Maandusime Sydneys 24.detsembril kell 20:30. Kuna seal läheb pimedaks kellaajaliselt palju hiljem, kui Lääne-Austraalias, siis nägime maandudes veidi ka hämaruses linnatulesid. Ilm oli täielikult muutunud, sest seal sadas korralikult vihma. Seda polnud ma juba kaua näinud. Meenus Eesti... Lennujaama oli meile vastu tulnud ka Simoni isa Peter. Peale tutvumist suundusime parklasse autot otsima. See võttis üsna tükk aega, sest parkla oli päris suur. Kahjuks ei osanud ma üldse kaasa aidata, sest ei teadnud, milline meie auto isegi välja näeb. Parklast veel niipalju, et parkimiskoha otsimise tegid lihtsamaks punased ja rohelised tulukesed, mis olid ühendatud anduritega, mis jälgisid kas parkimiskoht on hõivatud või mitte. Nii oli kaugele näha, kas koht on täis pargitud või mitte.
Simoni vanemad elavad Sydney läänepoolses äärelinnas Penrith'is. Kuigi kasutasime kiirteid, võttis sinnasõit päris kaua aega. Selleks, et sõita tasulistel kiirteedel on autodes spetsiaalsed piiksuvad elektroonikajubinad, mis uuele teelõigule sattudes piiksub ning sealt siis vastava summa (olenevalt kellaajast ning teest) kaardilt maha võtab. Loomulikult on võimalik sõita ka ringiga ja mitte nii korralikel teedel, mis on tasuta. Oleneb lihtsalt sellest, kes mida ja kuidas eelistab. Meie Simoniga eelistasime edaspidi üldiselt tavateid. Lennujaama minekuks oli see aga parim variant.
Simoni vanemad elavad Sydney läänepoolses äärelinnas Penrith'is. Kuigi kasutasime kiirteid, võttis sinnasõit päris kaua aega. Selleks, et sõita tasulistel kiirteedel on autodes spetsiaalsed piiksuvad elektroonikajubinad, mis uuele teelõigule sattudes piiksub ning sealt siis vastava summa (olenevalt kellaajast ning teest) kaardilt maha võtab. Loomulikult on võimalik sõita ka ringiga ja mitte nii korralikel teedel, mis on tasuta. Oleneb lihtsalt sellest, kes mida ja kuidas eelistab. Meie Simoniga eelistasime edaspidi üldiselt tavateid. Lennujaama minekuks oli see aga parim variant.
Kohale jõudes tutvusin ka Simoni ema Lyn'iga. Ta vanemad on väga toredad ja sõbralikud. Eks ma ikka alguses veidi pelgasin nendega kohtumist, sest pidime ju üle kuu aja nende juures elama. See on ühtlasi ka maja, kus Simon ja ta vend Matthew üles kasvasid. Maja ise on ühekorruseline (nagu enamuses sealsed majad) ning peale kolme magamistoa sisaldab loomulikult elutuba, kööki, pesuruumi ja wc'd ning vannituba koos vanniga. Vannitoas on neil laes selline spetsiaalne lambike, mille saab külmade ilmadega sisse lülitada ning ruum muutub hetkega soojemaks. Väga mõnus! Lisaks on neil ka veranda ruum.
Maja taga on aed, kus asub maasikapeenar ning veel mõned peenrad, puud ja põõsad. Enne, kui neil koerad olid, siis olevat tagaaed näinud välja hoopis teistsugune, sest millegi kasvatamisest ei tulnud tänu neile midagi välja. Lisaks on seal ka õues vann, kus elavad kuldkalad. Kunagi oli neil seal ka lindude aedik olnud.
Maja taga on aed, kus asub maasikapeenar ning veel mõned peenrad, puud ja põõsad. Enne, kui neil koerad olid, siis olevat tagaaed näinud välja hoopis teistsugune, sest millegi kasvatamisest ei tulnud tänu neile midagi välja. Lisaks on seal ka õues vann, kus elavad kuldkalad. Kunagi oli neil seal ka lindude aedik olnud.
Pärast väikest jutuajamist Simoni vanematega jätsin nad oma asjadest lobisema ning läksin Simoni tuppa, et jõulude puhul oma perele helistada. Kui enne oli meie ajavahe olnud kuus tundi, siis nüüd oli ajavaheks lausa üheksa tundi. Kui meil Sydneys oli kell juba üksteist õhtul, siis Eestis oli alles kaks päeval. Kõned olid muidugi meeldivad nagu alati.
Kuna Austraalias tähistatakse jõule üldiselt 25.detsembril ning kõige olulisem on lõunasöök, siis läksime ka meie sel päeval üheskoos Simoni venna ja ta pere juurde (tema naine Anita ning lapsed Ryan, Zack ja Amelia) Springwood'i, mis asub Sydneys't natuke väljas aga mitte eriti kaugel Penrithist, kus Simoni vanemad elavad. Lisaks olid sinna tulnud ka mõned Anita sugulased. Lõunasöök toimus maja terrassil ning sisaldas kõiksugu häid asju, kuid loomulikult puudusid meile harjumuspärased jõulutoidud. Kõik olid minuga äärmiselt sõbralikud ning küsisid jube palju küsimusi. Olin neile viinud ka mõned kingitused, mis mu ema oli mulle eelnevalt Carnarvoni saatnud. Tundus, et neile meeldis, et neile mõelnud olime. Kogu Simoni pere poolt saime lausa ideaalse kingituse. Nimelt kinkisid nad meile piletid kahele inimesele lausa kuuele erinevale turistiatraktsioonile (Madame Tussauds vahakujude muuseum, Sydney Wildlife Zoo, Sydney Sealife Aquarium, Manly Sealife Sanctuary, Sydney Tower Eye ning Treetops Adventure Park). Peale lõunasööki istusime veidi aega toas ning Simon näitas kõigile telekast meie fotosid. Õhtuks jõudsime tagasi koju.
