Siin-seal ja igalpool nr. 5

      Ilmad hakkavad siin juba kevadiseks muutuma. Soojakraadid kerkivad kohati juba kümneni. See teeb ainult head meelt. Samuti avastasin 24.jaanuaril, et varsti-varsti hakkavad kirsid õitsema - pungad on juba näha! Uskumatult tore uudis! Rohi siin eriti kollaseks läinud polegi.


      Mul on kuidagi väga tore jaanuari kuu olnud. Olen palju teinud ja näinud. Ühel toredatest päevadest käisin Kaisaga peaaegu poolt Londonit läbi. Siinkohal mainin, et ega naistel see kaardilugemine just kõige tugevam oskus pole (meil vähemalt). Kui suutsimegi oma asukoha selgeks teha, siis tekkis probleem, et kumbatpidi seda kaarti nüüd vaadatagi ja millises suunas edasi liikuda... Ühel hetkel meenus mulle, et Kaisa moblas on ju GPS... Igatahes hohtusime Piccadilly Circuses ning sealt hakkasime jalutama... Kõigepealt käisime vaatamas seda kohta, kus paljud filmiesilinastused aset leiavad. Siis läksime Hiinalinna ning Covent Gardenisse, kus asub ühtlasi ka Londoni Transpordimuuseum. Sisse sinna siiski ei läinud, sest see oli tasuline. Siis vaatasime üle Kuningliku Ooperiteatri, milles olin pehmelt öeldes pettunud. See maja ei hakanud millegi erilisega mulle silma. Paljud suvalised majad näevad siin kah suursugusemad välja. Peale seda otsisime üles Somerseti maja ja Kuningliku Kohtuhoone. Sealt suundusime sinna pubisse, kust sai alguse suur Londoni tulekahju ja jõime seal tassi teed. Edasi suundusime Püha Pauluse katedraali juurde. See oli väga suur ja võimas. Veidi ootamatud olid sissekäigu juures olevad pöörlevad uksed... Kui sealt välja tulin, siis jäi see veel kinni kah ning meenutas mulle sellega Viru Keskuse pöörlevaid uksi, mis on pidevalt katki. Katedraalis käisin sees ka aga kuna seegi oli tasuline, siis vaatasin ringi vaid niipalju, kui piletisabast näha sai. Näha sai siiski palju ja olin rahul. Siis käisime Millenniumi sillal ning Tate'i moodsa kunsti galerii juures. Viimasesse sisse seekord ei läinud, sest kell oli palju ja pidin koju lapsi hoidma minema. Mõnel järgmisel korral kindlasti lähen. Kuna sealt läks Kaisa ise edasi, siis hakkasin koju seiklema. Buss otsustas paar peatust enne minu peatust, et ta enam edasi ei sõida. Miskipärast juhtub seda minuga siin tihti. Üritasin siis ise jalgsi teed leida, sest ei tahtnud uut bussipiletit osta. Jõudsin kogemata Trafalgeri väljakule, kust on ühtlasi paista ka Big Ben. Sealt oskasin juba kodu suunas minna. Järgmise bussiga sõitsin mööda London Eyest ja Westminister Abbey'st. Seega oli see üks tuntud vaatamisväärsusi täis päev. Väga lahe oli!

      Samal õhtul avastasin veel seda ka, et minu maja lähedal on lõpuks ometi uus Poola pood avatud. Kui sinna esimest korda sisse läksin, siis laulis Bryan Adams - ühesõnaga igati hea märk minu jaoks. Poes müüakse igasugu tuttavaid asju - alates heeringast ning pelmeenidest ja lõpetades kiirnuudlitega - seega super!

      Jaanuarikuu eelviimane nädalavahetus oli kah väga meeldiv. Laupäeval käisime Tomekiga Notting Hillis söömas ja ühel sünnipäeval, kus oli päris palju tuttavaid inimesi - seega hakkavad mõned näod ja nimed juba lõpuks meelde kah jääma... Kaisaga nägime tükk aega vaeva, et baarist klaasid pätsata, need wc puhtaks pesta ning seejärel kaameraid vältides sinna ka veini kallata. Lõbus!

      Pühapäeval otsustasime Tomekiga Richmond parki rulluisutama minna. Seal on sadu hirvi ja muid loomi ning see on väga lahe! Ühel hetkel seisid kaks hirve suht meie kõrval ja nad ei kartnud üldse. Samuti lendasid seal ringi mingid papagoide moodi ererohelised linnukesed. Kui tagasi kodu poole rullasime, siis ronis ühel hetkel üks päris ilusa välimusega rebane hoovist välja. Ka tema ei paistnud laskvat end häirida sellest, et ta oli meist poole meetri kaugusel. Üldiselt on mul vahepeal raske aru saada, kuhu ma nüüd täpselt sattunud olen - see pole vihmane ja udune London vaid palmide ja metsloomadega päiksepaisteline koht... Pargis ringi rullitades saime ühtäkki ka politsei käest õiendada, sest ta arvas, et me ei tohiks autoteel sõita. Autoteel tohtisid sõita autod (umbes 20km/h) ja ratturid. Meie aga pidime minema sopasele nn. kõnniteele. See oli väga ebameeldiv uudis, sest kohati jäime lihtsalt sopa sisse kinni ja kõndisime edasi, mitte ei rullitanud. Aga tagasi tee peale kah ei tahtnud minna, sest politsei pidavat seal ringiratast sõitma. Kuidas küll nii, et rulluisutajatele mõeldud pole?! Kokku rullasime umbes 16km ja olin pärast ikka päris väsinud, sest palju pidi ka mäest üles sõitma. Aga kokkuvõttes oli ülilahe.  Pärast seda otsustasime veel ka Putney (ehk minu kodukoha) kõige vanimasse pubisse minna. Küll oli hea lõpuks istuda ja süüa...

      25ndal jaanuaril otsustasin, et hakkan jälle trennis käima ja tegin omale jõusaali ning ujula kaardi. See vaba aja keskus asub mu kodust viie minuti kaugusel, seega on see super. Peale esimest korda olin päris väsinud. Kokku viiel korral teen trenni ja saan juhiseid ka oma eratreenerilt - seda kõike tasuta. Treeneriks on tore inglasest kutt Russell. Seega olen ülirahul ja tore on end jälle liigutada üle pika aja.