Roadtrip Carnarvonist Perthi

Viimasest blogipostitusest on möödunud palju aega. Seda osalt meelega kuid lisaks ka laiskusest ja aja puudusest. Nimelt tahtsingi, et aega läheks veidi mööda enne, kui oma Austraalia seikluse viimasest pooleteisest kuust kirjutan, sest mul oli sellega seoses nii palju mälestusi ja emotsioone, et see oleks saanud olema liiga pikk kirjajupp. Nüüd on aga õige aeg, et jälle kirjutada... (Ja neid juppe saab olema mitu).

Viimasel õhtul Carnarvonis, tulid meile meie kõige paremad ja kallimad sealsed sõbrad külla (Jen, Mitch, Heather ja Cale). Istusime niisama hoovis ja rääkisime juttu. Simon pakkis samal ajal veel viimaseid asju ning viisime akvaariumi Graigile hoida. Hiljem läksime veidikeseks veel Mitchi ja Jeniga nende juurde. Kuna järgmiseks hommikuks oli ärasõit plaanitud suhteliselt varajaseks, siis sellest eriti pikka õhtut ei saanud. Olemine oli kurva võitu ja ei osanud seda ka sedavõrd enam nautida. Lõpuks tuligi öelda head aega...

Hommikul ärkasime toas, mis oli eelmisel päeval ära koristatud ning täis kotte ja asju, mis tuli tassida autosse, et meie road-trip Perthi saaks alata. Viisime veel viimased toidujäänused Graigile ning ütlesime kaldele/tigudele head aega. Kui asjad olid autosse tassitud, tegin korteris veel viimase ringi, et veenduda, ega midagi olulist maha ei jäänud. Kõik tundus kuidagi nii tühi ning pisarad tulid lausa iseenesest taaskord silma... Simon ütles, et ma ei tohiks keskenduda sellele, mis maha jäi vaid pigem sellele, mis mind ees ootab (üle kuu aja võrratuid seiklusi Sydneys ning seejärel Singapur, London ning kojusõit ning kõikide kallite inimeste nägemine). Tegelikult oligi tal õigus ning selle suhtumisega proovisin ka edasi olla.

Enne Carnarvonist väljasõitu tegime kiire peatuse veel sealses hulgimüügilaos. Harjumatu oli näha, kuidas tavaliste näiteks kiloste/liitriste anumate asemel olid seal müügil vähemalt 10kilosed/liitrised asjad.

Esimese jupi Carnarvonist Perthi suunas sõitis Simon. Mina magasin... Vahepeal ikka vahetasime, kuid enamuses kilomeetreid sõitis maha siiski tema (nelja päevaga umbes 1500km). Oleksime saanud Perthi sõita ka ühe päevaga ning 900km, kuid otsustasime sõita mööda maalilisemat rannikuäärset maanteed ning nautida ka teepeale jäävaid vaatamisväärsusi. Loodus muutus sõites tõesti lausa uskumatu kiirusega. Juba vaid sada kilomeetrit eemal sellest kohast, kus ma olin enne käinud (Over Lander Road House), olid taimed ja loodus hoopis teistsugused. Aina enam oli näha normaalses suuruses puid, mida ma polnud kaks aastat peaaegu üldse näinud.

Vasakul on näha mustapoisi (blackboy) ehk murupuu (grasstree) pilt. Nende taimede õit kutsutakse õigustatult ka känguru sabaks. Peale õitsemist jäävad järgi seemned, mis ei saa hakata idanema enne tulepuhangut. Nad on lihtsalt nii tugevad, et lähevad katki vaid tule ja kuumuse kaasabil. See on ka üks põhjuseid, miks Austraaliale on võsatulekahjud kasulikud. Sarnaseid taimi on loomulikult veel. Peale tulekahjut võibki järgmisel hooajal näha uusi taimi kasvama hakkamas. Seda viimast teevad nad väga aeglaselt ning ühtlasi on nad ka kaitse all. Aborigeenid kasutavad põletatud ja seeläbi veelgi tugevamaks muutunud taime "saba" ka omavahelistes võitlustes.

