Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 33

Kevin oli korduvalt mõelnud mind, Simonit ja Kaubit Blowholesi külla kutsuda, kuid see jäi ajapuuduse tõttu ära. Kuna Kaubit enam Carnarvonis pole, siis kutsus Kevin ühel nädalavahetusel mind ja Simonit endale külla, et nautida lihtsalt olemist ning käia snorgeldamas. Õhtul käisime Simoniga loomulikult ka veidi kalal.

Tähtsat kohta meie plaanides omas ka õhtusöök, sest selleks puhuks oli Kevinil plaanitud kängurusaba hautis. Kuna olen väga paljudelt selle kohta kiidusõnu kuulnud, siis olin seda hetke ammu oodanud. Kuigi känguruliha on enamuses poodides müügil, siis sabasid on siiski suhteliselt keeruline saada. Üldiselt on sellel koht aborigeenide toidulaual. Kängurud olevat väga metsikud ning neid polevat võimalik farmides lihaeesmärgil kasvatada. Erandiks on muidugi lutipudeliga üles kasvatatud pisikesed kängurupojad, keda siin olenemata soost hüütakse Joey'deks. Kevini hea sõber Lee küttis kängurusid ja sellest ajast oli Kevinil ka külmikus meie luksusliku õhtusöögi jaoks liha säilinud.

Kängurusaba hautise valmistamine võtab päris kaua aega. Kõigepealt tuleb sabatükid ära pruunistada ning seejärel lisada hautisesse vajalikud lisandid (sibul, küüslauk, supimaitseaine, porgand, seened ning kõige lõpus kartulid). Hautamine võib võtta mitu tundi, sest liha peab olema lõpuks nii pehme, et lausa kukub kondi küljest ära. Känguruliha on hästi kasulik ja praktiliselt ei sisalda üldse rasva. 

Samal ajal, kui pott podises istusime me lõkke ääres ning ajasime niisama juttu. Lisaks lõbustasime end riiuliservalt leitud lahedate säraküünaldega. Kui Kevin vahepeal potti segamas käis, tundisme imeliselt head ning kõhtu korisema ajavat mõnusat lõhna.

Lõpuks sai hautis valmis ning saime seda proovida. Mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu, sest see maitses lausa uskumatult hästi. Ma pole kunagi elus nii head ning pehmet liha söönud! See tõepoolest lausa sulas suus ning me lutsutasime kondid täiesti puhtaks. Nende hunnik sai päris suur ning meie kõhud said liigagi täis, sest Kevin muudkui tõstis meile toitu juurde. Raske oli keelduda ka ning me sõime kolmekesi terve pajatäie ära.

Kuna järgmine päev oli pühapäev, siis tegi Kevin meile ka oma traditsioonilist hommikusööki. Soustiks sai aga eelmise päeva hautise potipõhjast kraabitud maitsev mass. Kuigi mu kõht oli eelmisest õhtust ikka veel täis, maitses kõik loomulikult suurepäraselt. Peale hommikusööki olime taaskord nii väsinud, et pidime mõneks tunniks end pikali keerama. Peale seda pakkisime asjad kokku ning mina ja Simon läksime veel mõneks tunniks randa snorgeldama ning päikest võtma. Tagasiteel otsustasime vahepeal ka väikese jalutuskäigu kasuks, mil Simon mulle rõõmuga metsikuid tarakane tutvustas. Õhtuks oligi kõht taas tühjemaks muutunud.

Söögist veidi veel. Olen siin elades igatsenud juustuvorsti ja eriti lõkkel grillitud juustuvorstikesi. Kui Simon ühel päeval koju lõunapausile tuli, siis oli ta mulle poest leidnud justnimelt selle õige ja hea maitsega suitsuse grillvorstikese. Ta nimelt mäletas mu viginat teemal, et neil pole siin korralikku juustuvorsti. No igatahes nüüd on ta sunnitud neid mulle päris tihti tooma...

