve päeva, kuni õhtul püsti tõusis ja mu nähes põõsaste vahele kadus. Rebaseid on siin palju ja nad pidavat aiaaluseid pidi ühest hoovist teise liikuma. Ööseti kõnnivad tänavatel ja tuhnivad prügikastide kallal. Aga mis teha, kui metsa pole, kus end tõelise rebasena tunda... Nad pole sellised ilusad kohevad rebased nagu Eestis, pigem siuksed rääbakad veidi. Aga ikkagi on tore vaadata - see kõik on siiani minu jaoks veidi harjumatu ja uskumatu siiski.
No comments:
Post a Comment