Meie esimene peatus toimus Billabong'i Roadhouse's. Sealt ostsime veidi süüa ja jäätisekokteilid ning teekond võis jätkuda. Teine peatus ja väike jalutuskäik toimus Meanarra mäe peal. Enamuses teest sai üles sõita autoga ning jalutama tegelikult eriti ei pidanudki. Vaade oli muidugi kena.

Õhtuks jõudsime Kalbarri'sse. Jäime Murchison Caravan Park'i ööbima lausa kaheks ööks. Esimesel õhtul läksime lihtsalt jalutama ja kalale. Plaanisime algselt oma suure magamiskottide ümber käiva ning madratsit endas peitva madratsikotiga taaskordse öö tähtede all veeta, kuid kui olime end mugavasti sisse seadnud, hammustas Simonit mingi haisuputukas (ja ta tõepoolest on oma nime väärt). Osad nendest olevat ka mürgised. Seepeale otsustasime siiski autos magada. Enne oleme korduvalt ka auto pagasnikus maganud aga kuna see oli meie kola äärest ääreni täis ning selle ümbertõstmine ei kõlanud pimeduses üleliia ahvatlevalt, siis pidime magama esiistmete peal. Poole öö pealt ei pidanud Simon aga ebamugavusele vastu ning kolis ikkagi õue. Mina jäin oma istmele truuks.

Teisel päeval tõusime taaskord vara, sest suundusime Kalbarri Rahvusparki. Me polnud kumbki seal enne käinud ning seega oli meil seal avastamist päris palju. Külastasime sealseid erinevaid kauneid kohti. Põhiliselt oli tegu jalutuskäikudega kuristike äärtel ning nende all sügavustes. Ka hommikusöögi tegime justnimelt ühel kuristiku äärsel vaateplatvormil. Eriti hästi maitses mõned päevad varem Kevini naabrilt saadud imehea arbuus. Vaadet nautides oli kohati näha, kuidas kuristiku servalt oli millalgi tükke allapoole lennanud (nagu meie Pankrannikul aga tegemist oli palju kõrgemate kaljude ning "tükkidega"). Ilm oli mõnusalt palav ning peale hommikusööki suundusime matkarajale, mille alguses oli hoiatav silt "Kuumus tapab!". Seal oli kirjas, et suveperioodil (mil meiegi seal viibisime) võivad temperatuurid tõusta +50°C ning kuristiku põhjas veel +10°C kõrgemaks. Rõhutati, et päeva peale tuleb kaasa võtta vähemalt neli liitrit vett inimese kohta. Meil oli üks pooleteise liitrine pudel kahe peale. Lisaks oli rajaskeemile kirjutatud suur hoiatus, et matkajaid on sellel matkarajal hukkunud ning illustratsiooniks oli kõrval ka hirmutavate pealkirjadega pilt vanadest ajaleheväljavõtetest. Rada polnud pikk, kokku vaid 9km.

Peale 500meetrist jalutuskäiku jõudsime Looduse Akna (Nature's Window) juurde, milleks on kivist moodustunud auk, mis meenutab akent (sarnaseid auke nägime ka oma edaspidisel jalutuskäigul). Vihmaperioodil võib aknast läbi vaadates näha ka Murchison'i jõge, kuid meie sealviibimise hetkel oli kõik täiesti kuiv. Akna juures oli väga palju turiste, kuid sellest kohast edasi minnes ei näinud me enam kedagi.

Matkasime rajast läbi 4km ning kui olime kaljult alla kuivanud jõepõhja jõudnud, otsustasime siiski ringi keerata, sest sealne olemine oli ikka veidi liiga palav ning tuult polnud ka üldse. Lisaks soovitas taaskordne silt tagasi keerata, kui meil pole piisavalt suurt veevaru kaasas ning ütles, et edasine rada saab olema keerukam. Oleksime sellega küll hakkama saanud aga kuna tahtsime veel ka teisi kohti näha, siis otsustasime ka aja kokkuhoiu mõttes mitte edasi minna.