Veidi veel kingitustest. Mu isa oli mulle jõulks saatnud mõned Eesti šokolaadid ning minuni jõudes olid need suurepärases konditsioonis. Polnud nad sulanud aga murdunud. Otsustasin, et viin kaks šokolaadi ka Sydneysse kaasa. Carnarvonist Perthi reisisid šokolaadid mitmes kilekotis ning külmakastis. Suurtest püüdlustest neid kenana säilitada polnud aga kahjuks kasu. Nimelt oli ümbrispaber jääkastis olnud veest läbi ligunenud ning nägi suht kole välja... Võttis küll veidi aega aga külmkapist nad ikka vaikselt vähenesid, sest Lyn käis seda sealt tükk haaval söömas. Õnneks oli hea maitse siiski säilinud.
Alates 26.detsembrist hakkasin vaikselt Simoni sõpradega tutvuma. Pean tunnistama, et nad olid ikka ühest äärmusest teise. Tegemist oli siis enamasti tema erinevate lapsepõlve ning teismeliseea sõpradega. Nad kõik väitsid, et ega nad teineteisega üleliia tihti ei suhtle aga kui Simon jõulude ajal kodus käib, siis saavad nad korduvalt kokku.
Kõige tihedamalt hakkasime suhtlema Craig'i ja Renee'ga. Nad võtsid mind kohe omaks ning istusime nende juures päris mitmetel õhtutel. Eriti mõnusaks tegi nende juures olemise muidugi ka see, et nad elavad Simoni vanematele üsna lähedal ning lisaks on neil ka bassein. Esimesel õhtul (27.detsembril), kui neile külla läksime tuli välja, et nende tütrel oli parasjagu 18.sünnipäeva tähistamine pooleli.
Ta oli basseini ostnud hästi palju erinevates värvustes ja suurustes täispuhtutavaid rõngaid (kõrvalolev foto on tehtud hiljem kui paljusid neist ei ole enam basseinis) ning lisaks oli muidugi ka kogu hoov erinevaid kaunistusi täis. No ja otseloomulikult oli tagahoov täis ka tema sõpru. Maja ette oli laud kaetud sugulastele ja tuttavatele, kellel oli vanust aastaid rohkem kui temal endal. Eestis oleme ju üldiselt harjunud, et tavaliselt peetakse üks rahulikum sünnipäev sugulastega ning siis teine pidu sõpradega. Austraalias olen aga korduvalt näinud, et need ühendatakse ning ka vanemad inimesed naudivad varaste hommikutundideni tantsimist. Kohvile ja teele erilist rõhku ei panda...
Veel olulist infot alkoholi kohta. Nimelt Carnarvonis ei ole võimalik osta 0,75 liitriseid klaasist siidri ja õllepudeleid, kuid NSW on see täiesti võimalik. Neid kutsutakse longneck'ideks ehk pikakaelseteks vms. Üsna harjumatu ja tore kuid soojas kliimas siiski üsna ebapraktiline, sest selleks ajaks, kui pudeli põhjani hakkad jõudma on jook juba päris kuumaks muutunud.
Enne aastavahetust jõudsime külastada mitmeid lähedalasuvaid looduskauneid kohti:
1) Norton's Basin - veehoidla Nepean'i jõel;
2) Warragamba Dam Lookout - vaateplatvorm massiivsele tammile ning sealne külalistekeskus olid päris toredad. Viimases sai mitmeid asju katsuda, näppida, kuulata ning vaadata;
3) Thirlmere Lakes National Park - seal istusime piknikulaudade taga ning sõime lõunat ning seejärel jalutasime ning uudistasime loodust;
4) Great River Walk (Nepean River) Penrith'is - see ei olnud üldsegi nii suurepärane, sest kahjuks oli igalpool palju sodi ja prahti;
5) Penrith Whitewater Stadium - see on kiirevooluline kärestikega tehisjõgi, kus saab turvalisemas keskkonnas harjutada nt. kanuude vms. sõitmist. Mulle tundus see üsnagi hirmutav, sest ümber minnes võis juhtuda, et hulbid ebameeldivalt kiiresti vastu betoonist ääri. Aga tegelikult tundus koht päris tore olevat, sest tehtav ring oli üsna pikk ning märgitud erinevate tasemete jaoks trossidel rippuvate märgistustega;
6) Grose River'is jalutamine;
7) Yellomundee Lookout - esimene kord sõitsime sealt mööda, kui jõulude ajal Simoni vennale külla läksime aga kuna ilm oli täiesti udune ja vihmane, siis polnud sealt midagi näha. Teisel korral oli vaade muidugi märgatavalt parem.
Lisaks käisime sealkandis olles vaatamas ka Yarramundi ja Yellow Rock'i põlenguala. Nimelt põlesid seal vaid mõned kuud enne meie saabumist maha paljud majad ning veel rohkemad said suurtes põlengutes kahjustada. Ka Simoni venna maja polnud sealt kaugel (Springwood'is), kuid õnneks tuli sinna siiski ei jõudnud;
8) Lennox Bridge - see on vanim säilinud kaarjas kivisild Austraalia maismaal (avatud 1833);
9) Knapsack Reserve Walks - kuna silte oli vähe, siis eksisime veidi ära ega leidnud vaatamisväärsusi üles. Jalutuskäik ise oli aga tore.
28.detsembril veetsime esimese pika päeva Sydney kesklinnas. Alustasime oma päeva Parramatta'st, kus istusime laevale, mis viib igapäevaseid reisijaid samanimelisel jõel Sydney kesklinna. Sõit võtab aega peaaegu poolteist tundi. Teel linna märkasin ühte toredat peatuse nime Kissing Point (muside/suudluste koht). Hiljem selgus, et see asub Putney's. See on samanimeline koht, kus ma Londonis olles elasin. Nimelt on neil Sydneys väga palju samanimelisi kohti nagu Londonis (näiteks Hyde Park, Richmond, Kings Cross, Camden jne.). Eks see kõik tuleb muidugi ajaloost. Kohad iseenesest näevad muidugi hoopis teistsugused välja kui Londonis.