Samal ajal, kui mina olen puhkust nautinud, teeb Simon kõvasti tööd. Mõnel hommikul on ta pidanud lausa 3:30 tööl olema, sest plats, millel nad töötavad on valgustatud ning osa asju tahetakse valmis saada enne, kui päike tõuseb ning ilm kuumaks muutub. Siin on selline töörabamine suhteliselt tavaline nähtus. Tihtipeale ei tähenda see seda, et nädalavahetused oleksid vabad. Ühel päeval sain temalt sõnumi, et ta peab meie maja juurde betooni valama tulema. Võtsin siis oma fotoka rõõmsalt välja ja vaatasin seda, kuidas ta tööd tegi. No veidi ikka tekkisid süümekad ka, et ma niisama lebotan aga õnneks tal pole selle vastu midagi, sest me mõlemad teame, et ma olen oma töö selleks aastaks ära teinud.

Oma taaskordsel vabal päeval kutsusin endale külla Merilini ja Karina. Otsustasin neile kartulisalatit teha. Nad tundusid sellega väga rahule jäävat, sest pott sai suht tühjaks. Samuti nautisime kõik koos Eestist saadetud šokolaade. Oli tore vahelduseks mõne tüdrukuga reaalselt koos olla ja eesti keeles lobiseda.

Novembri viimasel nädalavahetusel toimus Simoni töökohas jõulupidu, kuhu ma ka sel aastal igati oodatud olin. Nagu eelmiselgi aastal, ei saanud ka sel aastal eriti aru, et tegemist oli just jõulupeoga. Sellest hoolimata, oli seal vahelduseks päris tore istuda. Lisaks niisama istumisele küsis Simon oma ülemuselt Joshilt, kas me võime ronida veel ehituskäigus oleva tsemenditorni otsa. Kohe, kui olime selleks loa saanud, tõttasimegi sinna. Torn on 16meetri kõrgune ning seega avaneb sealt Carnarvonile päris kena vaade. Pikalt seda nautida ei saanud, sest sealne tuul oli päris jahe.

Veidi meie akvaariumis elavatest tegelastest. Meie kaks kuldkala on nüüdseks ilusti suureks kasvanud. Seda sama on teinud ka meie kolm tigu. Meie eeskujul otsustas meie kohal elav naaber endale ka kuldkalad võtta. Ta ostis neid sama suurde akvaariumisse lausa kümme. Muidugi ütles Simon talle, et see polnud hea mõte ning ta otsustas neist ühe ära päästa ning ta meie akvaariumisse elama panna.

Natukese aja pärast saime teada, et meie naabril on alles vaid üks elus kala. Veel veidi hiljem saime teada, et meie naaber plaanib ära kolida (ta elas seal umbes paar kuud). Kala andis ta ämbriga Simonile. Tundus, et vaene kalake ei tundnud end eriti hästi. Ta oli väga pisike ja kõhna ning ilmselgelt vajas oma vee sisse hapniku. Panime ka tema oma akvaariumisse. See tähendab, et nüüdseks on meil neli kala ja kolm tigu. Kõik tunduvad olevat rõõmsad. Rohkem me neid kindlasti juurde ei võta, sest muidu läheb neil olemine liiga kitsaks. Igatahes on neid tore vaadata. Oleme sõbralikult kokku leppinud, et mina saan neid sööta hommikuti ning Simon õhtuti.

Vahepeal käisime ka kinos Grown Ups 2 vaatamas. Jäime mõlemad arvamusele, et see oli suhteliselt aja raiskamine.

Samas kasutasime oma aega samal päeval palju toredamalt, kui filmi vaatamine, sest otsustasime oma ratastele uue värvikihi peale panna. Mina otsustasin kollase kasuks ning kuna Simonil oli juba sinine värv olemas, siis tema ratas sai sinine. Minu ratta värvimisega oli aga veidi probleeme, sest kõigepealt tuli lahti saada liigagi paljudest kleepekatest.