Leidsime peaaegu kuivanud jõepõhjast ka väikese veelombi. Simon otsustas, et teeb oma varbad selles märjaks. Kui ta sinna sisse astus, siis jäi tema läbitud sammudest maha tumemust jutt, sest vesi oli seal ilmselgelt väga kaua seisnud. Ka aroomid polnud üleliia kenad. Norisin teda, et ta võiks oma jalgu veidi tihedamini pesta...

Jätkasime oma teekonda The Loop Trail'il tagasi ning seejärel läbisime veel erinevaid Rahvuspargi mitmete kilomeetrite pikkuseid matkaradasid (The Lookout Trail 1,2km; Gorge Trail 2,6km; Hawks Head Walk 200m). 

Jalutuskäikudel nägime ilusaid vaateid ning ka mõndasid kohalikke loomakesi. Põhiliselt nägime sisalikke, keda on oma kaitsevärvi tõttu päris raske märgata. Simonil õnnestub see aga kuidagi eriliselt kergesti. Seda tõenäoliselt selleks, et talle meeldis neid väiksena kinni püüda ning koju viia.

Õhtuks olime ringi kõmpimisest küll päris väsinud, kuid otsustasime siiski veel kalale minna. Lisaks selgus, et meie kaks tuttavat Bel ja Jonno on ka Carnarvonist väikesele puhkusreisile sõitnud ning nad kutsusid meid välja ühiselt õhtust

sööma. Loomulikult ei saanud me sellest keelduda. Oli tore neid veel korra näha. Kohalikus Kalbarri restoran/pubis pakuti ahvatlevat meretoidu vaagnat, kus peale muu ahvatleva oli ka jõevähk. Otsustasime, et jagame vähi pooleks. Tellisime ühe meretoidu vaagna ühele (oli ka variant kahele) ning mingi teise meretoidu asja. Kui saime oma toidud kätte, selgus et ka Simoni taldrikul oli pool vähki. Minul oli lausa terve vähk ning selle ümber terve hunnik erinevaid austreid, kammkarpe, rannakarpe, kalmaarirõngaid, krevette, praetud kala jne. Taldrik oli meeletult suur ning sellest oleks ka kahele palju olnud. Me ei kujuta ettegi, kui suur oleks olnud see meretoidu vaagen, mis ongi mõeldud kahele. Igatahes palusime ülejäänud toidu sisse pakkida ning grillil soojendades saime seda rõõmsalt ka järgmisel päeval süüa. Imelik on lihtsalt see, et kuigi me enne tellimist portsjonite suuruse üle omavahel arutasime, ei öeldud meile selle kohta kommentaariks midagi. No vähemalt maitses kõik ülihästi! Peale söömist käisime veel ka veidi piljardit mängimas ning siis oligi aeg head aega öelda ning taaskord magama minna. Kuna teine öö oli veidi jahedam, siis saime madratsikoti luku kinni tõmmata ja seal sees mugavalt õues maapeal magada.

Järgmisel hommikul tõusime taaskord varakult ning läksime vaatama kohalikku turistide lõbustust ehk pelikanide toitmist. Olin neid enne juba päris palju näinud ning seega ei saaks öelda, et see minusse erilisi mälestusi jättis, 

kuid selle ajal juhtus midagi, mis tegi selle meenutusväärseks. Nimelt kui me rahvamassist veidi eemalt pelikanijuttu kuulasime, roomas meist umbes meetri kauguselt murupuhmast välja tõelise kiirusega üks mürkmadu, kes püüdis kinni tavaliselt ülikiire sisaliku. Kõik hüppasid eemale ning ahhetasid ja ohhetasid ning pelikanidele ei pööratud tükk aega enam tähelepanu. Asi lõppes sellega, kui madu oma saagi tagasi murupuhmasse tõmbas ning sinna seda sööma suundus.