Vaikselt kesklinna poole sõites hakkasime kauguses nägema suuri maju ning lõpuks ka kuulsat Sydney silda. Siis sain reaalselt aru, et olen Sydneys. Uskumatult tore oli seda vaadet nautida. Mäletan, kuidas Londonis esimest korda Big Ben'i nägin - astusin metroost välja, ronisin trepist üles ja seal ta äkki oligi. Selline laevaga sissesõitmine oli tõeliselt mõnus esmakohtumine.
Esimesena külastasime Madame Tussauds vahakujude muuseumi. Seal oli erinevaid kuulsusi nii Austraaliast (alates Kodus ja Võõrsilt tuttavast Alf'ist kuni poliitikuteni) kui ka mujalt maailmast (loomulikult ka Inglise kuninglik perekond). Kuna olen käinud koos isaga ka Londoni vahakujude muuseumis, siis paratamatult hakkasin neid võrdlema. Pean tunnistama, et Londoni oma on siiski kordades parem ja suurem. Märkasin ka seda, et mitmed kujud ning asendid olid mõlemas muuseumis täpselt samasugused.
Eriliselt jäi meelde Audrey Hepburn, kes istub kohvilaua taga. Nimelt on mõlemas muuseumis kohvitassid jms. laua külge kinni liimitud. Londonis avastas seda mu isa ning Sydneys läksin neid juba teadlikult näppima.
Suutsin vahakujude muuseumis ka ühte tädi päris korralikult ehmatada. Nimelt olin ma vist mingit kuju mõtlevalt vaatama jäänud ning arvatavasti ei liigutanud end eriti. Kui siis tundsin, et keegi mind pingsalt vaatab keerasin end tema suunas ning naine hüppas mitu sammu minust eemale ning hakkas naerma. Nimelt olevat ta vaadanud ja mõelnud milline kuulsus mina olen. Nii lõbus!
Kuna vahakujude muuseumi kõrval asub ka Sydney Wildlife Zoo, siis otsustasime sealgi ära käija. Sealsed loomad on kõik pärit vaid kohalikust loodusest. Loomaaed polnud eriti suur ning enamuses loomad olid vaadeldavad läbi akende, mis tegi fotode tegemise üsna keerukaks. Jube tore oli esimest korda elus näha koaalat, sipelgasiili ning muidugi ka maailma mürgiseimat madu (oxyuranus microlepidotus).
Lisaks elas seal ka väga suur krokodill. Krokodilli vaadates oli naljakas kuulata lapsi omavahel rääkimas, kes arutlesid, kas krokodilli puuris on ka krokodilli pojad. Tegelikult oli tegemist siiski täiesti tavaliste sisalikega. Muidugi oli loomaaias esindatud ka Austraalia suurim sisalik. Kindlasti ei tohi unustada ka kirevaid linde ning oma naermist meenutava hääle poolest tuntud laughing kookaburra't (dacelo novaeguineae).
Peale loomade vaatamist jalutasime veidi linnas ringi ning seejärel läksime nautima taimede ilu Hiina Sõpruseaias (Chinese Garden of Friendship), mis asub täitsa linna südames.
Sinna sissepääsemiseks tuleb maksta ka külastustasu aga see oli seda väärt. Erinevate Hiina stiilis majakeste ja pavilionide vahel olid pisikesed vulisevad jõed ning tillukesed armsad kosed. Nende kõrval aga kaunite õitega ehitud erinevad puud, põõsad ja lilled. Sealhulgas ka põnevad Bonsai taimed, mis tegelikult on tuntud Jaapanist. Järvekeses ujusid pardid ning veekilpkonnad ning maal siblasid ringi armsad kuni poole meetri pikkused sisalikukesed, kes tundusid turistidele poseerimist lausa nautivat.
Kui olime aia külastamisega lõpetanud saime kokku minu kalli sõbranna Annega, kes kolis peaaegu aasta peale mind Austraaliasse ning justnimelt Sydneysse. Kui ta veel Eestis oli, siis ta ikka rääkis, et kui ta Austraaliasse tuleb, siis saame kindlasti kokku. Mina, kes ma juba teadsin, kui suur ja lai Austraalia tegelikult on, ei uskunud sellesse eriti. Sedavõrd toredam oli temaga tõepoolest kohtuda. Miski polnud muutunud. Ta oli endiselt nii armas, naerusuine ning rõõmsameelne, kuid sealjuures märgatavalt pruunim. Istusime kolmekesi veidi pubis ning rääkisime juttu ja leppisime kokku, et kohtume peagi uuesti. Peale seda istusime Simoniga jälle laevukese peale ning suundusime hommikul tuldud teed pidi tagasi Parramattasse.
Sydneysse minnes polnud mul eriti palju konkreetseid plaane, kuid teadsin, et tahan kindlasti minna aastavahetuseks linna ilutulestikku vaatama, sest see on ju nii kuulus ning tavaliselt näidatakse seda meil isegi Eestis telekast. Selleaastaseks teemaks oli Sära (Shine) ning räägiti, et see saab olema parem kui eelmistel aastatel. Kuna Sydney Ooperimaja oli sel aastal saanud 40 aastaseks, siis selle tähistamiseks pidavat ilutulestik alguse saama just sealt.
2013.aasta viimasel päeval sõitsime Simoniga juba lõunaks linna. Istusime ühe pubi välislauda ning jälgisime inimesi mööda ruttamas. Ka päris mitu kerjust tuli meilt raha küsima. Ainukesena toetasime vaid ühte väidetavalt India munka, kes meist mööda kõndis ning meile puithelmestest käeehted kinkis. Kella neljaks suundusime Circular Quay promenaadile. Nimelt on linn aasta viimasel päeval jagatud erinevateks ilutulestiku vaatamise tsoonideks. Nendesse sisenemine on tasuta. Tsoonides on alkoholi tarbimine keelatud. Meil vedas, et oma tsooni sisse saime, sest mõned minutid peale meie sisenemist väravad suleti. Kella viieks olid kõik tsoonid suletud. See tähendas seda, et tsoonist välja võis minna aga sisse enam kedagi ei lubatud. Igas tsoonis oli muidugi olemas kõik vajalik (söögikohad, wc-d, poekesed jne.).