Seejärel pihustasime mu ratta siniseks, sest minu kollast värvi ei tohtinud äralihvitud pindadele panna. Kui lõpuks hakkasime ratast kollaseks pihustama, olime mõlemad väga pettunud, sest värv, mis me ostsime osutus suhteliselt jamaks ega tahtnud mu ratast ühtlaselt katta. Seega saime mu ratast ka paar päeva hiljem teise ning korralikuma värviga värvida. Lõpptulemus on muidugi igati kena. Lausa kahju, et ma teda Eestisse kaasa ei saa võtta.

Sama päeva õhtul avastasime, et meil oligi vaid kaks nädalavahetust Carnarvonis veel koos olla. See oli suht masendav avastus. Tean väga hästi, et tahan minna Sydneysse ning seejärel suunduda koju, et näha oma kalleid sugulasi ja sõpru aga see ei tähenda, et siit lahkumine mulle kerge oleks. Pean ju Carnarvoni maha jätma nii palju toredaid sõpru ja tuttavaid ning seejärel pean Sydneys ka Simoniga hüvasti jätma. See kõik ei rõõmusta mind üldse. Loodan paljudega neist regulaarsesse ühendusse jääda aga see pole siiski see... Hakkan neid kõiki väga igatsema...

Kuna me tahtsime Simoniga, et meil oleks ikka Carnarvonis ka kodus jõulutunnet, siis panime juba detsembri alguses oma plastikkuuse üles. Simon oli ostnud ka uued vilkuvad ja mittevilkuvad tulukesed. Ühed nendest on päikeseenergial töötavad jõulutulukesed. Eestis neist vist väga palju kasu poleks... Lisaks kinkis Simon mulle ka šokolaadikalendri, mille üle ma muidugi vägagi õnnelik olen.

Loomulikult otsustasin ka sel aastal piparkooke teha ning tegin taigna päris varakult valmis. Isegi küpsetamisega sain hakkama enne detsembri keskpaika. Mingil põhjusel arvavad siin kõik, et piparkook näeb välja nagu piparkoogimehike ning kui ma neile ütlen, et need võivad olla ka südamed, tähekesed vms., siis on nad imsetunud. Minu tähekujuliste piparkookide puhul arvas Kevin, et tegemist on pigem meritähega kui taevatähega. Nujah, miks ka mitte! Heather oli mu piparkookide üle eriti rõõmus, sest ta ütles, et ta pole kunagi enne päris piparkooke saanud. Kahjuks on need seistes niiskeks ja pehmeks muutunud. Aga maitse on igatahes parem kui eelmisel aastal.

Ühel päeval otsustasime Merilyni, Karina ja Simoniga kohalikku ujumisbasseini külastada. See osutus igati toredaks avastuseks, sest bassein on mõnusalt suur ning ruumi ujumiseks on ka piisavalt.

Mõnikord, kui me Simoniga kalal käime ja ta mõne suurema kala kinni püüab, siis ta jätab kalapea alles, et seda hiljem krabide püüdmiseks kasutada. Tavaliselt laseb ta nad peale kinnipüüdmist tagasi vabadusse. Ühel õhtul õnnestus meil suhteliselt räsitud olemisega krabi lõksu püüda. Otsustasime ta ära süüa. Maitses ta küll hästi aga leidsime, et kui me järgmistel kordadel mõne kinni püüame, siis tõenäoliselt laseme nad siiski pigem tagasi vabadusse.

Kuna mu aeg Carnarvonis hakkab kiiresti otsakorrale jõudma, siis olen üritanud seda võimalikult hästi ära kasutada. Näiteks käisime me Simoniga Port Hotellis Sang'i fotonäitust külastamas. Sang on see Hong Kongi tüüp, kes meiega koos eelmisel mangohooajal mangosid korjas. Tuleb välja, et ta on profesionaalne fotograaf ning teeb pilte kõiksugustest erinevatest asjadest. Näiteks käis ta isegi helikopteriga ringi lendamas, et Gascoyne Dash võidusõidust fotosid teha. Osad piltidest olid trükitud riidele ning nägid tänu sellele välja peaaegu nagu maalid. Ühel pildil oli õites mangopuu. Kuna Sang aitab Petat endiselt aegajalt farmitöödega, siis tuligi välja, et pilt oli tehtud nende mangopuust. Hiljem ütles Kevin, et nad olevat selle endale ostnud.