Peale pelikanide ning mao söömise vaatamist läksime randa oma gaasigrilliga hommikusööki tegema. Seejärel käisime kohalikku sadamat vaatamas ning Blue Holes'is ja Chinamans Rock Lookout'il aega parajaks tegemas, sest

alles kell 10:00 avati Rainbow Jungle linnupark, kuhu me tahtsime uudistama minna. Rannas jalutades avastasin igasuguseid uusi elukaid, keda ma siiani veel kohanud ei olnud. Need, esimesel fotol olevad

tegelased on umbes 7cm pikkused ning neid ei ole võimalik kivilt lahti kangutada. Nad on seal lihtsalt sedavõrd kõvasti kinni, et meenutavad lausa kivistisi. Teisel pildil olevad auguga majakesed kuuluvad mingile mereelukale, keda ma üldse ei tea. No ja muidugi poseeris mulle rannaäärise peal taaskord üks nunnu sisalik.

Linnupark oli tõeliselt põnev ja ilus. Sajad värvilised suuremad ja pisemad linnud elasid sealsetes avarates ja uskumatult puhastes puurides ning mõned neist lendasid suurtes majades täiesti vabalt ringi.

Ma pole kunagi nii palju erinevaid papagoisid, kakaduusid jms. linde näinud. Mõned neist oskasid ka rääkida ning infotahvlitel oli kenasti välja toodud, kes millest räägib ning kas lind on pigem tagasihoidlik või suhtlusaldis. Samuti olid lisatud lindude tõunimetustele ka nende päris isiklikud nimed. Park jättis tõeliselt armsa ja koduse mulje. Mulle kohe tundus, et sooviksin sellises kohas töötada. Lisaks oli park nii kenasti disainitud. Seal olid pisikesed kosekesed ja vulisevad jõekesed ning vesiroosidega kaetud tiigid. Tegelikult kaunistasid kogu parki imeilusad õitsevad lilled ja põõsad ning otseloomulikult erinevad palmid.

Leidsin sealt ka enda arvates kõige ilusamates toonides oleva linnu (aritinga solstitialis). Lugesin siis ka nende kõrval asuvat teksti. Tuli välja, et linnupaar on pärit Lõuna-Ameerikast ning maksis linnupargile $8000 (üle 5500EUR) ning kuigi antud linnud paarituvad üldiselt muredeta, pole neil järglasi olnud. Arvati, et probleemne on isaslind ning seega osteti uus isane. Kahjuks pole ka see aidanud. Kokkuvõte linde kirjeldaval sildil oli: Elu ei peagi kerge olema.

Nende territooriumil asub ka kunagi kasutuses olnud vaalavaatlustorn. Sealt avanes tervele pargile ning pikale rannajoonele mõnus vaade. Ilma mingisuguse lisatasuta võis sealset vaadet nautida ka läbi suure binokli. Veidi tõi tuju alla vaid torni sissekäigu juures olev umbes meetri pikkune ja 10cm läbimõõduga vaalaharpuun. Ma ei mõista, kuidas inimesed võisid/võivad neid sedasi tappa...

Kui olime linnupargis ära käinud suundusime taaskord teele. Järgmise peatuse tegime Port Gregory's ning sealt suundusime edasi roosaka tooniga Hutt Lagooni äärde.

Värvi annab soolajärvele karoteeni tootev vetikaliik (see olevat tähtis toiduvärv ning rikkalik A-vitamiini allikas). Seal laguunis olevat toodetud seda maailmas kõige rohkem. Järgmise pisikese

jalutuskäigu võtsime ette vangide kinnipidamisasutuste varemete juurde, mis on osaliselt ka renoveeritud. Rahvast seal eriti ei olnud ning kõik seisis lihtsalt väravaga suletavas suures aias. Ühes tühjas ruumis seisis ka külalisteraamat, millesse loomulikult ka oma nimed kirja panime. Peale seda tegime tillukese poepeatuse Northamptonis ning suundusime edasi Geraldtoni, kus nägin üle pika-pika aja jälle valgusfoore (meil Carnarvonis neid polnud). Ei saanud just öelda, et ma neid igatsenud oleksin...