Rahvast oli tõeliselt palju. Hiljem lehest lugedes arvati, et kokku oli ilutulestikku nautimas umbes kaks miljonit inimest. Seda on kõvasti rohkem, kui Eestis inimesi kokku... Uskumatu! Inimesed olid perekondade kaupa kogunenud ning valmistunud ilutulestikku vaatama. Neil olid kaasas tekikesed ja toolid ning paljud neist olid seadnud end mugavalt istuma ja ootama. Väiksemad lapsed nautisid kärudes uinakut. Paremate vaadetega kohad olid vägagi hõivatud, kuid suutsime end siiski vahele suruda. Seda suuresti ka tänu vihmasajule, mis osad inimesed varjualustesse sundis. Meie aga olime korralikult riides ning ei lasknud end vihmast üleliia häirida. Varsti jäigi vihmasabin üle.
Mõned tunnid peale ootamist selgus, et üks suur laevake pargib end täpselt meie ette nii, et me ei näinud enam midagi. Otsustasime olla kavalad ning osta laevapilet ning minna sadamakaile istuma. Ma ei suutnud ära uskuda oma õnne, kui istusime esimesel pingil ning nägime samaaegselt Sydney silda ning ooperiteatrit. See aga oligi liiga hea, et olla tõsi, sest laevakesed sõitsid vaid kuni hämaruse saabumiseni. Seejärel saadeti kõik külastajad kailt minema. Meid muidugi ka. Otsisime siis ühe veidi suvalisema koha.
Kell üheksa algas esimene ilutulestik. See on enamasti mõeldud lastele ja lastega peredele. Kõik oli väga vahva aga ootasin juba kesköist põhivärki. Peale esimest ilutulestikku läksid üsna paljud inimesed ära.
Kuna meie vaade polnud üleliia eriline, siis otsustasime oma tsoonist välja minna ning loota, et leiame parema. Jalutasime veidi ringi ning kella kümneks olimegi uue koha leidnud (Albert ja Philips St. ristmik). 22:30 toimus teine ilutulestik. See oli lühike mõneminutiline tuleshow kellegi tähtsa auks. Otsustasime samasse kohta jääda ka keskööd ootama. Seega saime veel oodata. Tänavad olid meeletult rahvast täis ning wc järjekorrad eriliselt pikad. Selleks, et keegi meie kohti ei hõivaks, pidime järjekorda seisma minema kordamööda.
Peale tundide viisi ootamist hakkaski lõpuks südaööl põhiline ilutulestik. Kõik oli otseloomulikult väga võimas ning lisaks ilutulestikule oli sillale ka tulukestest tehtud silma kujutis, mis vahepeal end sulges ning värve vahetas. Lisaks andsid värve juurde ka laserid, mis mööda õhku erinevates suundades liikusid. Kahju, et me ilutulestikust endast siiski üsna kaugel viibisime, sest seda vägevat tunnet ei tekkinud, kui raketid su pea kohal alla sajavad. Seda tunnet said tõenäoliselt nautida vaid need, kes olid kuskil paatide peal pidutsemas.
Tõeline pettumus saabus minuni aga siis, kui 00:12 ilutulestik lihtsalt läbi sai. Ma ikka eeldasin vähemalt pooletunnist korralikku šhowd. Siiani oli mu parimaks ilutulestiku šhowks Londonis toimunud Wimbeldoni keskkooli ilutulestik, mis oli sünkroonis muusikaga ning kestis vist umbes 20 minutit. Eeldasin, et selle ületab Sydney aastavahetus probleemideta.
Kahjuks olin ikka üsna pettunud ning sain aru, miks austraallased ise seda showd üldjuhul linna vaatama ei lähe. Neid oli ikka äärmiselt vähe näha. Kõik olid turistid. Ka Simon oli linnas ilutulestikku vaatamas teist korda elus. Nüüd, kui olen seal ära käinud, arvan et ma enam sinna ise ka ei kipuks. Tundide viisi rahvast tulvil täis linnas ootamist polnud seda tegelikult väärt. Aga ma ei kahetse hetkekski, et me sinna läksime, sest nüüd on süda rahul ning oskan ette kujutada, mida see endast umbes kujutab.
Peale ilutulestikku istusime ühte välikohvikusse ning vaatasime, mis ümberringi toimub. Mõtlesime minna kuskile klubisse aga otsustasime seda siiski mitte teha, sest me polnud vastavalt riietunud (kuna tahtsime, et ilutulestikku oodates oleks ikka võimalikult mõnus ja soe olemine).
Seega otsustasime niisama jõe ääres ringi jalutada ning vaadet nautida. Tuledes linn, ooperimaja, sild ja sajad laevukesed olid isegi kaunimad kui ilutulestik ning need hetked jäid pareminigi meelde, sest sellist vaadet ei olnud ma kunagi enne näinud. See oli tõesti ilus!
Kui olime vaate nautimise lõpetanud jalutasime veidi veel linnas ringi ning suundusime tagasi koju, kuhu sõitsime rongi ja taksoga ning jõudsime kohale umbes neljaks hommikul. Rongid on neil väga toredade istmetega. Nimelt saab istmete seljatuge liigutada edasi või tagasi. Nii saab sõidusuunale vastupidi olevad istmed ilma erilise vaevata muuta õigetpidi olevateks istmeteks. Väga nutikas ja lihtne! Rongis hakkas Simoniga ka üks teine austraallane juttu rääkima. Teda väga häiris, et linn oli võõramaalasi täis. Ma lihtsalt naeratasin ning otsustasin vestlusesse mitte laskuda.
Veidi veel kingitustest. Mu isa oli mulle jõulks saatnud mõned Eesti šokolaadid ning minuni jõudes olid need suurepärases konditsioonis. Polnud nad sulanud aga murdunud. Otsustasin, et viin kaks šokolaadi ka Sydneysse kaasa. Carnarvonist Perthi reisisid šokolaadid mitmes kilekotis ning külmakastis. Suurtest püüdlustest neid kenana säilitada polnud aga kahjuks kasu. Nimelt oli ümbrispaber jääkastis olnud veest läbi ligunenud ning nägi suht kole välja... Võttis küll veidi aega aga külmkapist nad ikka vaikselt vähenesid, sest Lyn käis seda sealt tükk haaval söömas. Õnneks oli hea maitse siiski säilinud.