Viimastel päevadel olen ka ise päris palju mööda linna ringi sõitnud ja fotosid klõpsinud. Lõpuks tegin ka pildi Carnarvoni kuulsast suurest banaanist ning munast. Tundsin end nagu turistina omaenda kodulinnas.

Ühel õhtul sõitsime ka koos Simoniga mööda linna ringi ning tegime pilte, nautisime satelliittaldriku juures päikeseloojangut ja otsisime pimeduses vilkuvaid jõuludekoratsioone.

Sõitsime sel õhtul oma pisikeses linnas maha umbes 50km, mis tundub peaaegu võimatuna.

Eelviimasel nädalavahetusel otsustasime Simoniga taaskord Coral Baysse sõita, sest see on üks minu siinseid lemmik kohti. Sõitsime sinnasuunas juba reede õhtul. Kuna päikesetõusu- ja loojangu ajal on teedel ringi liikumas palju erinevaid loomi (kängurud, lehmad, kitsed, lambad jne.), siis sõitsin eriti aeglaselt. Ühel hetkel hüppas teepeale järjekordne känguru ning käis päris kõva pauk. Keerasime auto kohe ringi, et näha, mis juhtus. Õnneks olin siiski suutnud känguru vältida ning me kõik pääsesime vaid väikse ehmatusega. Pauk tuli aga sellest, kui ma pidurdades kogu meie kraami vastu istmeid suutsin lennutada. Veidi peale seda otsustasime ööseks laagrisse jääda enne Coral Baysse jõudmist.

Hommikul sõitsime aga rõõmsalt oma sihtkohta. Jõuluvana oli meile päev enne seda toonud varajase kingitusena kummipaadi, mille me seal siis kiiresti auto abil täis puhusime. Sõudsime sellega rannast eemale ning sulpsasime vette snorgeldama. Sealne veealune maailm on alati nautimist väärt. Kui olime snorgeldamisest veidi väsinud, ronisime tagasi oma paadikesse ning lasksime tillukestel lainetel end vaikselt tagasi randa kõigutada. Päev muutus veelgi ideaalsemaks, kui Simon mulle jäätise tõi...

Kui olime päikesest väsinud, jalutasime tagasi Backpackersi hosteli ning kuna sealne bassein oli täiesti tühi, siis otsustasime ka seal veidi liguneda. Õhtul käisime niisama jalutamas ning saiaga suuri rannaäärseid kalu toitmas. Jalutasime mööda ka kalapuhastuskohast, kus toimus mingi kalapäev vms. Igatahes olid neil seal väga suured kalad. Kuigi tegemist polnud kuldkalaga, siis nägi üks neist siiski välja nagu tõeliselt hiiglaslik variant meie kalast.

Järgmisel päeval tahtsime minna laevaekskursioonile, et snorgeldades suuri raikalasid näha aga ka sel korral polnud meil sellega õnne, sest peale meie oli sellest veel vaid kaks inimest huvitatud. Selleks, et ekskursioon oleks aset leidnud, oleks olnud tarvis vähemalt kuute inimest. Kui me eelmisel korral sama ekskursiooni tahtsime võtta, siis öeldi meile, et see ei toimu, sest kapten olevat pidevatest ekskursioonidest väsinud ning tahtvat vaba päeva. Seega ei jäänud meil muud üle, kui minna ja istuda veidi kohalikus pagarikohvikus ning seejärel suunduda niisama randa jalutama. Kokkuvõttes oli see taaskord üks väga mõnus nädalavahetus.

Veidi olen pidanud ka oma viimastel päevadel tööd tegema, sest Kevin tahtis farmis 50 puud maha võtta. See tähendas seda, et sain jälle veidi kallurautoga ringi sõita. Tööd tehes klõpsisin taaskord pilte ning vahepeal tegin fotosid ka naabrite arbuusipõllust. Umbes poolt tundi pärast seda sõitis naaber minust oma traktoriga mööda ning tõi mulle suure ilusa arbuusi. Mulle meeldib, kuidas siin inimesed lahkelt oma asju jagavad.