 Geraldtonis käisime ära mälestus vaateplatvormil, mis on püstitatud meremeestele, kes kaotasid oma elud II maailmasõjas HMAS Sydney II pardal. Lisaks nautisime lõunasööki laste veemänguväljaku kõrval ning jalutasime ookeani ääres ja

imetlesime sadamas kauneid paate. Ühtlasi viskasime kiire pilgu peale ka endisele raudtee jaamahoonele, mis oma suuruselt meenutas mulle Haapsalu raudteejaama. Peale väikest puhkust istusime jälle autosse ning sõitsime Separation Pont Lookout'ile hetkeks vaadet nautima. Sealt suundusime oma roadtripiga edasi ning enne õhtut tegime pisikesed peatused veel vaid Dongara's ja Leeman'is. Ööseks jäime peatuma Jurien Bay Caravan Park'is.

Loomulikult otsustasime ka sealkandis veidi ringi jalutada. Seda tehes nägime mere ääres armast mänguväljakut, mille äärest sai alguse päris pikk terviserada. Kui pimedas mööda terviserada tagasi suundusime nägime sadamasilda, mis oli inimestest täiesti tulvil täis. Loomulikult tahtis seepeale ka Simon kalale minna. Tuli välja, et enamuses inimestest püüdsid seal rohelist värvi tulukesega lantidega kalmaari. Meil ei õnnestunud seekord midagi kätte saada. Peale õhtusöögi tegemist läksime magama. Hommikul pesemas olles kuulsin, kuidas kaks tüdrukut wc-s omavahel eesti keeles juttu ajasid. Olin suhteliselt ahvatletud neile vahele segamisest, kuid jätsin selle siiski tegemata.

Hommikul ärkasime jällegi varakult, sest tahtsime enne Perthi sõitmist ka Jurien Bay korallirahu rehabilitatsiooni projekti üle vaadata. Nimelt tehakse selleks spetsiaalsed betoonist peaaegu meetrise läbimõõduga pallikesi meenutavad asjad, kuhu loodetakse, et korallid hakkavad peale kasvama. Tõenäoliselt olid nad seal olnud liiga vähe aega, sest midagi põnevat seal veeall vaadata ei olnud. Kui snorgeldasin paadisillast veidi eemale nägin päris palju raikalu ning ujusin seejärel tagasi. Veidi kõhe hakkas, sest vee läbipaistvus oli suht olematu. Otsustasime veest välja minna, sest vesi oli külm ning lisaks ujusid seal ringi tillukesed millimallika moodi ollused, kes pidavat valusalt kõrvetama. Õnneks õnnestus mul nendest mingi ime läbi mööda ujuda, kuigi näha oli neid küll.

Edasi suundusime Nambung'i Rahvusparki, kus asub Austraalia üks tuntuimaid pinnamoode Pinnacles'i kõrb, kus saab vaadata põnevat loodusnähtust, mille tõelise tekkeloo üle vaieldakse tänapäevani. Usutakse, et Pinnacles on tekkinud umbes 500 000 aastat tagasi ning olnud selle aja jooksul ka korduvalt liivaga kaetud.

Arvamused nende tekkelugudest on teineteisega vastuolus, kuid üksmeelele jäädakse uskumusel, et tekkeloos olid olulisel kohal taimed. Üks teooriatest väidab näiteks, et tegemist on iidsete kivistunud puutüvedega. Kõige kõrgemad nendest on lausa kuni 5meetri kõrgused. Igatahes näeb see välja igati omalaadne ning põnev.

Peale tavalise jalutuskäigu (1km ring) saab seal lisaks teha ka väikese ringi autoga (3km ring). Otsustasime teha mõlemat ning vahepeal ka ettenähtud teelt veidi kõrvale põigata, et uurida liival olevate loomakeste jälgi. Põõsaste varjust leidsime ka känguru oma pojukesega pikutamas.

Lisaks püstistele kivimoodustistele pani mind imestama ka see, kuidas täiesti kollane liiv ühel hetkel nagu joonlauaga tõmmatult lumivalgeks muutus. Ma ei saa aru, kuidas need seal tuulte ja vihmadega segunenud pole. Tegelikult asuvadki sealtkandist veidi edasi ühed valgeimad liivadüünid. Sõitsime ka neist hiljem mööda.