Alates 26.detsembrist hakkasin vaikselt Simoni sõpradega tutvuma. Pean tunnistama, et nad olid ikka ühest äärmusest teise. Tegemist oli siis enamasti tema erinevate lapsepõlve ning teismeliseea sõpradega. Nad kõik väitsid, et ega nad teineteisega üleliia tihti ei suhtle aga kui Simon jõulude ajal kodus käib, siis saavad nad korduvalt kokku.
Kõige tihedamalt hakkasime suhtlema Craig'i ja Renee'ga. Nad võtsid mind kohe omaks ning istusime nende juures päris mitmetel õhtutel. Eriti mõnusaks tegi nende juures olemise muidugi ka see, et nad elavad Simoni vanematele üsna lähedal ning lisaks on neil ka bassein. Esimesel õhtul (27.detsembril), kui neile külla läksime tuli välja, et nende tütrel oli parasjagu 18.sünnipäeva tähistamine pooleli.
Ta oli basseini ostnud hästi palju erinevates värvustes ja suurustes täispuhtutavaid rõngaid (kõrvalolev foto on tehtud hiljem kui paljusid neist ei ole enam basseinis) ning lisaks oli muidugi ka kogu hoov erinevaid kaunistusi täis. No ja otseloomulikult oli tagahoov täis ka tema sõpru. Maja ette oli laud kaetud sugulastele ja tuttavatele, kellel oli vanust aastaid rohkem kui temal endal. Eestis oleme ju üldiselt harjunud, et tavaliselt peetakse üks rahulikum sünnipäev sugulastega ning siis teine pidu sõpradega. Austraalias olen aga korduvalt näinud, et need ühendatakse ning ka vanemad inimesed naudivad varaste hommikutundideni tantsimist. Kohvile ja teele erilist rõhku ei panda...
Veel olulist infot alkoholi kohta. Nimelt Carnarvonis ei ole võimalik osta 0,75 liitriseid klaasist siidri ja õllepudeleid, kuid NSW on see täiesti võimalik. Neid kutsutakse longneck'ideks ehk pikakaelseteks vms. Üsna harjumatu ja tore kuid soojas kliimas siiski üsna ebapraktiline, sest selleks ajaks, kui pudeli põhjani hakkad jõudma on jook juba päris kuumaks muutunud.
Enne aastavahetust jõudsime külastada mitmeid lähedalasuvaid looduskauneid kohti:
2) Warragamba Dam Lookout - vaateplatvorm massiivsele tammile ning sealne külalistekeskus olid päris toredad. Viimases sai mitmeid asju katsuda, näppida, kuulata ning vaadata;
3) Thirlmere Lakes National Park - seal istusime piknikulaudade taga ning sõime lõunat ning seejärel jalutasime ning uudistasime loodust;
4) Great River Walk (Nepean River) Penrith'is - see ei olnud üldsegi nii suurepärane, sest kahjuks oli igalpool palju sodi ja prahti;
5) Penrith Whitewater Stadium - see on kiirevooluline kärestikega tehisjõgi, kus saab turvalisemas keskkonnas harjutada nt. kanuude vms. sõitmist. Mulle tundus see üsnagi hirmutav, sest ümber minnes võis juhtuda, et hulbid ebameeldivalt kiiresti vastu betoonist ääri. Aga tegelikult tundus koht päris tore olevat, sest tehtav ring oli üsna pikk ning märgitud erinevate tasemete jaoks trossidel rippuvate märgistustega;
6) Grose River'is jalutamine;
7) Yellomundee Lookout - esimene kord sõitsime sealt mööda, kui jõulude ajal Simoni vennale külla läksime aga kuna ilm oli täiesti udune ja vihmane, siis polnud sealt midagi näha. Teisel korral oli vaade muidugi märgatavalt parem.
Lisaks käisime sealkandis olles vaatamas ka Yarramundi ja Yellow Rock'i põlenguala. Nimelt põlesid seal vaid mõned kuud enne meie saabumist maha paljud majad ning veel rohkemad said suurtes põlengutes kahjustada. Ka Simoni venna maja polnud sealt kaugel (Springwood'is), kuid õnneks tuli sinna siiski ei jõudnud;
8) Lennox Bridge - see on vanim säilinud kaarjas kivisild Austraalia maismaal (avatud 1833);
9) Knapsack Reserve Walks - kuna silte oli vähe, siis eksisime veidi ära ega leidnud vaatamisväärsusi üles. Jalutuskäik ise oli aga tore.
28.detsembril veetsime esimese pika päeva Sydney kesklinnas. Alustasime oma päeva Parramatta'st, kus istusime laevale, mis viib igapäevaseid reisijaid samanimelisel jõel Sydney kesklinna. Sõit võtab aega peaaegu poolteist tundi. Teel linna märkasin ühte toredat peatuse nime Kissing Point (muside/suudluste koht). Hiljem selgus, et see asub Putney's. See on samanimeline koht, kus ma Londonis olles elasin. Nimelt on neil Sydneys väga palju samanimelisi kohti nagu Londonis (näiteks Hyde Park, Richmond, Kings Cross, Camden jne.). Eks see kõik tuleb muidugi ajaloost. Kohad iseenesest näevad muidugi hoopis teistsugused välja kui Londonis.
Vaikselt kesklinna poole sõites hakkasime kauguses nägema suuri maju ning lõpuks ka kuulsat Sydney silda. Siis sain reaalselt aru, et olen Sydneys. Uskumatult tore oli seda vaadet nautida. Mäletan, kuidas Londonis esimest korda Big Ben'i nägin - astusin metroost välja, ronisin trepist üles ja seal ta äkki oligi. Selline laevaga sissesõitmine oli tõeliselt mõnus esmakohtumine.