Lisaks nägin töötades ka eriti suurt rohutirtsu, mis oli umbes minu labakäe pikkune. Kevin küsis mu käest kohe, kas ta murrab tal pea ära, et ma saaksin ta ära süüa. Taaskord vastasin eitavalt. Tuli välja, et ta pole ise ka neid kunagi proovinud aga tegemist olevat siiski täiesti söödavate tirtsudega.

Tegelikult tahtis Kevin, et ma ka mangopuudelt juurdekasve ära hakkaksin võtma aga kuna see on kokkuvõttes suhteliselt aeganõudev töö, siis otsustasin, et mulle selleks aastaks aitab töötamisest. Arvan, et olen seda nende kahe aasta jooksul juba piisavalt teinud.

Kogu oma Austraalias veedetud aja jooksul olen ma päris palju ringi sõitnud. Kolm olulisemat nendest olen ma spidomeetrinäitude järgi ära märkinud:
1) Tiguauto 273734km -> 286513km = 12779km
2) Traktor 03866,0h  (uuel aastal 04782,0) -> 054512h = 1585,2h
3) Ford Falcon: 299650km -> 306000km = 6350km

Lisaks tuleb töötunde juurde minu teisest traktorist, mida mõned korrad kasutasin ja läbitud kilomeetreid tuleb juurde kallurautost, sinisest rekkast, Kevini ja Peta kolmest autost, mõlemast Suzukist, Simoni autost jms. Seega võib öelda, et olen ikka päris palju aega masinate roolis istunud. Lausa uskumatu on mõelda just mu traktori töötundide peale... See on 1585,2h minu elust... Mis on 66 päeva... Uskumatu!

Olen Carnarvoni ümbruses päris palju ringi reisinud, kuid kahele lähedalasuvale saarele (Dorre ja Bernier) polnud ma kunagi sattunud. Kui Mitch mõned kuud tagasi endale uue suurema paadi sai, siis ütles ta, et me lähme millalgi sellega ka neid saari uudistama. Ilmad olid aga tihti liiga tuulised või olin ma linnast eemal tööl ning ma olin juba kaotanud lootuse, et me kõik koos sinna lähme.

Minu viimasel Carnarvonis veedetud reedesel õhtul helistas Mitch meile ning ütles, et nad plaanivad järgmisel hommikul Jeniga saartele sõita. Ilma mõtlematagi teadsin, et ma tahan nendega kaasa minna. Kuna ka Simon polnud seal kunagi käinud, siis helistas ta oma ülemusele ning proovis end töölt ära saada. Täitsa ära ta ei saanud, sest hommikul viiest kaheksani pidi ta ikka tööl olema. See meid aga ei taksistanud, sest me plaanisimegi startida umbes kell kaheksa.

Tuleb välja, et nendel saartel elab neli imetajaliiki, kes ei ela enam kusagil mujal maailmas (Shark Bay hiir, kaks erinevat sorti jänesvallabeid ning lääne-kukkurmäger). Kunagi elasid nad ka Austraalia rannikul aga metsikute kasside ja rebaste pealetung on nad nüüdseks sealt täielikult hävitanud. Sel põhjusel on tegelikult Dorre saarele minek keelatud ning ka Bernier saarele on lubatud vaid päevased sõidud ning ööbimajäämine on keelatud.

Ilm oli väga kena ning umbes pooleteise tunnine paadisõit Dorre saartele möödus kiiresti. Kuna siin peab olema päikesega ettevaatlik otsustasin Simoni seljale päikest peletava sinise tsingihuulepulgaga kirjutada "häid jõule". Seda oli valge tekstina ta seljalt võimalik lugeda ka nädal hiljem. Olin oma tööga igati rahul.

Veidi enne esimest peatuspunkti nägime vees kümneid delfiine ringi sulpsamas. See on siiani mulle veidi harjumatu ning igati meeldiv vaatepilt. Peale väikest jalutuskäiku rannal suundusime snorgeldama. Üleliia pikalt me seda ei teinud, sest vesi oli suhteliselt madal ning lainetset veidi sogane.