 Kuna pidime samal päeval ka Perthi jõudma, siis suudnusime Pinnacles'ist otse edasi just sinnasuunas. Mitch ja Jen olid parasjagu meile peaaegu teepeale jäävas Yanchip'is, kuhu nad endale just umbes kuu enne seda krundi olid ostnud.

Seega saime nendega veel hetkeks kokku. Kõigepealt vaatasime üle nende tulevase kodu lähedal asuva laguuni ning seejärel suundusime nende krunti vaatama. Kuna nende krunt asub merepinnast päris palju kõrgemal, siis saab neil seal olema kaunis ookeanivaade. Seejärel tuli meil taaskord öelda headaega ning edasi sõita.

Hiliseks lõunaks jõudsimegi Perthi. Sealne tihe liiklus, valgusfoorid, parkimistsoonid jms. ajas meid alguses päris korralikult segadusse. Nende tsoonide pärast oleksime isegi peaaegu trahvi saanud kuid õnneks päästis meid arvatavasti kogemata aknaservale ununenud karavanpargi sissesõidupilet. Ma polnud juba mitu aastat nii palju inimesi ühes kohas korraga näinud. Mingid nõmedad järjekorrad, trügimised,  kiirustamised jms. tahtsid lausa hulluks ajada. Tekkis tunne, et ma pole täitsa õiges kohas. Igatsesin tagasi oma ummikutevaba ning sõbralikku Carnarvoni.

Otsustasime õhtuni aega parajaks teha sealseid vaatamisväärsusi vaadates. Täitsa südalinna me sõitma ei hakanud ning viskasime pilgu peale Fremantle linnaosale (Monument Hill Memorial Reserve; Arthur Head Reserve koos Round House'ga (algselt vangla), mis on Lääne-Austraalia vanim säilinud ehitis ning Whaler's Tunnel, kus seisis ootamatult üksik täiesti mängivate klahvidega vana klaver).

Lisaks ostsime jäätisepoest suured jäätised, kuhu pandi vist 8 pisikest jäätisepalli (neid sai valida väga paljude erinevate sortide vahelt muidugi) ning istusime neid sadamasse nautima. Sel hetkel meenus mulle, et linnaelul on ka omad eeliseid... Seejärel kõndisime mööda Bon Scott'i (AC/DC laulja) elusuuruses kujust ning lõpuks hakkaski vaikselt õhtu kätte jõudma ning pidime Fremantle'ist sõitma edasi Rockingham'i linnaossa, kus elab Simoni tädi Ann. Ta oli vist terve päeva kokanud, sest tal oli meile lai valik erinevaid soolaseid ja magusaid roogasid pakkuda. Kõik maitses imehästi ning kõht oli hiljem liigagi täis. Tema maja ja isegi garaaz oli viimse peal korras, puhas ning organiseeritud. Meil tekkis lausa tunne nagu viibiksime kuskil hotellis. Isegi käterätikud olid voodipeal kokkulapitult meid ootamas.

Otsustasime õhtul veel korraks Simoniga kohaliku järvekese äärde jalutama minna ning partide tegemisi vaadata. Seejärel oligi aeg pesema ja magama minna.

24.detsembri hommikul ärkasime taaskord väga varakult, sest olime õhtul lubanud, et lähme koos Simoni tädi ning ta naabrinaise Jo'ga tervislikule jalutuskäigule. Uimerdasime uksest välja ning kujutasime ette, kuidas mõnusalt rahulikus tempos vanemate prouadega kõmpima lähme aga tuli välja, et me pidime nende kõrval peaaegu jooksma, sest tempo oli ikka korralikult peal. 

Eks me jäime vahepeal ka selleks veidi maha, et ma tahtsin järjekordsele vaateplatvormile ronida ning iga nurga peal pilte teha. Tunnikese pärast oli tädide tempo aeglasemaks jäänud ning siis jõudsime ka ringiga tagasi oma ööbimiskohta.