Esimesena külastasime Madame Tussauds vahakujude muuseumi. Seal oli erinevaid kuulsusi nii Austraaliast (alates Kodus ja Võõrsilt tuttavast Alf'ist kuni poliitikuteni) kui ka mujalt maailmast (loomulikult ka Inglise kuninglik perekond). Kuna olen käinud koos isaga ka Londoni vahakujude muuseumis, siis paratamatult hakkasin neid võrdlema. Pean tunnistama, et Londoni oma on siiski kordades parem ja suurem. Märkasin ka seda, et mitmed kujud ning asendid olid mõlemas muuseumis täpselt samasugused.
Eriliselt jäi meelde Audrey Hepburn, kes istub kohvilaua taga. Nimelt on mõlemas muuseumis kohvitassid jms. laua külge kinni liimitud. Londonis avastas seda mu isa ning Sydneys läksin neid juba teadlikult näppima.
Suutsin vahakujude muuseumis ka ühte tädi päris korralikult ehmatada. Nimelt olin ma vist mingit kuju mõtlevalt vaatama jäänud ning arvatavasti ei liigutanud end eriti. Kui siis tundsin, et keegi mind pingsalt vaatab keerasin end tema suunas ning naine hüppas mitu sammu minust eemale ning hakkas naerma. Nimelt olevat ta vaadanud ja mõelnud milline kuulsus mina olen. Nii lõbus!
Kuna vahakujude muuseumi kõrval asub ka Sydney Wildlife Zoo, siis otsustasime sealgi ära käija. Sealsed loomad on kõik pärit vaid kohalikust loodusest. Loomaaed polnud eriti suur ning enamuses loomad olid vaadeldavad läbi akende, mis tegi fotode tegemise üsna keerukaks. Jube tore oli esimest korda elus näha koaalat, sipelgasiili ning muidugi ka maailma mürgiseimat madu (oxyuranus microlepidotus).
Lisaks elas seal ka väga suur krokodill. Krokodilli vaadates oli naljakas kuulata lapsi omavahel rääkimas, kes arutlesid, kas krokodilli puuris on ka krokodilli pojad. Tegelikult oli tegemist siiski täiesti tavaliste sisalikega. Muidugi oli loomaaias esindatud ka Austraalia suurim sisalik. Kindlasti ei tohi unustada ka kirevaid linde ning oma naermist meenutava hääle poolest tuntud laughing kookaburra't (dacelo novaeguineae).
Peale loomade vaatamist jalutasime veidi linnas ringi ning seejärel läksime nautima taimede ilu Hiina Sõpruseaias (Chinese Garden of Friendship), mis asub täitsa linna südames.
Sinna sissepääsemiseks tuleb maksta ka külastustasu aga see oli seda väärt. Erinevate Hiina stiilis majakeste ja pavilionide vahel olid pisikesed vulisevad jõed ning tillukesed armsad kosed. Nende kõrval aga kaunite õitega ehitud erinevad puud, põõsad ja lilled. Sealhulgas ka põnevad Bonsai taimed, mis tegelikult on tuntud Jaapanist. Järvekeses ujusid pardid ning veekilpkonnad ning maal siblasid ringi armsad kuni poole meetri pikkused sisalikukesed, kes tundusid turistidele poseerimist lausa nautivat.
Kui olime aia külastamisega lõpetanud saime kokku minu kalli sõbranna Annega, kes kolis peaaegu aasta peale mind Austraaliasse ning justnimelt Sydneysse. Kui ta veel Eestis oli, siis ta ikka rääkis, et kui ta Austraaliasse tuleb, siis saame kindlasti kokku. Mina, kes ma juba teadsin, kui suur ja lai Austraalia tegelikult on, ei uskunud sellesse eriti. Sedavõrd toredam oli temaga tõepoolest kohtuda. Miski polnud muutunud. Ta oli endiselt nii armas, naerusuine ning rõõmsameelne, kuid sealjuures märgatavalt pruunim. Istusime kolmekesi veidi pubis ning rääkisime juttu ja leppisime kokku, et kohtume peagi uuesti. Peale seda istusime Simoniga jälle laevukese peale ning suundusime hommikul tuldud teed pidi tagasi Parramattasse.
Sydneysse minnes polnud mul eriti palju konkreetseid plaane, kuid teadsin, et tahan kindlasti minna aastavahetuseks linna ilutulestikku vaatama, sest see on ju nii kuulus ning tavaliselt näidatakse seda meil isegi Eestis telekast. Selleaastaseks teemaks oli Sära (Shine) ning räägiti, et see saab olema parem kui eelmistel aastatel. Kuna Sydney Ooperimaja oli sel aastal saanud 40 aastaseks, siis selle tähistamiseks pidavat ilutulestik alguse saama just sealt.
2013.aasta viimasel päeval sõitsime Simoniga juba lõunaks linna. Istusime ühe pubi välislauda ning jälgisime inimesi mööda ruttamas. Ka päris mitu kerjust tuli meilt raha küsima. Ainukesena toetasime vaid ühte väidetavalt India munka, kes meist mööda kõndis ning meile puithelmestest käeehted kinkis. Kella neljaks suundusime Circular Quay promenaadile. Nimelt on linn aasta viimasel päeval jagatud erinevateks ilutulestiku vaatamise tsoonideks. Nendesse sisenemine on tasuta. Tsoonides on alkoholi tarbimine keelatud. Meil vedas, et oma tsooni sisse saime, sest mõned minutid peale meie sisenemist väravad suleti. Kella viieks olid kõik tsoonid suletud. See tähendas seda, et tsoonist välja võis minna aga sisse enam kedagi ei lubatud. Igas tsoonis oli muidugi olemas kõik vajalik (söögikohad, wc-d, poekesed jne.).