Esimest korda elus otsustasin seal ära proovida ka värskete austrite söömise, sest neid oli seal tuhandeid. Ma tõesti ei tea, kust ma seda kuulnud olen aga ma olen alati arvanud, et nad kriuksuvad, kui neid elusana alla neelata. Selleks olen alati eelistanud eelnevalt külmutatud austreid.

Kui Simon kivikõvad austrikarbid teineteise küljest lahti suutis saada ning need ka mulle avas, siis pidin temaga nõustuma, sest need ei paista üldsegi elusad välja. See on lihtsalt üks klimpjas hallikas ollus. Tegemist pole isegi mitte teo moodi tegelasega, kes millelegi kuidagi reageeriks. Isegi süües polnud tunda mingit liikumist ega kuulda kriuksumist ega piuksumist. Maitse oli suht sama, mis neil on siis, kui need on juba tükk aega kuskil külmikus olnud. Kokkuvõttes arvan, et nad on päris maitsvad ning tean, et hakkan siinseid mereande väga igatsema.

Lisaks nägime saarel kilpkonnajälgi. Nimelt on neil praegu munemisperiood ning umbes kolme kuu pärast peaksid kooruma väikesed nunnud merikilpkonnad.

Seejärel sõitsime edasi Bernier saarele. Tahtsime Simoniga järjekordsest liivadüünist üles ronida aga kuna liiv oli liiga kuum, siis me seda kahjuks teha ei saanud. Seega ligunesime kurguni vees, jõime külmasid jooke ning nautisime niisama olemist.

Tagasiteel tegime mõne peatuse, et Simon saaks proovida veidi kala püüda. Seekord tal see siiski ei õnnestunud ning otsustasime tagasi Carnarvoni suunduda, kuhu jõudsime umbes kella nelja ajal päeval.

Samal päeval oli meil Simoniga plaanis minna Carnarvoni pubisse jõulu-viktoriiniõhtule. Pubi nägi tol õhtul välja hoopis teistsugune, sest laudadel olid isegi laudlinad ning igal pool oli näha jõulukaunistusi. Võistkonnad koosnesid neljast inimesest ning algselt plaanisime olla koos Mitchi ja Jeniga. Kuna Mitch ei taibanud õigel ajal õuest sisse tulla ning Heather istus nagunii juba meie lauas, siis otsustasime, et ta võib jääda Mitchi asemele.

Erinevaid teemasid oli viktoriinis kokku kümme (geograafia, jõululaulud, jõulufilmid, sport, jõulusoovid erinevates keeltes jms.). Minu jaoks olid enamuses teemadest väga keerulised, sest praktiliselt kõiges keskenduti just Austraaliale. Õnneks suutsin ikka mõne vastuse öelda, mida teised ei teadnud. Kokku oli küsimusi lausa sada ning see võttis aega mitu tundi. Meie laudkond sai esimesena ka jõuluvanalt üllatusauhinna, milleks oli pudel punast veini ning šokolaadikommid. Kokkuvõttes läks meil päris hästi, sest saime kolmanda koha. Kahjuks said autasustatud vaid esimesed kaks kohta. Võistkondi oli kokku ehk umbes kümme.

Peale seda suundusime Troppy jõulupeole. Eelmisel aastal olid enamuses inimestest veidi vaeva näinud ning riietunud vastavalt teemale aga seekord tundus, et kedagi see eriti ei huvitanud. Veetsime seal paar tundi ning seejärel liikusime Mitchi juurde, sest Simon oli seal mulle plaaninud väikese äraminemise basseinipeo.

Olin selleks puhuks ka veidi süüa teinud. Nimelt otsustasin kõigile kartulisalatit ja võileivatorti pakkuda. Magustoiduks oli mu issi poolt saadetud Eestimaine šokolaad ning minu oma kätega küpsetatud piparkoogid. Lisaks olime teinud ka terve hunniku värvilisi tarretisešotte.