Peale hüvastijättu sõitsime veel veidi Rockinghami lähedal Shoalwater'is ringi ning jalutasime ja vaatasime, kuidas turistid pisikesele praamile kogunevad, et sõita lähedalasuvale Pingviinisaarele Väikseid Pingviine vaatama. Uskumatu aga Austraalias elavad vabas looduses maailma väikseimad pingviinid (keskmiselt 33cm pikkused). Kunagi kutsuti neid oma suuruse tõttu ka haldjapingviinideks (fairy penguin), kuid praegu on see väidetavalt keelatud, sest vihjab ka vähemusseksuaalidele ning on seega pingviinide suhtes solvav. Seega on nende ametlik nimetus nüüd Väike Pingviin (little penguin). Vot nii!

Seejärel plaanisime korraks ka Heatheri ja Calega kokku saada, kuna nad olid parajasti Perthis aga kuna meil hakkas juba kiire, siis jätsime selle siiski vahele ning suundusime kohe Ellenbrook'i suunas, kus elab Jeni vend. Sinna jätsime ka oma auto Simoni tagasitulekut ootama. Pakkisime autost oma asjad kokku ning seejärel kutsusime juba takso järgi ning sõitsimegi Perthi 3.terminali suunas.

Austraalia siselendude lennujaamas aega parajaks tehes ning enne Lääne-Austraalia osariigist äralendu helistasin ning rääkisin veel veidi ka Keviniga juttu. Ta ei teadnud ju üldse, kus me vahepeal olime käinud ning mida teinud. Pärast minu Carnarvonist ärasõitu oli ta mulle mu endises traktoris teinud minu karvaloomadest pilte ning ütles, et nad kõik ütlevad mulle head aega. See oli väga armas temast!

Lennukisse istudes tabas mind korraga kurbushoog ja samas ka meeletu ootusärevus selle suhtes, mis meid Sydneys ees ootab. Kuigi oli 24.detsember ning kõik kohad olid täis jõulukaunistusi ning kuulda oli jõululaule, polnud mul taaskord üldse jõulutunnet peal. Mõtlesin sellele, kuidas eelmisel aastal Carnarvonis jõule olime tähistanud (24.12 Eestlaste seltsis ning 25.12 Sue juures lõunat süües ning õhtul Mitch juures basseinipeol olles).

Kell 13:35 Perthi aja järgi hakkasimegi Sydney suunas lendama. Süüa ja juua (ka alkoholi) saime lennukis korralikult. Eriti tore oli muidugi, kui meile jäätist toodi ning ma Simoni oma ka endale sain. Minujaoks jõulude ajale harjumuspärast hapukapsast ja verivorsti muidugi ei pakutud. Seega möödus minu 2013 aasta jõululaupäev igati meenutamisväärselt, lennates risti üle Austraalia läbides lennukis 3335km (üle 1000km/h, üle 12 000m kõrgusel, välistemperatuuriga -63°C). Naljakas oli Simoniga vaielda jäälillede teemal, sest ta arvas, et tegemist on akna eripäraga vms. Ilmselgelt pole ta tõelisi jäälilli näinud. Sydneysse pidime kohale jõudma 20:30 kohaliku aja järgi. Nimelt on Lääne-Austraalias kell kolm tundi idarannikust tagapool.

Head aega armsaks saanud Lääne-Austraalia osariik ning teretulemast New South Whales'i osariik!

Läbitud teekond: Carnarvon -> Billabong Roadhouse ->  Meanarra Hill -> Kalbarri -> Kalbarri National Park (Nature's Window; The Loop; Z-Bend (Lookout Trail; Gorge Trail); Hawks Head Gorge; Ross Graham Gorge) -> Kalbarri (Blue Holes; Chinamans Rock Lookout) -> Port Gregory -> Hutt Lagoon -> Northampton -> Geraldton -> Dongara -> Leeman -> Jurien -> Nambung National Park (The Pinnacles) -> Yanchep Lagoon -> Perth (Fremantle -> Rockingham (Palm Beach); Shoalwater; Ellenbrook; Terminal 3).