Siin-seal ja igalpool nr. 7

      Nüüdseks olen ära käinud ka Tate'i moodsa kunsti galeriis, mis on ehitatud endisesse elektrijaama. Võiksin ise kah selliste kunstiteostega hakkama saada aga miskipärast ei sooviks tõenäoliselt keegi neid osta või galeriisse seinale panna... Siiski oli seal ka asju, mis mulle meeldisid. Näiteks oli seal siuke ruum, kus võisid end jälle väikse lapsena tunda, sest lauad ja toolid olid nii suured, et laua alt sai seistes läbi käija. Veel meeldis mulle Miroslaw Palka pimeduse kast, mis oli kahe meetri kõrgusel asuv terasest kast, kuhu sai sisse minna. Kast oli 13 meetrit kõrge ja 30. meetri pikkune. Point oli selles, et sinna tuli sisse minna ning siis pimeduses kasti teise otsa sein üles leida. See oli päris keeruline, sest seinad olid musta sametiga kaetud ja näha polnud midagi. Õnneks ma siiski kellelegi otsa ei koperdanud aga tunne seal sees olles oli päris huvitav.


      Jube osav olen ma kah endiselt... Nimelt käisime Tomekiga ühes pubis rokk-kontserdil. Kõik oli väga tore. Aga keegi oli oma joogi vist maha ajanud ning mina muidugi suutsin sinna sisse astuda. Sellest poleks muidugi midagi olnud, kui see poleks osutunud niivõrd libedaks. Ja ega mu siledatallalised kontsasaapad kah asjale kaasa ei aidanud. Igatahes suutsin ma libastuda ning sealjuures igasugu põnevaid piruette teha. Äärepealt oleksin pikali sinna mustale ja märjale põandale kukkunud, kui Tomek mind just õigel hetkel kinni poleks püüdnud. Ta siis küsis, et kas kõik on ikka ok. Ma ütlesin pisaraid tagasi hoides, et loomulikult. Kui ta mulle siis salvrätiku ulatas mainisin veelkord, et asi pole nii hull, kuni sain aru, et ta ulatas selle selleks, et mu ninast voolas täiega verd. Nimelt olin ma suutnud neid graatsilisi piruette tehes ise endal käega ninast vere välja lüüa. Kusjuures verd voolas ikka tükk aega. Umbes kümne mintsa pärast jäi see järgi ning meeldiv õhtu võis jätkuda. Siisnohal pean mainima, et kui ma koolis MMAd õppisin ja üks tüdruk mu nina veriseks lõi, siis polnud see pooltki nii hull, kui nüüd Üks mu sõpradest arvas, et ma ei tohiks nii palju seal jõusaalis käija, sest muutun sedasi iseendale liiga ohtlikuks. Tal on vist õigus...

      Avastasime Tomekiga ükspäev ühe pubi, kus on neljapäeviti mojitoõhtud. Nimelt maksavad need seal sel õhtul umbes sama palju kui siider. Sealsetest töölistest hakkas lauas kahju, sest nad muudkui pidid uusi ja uusi mojitosid öö läbi valmistama. Meie olime aga rõõmsad. Lõpuks enam ei teadnudki, palju me neid ära jõime. Igatahes vist tiba liiga palju. Aga need on ju nii mõnusa maitsega - jooks nagu mahla. Minul oli õnneks järgmine päev vaba ning sain mõnuga magada. Tomekil mitte.