Eesti šokolaadidest siinkohal veel niipalju, et kõigile meeldivad väga meie šokolaadipaberid. Nad arvavad, et need näevad siinsetest palju ilusamad välja. No ja maitsega ollakse muidugi ka alati rahul.

Olen juba enne maininud, et kõigile väga meeldib meie Eestipärane kartulisalat ning võileivatort. Nii oli ka seekord. Kuna Mitch pole ülaliia suur magusa armastaja, siis ta ütles, et ta oleks ülimalt õnnelik, kui keegi talle sünnipäevaks magusa tordi asemel just võileivatorti teeks, sest see on lihtsalt nii maitsev. Jen ei saanud aga kartulisalatist küllalt ning nii tõstsid kõik korduvalt toitu juurde. Seda oli tore näha, sest ega nad pole ju meie toitudega harjunud.

Õhtu möödus väga mõnusalt ning vahepeal end basseinis värskendades kestis pidu varaste hommikutundideni, sest just sel hetkel kui me magama läksime, hakkas Simoni hommikune äratus helisema. Ta oli nimelt unustanud selle maha võtta. Kuna me otsustasime ööseks Mitchi juurde jääda, siis ka hommikul hüppasin suhteliselt esimese asjana kohe basseini. Pean taaskord ütlema, et oli võrratu nädalavahetus.

Oma viimastel Carnarvoni päevadel läksin ka Kevinile ja Petale aitäh ning head aega ütlema. Istusime lõuna ajal nende maja ees ning jõime teed ja rääkisime veidi juttu. Enne äraminemist viis Kevin mind tõstuki juurde, et saaksin sellega veelkord kõrgustest vaadet nautida. Nad on mõlemad minu vastu ülimalt head ja sõbralikud olnud ning tegemist pole kindlasti olnud vaid tööga. See on olnud midagi palju enamat. See on olnud suurepärane seiklus ning uute asjade, kohtade ning inimeste avastamine. Olen neile väga tänulik!

Eelviimasel õhtul enne ärasõitmist käisime Simoni, Mitchi ja Jeniga Sales restoranis õhtust söömas ning peale seda istusime tükk aega meie juures, et vaadata pilte nendest kordadest, kus me kõik koos midagi toredat olime teinud. Loomulikult tuli ka mõned uued fotod juurde klõpsida.

Kuigi ma olin tükk aega plaaninud oma asju hakata pakkima, siis jäi see ikkagi viimasele hetkele, mis tähendas, et tegin seda oma viimasel pikal päeval. Taipasin jälle, et mul on liiga palju asju. Õnneks sain osad asjad Simoni kotti sokutada. Tõenäoliselt ei tahtnud ma pakkimisega varem tegeleda ka seetõttu, et kui asjad on kokku pakitud, siis on selge, et nüüd ongi minek... Äraminekud on alati nii keerulised...

Samal ajal, kui ma oma pakkimissegaduse keskel korda üriasin luua, tuli ka Kevin mulle viimast korda külla, et mu ilus kollane ratas tagasi enda juurde viia. Ta ütles, et kui ma peaksin tagasi tulema, siis see ootab mind. Kevinile oli raske head aega öelda, sest selle kahe aastaga on ta muutunud minu tööandjast mu heaks sõbraks. Hakkan teda igatsema.

Nüüdseks olen oma asjad kenasti kokku pakkinud ning võin jääda õhtut ootama, sest siis tulevad meile jälle mõned sõbrad külla. Hommikul aga hakkame vaikselt autoga Carnarvonist Perthi suunas liikuma. Teepeal on meil plaanis teha mitmeid peatuseid ning ainuke kindel asi on see, et tahaksime esmaspäevaks Perthi jõuda, et siis teisipäeval sealt edasi Sydneysse lennata.


Läbitud teekond: Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon -> Coral Bay -> Mauds Landing -> Pt. Maud -> Coral Bay -> Carnarvon -> Dorre Island -> Bernier Island -> Carnarvon.

Soovin kõigile rahulikke jõule, vahvat aastavahetust ning rõõmu ja rahulolu uude aastasse!!!

Head aega ning aitäh kõige eest kallis Carnarvon!!!