Rahvast oli tõeliselt palju. Hiljem lehest lugedes arvati, et kokku oli ilutulestikku nautimas umbes kaks miljonit inimest. Seda on kõvasti rohkem, kui Eestis inimesi kokku... Uskumatu! Inimesed olid perekondade kaupa kogunenud ning valmistunud ilutulestikku vaatama. Neil olid kaasas tekikesed ja toolid ning paljud neist olid seadnud end mugavalt istuma ja ootama. Väiksemad lapsed nautisid kärudes uinakut. Paremate vaadetega kohad olid vägagi hõivatud, kuid suutsime end siiski vahele suruda. Seda suuresti ka tänu vihmasajule, mis osad inimesed varjualustesse sundis. Meie aga olime korralikult riides ning ei lasknud end vihmast üleliia häirida. Varsti jäigi vihmasabin üle.
Mõned tunnid peale ootamist selgus, et üks suur laevake pargib end täpselt meie ette nii, et me ei näinud enam midagi. Otsustasime olla kavalad ning osta laevapilet ning minna sadamakaile istuma. Ma ei suutnud ära uskuda oma õnne, kui istusime esimesel pingil ning nägime samaaegselt Sydney silda ning ooperiteatrit. See aga oligi liiga hea, et olla tõsi, sest laevakesed sõitsid vaid kuni hämaruse saabumiseni. Seejärel saadeti kõik külastajad kailt minema. Meid muidugi ka. Otsisime siis ühe veidi suvalisema koha.
Kell üheksa algas esimene ilutulestik. See on enamasti mõeldud lastele ja lastega peredele. Kõik oli väga vahva aga ootasin juba kesköist põhivärki. Peale esimest ilutulestikku läksid üsna paljud inimesed ära.
Kuna meie vaade polnud üleliia eriline, siis otsustasime oma tsoonist välja minna ning loota, et leiame parema. Jalutasime veidi ringi ning kella kümneks olimegi uue koha leidnud (Albert ja Philips St. ristmik). 22:30 toimus teine ilutulestik. See oli lühike mõneminutiline tuleshow kellegi tähtsa auks. Otsustasime samasse kohta jääda ka keskööd ootama. Seega saime veel oodata. Tänavad olid meeletult rahvast täis ning wc järjekorrad eriliselt pikad. Selleks, et keegi meie kohti ei hõivaks, pidime järjekorda seisma minema kordamööda.
Peale tundide viisi ootamist hakkaski lõpuks südaööl põhiline ilutulestik. Kõik oli otseloomulikult väga võimas ning lisaks ilutulestikule oli sillale ka tulukestest tehtud silma kujutis, mis vahepeal end sulges ning värve vahetas. Lisaks andsid värve juurde ka laserid, mis mööda õhku erinevates suundades liikusid. Kahju, et me ilutulestikust endast siiski üsna kaugel viibisime, sest seda vägevat tunnet ei tekkinud, kui raketid su pea kohal alla sajavad. Seda tunnet said tõenäoliselt nautida vaid need, kes olid kuskil paatide peal pidutsemas.
Tõeline pettumus saabus minuni aga siis, kui 00:12 ilutulestik lihtsalt läbi sai. Ma ikka eeldasin vähemalt pooletunnist korralikku šhowd. Siiani oli mu parimaks ilutulestiku šhowks Londonis toimunud Wimbeldoni keskkooli ilutulestik, mis oli sünkroonis muusikaga ning kestis vist umbes 20 minutit. Eeldasin, et selle ületab Sydney aastavahetus probleemideta.
Kahjuks olin ikka üsna pettunud ning sain aru, miks austraallased ise seda showd üldjuhul linna vaatama ei lähe. Neid oli ikka äärmiselt vähe näha. Kõik olid turistid. Ka Simon oli linnas ilutulestikku vaatamas teist korda elus. Nüüd, kui olen seal ära käinud, arvan et ma enam sinna ise ka ei kipuks. Tundide viisi rahvast tulvil täis linnas ootamist polnud seda tegelikult väärt. Aga ma ei kahetse hetkekski, et me sinna läksime, sest nüüd on süda rahul ning oskan ette kujutada, mida see endast umbes kujutab.
Peale ilutulestikku istusime ühte välikohvikusse ning vaatasime, mis ümberringi toimub. Mõtlesime minna kuskile klubisse aga otsustasime seda siiski mitte teha, sest me polnud vastavalt riietunud (kuna tahtsime, et ilutulestikku oodates oleks ikka võimalikult mõnus ja soe olemine).
Seega otsustasime niisama jõe ääres ringi jalutada ning vaadet nautida. Tuledes linn, ooperimaja, sild ja sajad laevukesed olid isegi kaunimad kui ilutulestik ning need hetked jäid pareminigi meelde, sest sellist vaadet ei olnud ma kunagi enne näinud. See oli tõesti ilus!
Kui olime vaate nautimise lõpetanud jalutasime veidi veel linnas ringi ning suundusime tagasi koju, kuhu sõitsime rongi ja taksoga ning jõudsime kohale umbes neljaks hommikul. Rongid on neil väga toredade istmetega. Nimelt saab istmete seljatuge liigutada edasi või tagasi. Nii saab sõidusuunale vastupidi olevad istmed ilma erilise vaevata muuta õigetpidi olevateks istmeteks. Väga nutikas ja lihtne! Rongis hakkas Simoniga ka üks teine austraallane juttu rääkima. Teda väga häiris, et linn oli võõramaalasi täis. Ma lihtsalt naeratasin ning otsustasin vestlusesse mitte laskuda.
2014 aasta esimesel päeval suundusime Simoniga Wollongong'i randa. Enne tegime veel peatuse Bulli vaateplatvormil. See oli esimene kord, kui me idarannikul randa suudnusime.
Selleks ajaks, kui randa kohale jõudsime oli ilm muutunud pilviseks ja tuuliseks. Otsustasime ujuma mitte minna ning jalutasime niisama rannas ringi. Mererohu pealt näitas Simon mulle pisikest umbes kahe/kolme cm pikkust molluskit, keda kutsutakse sinipudeliks või Portuguese man of war'iks.