      Ükspäev käisime Kaisaga Hampton Court Palace Garden'is, mis asub Londonist veidi väljaspool. Seal on suur loss ja väga ilus aed, kus on purskkaevud ning seenekujuliseks pügatud suured puud. Lisaks on seal ka põõsalabürint. Kahjuks olime Kaisaga selles veidi pettunud, sest turvalisusnõuete pärast oli hekk mõlemaltpoolt piiratud aiaga ning kõndima pidi asfaldi peal. Lisaks polnud seal ka üleliia suurt eksimisvõimalust. Aga muidu oli tore. Jalutasime ja jalutasime kuni ühel hetkel avastasime, et ühest hoovist teise saamiseks peame päris suure ringi tegema, sest aed oli ees. Kuna inimesi ei paistnud eriti olevat ning kaameraid kah mitte, siis otsustasime sellest üle ronida. Kahjuks tuli peale aiast üle ronimist ka veel umbes kaks meetrit allapoole hüpata. Valus oli! Ja kõige hullem oli see, et me avastasime, et me ei pääsenudki seda tehes õigesse kohta...

      Samuti olen nüüd ära käinud ka väiksemas linnakeses Kingstonis. Ega see nüüd nii väike polnudki aga tore oli see, et seal oli turg, kust sai odavamalt erinevaid puuvilju osta. Sealseks turistiatraktsiooniks on "pikali lükatud" punased telefoniputkad. Olin pettunud, et ükski neist ei töötanud ning sisse ei saanud kah minna. Aga tegelikult oli tore. Lisaks käisime Kaisaga ka sealses suures kaubamajas, mis mulle päris meeldima hakkas.

      Kuna siin on nüüd kevad käes, siis otsustasin minna ka lõpuks ometi pühapäevasele rulluisutamisele. Nimelt on siin nii reedesed, kui ka pühapäevased rulluisutamised (Friday Night Skate ja Sunday Stroll). Reedene on minu jaoks liiga kiire ning sinna pole ma tahtnud veel minna aga pühapäevased sõidud on aeglasemad. Rullamas avastasin, et London on sama väike nagu Eestigi... Nimelt üks tüüp, kes käib minuga samas jõusaalis ja on mind tulutult välja üritanud kutsuda, käib samuti rullamas...

      Ega ma vahepeal midagi eriti märkimisväärset polegi rohkem teinud. Jalutan ikka koertega, käin jõusaalis ja ujumas ning aegajalt väljas. Koertest veel niipalju, et mul on nüüd veel üks uus koer juures. See on noor pruun labrador Dixie. Omanik teatas mulle, et ta mees pole sellest teadlik, et ta enam ise alati nende koeraga ei jaluta. Seda polevat ta mehele maininud, sest viimane ehk ei mõistaks, et tal pole selleks lihtsalt alati aega. No eks need koduperenaiste mured on kah veidi omamoodi... Seda koera jalutan ma Fulhamis, kus peaks elama ka Hugh Grant... Kahjuks pole ma temaga veel kokku sattunud... Aga Fulhami kõrval asub Chelsea, kus elab minu väga armastatud Bryan Adams. Ka teada pole ma veel näinud... Tomek soovitas mul välja uurida, et ehk on tal kah koer ja ma saaksin ta koera hakata jalutamas käima... Ohhh, küll see oleks tore...

      Nüüd olen ma endale ära ostnud juba ka pileti tagasi Eestimaale. Tagasitulemise kuupäevaks on 21 mai, sest see on mu emme sünna ning järgmisel päeval on Kreemi sünna. Seega perekondlikuks sünnadepidamiseks ja tordisöömiseks ikka koju tagasi.

      Ja nüüd üks väga uus uudis siia lõppu... Blogi kirjutamise ajal sõin sokolaadi ja murdsin jälle oma hamba pooleks... Sellesama, mis talvelgi katki läks. Nüüd on täpselt sama seis, mis siis - nimelt on mul kihvast järgmisest hambast alles vähem kui pool... Mis krdi jama see küll on nüüd jälle... Ja paari tunni pärast pean välja minema oma olematu hambaga. Kui mulle otse näkku vaadata ja ma naeratan, siis pole hullu aga küljepealt on päris jube... Tõenäoliselt pean nüüd kaks kuud hambatuna ringi käima ja põialt hoidama, et see valutama ei hakkaks...