Tegelikult võib nende keha kasvada ka kuni 30cm pikkuseks ning kombitsad lausa 10-50meetristeks. Sellel isendil kombitsaid enam näha polnud. Tegemist on üsnagi mürgise mereelukaga, kuid surmani temaga kokkupuutumine üldjuhul ei vii. Kusjuures tema kombitsad võivad olla mürgised ka mõni päev peale seda, kui need on eluka enda küljest ära kukkunid. Samas õhku ja muid aineid täis keha võib teatud kohtadest ettevaatlikult puudutada.
Jätkasime oma jalutuskäiku ning nägime, kuidas ühel hetkel kõik inimesed veest välja aeti ning vetelpäästjad (kes nägid välja nagu Kodus ja Võõrsil sarjas) mootorpaatide ja jetidega vette sööstsid. Kui ühelt vetelpäästjalt küsisime, mis toimub, siis ei andnud ta meile eriti informatiivset vastust, kuid Simon arvas, et tegemist oli arvatavasti haiga.
Peale jalutuskäiku suundusime edasi vaateplatvormile ning Cataract Dam'ile, mis on üks paljudest Sydney veehoidlatest ning on valminud 1907aastal.
Selle ümber oli väike armas aiake ning vaated kõrgelt olid tõeliselt kenad. Kõik oli Lääne-Austraaliaga võrreldes nii ilus ja roheline ning puud olid suured ja kõrged. Enam polnud näha punast maapinnast ning tillukesi kuivanud põõsaid. Nüüd sai kaugustesse vaadata vaid kõrgematest kohtadest.
2.jaanuaril alustasime oma väikest matkapäeva esimese peatusega Nepean Gorge vaateplatvormil vaadet nautides. Seejärel suundusime edasi West Glenbrook Nature Reserv'i, kust mööda Red Hands Track'i suundusime Punaste käte koopa (Red Hands Cave) suunas. Jalutuskäik oli üsna mõnus. Puud olid meeletult kõrged ning tundsin end täielikult keset metsikut loodust olevana.
Linde me laulmas ei kuulnud, sest lausa häirivalt kõva häält tegid cicadad (ma pole kindel, kuidas seda putukat eesti keeles kutsustakse). Neid olevat Austraalias üle 220 eri sordi ning osad neist kuuluvad maailma kõvahäälseimate putukate alla. Mõistan täiesti miks. See heli meenutab ehk natuke kriketit ja veidi elektri kõrgepinge häält. Aga see on nii vali, et mul hakkasid lausa kõrvad valutama, kuigi ma ei ole üldjuhul sellistele asjadele eriti tundlik. Puutüvedele vaadates oli näha sadu cicada kestasid. Vaadates veelgi kõrgemale päikese suunas tundus nagu sajaks peenikest uduvihma. Seda oli üles vaadates tunda ka näonahal. Pilvi polnud aga üldse ning tegemist oli hoopis cecada pissiga. Ja seda sadas alla tõeliselt palju. Lausa uskumatu oli aga see, et kuigi puud olid nende kestasid täis ning heli oli kõrvulukustavalt tugev, siis tegelikult polnud näha ühtegi neist ringi lendamas.
Mõni üksik uimerdas maas ringi. Olin tõeliselt tänulik ja rõõmus, et nad pole sellised tüütused nagu kärbsed, sest sel juhul jäänuks minu jalutuskäik vist ära. Nimelt on nad sellised korraliku prussaka suurused. Kuigi nad on üsna ilusad, ei taha ma siiski mõeldagi, mis ma teeksin kui mõni neist mulle juustesse kinni jääks...
Juba 40 000 aastat tagasi elasid Austraalia Sinimägedes (Blue Mountains) erinevad aborigeenihõimud. Ühtlasi tegid nad oma tegemisi justnimelt sellel samal rajal, mis viib Punaste käte koopani. See on koobas, mis on praegu eestpoolt rauast võrega kaetud, et inimesed ei läheks seda rikkuma, kuid umbes 1600 aastat tagasi tehti sinna aborigeenide poolt esimesed käejäljed.
Osad neist on tavalised käeplätserdused ning osad sellised, mis on tehtud pritsimise meetodil. Võimalik, et need on tehtud pika aja vältel paljude erinevate aborigeenide poolt. Koobas ise asub kaugel kõigest muust ning imestan, et keegi selle üldse on avastanud.
Kui olime jalutuskäiguga ühele poole saanud otsustasime sõita veidi edasi ning teha väike mõnus piknik. Küll oli hea olla, kui kõht oli täis ning sai lihtsalt piknikulinal muru peal veidi pikutada. Simonil õnnestus meie piknikukoha lähedal märgata eukalüptipuu peal ühte eriti heas kaitsevärvuses öökulli. Nimelt meenutas ta liikumatult olles ära murdunud oksa.
Peale väikest puhkust sõitsime edasi Tunnel View vaateplatvormile ja Mount Portal vaateplatvormile. Mõlemad olid väga kõrgel ning vaatasid alla järskudele kuristikele.
Sinna allapoole plaanisime ka mõnel eeloleval päeval matkama ning ööseks telkima minna. Selle päeva viimase tillukese peatuse tegime veel ühe järve juures, mille ääres olid suured hoiatavad sildid, et vesi on igas mõistes saastunud ning sellest tuleb isegi paadiga eemale hoida. Lausa kahju hakkas linnukestest, kes seal ringi askeldasid.
Läbitud teekond (mitte täielikult õiges järjekorras ning vägagi umbkaudne seekord): Perth -> Sydney (Penrith (Great River Walk, White Water Stadium, Grose River); Mulgoa (Norton's Basin); Warragamba Dam Lookout and visitor centre)); Springwood; Thirlmere Lakes National Park; Yellow Rock (Yellomondee Regional Park (Yellowrock Lookout); Yarramundi Knapsack Reserve Walks (Lennox Bridge); The Rocks; Wollongong (Bulli Lookout; Coledale Beach); Wilton (Cataract Dam); Nepean Gorge Lookout; Eureca Cleaving; Tunnel View Lookout; Mount Portal Lookout; West Glenbrook Nature Reserve (Red Hands Cave).
No comments:
Post a Comment